Siis kuningas vastab: «…seda olete teinud minule.» (Matteuse evangeelium).
Eestis kehtib eraldus- ehk apartheidirežiim. Kirik vaikib. (Ma ei mõtle kiriku all üht konkreetset organisatsiooni-konfessiooni, vaid pean silmas kirikuid üldiselt.) Vähemalt avalikult ei ole midagi öeldud selle kohta, et üks osa meie kaasinimestest on ilma veenva ratsionaalse põhjenduseta avalikkusest eraldatud ja mitmetest õigustest ilma jäetud.
Sirvisin hiljuti Ian Kershaw’ teost «Hitler», kus kirjeldatakse muuhulgas natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ette võetud samme juutide vastu:
«Lahendus leiti koosolekul, mille Göring kutsus lennundusministeeriumis kokku 12. novembri hommikul ja kus osales üle saja isiku. … Goebbels tõstatas vajaduse võtta tarvitusele hulk sotsiaalselt diskrimineerivaid abinõusid… Juutidel tuli keelata pääs kinodesse, teatritesse, parkidesse, plaažidele ja supluskohtadele, «saksa» koolidesse ja raudteevagunitesse, mida kasutavad «aarialased». Heydrich tegi ettepaneku, et juudid peaksid kandma eraldusmärki, millele järgnes arutelu getode rajamise üle. Sellest mõttest küll loobuti (ehkki juute sunniti lahkuma «aarialaste» üürimajadest ning neil keelati viibida teatud linnaosades, mis sisuliselt sundis neid ühte koonduma) ning ettepaneku juudid märgistada lükkas Hitler hiljem tagasi… Eraldusmärke ei võetud Saksamaal kasutusele enne 1941. aasta septembrit…»
Kuid asi ei piirdu sellega, et sajad tuhanded Eesti inimesed ei saa enam kohvikusse, jõusaali, teatrisse, kontserdile või muuseumi. Inimesi lastakse töölt lahti, kui nad ei lase endasse süstida preparaate, mille ohutusuuringud ei ole lõpetatud ja mis ei paku alati viiruse vastu kaitset.
Mittevaktsineerituid häbimärgistatakse ja solvatakse, nad on lausa riiklikul tasemel kuulutatud pandeemias süüdlasteks (terviseminister Tanel Kiik: oleme tõsises tervisekriisis seetõttu, et 30 protsenti inimestest ei ole vaktsineeritud). Riiklik näpuga näitamine ühele inimrühmale julgustab «õigeid» nende suhtes oma halvakspanu ja nördimust üles näitama.
Riigivõim on kehtestanud apartheidi ja pannud selle täideviimise ettevõtjatele. Nii mõnigi söögikoht on uksed sulgenud, et mitte osaleda inimeste põhiseadusvastases diskrimineerimises. Üks kohvikupidaja, kes keeldus kindlameelselt valitsuse kuritegelikku korraldust täitmast, sai tunda riigivõimu täit jõudu. Talle määrati ülekohtuseid karistusi ja kohustusi, tema sõpra peksti kumminuiaga. Pärast seda läks jõuvõtteid armastav politseijuht Elmar Vaher televisiooni ja rääkis, et kohvikupidaja kiusas riiki.
Ühiskonnas võtab maad hirm. Üha rohkem võib kuulda, et inimesed ei taha vaktsineerimise või absurdsete piirangute teemal avalikult sõna võtta, et mitte tööst või mingitest toetustest ilma jääda. Paljud arstid ei julge avalikult öelda välja oma professionaalset arvamust vaktsiinide ja vaktsineerimise kohta. Nad annavad vaid eraviisiliselt oma patsientidele nõu, mis erineb tunduvalt valitsuse propagandast.
Kardetakse ka kogudustes. Jah, hirm on tunginud kirikusse. Vaktsineerimata töötegijad kardavad oma töö pärast. Kuulsin inetust vahejuhtumist, kus vaktsineerimata inimesele öeldi koguduse keskel väga halvasti.
Kirik on olnud üsna aktiivne sõna võtma kliima ja looduskeskkonna teemadel. Samuti on sõna võetud pagulaste kaitseks. Need on tänase Euroopa põhivoolu suured ideoloogilised teemad. Turvaline on üldise vooluga kaasa ujuda ja öelda või teha midagi niisugust, mis pälvib nomenklatuuri heakskiitu.
Nüüd aga, kui tuleks olla Kristuse «prohvetlik hääl» ja astuda välja rõhutute kaitseks ning õigluse eest, vaikitakse. Ja samal ajal ollakse kirikus vähemalt kuulnud sellest, et vaktsiinid on põhjustanud ootamatuid surmasid. Lõppude lõpuks kirik matab inimesi ja suhtleb omastega. Isegi see ei pane sõna võtma.
Küllap kardetakse. Jumalateenistusele saab ju ilma koroonapassita – kui hakata liiga julgelt sõna võtma, võib valitsus otsustada, et kirikutes võib pidada ainult «kontrollitud üritusi», s.t pühakojas tohivad palvetada ainult koroonapassi omanikud. Kirikut saab kiusata muulgi moel.
Jätkan Ian Kershaw’ tsiteerimist:
«See ei leidnud nüüd enam mingisugust vastuseisu. Igasugune opositsioon oleks saanud tulla vaid nende poolt, kelle käes olid võimuhoovad. Tavalised inimesed, kes väljendasid toimunu üle küll viha, kurbust ja häbi, olid võimetud. Need, kes oleksid võinud neid tundeid häälekamalt väljendada, nagu näiteks kirikujuhid, keda pühakiri käskis «armastada oma naabrit nagu iseennast», olid vait. Ei protestantlik ega katoliiklik kirik ei avaldanud ametlikku protesti ega toetanud neid julgeid pastoreid ja preestreid, kes sõna võtsid. … Relvajõudude juhtkond, kelle hulgas mõned pidasid toimunut küll «ebakultuurseks ja häbiväärseks», ei tõstnud avalikult protesti.»
Oma põhikirjast tulenevalt peab Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kaasa aitama sellele, et ühiskonnas edeneks õiglus ja rahu. Kiriku eesmärk on mõistagi inimeste juhtimine päästele, ent ta ei saa mööda vaadata sellest, kui ühiskonnas leiab aset ülekohus, mis ohustab kõlblust, õiglust ja rahu.
Praegune apartheid ning mittevaktsineeritute riiklik ja ühiskondlik kiusamine on ülekohus par excellence. See ohustab kõlblust, ärgitades inimesi väärkohtlema oma ligimest. See ohustab õiglust, tehes diskrimineerimisest riikliku poliitika. See ohustab rahu, sest ebaõiglus viib vältimatult tõsiste konfliktideni.
Niisiis peaks ka EELK (mille puhul armastatakse rõhutada, et tegemist on Eesti suurima kodanikuühendusega) seisma vankumatult selle eest, et valitsus / riigivõim lõpetaks otsekohe sügavalt ebaõiglase ja viirusega võitlemise seisukohalt täiesti ebaefektiivse apartheidi. Me liigume iga päevaga kogu ühiskonda haarava konflikti suunas. Kristlastena ei tohi me vaikida ega ülekohut heaks kiita.
Tsitaat EELK põhikirjast:
Paragrahv 3. EELK eesmärk
EELK kui Issanda Jeesuse Kristuse ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku lahutamatu osa eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele. EELK ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine ning sellest tulenevalt haridus-, diakoonia- ja misjonitöö tegemine ja muul viisil kristliku usu ja armastuse levitamine, edendamine ja süvendamine. Oma ülesannet täites seisab EELK Jumala loodud elu pühaduse eest ning teenib kõlblust, õiglust ja rahu ühiskonnas ning üksikinimeste elus.
