Selle kohta, et esimesed kristlased oleksid Jeesuse sünnipäeva pühitsenud, ei ole andmeid. Kuid jõulud pole ka paganlik või ebapiibellik püha, nagu mõned arvavad. Algusest peale pühitsesid Jeesuse sündimist inglid ja karjased, kes teda kiitsid ja ülistasid (Lk 2:13,20) ning hommikumaa targad, kes tema ette kummardasid (Mt 2:11). Et Jeesuse sündimise «rõõmu» kuulutas ingel prohvetlikult «kogu rahvale» (Lk 2:10) ja ka meie kuulume jumalarahva hulka, siis pühitseme meiegi seda koos inglite, karjaste ja tarkadega.[1] Jõuluajal pühitseme me eelkõige Jeesuse sündi, seejärel alles mõtleme sünnipäevale. Jõulude mittepühitsemine on ebapiibellik!
Mis aastal sündis Jeesus?
Jeesuse sünniaasta arvestas välja Roomas elanud sküüdi munk Dionysios Exiguus (u 470–544), kes oli pärit praeguse Rumeenia alalt, oli väga haritud, valdas hästi keeli ja tõlkis kreeka keelest ladina keelde mitusada väärtuslikku teost. Ta arvestas arvatavasti Aleksandria Klemensi järgi, et Egiptuse kristlaste andmetel sündis Jeesus keiser Augustuse 28. valitsemisaastal. Augustuse keisriameti kinnitas senat 27 eKr, mistõttu Jeesuse sünniaastaks on meie kalendri järgi 1. See ajaarvestus lõi aga läbi alles keskajal.
Uusajal ilmnes ka vastuolu, sest Jeesus pidi olema sündinud enne kuningas Heroodese surma (Mt 2), mis toimus juba märtsi lõpus 4 eKr. Seega võisid egiptlased 28. valitsemisaasta puhul silmas pidada Octavianus Augustinuse tõusmist Lääne-Rooma valitsejaks 32 eKr, millisel juhul Jeesuse sünniaastaks on u 5–4 eKr.[2] Sellega näib sobivat, et Irenaeuse järgi sündis Jeesus keiser Augustuse 41. valitsusaastal[3]: kui lähtuda aastast 47 eKr, mil Octavianus sai Rooma linnapeaks (praefectus urbi), kes oli ka Julius Caesari (tapeti 44 eKr) asevalitseja, siis pidi Jeesus sündima u 6–5 eKr. Rooma seisukohalt oligi legitiimne üksnes Augustinuse valitsemine, mitte Antoniuse taotlus, kes võideti Aktioni lahingus 31 eKr.
Seoses Heroodese surmaga ei tule mängu ainult tähetargad, kes saabusid Jeruusalemma tähte järgides (Mt 2:1jj), vaid ka kuuvarjutus, mida nähti enne tema surma. Samal päeval oli kuningas lasknud elusalt põletada kaks kirjatundjat, kes näisid tema võimu kõigutavat, ning hukata nende sõbrad.[4] Haiguse süvenedes muutus Heroodes lausa arutuks. Juba varem laskis ta hukata ühe oma laste emadest ja troonipärijatest pojad Aristobulose ja Aleksandri. Mõni päev enne surma muutis ta uuesti troonipärimise korda ja laskis tappa ka oma poja Antipatrose. Ühtlasi laskis ta koguda Jeeriko hipodroomile hulga lugupeetud perekondade juute, öeldes: «Ma tean, et minu surm saab olema rõõmupeoks juutidele.» Ma tahan neile «hiilgava surmapeo» teha. «Sõdurid peavad need vangistatud mehed ümber piirama ning minu surmahetkel tapma, et iga perekond Juudamaal vastu oma tahtmist nutaks minu (surma) tõttu.» Heroodese õde Saloome koos oma mehega õnneks ignoreeris seda käsku.[5]
Nii drastiliste sündmuste taustal ei ületanud Petlemma laste tapmine (Mt 2:16jj), keda Heroodes samuti ohtlikuks pidas, uudisekünnist ega ulatunud peavoolumeediasse. Väljaspool Matteuse evangeeliumi ei maini seda ükski autor, nagu ka mitte hommikumaa tarkade külaskäiku, mis äratas küll Jeruusalemmas tähelepanu, kuid ununes peagi. Kuninga haiguse ja kuuvarjutusega seoses kerkisid uued tõlgendajad, kes nägid juhtunus karistust kirjatundjate mõrvamise eest.[6] Sündmuste varju jäämist soodustas ka see, et hommikumaa targad kohtusid Heroodesega ning asusid Petlemma teele «salaja» (Mt 2:3,7j).
Millal ilmus taevasse täht, mis osutas Jeesuse sünnile ja mida järgisid hommikumaa targad? Selle kohta on esitatud mitmesuguseid kaalutlusi, niisamuti nagu on neid ka aina kritiseeritud. Aastasadu peeti selleks täheks komeeti (nii Origenes, Johannes Damaskusest jt). Selle vastu on väidetud, et komeete ei peetud päästesõnumi, vaid pigem katastroofi toojaks. Komeeti oleks ka märganud väga paljud inimesed, mitte ainult tähetargad. Vastamata jääb, kuidas oleksid targad seostanud selle komeedi kellegi isiku sündimisega Juudamaal? Komeet ei oleks ka näidanud täpset paika ega jäänud seal seisma.
Väga levinud on teooria, et Petlemma täht oli planeetide konjunktsioon ehk kohtumine (nii Tertullianus, Manuel I Komnenos, Johannes Kepler, Konradin Ferrari d’Occhieppo jt). Nagu näitas juba Kepler 1605. aastal, toimuski 7 eKr Jupiteri ja Saturni kohtumine Kalade tähtkujus, nii et planeedid liikusid üksteisele väga lähedale ja paistsid viimaks peaaegu ühe tähena, jäädes siiski eraldatavaks. Nende planeetide ühendus nimetatud tähtkujus oli haruldane ja Babüloonia astronoomia kohaselt tähendusrikas: Jupiter tähistas kuningat, Saturn Iisraeli rahvast ja Kalade tähtkuju Juudamaad. Seega oli sõnum, mille võisid välja lugeda tähetargad: Juudamaal sünnib Iisraeli rahva lõpuaegne suur kuningas.[7]
Korduvalt on püütud planeetide konjunktsiooni esitada tähetarkade vaatevinklist. Nii kirjeldab Christoph Wrembek üksikasjalikult, kuidas maagid Jeruusalemmast väljusid ja topelttäht (kaks läheduses olevat tähte) juhatas neile teed. «Vasakult ehk ida poolt tulid Jupiter ja Saturn (umbes 50º kõrgusel) ning liikusid läände, täpselt Petlemma suunas! Nad ise olid Petlemma teel, tulles põhja poolt. Tähed läksid nende eel ja juhatasid neid kohta, kus lapsuke oli.» Lähenedes linnale «nägid nad nõrka valgust, mis näis tulevat Jupiterilt ja Saturnilt ja laskus nendest 70 meetrit kõrgemal asuvale künkale, kus asus Petlemm.» Linna sisenedes «osutasid tähed oma valgusvihu telje alumise punktiga ilmselgelt ühe koha peale» ning «hommikul võisid nad päikesevalguses näha seal üht maja.» See ala asus «umbes 100–200 meetrit lääne pool, umbes kusagil praeguse Sünnikiriku ees asuval väljakul».[8] Jeesus sündis koopas, kui pärast templis käimist 8-päevase lapsega (Lk 2:22–38) asuti elama majja (Mt 2:11). Teooria nõrgaks kohaks on konstruktsiooni-iseloom ja see, et Piiblis räägitakse ikkagi ühest tähest.
Tähte on peetud ka imetäheks, mis polnud astronoomiline keha, vaid seda juhtis ingel. See käis eredalt tarkade ees ning pärast kadus jälle (nii Johannes Chrysostomos, Theophylaktos Ohridist jt).[9] Selle teooria moodsam versioon on (super)noova hüpotees, mille plahvatus võinuks paista öötaevas mõnda aega erakordselt eredana (nii Uku Masing, Michael Hesemann jt). Supernoova olemasolu ei registreeritud tollal küll Euroopas ega Ees-Aasias, kuid seda tehti Kaug-Aasias. Nagu näitas Briti astronoom Mark Kidger, oli olemas supernoova märtsist kuni maini 5 eKr, mis dokumenteeriti Hiinas ja Koreas.
Selle teooria eelis konjunktsioonihüpoteesi suhtes on väiksem konstruktsiooni-iseloom. Nagu ütleb Michael Hesemann, ei saanud Jupiteri ja Saturni konjunktsioon 7 eKr anda veel tarkadele põhjust rännata, sest säravatest planeetidest ei moodustunud ühte tähte. Ka Kepler uskus, et konjunktsiooni juurde pidi kuuluma uus täht ehk teisisõnu supernoova. Alles supernoova 5 eKr võis olla märguandjaks, et on oodata Messia sündi. Aga kes oskasid seda märgata? Ainuüksi zoroastristid, kes ootasid Messiat nagu juudid.[10] Tõenäoselt olidki hommikumaa targad Pärsia päritolu (seda näitab ka nende nimetus magoi ehk maagid, mis oli pärsia preestrite nimetuseks). Isegi kui nad töötasid Babüloonia kuulsates astronoomia-teadusasutustes, väidab Marco Pologi olevat nende haudu näinud Iraanis.[11]
Kõigile teooriatele liitub aga imetingimus, sest «ükski teadaolev astronoomiline nähtus ei seleta tähe liikumist,» kirjutab Richard Thomas France. Täht käis tarkade eel ja jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps (Mt 2:9). «See lubab arvata, et Matteus kirjeldab imeviisilist juhtimist, isegi kui maagide huvi esialgu äratas mõni noova (või planeetide konjunktsioon – või mõlemad).»[12] Või nagu ütleb Risto Santala inimlike teooriatega seoses: «Niisugune inimlik tõlgendus ei lükka tingimata ümber üleloomulikku valgusnähtust, millest Luukas räägib seoses karjastega väljal. Jumalaga kohtumine oli Moosesel ja prohvetitel sageli inglite ja valgusnähtustega seotud. Mõnikord avatakse inimsilmad nägema sealpoolsuse reaalsust», kui ilmuvad inglid karjastele ehk juhivad tähte, et hommikumaa targad võiksid Jeesuse sünnipaika leida. «Kes ei tunnista imesid, ei tunnista Jumala riigi reaalsust.»[13]
Piiblitekstide põhjal saab Jeesuse sünniaja kohta öelda, et see pidi toimuma enne Heroodese surma märtsi lõpus 4 eKr. Hommikumaa tarkade külaskäik pidi toimuma mõni aeg enne seda. Kui neid pani liikuma (super)noova kevadel 5 Kr, siis võisid nad jõuda Jeruusalemma sügisel ja siirduda Petlemma 5–4 aastavahetuse paiku. Kui nad juhindusid planeetide konjunktsioonist, siis võisid nad kohale jõuda aasta varem. Käsu Petlemma poeglaste tapmiseks võis Heroodes anda mõni kuu hiljem, olles veendunud, et targad ei tulegi tagasi. Sellega näib sobivat 18. mai hukatud poisslaste pühana Egiptuses. Aja möödumise tõttu laskis kuningas hukata mitte ainult üheaastaseid, vaid kuni kaheaastaseid poisikesi (Mt 2:16). Kui aga oli tegemist imetähega, mida juhtis ingel (praegu kirjeldatakse selles laadis ufosid), siis ei ole üldse võimalik midagi lähemat Jeesuse sünniaja kohta välja lugeda Piiblist.
Kõige tõenäosemalt oli Jeesuse sünniaastaks 7–5 eKr. Dionysios Exiguus oli küll haritud, kuid eksis nappide andmete ja uurimismeetodite puudulikkuse tõttu. Tema loodud ajaarvamine aga märgib endiselt kristlikku maailmaajastu algust.
Kui vana on pärimus Jeesuse sünnipäevast?
Esimeste sajandite viited Jeesuse sünniaja kohta jäävad mitmeti tõlgendatavaks ja ebakindlaks, mistõttu teadlaste seisukohad nende hindamisel ei ole üksmeelsed. Mitmed kirikuisad püüdsid kindlaks määrata Jeesuse ristilöömise ja eostamise päeva (sageli arvates neid langevat samale kuupäevale), mille puhul tulid arvesse mitmesugused kevadised päevad (Aleksandria Klemens, Tertullianus, Hippolytos, Julius Africanus jt).[14] Kindlalt ilmneb vaid see, et Jeesuse sünnipäeva ei tuntud ega pühitsetud üldkiriklikult.
Kõige varasem kindel teade Jeesuse sünnipüha kohta 25. detsembril pärineb 336. aastast ning sisaldub 354. aastal Roomas välja antud kalendaariumi märtrite loendis (Depositio Martyrium) esimese liikmena. Seal seisab ühemõtteliselt: «Kaheksa päeva enne jaanuari (= 25. detsembril): Kristus sündinud Petlemmas Juudamaal.»[15] Seega tunti juba keiser Constantinuse ajal († 337) Roomas Jeesuse sünnipäeva, sest Depositio Martyrium «laseb end dateerida 336. aastasse, näib aga tagasi minevat vanemale allikale.»[16] Küsimuseks jääb: milline oli ja kui kaugele tagasi ulatus jõulupühade aluseks saanud allikas?
Kõige levinuma vaate kohaselt olevat Rooma riik hakanud pärast kristluse riigiusuks saamist Kristuse sünnipäeva, mida varem ei teatudki, tähistama 25. detsembril, mil varemalt pühitseti paganliku päikesejumala (Sol Invictus) püha. Päikeseaustamine oli Roomas tugevnenud 2. ja 3. sajandil levinud Mithra-kultuse kaudu ning päikesejumalat käsitles isikliku jumalana ka keiser Aurelianus. Esialgu oli keiser kristlaste suhtes üsnagi salliv, tunnustades 272. aastal Antiookia piiskopina isikut, keda tunnustasid Rooma ja Itaalia piiskopid. «Sellega tunnustas ta kirikut kui organisatsiooni.»[17] Mõne aasta pärast aga hakkas ta kristlust vaenama ning kuulutas 274. aastal 25. detsembri ametlikult juhtiva riigijumala Sol Invictuse pühaks (varem ei tõstnud roomlased kuigivõrd seda kuupäeva religioosselt esile).
Paganliku päikesejumalapüha aluseks võtmine Kristuse sünnipäevale ei ole aga nii kindel kui arvatakse. Kristlased ei tunnustanud paganlikke uskumusi. Nii nagu kirjutab Arnobius († u 330) jumalate kohta, kes on puhtalt antropomorfsed väljamõeldised, kuna paganad omistavad neile iseenda väliskuju ja omadusi: «Meie, inimesed, arvestame oma aastakäike ja nad arvavad, et ka jumalad arvestavad ja pühitsevad oma aastakäike: nad peavad oma sünnipäevi ja kinnitavad, et ka taeva vägedel on sünnipäevad.»[18] Samuti torkab silma, et 4. sajandil ei heidetud Jeesuse sünnipäeva puhul kellelegi ette kohandumist paganlusega. Alles hiljem tegid selle etteheite süüria teoloogid Thomas Edessast († u 540) ja Dionysios bar Salibi († 1171).
Constantinus Suure ajal 336. aastal kinnitati esmakordselt 25. detsember Jeesuse sünnipäevana. Keiser taotles kiriku ühtsust ja kutsus selleks kokku Nikaia kirikukogu (325. a). Koos pealinna üleviimisega Konstantinoopolisse viidi sinna ka jõulupüha 25. detsembril. Impeeriumi teistes idapoolsetes maades näib aga levinud olevat Jeesuse sünnipäevana 7. jaanuar. «Niipalju võib kinnitada, et juba vanast kirikust on tuntud mõlemate terminite konkurents,» ütleb Hans Förster. «Ent kumbki grupeering ei heida teisele ette paganliku püha pühitsemist.»[19] Samas aga nimetab Philastrius (u 330–397) ainult 7. jaanuari pühitsejaid (jõulupüha koos kolmekuningapäevaga) ja 25. detsembri eitajaid hereetikuteks.[20]
Seega tundub olevat 25. detsembri traditsioonil tõsi taga. Järgnevalt kinnitasid prominentsed kirikuisad Chrysostomos, Hieronymus ja Augustinus, et pärimuse kohaselt peeti Roomas seda päeva algusest peale Jeesuse sünnipäevaks.
Johannes Chrysostomos (347-407) väljendab 386. aastal Antiookias peetud jõulujutluses oma arvamust (või teadmist?), et Roomas on säilitatud ametlikud ürikud Küreeniuse rahvaloenduse toimumisaja kohta, mil sündis Jeesus. Seejärel ütleb ta jõulupüha kohta 25. detsembril: «Me oleme selle püha vastu võtnud inimestelt, kes seda täpselt teavad, sest nad elavad selles linnas. Sest need on Rooma elanikud, kes seda püha pikka aega ja vana pärimuse põhjal pühitsevad ja on nüüd ka meile sellest teavet andnud.»[21] Chrysostomose tekstist nähtub, et detsembrikuupäev tekitas Antiookias mõningat vastuseisu.
Hieronymus (347–420) selgitab Jeruusalemma rahvale Roomast pärinevat traditsiooni, kus ta ise oli elanud. «See, mida ma nüüd esitan, ei ole minu isiklik arvamus, vaid traditsioon», mille andsid edasi «Peetrus ja Paulus ja ka teised apostlid … Peetrus, kes siin suhtles Johannesega ja elas koos Jaakobusega, pakkus õpetust ka meile õhtumaal.» Jeruusalemmast aeti nad välja (Ap 12) ning edaspidi hävitas palju mälestusi juudi sõda. «Seepärast võis pärimus palju kergemini säilida õhtumaal kui siin.» See tähendab seoses 25. detsembriga: «Kristus on täna sündinud ja ilmumispüha (Epiphaniase) aegu ristitud.»[22]
Augustinus (354–430) jutlustab epifaaniapühal (kolmekuningapäeval): «Seega on meie Issandat Jeesust Kristust, kes on sündinud kolmeteist päeva eest, pärimuse kohaselt täna tähetargad kummardanud.»[23] Jeesuse kohta ütleb ta seoses 25. detsembriga: «Ta sündis aga pärimuse järgi kaheksa päeva enne jaanuari algust.»[24] See on «päev, mil ta on pärimuse järgi sündinud.»[25] Seepärast kinnitab uuemas uurimuses ka Förster: «25. detsember on Augustinusele päev, mil pärimuse järgi sündis Kristus.»[26]
Millised jäljed leiduvad varasema, ehkki ebakindla pärimuse kohta? Sel puhul on osutatud 3. sajandi algusest pärinevatele allikatele. Seal teatab Rooma piiskop Hippolytos (u 170–235), et aprilli alguses oli «genesis Christi» ehk Kristuse eostamisaeg – genesis tähendab siin «saamist», gennesis aga «sündi», nii nagu Matteuse evangeeliumi alguses on esitatud Jeesuse genesis ehk pärinemislugu (Mt 1:1).[27] Jeesuse sündimine peaks siis olema toimunud üheksa kuu pärast jaanuari algul. Kuid teises kohas ütleb Hippolytos: «Sest meie Issanda esimene tulemine lihas, milles ta on sündinud Petlemmas, toimus 25. detsembril, kolmapäeval, Augustuse valitsemisajal.»[28] Sextus Julius Africanus (u 160–240) aga osutab oma maailmaajaloos (Chronographia), nagu on tõlgendatud säilinud fragmentide põhjal, et Jeesuse eostamisajaks on 25. märts, millest järgneb sünnipäevana 25. detsember.[29]
Kõige varasemad mainimised nimetavad seega Jeesuse sündi talvel. Isegi kui on õige oletus, et need terminid on hiljem tekstidesse vahele lisatud, võidi edastada ehtsat teavet. Järelikult, kui keiser Aurelianus kuulutas 274. aastal 25. detsembri rooma päikesejumala pühaks, siis võis ta üritada hoopis 1. sajandist peale Peetruse ja Pauluse kaudu Roomas tuntud ja levivat Kristuse sünnipüha välja tõrjuda – nii nagu keiser Hadrianus laskis 135. aastal püstitada samal eesmärgil Jeesuse sünni- ja hauapaika paganlikud templid.[30]
Põhimõtteliselt ei saa Kristuse sünnipäeva (umbkaudset) teadmist välistada. Josephus Flavius ja Origenes küll teatavad, et juudid ja kristlased ei pühitsenud paganate kombel sünnipäevi ning viitavad sel puhul pahedele ja patule[31], kuid Jeesus ei olnud patune ja tema sünd oli erakordne. Pole võimatu, et terve aasta jooksul Peetruse kodus Kapernaumas elanud Jeesuse sünniaega (üldjoontes) mäletati, kuna sellest võis olla omavahelises vestlusringis juttu. Peetrus igatahes vihjab inglitele, kes soovisid Jeesuse sündi näha, nii nagu Petlemma karjaste loos, kuidas Jumal «taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata» (1Pt 1:12). Et aga ei pühitsetud sünnipäevi, vaid igavesse ellu sündimist surmapäeval, siis tõusis ka Jeesuse sünnipäev esmalt esile märtrite loendis (336. a), kuna tema igavikku siirdumist tähistati ülestõusmispühal.
Mis aastaajal sündis Jeesus?
Sageli väidetakse Jeesuse sündimise vastu talvel, et külmal aastaajal ei olnud karjad väljas ega korraldanud roomlased rahvaloendusi (Lk 2:2.8). Vastu on osutatud, et rahvaloendused just toimusid talviti, kui oldi vabamad põllutööst, või venisid need talveni. Igatahes olid roomlased vallutajad ja käitusid, nagu tahtsid, kusjuures kõikidele impeeriumidele on väga oluline aina ja täpselt arvestatult makse kasseerida. Nagu ütleb Risto Santala: «Rooma maksudokumentidest on selgunud, et maksustamine kordus iga 14 aasta järel» ja kestis näiteks Galileas 40 aastat, mistõttu on ka «antud maksustamise aega on raske kindlaks teha.»[32] Karjad aga võisid olla talvel kusagil ulu all (väljade lähistel koobastes jne), kus karjastel tuli nende eest samuti hoolt kanda, neid sööta, hankida karjamaal tegutsedes toitu jne. Ilmad võisid olla ka juhtumisi soojemad, nagu praegugi Iisraelis, nii et karjad sai lasta välja. Vaesemad inimesed olevat pidanud aastaläbi hoidma karju kergetes sarades väljal.[33]
Jeesuse võimaliku sündimise kohta talvel leidub veelgi viiteid. Nimelt jagunes Jeruusalemma preesterkond 24-ks teenistuskorraks, kellest igaüks teenis kaks korda aastas ühe nädala jooksul. Abija teenistuskord, kuhu kuulus Ristija Johannese isa Sakarias (Lk 1:5), oli 8-s teenistuskord (1Aj 24:10). Josephus Flaviuse teatel pidas iga teenistuskord templiteenistust kaheksa päeva, sabatist sabatisse (ta ise kuulus esimesse korda).[34] Seda tõendab ka Talmud, kinnitades (u 150. a) ühtlasi seda, et mõlema templihävituse ajal (Paabeli ja Rooma vägede poolt) oli esimese, Joojaribi teenistuskorra teenimisaeg. On olemas «paljukordselt kinnitatud» pärimus, «et päeval, mil 1. ja 2. tempel hävitati, nimelt 9. Abikuul (umbes augustis), pidas just Joaribi teenistusrühm nädalateenistust.»[35] Et seega roomlased tungisid templisse augustis, siis pidi Abija kaheksas teenistuskord langema oktoobrikuule.
Järelikult eostati Ristija Johannes kuu lõpus, u 25. oktoobril: «Kui Sakariase teenistuskorra päevad lõppesid, läks ta koju. Aga pärast neid päevi jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja hoidis ennast varjul viis kuud» (Lk 1:23j). Umbes viie kuu pärast eostati Jeesus, s.t 25. märtsi paiku, sest Elisabethil, kes kandis Ristja Johannest, oli just alanud raseduse kuues kuu (Lk 1:24,36). Samale järeldusele osutab tõik, et ingel Gabrieli külastus ja Maarja lapseootele jäämine toimus «kuuendal kuul» (Lk 1:26), arvestades aasta algusest: juudi aasta algab septembri keskpaiku, millest arvestades langeb kuues kuu märtsi keskele. Maarja kuulutamispüha ongi 25. märtsil. Jeesuse sünniaeg aga on vastavalt üheksa kuu pärast, s.t 25. detsembril. Traditsiooni kohaselt külastas Luukas Jeesuse ema Maarjat ja kuulis tema käest neid termineid ja muidki termineid, mida ta oli pojaga seoses oli meeles pidanud (Lk 2:19,51).[36] Milline ema ei mäletaks oma poja sünnipäeva? Ristija Johannese püha tähistamine 25. juunil võib osutada enneaegsele sünnile, sest sel juhul sündis ta kaheksandal raseduskuul.
Ettekuulutus 25. detsembri kohta on leitud ka Vana Testamendi prohvetitelt. Nimelt kuulutab prohvet Haggai 9. kuu 24. päeval Issanda sõna (Hg 2:10,20): «Pange ometi tähele aega sellest päevast peale, alates üheksanda kuu kahekümne neljandast päevast, sellest päevast, mil pandi alus Issanda templile!» (Hg 2:18).[37] Juudi kalendri üheksas kuu on kislev, mis langeb meie kalendris novembrisse-detsembrisse: 5 eKr langes see 1. detsembrile.[38] Seega osutab Haggai prohvetlikult 24. detsembrile 5 eKr, mis paistab sobivat Jeesuse sünniajaga, sest väljendiga «alates kahekümne neljandast päevast» osutatakse edasi ka järgmisele, 25. detsembrile. Samuti sobib selle ettekuulutusega Jeesuse kuulutus iseenda kohta, kus ta võrdleb end uue templiga: «Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!» Siis ütlesid juudid: «Seda templit on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja sina püstitad selle kolme päevaga uuesti?» Aga tema mõtles «templi» all oma ihu» (Jh 2:19jj).
Kui pärast Jeruusalemma templi rüvetamist kreeklaste poolt tempel 164 eKr taas pühitseti, siis tehti seda 25. kislevi päeval (1Mak 4:52 2Mak 10:5). Sellest päevast sai juutide Hanukka ehk templipühitsemise püha (vastav heebrea sõna חֲנֻכָּה / חנוכה tähendab «(sisse)pühitsemist»). Seda püha pühitseti algusest peale mitte ainult Jeruusalemmas, vaid kogu juudi hajalas, tehes seda valgustatud akendega, mille tarvis süüdati kodudes väikesed menoraad ehk seitsmeharulised küünlajalad, nii nagu suur menoraa oli süüdatud templis. Josephus Flaviuse teatel nimetati seda püha ka «valguste» (phota) pühaks.[39]
Hanukka püha järgi võib palju ennemini oletada kristlike jõulutavade tekkimist kui paganlike kommete põhjal. Seda püha on nimetatud «juudi jõuludeks» ja saksa keeles jõule tähistav sõna Weihnachten (= pühitsetud ööd, püha öö) on mõnede arvates samuti tuletatud juudi hanukkast, mis tähendab pühitsemist. Elas ju keskaegsel Saksamaal, enne kui nad suuresti Poola aladele lahkusid, rohkesti juute. Kuigi jõulupuu pärineb keskajast, on ka teda tõlgendatud pigem Eedeni aia elupuu sümbolina (1Ms 2:9 3:22), mis seisab nüüd taevases Jeruusalemmas, mille viljadest on meil Jeesuse tõttu võimalik süüa (Ilm 2:7 22:2,14,19). Küünlaid paigutatakse kristliku tava järgi maistele jõulupuudele, kuid ehitakse ka juudi kombe kohaselt küünlajalgadega aknaid. Ka kristlikud jõulud on valgusepühad. Loomulikult on aja jooksul liitunud jõuludega ka paganlikke kombeid, mis pole aga kandva tähtsusega.
Kokkuvõttes ei räägi midagi selle vastu, et Jeesuse sünnipäeva mäletati langevat talvehakule. «Nii nagu algkristlased soovisid austada kohti, kus Jeesusega seotud olulised sündmused aset leidsid, soovisid nad ka võimalikult täpselt austada täpseid kuupäevi, millal need tegelikult toimusid», kirjutab Gretchen Filz. Katoliikliku traditsiooni kohaselt pidas juba Rooma piiskop Telesphorus († u 136 pKr) 25. detsembril kesköist jõulumissat, et austada Jeesuse sünni täpset tundi. «See on kõige täpsem ja tõenäolisem kuupäev, mis meil on – tuginedes kiriku ajaloole, pühale traditsioonile ja piibliteadusele.»[40] Ajalooline uurimine siiski seda väidet ei kinnita (kuid ei lükka ka õigupoolest ümber, mistõttu võiks loota uute allikate või viidete leidmist). Kui peaks aga avastatama midagi muud, siis ei riku see olemasolevat traditsiooni, mis tõstab õigesti esile Jeesuse Kristuse kui maailma Lunastaja sündimise ainulaadset ja asendamatut olulisust. Me võime rõõmsalt ja siiralt pühitseda jõulupüha.
Kirjandus:
Catholic Encyclopedia 1995 = The Catholic Encyclopedia (1907-1912) – Home: New Advent (1995): Christmas: https://www.newadvent.org/cathen/03724b.htm.
Filz, Gretchen 2020. Was Jesus Really Born In Bethlehem On December 25th? – The Catholic Company 21.12.2020: https://www.catholiccompany.com/magazine/jesus-bethlehem-december-25th-5956.
France, Richard Thomas 2019. Matteuse evangeelium. Tallinn: Logos.
Förster, Hans 2007. Die Anfänge von Weihnachten und Epiphanias. Tübingen: Mohr Siebeck.
Gelzer, Heinrich 1898. Sextus Julius Africanus und die byzantinische Chronographie. Leipzig: J. C. Hinrichs’sche Buchhandlung.
Hesemann, Michael 2009. Jesus von Nazareth. Archäologen auf den Spuren des Erlösers. Augsburg: Sankt Ulrich Verlag.
Hesemann, Michael 2012. Wann wurde Jesus wirklich geboren? – Katholische Nachrichten 27.12.2012: https://kath.net/news/39459.
Hesemann, Michael 2020. Erscheint uns wieder der Stern von Betlehem? – Katholische Nachrichten 30.11.2020: https://www.kath.net/news/73597.
Hiob, Arne 2012. Püha Maa, juudid ja Jeesus. Tartu: Johannes Esto Ühing.
Hiob, Arne 2017. Jeesus usu ja teaduse vahel. Unikaalne juut uurijate peeglis. Tallinn: Allika.
Kalenderhandbuch 2014 = Das Kalenderhandbuch von 354. Der Chronograph des Filocalus. Band 2. Der Textteil – Listen der Verwaltung. Hrsg. Johannes Divjak, Wolfgang Wischmeyer. Wien 2014: Holzhausen.
Neidhardt, Ludwig [2007]. Fragen zur biblischen Chronologie und Historizität: Brüder Jesu? Als die Zeit erfüllt war, die Zeit der Geburt Jesu. Daniels Prophezeiung von den siebzig Jahrwochen. – Schriftenreihe «Pro Sancta Ecclesia. Initiative katholischer Laien und Priester». Heft 21.
Parker-Dubberstein 1942 = Babylonian Chronology 626 B. C. – 45 A. D. By Richard A. Parker and Waldo H. Dubberstein. Chicago: The University of Chicago Press.
Paus, Ansgar 2000. Sonne. I Religionsgeschichtlich. – Lexikon für Theologie und Kirche. 9. Band. Freiburg: Herder. S 721–723.
Roll, Susan K 2001: Weihnachten. – Lexikon für Theologie und Kirche. 10. Band. Freiburg: Herder. S 1017–1020.
Rosen, Klaus 1993. Aurelian (Lucius Domitius Aurelianus). – Lexikon für Theologie und Kirche. 1. Band. Freiburg: Herder. S 1253–1254.
Santala, Risto 1997. Kristus Uues Testamendis rabiinliku kirjanduse valgel. Tallinn: Logos.
Strack-Billerbeck 1961 = Kommentar zum Neuen Testament aus Talmud und Midrasch von Hermann L. Strack und Paul Billerbeck. Zweiter Band. Das Evangelium nach Markus, Lukas und Johannes und die Apostelgeschichte. 3. Aufl. München 1961 (1.Aufl): Beck.
Vucina, Stjepan 2021. Die biblisch-historische Wahrheit über Weihnachten (25. Dez.). – Katholische Antworten 01.01.2021: https://www.katholisch.com/die-biblisch-historische-wahrheit-ueber-weihnachten/.
Wrembek, Christoph 2009. Mina ja Kolm Kuningat. Tartu: Johannes Esto Ühing.
ЗВЕЗДА ВОЛХВОВ (Вифлеемская звезда) – Православная энциклопедия: 1996 jne: https://www.pravenc.ru/text/182735.html.
Lühendid ja märkused:
BKV – Bibliothek der Kirchenväter. 2. Aufl. Hrsg. v. Otto Bardenhewer, Theodor Schermann und Carl Weyman (Reihe I: 61 Bände, 1911–31; Reihe II: 20 Bände, 1932–38). Kempten: Kösel-Verlag.
PG – Patrologia Gracae. Kreekakeelne sari J. P. Migne 386 köitelises väljaandes «Patrologiae cursus completus» (Pariis, 1844–1866).
PL – Patrologia Latina. Ladinakeelne sari J. P. Migne 386 köitelises väljaandes «Patrologiae cursus completus» (Pariis, 1844–1866).
Josephus Flaviuse teoseid «Juudi muinsused» (Antiquitates Iudaicae) ja «Juudi sõda» (De bello Judaico) on tsiteeritud tõlgete põhjal, sest tsitaatide sisu ei nõua täpsuse huvides originaaltekste ning viimased ei ole ka internetis teaduslike väljaannetena kättesaadavad.
[1] Vucina 2021.
[2] Hesemann 2012; vrd Neidhart [2007]: 56jj.
[3] Irenaeus, Adversus haereses 3,21,3 (PG 7:949).
[4] Josephus Flavius, Antiquitates Iudaicae 17,6,4.
[5] Josephus Flavius, De bello Judaico 1,33,6; vrd 8.
[6] Josephus Flavius, De bello Judaico 1,33,5.
[7] Santala 1997: 59.
[8] Wrembek 2009: 81, 84, 86j.
[9] ЗВЕЗДА ВОЛХВОВ.
[10] Hesemann 2020.
[11] Hiob 2012: 117jj; 2017: 95jj.
[12] France 2019: 83.
[13] Santala 1997: 60.
[14] Roll 2001: 1017.
[15] Kalenderhandbuch 2014: 500: viii kal Ian: natus Christus in Betleem Iudeae.
[16] Kalenderhandbuch 2014: 499; vrd 355, 410; vrd Förster 2007: 16.
[17] Rosen 1993: 1254; vrd Paus 2000: 722.
[18] Arnobius, Adversus gentiles 7,34 (PL 5,1270).
[19] Förster 2007: 13, 15; vrd 9j, 17.
[20] Philastrus, De haeresibus 140: Sunt quidam dubitantes haeretici de die Epiphaniorum Domini Salvatoris qui celebratur octavo idus Januarias, dicentes solum Natalem debere eos celebrare Domini octavo kalendas Januarias, non tamen diem Epiphaniorum, ignorantes quod sub lege et secundum Salvator carnaliter omnia in se et de se consummabat (PL 12,1273).
[21] Johannes Chrysostomos, In diem natalem Domini nostri Jesum Christum 2: παρά των ακριβώς ταύτα ειδότων, και την πόλιν εκείνην οικούντων παρειλήφαμεν την ημέραν. 0ί γάρ εκεί διατρίβοντες, άνωθεν και εκ παλαιάς παραδόσεως αυτήν επιτελούντες, αυτοί νυν αυτής ημίν την γνώσιν διεπέμψαντο (PG 49,353).
[22] Hieronymus, Homilie über die Geburt des Herrn, BKV I, 15 (1914): 215–216; Homilia de nativitate Domini 2 (ladina tekst: Corpus Christianorum Series Latina ehk CCSL 78).
[23] Augustinus, Sermo 203,1: Dominus ergo noster Jesus Christus ante dies tredecim natus a Magis hodie traditur adoratus (PL 38,1035).
[24] Augustinus, De trinitate 4,5,9: Natus autem traditur octavo Kalendas Januarias (PL 42,894).
[25] Augustinus, Epistula 55,2: dies qua traditur natus (PL 33,204).
[26] Förster 2007: 276.
[27] Hippolytos, Canon Paschalis (PG 10,875–878).
[28] Hippolytos, Commentarii in Danielem 4,23,3: He gar prote parousia tou kyriou hemon he ensarkos [en he gegennetai] en Bethleem, egeneto [pro okto kalandon ianouarion hemera tetradi] Basileuontos Augoustou (tsit. Catholic Encyclopedia 1995 järgi, nurksulud märgivad oletatavaid interpolatsioone).
[29] Gelzer 1898: 46–50.
[30] Hiob 2012: 113j, 185j.
[31] Josephus Flavius, Contra Apionem 2,25; Origenes, Homilia 8,3 jne; Neidhart [2007]: 24.
[32] Santala 1997: 68j.
[33] Neidhart [2007]: 32jj, 61jj; Hesemann 2009: 74.
[34] Josephus Flavius, Antiquitates Iudaicae 7,14,7.
[35] Strack-Billerbeck 1961: 62; vrd 56, 66–65.
[36] Hiob 2017: 79–83.
[37] Neidhart [2007]: 65–68.
[38] Parker-Dubberstein 1942: 45.
[39] Josephus Flavius, Antiquitates Iudaicae 12,7,7.
[40] Filz 2020.
