31. detsember on ilmaliku kalendri järgi aasta viimane päev. Kirikukalendris on see silvestripäev ehk Püha Silvestri mälestuspäev. Sellekohane märge («Sylvester») sisaldub muide ka 1951. aasta «Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Agendas» ja selle uustrükkides (lk 31).
Paavst pöördelistel aegadel
Silvester I oli Rooma piiskop ehk paavst aastatel 314–335. Tema elukäigust on teada üsna vähe. Tema pontifikaat langes ajalooliste muutuste aega riigi ja kiriku suhetes. Juba 313. aastal olid kaaskeisrid Constantinus ja Licinius tunnistanud ususallivusediktiga kristlaste õigust järgida oma religiooni. Järgnevatel aastatel anti varem süstemaatiliselt taga kiusatud kirikule ja selle ametikandjatele mitmesuguseid õigusi.
Muutust riigivõimu suhtumises illustreerib seegi, et keiser Constantinus kinkis paavstile Lateraani palee ning laskis rajada mitmed olulised kirikud Roomas, nende seas Püha Johannese (Lateraani) basiilika ja Püha Peetruse basiilika. Muide, just nimelt Lateraani Püha Johannese ja mitte Vatikani Püha Peetruse basiilika on paavsti kui Rooma piiskopi katedraalkirik.
Aastal 325 toimus Nikaias esimene oikumeeniline kirikukogu. Veidi rohkem kui kolme aasta pärast tähistatakse 1700 aasta möödumist sellest kirikuajaloolise tähtsusega kontsiilist, kus sõnastati muuhulgas Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algne versioon. Paavst Silvester sellel isiklikult ei osalenud, vaid läkitas sinna oma esindajad. Kirikukogu avaistungil oli eesistujaks ristimata keiser Constantinus, kellest oli tolleks ajaks saanud ainuvalitseja kogu Rooma impeeriumi üle.
Paavst Silvester suri meie ajaarvamise 335. aastal ja maeti Püha Priscilla katakombi. 8. sajandil toodi tema säilmed San Silvestro in Capite kirikusse. Teda austatakse pühakuna nii katoliku kui ortodoksi kirikus.
Paavst Silvester järeltulevate sugupõlvede ettekujutuses
5. sajandil kirja pandud Silvestri elulugu (Actus Silvestri) jutustab, kuidas paavst päästis Rooma linna lohe käest ning tervendas ristimise läbi keiser Constantinuse leeprast (tegelikult ristiti Constantinus alles surivoodil pärast paavst Silvestri surma). Sellest legendist lähtuva Donatio Constantini järgi olevat tänulik keiser seadnud paavsti teiste patriarhide üle ning andnud talle impeeriumi lääneosa üle ka ajaliku võimu. Selle märgiks andnud Constantinus paavst Silvestrile ja tema järglastele tiaara, mis sümboliseerib Rooma piiskoppide võimu.
13. sajandi keskel maaliti Rooma Santi Quattro Coronati (Nelja Kroonitud Märtri) basiilika Püha Silvestri kabeli seinale freskod, mis kujutavad paavst Silvestrit ja keiser Constantinust – neist ühel ulatab keiser paavstile tiaara, teisel aga talutab tema hobust. Constantinuse ristimisele ja kingitusele viitab ka Dante Alighieri oma teoses «Jumalik komöödia»: «Oo, Constantinus, sinu pöördumine / ei olnud halb, vaid see, et kingituse / too esimene rikas paavst sai sinult» («Põrgu», XIX, 115).
Seevastu tänapäeva autorid imestavad nii pöördelistel aegadel elanud paavst Silvestri «ilmetuse» ja tähtsusetu rolli üle keiser Constantinuse kõrval, justkui peaks iga paavst olema silmapaistev kirikupoliitik ja ühiskonnategelane ning mitte lihtsalt hea ja ustav karjane oma karjale.
Tänaseks on Euroopas murenenud ja varisenud kristliku ühiskonna vundament, mis rajati keiser Constantinuse ajal või üldisemalt 4. sajandil. Paraku kehtib ka kristliku riigi- ja ühiskonnakorralduse kohta tõdemus: sic transit gloria mundi ehk nii möödub maailma hiilgus. Kristliku tsivilisatsiooni varemetel jääb kõlama pühakirjasõna: «Tõesti, rahvas on nagu rohi. Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti» (Js 40: 7–8; 1Pt 1:24–25). Niisamuti on jõus Issanda sõnad Peetrusele, esimesele Rooma piiskopile: «Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest jagu» (UT 1989).
