Võitle vildaka harjumuse vastu, patustamise harjumuse vastu sõdi kõigest väest. Võida lihalik pruuk kas või valuga; olgu või raskustega, võida ohtlik harjumus; olgu või valuga, seisa vastu halvale pruugile.

Sea praeguse lihaliku palangu vastu tulevase karistuse leegid. Ületagu himu lõõma igavese põlemise meenutus, põrgutule mäletamine tõrjugu iharuse tuld.

Raskema karistuse hirm võitku hooruse karistust, tugevam valu ületagu väiksemat. Talud kergemat kannatlikumalt, kui raskemat meeles pead. Seisku su silme ees tulevase kohtumõistmise pilt. Kujuta ette, mida peaksid kannatama hiljem. Mõtle Jumala tulevast otsusest, karda Jumala tulevat kohut su üle. Hirmutagu sind põrgu kartus, kohutagu sind tuleva kohtu otsus, karistuse hirm hoidku sind süüteost.

Iga päev pea silmas oma elu lõppu, hoia iga tund surma silme ees, alati püsigu su silmis pimeduse tulek. Mõtle iga päev oma surmast, mõlguta alati oma elu lõpu üle, meenuta üha, et surma päev on teadmata. Muretse, et sind ei haarataks ootamatult. … Kartkem, ega see päev ei taba meid nagu varas, ega jumaliku kohtu keeristorm ei haara meid siis, kui me ei aimagi; ega meid ei võta äkiline hukatus, ega meid ei taba teadmatuses järsku õnnetus.

Vaim, mis patule läidab, haarab patustaja sageli äkki; mis sütitab elavaid, õgib surijad äkki; mis kallutab pahedesse, kisub äkki piinadesse.

(Isidorus Sevillast, Sünonüümid)

+ + +

Palju parem on ennast nüüd pattudest puhastada, kui seda igavikku edasi lükata; parem on kurjusest lahti rabelda nüüd, kui seda tuleviku hoolde jätta. Tõesti, me petame ennast ise, kui hoiame alal ebakorralikku armastust oma liha vastu.

Mida muud põletab ja puhastab omal ajal tuli kui mitte sinu patte? Mida enam sa nüüd ennast hellitad, seda rohkem pead sa pärast kurvastama, seda suurema põhjuse põlemiseks jätad sa enesele.

Kui sa armastuse nimel ei suuda veel halvast loobuda, siis sundigu vähemalt hirm põrgu ees sind ennast taltsutama.

Kes aga Jumala hirmust taganeb, see ei saa kaua heal teel püsida, vaid langeb kuradi võrkudesse rutemini, kui ta arvab.

(Thomas Kempisest, Kristuse jälgedes)

+ + +

Nende asjade põhjustest, mille kohta te küsite, ja varitseja kuratlikest kunsttükkidest, mille abil ta paljud inimesed oma veenmisoskused sisse mässib, nägin ma ehedas nägemuses seda: inimeste pattude pärast on kurat esimesest peturiukast saadiks nende juures ning silmitseb kõiki inimesi pealaest jalatallani, uurides, kas nad võiks hakata tema nõusse või ütlevad temast pigem lahti. Kui nad tema nõusse jäävad, tõttab ta nende juurde, kui aga temast ära pöörduvad, pageb eemale. Ta vaatleb neid hoolikalt, nagu pottsepp oma savinõusid, ja pingutab, et nad võiks talle meeldida. Ja kuna seesinane varitseja oli iharuse patu näol nende esimese sünni juures, siis ei eemaldu ta neist kunagi, sest ütleb, et on alguse saanud tema tegutsemisest.

(Bingeni Hildegard, kiri ühele preestrile)