Läbi sajandite on usutud, loetud ja uuritud Piiblit kui püha raamatut. Kuid 18. sajandist peale on piibliteaduses aegamisi omaks võetud arusaam, et Piibli õige mõistmise tagab alles ajaloolis-kriitiline meetod (Historisch-kritische Methode, historical criticism, historical-critical method, higher criticism). See on piiblitõlgendamise menetlus, mis kujunes koos ajalooteaduse üldiste põhimõtetega. «See meetod välistab igasuguse üleloomuliku jumaliku sissehaaramise ajalukku ja tunneb üksnes ajaloosiseseid seoseid,» kirjutab Christian Danz.[1] Ajaloolis-kriitilise uurimise tulemusi on aga samuti võetud kriitika alla.
Evangeeliumide kirjutamisaja määratlemisel tulevad arvesse kaks argumenti: Jeruusalemma langemise ja Apostlite tegude raamatu argument.
Jeruusalemma langemise argument ja prohvetlikud ettekuulutused
Evangeeliumide dateerimisel on ajaloolis-kriitilises uurimissuunas läbi löönud Jeruusalemma langemise argument 70 pKr. Jeesuse suur kõne Õlimäel, kus ta kuulutas ette tulevasi sündmusi, s.h Jeruusalemma hävingut, olevat talle hiljem suhu pandud, sest tuleviku ettenägemist kui üleloomulikku eeldust ei saa ajaloolis-kriitilise meetodi puhul arvestada. Järelikult kirjutati evangeeliumid üldiselt pärast 70. aastat.
Paraku ei ole see argument pädev. Kuidas sai Taanieli raamatus olla ettekuulutus Jeruusalemma hävitamise kohta olemas juba II sajandil eKr, mil selle raamatu lõplik versioon enamuse uurijate arvates koostati? Samast perioodist pärinevad Surnumere käsikirjad, mille hulgas on säilinud kaheksa Taanieli raamatu fragmenti. «Käsikirjades on kõik 12 peatükki … tõendatud,» kirjutab Dominik Helms.[2] Kui Taanieli ennustus – nagu on tõendatud – võis kõlada juba kaks sajandit varem: «Linna ja pühamu hävitab ühe saabuva vürsti rahvas; ent lõpp tuleb uputusega ja lõpuks on sõda: hävitus on määratud» (Tn 9:26), siis miks ei võinud Jeesus Jeruusalemma hävitamist ette kuulutada 40 aastat varem? Ka Hesekiel, Sakarja ja Joel ennustasid Jeruusalemmaga seotud hävitavaid tulevikusündmusi (Hs 38–39 Sk 14 Jl 3–4).
Tänapäeval on selgeks saanud, et tagantjärgi ennustamise hüpoteesile ei ole mingeid kinnitusi.[3] «Ükski Uue Testamendi tekst ei teata sellest sündmusest kui juba toimunust,» ütleb Karl Jaroš.[4] Ainsa pealtnägijana kirjeldab Jeruusalemma hävitamist juudi ajaloolane Josephus Flavius, kes roomlaste soosikuna tohtis toimunut jälgida kohapeal ning kirjeldab seda üksikasjalikult oma teoses «Juudi sõda» (lõpetatud u 75 pKr). Suve jooksul 70. aastal tungisid roomlased järkjärgult linna ja vallutasid augusti lõpus rasketes lahingutes totaalselt põleva templi. Seejärel püstitasid nad oma standardid ehk sõjalipud ja ohverdasid sealsamas oma jumalatele.[5] Linn tehti maatasa ja taastati rooma linnana Aelia Capitolina nime all.
Jeruusalemma häving leiab kajastamist mitmes sama perioodi tekstis, mis koostati pärast juudi sõda 66.–73. aastal ja enne Bar Kochba ülestõusu 132.–135. aastal.
– Nii teatab Barnabase kiri (u 75–85 pKr), kasutades minevikuvorme ja osutades prohvetite ettekuulutustele: «Templi kohta kõnelen teile, kuidas õnnetud eksinud lootsid hoonele, ja mitte oma Jumalale … Sest peaaegu nagu paganad pühitsesid nad teda templi varal. Kuid kuidas ütleb Issand, tühistades seda? … Vaata, need, kes on lammutanud selle templi, ehitavad ta üles (Js 49:17). See sünnib. Sest kui nad sõdisid, hävitati tempel vaenlase poolt. Nüüd ehitavad nemad ja vaenlaste sulased ta jälle üles. Taas on teada antud, et linn ja tempel ja Iisraeli rahvas antakse ära hukatusse. Sest Kiri ütleb /nii/ … Ja sündis, nagu oli ütelnud Issand!» (16:1–5).
– Sarnaselt kirjeldab juudi teos Teine Baaruki raamat (I sajandi lõpus) roomlaste hävitust, pannes selle ettekuulutusena prohvet Jeremija sõbra Baaruki suhu. «Me oleme Siioni müürid ümber tõuganud ja oleme vägeva Jumala templi maha põletanud … Nad jätsid … vaenlasele purustatud müürid ja rüüstasid majad ning põletasid templi.»
– Samas laadis räägib Aabrahami apokalüps (enne 150 pKr), kuidas tuli «paganlik rahvas», kes rüüstas maa, tappis ja orjastas inimesi: «Nad põletasid templi tulega ja röövisid pühad esemed, mis selles leidusid.»
– Sarnaselt väljendab samast ajastust pärinev Teine Esra raamat: «Sa näed, kuidas meie pühamu laastati, meie altar maha kisti ja meie tempel hävitati … Siion, ükskord Jumala enda pitseriga pitseeritud, on oma kuulsuse minetanud ning on meie vaenlaste kätes.»
– Tagantjärgi kellelegi omistatud ettekuulutus reedab sündmuste teadmist, nii nagu öeldakse VI sajandil pKr koostatud Sibüllide oraaklites: «Üks roomlaste juht tuleb Süüriasse, kes põletab tulega maha Jeruusalemma templi ja seejuures notib ta maha palju mehi ning laastab juutide suure maa koos selle avarustega.»[6]
Selliseid kirjeldusi ei ole Uues Testamendis, samuti ei vihjata juudi erakondade omavahelisele taplusele piiratud linnas jne. Täiesti erineb nendest ka Jeesuse Õlimäe kõne kolmes esimeses evangeeliumis (Mt 24:1–51 Mk 13:1–37 Lk 21:5–38). Kõik ennustused Jeruusalemma hävingu kohta tulevikus on esitatud olevikuvormis: päevad tulevad, mil templimäel ei jäeta kivi kivi peale (Lk 21:6; vrd 19:43j Mk 13:2 Mt 24:2); kui te näete, et toimub ettekuulutatud sündmus, mis suhtes evangeeliumid mõneti lahknevad. Kuid igatahes mõtleb Jeesus «hävituse koletis» all sündmust, mis on veel toimumata.
Luuka teatel ütleb Jeesus: «kui te näete» Jeruusalemma sõjaväe poolt ümber piiratud, siis need, kes on Juudamaal, põgenegu mägedele ning lahkugu kiiresti linnast (Lk 21:20j). See ei olnud piiramise ajal enam täidetav, sest kogu ümbrus oli roomlaste valduses, kes Josephuse teatel lõid risti kõik põgenikud linnakaitsjate heidutamiseks. Jeesus kutsub pigem üldisele põgenemisele ning tema väljendused meenutavad Jeremija sõnu, kes kuulutas ette Jeruusalemma langemist Babüloonia kuningale 586 eKr (Jr 21:7) ja soovitas kiiresti linnast põgeneda (Jr 6:1). Eusebiose teatel põgeneski algkogudus Jeesuse sõnadele mõeldes juba roomlaste lähenemisel linnast ning asus Pella linna teisel pool Jordanit.[7]
Matteuse ja Markuse versioonis ütleb Jeesus: «kui te näete» hävituse koletist, mida on prohvet Taaniel ette kuulutanud, siis põgenege mägedesse, katusel olijad ärgu tulgu alla jne (Mt 24:15jj Mk 13:14jj; vrd Tn 11:31 12:11). Hävituse koletise all mõeldakse paganlikku jumalakuju templi altaril, kuhu kuningas Antiochos IV Epiphanes laskis selle II sajandil eKr püstitada Makkabite sõdade eel, kui ta vallutas Jeruusalemma. «Ta käskis sõjamehi ilma armuta maha lüüa need, kes ette juhtuvad, ja tappa need, kes olid põgenenud katustele», kui ta tungis «kogu maailma kõige pühamasse templisse» (2Mak 5:12,15; vrd 1Mak 1:20jj). Kahe aasta pärast «pühamu rüüstati otsekui kõrbeks», kõrvaldati alaline ohver ning püstitati «ohvrialtari peale hävituse koletise» (1Mak 1:39,54; vrd Tn 11:31). Sõna «koletis» või «jäledus» esineb mujalgi samas tähenduses (Jr 4:1 7:30 32:34; vrd Hs 5:11 7:20 11:18,21).
Jeesuse poolt kuulutatud «hävituse koletis» aga ei sobi sõjasündmustega, sest see paistab olevat paigutatud rahulikul teel pühakotta, millele alles järgnevad ahistuse päevad. Rooma sõdurite paganlik palvus templialal toimus keset võitlust ja põlemist. Jeesuse ettekuulutuses ei mainita ka suurt põlengut linnas ja templimäel. Seda enam torkab silma selle puudumine kõigis kolmes versioonis, et Jeesus nimetab põlengut tähendamissõnas kuninglikust pulmapeost.[8] «Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna» (Mt 22:7). Järelikult on sedagi tähendamissõna raske seonduda Jeruusalemma hävitamisega, ehkki seda tehakse. Pigem meenutab see Antiochos IV käitumist, kes «riisus linna, pani selle põlema ning kiskus maha selle hooned ja ümbritsevad müürid» (1Mak 1:31). Jeesus kasutab lihtsalt üldisi piiramistega seotud väljendusi.
Markus ja Matteus lasevad «hävituse koletisele» järgneda kosmilistel sündmustel, mis toimuvad lõpuajal. Kuid Matteus lisab juurde, et need toimuvad «kohe» seejärel (Mt 24:29). Kui oleks mõeldud hävituse koletise all juudi sõja sündmusi, siis ei saanuks tagantjärgi sõna «kohe» liita, sest kohe ei juhtunud midagi.[9] Pigem on osutab «hävituse koletis» salapärasele katastroofilisele sündmusele lõpuajal, mis on veel tulemata. Ka Jeesuse palve, et Jeruusalemma piiramine ja jüngrite põgenemine ei juhtuks talvel (Mt 24:20 Mk 13:18), osutab, et linna vallutamisest suve lõpupoole veel ei teatud. Seega eeldab Jeesuse suure apokalüptilise kõne tekst, et Jeruusalemma hävitamist ei olnud veel toimunud.
Kokkuvõttes kirjeldab Josephus toimuvat ja Barnabas vaatab tagasi mineviku suunas, Jeesuse ettekuulutus aga vaatab sarnaselt Vana Testamendi prohvetitele ajaloo lõpu suunas, mistõttu ka hävitussündmus on orienteeritud lõpuaegselt. Ajaloos toimuvad paljud ahistusajad, sõjad ja sõjasündmused, kuid lõpp ei ole veel käes. Viimaks on oodata nii suurt ahistust, mida pole olnud maailma algusest peale ega tule enam iial – kui seda ei lühendataks, siis ei säiliks ükski liha. Päike pimeneb, kuu ei anna oma valgust, tähed langevad taevast ning isegi taevavägesid kõigutatakse. Siis tuleb Inimese Poeg tagasi koos inglitega nagu välk üle taeva ja kogub kokku väljavalitud (Mt 24:6jj,21j,27–31 Mk 13:7jj,19j,24–27 Lk 21:9jj,25jj jne). Jeesuse sõnul ei tea lõpu tulemise päevast ei tema ise ega inglidki taevas, vaid üksnes Isa (Mt 24:36). See ei toimu aga enne, kui juudid on hajutatud rahvaste sekka ja Jeruusalemm jäänud paganate tallata, kuni paganate ajad täis saavad (Lk 21:24).
Juhul kui Jeruusalemma hävitamine oleks kirjutamise ajal juba toimunud, siis oleks seda ilmselt rõhutatud ettekuulutuse täitumisena, sest see oleks esile tõstnud Jeesuse jumalikkust. Eriti oleks seda olnud oodata Matteuselt, kes korduvalt rõhutab, et mingi sündmus Jeesuse elus tähendas Vana Testamendi ettekuulutuste täitumist – sama olnuks sobiv öelda templi hävitamise puhul. Kuid seda sündmust ei mainita Jeesuse õlimäekõnes, mujal evangeeliumides ega ka Apostlite tegude raamatus.[10] Kui Jeesus on jumalik, siis pole põhjust tema ennustamisvõimes kahelda, kuid isegi ilma üleloomulike eeldusteta pole liigseteks kahtlusteks põhjust. See kuulub paljude suurkujude biograafilise materjali hulka, et nad aimavad oma surma ja teatavad sellest ette. Nii võis ka Jeesus taibata, et ta hukatakse Jeruusalemmas – linnas, kus ennegi tapeti prohveteid. Et Jumalale vastu hakkamise pärast tuleb «koda maha jätta», sedagi oli ajaloos korduvalt juhtunud (Lk 13:32–35 Mt 23:35–38).[11]
Miks Jeesus ei võinud ette aimata oma surma, nii nagu paljud teised isikud? Miks ei võinud ta aimata Jeruusalemma hävitamist, kui juutide konflikt Roomaga aastatega aina kasvas? Nii nagu näiteks Fjodor Dostojevski ja Konstantin Leontjev aimasid ette vene revolutsiooni? Nagu teatab Josephus Flavius, leidus tollal veel üks Jeesuse nimeline mees, kes 62. aastal kuulutas ette Jeruusalemma hävingut: «Keegi Jeesus, Ananuse poeg, harimatu maamees, tuli neli aastat enne sõja puhkemist, kui linn veel sügavat rahu ja suurt heaolu nautis, pühadeks (linna), mil kombe kohaselt kõik juudid Jumala auks templi lähedusse lehtmajasid püstitavad, ning hakkas seal äkitselt hüüdma: Häda päikesetõusust loojanguni, häda nelja tuule poolt, häda Jeruusalemmale ja templile, häda peigmehele ning pruudile, häda kogu rahvale! Päeval ja öösel hüüdis ta seda ringi joostes kõigil linna tänavail.»[12]
Jeesus kas ei teadnud Jeruusalemma piiramise üksikasju ja täpset ajastust, nagu näitab võrdlus Josephus Flaviuse kirjeldusega, või ei tahtnud neist rääkida. Igal juhul ei tea «päeva ja tundi» ei Poeg ega inglid, vaid ainult Isa (Mk 13:32 Ap 1:7).
Järelikult peaksid kõik Uue Testamendi evangeeliumid olema kirjutatud enne Jeruusalemma langemist, sest vastasel korral jääb selgusetuks, miks nii olulist sündmust ei kajastata. Kui oligi põhjust sellest vaikida, kuna Jeesuse eluajal ei olnud hävingut veel toimunud, siis ilmselt anti edasi ka ainult Jeesuse enda ettekuulutusi. Igatahes on kõikuval alusel Jeruusalemma langemise kasutamine argumendina dateerimisel. Ajaloolis-kriitilises uurimises valitsenud seisukohalt, et aastail 70–100 pandi kirja esmalt Markuse, seejärel Matteuse ja Luuka ning viimaks Johannese evangeelium, on võetud sundiv põhjendus.
Apostlite tegude lõpu argument ja evangeeliumide tekkimine
Püsima jääb esimeste sajandite kirikuisade veendumus, et kõige viimasena koostati Johannese evangeelium, enne seda aga kolm esimest ehk sünoptilised (kreeka keeles «koosvaatlevad», sest nad järgivad ühte skeemi) evangeeliumid. Nende tekkimise selgitamiseks on ajaloolis-kriitilises piibliteaduses läbi löönud nn kahe allika teooria, mis loodi 1838. aastal. Üksikasjus ei ole see teooria vastuolutu ja on jäänud hüpoteesiks, evimata empiirilisi tõendeid, kuid see on kõigist teistest kõige lihtsam ja tunnustatum. Selles teoorias oletatakse kolme esimese evangeeliumi kokkulangevuste põhjal, et Matteus ja Luukas kasutasid ühise allikana Markust. Teise allikana tarvitasid nad Jeesuse ütlusi pärandavat nn ütete- ehk logionide-allikat Q, milles nad lähevad omavahel kokku, erinedes Markusest.
Evangeeliumide kirjutamise aeg võib olla varajane: «Dateerimise võtme mitte ainult Pauluse tegevuse kohta, vaid ka sünoptiliste evangeeliumide jaoks pakub Apostlite tegude raamat», kinnitab Karl Jaroš.[13] Selle kirjutas Luukas peatselt pärast evangeeliumi, lõpetades teatega, et vangistatud Paulus jäi pärast kolme misjoniteekonda kaheks aastaks Rooma (u 60–62. a), elas sõduri valve all oma üürikorteris, tohtis suhelda inimestega ja õpetada avalikult evangeeliumi (Ap 28:16,30j). Pauluse tegevuse kronoloogia ja Roomas viibimise aja suhtes ei ole uurijate seas suuremaid vaidlusi või eriarvamusi. Hiljem kirjutatud nn pastoraal- ehk karjasekirjadest aga selgub, et apostel Paulus käis pärast vabanemist uuesti Väike-Aasias ja Kreekas, enne kui saabus taas Rooma, kus ta koos Peetrusega keiser Nero vaenamise ajal hukati. Mõlema apostli hukkamist Roomas kinnitavad kirikuisad.[14]
Pole ühtki põhjendust, miks peaks Apostlite tegude raamat olema valminud hiljem, kui Pauluse 60.–62. aastal Roomas viibimise lõpu paiku, nagu on arvatud ajaloolis-kriitilises suunas. Selle vastu räägivad mitmed tõigad nimetatud teoses:
1. Jeruusalemma hävitamisele 70. aastal puuduvad igasugused vihjed, mis peaksid kindlasti välja paistma paljude sündmuste kirjeldustest.
2. Luukas esitleb juutlust Rooma riigis igati lubatud religioonina, mis ei oleks enam mõeldav pärast juudi sõja puhkemist 66. aastal.
3. Kirjatundjate, variseride ja eriti templiga seotud saduseride mainimisel ei teki muljet, nagu oleks tegemist väljasurnud rühmitustega (Ap 4:1 5:17 23:6jj).
4. Puuduvad mistahes viited kristlaste tagakiusamisele keiser Nero poolt 64. aastal, mil koos Paulusega hukati ka Peetrus. Paulus apelleerib turvaliselt keisri kohtule (Ap 25:11).
5. Luukas teatab Stefanose märtrisurmast u 31. aastal (Ap 7:54jj) ja apostel Jaakobus Vanema hukkamisest u 42. aastal (Ap 12:1j), kuid mitte Jaakobuse, Jeesuse venna (Gl 1:19 2:9,12 1Kr 15:7 Ap 1:14 12:17 15:13 21:18) surmamisest u 62-63. aastal.
6. Luukas ei tunne veel varakult levima hakanud Pauluse kirju, ehkki ta kirjutab pikalt apostli kolmest reisist, mille jooksul kirju saadeti.
7. Meresõitu Kaisareast Rooma ja tormi kirjeldatakse ebaproportsionaalselt detailselt ja pikalt (Ap 27:1-28:16), mis osutab, et ohtlik sündmus oli Luukale veel värskelt meeles.
8. Ükski kirikuisa ega muu varajane allikas ei teata, et apostel oleks surmatud oma esimese vangistuse aegu, vaid et ta lahkus ja hukati hiljem Roomas koos Peetrusega (1Kl 5).
9. Kui Paulus oleks juba märtrina surnud, mis kehtis – nagu Stefanose ja Jaakobus Vanema hukkamise puhul (Ap 7 ja 12) – auasjana, siis oleks Luukas seda nimetanud.
Seega on Apostlite tegude raamat valminud u 62.–63. aastal ning kõik muud teooriad (näiteks et Luukas olevat kavandanud veel kolmandat teost, mis jäi aga tundmatuil põhjustel kirjutamata või et ta oli apostli hukule juba piisavalt viidanud Ap 20:23jj,38 21:13 23:11 27:24 ning tahtis, lojaalsusest võimudele, lõppu jätta pildi tema takistamatust evangeeliumikuulutusest Roomas jne) on sekundaarselt loodud hüpoteesid.[15] Apostlite tegude autori korrektsele ja usaldusväärse ajaloolasena tegutsevale lähenemisviisile osutab ka see, et ta hoolsalt eristab kaudselt hangitud informatsioonist Paulusega ühiselt käidud teekondi, kasutades sel puhul väljendit «meie» (Ap 16:10–17 20:5–15 21:1–18 27:1–28:16).
Formaalselt on küll alati võimalik oletada, et mõni teos on kirjutatud hiljem kui esmalt paistab. Nii ongi väidetud, et Apostlite tegude raamat olevat tegelikult koostatud hoopis 80. aasta paiku, olles suutnud täielikult vältida Jeruusalemma langemisega seotud uuele infole osutamist seoses varasemate arengutega. Kuid sellisteks oletusteks peaks leiduma tõsiseid sundivaid põhjuseid! Kui neid ei ole ega ole näha, miks pidi autor nõnda talitama, siis on selline hüpotees alusetu ega ole mingil juhul tunnustatav. On teaduslik aabitsatõde, et tuleb eelistada kõige lihtsamaid ning asjast endast tulenevaid lahendusi.
Apostlite tegude raamatu valmimisajast lähtudes järgneb, et vähemalt Luuka evangeelium ning sellega seotud Matteuse ja Markuse evangeeliumid pidid olema kirjutatud enne aastat 62.[16] Nii väidavad paljud prominentsed piibliteadlased.[17] Kirikuisade teated evangeeliumide koostamise kohta võivad olla antiikajale iseloomulikult konarlikud, nagu muudki ajaloolised ürikud, kuid nad on ilma silmatorkavate vastuoludeta.
Arvestades kirikuisade teateid, Apostlite tegude raamatu valmimist 62. aasta paiku ning tõika, et Jeruusalemma langemise kriteerium pole enam rakendatav, võib evangeeliumide koostamise kulgu esitada hüpoteetiliselt uusaegse «kahe allika teooria» ning vanakirikliku pärimuse ühisel alusel. Kirikuisad Papias, Justinus, Irenaeus, Aleksandria Klemens, Eusebios jt esitavad terve rea andmeid, mida on võimalik omavahel sünkroniseerida (vt pikemalt evangeeliumide teema kohta minu varasemates kirjutistes).[18]
Esimesena kirjutas jünger ja tolliametnik Matteus üles heebrea keeles Jeesuse sõnu (logia), mis võis olla ütete ehk logionide-allikas Q. Palverändur Egeria teated 4. sajandi lõpust «üksildase paiga» kohta, kus Jeesus tavatses õpetada, sobivad praeguse ümbruskonnaga ja mäejutluse napi stiiliga. On «ülimalt tõenäoselt kindel, et Matteus, Jeesuse jünger ja pealtnägija, oli Papiase mainitud Issanda logionide koostajaks», väidab ka tänapäeval Konstantinos Nikolakopoulos.[19] Enne kui juudi sõja algul kodumaalt põgeneti, koostati (Matteuse juhendamisel) evangeeliumi praegune kreekakeelne versioon, kus templimaksu ja pühakojaga seoses ei leidu vihjetki templi hävitamisele (Mt 5:23j 17:24jj 23:16jj).
Teisena koostas Peetruse tõlk Markus kreeka keeles oma evangeeliumi varasema versiooni juba 45. a paiku Roomas. Sellele osutab lausejupp, mille Markus lisas Jeesuse ettekuulutusse: «Aga kui te näete hävituse koletist seisvat seal, kus see ei tohiks seista – lugeja mõtelgu sellele!» (Mk 13:14). Hävituse koletiseks võis olla keiser Caligula kuju, mille ta kavatses 40. aastal paigutada Jeruusalemma templisse. Tähelepanuosutus («lugeja mõtelgu sellele!») viitab, et ähvardus oli veel värskelt meeles. Teise teate kohaselt koostas Markus oma teose pärast Peetruse surma 64. aastal, mis võib toetada ajaloolis-kriitilises suunas esindatud teooriat, et Markuse evangeeliumi on hiljem (tema enda poolt) täiendatud. Täiendatud teksti võidi 66.–67. aastal kasutada praeguse Matteuse evangeeliumi koostamisel (vrd Mt 24:15). Oletatav Markuse evangeeliumi fragment leidub ka Surnumere käsikirjade hulgas.
Kolmandana kirjutas kreeklasest arst Luukas, kes kogus ajaloolasena isiklikult andmeid (Lk 1:1–4), oma evangeeliumi 57–59. aastail, mil tema õpetaja Paulus oli Kaisarea vangistuses. Ta on ainus, kes näib edastavat Jeesuse emalt Maarjalt pärinevat teavet (Lk 1–2). Samuti kasutas ta ilmselt Markuse evangeeliumi varasemat versiooni (nn Luuka lünk jätab välja Mk 6:45–8:26) ja Matteuse «logionide-allika» märkmeid. Seejärel kirjutas ta 62. aastal, olles Pauluse kaaslane Roomas, Apostlite tegude raamatu. Luuka taset ja menetlusviisi andmete ning allikate otsimisel on võrreldud antiikajaloolaste omaga.
Neljandana koostas Johannes oma evangeeliumi, mille ta «avaldas» Efesoses, kuid võis asuda kirjutama varem, sest ka tema tekstis ei viita miski templi hävitamisele. Näiteks Jeruusalemmas Betsata tiigi juures on (veel alles!) tema sõnul Lambavärav (Jh 5:2). Johannese oletatavatele vastuoludele varasemate evangeeliumidega viitasid antiikajal gnostikud ja kristluse vastased. «Vana kirik on ikka ja jälle toonitanud, et neljas evangeeliumis ei esine tõelisi vastuolusid, sest need on neli juhukirjutist ega pretendeeri täielikkusele,» selgitab Nikolakopoulos. Kirikuisad Aleksandria Klemens, Eusebios, Epiphanios, Augustinus jt on ka selgitanud, «et Johannes tahtis vanemaid evangeeliume nii ainelise kui ka sisulise poole pealt täiendada.»[20] Viimastega võis ta tutvuda 60ndate aastate keskpaiku: ta jätab vahele teateid, mis kolmes esimeses evangeeliumis on juba piisavalt esitatud. Vana mehena u 100. aastal võis ta varasemale tekstile lisada logose-hümni (Jh 1:1–18), kordava lõpu (Jh 21) jne.
Evangeeliumid võisid seega lõplikult valmida järjekorras: Luukas (59. a), Markus (65. a), Matteus (67. a) ja Johannes (69. ja u 100. a).
Loomulikult jääb seegi pilt hüpoteetiliseks, sest andmeid on ikkagi napilt, kuid ta on avaram ja paistab rohkem vältivat küsitavusi kui ajaloolis-kriitilises suunas populaarseks saanud teooriad. Miski ei sunni vaidlustama evangeeliumide varajast koostamist, mille puhul saadi kasutada ka kreekakeelsete kirjutajate abi. Kirikuisade teated evangeeliumide tekkimise kohta on mõneti konarlikud, ent oluliste vastuoludeta. Igatahes ei ole neid vanakiriklikke teateid falsifitseeritud, mistõttu ei tohi neid ka ignoreerida.
Arvamus, nagu ei oleks antiikajal tähtis olnud autori ja pärimuse ehtsuse küsimus, ei pea paika. Tänapäevalgi on inimesi, kes peavad jumaliku ilmutuse elemendiks vagasid legende ja kellele ehtsuseküsimus pole oluline – sarnast hoiakut leidus ka antiikajal. Privaatlektüürina on loetud läbi aegade erinevaid apokrüüfilisi ja legendaarseid tekste, mida on levitatud kontrollimatute või vähetõendatud pärimuste vabas ringlemises. Kuid kirikus ja Uue Testamendi kujunemisel jälgiti tähelepanelikult ehtsust ja päritolu, millega seoses ei ole antiikajast teada ühtki näidet, et oleks ehtsana aktsepteeritud ebaehtsat teost. «Uue Testamendi kaanoni kujunemisloos kehtis siiski veendumus, et ka ortodoksne võltsing ei kuulu kaanonisse, sest vale ei saa olla ilmutuse vahendajaks,» kirjutab Armin Daniel Baum.[21] Ka kirikuisade endi tekstid ei peegelda valetajaid või tobusid, kes ei teaks, mida nad teevad.
Ehtsusenõue seondub juba apostlimõistega Uues Testamendis. Apostel pidi olema pealtnägija, et vältida müütide edasiandmist (Ap 1:21j 1Jh 1:1jj 2Pt 1:16jj). Paulus nõudis lausa pärimuste sõnasõnalist järgimist (1Kr 15:2j; vrd 11:2 2Ts 2:15 1Tm 6:3j). Antiookia Ignatios ja Irenaeus kujundasid 2. sajandil apostliku suktsessiooni ehk järjepidevuse printsiibi, kinnitades pärimuste kontrollitavust algusest peale.[22] Alates 2. sajandist koostati hulga apokrüüfilisi «evangeeliume» (Peetruse, Tooma, Filippose, Jaakobuse jne), mida võib iseloomustada Jeesuse elu ajalooliste romaanidena. Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliume aga ei vaidlustatud, sest nende päritolu 1. sajandist oli tuntud.
Ehkki nelja evangeeliumi tekstis ei ole autorite nimesid, nagu Uue Testamendi kirjade alguses, ei järeldu sellest, et need oleksid anonüümselt levinud, sest teavet edastati suuliselt. Sarnaselt teadsid autorinimeta Heebrea kirja saajad, kellelt see kiri pärines. «Palvetage meie eest … et mind antaks teile rutem tagasi» (Hb 13:18j). Lõppsõna on dikteeritud kirjale lisatud oma käega, koos sooviga kohtuda (Hb 13:22jj). Selline talitusviis sarnaneb Paulusele, kes olevat vana kiriku pärimuse järgi kirjutanud Heebrea kirja (kus muide on taas pikalt kirjeldatud templiteenistust ilma vihjeteta Jeruusalemma langemisele).[23]
+ + +
Ühes uuemas populaarses teoses Jeesuse kohta tunnustavad menukad kirjanikud Bill OʼReilly ja Martin Dugard oma uurimistöö põhjal evangeeliumeid: «Tänu uurimustele ja arheoloogiale aktsepteeritakse neid üha enam autentsete ajalooallikatena.» Et Johannes kirjutas viimasena, «siis sai ta Jeesuse kohta öelda oma viimase sõna, s.t mitte ainult kinnitada seda, mida teised olid juba kirja pannud, vaid lisada juurde kronoloogia ja täpse sündmuste järjekorra. Tõsiasi, et Johannes viibis kohal Jeesuse elu kõikide olulisemate sündmuste juures, oskas seetõttu kõiki juhtumeid eredalt kirjeldada ning oli ka Jeesuse lähim usaldusisik,» selgitavad autorid, «lisab tema jutustusele veelgi usaldusväärsust.»[24] Teisisõnu ei tohi kahtluste ja kunstlike teooriatega üle pingutada, mis võivad juhatada eksiteele.
Kasutatud kirjandus:
Baum, Armin Daniel 2006. Der Verfasser und seine Adressaten: Einleitungsfragen. (S. 215-243); Pseudoepigraphie und literarischer Fälscchung. (S. 441-466) – Studium des Neuen Testaments. Einführung in die Methoden der Exegese. Aktualisierte und revidierte Ausgabe. Hrsg. v. Heinz-Werner Neudorfer und Eckhard J. Schnabel. Wuppertal / Giessen: R. Brockhaus / Brunnen.
Berger, Klaus 2013. Die Bibelfälscher. Wie wir um die Wahrheit betrogen werden. München: Pattloch Verlag.
Carson, Donald A. / Moo, Douglas J. 2010. Einleitung in das Neue Testament. Mit einem Gleitwort von Rainer Riesner. Giessen: Brunnen Verlag.
Danz, Christian 2016. Systematische Theologie. Tübingen: A. Francke Verlag.
France, Richard Thomas 2019. Matteuse evangeelium. Tallinn: Logos.
Helms, Dominik 2018. Daniel / Danielbuch. – Das wissenschaftliche Bibellexikon im Internet (lk-d pdf-versiooni järgi): Das wissenschaftliche Bibellexikon im Internet :: bibelwissenschaft.de.
Hesemann, Michael 2009. Jesus von Nazareth. Archäologen auf den Spuren des Erlösers. Augsburg: Sankt Ulrich Verlag.
Hiob, Arne 2012. Püha Maa, juudid ja Jeesus. Tartu: Johannes Esto Ühing.
Hiob, Arne 2014. Rooma, apostlite pärand ja Maarjamaa. Tartu: Johannes Esto Ühing.
Hiob, Arne 2017. Jeesus usu ja teaduse vahel. Universaalne juut uurijate peeglis. Tallinn: Allika.
Hiob, Arne 2018. Paulus. Rahvaste apostel ja meie tänapäeval. Tartu: Johannes Esto Kirjastus.
Jaroš, Karl 2008. Das Neue Testament und seine Autoren. Eine Einführung. Köln-Weimar-Wien: Böhlau Verlag.
Maier, Johann 1995. Die Qumran-Essener: Die Texte vom Toten Meer. Band I-II. München-Basel: Ernst Reinhardt Verelag.
Marshall, Ian Howard 2011. Apostlite teod. Tallinn: Logos.
Morris, Leon 2008. Luuka evangeelium. Tallinn: Logos.
Nikolakopoulos, Konstantinos 2014. Das Neue Testament in der Orthodoxen Kirche. Grundlegende Fragen einer Einführung in das Neue Testament. 2.Aufl. Berlin: LIT Verlag.
O'Reilly, Bill / Dugard, Martin 2014. Jeesuse tapmine. Lugu Jeesuse ristilöömisest. Tallinn: Ersen.
Robinson, John A. T. 1986. Wann entstand das Neue Testament. Paderborn / Wuppertal: Verlag Bonifatius-Druckerei / R. Brockhaus Verlag.
Weissenborn, Thomas 2012. Apostel, Lehrer und Propheten. Eine Einführung in das Neue Testament. Marburg an der Lahn: Verlag Francke.
[1] Danz 2016: 100.
[2] Helms 2018: 11; vrd Maier 1995/II: 49j.
[3] Morris 2008: 29j; France 2019: 28jj.
[4] Jaroš 2008: 26.
[5] Josephus Flavius, Juudi sõda VI, 223jj, 232jj, 244jj, 260jj, 316; vrd Jaroš 2008: 56.
[6] Tsit. Robinson 1986: 30j, 328 järgi.
[7] Eusebios, Kiriku ajalugu III, 5.
[8] France 2019: 29.
[9] Weissenborn 2012: 127j.
[10] Hiob 2012: 96j; Hesemann 2009: 97j.
[11] Hiob 2017: 71j; Berger 2013: 151jj.
[12] Josephus Flavius, Juudi sõda VI,5.
[13] Jaroš 2008: 18; vrd 42j.
[14] Hiob 2018: 156–165; vrd 71–78.
[15] Hiob 2018: 120; Marshall 2011: 39–44, 472j; Carson / Moo 2010: 364; Weissenborn 2012: 189jj.
[16] Morris 2008: 30; Baum 2006: 232j.
[17] Leon Morris, Bo Reicke, F. F. Bruce, John A. T. Robinson, M. Blaiklock, Pierson Parker, R. E. Brown, E. E. Ellis, Donald A. Carson, Douglas J. Moo, Thomas Weissenborn jt.
[18] Hiob 2012: 84–100; 2017: 5–87; 2014:21–24 jne.
[19] Nikolakopoulos 2014: 89.
[20] Nikolakopoulos 2014: 182j; vrd 174.
[21] Baum 2006: 464; vrd Hiob 2012: 86; 2017: 73; 2018: 72j.
[22] Hiob 2017: 56–63.
[23] Hiob 2018: 137–140.
[24] OʼReilly / Dugard 2014: 28; vrd Hiob 2017: 11j.
