Pole vast kirjanduslik liialdus öelda, et me elame murrangulisel ajal. Õhtumaa vaimses keskkonnas on toimunud «tektoonilised nihked», nii et «vaimsete mandrite» välispidised piirid ja kujud on tundmatuseni muutunud. Institutsionaalne kirik koos kõigega, mis on selle osa, on samuti teinud läbi ulatusliku metamorfoosi. Ma ei taha selle kirjutise sissejuhatust koormata liiga paljude näidetega – piirdun vaid kahe ilmeka seigaga muusikavaldkonnast. (1) Ma mäletan aega (1990. aastad), mil kirikukontserdi kavast «roogiti» vaimuliku või organisti poolt armutult välja kõik, mis ei olnud otseselt «kristlik» muusika, sealhulgas näiteks looduspilte kirjeldavate tekstidega laulud. Tänapäeval on aga kirikus võimalik kuulda kontserti, mille kavas ei ole mitte ühtegi laulu, mida saaks otseselt «kristlikuks» kategoriseerida. (2) On tekkinud ilmaliku tekstiga «vaimulikud laulud», mida vaimulikel talitustel, eriti laulatustel ja matustel võib kuulda. Kirikumuusikud omaltpoolt aga võtavad üle kõik, mis ilmaliku muusika stiilid ja žanrid pakuvad, sh pop, hip-hop ja heavy metal. Nii et vastukaaluks ilmaliku tekstiga «vaimulikele lauludele» on tekkinud ka vaimuliku tekstiga «ilmalikud laulud». Meenutades, et kõik see on juhtunud vaid ca kolmekümne aasta jooksul, saab ilmsiks muutuste radikaalne dünaamika selle täies tegelikkuses.

Seistes muutustele ajaliselt liiga lähedal, on keeruline, et mitte öelda võimatu, anda murrangulistele protsessidele terviklikku ja adekvaatset hinnangut. Ka mina ei püüa seda teha – nendin vaid metamorfoosi toimumist ja küsin: «mis võiks kirikumuusikuid aidata edasiste elujõuliste valikute tegemisel suurte muutuste ajastul»? Et õhutada sellele küsimusele vastamiseks vajalikku diskussiooni, olen kaardistanud ja kirjeldanud minu silmis viis kõige olulisemat valikut kirikulaulus, aga ka kirikumuusikas tervikuna, kolmanda aastatuhande alguse Maarjamaal. Kaks aastatuhandet kristlikku tsivilisatsiooni on meieni toonud kirikumuusika, mis on rikas ja mitmekesine – olen veendunud, et kõikidele hea tahtega inimestele leidub Jumala muusikaaias oma koht. Mina lähtun oma kirjutises ennekõike kirikumuusika ürgseimast väljendusest – kirikulaulust, sest muusikaks saanud Sõnast on võrsunud ülejäänud kirikumuusika ja tegelikult ka lääne kunstmuusika kultuur tervikuna. See on üsna loogiline, sest kirikulaulu ilmsiks saamiseks ei ole vaja mingeid lisavahendeid – ainult inimhääl ja Jumala Sõna. Ainuüksi see tõdemus teeb kirikulaulu oma olemuselt kirikumuusikas fundamentaalseks.

Viie valiku kaardistamise ja kirjeldamiseni olen jõudnud enam kui kahekümne viie aasta jooksul, mil olen päevast päeva ja tunnist tundi tegelenud kirikulaulu, eriti aga emakeelse kirikulaulu, teemadega nii teadlase, interpreedi, helilooja kui pedagoogina. Loodan, et leiate aega minu mõtetesse süveneda ja et see kirjutis aitab kasvõi pisutki mõtteid süstematiseerida ning inspireerib otsima vastuseid eelkõige kirikumuusika olemuse süvatasandilt.

Esimene valik: kas saksa ja ladina kirikulaul eestikeelsete sõnadega või eestikeelne kirikulaul?

Prof Toomas Siitan esitas 2001. aastal kogumikus «Kelle laulu me laulame?» minu arvates kõigi aegade kõige nutikama küsimuse eesti kirikulaulu uurimises: «Kas eesti kirikulaul või kirikulaul Eestis?» Peale pikaajalist proosarütmilise kirikulaulu ehk pühalauluga tegelemist erinevates keeltes olen hakanud mõistma selle küsimuse sügavust ja sõnastanud, praktikast tõukudes, Siitani küsimuse spetsiifilisemaks: «kas saksa ja ladina kirikulaul eestikeelsete sõnadega või eestikeelne kirikulaul». Esmapilgul võib tunduda, et see küsimus on ebaadekvaatne või koguni kiuslik – mis vahet seal on, kas «eestikeelsete sõnadega» või «eesti keeles». Tegelikkuses on vahe mäekõrgune ja uurimistöö ning praktika tagajärjel saab väita, et meie emakeele prosoodia ei ole kirikulaulus veel oma potentsiaali saavutanud. Me oleme oma kirikulaulu rajanud laenurahale ladina, aga põhiosas saksa kirikulaulu kapitalist. Seda aga ainult sellepärast, et me ei ole suutnud märgata puude taga metsa. Oma Maarjamaa metsa. Muusika on võimas ja dominantne meedium, mis on vokaalmuusika ajaloos alates 10. sajandist tihtipeale jätnud teksti vaeslapse ossa. «Suure muusika» mantlivoltide vahelt on tekst aegajalt rohkem, aegajalt vähem ennast välja pistnud, aga lõpuks ikkagi sinna tagasi pugenud või koguni tagasi surutud. Meie emakeele prosoodia, mis erineb drastiliselt nii ladina kui saksa keele omast, ei ole oma harukordse keelemuusikaga suutnud veel mõjule pääseda. Me laulame siiamaani saksa kirikulaulu eestikeelsete sõnadega, selle asemel et laulda sama kirikulaulu eesti keeles. Kas poleks aeg anda Eestis kirikulaulule selle žanris nii ainuomane tekstikesksus. Muusika peab olema Sõna teenistuses, mitte aga vastupidi. Sellisest sümbioosist sünnib midagi, mis on muusikaliselt täiesti ainulaadne ja uus. Me saaksime kasutada ajaloolist võimalust EELK uue lauluraamatu koostamise näol ja astuda uude ajastusse – eestikeelse kirikulaulu ajastusse. See tähendab muutust, mille käigus tuleb revideerida punschellikku saatefaktuuri, loobuda hoogsate rütmidega eesti keelt moonutavatest koraaliviisidest ehk nn rütmiseeritud koraalidest ja hüljata ladina keele eeskujul psalmitoonide viisidel «hõljumine». Asemele võiks tulla eesti keelemuusikat toetav instrumentaalsaatefaktuur, eesti keelerütmi järgi rütmiseeritud koraal ja emakeelse psalmiteksti keskendunud palvemeelsest lausumisest võrsuv pühalaul.

Esimese valiku tuumaks on seega küsimus: kas eesti keele unikaalne keelemuusika on Sinu jaoks piisavalt oma ja kallis, et kaaluda üles saksa ja ladina kultuurist meieni ulatunud kirikulaulu traditsioon. See ei tähenda nimetatud traditsioonist loobumist – õieti ei saagi seda ju teha, sest indogermaani muusikaline mõtlemine on meie identiteediga liiga tihedalt läbipõimunud. Tegelikult tähendab see traditsiooni uuesti mõtestamist, selle väärindamist eesti keele abil ja eesti keele kaudu. 

Teine valik: kas muusikateos või muusikaline keel?

Lääne muusikakultuur on juba teise aastatuhande algusest triivinud muusikalise mõttelaadi suunas, mille keskmes on helilooja ja tema loodud muusikateos (inglise keeles musical work). Samas on muusikateose prominentsus kirikulaulu esimestes kihistustes veel tundmata ja selle tõsiasja mõju on traditsiooni kaudu kandunud ka tänasesse päeva. Viidates Hans Heinrich Eggebrechtile (1919–1999) sedastab Toomas Siitan 2004. aasta kogumikus «Mõeldes muusikast», et: «klassikaline Euroopa muusikakultuur koosneb muusika teostest, ning et olla käsitletav teosena, peab muusikaline tekst (1) olema lõpetatud (suletud), kindlalt määratletud vormi ja struktuuriga ning reeglina seostatav ühe autoriga (ja/või koolkonnaga); (2) olema kirjalikult fikseeritud (st määratletava identiteediga) ning noodikirjast lähtuvalt interpreteeritav ja analüüsitav; (3) vastama teatud väärtushinnangutele: üldiselt ei huvitu muusikalugu nn «tarbemuusikast», mille alla tuleks liigitada ka suurem osa vaimulike ja ilmalike tseremooniate jaoks loodust.»

Kolmandas seletuses sisaldub problemaatiline väide, nagu ei huvituks «muusikalugu «tarbemuusikast» [---] mille alla tuleks liigitada ka suurem osa vaimulike ja ilmalike tseremooniate jaoks loodust». Tänases praktikas on tegelikult nii kirikumuusika kui ka militaarmuusika mahukalt käsitletud muusikaloolised uurimisobjektid. Samas avab kolmas väide kirikumuusika eripärase loomuse: kirikumuusika ei pea ennast piiritlema muusikateose raamidega. Sobiv näide on improviseeritud oreliprelüüd koraalile, aga ka muutuv salmide arv koraalides ja psalmides ning laulude instrumentaalsaate varieerumine. Tänases kirikumuusikas on muusikateose osatähtsus suur. Niipea, kui jumalateenistusel kõlab mõne helilooja laul või instrumentaalpala, on tegu muusikateosega. Hajusamalt rakendub see koraalide puhul, sest neis lauludes ei ole «lõpetatus» iseenesestmõistetav (vt eelmine lõik, punkt 1).

Muusikateosele alternatiivne mõtlemine võiks olla muusikalisele keelele põhinev arusaam. Ka improvisatsioonis, mis ei ole käsitletav muusikateosena, on kasutusel mingitele tunnustele vastav muusikaline keel. See on tuntav ka kirikulaulus, näiteks laulupalve (päevapalve ja palve pärast armulauda) muusikaline keel, mis omakorda (isegi Eestis) jaguneb mitmeks erinevaks dialektiks. Kirikulaul toetub sageli selle keele prosoodiale, milles lauldakse. Seepärast kujuneb kirikumuusika muusikaline keel rohkem või vähem laululutekstides kasutatava keele mõjuväljas. Välja arvatud juhul, kui kirikulaul on mõne teise, väga dominantse keelemuusika patronaaži all. Näiteks kirikulaul Eestis on kujunenud saksa keele mõjuväljas ja selle toimejõud on muusikas selgelt näha (vt ka «Esimene valik»).

Kui ma eelpool kirjutasin, et «kirikumuusika ei pea ennast piiritlema muusikateose raamidega», siis tegelikult tundub, et kirikumuusika pelgalt ei naudi privileegi, et «ei ta pea end piiritlema», vaid omab kohustust, et «ta ei tohi end piiritleda» muusikateose kontseptsiooniga. See ei tähenda, et muusikateosed tuleks kirikumuusikast pagendada, vaid võiks otsida tasakaalu muusikateostele ja muusikalisele keelele toetuva repertuaari vahel. Milline aga on eesti kirikulaulu muusikaline keel, mis oleks kooskõlas meie emakeele prosoodiaga? Seda saame aja jooksul teada ainult siis, kui loobume kirikumuusikas liigsest muusikateose-kesksest mõtlemisest ja hakkame esmalt otsima meie oma kirikulaulu ja seejärel ka kogu kirikumuusika unikaalset keelepruuki. Lihtsam lahendus on sulgeda end muusikateose raamistusse, aga see ei pruugi olla nii efektiivne meedium meie oma, ainukordse kirikumuusika keele avastamisel.

Kõige selgemalt saab see teema ilmsiks psalmilaulus – proosarütmilises kirikulaulus ehk pühalaulus. EELK uue lauluraamatu koostamise protsessis oli valik, kas otsida psalmilaulus eesti keelele iseloomulikku muusikalist väljendust või lisada lauluraamatusse umbes viiskümmend erinevate heliloojate poolt loodud uut psalmitekstilist laulu ehk siis muusikateost. Valik langes komplektile psalmitekstilistele muusikateostele. Muusikateose-kontseptsiooni eelistamine selles valikus on emakeelsele psalmilaulule üsna suure tõenäosusega tupiktee, sest see ei loo pinnast rahvusliku psalmilaulu kui muusikalise keele orgaaniliseks juurdumiseks.

Teise valiku tuumaks on seega küsimus, kuidas tuua kirikumuusikasse rohkete suurepäraste muusikateoste kõrvale eesti keele eripäradest tõukuv muusikaline keel. Muusikateose kontseptsioonile jäägu oma osa kirikumuusikas, aga selle kõrval ärgu unustatagu kirikumuusikale olemuslikult omast mõtlemist väljaspool muusikateose raamistust.

Kolmas valik: kas muusikaline voogamine või sõnaline voogamine?

Kognitiivses muusikateaduses, täpsemalt muusikapsühholoogias tuntakse mõistet «muusikaline voogamine» (inglise keeles musical flow). «Voogamine» kirjeldab täielikku «imendumist» teatavasse ainesesse või tegevusse. Muuhulgas iseloomustatakse sellega muusika võimet haarata inimest ja justkui «kanda» teda muusikalises hoovuses. On väga tõenäoline, et iga inimene on tundud muusikalist voogamist, ilma et ta seda endale teadvustaks – lihtsalt kuidagi eriline ja ülendav tunne on. Eestlastel on voogamine kerge tulema, kui näiteks laulupeol lauldakse Lydia Koidula ja Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm». Kirikus kutsub muusikalise voogamise hõlpsasti esile sugereeriv orelimäng ja oreli saatel laulmine.

Eelnevates valikutes oli juttu teksti esmatähtsusest muusika ees, mis on kirikulaulule eriomane. Kas Sa oled kunagi mõelnud Jumala Sõnast tekkivale voogamisele kirikulaulus? Kas võib juhtuda, et muusikaline voogamine, mis teatavasti on väga võimas kogemus, võib ära varjata tekstist lähtuva voogamise? Kirikumuusika ajaloos on seda varemgi juhtunud, nt moteti keelustamine 13. sajandil, sest selles hakkas muusika selgelt teksti varjutama, seda enam, et samaaegselt võisid muusikateoses kõlada erinevad tekstid.

Kuidas me saaksime otsida sõnalist voogamist ja varustada seejärel tekst sellise muusikaga, mis ei kataks sõnalist voogamist kinni? Siin aitab, ja see on korduvalt järele proovitud, Pühakirja üheskoos lugemine. Kahe aastatuhande jooksul enim koosloetud Pühakirja osa on vaieldamatult Vana Testamendi psalmide raamat. Kes on tuttav emakeelsete psalmide koos lugemisega, see teab, et lausumise ja laulmise vahe selles olukorras on hajus. Kui otsida esmalt sõnalist voogamist ja seejärel lihtsalt rakendada sobiv lauluviis (psalmitoon ehk vormel) lausumise ilmestamiseks, siis saab kirikulaul pürgida täiuslikkusele – Sõna ja muusika lahutamatule koostoimimisele.

Kolmanda valiku tuumaks on seega küsimus, kas kirikulaulus peaks kõigepealt omandama teksti, selle õige häälduse ja rõhuasetused, loetava loo narratiivi ja võimalikud tõlgendused ning alles seejärel rakendama tekstiga koos sobiva meloodia; või õppima esmalt meloodia ja seejärel rakendama sõnad meloodia laulmiseks nootide külge? Kumb on lähtepositsioonis olulisem, kas tekst või muusika? Oluline on siinkohal rõhutada, et alustades laulule lähenemist tekstist, ei ole minu kogemuses muusika mitte kunagi kannatanud. Vastupidi – mõlemad võidavad ja Emand Kirikulaul saab ilmsiks fenomenaalses teksti ja muusika sümbioosis.

Neljas valik: kas meie kirikulaulu juured on esimeses, kümnendas, kuueteistkümnendas või üheksateistkümnendas sajandis?

On vana tõde, et kui tahta midagi sisuliselt uuendada, siis kõige tulemuslikum viis on hüljata pinnapealsus ja tungida süvatasandile – uuendatavat ainest tuleb põhjalikult ja terviklikult uurida ning tundma õppida. Tuleb minna tagasi juurte juurde – kuni «viimase rootsu tipuni» ja «ronida» seejärel mööda juuri uuesti tänapäeva tagasi. Ega asjata ei sedasta vanasõna, et «kel’ pole minevikku, elab tulevikuta». Ajaloolise terviku tunnetamine ei ole pelgalt haritlaslik nohiklikkus, vaid üsna pragmaatiline realiteet, sest seegi on vana tõde, et tihtipeale pole «uus» midagi muud, kui «hästi äraunustatud vana». Liikudes nõnda mööda juuri algusele lähemale võib kohata nii mõndagi, mis on pikas traditsioonis kunagi tõeks elatud, aga tänaseks unustatud või teadlikult unarusse tõrjutud. Nii ei olegi tingimata vaja «hambad ristis» midagi uut «leiutada», vaid piisab ajastutetaguse ainese taasvormimisest ja autentse lähenemisega väärindamisest. See on reformatsioon.

On üsna raske siduda ennast ristikiriku esimese muusikalise kihistusega, millest ei ole pea mitte mingit muusikaspetsiifilist teadmist. Muusika puudumisel on parim võimalus otsida kontakti kirikulaulus kasutatud tekstide kaudu. Aga isegi kui me ei tea esimese aastatuhande kirikumuusikast midagi nii konkreetset, et seda tänasel päeval enamvähem usutavalt reprodutseerida, on meil olemas üsnagi kindel teadmine psalmide laulmise kohta. Vana Testamendi psalmid ehk Naatsareti Jeesuse palveraamat on meie kõige otsesem konkreetne seos varakiriku muusikalise praktikaga. Kuna Jeesus kasutas psalmide tekste oma palveelus, siis on üsna loogiline, et varakirik võttis need tekstid kasutusele. Kuidas hoida kinni muusikaliselt anonüümsest, aga tekstiliselt konkreetsest vundamendist? Kuidas elada kirikulaulus tõeks varakiriku muusikaline pärand?

Siin tuleb meile appi suur muutus teise aastatuhande alguses, mil ladina pühalaulu (gregooriuse laulu) muusikalise materjali kirjalik dokumenteerimine alguse sai. Koos esimese aastatuhande lõpu noteerimata liturgiaraamatutega loovad esimesed muusikakäsikirjad meile mingigi ettekujutuse esimese aastatuhande kirikumuusikalisest mõtlemisest. Selle keskmes on laulutekstidena just Naatsareti Jeesuse palveraamat – Vana Testamendi psalmid. Koos psalmidega asetatakse meie ette vägagi ulatuslik hümni- ehk koraalikorpus ja üsnagi lai valik vabažanrilisi laule. Aastatuhande vahetus defineerib, nüüd juba ka muusikaliselt, lääne kirikulaulu terviku – psalmid, hümnid ja vaimulikud laulud.

Teise aastatuhande keskel toimusid määrava tähtsusega sündmused. Luterlik reformatsioon asetas kirikulaulu keskmesse emakeelse koraali ehk hümni. Alles jäid ka vabažanrilised laulud, aga Naatsareti Jeesuse palveraamat tõrjuti uute konfessioonide muusikapraktikast vähehaaval kõrvale. Reformatsioonijärgsetes kirikutes esinesid psalmid veel ainult kajana – koraalitekstideks ümbersõnastamise kaudu. Traditsioon, mis oli kirikulaulu kandnud poolteist aastatuhandet, osutus uutes oludes raskesti rakendatavaks ja ebapraktiliseks ning emakeelne pühalaul ei saanud tekkida. Siis ei olnud see võimalik, aga nüüd on.

Veel üks verstapost, mida võib eesti kirikumuusikas tajuda lähtepunktina, on 19. sajand: koorilaulu hoogustumine, professionaalse helikunsti tekkimine, rahvusromantilise muusikalise diskursuse algus, rahvuskultuuri sünd jne. Kuigi paljud seda ei tea, leiutati ka «kaasaegne gregooriuse laul» just romantilisel, 19. sajandil. Meie kõlaline ettekujutus sellest, milline on keskaegne ladina pühalaul, sh psalmilaul, pärineb 19. sajandist. Seepärast võibki tekkida petlik tunne, nagu oldaks muusikaliste juurtega keskajas, aga samas jäljendatakse vaid 19. sajandi ladina pühalaulu ideaale.  

Neljanda valiku tuumaks on lihtne küsimus: kui me otsime oma vaimulikke juuri esimese aastatuhande algusest, siis miks ei tee me seda sama kirikulauluga? Isegi kui muusikaline teadmus esimesest aastatuhandest on vähene, toob teise aastatuhande alguses tekkinud kirjalik muusikakultuur austuse ja armastuse psalmide laulmise kohta selgelt meie ette. Selleks peab olema väga hea põhjus, et lõigata luterlikust traditsioonist välja 1500 aastat kristliku muusika pärimust. Mida lähemale tänapäevale me toome oma «juurte ulatuse», seda vaesemaks teeme nii ennast kui neid inimesi, keda me oleme kutsutud teenima. Kes küll võiks saada rikkamaks sellest, kui Püha Pauluse kirjades nimetatud psalmide, hümnide ja vaimulike laulude laulmisest (KI 3:16, Ef 5:19) jäävad alles vaid hümnid ja vaimulikud laulud? Seepärast on väga oluline endalt küsida – kus on minu kirikulaulu juured?

Viies valik: kas «uus laul» või «Uus Laul»?

Pühakirja salm «Laulge Issandale uus laul!» (nt Ps 96:1) võiks vabalt olla kirikumuusikute lipukiri. Mida aga «uus laul» eelkõige tähendab? On see uus muusikateos? On see vana muusikateose uus esitus? On see isiklik vaimne uuenemine mistahes laulu laulmisel? Või on see hoopis kirikulaulu süvahoovustest võrsuv mastaapne uuenemine, mis ületab kõik senised kategooriad? Indogermaani rahvastel on tänasel päeval küllaltki raske midagi tõeliselt «uut» saavutada, sest nende kirikulaul on keelemuusika ressursi suures mahus juba ära kasutanud. Seda kriisi väljendab pea iga ilmaliku muusikastiili viljelemine lääne kirikumuusikas. Seda tehakse ka Eestis usinalt järele. Siin on meil kui uurali keeleperekonda kuuluval läänemeresoome keelt kõneleval väikerahval erakordne eelis. Suurte metamorfooside ajastul, mil me vajame «Uut Laulu» rohkem kui kunagi varem, saame me võtta indogermaani kirikulaulu teadmuse ja oma emakeele eripära ning laulda tekkivas sümbioosis absoluutselt pretsedenditu «Uue Laulu». Sellise võimaluse rakendamine sarnaneb uue energiatehnoloogia avastamisele, mille tagajärjeks on piiramatu hulk energiat, mille tootmise omahind on olematu. «Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!» (Ilm 22:17b)

Viienda ja viimase valiku tuumaks on seega küsimus: kas ma piirdun uue laulu otsimisel kosmeetiliste vahenditega või olen valmis esitama endale kõrgema nõudmise ja otsima «Uut Laulu»?

Lõpetuseks

Kirjeldatud valikud laotavad meie ette kimbukese kirikulaulule ja kirikumuusikale spetsiifiliselt omaseid ideaaltunnuseid: kompromissitu tekstikesksus, keelepärasus, «vabadus» muusikateose raamidest, traditsiooni tarkusest lähtumine, igavene püüdlus «Uue Laulu» laulmise poole.

Minu kirjeldatud valikud ei ole mingil juhul kategoorilised. See tähendab, et nende tegemiseks ei pea nii öelda «lauda puhtaks lööma». Las olla see, mis on olnud. Kui kellelegi meeldib saksa kirikulaul eestikeelsete sõnadega rohkem, kui sama kirikulaul eesti keeles, siis on see igal juhul parem, kui et kirikulaulu üldse ei ole. Kui keegi leiab muusikalises voogamises suurema rahulolu kui tekstilises voogamises, siis on see parem, kui et kirikumuusikat üldse ei ole. Pidagem aga meeles seda, millised erakordsed võimalused on meie ette tänasel päeval asetatud ja ärgem olgem tagasihoidlikud nende kasutamisel.

Tallinnas, 28. oktoobril 2022

Artikli kirjutamist on toetatud Kultuuriministeeriumi loovuurimuse meetmest.