Eesti kristlikud usuühendused on olnud üsna riigitruud. Vastutasuks on saadud näpuotsaga remondiraha lagunevatele pühakodadele ja riik on loonud mõned töökohad kaplanitele.

Nüüd tahab riigivõim kutsuda ühiskonnas esile muutuse suhtumises seksuaalvähemustesse. Ka kogudused peavad hakkama inimesi võrdselt kohtlema.

Riigikokku jõuab võrdset kohtlemist ja ka kogudusi puudutav eelnõu

Nimelt jõuab eeloleval nädalal riigikogu saali vabariigi valitsuse esitatud seaduseelnõu, millega on kavas muuta kahte seadust – võrdse kohtlemise seadust ning kirikute ja koguduste seadust.

Seletuskirjas seisab: «Eelnõuga soovitakse kaasa tuua ühiskonna muutus – parandada seni ebavõrdselt koheldud isikute olukorda ning piirata sel eesmärgil privaatautonoomiat, kehtestades keelu tõrjuda isikuid teenuste saamisest muu hulgas seksuaalse sättumuse alusel.»

Niisiis ei varjatagi, et tahetakse hõivata uusi positsiooni kultuurisõja rindel. Lühidalt: usklikud peavad oma usuga koomale tõmbuma.

Võrdse kohtlemise seaduse kaitse abil tahetakse parandada avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste kättesaadavust.

Kogudusi või mistahes usuühendusi võivad muudatused puudutada juhul, kui näiteks oma põhitegevuse toetamiseks osutatakse avalikkusele teenuseid – renditakse välja kogudusemaja, laagrikeskust vms.

On selge, et kui mõni usuühendus müüb usulist kirjandust või religioosset atribuutikat, ei teki diskrimineerimise momenti. Probleem tekib siis, kui kogudus suvatseb teenuste osutamisel klientuuri valida – näiteks ei anna oma ruume üürile mittekristlastele või seksuaalvähemuste esindajatele.

Juba 2017. aastal väljendas Eesti Kirikute Nõukogu president emeriitpeapiiskop Andres Põder vastuseisu väljavaatele, et kogudused ei saa enam otsustada selle üle, kellele oma ruume rentida: «Kavandatavate muudatuste tulemusena puuduks aga usulisel ühendusel (sh kirikul, kogudusel, kloostril) või sellega seotud ühendusel, nagu ka ükskõik millisel tema liikmel, igasugune võimalus keelduda teenuse osutamisest või lepingu (sh üürilepingu) sõlmimisest, kui tema arvates oleks teenuse osutamisel või lepingu sõlmimisel niisugune tulemus, mis ei oleks kooskõlas organisatsiooni üldise kõlbelise iseloomuga (st selle usulise ühenduse seisukohtadega/usutunnistusega).»

Ja edasi: «EKN ei pea võimalikuks, et usulisel ühendusel puuduks edaspidi võimalus keelduda oma kinnisvara üürile andmisest isikutele või ühendustele, kes ilmselgelt kasutavad seda kinnisvara selleks, et propageerida seisukohti, mis on risti vastupidised selle usulise ühenduse seisukohtadega.»

Võrdne kohtlemine on usulistest veendumustest olulisem

Eelnõu koostajad selle vaatega ei nõustu. Seletuskirjas märgitakse, et diskrimineerimise keeld kehtib juhul, kui teenus või kaup on suunatud väljapoole usulist sfääri ja kui see ei seostu otseselt kiriku või koguduse talitlustega. Seejuures viidatakse ühele kohtulahendile, mille kohaselt pelgalt sisemine veendumus iseenesest ei saa olla avalikkusele pakutava teenuse puhul õigustuseks teenuse mittepakkumisel. Isikute erinevaks kohtlemiseks peab olema objektiivne ja mõjuv põhjendus – vastasel korral on erinev kohtlemine diskrimineerimine.

Eelnõu koostajate argument kõlab: riik ei sunni kedagi oma veendumusi muutma, kuid usku võib piirata, kui isiku tegevus on suunatud väljapoole isiklikku sfääri. Ühesõnaga, usuliste veendumustega ei saa end välja vabandada siis, kui homopaar soovib kaheinimesetuba kristlikus majutusasutuses või looduskaunis kohas asuvas kristliku koguduse laagrikeskuses tahetakse pidada homopulma või hoopis satanistide suvepäevi.

Osundagem taas seletuskirja: «Võrdse kohtlemise idee kannab endas ka ühiskonna vajadusi ja on üks olulisi põhimõtteid kaupade ja teenuste vaba liikumise tagamiseks. Lisaks ei taga see alati õigust käituda nii, nagu usuline veendumus ette näeb. Vabadust kuulutada oma usku või veendumusi võib piirata seadusega, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ühiskondliku turvalisuse huvides, avaliku korra, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.»

Oh vaatke, mis arm: pühakojas lubatakse veel oma usku praktiseerida

Kui lugeda seletuskirja lisasid, siis nähtub, et Eesti Kirikute Nõukogu soov jätta usuühendustele õigus otsustada oma kinnisvara kasutamise üle vastavalt oma tõekspidamistele jäetakse sisuliselt arvestamata. Kõlab taas argument, et avalikkusele kaupade ja teenuste pakkumine ei ole üldjuhul otseselt seotud kiriku või muu usuorganisatsiooni eesmärkidega.

Kogudustel lubatakse keelduda vaid oma pühakoja andmist eesmärkide teenistusse, mis on vastuolus usulise ühenduse usutunnistusega. Ühes seadusemuudatuses sätestatakse: «Usulisel ühendusel on õigus keelduda tema omandis või kasutuses oleva pühakoja kasutada andmisest, kui kavandatav üritus või tegevus ei vasta selle usulise ühenduse usutunnistuse järgsetele põhimõtetele.»

Tagasi on lükatud ka Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks esitatud parandusettepanek. 2018. aasta kooskõlastustabelist võib lugeda järgmist vastust: «Võrdse kohtlemise idee kannab endas ka ühiskonna vajadusi ja on üks olulisi põhimõtteid ka kaupade ja teenuste vaba liikumise tagamiseks. Lisaks ei taga see alati õigust käituda nii, nagu usuline veendumus ette näeb. Vabadust kuulutada oma usku või veendumusi võib piirata seadusega kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ühiskondliku turvalisuse huvides, avaliku korra, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks (vt ka eelnevaid selgitusi).»

Vaat nii, usklikud!