Artikli aluseks on ettekanne, mis peeti konverentsil «Ühine tunnistus», pühendatud Nikaia kirikukogu 1700. aastapäevale, 5. juunil AD 2025 Tartu Ülikoolis.
Sissejuhatuseks
Oikumeenilised dialoogid ehk õpetuskõnelused luterlike kirikute ja teiste kristlike kirikute ning koguduste vahel on kestnud intensiivselt alates II Maailmasõja järgsest ajast, kuigi nende algus on paljuski Usu ja Kirikukorra (Faith and Order) ning Elu ja Töö (Life and Work) liikumiste konverentsides kahe maailmasõja vahel. Dialooge on peetud ja peetakse (loetelu on ebatäielik!) roomakatoliku, ortodoksi, anglikaani/episkopaalsete, reformeeritud, mennoniidi ja nelipühilike kirikutega. Dialoogid on olnud regionaalsed (nt Põhjamaades), n-ö rahvuslikud (nt Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Eestis) ja globaalsed. Viimaste puhul on erinevate kohalike luterlike kirikute jõupingutused ühendatud Luterliku Maailmaliidu (aga osadel puhkudel ka Rahvusvahelise Luterliku Nõukogu) kaudu. Multilateraalsetes dialoogides on katusevarjuks näiteks Kirikute Maailmanõukogu, aga ka regionaalsed ja rahvuslikud kirikute nõukogud.
Siinkohal toon näitena põhiliselt Nikaia elik Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusega ja selle kirikliku kasutusega seonduvat. Kuna usutunnistus määratleb erinevate kirikute jaoks, kes seda rohkem või vähem kasutavad (Pühakirjale vastandumata, pigem usutunnistust hermeneutiliseks uuetestamentliku sõnumi kokkuvõtteks pidades), kristliku usu eripärast sisu, usku Kolmainsuses end ilmutavasse Jumalasse, seisab see üldjuhul ka igasuguse õpetuskõneluse alguses. Ja loomulikult seisab koos sellega, teo-loogiaga ka küsimus Jeesusest, kristoloogia, mis usutunnistuses kajastub küll eos, in nuce. Ning sama lahutamatu on usutunnistusest ka õpetus lunastusest/päästest ehk soterioloogia, mis on reformatsiooniaegne ja reformatsiooniteoloogia teema suure algustähega.
EELK põhikiri ütleb artiklis 4: «EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse».
Kirik seisab Pühakirja alusel, aga seletab Vana ja Uue Testamendi rõõmusõnumit Kristusest Jeesusest kasutades n-ö hermeneutiliselt olulisemaid abitekste. Neist esimesed kolm usutunnistust on ühenduslüliks varasema, patristilise ehk vanaaja kirikuga ja ka kogu 16. sajandist pärinev Liber Concordiae’sse (LC) koondatud usutunnistuskirjade korpus tsiteerib kohati kirikuisade aja tekste mitte vähem kui Pühakirja ennast.
Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus on aga tõesti ainus oikumeeniline usutunnistus nii Ida kui Lääne kirikute jaoks, kuigi omade erisustega tekstis (läänekiriklik lisandus «ja Pojast», Filioque) ja liturgilises kasutuses (mina versus meie-vorm).
1. Luterlik-roomakatoliku dialoog
Luterlikud dialoogid Rooma-Katoliku Kirikuga on kestnud alates 1965. aastast. Partneriteks peamises dialoogiahelas, rahvusvaheliselt, on olnud Luterlik Maailmaliit (kogudes kokku liikmeskirikute esindajaid) ja Katoliku Kiriku Kristliku Ühtsuse Nõukogu (nüüd dikasteerium). 2025. a. teisel poolel algab Luterliku Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku dialoogi kuues etapp/voor.
Usutunnistus on seotud õpetusega lunastusest ja viimasele keskendub üks tähtsaim (kui mitte kõige tähtsam) mainitud dialoogi senistest viljadest, ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest 1997./1999.a., kus öeldakse: «Luterlikud kirikud ja roomakatoliku kirik on üheskoos kuulanud head sõnumit, mis on kuulutatud Pühakirjas. See ühine kuulamine koos viimaste aastate teoloogiliste aruteludega on toonud ühisele arusaamale õigeksmõistmisest. See sisaldab endas konsensust põhitõdedes. Lahkuminevad väljendusviisid eri seisukohtades on selle konsensusega lepitatavad» (3.14). Siin on esil meetodi näide oikumeenilises teoloogilises dialoogis/õpetuskõnelustes. Diferentseeriv konsensus näitab ühist põhja, jagatud arusaama. Samas aga toob see ka välja (lepitatud või lepitatavad) erisused, mida ei salata maha. Usutunnistus annab perspektiivi, milles vaadelda kogu kristliku usu tervikut. Samas ühisavalduses tõdetakse (3.16): «Kõik inimesed on kutsutud Jumala poolt päästele Kristuses. Üksnes Kristuse läbi mõistetakse meid õigeks, kui võtame selle pääste usus vastu. Usk ise on Jumala and Püha Vaimu läbi, kes Sõna ja sakramendi läbi usklike osaduses toimib ja samal ajal usklikke juhib elu uuendamisele, mille Jumal viib lõpule igaveses elus.» Siinkohal näeme Kolmainsust, usutunnistuses tunnistatavat Jumala terviklikkust, kes meid päästab/õigeks mõistab. Samas näeme, et kolmainus Jumal toimib Kirikus, selles usklike osaduses, kus ka usutunnistus on sõnastatud.
2. Luterlik-ortodoksi dialoog
Luterliku Maailmaliidu ja õigeusu kirikute teoloogiline dialoog algas 1981. aastal, mil moodustati selle jaoks esimene mõlema poole liikmeskirikuid koondav rahvusvaheline ühiskomisjon. 2019. a. algas kõneluste järjekordne voor, milles räägitakse Püha Vaimu rollist Kirikus.
Usutunnistusele tuginevat, juba olemasolevat ühisarusaama Kolmainu Jumala olemisest ja toimimisest inimsoo päästeks võib leida rahvusvahelise ühiskomisjoni paljudest tekstidest. Näiteks dialoogi etapis teemal «Autoriteet Kirikus ja Kiriku autoriteet» 1993. a., ühisavalduses «Kirikukogudest»: «Kiriku autoriteet põhineb Jumala päästval ilmutusel Jeesuses Kristuses, millest Vana ja Uue Testamendi pühad kirjutised/Pühakiri ning püha traditsioon tunnistust annavad. Kirik kui Kristuse ihu saab väe Püha Vaimu läbi» (par 1). Viidates tagasi ühiskomisjoni 1985. a. avaldusele (par 4) tõdetakse: «Jumala ilmutus Jeesuses Kristuses saab realiseeritud ja aktualiseeritud Kirikus ja Kiriku kui Kristuse ihu kaudu... Püha Vaim toidab Kiriku elu ja kasvamist kuni viimsepäevani evangeeliumi kuulutamise läbi apostliku traditsiooni terviklikkuses ning selle edasiandmist paigast paika ja põlvkonnalt põlvkonnale – mitte üksnes sõnades, vaid ka kogu kirikuelus» (ibid.). Nagu eelnevas näites, on ka siin koos Kolmainsus (triniteet), kristoloogia ja soterioloogia, viimaks eshatoloogia! Ja mis taas mitte vähetähtis, eklesioloogia, ehk õpetus Kirikust.
Samas ühisavalduses tuleb juttu ka vanaaja üldistest ehk oikumeenilistest kirikukogudest ja usutunnistusest endast ning selle tähendusest: «Varase kiriku oikumeeniliste kirikukogude õpetus on meie kirikute usu ja elu jaoks normatiivne ka tänapäeval. Nende kirikukogude trinitaarsed ja kristoloogilised formuleeringud on asendamatuks juhiseks, et mõista Jumala päästetööd Kristuses, ning on ka kõigi hilisemate dogmaatiliste selgituste aluseks. Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus on vanaaja kirikukogude kõige paremini tuntud usu avaldus. Nüüdisajal, kui selle algne sõnastus on Läänes kasvavalt kasutusel (ennäe!, autori märkus), on see veel enam meie kirikute vaheliseks elavaks sidemeks. Usutunnistus kujundab palvete ja õnnistamiste keelekasutust meie jumalateenistustel ning seda tarvitades jääb Kirik ustavaks Kolmainu Jumala ilmutusele» (par 4).
Hiljem, paragrahvis 7 tunnistatakse siiski, et selles ustavuses on dialoogis osalevatel kirikutel ka erinev ajalugu ja luterlased «on Nikaia-Konstantinoopoli usustunnistuse vastu võtnud koos lisandiga filioque». Milline lisand teadupärast on õigeusu kirikutele olnud vastuvõetamatu uuendus (millest pisut allpool).
Väärtuslikku ühisosa kirjeldust leiame ka Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku rahvusvahelise ühiskomisjoni tekstist dialoogi etapis teemal «Kiriku müsteerium/saladus» 2011. a. ühisavalduses «Kiriku loomus, omadused ja missioon». Kiriku omadustest usutunnistuses räägitakse nõnda: «Nii ortodoksid kui ka luterlased tunnistavad üheskoos Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse (381) sõnadega, et Kirik on üks, püha, katoolne ja apostlik. Need omadused on olemuslikud, kuigi mitte ammendavad, ega ka välistavad... Kirik on üks, püha, katoolne ja apostlik, kuna see on oma pea, Jeesuse Kristuse ihu. Sestap on ka selge, et need omadused ei saa eksisteerida iseseisvalt, ilma üksteiseta. Need on vastastikku üksteisest sõltuvad ja kõik need omadused on samaaegselt Kirikus täielikult kohal» (II. osa, par 8). Patristilise, aga ka luterliku arusaamaga kõlab kokku veene: «Me jagame ühist veendumust, et meie kummagi kiriklikus traditsioonis puudub vastuolu Kiriku ühtsuse ja paljususe vahel, nii nagu pole vastuolu Jumala ühtsuse ja kolmainsuse vahel» (ibid., par 9). Kiriku pühadust, mis lähtub püha Jumala kolmainsast ligiolust, kirjeldatakse: «Kirik on püha, kuna see võtab oma pühaduse vastu Kristuselt, kes «on armastanud Kirikut ja on loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda» (Efeslastele 5:25–26). Kirik on püha ka seetõttu, et Püha Vaim selles annab andeks patte, loob usku, uuendab usklikke ja innustab neid tegema häid tegusid. Usklikke kutsutakse «pühadeks», sest Püha Vaim on neid pühitsenud ja pühitseb jätkuvalt. Kasvamine pühaduses pole vaid passiivne protsess, vaid see sisaldab endas uskliku aktiivset osalemist» (ibid., par 10). Kogu Kirik on ligi kohalikes kogudustes ja nende paljususes, aga samas siiski õpetuslikus ning sakramentaalses osaduses nende vahel: «Katoolsus eeldab nii ühtsust õpetuses, kui samaaegselt ka kohalike kirikute pluraalsust üle maailma. Selles tähenduses pole katoolsus staatiline, formalistlik või institutsionaalne kvaliteet, vaid dünaamiline reaalsus, mis viitab ühisele usule, mida kõik kristlased jagavad ja ühistele sakramentidele, mille kaudu kristlased sisse astuvad Kiriku ellu ja Jumala kuningriiki. Kiriku peamine ja asjakohane väljendus on kohalikus koguduses/kogukonnas – siiski kohalikus koguduses/kogukonnas, mis on täielikus osaduses kõigi teiste kohalike kogudustega maailmas» (ibid., par 11). Apostlikkus tähendab nii õpetuslikku, sakramentaalset kui ka tegudes avalduvat seost Kristuse evangeeliumi algse kuulutusega apostlite läbi: «Esmalt viitab algupärane sõna «apostlik» tähendus kellelegi, kes on läkitatud. Apostleid kutsutakse apostliteks, kuna nad läkitati Kristuse poolt kuulutama evangeeliumi kogu loodule (Mk 16:15)... Teiseks on Kirik apostlik, sest see pühendab end «apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes» (Apostlite teod 2:42) See tähendab, et Kirik säilitab elavat traditsiooni, mis on apostlite poolt vastu võetud Kristuse käest ja mis sisaldab endas nii õiget õpetust (orthodoxia), kui ka õiget tegevust (orthopraxia)» (ibid., par 12).
Püha Vaimu lähtumisest – teoloogiline järelemõtlemine?
Uut ja põnevat etappi kirikute õpetusdialoogis pakub Püha Vaimu tegevuse ja rolli kohta peetud Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku teoloogilise dialoogi rahvusvahelise ühiskomisjoni tekst, mis on avaldatud 27. mail 2024 (tõlkinud Veiko Vihuri). See käsitleb Nikaia kirikukogu 1700. aastapäeva eel Nikaia usutunnistust, mis tervikuna küll pärineb Konstantinoopoli kirikukogult 381. a. Eriti on kõne all usutunnistuse läänekiriklik lisandus Püha Vaimu lähtumise kohta, «ja Pojast/Filioque».
«Meie, Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku esindajad, oleme kokku tulnud armastuse ja kristliku osaduse vaimus, et arutada Kirikut lõhestavat küsimust Püha Vaimu lähtumisest. Me mõlemad kinnitame Püha Vaimu täielikku jumalikkust ja isikulisust, mida on ida ja lääne traditsioonis väljendatud erineval viisil. Me teame, et ladina kirik lisas Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusse sõnad Filioque mitusada aastat pärast Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse koostamist vastusena arianismi valeõpetusele/hereesiale». Mainitakse, et idakirik on selle lisanduse vastu alati protestinud, aga luterlikud reformaatorid võtsid omas ajas selle usutunnistuse vastu lääne pärimust mööda koos Filioque’ga ega pidanud seda küsitavaks. Luterlaste ja ortodokside komisjon teeb siinkohal kaugeleulatuva ettepaneku: «Väärtustades seda vana ja kõige auväärsemat oikumeenilist kristlikku teksti, soovitame kasutada kreekakeelse algupärandi tõlget – ilma Filioque’ta – lootuses, et see aitab kaasa igivanade lõhede paranemisele meie osaduskondade vahel ja võimaldab meil üheskoos tunnistada Nikaia (325) ja Konstantinoopoli (381) oikumeeniliste kirikukogude usku». Ühisavalduse sõnutsi võib usutunnistuse ühise sõnastuse retsiteerimises (ka luterlaste jaoks) leida kujundamist ühine usk: «Jumala rahvas palvetab Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistust ja selles palves kujundab tema usku kolmainus Jumal» ning see «võib innustada Kolmainsuse ja Püha Vaimu rolli üle teoloogiliselt uuesti järele mõtlema». Kinnitatakse ka, et ühisosa selles järelemõtlemises on õieti juba olemas, kuna «... meie kolmainsusõpetuses on Poja sündimise ja Vaimu lähtumise põhjuseks (αἴτiος) Isa. Õigeusklikud mõistavad, et tihtipeale oli Filioque eesmärk rõhutada Poja ja Vaimu vahelist suhet, ning luterlastel on arusaam, et õigeusu traditsioonis on mõnikord peetud Vaimu lähtuvaks (ἐκπορευόμενον) Poja kaudu. Niisamuti me oleme teadlikud, et Poja ja Vaimu suhtest saab kõneleda ka teistmoodi. Loodame, et Maksimos Usutunnistaja, Damaskuse Johannese ja Konstantinoopoli Tarasiose poolt kasutatud formuleeringu «Poja kaudu» uurimine ning Küprose Gregoriose ja Gregorios Palamase asjakohased vaated võivad kaasa aidata meie ühistele jõupingutustele, et saavutada Püha Vaimu lähtumise küsimuses edasine kokkulepe.» Sellisele kokkuleppele jõudmine, kui see ei jää luterlike kirikute osaduse poolt vaid kirikupoliitiliseks sammuks, oleks kindlasti suurendamas osaduse astet, mis luterlaste ja ortodokside vahel saavutatud või saavutatav praeguses ajas.
Seega – Filioque kaotamine luterlaste retsiteeritavast usutunnistusest on kahtlemata oikumeeniline väljakutse. Tasub aga ilmas pidada, et nii katoliiklaste kui ka ortodoksidega peetavas dialoogis seisab palju suurem väljakutse selles, mida luterlastena arvame või enam veel, usume Kiriku vaimulikust ametist, selle seosest apostlitega ja selle soolisusest ning samuti moraaliteoloogilistest õpetustest/praktikatest kirikuelus. Elik suurim väljakutse kirikuosaduse saavutamisele seisab kahe E – eklesioloogia ja eetika – taga!
