Ettekanne EELK vaimulike konverentsil 25. jaanuaril 2022. aastal Nelijärvel.
Ettekande pealkiri on konverentsi juhatuse poolt antud ja paistab väljendavat arvamust, et liiga palju leidub tänapäeval hirmu, unustades, et kristlase elu on tegelikult armu all. Et armu puhul on mõeldud kahtlemata Jumala armu, tuleb ilmselt ka hirmu mõistet vaadelda Jumalaga seoses. Inimlik arm ja loomulik hirm või kartus konkreetsete ohtude ees, millest on samuti juttu Piiblis, ei tule käsitlemisele selles ettekandes. Ka Jumala armust, millest on palju räägitud, ei tule eraldi juttu. Keskendugem hirmule ja kartusele.
Hirm üleloomuliku ees
Kartust ja hirmu väljendatakse Uues Testamendis valdavalt üheainsa sõnaga phobos, phobein, phobeisthai, millele vastab Vana Testamendi jirah.[1] Sageli kõlab Piiblis jumalik lohutus: «Ära karda, ärge tundke hirmu!»[2] Inimesi ähvardavad vaenlased ja ohud: ta tunneb hirmu haiguste ees (5Ms 28:60) ja kartust surma ees (Ps 18:5 55:5j Js 28:19). Jumal aga tahab teda osa saada lasta oma lõppematust armust.
Religioosses mõttes kartus ja hirm tõusevad inimestes kohtumisel üleloomuliku maailmaga. Jumal, tema saadikud ja teod on inimestele kardetavad[3], kutsudes esile hirmu.[4] Iisraeli Jumal, «Iisaki Kartus» (1Ms 31:42,53) on «taeva Jumal, suur ja kartustäratav Jumal» (Ne 1:5; vrd 9:32), kes viis oma rahva Egiptusest välja ning saatis iisraellasi kõrberännakul «suure hirmu saatel, tunnustähtedega ja imetegudega» (5Ms 26:8). Siinai mäe juures oli vaatepilt «nii õudne, et Mooses ütles: «Ma olen kabuhirmus ja värisen!»» (Hb 12:21). Jumala kohalolek tegi Moosese endagi kardetavaks, nii et tema pale hiilgas ja Iisrael tundis hirmu ta ees (2Ms 34:30 5Ms 34:12 2Kr 3:7). Jumal pani oma «kartuse ja hirmu» ka Iisraeli peale, nii et teda kardeti (5Ms 11:25). Hirmu äratasid ka Issanda inglid (Km 13:6).
Sama jätkub või tärkab uuesti seoses Jeesusega. Juba ingel Gabrieli ilmutus Sakariasele kutsus esile hirmu inimeste seas (Lk 1:12,69). Inglite ilmudes kartsid Petlemma karjased üliväga, neile tuli peale megas phobos (Lk 2:9). Hirm ja kartus haaravad inimesi ka Jeesuse ning apostlite imetegude pärast (Lk 4:36 5:9,26 7:16 8:37 Ap 2:43 5:5,11 19:15jj; vrd Ilm 11:11). Kui Jeesus kirgastati kõrgel mäel (Mt 17:6 Mk 9:5 Lk 9:34) või kui ta nagu tont kõndis vee peal (Mt 14:26 Mk 6:49j; vrd Jh 6:16-21) või kui ta ilmus ülestõusnuna (Lk 24:37), siis haarasid jüngreid kartus ja hirm. Hirmust ingli ees põgenesid Jeesuse hauavahid (Mt 28:4) ja pagesid ka naised, kohates ingleid tühjal haual (Mt 28:8 Mk 16:5,8 Lk 24:5).
On tähelepanuväärne, et hirmu või kartust tähistavad sõnad puuduvad Piiblis kõikjal seal, kus on juttu saatanast, kuradist või põrgust, ehkki kõneviis võib olla hoiatav. Selle põhjuseks on ilmselt see, et kurjusemaailm ei tule otseselt inimeste kogemusse, mis kindlasti hirmu teeks. Vanas Testamendis käsitletakse saatanat kui Jumala vastast harva (Ii 1–2). Kurjadest vaimudest teati, et nad elavad kõhedust tekitavates kohtades – mahajäetud paikades ja kõrbes (Js 13:21j 34:14 Jr 50:39 Mt 12:43 Lk 11:24). Erinevalt Jeesusest kirjeldati tollal üldises plaanis, et Jumal läkitab kurje vaime (Km 9:23). Kui kellelgi tekkis nendega kogemus, siis haaras teda hirm: nii kohutas kuri vaim Jumalalt kuningas Sauli (1Sm 16:14-23), kes oma piigiga hirmutas siis ka teisi (1Sm 18-19). Kui Jeesuse tegevus kõhedust tekitas, kahtlustati temagi puhul, et temas elab kuri vaim (Mt 11:18 Lk 7:33 Jh 7:20 8:48,52 10:20j).
Kurat ja kurjad vaimud tulevad selgelt esile alles Jeesuse kaudu, kes neid tajub, paljastab ning selgitab. Kuradi kartmist tuleb õpetada, sest õiget kogemust inimestel tema suhtes ei ole. «Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!» (Mt 10:28; vrd Lk 12:5). Sarnaselt on kurjade vaimudega: nad võisid rahulikult elada inimeste sees, ilma et keegi nendest midagi teaks, kuni Jeesus nad paljastas ja välja ajas. Jumala lähenemist Jeesuses tajusid deemonid juba eemalt, hakkasid karjuma ning lahkusid inimesest (Mk 1:23jj Lk 4:41). Kurjad vaimud värisevad hirmust Jumala ees (Ii 26:5 Jk 2:19). Pealtnägijaid haaras nende väljaajamisel sageli hirm, mida ilmekalt väljendab lugu, kus terve leegion rüvedaid vaime tormas seakarja sisse, mis kukutas end järve (Mk 5:1–20 Mt 8:28–34 Lk 8:26–39). Siingi kerkis inimestel hirm mitte kartusena kurjade vaimude ees, vaid Jeesuse poolt tehtud kõhedakstegeva imeteo ees.
Veel on silmatorkav, et kartuse või hirmu tundmine üleloomuliku ees ei sõltu pühadusest või patususest. Aabrahami haaras, pärast nägemust magades, «suur ja pime hirm» (1Ms 15:1,12); kuid ka Nebukadnetsar tundis hirmu unenäos (Tn 4:2) ning Iiob ütleb, et «pimeduse hirmud» on patuste omad (Ii 24:17). Taanieli täitis nägemus «hirmuga», ent hirmu tundsid ja tajusid ka tema kaaslased, kes nägemust ise ei näinud (Tn 10:16,7). Vahe ilmneb sellest, kas hirmu tundes on konflikt Jumalaga või mitte: kui see on, kardetakse põhjusetagi (Ps 53:6) ja tuntakse hirmu kohtupäeva ootamisel (Hb 10:27,31), püüdes varjuda «Issanda kartuse pärast» kaljulõhedesse (Js 2:10,19,21 Sk 14:13 Lk 21:26; vrd Ilm 6:15jj). Jeesus aga julgustab, et jumalarahvas tõstku pea, sest nende lunastus läheneb (Lk 21:28).
Pole vähimatki viidet, et Jeesus oleks tundnud hirmu: kõrbekiusatuses kuradiga kohtudes, kurje vaime väljaajades või mujal. Ta «ärritus» Laatsaruse surma puhul (Jh 11:33,38). Ketsemanis ta «muutus kurvaks ja tundis ahastust» (Mt 26:37 Mk 14:33). «Raskesti heideldes (genomenos en agonia) palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks» (Lk 22:44). Kõigis neis kohtades on kasutatud teisi sõnu, hirmust või kartmisest (phobos) pole juttugi. Jeesus ei olnud tavaline inimene, kes kardab oma piiratuse ja patususe tõttu, vaid Jumala Poeg, kes pärineb Isa igavikust. Ta võis ärrituda ja agooniasse sattuda, kurvastada ja ahastada, kuid mitte tavainimese moodi hirmu tunda.
Teeme vahekokkuvõtte. (1) Jeesus ei kartnud üleloomulikku ega tundnud hirmu, ehkki ta ärritus ja erutus kõhedaks tegevate seikade ning sündmuste tulekul. (2) Inimestel ei ole tunnetuslikku suhet kurjade vaimude sfääriga, millest räägitakse hirmumõistet kasutamata. (3) Inimesi valdab aga kartus kohtumisel üleloomulikuga: Rudolf Otto on väljendanud seda terminiga mysterium tremendum (ladina k = «värisemapanev müsteerium»), mida tajub inimene kogemuslikus suhtes jumalikuga. Uku Masing selgitab seda väljendiga «kõhe tunne», kus inimene «satub mingisse lõdisemise ja õhetamise vahel visklevasse palavikku.»[5] Ehk teisiti: «Tunne, mis oleks inimesil, kui nad satuksid äkki Marsile, umbkaudu vastaks ehk sellele kartusele.» Kui aga Masing lisab, et kurat on, «nagu ka VT-st näha, inimeste kujutluse üks viimaseid ja nigelamaid produkte»[6], siis võib selline väljendusviis eksitada. Jeesuse kaudu paljastub kurja valdkond, mis mõjutab inimesi teadmatult, selgemini kui iial varem.
Ebausklik hirm
Milline on Piiblis üleloomuliku hirmu päritolu? Selle algust on nähtud Eedeni aias, kui Jumala vastu patustanud inimesed püüdsid endid põlledega katta (1Ms 3:7). Algusest peale seondub üleloomuliku hirmuga patune umbusk, mis viib edasi ebausule. Kogu inimese religioossust on nähtud hirmunud katses peita end Jumala eest. «Enamikus religioossetest traditsioonidest on kartus Jumalale lähenedes tegelikult peamine emotsioon», kirjutab Philip Yancey.[7] «Mittekristlike religioonide ohverdamised ja muud taolised toimingud ei püüa luua osadust jumalatega, vaid neid eemal hoida,» lisab Frederik Wislöff.[8] On tõsi, et looduskaemus ja südametunnistus annavad inimesele märku Loojast (Rm 1:19jj 2:13jj), kelle olemasolust on ka paganad teadlikud (Rm 3:29j Ap 17:28), kuid jumalaotsingus jõuti sel teel ainult Tundmatu Jumalani (Ap 17:16jj), jäädes endiselt ebajumalateenistuse faasi.
Usundilooliselt on osutatud, kuidas loodusrahvaste juures kõikjal maailmas on Taevajumal n-ö tõrjeseisundis: tema olemasolu teatakse, kuid religioosset austust ilmutatakse talle alles viimses hädas, tegeldes ülejäänud ajal väiksemate jumalustega. Saalomoni tarkuseraamatu kinnitusel on see ebajumalateenistus, kus inimesed kummardavad jumalatena loodusjõudusid (Trk 13:1jj), esemeid, loomi (Trk 15:15,18), surnuid, valitsejaid (Trk 14:15,17), astraaljumalusi (Trk 13:2) jt. «Ebajumalate (eidoloi) väljamõtlemine» on illusioon, mis luuakse «inimeste tühise kujutluse tõttu» (Trk 14:12jj; vrd 1Kr 8:4).[9] Teoloogilise hinnangu kohaselt on ebausu põhjuseks hirm ehk foobia, mis lükkab kõrvale elava Jumala ja kujundab tema asemele mütoloogia elututest ebajumalatest, mistõttu kogu jumalakujudega seotud maagia sai prohvetite kriitika objektiks (Js 41:22j,29 44:9-20 1Kr 12:2).
Cicero ja Lactantius, kes olid mõjukad religiooni määratlemisel, selgitasid ka ebausu mõistet. «Religioon on õige, ebausk vale jumalaaustus» (religio veri cultus est, superstitio falsi), väidab Lactantius. «Need, kes jumalaid jumaldavad, usuvad, et neil on religioon, kuigi neil on kõigest ebausk.» Õige religioon on seotud tõelise Jumalaga. Juba Demokritos oli väitnud, et hirm tegi jumalad – hirm loodusnähtuste ja surma ees. Hirmu tõstab esile ka ladinakeelne superstitio (= «ebausklik hirm; ebausk»). Cicero väitel on ebausu puhul tegemist ka liialdamisega: super (üle-, liiga-) + sto (seis(ne)ma, sõltuma).[10] Justinus lisab, et paganate poolt «väljamõeldud müüdid» on inspireeritud «kurjade deemonite poolt», kes peituvad inimeste teadmata ka jumalakujude taga: «Hirmust lummatult ja mitte mõistes, et need olid kurjad deemonid, nimetasid nad neid jumalateks.»[11] Sarnaselt võisid kurjad vaimud rahulikult tegutseda ka inimestes, ilma et need oleksid seda teadnud, kuni Jeesuse tulekuni.
Kokkuvõttes sisaldab ebausk religiooniga sarnaseid elemente. Religiooni kolm parameetrit, nii nagu Friedrich Schleiermacher, Uku Masing jpt on esitanud, on esiteks intuitiivne müstiline tunnetus ehk tunne, teiseks intellektuaalne ratsionaalne tegevus ehk mõistus ning kolmandaks impulsiivne voluntatiivne toimimine ehk tahe. Ebausu kolm parameetrit oleksid järgmised: (1) intuitiivse tunde valdkond on seotud foobiaga, (2) intellektuaalne mõistuse ala mütoloogiaga ja (3) impulsiivne tegevus maagiaga. Teisisõnu lähtub ebausk hirmust ja usub kartusest innustatult liiga palju: ta usub üleloomulikku ka seal, kus seda pole ja luuletab mütoloogilisi lugusid, mille väljundiks on väärlahendusi pakkuv maagia. Ebausklik hirm kasvab välja algsest jumalakaotuse kogemusest, millele järgneb kõik muu.
Reformatsioonist peale võeti religiooni maagiline element tugeva kriitika alla, heites süüdistusi katoliiklikule sakramentalismile. Valgustusajast alates on mütoloogia olnud kriitika peamiseks objektiks. Selle üle, kui palju kriitika on olnud ülepingutatud, ei ole üksmeelt, kuid maagilisi ja mütoloogilisi elemente on täheldatud niihästi usuleigete kui ka liiginnukate käitumises. Kurjade vaimude maailma olemasolu ei ole vaidlustatav, küll aga võivad erineda praegused arusaamad antiikmaailmas levinud kujutlustest. Eriti võib kohata aga kõikvõimalikku anonüümset foobiat nüüdisajal mitte vähem kui minevikus.
Liialdatud kartus ehk foobia ettekujutatud mütoloogiliste objektide ees, millele reageeritakse maagiliselt, on tänapäevalgi levinud – olgu nn uususundites või ebauskliku inkognito-hirmuna kaasaja religioonitus maailmas. Ebausklik foobia koos tontide ja kurjade vaimude kogemusega on viimselt surmahirm, mis teoloogilise vaate kohaselt sugeneb suhete sassiminekust Jumalaga. «Hirm on Jumalast taganenud inimese põhiline kogemus. Enamik inimesi ei tunnista, et nad on hirmul, kuid ometi avaldub see nende tegevuses: inimene toimib, et oma olemasolu kindlustada. Taoline hirm on viimselt surmahirm,» ütleb Elmar Salumaa. «Hirm on kodutuse tunne. Sellest tulenebki lakkamatu muretsemine,» mis läbi aegade on koguni «inimese olemise põhiline viis. Inimene rahustab ennast illusioonide ja religiooniga. Suur osa vaimsest ja ainelisest kultuurist on suunatud selle hirmu välja tõrjumiseks teadvusest ning toimib uimastusvahendina. Just selleks on lõbukultuur, et pakkuda meelelahutust.»[12]
Jumalakaotuse olukorras, mida valitseb alateadlik hirm surma ees, hääbub ka jumalakartus, sest taandunud on jumalatunnetus. «Kui tänapäeva inimesel jumalakartus puudub, on see selge märk sellest, et ta usub end elavat üksnes selles maailmas, kus talle ei jää enam ruumi kõrgema poole, Jumala jaoks,» kirjutavad Fritz Rienecker ja Gerhard Maier.[13] Igatahes seondub jumalakartuse taandumisel hirmutunne maiste muredega ja tärkab kurjakartus, mida õhutavad situatsioonist tulenevad ohud: koroonaviirus, elektrihinna tõus, ühiskonda liberaliseeriv «uus maailmakord» jne. Väljapääsu maailma kõledast ringkäigust on otsitud kõikidel aegadel, eriti hinduismis ja budismis, et pääseda viimaks nirvaanasse.
Jumalakartus ja arm
Iisraelile antud ilmutuses toimub vastupidi: inimesi ei võeta maailmast välja, vaid Looja annab tunda oma lähedust, heatahtlikkust ja armu. Jumala kohaletulek, mis jõudis lõpule Kristuses, võidab ka hirmu. Nii nagu foobia, taanduvad ka mütoloogia ja maagia. «Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme tema suurust näinud oma silmaga» (2Pt 1:16). Jeesuse ilmutus on ajalooline, mida Peetrus pealtnägijana tunnistab (skeptiliste teadlaste seas on moes küll hüpotees, mis eitab tema kirjade autentsust, kuid selleks pole sundivaid argumente). Nõid Siimoni maagia tõrjus Peetrus samuti otsustavalt (Ap 8:9–24). Piibellik ilmutus tähendab kokkupuutumist armulise Jumalaga, kus hirmu asendavad arm ja rõõm. Kui religioonides on kartus põhielemendiks, siis Jeesusest peale on arm ja armastus põhielemendiks.
Jumalakartus kui mysterium tremendum inimliku piiratuse reaktsioonina üleloomuliku ees jääb aga püsima. Jumalakartus on endiselt tõelise tarkuse ja tunnetuse alguseks (Ps 111:10 Õp 1:7). Seepärast räägitakse kartusest Jumala ees või selle puudumisest Piiblis väga palju.[14] See tarkus on seotud püha värinaga Jumala ees (Ps 2:11 119:120), mis viib välja armastuseni, kuni täiuslik armastus ajab Johannese sõnul kartuse välja (1Jh 4:18). Kuid isegi pärast oma kuulsat armastuse ülemlaulu (1Kr 13) kirjutab Paulus: otsige Jumalat «kartuse ja värinaga» (Fl 2:12; vrd 1Kr 2:3 Ef 6:4 2Kr 7:15). «Kartus on inimese refleksiivne reageering üleloomulikule,» kirjutab Philip Yancey.[15] Kõikide konfessioonide autorid on kinnitanud, et mida lähemale saab keegi Jumalale, seda suuremat kontrasti ta tunneb, mis paneb võpatama ja teeb kõhedaks – erinevalt Jeesusest, kelles ei olnud pattu ehk vastuolu Isaga.
Jumalakogemuses esineva kartuse kohta on väga hea selgituse andnud Anselm Grün: «Kartust tuleb siin võtta sõna otseses mõttes ja seda ei tohi nõrgendada aukartuseks. See on kogemus Jumalast, kes saab ära needa ja põrgusse tõugata, kes saab mu eksistentsi hävitada, kellest sõltub mu hea või halb käekäik. Niisugune jumalakartus, mis on sageli seotud hirmuga põrgu ees, näib tänapäeval jäävat Kristuse armastava Isa sõnumi varju.» Sellest hoolimata jääb jumalakartus «tõelise jumalakogemuse põhieelduseks», sest ainult inimene, kes on kogenud võimalust, et ta elu võib nurjumise korral ka «Jumalast kaugel lõppeda, võib Jumalat kogeda kellenagi, kellest sõltub olemine ja mitteolemine.»[16] Sellises kogemuses saadakse ka tundma, et Jumal on lõputult hea ja armuline, kes võtab meilt hirmu.
Ebausklik hirm ja paganlik kartus ei peaks kristlasi enam haarama. Sellegipoolest kogevad nad kurja lööke oma elus, mis pühakute puhul tipnevad koguni kuradi ja tema käsilaste ilmumisega: need on nüüd raevus ja ründavad inimesi, kes neilt on Kristuse kaudu ära võetud.[17] Hirmutavaid elemente leidub ka ufolugudes. Seevastu surmalähedastes kogemustes esineb mõlemaid: hirmu põrgukogemuste puhul, rõõmu taevalike läbielamiste korral.[18] Igatahes peab kristlane teadma, et elav kogemus taotleb kuuluvust, mida tänapäeval veel õigeusklikud selgesti rõhutavad. «Nii nagu patuga võidelnud ja selle võitnud vaimulikud inimesed muutuvad esmalt võimelisteks tajuma vaimulikku maailma, seejärel aga nägema ingleid, nii näevad ka need, kes on andunud räigetele kirgedele, eriti joomisele ja kõlvatusele, ega paranda meelt, kurje vaime ning satuvad nende ikke alla,» ütleb iguumen Nikon.[19]
Lõppkokkuvõttes on olemas kahesugust hirmu: piiratud inimese kartus üleloomuliku ees ning patuse inimese ebausklik hirm. Nii nagu usk on sarnane psüühiliselt, kuid ususuhe otsustab, kas on tegemist Jumala või ebajumalaga, sarnaneb ka hirm psüühiliselt, kuid suhe ja selle iseloom otsustavad, kas ollakse kontaktis jumaliku või deemonliku maailmaga. Kontakt Jumalaga paneb võpatama täis jumalakartust ja kujundab sidet taevase Isaga, kontakt kurjaga kisub deemonite ning ebajumalate mõju alla. Jumalakartus peaks alles jääma, sest kui seda ei ole, siis taandub jumalakogemus kui üleloomuliku tunnetus. Hirm saatana, kuradi ja kurjade vaimude ees peaks aga kaduma, sest selline kartus peegeldab suhtlemiskogemust: kellega suhtled, sellele kuulud, mistõttu tuleb kõigest kurjast hoiduda.
Leidkem tõelist jumalakartust, kus Piibli järgi arm võidab hirmu, et uuendada enda ja ühist elu. Jumala armust osasaamine tugevdab vaimu, et ka maised olud ei muutuks liigselt koormavaks ega soodustaks ebausklikke tühisusi. Jumala armust ja abist saame osa kõikjal seal, kus usume temasse ja võtame kuulda tema sõna: «Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt» (Js 43:1). «Ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!» (Js 41:10). Jumalal on õigus oma sõpradele armuline olla ja kui ta seda on lubanud, siis ta ei valeta.
Kirjandus:
Grün, Anselm 2013. Alandlikkus ja jumalakogemus. Tartu: Johannes Esto Ühing.
Hiob, Arne 2013. Luterliku dogmaatika alused. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Hiob, Arne 2018. Inimene ja teispoolsus. Teadus ja uskumused tänapäeval. Tallinn: Gallus.
Iguumen Nikon (Vorobjov) 2017. Tõeline kristlus. Vestlused. Kirjad vaimulikele lastele. Tallinn: Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts.
Masing, Uku 1993. Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Tartu: Ilmamaa.
Masing, Uku 2000. Üldine usundilugu. Tartu: Ilmamaa.
Rienecker, Fritz / Maier, Gerhard 2011. Suur piiblileksikon. Tallinn: Logos.
Salumaa, Elmar 2003. Evangeelse eetika alused. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Wislöff, Frederik 2004. Meie Isa palve. Tallinn: Eesti Piibliselts.
Yancey, Philip 2004. Jeesus, keda ma ei tundnud. Tallinn: Logos.
[1] Rienecker / Maier 2011: 289.
[2] Aabrahamile (1Ms 15:1), Iisraelile (Js 41:10jj), Joosepile (Mt 1:21), Maarjale (Lk 1:30), Peetrusele (Lk 5:10), Jairusele (Lk 8:50), Paulusele (Ap 18:9), Johannesele (Ilm 1:17) jne.
[3] 2Ms 34:10 Ps 6:11 9:21 78:49 83:16 Js 2:19jj 8:13 Hs 30:13 32:32.
[4] 1Sm 11:7 2Aj 14:13 17:10 20:29 Ii 6:4 7:14 9:34 13:21 23:15j 25:2 30:17 31:23 37:22 Ps 14:5 Jr 32:21 36:24.
[5] Masing 2000: 380; vrd 18jj.
[6] Masing 1993: 276, 316; vrd 2000: 171.
[7] Yancey 2004: 42.
[8] Wislöff 2004: 18.
[9] Hiob 2013: 105; vrd 114jj, 155.
[10] Hiob 2018: 60j.
[11] Hiob 2013: 42.
[12] Salumaa 2003: 64j.
[13] Rienecker / Maier 2011: 289.
[14] 1Ms 20:11 2Ms 20:20 22:2 2Sm 23:3 2Aj 19:7jj Ne 5:9,15 Ii 4:6 6:14 15:4 22:4 28:28 41:14 Ps 5:8 19:10 34:12 36:2 Õp 1:29 2:5 8:13 9:10 10:27 14:26j 15:1633 16:6 19:23 22:4 Js 8:13 11:2j 29:13 33:6 Jr 2:19 32:40 Ml 1:6 Ap 9:31 Rm 3:18 2Kr 5:11 7:1,11 Ef 5:21 1Tm 2:2 3:16 4:7j 6:3-6,11 2Tm 3:5 Tt 1:7 Hb 11:7 12:28 1Pt 1:17 2Pt 3:11 Jd 1:23 jne.
[15] Yancey 2004: 273.
[16] Grün 2013: 44-46.
[17] Hiob 2018: 136j, 194j, 206.
[18] Hiob 2018: 114j, 154.
[19] Iguumen Nikon 2017: 206.
