«Olge usinad üksmeelt pidama vaimus rahusideme läbi. Üks ihu ja üks vaim, nõnda kui teie ka olete kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal.» Efesose 4, 3–6

Kõige tarvilisem ja kaunim voorus ristiinimestele on see, mida kutsutakse: üksmeelt pidama; see on, mis ristirahvast koos hoiab ja kokku seob, ja ei lase lahkusid ega lõhesid tekkida. Sellepärast manitseb siin ph. Paulus, et peab usin oldama seda pidama. Ta nimetab seda üksmeeleks vaimus ja tahab näidata, et ta kõneleb üksmeelest õiges õpetuses ning usus. Muidu ju ei võiks öelda: ühine ehk üksmeelne vaim; sest ei ole Püha Vaimu ilma Kristuse evangeeliumi tundmiseta ega ilma usuta. Sellepärast peab kõige pealt seda taga nõudma, et Kirja õige õpetus puhtana ha ühemeelsena saaks hoitud.

Sest see on kirikule kõige suuremaks ja kahjulikumaks pahanduseks, kahemeelsust ja lahkuminekut tekitada õpetuses, mida kurat kõige enam õhutab; ja see tuleb harilikult mõnede uhkemeelsete, kangekaelsete ja auahnete peade läbi, kes tahavad midagi iseäralist olla ja oma au ning kuulsuse pärast võitlevad, ei suuda kellegagi ühte hoida ja arvavad enesele häbiks, kui neid mitte ei peeta targemaiks ja suurema vaimu omajaiks kui teisi, ei raatsi ka kellelegi au jätta, kellel nad ehk ka näevad suuremad anded olevat kui neil. Niisama katsuvad jälle teised kadeduse, viha, vaenu ehk kättemaksu himu pärast lahkusid sünnitada ja inimesi enese ligi tõmmata.

Elu ja kogemused näitavad selgesti ja avalikult, kui suurt kahju ja hukatust kirikule toob niisugune lahkumineku pahandus ja õpetuse kahemeelsus. Sest esmalt viiakse palju inimesi eksiteele ja langeb varsti rahvahulk sinna poole, kus ta kuuleb midagi uut nende uhkemeelsete ja himuliste vaimude läbi suure paistusega ja toredate sõnadega kuulutatavat; siis aga järgneb sellele ka, et palju nõrku ja muidu heasüdamelisi inimesi langeb kahtluse sisse ja ei tea, kelle juurde nad peavad jääma. Sellest aga järgneb viimati, et õpetus halvaks pannakse ja teotatakse paljudest, kes põhjust otsivad temale vastu rääkida. Niisamuti tuleb siis, et paljud hoolimata ja kergemeelseks lähevad ja kõike usulikkust ja mis Jumala sõnast öeldakse, tühjaks panevad. Tuleb ka, et kes ristinimese nime kannavad, niisuguses tülis teine teise peale pahaseks saavad, iseendid hammustavad ja söövad vaenus, kadeduses ja teistes pahedes, mille tõttu mõlemad, nii hästi armastus kui usk, ära kustuvad.

Niisugustes kiriku riketes ja hingede hukatuses, mis neile järgneb, on süüalused isemeelsed ja lahkmeelsed pead, kes ei jää üksmeelse õpetuse juurde ja ei pea üksmeelt vaimus, vaid otsivad ja tekitavad oma ebatarkuses ja oma au ehk kättemaksu himu pärast midagi uut ja kuhjavad eneste peale hirmsamat ja raskemat hukatust kui teised. Sellepärast peavad ristiinimesed selle eest hoiduma, et nad põhjust ei anna lahutusele ehk lõhele ja peavad usinad olema üksmeelt aitama pidada (nagu ph. Paulus siin manitseb). Sest ei ole ka kerge seda pidada ja ka ristiinimeste seas leidub mitmesuguseid põhjusi, mis neid kergesti saadavad vastumeelele, vihale ning vaenule. Ja kurat otsib ka põhjusi, õhutab ja puhub lõkkele, kus ta aga saab. Sellepärast peavad ristiinimesed ette vaatama, et nad maad ei anna niisugusele avatelemisele, mis kurat ehk nende oma liha nende sees tekitab, vaid et nad selle vastu võitlevad ja kõik teevad ja kannatavad, mis kätte tuleb, puutugu see nende au, varanduse, ihu ehk elu külge, et nad, nii palju kui see neist oleneb, õpetuse, uisu ja vaimu üksmeelt ei lase lahutada.

Üks ihu ja üks vaim, nõnda kui teie ka olete kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest. Üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal, üks Isa jne.

See peab olema põhjuseks, mis ristiinimesi peab ajama kinni pidama üksmeelset vaimu, et nad kõik ühes üksteisega on ühe ihu liikmed ja kõigi vaimulikkude heade osalised. Sest neil kõikidel ühtlasi on üks varandus, nimelt üks Jumal ja Isa taevas, üks Issand ja Õnnistegija, ühesugune sõna, üks ristimine ja usk, ühtekokku: ühesugune õndsus. Et niisugune varandus neil kõigil on ühine ja igal ühel sellest on niisama palju kui teisel ja keegi enam ega paremat kätte ei saa, mis põhjust peaks siis leiduma lahutust teha või midagi muud otsida?

Ja sellega näitab ning õpetab ph. Paulus, mis on õige kristlik kirik ja millest teda ära tunda; nimelt, et rohkem ei ole maa peal kui üks ühine kirik (ristikogudus) ehk Jumala rahvas, kellel on üks usk, üks ristimine, ühesugune tunnistus Isast ja Kristusest ja kes niisuguse tunnistuse juures ühes meeles kokku hoiab ja kokku jääb. Selles kirikus peab igaüks ennast leida laskma ja temasse kehanenud olema, kes tahab õndsaks saada ja Jumala juurde tulla, ja ei saa temast väljaspool keegi õndsaks.

Sellepärast ei nimetata ega ole kiriku ühtlus mitte ühtlane väline juhatus, seadus ehk korraldus ja kiriku kommete pidamine, nagu paavst ja tema hulk nõuab, ja tahab kirikust välja heita neid, kes selles asjas ei taha sõna kuulda; vaid kiriku ühtlus on seal, kus on üksmeel usus, ristimises jne. Sellepärast nimetatakse teda üheks, pühaks, katolikuks (s. o. üleüldiseks) ehk kristlikuks, et seal on ühine ja selge evangeeliumi õpetus ja ühine selle õpetuse väline tunnistamine kõigis paigus maailmas ja kõigil aegadel, selle peale vaatamata, mis muidu võib olla ühtlusetust ja vahesid välise, ihuliku elu ehk väliste korralduste, kommete ja viiside poolest.

Jällegi, kes seda õpetuse ja usu üksmeelt Kristuses ei pea, vaid selle kõrval lahutust ning pahandust tekitavad (nagu ph. Paulus Room. 16,17 ütleb) oma inimeste õpetuse ja oma valitud tegude läbi, mille pärast nad tülitsevad ja mida nad kõigile ristiinimestele kui tarvilikka pidada käsivad, need ei ole õige Kristuse kirik ega selle liikmed, vaid vastased ja lõhkujad.

Tõlge: Meie Kirik nr 36, 5. september 1923

Kas teadsite, et Eestis sõltub õigus tegutseda usulise ühenduse vaimulikuna vastava isiku hääleõigusest kohalikel omavalitsuste valimistel? Kirikute ja koguduste seaduse (2002) § 20 lõige 1 sätestab (minu rõhutus):

«Usulise ühenduse vaimulik võib olla isik, kellel on hääleõigus kohalike omavalitsuste valimistel. Vaimulikule esitatavad muud nõuded kehtestab usuline ühendus.»

On omaette küsimus, miks peaks usuvabaduse praktiseerimine olema seotud hääleõigusega kohalikel valimistel. Usuvabadus on põhiõigus, valimisõigus on kodanikuõigus. Kui inimene elab Eestis legaalselt, miks peaks piirama tema õigust olla usulise ühenduse vaimulik?

Möödunud nädalal võttis riigikogu hääleõiguse kohalikel valimistel nii kolmandate riikide kodanikelt kui kodakondsuseta inimestelt. Viimaste puhul jõustub seadus alles enne järgmisi kohalikke valimisi. Sellest otsusest tulenevalt jäävad õigusest vaimulikuna tegutseda ilma kolmandate riikide kodanikud ja ka n-ö hallipassimehed, kes Eestis elavad.

Muudatus puudutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut või uue nimega Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut. Osundan uudist 27. märtsist:

«Sinodi liikmetele teeb erilist muret asjaolu, et kehtiva kirikute ja koguduste seaduse kohaselt ei tohi vaimulik olla isik, kellel pole kohalikel valimistel valimisõigust. Seoses vastuvõetud muudatustega Eesti põhiseaduses, mis kaotavad valimisõiguse kolmandate riikide, s.h. Venemaa, Valgevene, Ukraina jt kodanikele, võib teatud osa MPEÕK vaimulikkonnast kaotada õiguse olla vaimulikud.

Sinod leiab, et seadusega määratud seos valimisõiguse ja vaimuliku teenistuse vahel loob põhjendamatud piirangud usuvabadusele ja sisuliselt kehtestab keelu vaimuliku tee valimiseks inimesele, kes kõigi muude omaduste poolest sellele tööle sobiks.

«Oleme sügavalt mures, et vastuvõetud seadusemuudatused võivad viia tõsise kriisini Eesti õigeusklike usuelus. Meid tahetakse kanoonilisest sidemest meie Kirikuga ilma jätta, osa meie vaimulikest võib kaotada õiguse oma kogudustes jumalateenistusi pidada ja mõlema seaduse vastuvõtmine ohustab tegelikult meie Kiriku edasist olemasolu. Iga kogudus – need on reaalsed inimesed, meie Kiriku liikmed, kes võivad jääda ilma vaimsest toetusest ja võimalusest palvetada oma kirikutes,» kommenteeris olukorda piiskop Daniel.»

Kuid teoreetiliselt tabab uus olukord ka teiste riikide kodanikke (v.a Euroopa Liidu liikmesmaad), kes Eestis vaimulikuna tegutsevad. Näiteks USA-st, Ühendkuningriigist või Norrast siia saabunuid. Eesti luterlikus kirikus on tegutsenud anglikaani vaimulikke või luterlikke vaimulikke riikidest, kelle kodanikud kaotavad edaspidi õiguse vaimulikuna tegutseda. Ka roomakatoliku kiriku Tallinna piiskopkonnas teenib välismaalastest vaimulikke. Kui neil pole asja valima, siis pole neil asja ka altarisse või kantslisse.

Ma ei oska öelda, kas antud juhul on tegemist juriidilise praagiga või kavakindla tegevusega. Riigikogu menetluses on ju ka kirikute ja koguduste seaduse muudatused, mille alusel tahetakse sundlõpetada riigi suurima liikmeskonnaga usuline ühendus. Hääleõiguseta vaimulike tööst ilmajätmine aitab selle eesmärgi saavutamisele kaasa.

Usuvabadus tagab kodanike lojaalsuse ja riigi julgeoleku, mitte vastupidi

Julgeolek on rahvusvahelise kõrval ka siseriiklik. Riik peab tagama julgeoleku mitte ainult osadele kodanikele, vaid kõigile. Selleks, et inimesed tunneksid ennast Eestis turvaliselt, vajavad nad kõige muu kõrval veendumuste- ja usuvabadust – õigust uskuda nii, nagu nad õigeks peavad, nagu nad aru saavad ja tahavad. Kui riik sekkub usuellu oma reeglitega, siis see võib luua usklikest väära pildi eelkõige neile, kes ise Jumalat ei usu ega ühegi koguduse liikmed pole ning ei tea pühakirja sisu. Usu sisu määratlemine riigi poolt on riigikiriku tunnus.

Õigeusklike kohta, kes on liitunud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga (MPEÕK) ning on valdavas enamuses Eesti kodanikud, elavad Eestis ja austavad Eesti seadusi ning väärtusi, levitatakse väärarvamusi, nagu palvetaks nad oma kirikutes Vene sõdurite eest, et need okupeeriksid Ukrainat. MPEÕK liikmeid, kes on just selles usus leidnud enda jaoks õige tee, peetakse Putini režiimi käepikenduseks. Neid Eestimaa elanikke võrreldakse kergekäeliselt Talibani või ISISe terroristidega. Selliseid arvamusi kuulda väärikate inimeste suust on kurb.

Tihti öeldakse, et MPEÕKi ja Pühtitsa Naiskloostri võtab oma rüppe Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik – nii on olnud ju ka ajaloos. Tänane päev on teine – me ei ela ajaloos. Kui need inimesed oleksid soovinud astuda Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku liikmeteks, siis nad oleksid seda teinud. Seda, miks keegi on usklik ühes kirikus, saab oma südametunnistusest lähtudes selgitada inimene ainult ise. MPEÕK liikmetele ega Pühtitsa nunnadele ei saa süüks panna, et nad tahavad säilitada oma usulist identiteeti ja jääda seotuks oma Emakirikuga. Üleminek teise kirikusse on keeruline protsess, milleks kedagi ei tohiks sundida.

Eestis tegutseva MPEÕK esindajad on öelnud, et Vene agressioon Ukrainas on väär, et patriarh Kirilli mõtted ei ole nende mõtted, tema väljaütlemised ei ole nende väljaütlemised. Vene õigeusklike, Pühtitsa nunnade ega patriarh Kirilli vahele ei saa ega tohi panna võrdusmärki. Kui seda tehakse, siis teeb see haiget kõigile sellesse kirikusse kuuluvatele kümnetele tuhandetele õigeusklikele, rikkudes nende mõtte-, sõna- ja väljendusvabadust.

Usuvabadus kaitseb korda ja väldib konflikte, mis toovad kahju kõigile kodanikele, mitte ainult usklikele. Kõik inimesed peavad saama uskuda või olla ateistid nii, nagu see on nende südametunnistusele kohane. Põhiseaduslike õiguste piirangud on lahtine uks usuvabaduse kuritarvitamisele – riik ei tohi teha otsuseid selle üle, milline peab kirik või usk olema. Riigi kohustus on takistada julgeolekut ohustavat tegevust, milleks on EV põhiseaduse ja seadustega antud õiguskaitseorganitele vajalikud volitused ja piisavad ressursid, mida on seni suudetud eesmärgipäraselt ja edukalt kasutada. Riikliku julgeoleku tagamine ei tohi asenduda seaduskuulekatele isikutele avaldatava riikliku survega usuliste tõekspidamiste salgamiseks või muutmiseks ja minna vastuollu 21. sajandi ilmaliku õigusriigi põhimõtetega.

Kui piiratakse nunnade või ükskõik kelle võimalust uskuda nii, nagu nende süda ütleb, tehakse seda kaudselt kõigiga. «See, mida te teete kõige vähematele, teete te mulle,» ütles Jeesus. Kui me ka ei jaga MPEÕKi kuuluvate õigeusklike arusaamu, peaksime kaitsma nende õigust oma vaadetele ja arusaamadele. See on vaba ühiskonna tunnus.

Lubagem inimestel jääda oma usu juurde, kui nad seda usku praktiseerides järgivad Eesti Vabariigi seadusi. Nad ei ole millegi vastu eksinud, et nende usku ja õigusi piirata. Eriti olukorras, kus Eestis tegutsev autonoomne kirik on Venemaa agressiooni Ukrainas ühemõtteliselt hukka mõistnud. Kirikujuhid on ajutised, kirik on igavene, nagu ütles piiskop Daniel Lepisk riigikogus.

Jaak Allik, teatritegelane

Irina Belobrovtseva, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor

Arne Hiob, teoloog

Tiit Juse, jurist

Ljubov Kisseljova, Tartu Ülikooli emeriitprofessor

Orest Kormašov, kunstnik ja ikooniloolane

Kalle Käsper, kirjanik

Alar Laats, teoloog

Erki Laur, näitleja

Andres Põder, EELK peapiiskop emeeritus

Kõike seda silmas pidades kujutab Usukultusasjade Nõukogu koos oma volinikevõrguga mitte niivõrd vahendusorganit riigi ja kiriku vahel, kuivõrd riiklikku järelevalve-organit kirikute tegemiste üle. Ja kuigi meie avalikkuses ja samuti välismaailma ees korduvalt on toonitatud, et Nõukogude riigis riigivõim mingil kombel ei sekku kiriku asjadesse, viitab juba säärase asutise olemasolu kui mitte muule, siis vähemalt võimalusele, et riigivõim siiski selle kaudu suunavalt püüab seda teha. Kuni püsib praegune ideoloogilise põhisuund kiriku suhtes, siis on selle lõppeesmärk enam kui selge ja selle teostamine sõltub üheltpoolt ajast, teisalt aga ka vahenditest, milliseid selleks rakendatakse.  Seepärast on üsna tabav see arvamus, mida mõnikord teadlikemais kirikuringides selle asutise tegevuse kohta kuulda võib: volinik polevat keegi muu, kui vaid kiriku «vaikse ning viisaka» likvideerimise komisjoni esimees! […]

Kõigepealt teostab volinik üsnagi ranget ning üksikasjalist järelevalvet kiriku tegevuse kohta. Selleks on iga koguduse õpetaja kohustatud temale Konsistooriumi kaudu esitama kuu-, kvartali- ja aastaaruanded vastava koguduse tegevuse kohta. […] Ei ole teada, kuidas volinik ja tema asutis neid andmeid kasutavad, kuid kindel näib olevat, et need just selle asutise kaudu kasutamist leiavad ka usuvastase propaganda aparatuuri poolt: märgatakse kusagil koguduses mingit elavnemist – vastavad arvud peegeldavad seda küllaltki hästi – siis koondatakse sinna ka vastasrinde turmtuli ja häda sellele vaimulikule, kes selle alla satub! […]

Kuid veel enam: sama asutis sekkub tunduval määral ka vahetult ja administratiivselt kiriku töösse. Kõigepealt puudutab see vaimulikul kutsealal tööloa andmist. Vastava määruse kohaselt tohib kirik aktiivselt oma teenistusse rakendada ainult neid isikuid, kes selleks volinikult on hankinud sellekohase tööloa. Nii ei saa kirik ühtegi ametikandjat tööle paigutada ilma eelneva voliniku nõusolekuta… Teisi sõnu: voliniku büroo kujutab endast meie kiriku «kaadriosakonda», kelle seisukohta kirikul tuleb alati kõige tõsisemalt arvestada.

Elmar Salumaa, Kirik ajavahemikul 1940–1962, lk 27–28 (käsikiri).

+ + +

Mul on alati olnud piinlik olla tunnistajaks, kui alandlikult meie peapiiskopid kõnelevad usuvolinikuga, isegi telefonikõnede puhul oli seda märgata. Kui volinik välja kutsus, siis tuli kiiresti sinna tõtata! Kui kirikujuht on nii sõltuv parteist ja valitsusest, siis on meil tegelikult riigi poolt juhitav kirik, kus ametikandjatel on vaid kuuletumise ja käsutäitmise õigus. Ja kui kord mag. Salumaa naasis Soome kirikupäevadelt, siis ütles ta oma aruandes, et «Moskva oli meiega rahul…» See oli peaasi! – Kuid kas Jumal oli rahul? Olen lugenud, kuidas omaaegne Soome peapiiskop Gustaf Johannson, kes Soome rahva esindajana oli saadetud pärast 1905. aastat keiser Nikolai II juurde rahvale õigust nõudma, keeldus keisrit õnnistamast, kui see oma pead tema ees nõtkutas… Venelased olid teinud tema rahvale liiga palju kurja ja peapiiskop ei kartnud oma seisukohta keisrile näidata. Peapiiskop Johannson langes keisri ees küll ebasoosingusse, kuid Soome rahvas hindas seda.

Alanduse, järeleandmise ja liigse kuulekusega ei saavutata peaaegu midagi. Venelased ise ütlevad: tuleb nõuda! Metodistid ja baptistid saavutasid kategooriliste nõudmistega oma usuühingutele enam vabadust kui meie suur luteriusu kirik liigse järeleandmisega.

August Arumäe. Hiiobi õnnistus. Mälestused. Tallinn, 2005, lk 456–457.

Elmar Salumaa (1908–1996) ja August Arumäe (1895–1976) olid EELK vaimulikud.

Avalik rõõmusõnum Eesti kirjanike liidu liikmetele.

Esiteks.

«Mis inimeste keskel on kõrge, see on Jumala ees jäledus.» (Luuka 16:15.)

Millega tegeleb tänapäeva ilmalik kirjandus? Kirjeldab pattu. Ja uhkeldab sellega. Paraku üldjuhul ilma patukahetsuseta ja meeleparanduseta. Pimedus on suur.

Kes taipavad, mis meid kuradi kummardamise korral ees ootab, lõpetavad ilmaliku kultuuriga tegelemise. Ja paluvad Jeesuselt armu. Näiteks Arvo Pärt ja Jaan Tooming. Ennasttäis intellektuaal naerab selle peale. Paraku see naer on üürike, järgnev piin aga igavene.

Teiseks.

«Isegi kui sa meeletumat tambiksid nuiaga uhmris liivaterade seas, ei lahkuks temast rumalus!» (Õpetussõnad 27:22.)

Eesti kirjanike liidu liige üldjuhul kristlike teemadega, väärtustega ja ammugi Jeesusega ei tegele. (Kui kirjutab, siis mõnitavalt.) Tiivad ei kanna ja tarkust pole. Ja mõistagi on ta selle üle uhke.

Minu 2022. aasta sügisel pakutud mõte – valida Toomas Paul kirjanike liidu auliikmeks – pühiti vaiba alla. Aprillis 2023 hääletati hoopiski stalinist Juhan Smuuli bareljeefi poolt.

Nimetage mulle mõni kirjanike liidu liikme eestikeelne kristlik/vaimulik teos... (Liidul on 354 liiget ja siinkohal on kandev paus.) Avo Üpruse «Ingeldus» (2018) vaikiti maha. Mari Saadi «Lasnamäe lunastaja» (2008) ja Katrin Lauri «Tunnistaja» (2022) pälvisid preemiad. Ja kas ongi kõik?

Eraldi tõstan kilbile oma lemmiku – Kalle Kasemaa jidiši keelest tõlgitud Isaac Bashevis Singeri «Patukahetseja» (1995), mille peategelane põgeneb moodsa maailma mürgi eest.

Tänu Jeesusele on meil Uku Masingu, Arved Pauli, Albert Ruutsoo, Peeter Singi, Jaan Toominga jt. kristlik luule. Tänu Jumalale võime lugeda Árpád Arderi, Harri Haameri, Rudolf Kallase, Ain Kalmuse, Olav Marani, Uku Masingu, Toomas Pauli, Vello Salo, Fanny de Siversi, Jaan Toominga, Osvald Tärgi jt. vaimulikke raamatuid.

Ja kolmandaks.

«Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!» (Johannese 15:5.)

Ilma Jeesuseta inimene on metslane ja invaliid. Olin minagi. Tarkuse ja valguse toob üksnes Kristus. Enne laiub pilkane pimedus. Arvo Pärt on selle oma tintinnabuliga veenvalt ära tõestanud. Ja tõestas ka Georgi Malenkov, kellest sai pärast komparteist välja heitmist pühendunud kristlane. Alati on võimalik nägu valguse poole pöörata ning pimedus, kurjad teod ja sõnniku sonkimine seljataha jätta. KAHETSEDA PATTU JA PARANDADA MEELT. Igal inimesel. Isegi Eesti kirjanikul.

Jeesuse juures pole ilmaliku ilukirjandusega – sealhulgas ka ebajumalate Betti Alveri, Artur Alliksaare ja Juhan Viidingu värssidega, samuti Eesti kurva ajalooga ja lohiseva mõttelooga – mitte midagi teha. Hiljemalt kohtupäeval mõistab seda iga kirjanik. Ainult Jeesuse valimiseks on siis juba liiga hilja.

Jeesus koputab sinu südamele TÄNA. On viimane aeg Ta sisse lasta.

«[Õnnistegija] tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid.» (1 Timoteuse 2:4.)

Olgu Jumal meile armuline!

Märts 2025

Jüri Kaldmaa, kirjanike liidu liige 2005. aastast

P. S.

Albert Ruutsoo (1913–1999)
Raamatutest III

Mu ärapöörduv pilk ei ole tänamatus;
te kaudu terendus mu ees maailmakatus,

all varjus armastus ja meeleheit ja vaprus
ning hiilgavate mõtteehitiste haprus...

Miks kurta haihtuvinimlikke särapärgi?
Eks leita vahel tarudeski tühje kärgi!

Nii väldin vaid te prohvetlikku sõnamaagi,
ei enam oota, mida anda te ei saagi.

Mu teel te vaid kui peatused ja vahejaamad.
Mu ees on avatult nüüd Raamatute Raamat.

(A. Ruutsoo. Tunniskirjad (1998), lk. 62.)

«Tule, ma näitan sulle mõrsjat, Talle naist!» Ilm 21:9

Igal aastal märtsi keskel võib päikesepaistelise ilma korral näha Karja kiriku võidukaare põhjapoolsel skulptuurigrupil läbi roosakna vitraažide langeva valguse mängu. Mitmevärviline valguselaik liigub umbes poole tunni jooksul üle skulptuurigrupi, mis kujutab Püha Katariinat ja tema martüüriumi.

Aleksandria Katariina pühakuloo leiame 13. sajandi teisel poolel dominiiklase Jacobus de Voragine koostatud kogumikus «Legenda aurea» («Kuldlegend»), mis sisaldab rohkem kui sajaviiekümne pühaku elukäigu. Teos valmis veel enne praeguse Karja kiriku ehitamist 13. sajandi lõpukümnenditel või hiljemalt 14. sajandi alguses.

Keskajal armastatud pühakut Aleksandria Katariinat on peetud legendaarseks, ebaajalooliseks kujuks, ent ometi saab tema eluloo ja martüüriumi paigutada konkreetsesse ajastusse, mille juhatas sisse keiser Diocletianuse algatatud kristlaste tagakiusamine. Katariina oli öeldavasti kõrgest soost, tema isa oli (Küprose?) kuningas Costus. Pühaku kannatusloos etendab kurikaela osa türannist paganlik keiser Maxentius – täieliku nimega Marcus Aurelius Valerius Maxentius, kes oli õigupoolest üks Rooma impeeriumi kaaskeisritest aastatel 306–312. Ajalooline Maxentius osales küll tollases võimuvõitluses, kaotades ristiusu soosijast keiser Constantinusele (kes nägi oma võidu endena taevas risti ja kuulis sõnu: «Selle märgi all võidad!»), ent ta polnud kristlaste tagakiusaja ega hirmuvalitseja, millisena teda Katariina legendis kujutatakse.

Vaga pärimuse kohaselt olid Katariinas ühendatud kaunid omadused: väline ilu, kristlik vooruslikkus, imetlusväärne tarkus ja väärikus. Kõigest 18-aastasena tundis ta põhjalikult filosoofiat, loodusteadusi ja matemaatikat. Katariina ristiti teismelisena ning ta pühendas oma elu Kristusele. Kui keiser Maxentius saabus Egiptuse suurlinna Aleksandriasse, nõudis ta kõigilt ohverdamist paganlikele jumalatele. Paljud kristlasedki tegid seda surmahirmu pärast. Katariina läks Maxentiuse juurde ja palus, et valitseja loobuks ebajumalate teenimisest. Keiser saatis temaga väitlema viiskümmend kõrgelt haritud paganlikku õpetlast, ent nood jäid targale neiule alla. Nördinud keiser lasi nad tulle heita.

Maxentius tegi nüüd Katariinale ettepaneku asuda tema paleesse, keisrinna kõrvale, kuid Katariina keeldus. «Ärge rääkige selliseid asju, sest on halb isegi nõnda mõtelda. Ma olen antud Jeesusele Kristusele ja olen temaga abielus. Ta on mu abikaasa, ta on mu au, ta on minu armastus ja mu arm – ei meelitused ega piinad ei või mind temast lahutada,» vastas Katariina Maxentiusele. Seepeale lasi «korvi saanud» türann neiu vangistada.

Vanglas käisid Katariinat vaatamas keisrinna Faustina ja keisri ustav väeülem Porphyrios. Katariina kuulutas neile evangeeliumi ning nad võtsid vastu ristiusu. Raevunud keiser andis nüüd käsu Katariina kahele rattale tõmmata, et kõik tema luud-liikmed sõna otseses mõttes murda. Aga oh imet – tuli ingel ja purustas rattad. Meeletus vihas käskis Maxentius hukata nii oma abikaasa kui ustava väeülema ning lasi pea maha raiuda ka Katariinal. Legend kõneleb, et vere asemel voolas Katariina ihust piima.

+ + +

Karja kirikus näeme Katariinat võidukaare põhjapoolse skulptuurigrupi keskel. Inglid saadavad liiliakrooniga kroonitud Kristuse pruuti teel taevasse. Meenub kirjakoht: «Talle pulmad on tulnud ning tema naine on ennast seadnud valmis, ja talle on antud, et ta riietuks säravasse puhtasse peenlinasesse» (Ilm 19:7–8).

Tavaliselt on Katariina atribuutideks palmioks, ratas ja mõõk. Palmioks sümboliseerib võitu, ratas ja mõõk osutavad aga veretunnistusele. Taas ütleb Kiri: «Suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes.» (Ilm 7:9). Ja veel: «Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres» (Ilm 7:14).

Karja kiriku Katariinal on ootuspäraselt ühes käes palmioks, teises aga raamat – see on pühakiri, mida pühak hoiab aupaklikult mantlihõlma mässitult. Meenub Johannese nägemus: «Ma nägin teist inglit keset taevast lendavat; sellel oli igavene evangeelium, et kuulutada evangeeliumi neile, kes elavad ilmamaal – kõigile paganahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele» (Ilm 14:6). Märtrite ja pühakute tunnistus kandis Jumala evangeeliumi ka paganlike saarlaste juurde.

Keisrinna Faustina, kes saab inglilt märtrikrooni, on haaranud Katariina mantlihõlmast, et koos pühakuga taevasse tõusta. Kristus ütleb: «Siis säravad õiged nagu päike oma Isa Kuningriigis» (Mt 13:43).

Teisel pool põlvitab väeülem Porphyrios, keda on samuti kroonitud märtrikrooniga. Ta hukati koos kahesaja sõduriga. Sõna manitseb: «Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu pärga ei võtaks!» (Ilm 3:11).

Pühaku jalge all on irevil hammastega hirmuvalitseja Maxentius, keda kurat põrgusse tirib. «Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine,» ütleb Issand. Türann teeb käega alistumist väljendava žesti. Kompositsiooni sõnum on selgesti mõistetav – ristiusk, mida järgib vooruslik ja tark neitsi, võidab ära paganluse, mida kehastab keiser Maxentius. Ilmalik võimukandja, kes Jumalale vastu paneb ja Tema pühasid inimesi taga kiusab, leiab oma palga kuradi haardes. Olgu see hoiatuseks kõikidele jumalatutele hirmuvalitsejatele.

+ + +

Kas märtsikuu keskel aset leidev valgusemäng Katariina skulptuurigrupil on sellisena kavandatud kiriku ehitajate poolt? Raske öelda. Nähtus on tingitud sellest, et päikesevalgus langeb päevasel ajal (kella 14 paiku) just sobiva nurga alt läbi roosakna, valgustades ära kogu grupi. Vaatemäng kestab umbes pool tundi. Veel kümmekond päeva varem jääb osa grupist varju, sest päike «käib madalamalt».

Püha Katariina mälestuspäev on 25. novembril ehk mitu kuud varem. Siis me sellist vaatemängu ei näe. Kas see võiks olla seotud mõne teise kirikupühaga? Ajal, mil Karja kirik ehitati, algas õhtumaise ristirahva uus kalendriaasta 25. märtsil, paastumaarjapäeval, kuid seda arvestati Juliuse kalendri järgi.

Olgu sellega kuidas on, luterlastena juhindugem Augsburgi usutunnistuse õpetusest: «pühakuid tuleb meeles pidada, et selle läbi, kui me näeme, kuidas nemad on armu leidnud ja kuidas usk on neid aidanud, meie usku kinnitada, aga ka selle pärast, et me võtaksime nende head teod endale eeskujuks, igaüks vastavalt oma kutsumisele».

Kord tulid targad mehed üle maailma kokku ja hakkasid arutama: kumb oli enne, kas kana või muna? Paraku läksid arvamused juba kohe alguses lahku. Ühed kaitsesid kiivalt oma veendumust, et kana pidi olema enne, sest kana oli ju ainus, kes üldse sai muna muneda. Teised aga vaidlesid vastu, usutledes et kust mujalt sai see kana siis tulla kui mitte munast kooruda – nii et ikka muna pidi olema enne! Vaidlus paisus tüliks ja peagi läks ka verevalamiseks.

Vägivallast kohkununa leidsid tülitsejad lõpuks päästva lahenduse. Ah et millega tüli lõpetati? Kuna mõlemal vaidluspoolel oli piisavalt tarku ja rahumeelsed mehi, siis otsustati kompromissi kasuks: alguses oli tibu! See idee oli piisavalt kaugel ja piisavalt lähedal kummalegi äärmusele: tibu on munast juba koorunud, aga uut muna pole ta võimeline veel munema. Kuigi selleks, et olla alguspunkt, oli tibu võimalikest variantidest kõige ebatõenäolisem, andis see siiski parima lahenduse kokkuleppe saavutamiseks. Mõlemad osapooled pidid sel puhul võrdselt oma algsete seisukohtade radikaalsusest loobuma.

Kas panite tähele!? Kuna võimaliku tõe jaoks oli olemas põhimõtteliselt kaks võrdväärset, kuid teineteisele risti vastu käivat loogilist seisukohta, siis oleks sõda võinud niimoodi jääda lõputuseni kestma. Rahu sai teha vaid selle läbi, et lepiti teadlikult ja meelega kokku ilmselges vales…

Tõde on kindlasti tähtis, ja tähtsad on ka riikide piirid – kuid seda ennekõike ikka elusate inimeste jaoks mõlemalt poolt piire, kuidas need ka ei nihkuks. Ilma inimesteta pole riigipiiridel enam mingit mõtet…

Tõe otsimine ja põhimõtteline vastuseis paljudes sarnastes küsimuses ei lõpe muidugi kunagi: inimkond sünnitab põlvkonniti jälle uusi nii muna- kui kanaversiooni poolehoidjaid. Bioloogid kalduvad küll evolutsiooniteooria alusel rohkem muna-versiooni poole, kuid igast seda munasemast munast hakkas arengu käigus kooruma ikka kanasem kana, nii et käesoleval hetkel on pooled võrdsustunud: ei ole muna ilma kanata, ja uus kana koorub jällegi munast. Sellepärast leiab ka inimkond end aina olukorrast, kus vaid õndsasti ringi keksiv valelik tibu saab olla rahutooja.

Rein Õunapuu, moraaliteoloog

Tuletan lühidalt meelde kristlikku kontseptsiooni õiglasest sõjast, mille peamiseks sõnastajaks läänekristluses on püha Aquino Thomas.

- Sõjal peab olema õiglane põhjus ja eesmärk – näiteks oma maa ja vabaduse kaitsmine, rahva säästmine hävitamise eest jne.

- Sõda peab olema seaduslikult välja kuulutatud legaalse võimu poolt.

- Sõja aluseks ei saa olla pelgalt soov tasuda kurja, vaid selleks peab olema kindel tahe saavutada head – näiteks päästa/säästa rahvast, saavutada püsivat rahu jne.

- Kõik teised (näiteks diplomaatilised) vahendid probleemi lahendamiseks on ammendatud.

- Sõda ei tohi põhjustada veelgi suuremat kurja ja kannatusi kui see, mida püütakse ära hoida.

- Sõja jätkamisel peab olema mõistlik lootus saavutada loodetud positiivne tulemus.

Kõiki neid punkte tuleb kaalutleda* jätkuvalt, ka sõja kestel, kusjuures mitte hetkekski ei tohi lasta silmast peamist eesmärki, milleks on rahu ja inimelude säilitamine. Viimase poole püüdlemine ei ole reetmine.

* Loosungite karjumine ja tugitoolisõdalaste praalimine taolise kaalutlemise mõõtu välja ei anna.

Kuidas pühitseda algavat paastuaega õigel viisil ja väärikalt? Jutlus Tartu Pauluse kirikus Tuhkapäeval, 5. märtsil AD 2025.

Tuhkapäevaga algab paastuaeg. Mida ütleb luterlaste peamine usutunnistuslik tekst, Augsburgi usutunnistus, ihulike harjutuste, sealhulgas paastumise kohta? Lühidalt öeldes õpetab Augsburgi usutunnistuse kirik (ehk luterlik kirik), et ihulike harjutuste läbi tuleb pattu tõrjuda ja oma liha talitseda, ent neid ei sooritata Jumala armu ärateenimiseks.

Aga kui meie omadele pannakse süüks seda, nagu keelaksid nad Jovinianuse kombel ära lihasuretamise ja distsipliini, siis nende kirjutistes kohtab küll hoopis teistsuguseid seisukohti. Nad on alati õpetanud püha risti kandma, milleks kristlased on kohustatud, ning see on õige, tõsine ja mitte väljamõeldud lihasuretamine.

Sinna juurde õpetatakse, et igaüks on kohustatud end talitsema ihulike harjutuste läbi nagu paastumine ja muud jõupingutused, et mitte anda põhjust patule, aga mitte selleks, et nende tegudega armu ära teenida. Ja neid ihulikke harjutusi tuleb sooritada pidevalt, mitte ainult teatud päevadel. Selle kohta ütleb Kristus Lk 21[:34]: «Hoidke aga end, et teie meel ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamisega.» Ning: «Seesinane tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega» [Mk 9:29]. Ka Paulus väidab, et ta lööb oma ihu ja teeb selle oma orjaks [1Kr 9:27]. Sellega tahab ta öelda, et liha suretamise eesmärgiks ei või olla armu ärateenimine, vaid liha talitsemine, et see ei takistaks selle tegemist, mis inimesele kutsumise kohaselt on määratud. Samamoodi ei mõisteta hukka mitte paastumist, vaid asjaolu, et sellest on tehtud kohustuslik teenistus teatud päevade ja toitude osas, mis eksitab südametunnistust.

(Augsburgi usutunnistus, XXVI, saksakeelse teksti järgi; rõhutused tekstis toimetajalt)