Aastal 2025 tähistasid kristlased 1700 aasta möödumist esimesest Nikaia oikumeenilisest kirikukogust, kus sõnastati Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algne tekst. Sellest lähtuvalt on Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekul 2025. aasta teemaks «Tunnistatud usk». Eesti Kirikute Nõukogu kutsus kõiki Eesti kirikuid ja kogudusi üles leidma ja kasutama viise, kuidas tunnistada avalikult usku Jeesusesse Kristusesse ja tähtsustada usu tunnistamist.

 

 

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

27. veebruaril lahkub igavikku EELK vanim ametisolev pastor, Mustvee koguduse õpetaja titulaarpraost Eenok Haamer, kes oleks 17. mail saanud 90-aastaseks.

Sügisel toimuvad EELK piiskoplikel sinoditel teoloogilised arutelud pühakirja ja luterliku identiteedi teemal, mis juhatavad sisse juba järgmised teemad. Peapiiskop Urmas Viilma kommentaar rahvusringhäälingule:

«Meil on plaan, mis on kinnitatud ja heaks kiidetud, arutada tulevastel aastatel teemade üle nagu loodushoid, elu algus ja lõpp ning kõik sellega seotud küsimused. Me näeme, et ühiskonnas arutatakse eutanaasia ja abistatud enesetapu üle, abordiküsimuste üle. Samuti arutame soolisuse ja seksuaalküsimuste üle. See aasta, mis nüüd lõppeb, oli esimene aasta, kus me kõigepealt panime selle vundamendi paika. Arutasime, kes me luterlastena oleme ehk siis luterliku identiteedi küsimust. Arutasime ka seda, kuidas piiblit peaks lugema ja tõlgendama, et üleüldse järgmistel aastatel selliste ühiskonda lõhestavatele küsimustele hakata vastuseid otsima nüüd juba kindlamalt aluselt.»

Novembris astub kokku kirikukogu uus koosseis.

Alates esimesest advendipühapäevast, mil algab uus kirikuaasta, hakkab formaalselt kehtima ühtlustatud jumalateenistuse kord.

 

 

Õigeusukirikud Eestis

12. jaanuaril pühitsetakse Pärnu Issandamuutmise katedraalis Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Haapsalu piiskopiks Soomest pärit Damaskinos (Jaakko Olkinuora, sünd 1985). Piiskop Damaskinos täidab EAÕK Tallinna piiskopkonna abipiiskopi ülesandeid.

24. märtsil tunnistab Tartu maakohus endise Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) uue nime Eesti Kristlik Õigeusu Kirik (EKÕK) õiguspäraseks.

9. aprillil võtab riigikogu häältega 60 : 13 vastu kirikute ja koguduste seaduse muudatused, mis annavad siseministrile võimaluse pöörduda kohtu poole palvega sundlõpetada Moskva patriarhaadi kanoonilisse alluvusse kuuluva Eesti õigeusukiriku (EKÕK).

Loe ka: Augsburgi Usutunnistuse Seltsi seisukoht seoses eelnõuga 570 SE

10. aprillil pakub Konstantinoopoli patriarhaadi koosseisus olev autonoomne Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik Moskva patriarhaadi autonoomsele osale Eesti Kristlikule Õigeusu Kirikule «vikariaadi staatust alluvussuhte katkestamise korral Moskvaga. Vikariaat tähendaks siinpuhul eraldiseisvat kiriklikku üksust, mille vanim piiskop meenutaks EAÕK metropoliiti ja oleks tema kaudu üleilmse õigeusu kiriku osaduses, muidu aga järgitaks oma väljakujunenud kombeid, kasutataks kirikuslaavi keelt ja korraldataks sõltumatult oma siseelu.»

24. aprillil jätab president Alar Karis kirikute ja koguduste seadus välja kuulutamata, leides, et «Vastuvõetud seadus pole kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne.»

18. juunil võtab riigikogu kõnealuse seaduse muudetul kujul uuesti vastu, kuid president jätab selle 3. juulil taas kord välja kuulutamata, kuna tema hinnangul on seadus jätkuvalt vastuolus põhiseaduse kolme paragrahviga ning piirab ebaproportsionaalselt ühinemis- ja usuvabadust.

Eesti Kristlik Õigeusu Kirik avaldab siirast tänu president Alar Karisele tema järjekindla ja põhimõttelise hoiaku eest kirikute ja koguduste seaduse muutmise osas.

17. septembril võtab riigikogu kirikute ja koguduste seaduse kolmandat korda vastu ja taas ei kuuluta president seda välja, vaid pöördub riigikohtu poole.

Novembris valib Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku püha sinod Tartu piiskopkonna piiskopiks arhimandriit Andreas (Andrus Noorhani, sünd 1961). EAÕK Tartu piiskopitool oli vakantne piiskop Eelija (Ojaperv) uinumisest saadik 2024. aasta detsembris.

15. detsember – ÜRO eksperdid, nimelt demokraatliku ja õiglase rahvusvahelise korra edendamise sõltumatu ekspert George Katrougalos, usu- ja veendumusvabaduse eriraportöör Nazila Ghanea ja vähemuste küsimuste eriraportöör Nicolas Levrat, väljendavad muret Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku vastu suunatud seadusandlike ja haldusmeetmete pärast, mis võivad kujutada endast usu- või veendumusvabaduse ning vähemuste õiguste lubamatut piiramist.

 

 

Roomakatoliku kirik

21. aprillil, teisel ülestõusmispühal, sureb Vatikanis paavst Franciscus. Tema surma tõttu lükkub edasi maikuusse kavandatud peapiiskop Eduard Profittlichi õndsaks kuulutamine.

8. mail valitakse Vatikanis uueks paavstiks Ameerika Ühendriikidest pärit augustiinlane Robert Francis Prevost, kes võtab nimeks Leo XIV.

6. septembril toimub Vabaduse väljakul missa, mida juhatab paavsti esindajana kardinal Christoph Schönborn ja mille käigus kuulutatakse õndsaks Eestimaa katoliiklaste sõjaeelne ülemkarjane Eduard Profittlich SJ (s.t jesuiitide ordu liige, eluaastad 1890–1942).

Septembris saab roomakatoliku kiriku Eesti Apostellik Administratuur Tallinna piiskopkonna staatuse. Piiskop Philippe Jourdan: «Eesti Apostelliku Administratuuri muutmine Tallinna piiskopkonnaks ei ole ainult ajalooline  sündmus Eesti katoliikluse ajaloos, vaid eelkõige meie kõikide jaoks armu- ja lootusehetk. See muutmine piiskopkonnaks tähistab mitte ainult meie stabiilsuse ja arengu tunnustamist, vaid ka avanemist uutele vaimse- ja misjonikasvu perspektiividele. See on ülioluline samm usu kinnitamisel ja katoliiklaste teenimisel Maarjamaal.»

Armsad Eestimaa inimesed!

Tervitame teid sel kaunil jõuluajal inglikuulutuse sõnadega Püha Luuka evangeeliumist: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.» (Lk 2:10-11)

Taas on Jumala arm kandnud meid jõuluaega ning peatselt jätame seljataha käesoleva aasta ning sirutume vastu uuele Issanda aastale 2026. Need on päevad, mil saame peatuda ja vaadata tagasi. Saame mõelda, mida see aasta on meilt viinud, aga mida ka toonud ja millega on Jumal meid õnnistanud. Mõtleme oma pereliikmetele ja lähedastele, sõpradele ja töökaaslastele, oma maale, rahvale ja kirikule. Saame tänada Jumalat kõige hea eest ning uskuda koos püha apostli Paulusega, et «neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks». (Rm 8:28)

Möödunud päevadesse ja kuudesse on mahtunud palju ärevust, võibolla hirmu ja kartustki, mille on põhjustanud sõda Ukrainas ja suurema osa aastast väldanud sõjategevus Jeesuse sünnimaal. Sõnumeid on looduskatastroofidest ja poliitilisest ebastabiilsusest maailma eri paigus. Siia lisanduvad meie igapäevased toimetulekumured ning isiklik kannatus ja rist, mida teab tihtipeale vaid selle kandja ja Jumal.

Me täname Jumalat, et kahe aastatuhande tagune ingli kuulutus kartvatele karjastele on olnud meie ühiseks varaks nii eile kui täna ning jääb Issanda armust alatiseks. Saame kõiges, mis põhjustab muret ja raskust, usaldada Jõululast, et Tema aitab, trööstib ja toob lootuse. Võime kogeda imet, kuidas kartusest saab rõõm, jõuetusest edasimineku tahe ning pimedus taganeb valguse võidu ees.

Võibolla nii mõnigi mõtleb, et kui see peakski võimalik olema, siis vaevalt on see minu osaks. See on ju neile, kelle elu on laitmatu ja usk täiuslik. Kuid see ei ole tõsi. Meil on tänagi põhjust uskuda inglikuulutuse sõnu, et taevalik rõõm ja rahu «saab osaks kogu rahvale». Küll on hea teada, et Jõululapse õnnistus on mõeldud eranditult kõigile! Ainsaks tingimuseks on vaid meie igatsus, meie ootus ja tahe anda oma süda sõimeks Jõululapsele, meie Päästjale ja Issandale.

Me ei vaja päästet ainult maise elu hädadest ja ohtudest – veel enam vajame, et meie hing saaks päästetud ja hoitud igaveseks eluks. See sünnib siis, kui astume nendegi pühade ajal alandliku meelega jõulusõime ette, tunnistades oma vigu ja eksimusi ning lastes Kristuse armul anda meie patud andeks ja juhatada meid uude ellu. See on elu koos Jumalaga, kus Jõululaps on ise meie Issandaks, juhiks ja õpetajaks. Tema õpetus on vaid ühes sõnas – armastus. Jõululaps ise julgustab meid: «Armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist.» (Jh 13:34)

Armsad õed ja vennad Kristuses! Soovime teile Kristuse sünnipühade õnnistust, milles on vägi hajutada kõik kartus ning tuua meie südamesse taevane rõõm, rahu ja lootus. Jäägu rõõm Kristuse sünnist saatma meid uue aasta teedel! Saagem jõuluöö ingli rõõmukuulutuse edasikandjateks ja -andjateks paljudele sel pühade ajal! Olgu Jumala Isa armastus, Jeesuse Kristuse arm ja Püha Vaimu osadus meie kõikidega!

Eesti Kirikute Nõukogu

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi jõululäkitus:

«Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.» (Jh 1:14)

Oleme iga päev ümbritsetud arvutul hulgal sõnadest. Keegi ei tea ka täpselt, kui palju on eesti keeles sõnu, sest meie keel võimaldab neid piiramatult juurde luua. Sõnarohkus tähendab seda, et palju kõneletakse ja kirjutatakse, vähem jääb aega kuulamiseks. Veel vähem kuulda võtmiseks. Evangelist Johannes räägib meile oma evangeeliumi alguses ainult ühest Sõnast. See Sõna on jõulude kõige olulisem sõnum. See Sõna ei kõla mitte kõige valjemini või kõige sagedamini, kuid kehastus jõuluööl inimeseks, saades inimkonna kõige olulisemaks sõnaks – jõululapseks Petlemma sõimes.

Esimesel jõuluööl Petlemma laudas toimunu ületas inimliku mõistmise piirid. Jumala igavene Sõna, kelle kaudu loodi aegade alguses maailm, ning kelle kaudu kogu loodu püsib tänaseni, astus ajalikku maailma. Jumala Poeg Jeesus tuli ilmale neitsi Maarjast ning asus elama inimesena inimeste sekka. Jumal astus maailma, et mitte jääda kaugeks vaatlejaks või kõrgeks kohtumõistjaks. Ta tuli elama inimesena meie elu, hoolimata inimelu ajalikkusest, lühidusest ja haprusest. Jumal tuli jagama meie rõõme ja valusid, meie lootusi ja hirme; hakkas tundma väsimust ja nälga; kogema hirmu, tõrjutust ja üksildust; rõõmustama koos rõõmsatega ja nutma koos nutjatega.

Jõuluööl sündinud, suurel reedel surnud ja esimese ülestõusmispüha hommikul ellu virgunud Jeesuse jaoks ei ole ükski paik maailmas liiga tavaline, ükski inimene liiga väike ja tühine. Kristus tuleb kõikjale – muuhulgas ka sinna, kus elatakse argist elu. Jeesuslaps sünnib igasse kodusse, sünnib igasse haiglasse ja hooldekodusse, sünnib igasse lasteaeda, kooli ja tööpaika. Eriti oodatakse Jeesust sinna, kus süda on väsinud ja lootus hääbumas, kus igatsus rahu ja turvalisuse järele on vastupandamatu, kus on üksildus, kõrvalejäetus ja unustus. Kõikjale, kuhu Jeesus saabub, saab nähtavaks Tema kirkus. Selles kirkuses on lootus. Lootus, mis ületab aja ja igaviku piirid, surma ja kaduvuse piirid, üksilduse ja unustuse piirid.

Jõulupühadel oleme kutsutud seda kirkust mitte ainult märkama, vaid ka ise üksteisele peegeldama. Kui lubame Jumala Sõnal asuda elama oma koju ja oma südamesse, saavad ka meie sõnad ja teod Kristuse enda sõnadeks ja tegudeks. Selleks tuleb meil sekkuda. Astuda Jeesuse eeskujul inimeste juurde. Ka meie saame pakkuda lootuse kaotanud ligimesele lootust, unustatule ja hüljatule armastust, vägivalla all kannatajale turvalisust, näljasele süüa, kodutule peavarju.

Oma elus Jeesust järgides saab jõuluöö kirkus jätkuda ka pärast jõulupühi vaikse, kuid püsiva valgusena meie igapäevaelus.

Soovin, et lihaks saanud Jumala Sõna annaks jõudu ja rahu algavateks jõulupühadeks ning juhiks meid kõiki armastuse ja lootuse teele uuel Issanda aastal 2026.

Urmas Viilma

 

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliidi Stefanose läkitus Kristuse sündimise pühaks:

«Sest meile sünnib laps,
meile antakse poeg,
kelle õlgadel on valitsus ja
kellele pannakse nimeks
Imeline Nõuandja,
Vägev Jumal,
Igavene Isa, Rahuvürst» (Js 9,5).

Armsad vennad Kristuses: Pärnu ja Saare piiskop Aleksander, Haapsalu piiskop Damaskinos ja valitud Tartu piiskop Andreas,
mu südamele kallid preestrid, diakonid, mungad ja nunnad,
meie püha kiriku ustavad liikmed, nii suured kui ka väikesed,
auväärsed oikumeenilise patriarhaadi arhondid Eestis,
armsad ja kallid heategijad,
vennad ja õed!

Prohvet Jesaja kaunis ja võimas kuulutus, mida me kuuleme just meie Issanda Jeesuse Kristuse sündimise päeval, kõlab meile kui kõigi prohvetite ennustuste täitumine. Nõnda nagu Petlemmas, on ka meile antud Poeg, kelle õlgadel lasub valitsus.

Meie südame sügavas öös, kus me liigagi sageli vaevleme, küll pimeduses, küll udus, küll oma elu hämaruses, mis meid murede, haavade, täitumata ootuste ja ebakindlate valikutega üle koormab, kõlab kogu loodut, kogu maailma läbiv kummaline ilmutus: täna sünnib see, kes on igavene ja kellest saab see, kes Ta kunagi polnud. Ta on Jumal ja Temast saab inimene. Temast saab inimene ja Ta jääb samal ajal Jumalaks! Tema tahtis ja tegigi seda. Ta laskus maa peale ja päästis inimkonna. Kõik, mis on, mis elab ja hingab, ühines selle eesmärgi täitmiseks Temaga.

Püha Johannes Kuldsuu ütleb, et see sündinud laps saab olla ainult Jeesus, sest need sõnad ei saa kehtida kellegi teise kohta. Tegelikult ei saa see, mida Jesaja lapse kohta ütleb, käia ühegi sureliku inimese kohta. Eelmise sajandi suur pühak, piiskop Nikolai Velimirović, ei kõhelnud oma «Ohridi proloogis» kinnitamast, et selle prohvetisalmi esimeses osas, mida me just lugesime, arutletakse Päästja kahe loomuse üle. Need sõnad «sünnib laps», kirjeldavad Jeesuse inimloomust. Aga sõnades «meile antakse poeg» leiame Kristuse kaks loomust ühendatud ühte isikusse: Jumala Poja, kes on Neitsi poeg, ning Issanda lihaks saanud loomuse. Me mõistame selgelt, et see on tõesti Kristuse jumalik-inimlik loomus.

«Saades inimeseks, riietus Kristus minu ihusse; olles Jumal, annab Ta mulle oma Vaimu», nii loeme isade antoloogiast. «Ta kingib mulle igavese elu aarde, võttes minult kõik, samas andes mulle kõik. Ta võtab minu ihu, et mind pühitseda, Ta annab mulle oma Vaimu, et mind päästa».

«Meile sünnib laps, meile antakse Poeg…». See laps, Jeesus, sündis patuste hüvanguks ja üldse kõigi usklike heaks kogu maailmas, et taastada inimkonna osadus Jumalaga, nõnda nagu see oli loomise alguses, kui Aadam ja Eeva elasid Loojaga täiuslikus kooskõlas. Pole ime, et Tema armastus põhjustab nii inglites kui ka õndsates pühakutes imetlust… Teda kutsutakse ka Igaveseks Isaks, sest Ta on nii tuleviku kui ka mineviku Issand ja veelgi enam, Ta on Koguduse Isa, uue maailma kuulutaja, taevariigi rajaja. Teda kutsutakse ka Rahuvürstiks, sest Ta on kestev rahu. Väljaspool Teda on sõda: nii välimine kui ka sisemine («Ohridi proloog»)».

Uskmatud ja kahtlejad ei oleks iial osanud välja mõelda sellist inimest, sest nad poleks iial soovinud seda Jumalat, kes neile Petlemmas ilmus, keda katab selline haprus ja haavatavus, keda miski ei kaitse. Veelgi enam: Issand ei ilmuta ennast mitte ainult sel viisil, vaid Ta nõuab meilt igaühelt, et me saaksime Tema sarnaseks armastuse kaudu, mis vabastab meid iseendast. Ta nõuab, et me riietaksime end Tema nõrkusesse, milles tegelikult peitub kogu Tema jumalik võidujõud patu ja surma üle. Inimesed saavad tõeliselt inimesteks üksnes siis, kui nad kasvavad lihakssaanud Jumal-Sõna täisea mõõtu mööda. On selge, et inimkonna kuvand, nii nagu meie seda näeme, ei mahu uskmatuse kitsastesse piiridesse.

Kristuse sündimise salasus on ennekõike täieliku maapaguluse salasus. Jumala Poeg sünnib naisest. Tema, maailma valgus, sukeldub meie öösse. Tema, kes on täiesti sõltumatu ja kel on ülim võim, laseb ennast panna kõige kitsamatesse piiridesse ja täielikku sõltuvusse: lapse omasse, kes antakse täiskasvanute kätte, kelle eest Ta peab põgenema, ilma igasuguse võimuta nende ees, kes soovivad Teda tappa.

«Kristus sünnib, kiitke; Kristus tuleb taevast, minge vastu!» (jõulukaanonist).

«Petlemma koopas on sõim, kus kogu Jeesuse elu kuni Tema surmani ristil on juba olemas kujul, mis teeb tühjaks inimliku uhkuse. Sõimest vaatab meid puhas armastus, mis vajab vaid armastamist. Sõimest me õpime, et kõik peale armastuse on kasutu. Issanda Jeesuse ime seisneb selles, et kõik on uus hetkest, mil meie südamed avanevad Tema armastusele, mis on ka Tema käsk (Ema Veronika, jõulumõtisklused, Buisson Ardent’ klooster, Prantsusmaa)».

Armsad vennad ja õed Kristuses, kes on täna Petlemmas sündinud!

Külvaku Petlemma lapsuke Jeesus Kristus meist igaühe südamesse oma jumaliku rahu seemneid keset maailma, mis on täis sõda ja vägivalda. Toogu Ta rahu, mis on ülem kui kõik mõistmine (Fl 4,6) ning mis viib lõpuni Tema töö kogu maailmas; rahu, mille sügav ja põhiline tähendus on «vaimulik kooskõla, mis toob kaasa osaduse taastamise Jumalaga»; rahu, mis on möödapääsmatu tingimus mõistmaks alandlikkuse, kannatlikkuse ja tasaduse vaimus, et me vajame meeleheitlikult seda teist, kelleks on meie ligimene… Olgu uus, 2026. aasta meie kõigi jaoks rahulik, loominguline, täis heategusid, ning tervena elatud.

Tallinnas, Kristuse sündimise pühal 25. detsembril 2025

+ Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit,
Püha Sinodi esimees

 

Roomakatoliku kiriku Tallinna piiskopi jõulusoov:

Õnnistan teid kogu südamest ja soovin teile kõikidele väga ilusaid Jõulupühi, mis ühendaksid meie peresid Jeesuse, Maarja ja püha Joosepi ümber.

+ Philippe Jourdan
Tallinna piiskop

 

Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskopi karjasekirjast:

Advendiaeg, kuhu me taas oleme jõudnud, meenutab meile, et valgus astub pimedusse, mitte meie uskumuse tugevusest, vaid Jumala armust ja halastusest. Täna, kui süütame advendiküünlaid, äratame rõõmuga meisse loodud lootuse: lootuse, et Kristus pole kauguses, vaid on juba meie keskel.

Soovin igale kogudusele rahulikku ja ootusrohket advendiaega, kus südames heliseb lootus, mitte hirm. Julgust oma kogudustes tuua esile rahu, armastus ja hool, eriti neile, kes on üksikud või raskustes. Tarkust jagada valguse sõnumit, olles Kristuse tunnistajateks oma naabritele, sõpradele ja kogukonnale. Rõõmu ja rahu teie kodudes, perekondades ja koguduse peres, et valgus, mis sündis Petlemmas, paistaks ka teie kaudu!

Õnnistatud jõuluaega!

Alur Õunpuu
EKNK piiskop

«Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.» Johannese 1:1

«Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.» Johannese 8:58

Apostlite kuulutusele ja pühakirja õpetusele tuginedes ütlevad erinevad kristlikud usutunnistused Kristuse kohta järgmist.

1. Jeesus Kristus on sündinud Jumal Isast enne kõiki aegu

«…kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgust valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga…» (Nikaia usutunnistus)

«Poeg on ainuüksi Isast, ei ole tehtud ega loodud, vaid sünnitatud.» (Athanasiuse usutunnistus)

2. Kristus sai inimeseks Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast

«…kes on meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast ja inimeseks saanud.» (Nikaia usutunnistus)

«…saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast.» (Apostlik usutunnistus)

3. Inimeseks sai vaid Kolmainsuse teine isik – Jumal Poeg

«…inimeseks ei ole saanud Isa või Püha Vaim, vaid Poeg.» (Schmalkaldia artiklid)

4. Inimeseks saades võttis Kristus omaks ka inimliku loomuse

«…alates inimeseks saamisest ei kuulu Kristuse isikusse tervikuna mitte ainult tema jumalik loomus, vaid ka tema omaksvõetud inimlik loomus.» (Konkordiavormel)

5. Kristus on samaaegselt nii Jumal kui inimene

«…meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on samaaegselt Jumal ja inimene: ta on Isa olemusest enne kõiki aegu sündinud Jumal ja naise olemusest ajalikult sündinud inimene… Üks aga [Isaga] mitte jumalikkuse lihaks muutumise tõttu, vaid inimliku vastuvõtmise tõttu Jumalas.» (Athanasiuse usutunnistus)

«Maarja ei saanud ega sünnitanud mitte ainult inimese, vaid tõelise Jumala Poja, seetõttu nimetataksegi teda õigusega Jumalaemaks, ja seda ta ka tõepoolest on.» (Konkordiavormel)

* * *

«See on katoolne usk: igaüks, kes seda ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või saada päästetud.» (Athanasiuse usutunnistus)

On 1748. aasta pärast Issanda Jeesuse Kristuse sündimist. Keiserliku Saaremaa provintsi kirikuelus on juba mõnda aega kestnud rahutud ajad – nii talurahva kui sakslaste seas hakkas levima ketserlus, mistõttu ametivõimud on alustanud uurimist. Jõulukuu kaheteistkümnendal päeval – esmaspäeval pärast kolmandat Kristuse tulemise püha – jõuab maalt linna härra Karja kiriku pastor Johann Georg Holm. Tema tulek on aga viibinud, ehkki talle anti kõrgemalt poolt korraldus ilmuda keiserliku Saaremaa konsistooriumi kohtu ette aru andma oma sidemetest Herrnhuti ehk määri uniteedivendade (Unitas Fratrum) «eksliku sekti ja ketserlusega» ning seda soosinud ja edendanud endise superintendendi ja linna ülempastori Eberhard Gutsleffiga, kes oli möödunud aasta lihavõtete paiku viidud vahialusena Kuressaarest Peterburi Peeter-Pauli kindlusesse.

Pastor Holmi saabumisel tähendatakse protokolli: «Kõrgestisündinud maapealiku härra Tunzelmann Edler von Adlerflugi käsul on kohale ilmunud härra Karja pastor Joh. Georg Holm, vabandades, et ta ei saanud tulla ettenähtud ajaks, sest teel olles läks tema vanker ümber ja ta sai täiesti läbimärjaks, mistõttu ta pidi koju tagasi pöörduma.»[1]

Keiserliku provintsikonsistooriumi kõrgeaulistel assessoritel on põhjust arvata, et härra Karja pastori vanker on õigest õpetusest kõrvale eksides ka ülekantud tähenduses kõverale teele käänanud ja ümber läinud. Säilinud ülekuulamisprotokoll, õigupoolest mustand, sisaldab vastuseid rohkem kui kolmekümnele küsimusele, mis härra pastor Holmile esitati. Kuna küsimusi ei ole välja kirjutatud, jääb nii mõndagi arusaamatuks, eriti napisõnaliste vastuste korral («Muidugi», «Ei sugugi», «Seda ta ei mäleta», «See võis nii olla» jne). Arvatavasti küsiti pastor Holmilt superintendendi famulus’e ehk abilise Johann Gottlieb Fritsche kohta, kes on samuti vangistatud. Superintendent Gutsleffiga oli pastor Holmil hea läbisaamine, sest ta leidis temalt otsitud ja loodetud hingekosutust ning superintendent kohtles teda hästi. Tal oli olnud vaid kaks hernhuutlaste raamatut, mille ta uurimiskomisjonile esitas – üks neist «Jeremias, ein Prediger der Gerechtigkeit» («Jeremija, õiguse jutlustaja», autoriks Nikolaus Ludwig von Zinzendorf) ning teine õpetuslik raamatuke (Lehrbuchlein).

Jumala käsuseaduse (Gesetz) vajalikkust polnud pastor Holm eales eitanud, ehkki oli kord arutelu käigus Pöide pastorile Johann Ludwig Ditmarile öelnud, et usklikel pole käsust mingit kasu. Seda oli ta aga kohe kahetsenud. Hernhuutlased kippusid luterlikele vaimulikele, kes nendega ei nõustunud, ette heitma, et nad jutlustavad käsuõpetust ja tahavad sundida kogudust patukahetsusele, ent neil puuduvad kogemused armuga.[2] Luterlik kirik mõistis aga juba 16. sajandil antinomistid ehk käsueitajad ametlikult hukka ning formuleeris õpetuse Jumala seaduse kolmest kasutusviisist. Mis hernhuutlastesse puutub, siis kinnitas Holm, et nad oleksid ta täielikult endi hulka vastu võtnud, kuid tema ei saanud nende õpetusse ja ühendusse jääda, kuna see oli ekslik ja tal puudus sellest arusaam. Ta oli valmis tunnistama ka ilmalike ülemuste kui Jumala poolt volitatud võimukandjate autoriteeti.

Viimaks tunnistaski pastor Holm respecta judicis secularis, s.t ilmaliku võimu otsuseid austades, et õigus nendes usuasjades otsust anda on keiserlikul majesteedil, ning kirjutas alla järgmisele vandetõotusele, mis kõlab eesti keelde ümber pandult nõnda:

«Mina, allakirjutanu, mõistan ja tunnistan, et olen kirikus ettevaatamatult ja tahtmatult põhjustanud pahanduse, käies läbi vendadega määri uniteedist, keda üldiselt kutsutakse hernhuutlasteks, ja nende kaaslastega; kui aga säherdused määri uniteedivennad rajavad kristlaskonnas kahjuliku ja häbiväärse eksliku sekti ja ketserluse, siis tõotan ma kõigekõrgema Jumala ja Tema Poja Jeesuse Kristuse evangeeliumi juures seepeale oma õpetustest ja kirikukommetest kinni pidada, nagu ka seevastu ainult ja üksnes õpetuste juurde jääda, mis seisavad meie kiriku sümboliraamatutes, tam primis quam ultimus [esimesest kuni viimaseni], kuna need on valgustatud Jumala ilmutatud sõnaga, nagu ka meie kõigearmulisemalt kinnitatud kirikukorras ette kirjutatud ritibus ecclesiasticis [kiriklike riituste] juurde. Kui aga määri vendade sekt või mõni teine võõras usulahk peaks uuesti püüdma sisse tungida, tahan ma sama kindlalt seista kui üks mees koos luterliku vaimulikkonnaga ja nii palju kui võimalik, laskmata end pimestada ja takistada inimese välimusest või muudest sellistest laiduväärsetest kavatsustest, aidata tõe eest välja astuda. Kui ma peaksin teisiti talitama, mille eest Jumal mind armulikult hoidku, siis saagu see vanne, mille ma oma käega olen kirja pannud ja alla kirjutanud, minu vastu taas kohtunikuks ja tunnistajaks. Mitte vähem ei tõota ma, et lasen oma koguduse võimalike eksitatud hingede õigele teele juhtimise olla ülimaks asjaks. Selleks aidaku mind Jumal ihu ja hinge poolest.»[3]

Holmil polnud sellele vandetõotusele vastuväiteid, sest nüüdseks oli talle ta enda sõnul iga päevaga üha selgemaks saanud, et määri uniteedi vennad läksid paljudest luterliku kiriku õpetuse põhiartiklitest lahku. Kuid sõna «pahandus» (Argerniss) kasutamise osas soovis ta, et seda leevendataks.

Vandetõotuse tekstis mainitud sümboliraamatute all on mõeldud luterlikke usutunnistuskirju (lad. symbolum – mõiste, millega tähistatakse usutunnistusi). Tegemist on Augsburgi usutunnistuse 50. aastapäevaks (1580) kokku pandud ja välja antud siduvate konfessionaalsete tekstide kogumikuga «Concordia. JHWH. Õpetuse ja usu kristlik üksmeelne tunnistus, üle korratud keisririigi kuurvürstide, vürstide ja seisuste ning nende teoloogide poolt, kes on omaks võtnud Augbsurgi usutunnistuse». Sellest tekstikogumikust, mida hakati kutsuma Liber concordiae’ks, sai puhta luterliku õpetuse mõõdupuu ning vaimulikelt hakati nõudma ametivannet, milles tõotati järgida üksnes usutunnistuskirjade õpetust.

1686. aasta Rootsi kirikuseaduses, mis pandi maksma ka Eesti alal ja oli jõus kuni 1832. aastani, sätestati kuningliku korraldusena:

«Meie kuningriigis ja sellesse kuuluvates maades peavad kõik tunnistama ainult ja eranditult kristlikku õpetust ja usku, mis põhineb jumalikul pühal sõnal, Vana ja Uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ja on kirja pandud peamistes ususümbolites nagu Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, samuti Augsburgi muutmata usutunnistuses, mis anti seal üle 1530. aastal ja kiideti heaks Uppsala kirikukogul 1593. aastal, ning on äraseletatud kogu nõndanimetatud Liber Concordiae’s.»[4]

Keskse kirikliku autoriteedi – «luterliku paavsti» – puudumisel on usutunnistuskirjad luterlaste seas Piibli kui kõrgeima reegli ja juhtnööri tõlgendusvõtmeks, norma normata ehk Piiblist juhinduv norm, mille kohta on ühes selle osas, nimelt Konkordiavormelis, öeldud: «Nende juhtnööride kohaselt tuleb, nagu ülal nimetatud, igasugust õpetust esitada ning hukka mõista ja kõrvale heita kõik meie usu üksmeelse seletusega vastuolus olev.»[5] Nii ka antud juhul toimiti. Õpetuslik ortodoksia oli 18. sajandi esimesel poolel Vene keisririigi luterlikes kirikutes veel ametlikult mõõduandev, ehkki näiteks pietistlikud luterlased tunnistasid usutunnistuskirju ainult selles ulatuses, kuivõrd need Piibliga kokku langesid, ja mitte selles mõttes, et need täielikult Piibliga ühtisid.[6] Neid kahte erinevat lähenemist tähistatakse ladinakeelsete sõnadega quia (kuna) ja quatenus (sedavõrd, kui). Pastor Holmi vandes sektantliku ketserluse vastu on pandud kõlama quia – «kuna need on valgustatud Jumala ilmutatud sõnaga», tam primis quam ultimus.

 

 

*  *  *

63-aastase Karja pastori Johann Georg Holmi väljakutsumise eellugu on kokkuvõtlikult järgmine. Kümme aastat enne seda, nimelt 1738. aastal, kutsuti ja seati keiserliku Saaremaa provintsi superintendendiks ning linnakoguduse ülempastoriks Eberhard Gutsleff. «Nüüd oli linn ja maa rahul, et nad olid saanud niisuguse väärt mehe kogu provintsi piiskopiks ja linna ülemõpetajaks,» kirjutab usuvend von Eckesparre Gutsleffi elulookirjelduses.[7] Uus superintendent asus toetama sõnakuulutamist Herrnhuti vaimus. Hernhuutlus leidis sooja vastuvõtu nii mõneski Saaremaa aadliperes ja köitis ka osa pastoreid. Viimastest oli üks innukamaid Franz Hölterhof, kes tuli 1737 linnakoguduse diakoniks (abiõpetajaks) ja oli hiljem (alates 1740) Jämaja pastor. Huvitaval kombel sai ta ordinatsiooni vaatamata sellele, et keeldus vandumast truudust Augsburgi usutunnistusele.[8] Talurahva seas saavutas hernhuutlik liikumine alates 1740. aastast isegi laiema kandepinna. Kuid peagi teravnes superintendendi vahekord mõnede Saaremaa provintsi pastoritega. Gutsleffi ja hernhuutlaste ägedaks vastaseks osutus Püha Johannese ehk Jaani pastor Hermann Daniel Bonge, kes oli sündinud aastal 1706 Oulus kaupmehe perekonnas ning õppinud ortodoksset luterlikku teoloogiat Uppsala ülikoolis (immatrikuleeriti 20. jaanuaril 1726). Saaremaale jõudis ta 1730. aastal ning temast sai peagi mereäärse Püha Johannese kiriku hingekarjane. 1742. aastal avaldas ta Saaremaa rüütelkonna peamehe Otto Friedrich von Vietinghoffi rahalisel toel traktaadi pealkirjaga:

«Eine Kurtze Prüfung der Geister, betreffend So wohl die Lehrer, als die Lehre, wegen derer am Tage liegenden Ausschweiffungen nach der Richtschnur der Heiligen Schrifft, Denen Wahrheit Liebenden zum besten Wohlmeinend angestellet von Daniel Bonge, Pastore zu St. Johannis auf der Käyserl. Province Oesell.»

(«Lühike vaimude läbikatsumine, mis puudutab nii õpetajaid kui õpetust päevselgete liialduste tõttu, Pühakirja juhtnööri järele, neile, kes tõde armastavad, heasoovlikult välja andnud Daniel Bonge, Püha Johannese pastor keiserlikus Saaremaa provintsis.»)

Kuigi see teoloogiline kirjatöö ei käsitlenud otseselt Saaremaa sündmusi, tundis superintendent Gutsleff end puudutatuna ja kutsus pastor Bonge konsistooriumi ette aru andma. Bonge ei ilmunud kohale, assessorid aga otsustasid teda süüdistada selles, et ta laskis oma raamatu ilma tsenseerimata Tallinnas ära trükkida ning adresseeris selle maanõunikele ja rüütelkonnale, kellele ent «keiserlik majesteet mingisugust kompetentsi kirikuasjus ja õpetusasjus usaldanud ei ole».[9] Oma teose saateks kirjutas pastor Bonge, et tal ei ole muud kavatsust kui see, et kõrgeauline rüütelkond kaitseks «kord tunnustatud taevast tõde kõigi väärõpetajate ja -õpetuste, segadusetekitajate ja segaduste eest».[10]

Juba võetigi hernhuutlaste tegevus laiemalt ametivõimude luubi alla. Aastal 1742 põhjendas Liivimaa maapäev spetsiaalse uurimiskomisjoni loomist sellega, et «niinimetatud määri vendade või hernhuutlaste sekt on riigis suurt poolehoidu kogumas ja väidetavalt tekitab riigis mitmesuguseid rahutusi ja segadust».[11] 16. aprillil 1743 andis Riia kindralkuberner krahv Peter von Lacy käsu moodustada Liivimaa komisjoni eeskujul Saaremaal juurdluskomisjon ülesandega uurida hernhuutlastega seonduvat. «Inkvisiitoreid» pandi juhtima Saaremaa sillakohtunik Otto Georg von Buhrmeister, komisjoni kuulusid veel assessor von Aderkas, Kihelkonna pastor assessor David Johann Rahr ja Mustjala pastor Johann Georg Raderecht.[12] 1744. aasta lõpuks jõuti aruandeni, milles hernhuutlaste õpetused Augsburgi usutunnistuse artiklite alusel läbi katsuti ja tagasi lükati. Juurdluskomisjon tegi ettepaneku saata Herrnhuti esindajad maalt välja ning anda Karja pastorile Johann Georg Holmile, Püha pastorile Karl Friedrich Papperitzile ja Ruhnu pastorile Johann Nikolaus Reuterile noomitus. Jämaja pastor Franz Hölterhof tuli ametist tagandada. Superintendent Gutsleffi kohta anti karm hinnang, et «ta pole ainult taganenud meie luterlikust usust ja rikkunud vannet kinni pidada usutunnistuskirjadest ja kirikukorrast, vaid on ka järginud, võtnud osa ja lubanud praktiseerida võõraid [s.t hernhuutlaste] usukombeid … tegelikult on ta tahtnud kogu linna Herrnhuti religiooni tuua.» Komisjon pidas õigeks, et Gutsleff oma ametitest loobub ja pärast avalikku vabandamist maalt lahkub.[13]

Pastor Holm, kes pidas kirjavahetust Halle pietistliku professori August Hermann Franckega – säilinud on tema kirjad aastatest 1738, saadetud Jämajast (kus Holm toona õpetajaks oli), ning 1743, 1744, 1745 ja 1746 (kaks kirja), saadetud Karjast –, teatab 1745. aastal kirjutatud kirjas, et hernhuutlaste seisukord Saaremaal on endine, juurdluskomisjoni protokolli ekstrakt on saadetud kubermanguvalitsusele Riiga ja sealt keiserlikule majesteedile Peterburgi ning oodatakse igatsusega resolutsiooni.[14]

1743. aastal keelustas keisrinna Jelizaveta Petrovna hernhuutlaste tegevuse kogu riigis. Aastal 1746 sai Saaremaa maapealikuks Heinrich Johann Tunzelmann, alates 1743. aastast nimega Edler von Adlerflug, kelle «sooviks oli ka viimased õed-vennad Saaremaalt välja juurida».[15] Gutsleffi pea kohal tihenesid pilved. 23. aprillil 1747, palmipuudepüha laupäeva õhtul, superintendent arreteeriti ja viidi Kuressaare kindlusesse, kus teda hoiti vahi all Suure Reedeni. Vabaks ta enam ei saanudki, vaid suri 1749. aasta alguses Peterburi Peeter-Pauli kindluses. Vangistati ka Jämaja pastor Franz Hölterhof, kes vabanes alles 1762, ning veel kaks venda, arst Krügelstein ja eelpool mainitud Fritsche. Üksteise järel hakati maapealiku initsiatiivil konsistooriumi kohtu ette kutsuma pastoreid, kellel teati olevat sidemeid keelatud sektiga. 9. ja 10. juulil 1747 andis aru Ruhnu pastor Johann Nikolaus Reuter, 11. juulil Püha pastor Karl Friedrich Papperitz, 7. novembril nõuti seletust Anseküla pastoriks introdutseeritud Jakob Gottlieb Gonsiorilt (see leidis aset Anseküla pastoraadis). Karja pastorini jõudis järg alles aasta pärast – 1748. aasta detsembris. Kõik nad pidid alla kirjutama väärõpetusest ja sektantlusest lahtiütlemise vandele, mis igaühe puhul oli erinev.

 *  *  *

Viimaks mõned sõnad ka pastor Holmi elukäigu ja Karja koguduse hingekarjaseks saamise kohta. Johann Georg Holm sündis 10. juunil 1685. aastal Kuressaares, õppis teoloogiat Jena ülikoolis (immatrikuleeriti 7. mail 1708) ja ordineeriti 20. märtsil 1718. Aastatel 1718–1740 oli ta pastoriks Jämaja koguduses ja 1718–1729 ka Ansekülas. 2. juulil 1739 võttis pastor Holm osa visitatsioonist Karja kogudusse, mille õpetaja, (endine) praost von Burguer ehk Georg Martin Bürger, lahkus ametist veel samal aastal hernhuutlastega seotud vastuolude tõttu.[16] Holmi põlvkonnakaaslane, samuti Saaremaal sündinud «kurikuulus praost Bürger»[17] kuulus selle liikumise vastaste kilda, kaevates näiteks Upal toimunud «ärkamiste» peale.[18] Johann Georg Holmi introduktsioon ehk ametisse seadmine Karja kirikus toimus täpselt aasta hiljem, 2. juulil 1740, superintendent Eberhard Gutsleffi osalusel. Viimane pidas kantslist jutluse ja pärast seda veel altarist saksa ja eesti keeles lühikese kõne, tutvustades kogudusele tema uut hingekarjast.[19] Ühes uue pastori ametisse seadmisega viidi läbi kiriku- ja kirikumõisa varade ülevaatus. Tavapärane koguduseelu läbi valgustav visitatsioon superintendent Leonhard Samuel Swahni – Gutsleffi ametijärglase – osalusel leidis aset 23. augustil 1758. Pastor Holmi ametiajast pärineb samuti Karja kiriku esimene säilinud meetrikaraamat, mis kajastab aastatel 1740–1763 toimetatud ristimisi, konfirmatsioone, laulatusi ja matuseid.

Johann Georg Holm oli alates 1718. aastast abielus paruness Adelheit Catharina von Örneklauga (surn. 4. juunil 1743) ning seejärel Maria Elisabeth Heermeyeriga (surn. 1797).[20] 1745. aastal tänas pastor Holm professor Francket kui «kallist Jumala tööriista» abi eest, mida tema poeg oma haiguses on rohkesti tunda saanud. Holm kirjutas, et tal on kaheksa last kasvatada, mis talle suurt muret valmistab, kuna sissetulekud on vaevalised.[21]

Määrivendadega seotud kirikutülidest tuli Karja pastor välja võrdlemisi hästi, tõustes aastate möödudes koguni Saaremaa konsistooriumi assessoriks – sellekohane taotlus esitati «kõige armulisemale prouale» keisrinna Jelizaveta Petrovnale kinnitamiseks 1755. aastal.[22] Johann Georg Holm suri 30. märtsil 1763 Karja pastoraadis 77-aastasena. Nähtavasti on ta maetud Karja kirikusse, altari põhjaküljele, kus asus pastoraadi matmispaik. Tänapäeval vanaks kalmistuks kutsutud surnuaed rajati alles kümmekond aastat hiljem. Tema järglaseks Karja koguduse õpetaja ametikohal sai «vaimude läbikatsuja» ja hernhuutlaste vastane Daniel Bonge.

Post scriptum. Käesolev lugu algas kirikuõpetaja ümber läinud vankrist, nii võiks lõpetuseks mängu tulla kinnine tõld, millega üks teine jumalamees Karja kirikult linna viidi. Rotmeister Mihkel Soonlepp (1858–1934) on oma «Karja kiriku kroonikasse» kohaliku rahvapärimusena kirja pannud huvitava teate selle kohta, et pärast pastor Johann Georg Holmi ja enne Daniel Bonget on Karja kogudust teeninud keegi Hildegaarti-nimeline[23] «truu ja hoolas jumalasõna kuulutaja», keda aga aadlimehed ja härrad olla keelanud, trahvinud ja lasknud viimaks suve ajal ühel argipäevasel päeval kinnise tõllaga Kuressaarde vangi viia, kus ta «elusalt hingega müüri sisse müüritud». Karja kihelkonna rahvas tulnud sel päeval suurel arvul kiriku juurde kokku, et oma truud hingekarjast ära saata. Taolise nimega – mis on pealegi vana ülemsaksa naisenimi – pastorit Karja koguduse hingekarjaste hulgas ei leidu ning ka Soonlepp ise märgib, et Martin Körber on talle 1888. aastal öelnud, et sellenimelist polevat õpetajate nimekirja üles võetudki. Rahvapärases jutustuses on põimunud erinevad legendaarsed motiivid, ent näib, et tegu on omapärase kauge kajaga hernhuutliku taustaga rahvasõbralike usukuulutajate ülekohtusest vaenamisest 18. sajandi keskel.

 

Allikad ja kirjandus

Rahvusarhiiv, EAA.1192, Saaremaa konsistoorium.

Bonge, Daniel. Eine Kurtze Prüfung der Geister, betreffend So wohl die Lehrer, als die Lehre, wegen derer am Tage liegenden Ausschweiffungen nach der Richtschnur der Heiligen Schrifft, Denen Wahrheit Liebenden zum besten Wohlmeinend angestellet von Daniel Bonge, Pastore zu St. Johannis auf der Käyserl. Province Oesell. 1742.

Die Evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Begonnen von Paul Baerent. Im Auftrage der Baltischen Historischen Kommission unter Mitarbeit von Erik Amburger und Helmut Speer herausgegeben von Martin Ottow und Wilhelm Lenz. Köln, Wien: Böhlau, 1977.

Girgensohn, Reinhold. Eberhard Gutsleff, Superintendent und Oberpastor in Arensburg. Eine kirchenhistoriche Skizze aus der ersten Hälfte des vorigen Jahrhunderts. – Dorpater Zeitschrift für Theologie und kirche. Erster Band. Jahrgang 1869. Dorpat (Tartu): 1869.

Ilja, Voldemar. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti) 1744–1764. II. Tallinn: Logos, 2000.

Kirchen-Gesetz und Ordnung, So der Grossmächtigste König und Herr, Herr Carl, der Eilffte, Der Schweden, Gothen und Wenden König, [et]c. Im Jahr 1686 hat verfassen und Im Jahr 1687 im Druck aussgehen und publiciren lassen. Mit denen dazu gehörigen Verordnungen. Auf HöchstErmelten Ihrer Königl. Maj.t gnädigsten Befehl ins Teutsche übersetzet. Stockholm, gedruckt bey Joh. G. Eberdt.

Luterlikud usutunnistuskirjad. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus, III. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014.

Mets, Endel. Saaremaa vennastekogudused 1708–1940. Esimene osa. Käsikiri, sine anno.

Mägi, Toomas. Karjane ja kari: luterlik kirik Saaremaal 18. sajandil. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna Eesti ajaloo õppetool, 1999. Käsikiri.

Schmidt, Arved von. Die Pastoren Oesels seit der Reformation. Tartu: J. G. Krüger, 1939.

Sild, Olaf. August Hermann Francke' mõjud meie maal. Tartu: 1928.

Soonlepp, Mihkel. Karja kiriku kroonika Aja raamat. Karja kihelkonna minevik ja olevik. 1913. a. Käsikiri (valguskoopia) Karja koguduse valduses.

 

 

[1] EAA.1192.2.119, 1–3, Karja kirikuõpetaja J. G. Holm’i ülekuulamise protokoll vennastekogudusest osavõtu asjus.

[2] Sild 1928, lk 101.

[3] Varasemalt on selle teksti tõlkinud eesti keelde Arno Allik (masinkirjas käsikiri Karja Katariina koguduse valduses) ning Endel Mets, vt Mets, Ik 67–68. Siinolev on uus, täpsustatud ja täielik tõlge.

[4] Kirchen-Gesetz und Ordnung 1687, Cap. I, § 1 (Rootsi kirikuseaduse ametlik tõlge saksa keelde).

[5] Luterlikud usutunnistuskirjad. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus, III. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014, lk 297.

[6] Sild 1928, lk 92.

[7] Ilja 2000, lk 212.

[8] Ilja 2000, lk 225.

[9] Girgensohn 1869, lk 471–472; Sild 1928, lk 123; Mets, lk 82; Mägi 1999, lk 99.

[10] Bonge 1742, lk 3–4.

[11] Sild 1928, lk 114.

[12] Mägi 1999, lk 100.

[13] Girgensohn 1869, lk 482jj; Sild 1928, lk 123; Mets, lk 85j.

[14] Sild 1928, lk 50.

[15] Ilja 2000, lk 214.

[16] EAA.1192.2.87, Karja kirikuõpetaja M. G. von Burgner’i ametist lahkumine; Die Evangelischen Prediger Livlands bis 1918, lk 190.

[17] Nii väljendus Halle pietismi ja hernhuutlasi sümpatiseerinud kindraliproua Magdalena Hallart, sünd. von Bülow, vt Sild 1928, lk 42.

[18] Mägi 1999, lk 106.

[19] EAA.1192.2.92, 1–2, Karja kirikuõpetaja Joh. G. Holm’i introduktsioon.

[20] Schmidt 1939, lk 37; Die Evangelischen Prediger Livlands bis 1918, lk 277.

[21] Sild 1928, lk 50.

[22] EAA.1192.2.131, Karja kirikuõpetaja Joh. Georg Holm’i konsistooriumi assessoriks määramise asi.

[23] Soonlepp: «Hildegaartist wana rahwas kõneles mõnda kurba ja haledad lugu», vt Soonlepp 1913, leht 7.

Luterliku Maailmaliidu peasekretär Anne Burghardt väljendab ajalehes Eesti Kirik (10. detsember 2025) arusaamatust missakella kasutamise pärast luterlikul jumalateenistusel. Osundame:

«Kas kogudusele on õigupoolest selgitatud, mis toimub siis, kui kelluke heliseb? Kui vastata, et sellel hetkel toimub andide substantsi muutus, on tegemist roomakatoliikliku sakramendikäsitlusega. Võib ju öelda, et tegu on vaid ühe väikese elemendiga, kuid üks element on vaid osa suuremast paradigmast, mis lõpuks viib välja kiriku- ja ametimõistmiseni.»

Ta küsib retooriliselt, kus on luterlikes usutunnistuskirjades viide transsubstantsiatsiooni õpetusele. «Minu teada seda ei ole. Aga sel hetkel, kui kelluke heliseb, on see minu arusaamist mööda sisse viidud.»

Luterliku Maailmaliidu peasekretärile tuleb vastata, et ehkki usutunnistuskirjad lükkavad katoliikliku õpetuse armulaualeiva ja -veini substantsi ehk olemuse muutumisest tagasi, seisab Augsburgi usutunnistus artiklis X täiesti ühemõtteliselt: «Issanda püha armulaua kohta õpetatakse, et armulauas on Kristuse tõeline ihu ja veri leiva ja veini kujul tõeliselt kohal ning neid jagatakse ja võetakse vastu. Sellepärast heidetaksegi kõrvale vastupidine õpetus.»

Kui sageli heidetakse katoliiklaste poolt luterlastele ette, et nad eitavad ühes teiste protestantidega Kristuse ihu ja vere reaalset kohalolu armulauas ja käsitlevad altarisakramenti üksnes sümboolse söömaajana. See ei vasta tõele. Luterlased ei soovinud sõnastada filosoofilist teooriat armulaua müsteeriumi kohta, ent ei lükka tagasi seda, mida õpetasid apostlid ja on alati uskunud kõik kristlikud sugupõlved.

Kui me aga jaatame Kristuse reaalpresentsi armulaualeivas ja -veinis, siis millisel hetkel me saame rääkida sakramendist?

«Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum»

Martin Lutheri arusaama kohaselt sünnib sakrament Jumala sõna ja elemendi ühendamisel:

«Aga mis on siis altarisakrament? Vastus: See on Issanda Kristuse tõeline ihu ja veri leivas ja veinis ning leiva ja veini kujul Kristuse sõna kaudu, mida meie, kristlased, peame sööma ja jooma. … Sest öeldud on: «Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum.» − «Kui välisele asjale lisandub sõna, siis saab sellest sakrament.» See püha Augustinuse mõte on sedavõrd tabavalt ja hästi sõnastatud, et ta on vaevalt midagi paremat öelnud.» (Suur katekismus, «Altarisakramendist»)

Kellukese helistamine ühenduses seadmissõnadega on vana komme, mis osutab Kristuse ihu ja vere reaalsele kohalolule sakramendis ning kutsub kogudust aukartusele ja tähelepanelikkusele. Miks helistatakse missakella meie juures just seadmissõnade ajal? Aga seepärast, et me luterlastena peame sakramendi «tekkemomendiks» (fit sacramentum) Kristuse enda sõnade lausumist. Leib ja vein saavad Kristuse ihuks ja vereks ehk sakramendiks hetkel, kui altarile asetatud elementidele lisandub jumalik sõna.

Kahtlemata on see väline komme ja inimlik lisandus – missakella või kellukese helistamisest ei sõltu sakramendi kehtivus. Selle toimingu abil lihtsalt rõhutatakse Kristuse reaalpresentsi sakramendis. Kuid see võiks olla vajalik veel ühel põhjusel.

«Contra Zwinglium et Calvinum»

Missakella kasutamist tuleks võtta ka konfessionaalse luterluse usutunnistusena ketserite Zwingli ja Calvini ehk reformeeritute sümbolistliku, väära armulauaõpetuse vastu («contra Zwinglium et Calvinum»). Just nimelt kalvinistide vastu korrati Konkordiavormelis üle Augsburgi usutunnistuse õpetus: «Me usume, õpetame ja tunnistame, et pühas õhtusöömaajas on Kristuse ihu ja veri tõeliselt ning olemuslikult kohal.»

Ometi on luterlaste seas hakanud levima ebaluterlik protestantlik mõtteviis, mis pisendab reaalpresentsi õpetust. Selle vastu on luterluses vaja tunnistada puhast õpetust, laskumata ühelt poolt filosoofilistesse teooriatesse ja tõrjudes teisalt kindlameelselt väärõpetusliku arusaama armulauast kui pelgast mälestussöömaajast. Kellahelin on selle tõe tunnistamise väline akt.

Loe ka: Kristuse tõelise ihu ja vere kohalolekust altarisakramendis

Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse. Lk 21:25j

(Teisel Kristuse tulemise pühal.)

Märgid peavad küll eel käima, aga mitte ainult Jeruusalemma, vaid kogu maailma kohta. Jüngrid teadku, et Kristuse riik ei ole sellest maailmast, et maailm kiusab ja rõhub Kristust, Tema evangeeliumi ja kirikut kuni otsani. Ja need märgid peavad olema sellised, mis ei tõota ega tähenda Jumala kirikule maa peal ja selles elus ajalikku rahulolu, rahu ja rõõmu, vaid nad peavad näitama, et tal siin kurjas maailmas peab olema palju suuri ja raskeid kannatusi ning hirmu, ja et neid mitte üksnes maailm taga ei kiusa, kus nad on ilmliku kaitse ja abita, vaid et neid kõige enam rõhutakse üldises karistuses, mida Jumal saadab maailmale. Nii võidaks arvata, nagu tahaks Jumal neid täiesti maha suruda. See on selleks, et nad õpiksid ja kogeksid, et nad sugugi ei loodaks sellele maailmale ja tema valitsusele, elule ja varandustele. Nad peaksid seda ja meeles pidama, et selles elus läheb kord-korralt ikka kitsamaks, eriti viimasel ajal, kui kohutavad karistused ja hävingud maailmas võimust võtavad.

Esiteks nimelt seepärast, et kirik teaks: sellised märgid ja karistused nende eest ei juhtu mitte kogemata, nagu arvab nurjatu maailm, vaid need on Jumalalt tõotatud palgaks põlguse ja kõigi pattude eest. See on ka täitunud. Neist peab ka nähtama Jumala tõsist ja kohutavat viha pattude pärast, mis eriti viimasel ajal kasvavad ikka suuremaks ja võimsamaks, nii et maailm lõpuks kindlasti hävib ja hukkub.

Teiseks peame teadma, et nende karistuste all kannatab ka Jumala kirik siin maa peal. Karistused rõhuvad teda koguni veel enam kui teisi, kui tal on pealegi patte. Jumal tahab kõige enam, et Tema kirik tunnetaks, kui suur ja kohutav on Tema viha patu vastu. Et kirik elaks ainult kartuses ja alandlikkuses Tema ees ja seda enam õhkaks armu järel. Kolmandaks peame ka sellest lohutusest kindlasti kinni hoidma, et Jumal ei tõuka eemale oma kirikut ja neid, kes Tema poole pööravad, kuigi Ta neid laseb kannatada samu ahastusi ja kuigi neid hirmutatakse ehk enam kui teisi inimesi.

See on tõsi, et Jumal näitab oma kirikule neid märke ja laseb tal karistusi näha ja tunda. Kuid Ta teeb seda selleks, et see manitseks teda ka kahetsusele ja et kirik ei põlgaks koos teistega Tema viha; teiseks, et ta teaks: siin maa peal selles elus peab alati olema risti ja häda all, nii et ta saab pattude vaenlaseks ja igatseb ühte teistsugust elu, kus lakkavad kõik patud ja kurjus; et ta sellises viletsuses oma Issandat hüüaks ja õhkaks lunastust. Siiski peavad olema kõik need märgid Jumala kirikule ka lohutuseks, nägemiseks, et Jumal sellega jumalakartmatut maailma ähvardab. Kindlasti tuleb ka kohus, kus jumalakartmatud vastu võtavad oma igavese karistuse ja piina. Neid aga päästab Lunastaja, Jumala Poeg, ja viib nad igavesse rõõmu.

Martin Luther. Kodujutlused. Tallinn, 1936, lk 10, 11, 15 (lühendatult).

«Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!» Ps 106:1

Apostel Püha Andreas Esmakutsutu, apostel Peetruse venna ja oikumeenilise patriarhaadi kaitsepühaku püha eelõhtul täname meie, paavst Leo XIV ja oikumeeniline patriarh Bartholomeus, kogu südamest Jumalat, meie halastavat Isa, selle vennaliku kohtumise kingituse eest. Järgides oma auväärsete eelkäijate eeskuju ja järgides meie Issanda Jeesuse Kristuse tahet, jätkame otsusekindlalt liikumist armastuses ja tões (vrd Ef 4:15) dialoogi kaudu meie vennaskirikute vahelise täieliku osaduse loodetava taastamise poole. Teades, et kristlik ühtsus ei ole pelgalt inimlike pingutuste tulemus, vaid kingitus, mis tuleb ülalt, kutsume kõiki oma kirikute liikmeid – vaimulikke, munki, pühitsetuid ja ilmikuid – üles tõsiselt otsima Jeesuse Kristuse Isa poole pöördunud palve täitumist: «et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus… et maailm usuks» (Jh 17:21).

Nikaia esimese oikumeenilise kirikukogu 1700. aastapäev, mida me koos tähistasime oma kohtumise eelõhtul, oli erakordne armuhetk. Nikaia kirikukogu, mis toimus aastal 325 pKr, oli providentsiaalse ühtsuse sündmus. Selle sündmuse meenutamise eesmärk ei ole aga lihtsalt meelde tuletada kirikukogu ajaloolist tähtsust, vaid innustada meid olema pidevalt avatud samale Pühale Vaimule, kes rääkis Nikaia kaudu, kui me heitleme tänapäeva paljude väljakutsetega. Oleme sügavalt tänulikud kõigile teiste kirikute ja kiriklike kogukondade juhtidele ja delegaatidele, kes olid valmis selles sündmuses osalema. Lisaks takistuste tunnistamisele, mis takistavad täieliku osaduse taastamist kõigi kristlaste vahel – takistustele, mida me püüame lahendada teoloogilise dialoogi teel – peame ka tunnistama, et see, mis meid ühendab, on Nikaia usutunnistuses väljendatud usk. See on päästev usk Jumala Poja isikusse, kes on tõeline Jumal tõelisest Jumalast, homousios [samaolemuslik] Isaga, kes meie ja meie päästmise pärast sai lihaks ja elas meie seas, löödi risti, suri ja maeti maha, tõusis kolmandal päeval üles, läks taevasse ja tuleb taas elavate ja surnute üle kohut mõistma. Jumala Poja tulemise kaudu oleme sisse pühendatud Püha Kolmainsuse – Isa, Poja ja Püha Vaimu – saladusse ning oleme kutsutud saama Kristuse isikus ja Tema kaudu Isa lasteks ja Kristuse kaaspärijateks Püha Vaimu armu läbi. Selle ühise usutunnistusega varustatuna saame vastastikkuses austuses silmitsi seista oma ühiste väljakutsetega, andes tunnistust Nikaias väljendatud usust, ning töötada koos konkreetsete lahenduste nimel siira lootusega.

Oleme veendunud, et selle olulise aastapäeva tähistamine võib inspireerida uusi ja julgeid samme ühtsuse teel. Nikaia esimene kirikukogu sätestas oma otsuste hulgas ka kriteeriumid ülestõusmispühade kuupäeva määramiseks, mis on ühine kõigile kristlastele. Oleme tänulikud jumalikule ettehooldusele, et sel aastal tähistas kogu kristlik maailm ülestõusmispühi samal päeval. Meie ühine soov on jätkata võimaliku lahenduse uurimist igal aastal pühade ühiseks tähistamiseks. Loodame ja palvetame, et kõik kristlased pühenduksid «kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises» (Kl 1:9) meie Issanda Jeesuse Kristuse aulise ülestõusmise ühise tähistamise protsessile.

Sel aastal tähistame ka meie auväärsete eelkäijate, paavst Paulus VI ja oikumeenilise patriarhi Athenagorase ajaloolise ühisdeklaratsiooni 60. aastapäeva, millega tühistati 1054. aasta vastastikkused ekskommunikatsioonid. Täname Jumalat, et see prohvetlik žest ajendas meie kirikuid jätkama «usalduse, lugupidamise ja vastastikuse ligimesearmastuse vaimus dialoogi, mis Jumala abiga viib taas koos elamiseni hingede suuremaks hüvanguks ja Jumala riigi tulekuks, selles täielikus usu, vennaliku kokkuleppe ja sakramentaalse elu osaduses, mis eksisteeris nende vahel Kiriku elu esimese tuhande aasta jooksul» (paavst Paulus VI ja oikumeenilise patriarhi Athenagorase ühisdeklaratsioon, 7. detsember 1965). Samal ajal manitseme neid, kes on ikka veel igasuguse dialoogi suhtes kõhklevad, kuulama, mida Vaim kirikutele ütleb (vrd Ilm 2:29), kes ajaloo praegustes oludes kutsub meid üles esitama maailmale uuendatud tunnistust rahust, leppimisest ja ühtsusest.

Veendunud dialoogi olulisuses, avaldame jätkuvat toetust Rooma-Katoliku Kiriku ja Õigeusu Kiriku Teoloogilise Dialoogi Ühiskomisjoni tööle, mis oma praeguses faasis uurib küsimusi, mida on ajalooliselt peetud lahkarvamusi tekitavateks. Lisaks asendamatule rollile, mis teoloogilisel dialoogil on meie kirikute lähenemise protsessis, kiidame heaks ka selle protsessi teisi vajalikke elemente, sealhulgas vennalikke kontakte, palvet ja ühist tööd kõigis neis valdkondades, kus koostöö on juba võimalik. Me kutsume tungivalt üles kõiki meie kirikute usklikke, eriti vaimulikke ja teolooge, rõõmuga vastu võtma seni saavutatud vilju ja töötama nende jätkuva kasvu nimel.

Kristliku ühtsuse eesmärk hõlmab panustamist põhimõttelisel ja eluandval viisil rahusse kõigi rahvaste vahel. Me palume innukalt Jumalalt rahu kingitust meie maailmale. Kahjuks nõuavad konfliktid ja vägivald paljudes maailma piirkondades jätkuvalt nii paljude inimeste elusid. Me pöördume nende poole, kellel lasub tsiviil- ja poliitiline vastutus, et nad teeksid kõik endast oleneva, et sõja tragöödia kohe lõppeks, ning palume kõigil hea tahtega inimestel meie üleskutset toetada.

Eelkõige lükkame me tagasi religiooni ja Jumala nime mistahes kasutamise vägivalla õigustamiseks. Usume, et autentne religioonidevaheline dialoog, mis pole kaugeltki sünkretismi ja segaduse põhjus, on eri traditsioonide ja kultuuridega rahvaste kooseksisteerimiseks hädavajalik. Pidades meeles deklaratsiooni Nostra Aetate 60. aastapäeva, kutsume kõiki hea tahtega mehi ja naisi üles tegema koostööd õiglasema ja toetavama maailma ehitamiseks ning hoolitsema loodu eest, mille Jumal on meile usaldanud. Ainult sel viisil saab inimkond ületada ükskõiksuse, domineerimissoovi, kasumiahnuse ja ksenofoobia.

Kuigi praegune rahvusvaheline olukord teeb meile sügavat muret, ei kaota me lootust. Jumal ei hülga inimkonda. Isa saatis oma ainusündinud Poja meid päästma ja Jumala Poeg, meie Issand Jeesus Kristus, andis meile Püha Vaimu, et teha meid osaliseks oma jumalikus elus, säilitades ja kaitstes inimese pühadust. Püha Vaimu kaudu me teame ja kogeme, et Jumal on meiega. Sel põhjusel usaldame oma palves Jumala hooleks iga inimese, eriti abivajajad, need, kes kogevad nälga, üksindust või haigust. Me palume iga inimkonna liikme peale iga armu ja õnnistust, et «julgustada nende südameid, kes on kokku liidetud armastuses ja täieliku mõistmise kogu rikkuse, Jumala saladuse tunnetamises», kes on meie Issand Jeesus Kristus (Kl 2:2).

Phanar, 29. november 2025

Kas Jumala sõna on suuline või kirjapandud sõna? Kas Vana ja Uus Testament on võrdselt Jumala sõna? Kas Piibel on ainus Jumala sõna allikas? Kas Piibel sisaldab Jumala sõna kõrval ka inimeste arvamusi? Laseme luterlikku arusaama pühakirjast selgitada konfessionaalsel luterlikul vaimulikul ja misjonitegelasel, piiblitõlkija Harald Põllul (1874–1939).

Mis on Jumala sõna?

Nagu me küsimusele: «Kuidas saame õndsaks?» vastasime: «Üksnes armust, üksnes usust», nii vastame küsimusele: «Kes ütleb meile, et me nii õndsaks saame?» – üksnes Sõna, see on Jumala sõna. Ja nagu me sõnale «üksnes usust» selguseks lisasime juurde: «ilma käsutegudeta», nii võime sõnale «üksnes Sõna» lisada juurde: «ilma ühegi lisanduseta ja ilma ühegi väljajätteta».

See seisukoht Sõna kui õndsuse tee näitaja suhtes on ainult luteriusul, mis õndsuse saavutamiseks ei otsi mingisuguseid aluseid ega teid inimese enese seest, ei tema mõistusest ega tema hingest, vaid kogu usute ehk õpetuse rajab täielikult väljaspoole inimest. Jumal on ju meile ehitanud õndsuse tee ja ta on selle rajanud väljaspoole meid, üksnes oma sõnale, mille ta tervena on andnud meie kätte pühakirjas ehk piibliraamatus.

Jumala sõna, mis meil praegu käes on pühakirjas, ja Jumala kogudus siin maa peal, kes tema sõna ümber koguneb, on küll vanemad kui kirjutatud Sõna ehk pühakiri. Mooseseni põhjenes Jumala kogudus suusõnalisel ehk elaval sõnal, nagu nüüdki kogudust ehitab ainult elav ehk suuga kuulutatud sõna. Juba kolmas Aadamast, Seti poeg Eenos, hakkas kuulutama Jumala sõna (1 Moos. 4, 26), ja seitsmes Aadamast, Eenok, ennustas juba viimset kohut ehk Issanda päeva (Juud. 14). Noa oli Jumala sõna kuulutaja veeuputuse päevil ja Aabram ja temaaegne kõigekõrgema Jumala preester Melkisedek olid piiblist meile tuntud elava Jumala kuulutuse edasikandjad uue maailma aegu, mis arenes pärast veeuputust. Suusõnal kanti Jumala sõna edasi kuni Mooseseni, kellele Jumal andis käsu Sõna panna kirja ja kelle kaudu ta tegi lepingu oma rahvaga, kes selle Sõna järgi pidi käima. Siinai sündmusest peale sidus Jumal oma elava sõna kirjapandud sõna külge, ja vana testamendi rahvale juba hakkas Kiri olema mõõduandev ega tohitud temale sõnakest juurde lisada ega temast sõnakest ära võtta. Seda kinnitab meile Moosese aegne Sõna ise. (5 Moos. 4, 1. 2. 10 ja Joos. 23, 6.)

Kirjapandud sõna sisaldas alguses peale  ajalooliste ülestähenduste küll vaid käsuõpetuse ja ainult mõned armusõnad, aga ta kehtis ometi kui täielik Jumala sõna ja oli ka täielik teejuhtaja õndsuse teele, ehk küll käsk ikkagi ei olnud õndsakstegija, vaid üksnes Jumala arm, mis käsusõnaski leidis väljenduse ja sai olla õigeks teeks neile, kes sellele armule lootsid. Taavet tunnistab oma 119. laulus (s. 105): «Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgtee peal,» ja ütleb sealjuures ka: «Sinu käskimiste seest ma olen mõistust saanud» (s. 104). Ta kiidab teises kohas (L. 1,2) õndsaks inimest, kes Jehoova käsuõpetust uurib ööd ja päevad. Juba Moosese käsuõpetus ja temas leiduvad Jumala armutõotused piisasid selleks, et leida õige õndsuse tee, mis viib Kristuse kaudu igavesse ellu. Sest Õndsakstegijaks ehk õndsuse teeks ei olnud ka vana testamendi ajal keegi muu kui Kristus üksi, kelle ütelusel «Ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu läbi» oli maailma algusest alates seesama täieline kehtivus, mis tal oli Jeesuse päevil ja on nüüd. Selge on, et kui Eenok Jumala sõna kuulutas, ta kuulutas sedasama, mis tänagi üksnes on Jumala sõna oma sisu poolest, see on kuulutus Õnnistegijast Kristusest. Sest Martin Lutheri ja luteriusu seisukohalt on tõeliselt Jumala sõna ainult sõna, mis kannab eneses Kristust. Selle mõõdupuuga tuleb mõõta üksikuid raamatuid piiblis, kui küsi alla tuleb, kas nad ka kõik kuuluvad sinna või mitte. Ja selle mõõdupuuga on neid raamatuid kirikuisad ja kirikukogud mõõtnud omal ajal, kui piibel aegade jooksul koostati selleks raamatuks, mis ta praegu kogu ristikogudusele on, see on «Jumala sõna» ehk raamat, mis sisaldab Kristust ja mille Vana Testamendi osa kohta ütleb Jeesus ise (Joh. 5, 39): «Teie uurite pühi kirju, sest et te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad minust.» Et ka Eenosel oli käepärast see Sõna, ei ole raske uskuda, kui teame, et esimese Jumala sõna langenud inimestele Eedeni aia väravas kuulutas Jumal ise rääkides mao pea rõhuja tulemisest (1 Moos. 3, 15), see on Kristusest. Ja sellest sõnast haaras esimesena kinni meie esiema Eeva ning tunnistas oma usku Kristusesse, kui ta oma esimese poja ilmaletulekul ütles: «Ma olen mehe saanud, kes on Jehoova» (1 Moos. 4, 1). Kristusele lootes on Eeva ka omal ajal õndsasti surnud; selles võime olla veendunud. Ja Kristuse pidid usus leidma ka kõik teised vana testamendi usklikud, kes õndsuse on pärinud, sest ei olnud ka neile antud muud nime, kelle läbi nad pidid õndsaks saama kui see nimi (Ap. t. 4, 12). Ja Kristus on ka isiklikult vana testamendi ajal mitmelegi ilmunud, nagu Uus Testament seda tunnistab, kus Jeesus ise ütleb, et Aabraham ja et Jesaja teda on näinud (Joh. 8, 56; 12, 41). Et Taavet teda tundis, ütleb Kristus ka väga selgesti, kui ta variseridele seletab 110. psalmi (Matt. 22, 41–45). Igatahes elas Kristuse Vaim prohvetite sees, nagu Peetrus seda meile tunnistab (1 Peetr. 1, 10–12).

Kui käsuõpetus oma ette juba kehtis kui õndsakstegev Jumala sõna ja see osa piiblist kohe algusest peale juba oli tunnustatud pühakirjaks, kui palju suurema õigusega sai Vana Testamenti tema tervikus nimetada Jumala sõnaks, kui  käsuõpetuse külge olid liitunud Lauluraamat ja prohvetite raamatud. Neid kõiki nimetab ju Issand Jeesuski Emmause jüngrite loos (Luuk. 24) kui ta neile seletab, mis «kõigis kirjades» temast oli öeldud, ja lõpuks ütleb: «Peab saama tõeks kõik, mis on kirjutatud minu kohta Moosese Käsuõpetusse ja Prohvetitesse ja Lauluraamatusse» (Luuk. 24, 44).

Nii on piiblis Vana Testamendi sõna kõik Jumala sõna. Sedasama on ka täielikult Uue Testamendi sõna kogu selles ulatuses, milles ta on meie käes. Selle osa piiblist on Jumal andnud Kristuse apostlite kaudu, kellede sõna Kristus ise tunnistab õndsakstegevaks sõnaks, kui ta oma Ülempreestri palves palub nende eest, kuid mitte üksnes nende eest, «vaid ka nende eest, kes nende sõna peale usuvad» temasse (Joh. 17, 20). Uue Testamendi kirjutatud sõna juurde aga juhivad meid apostlid ise. Nemad väidavad oma kirjapandud sõnu samasuguse olevat sõnaga, mis nad kuulutavad ja mis nad Issandalt Jeesuselt on saanud. Nii ütleb ap. Johannes oma 1. Kirja alguses (1, 3, 4): «Mis meie oleme näinud ja kuulnud, seda meie kuulutame teile, et teilgi oleks ja meil osadus Isaga ja tema Pojaga Jeesuse Kristusega. Ja seda meie kirjutame teile, et teie rõõm oleks täieline.» Nii ka Paulus manitseb tessalooniklasi (II 2, 15): «Pidage neid õpetusi, mis teie olete õppinud, kas sõna läbi ehk meie kirja läbi.» Ja korintlaste kirjaseletajaile ta ütleb, et mis ta neile kirjutab, on «Issanda käsusõnad» (I 14, 37). Võrdle ka 1. Kor. 11, 23; 15, 3; Joh. 20, 30, 31; 21, 24; 1 Joh. 5, 13.

Uue Testamendi sõna on siis üheväärne sõna Vana Testamendi sõnaga; see ei ole vähem Jumala sõna kui Vana Testament, mille Jeesus on tunnistanud pühaks kirjaks; see ei ole aga ka mitte enam Jumala sõna kui Vana Testament. Ei ole õige Uut Testamenti lugeda tähtsamaks kui Vana Testamenti. Ei saa meie Uuest Testamendist aru ilma Vana Testamendita, ja ei saa me ka Vanast Testamendist aru ilma Uue Testamendita. Mõlemad aga nad on ka ühesugused juhatajad Kristuse juurde. Nende ühesugust väärtust õndsuse tee ja Kristuse leidmiseks ma võrdleksin terve inimese kahe silmaga. On need mõlemad terved, siis inimene näeb mõlemaga ühesuguselt. Suleb ta vasaku silma, näeb ta paremaga; ja suleb ta parema, näeb ta vasakuga niisama hästi kui enne paremaga. Ainult ta näeb mõlemaga korraga rohkem kui ühega. Ja kui ta tahab olla teiste juht, peab ta pidama mõlemad silmad lahti. – Just nõnda on lugu Vana ja Uue Testamendiga piiblis. Ma võin Vana Testamenti pidada kinni ja lugeda ainult Uut Testamenti, ja leian Kristuse. Olen ma aga teiste juht, peavad mul mõlemad osad ühesuguselt olema avatud. Ja kui ma teisest Kristust nii hästi ei näe kui teisest, siis ma olen haige niisama kui siis, kui ma mõlema silmaga ei näe ühesuguselt või ei pea ma teist silma õieti lahti. Vana Testamendi kaudu aga inimesed ei näe Kristust, sest et nad enamasti on harjunud seda kinni pidama ja teda ainult vaatama Uue Testamendi kaudu ja siis ka ühekülgselt nägema. Ent kirik ehk ristikogudus on rajatud mõlemale Testamendile, niihästi Uuele kui Vanale, niihästi apostlite kui prohvetite sõnale, nagu apostel Paulus seda kinnitab efeslastele (2, 20): «Teie olete rajatud apostlite ja prohvetite alusele kus Jeesus Kristus ise on nurgakivi.» Apostlite alusest rääkides mõtleb Paulus Uue Testamendi ja prohvetite alusest rääkides Vana Testamendi sõnale. – Vana ja Uue Testamendi üheväärtuslikkust võiksime veel võrrelda ema rindadega. Last toidab ema mõlemast rinnast ja kirik oma liikmeid mõlemast testamendist ühesuguselt.

Nii on kogu Jumala sõna, mis Kristust kuulutab, õige ristikoguduse alus.

Piibel kui ainus ja täielik Jumala sõna allikas

Uuemal ajal ei taheta usuteaduses, ka parempoolsemas, piiblit mitte tervena tunnistada Jumala sõnaks; ta sisaldavat küll Jumala sõna, kuid mitte kõik sõnad temas ei olevat Jumala sõna. Ja usuteadlased, nende seas ka mitmed head luterlased, leiavad, et juba algkirikus ja selle järele ka Lutheri juures ja luteriusu dogmaatikas (kiriku õpetuses) olevat pääsenud valitsema see suur viga, et õiget vahet pole tehtud piibli ja Jumala sõna vahel. Piibel olevat kahtlemata Jumala sõna kui ainuke Jumala sõna allikas ja kiri, kust Jumala sõna võib leida, ometi ei olevat temas iga viimane kui sõna Jumala sõna ja Püha Vaimu öeldud.

Et niisugune vaade piibli kui Jumala sõna autoriteeti ehk mõjuvõimu nõrgendab, pealegi kui segaseks jääb, millest piiblis selgesti ära tunda Jumala sõna ja paljast inimese sõna, siis peame veel küsimuse juures peatuma, mil määral ja kuidas on piibel Jumala sõna. Siingi ei saa meie teisi tunnistajaid tuua kui piiblit ennast. Piibel ehk pühakiri ise samastab nimelt Kirja ja Jumala sõna mitmel viisil.

Vana Testamendi sõnu nimetatakse Uues Testamendis igapidi Jumala sõnaks. Näiteks nimetab Matteus oma evang. 1, 22.23 Jesaja 7, 14 öeldud ennustust Jumala sõnaks, niisamuti 2, 15 prohvet Hoosea sõna tema raamatust 11, 1. Ap. t. 4, 25 vihjatakse Taaveti 2. laulule ja öeldakse, et Jumal seda Taaveti suu läbi olevat ütelnud omast Pojast. Ap. t. 28, 25 tuuakse juutidele ette Jesaja sõnad 6, 9. 10 ja öeldakse neist, «et Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu vanemate vastu.» Hebr. 3, 7 öeldakse sõna kohta 95. laulust: «nii kui Püha Vaim ütleb». Room. 3, 2 ütleb Paulus, et Jumala sõna on ustud juutide kätte. Selge on, et ta räägib Vanast Testamendist. Ap. t. 24, 14 ütleb Paulus Feeliksi ees, et tema Kristust teenides teenib oma vanemate Jumalat ja usub kõik, mis käsuõpetuse ja prohvetite raamatusse on kirjutatud. Ka sellega ta tunnistab kogu Vana Testamenti Jumala sõnaks. Jeesus aga seab Joh. 10, 35 Jumala sõna ja Kirja teine teise kõrva, kui ta käsusõnust räägib, ja ütleb, et «Kiri ei või valeks jääda.» Et kõik Kiri peab ka täide minema ja tõeks saama, nagu Jeesus alati rõhutab, on tunnistuseks, et mis aga on kirjutatud, ei ole inimeste sõna, vaid ainult selle sõna, kes taeva ja maa asju ajab.

Uue Testamendi kohta me juba näitasime lähemalt, kuidas Kristus selle on tunnistanud oma sõnaks, see on Jumala sõnaks. Me panime Uue Testamendi kirjutajate ütelusi tähele nende kirjutuste kohta, mis neid kirjutusi tunnistavad Kristuse ehk Jumala sõnaks. Lisame siin vaid juurde veel 2 kirjakohta, nimelt 2 Kor. 13, 3, kus Paulus tõendab, et Kristust tema sees räägib, ja Gal. 1, 6–9, kus ta julgeb needa igaüht, kes teist evangeeliumi kuulutab kui tema. Nende kahe Pauluse üteluse kohta on õigusega tähendatud: Siin on ainult kaks võimalust: Pauluse sõna on tõesti Kristuse sõna, s. o. Jumala sõna, või see mees on täiesti hullumeelne ega tea, mis ta räägib; kolmandat põhjendamise võimalust ei ole. Ka Uue Testamendi kohta on küllalt otseseid tunnistusi, et see kui pühakiri on samastatav Jumala sõnaga.

Nii on piibel ehk pühakiri ainus Jumala sõna allikas. Ta on aga, nagu nägime, täielikult Jumala sõna ja otsast otsani Püha Vaimu juhatusel kirja pandud (2 Peetr. 1, 21). Täielikult Jumala sõna on ta ka sellepärast, et seda Kirja Püha Vaim enam ei jätka ja üleskirjutamiseks uusi ilmutusi enam ei anna. Nii kiidelda, nagu Taavet kiitleb, et Jehoova Vaim temas on rääkinud (2 Saam. 23, 2), või nagu Paulus tõendab, et Kristus tema sees räägib (2 Kor. 13, 3) ei tohi praegusel ajal ükski inimene, sest niisuguste prohvetite aeg, nagu oli Vana Testamendi aeg, või niisuguste apostlite aeg, nagu olid Jeesuse Kristuse enese seatud apostlid, on lõppenud jäädavalt ega tule seda enam. Jeesus ütleb Matt. 11, 13: «Kõik prohvetid ja käsk on ette kuulutanud (Ristija) Johanneseni.» Ja Hebr. 1, 1 ütleb apostel, et Jumal ennemuiste on rääkinud prohvetite läbi, nüüd viimasel ajal aga Poja läbi. Viimne aeg aga tähendab Uue Testamendi aega ja Poja sõna apostlite kuulutust. Nii on Jumala sõna ilmutamine lõppenud. Kui meie nüüd veel prohvetlikult räägime, siis räägime ainult Püha Vaimu väes seda järele, mida meie prohvetite ja apostlite kirjadest ammutame. Tänapäev annab Jumal oma Vaimu läbi ainult ikka selgemini sellest aru saada ja süüvida ning süveneda sellesse, mis kord Kirja on pandud.

Nii on pühakiri ehk piibliraamat täielik Jumala sõna ja Jumala sõnade kogu ja ei leidu ega tohi olla sellepärast teisi usutee juhte ega usuõpetuse allikaid. See on luteriusu vääramatu seisukoht ja tema kindel aluspõhi.

Harald Põld. Luteriusu alustest ja tunnustustest. Tallinn: EELK Sisemisjoni Seltsi kirjastus, 1936

Meie ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Aamen. (Nikaia usutunnistus)

Mis saab ihust pärast surma?

Ihu saab jälle mullaks (1Ms 3:19).

Mis saab hingest pärast surma?

Usklike hinged kantakse hingamise paika, kus nad õndsas rahus oma ihu ülestõusmist ootavad; aga uskmatute hinged heidetakse valu paika ja nad ootavad seal suures valus oma ihu ülestõusmist. (Kristus kahetsevale kurjategijale: «Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis», Lk 23:43; rikas mees satub pärast surma piinapaika, Lk 16:19jj.)

Millal ilmutab Issand Jeesus Kristus oma auriigi?

Viimsel päeval, kui ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.

«See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.» Ap 1:11

«Tema on Jumala poolt määratud elavate ja surnute kohtumõistja.» Ap 10:42

Millal tuleb viimne päev?

«Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi. Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!» Mt 24:36.42

Mis on ihu ülestõusmine?

Issand Kristus äratab Püha Vaimu väes kõikide ihud hauast üles ja ühendab iga ihu tema hingega.

«Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.» Jh 5:28–29

Mis tuleb pärast surnute ülestõusmist?

Viimne kohus. Kristus eraldab usklikud uskmatutest.

«Me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.» 2Kr 5:10

«Inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus.» Hb 9:27

Missugused saavad ülestõusnud ihud olema?

Usklike ihud muudab Issand oma kirkuse ihu sarnaseks (Fl 3:21) ja nad säravad nagu päike (Mt 13:43, aga uskmatute hingede ihud on kõigile jälkuseks (Js 66:24).

Mida annab Püha Vaim viimsel päeval sulle koos kõigi usklikega?

Igavese elu ja õndsa põlve, kus ma kõigest kurjast päästetud olen ja Issanda palge ees igavest õndsust maitsen.

«Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!»» Mt 25:34

«Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.» Ilm 21:4

«Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.» Rm 8:18

Mida teeb Issand viimsel päeval sellesinase maailmaga?

Ta põletab kõik ära ning valmistab uue taeva ja uue maa.

«Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam. … Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.» 2Pt 3:10.13

Kus on õndsate eluase?

Uues Jeruusalemmas uue maa peal, mis kaunim on, kui esimene paradiis.

«Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja.» Ilm 21:1–2

Mida annab Jumal uskmatute osaks?

Igavese surma – selle hirmsa põlve, kus nad igavesti on Jumala palge eest ära heidetud ja kuradi juures põrgus igavest valu tunnevad ihu ja hinge poolest, mis ongi igavene hukatus.

«Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: «Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!» Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.» Mt 25:41.46

«Nende uss ei sure ja nende tuli ei kustu.» Js 66:24

Väljaannete «Önsa Lutterusse weikene katekismus, ärraselletud» (1884) ja «Õndsa Lutheruse Wäikene katekismus seletustega» (1917) põhjal.