«Kus on vastsündinud juutide kuningas? Me oleme näinud tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.» Nii ütlevad Hommikumaa targad Mt 2:2. Võib-olla mõtleb ka Paulus Gl 4:3 j sellele astronoomilisele nähtusele. Nii igatahes mõistab teda Antiookia Ignatius, kui ta ühes apokalüptilises advendihümnis Mt 2 ja Gl 4 motiivid täiesti endastmõistetavalt ühendab.

Juba Kepler seostas Matteuse teksti Petlemma tähest Jupiteri omapärase teega aastal 7 eKr. Selle aasta kevadel kohtus planeet Jupiter tähistaeval planeet Veenusega. Tolle aasta suvel ja kevadel toimus Jupiteri korduv kohtumine planeet Saturniga Kalade tähtkujus – äärmiselt haruldane coniunctio magna, mis sel kujul esineb iga 794 aasta järel. Matteuse andmetel olevat targad jälginud Hommikumaal ainult tolle planeeditrajektoori algust, Jupiteri «tõusu», ehitanuid selle põhjal üles oma astronoomilised ja astroloogilised prognoosid, asunud seejärel teele Palestiinasse ning näinud seal tegelikku konjunktsiooni (Mt 2:9 «Täht, mida nad olid näinud Hommikumaal, käis nende ees»). On teada, et vana-aja astronoomia jälgis ja registreeris suurima tähelepanuga kõiki protsesse tähistaevas. Tolle Jupiteri-konjunktsiooni haruldus ei saanud olla tundmatu. Aga kas astronoomiline teadus oli Jeesuse päevil võimeline arvestama ette välja planeetide trajektoore ja konjunktsioone?

Kaks uuemat leidu annavad meile vastuse, nn «Berliini planeetide-tahvel» ja «Tähekalender» Sipparist. Berliini planeetide-tahvel on tabelikujuline loetelu planeetide eelseisvatest teedest, mis on koostatud aastal 17 eKr ja mis ulatub kuni aastani 10 pKr, kirja on see pandud ärakirjana ühele egiptuse papüürusele aastast 42 pKr. See tõestab, et tookord osati tähtede ja planeetide seisu ennustada juba aastakümneteks ette. Sippari tähekalender on üks nooremaid kiilkirjatahvleid, mis meieni on säilinud, prognostiline planeetide-kalender aasta 7 eKr jaoks, mi on koostatud igivanas tähetornis Sipparis Eufrati kaldal, omamoodi babüloonia Greenwichis. Sellel savitahvlil on päevase täpsusega arvutatud välja kõik tähtsamad liikumised ja kohtumised aastaks 7 eKr. Põhiteema aga on Jupiteri ja Saturni konjunktsioon Kalade tähtkujus, mida nimetatakse viis korda. Kokkuvõtteks: tolle aja astronoomiline teadu teadis täpselt, mis tähistaevas ees seisis, ja ta vaatas põnevusega vastu eriti aasta 7 haruldasele Jupiteri-konjunktsioonile.

Mida ütles kaasaegne astroloogia selle taevase nähtuse kohta?

Ka selle kohta on meil andmeid. Jupiteri peeti maailmavalitseja täheks ja Kalade tähtkuju lõpuaja märgiks, planeet Saturn oli Oriendis Palestiina täht. Kui Jupiter kohtub Kalade tähtkujus Saturniga, siis tähendab see järelikult: Palestiinas sünnib sel aastal lõpuaja valitseja. See aga on just see ootus, millega targad tulevad Jeruusalemma.

On näha, et Matteuse teatel on alust ja et see on kooskõlas kaasaegsete originaaldokumentidega. Sippari savitahvel on omamoodi taskukalender, millega Hommikumaa targad asusid teele, ja on mõistetav, et nende astroloogilised järeldused tekitasid Jeruusalemmas ärevust (Mt 2:23).

Kahtlemata jälgiti ja kommenteeriti Jupiteri trajektoori aastal 7 ka rooma Läänes. On teada, et Augustus pühendas astronoomilistele nähtustele suurimat tähelepanu ja Berliini planeetide-tahvlist on näha, kui täpselt Roomas ja Aleksandrias jälgiti liikumisi tähistaevas. Rooma riigis peeti Augustust Jupiteriks inimese kujul ja ultima aetas valitsejaks. Veenus oli Juliuse sugukonna täht, Saturn kuldse ajastu sümbol. Rebus sic stantibus võidi Jupiteri erakorralist trajektoori aastal 7 eKr tõlgendada Rooma impeeriumis ainult ühenduses keiser Augustuse karjääriga. Aasta 7 pidi tooma selle hiilgava karjääri särava kõrgpunkti.

Tõepoolest, meil on terve rida dokumente sellest ajast, mis kinnitavad kaudselt või otseselt sellist seletust. Me nimetame üksnes järgmisi: Gemma Augustea, triumfaalreljeef Boscoreale karikal ja aasta 7 eKr mündid.

Nende hulka peaks kuuluma ka Augustuse-raidkiri Philaelt, mida käesolevas seoses ei ole seni märgatud. Aasta 7 eKr kevadel toimus Jupiteri kohtumine planeet Veenusega, mida Egiptuses peeti Isise täheks. Sama aasta 8. märtsil püstitas üks Aleksandria suursugune elanik mälestustahvli Isise templisse, mis asus Niiluse saarel Philael ning ülistas selle keisrit kui Zeus Eleutherost ja kreeklaste maailma tähte.

Raidkirja tekst on järgmine: «Temale, kes valitseb merede ja mandrite üle, Caesarile, Jupiteri pojale, Jupiterile, temale, Vabastajale, temale, Euroopa ja Aasia valitsejale, kogu kreeka maailma tähele, kes tõusis üles suure päästva Jupiterina, temale on Isise eesõues pühendanud Catilius selle vaga raidkirja, kui ta tuli siia kaugelt Aleksandri linnast».

Nii on ka Petlemma täht ajalooline fakt, kuid ühtlasi signum Dei, kahetähenduslik nagu kõik Jeesuse ajaloo sündmused: kelle kohta maksab see astronoomiline ilming, kes see on, kes tuleb, Augustus või Jeesus?

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

Pärimuse kohaselt seadis esimese jõulusõime üles Püha Franciscus. See juhtus kaheksasada aastat tagasi, nimelt aasta 1223 jõulude paiku Itaalias, Latiumis Greccio küla lähedal. Pühal Maal viibinud ja ka Petlemma külastanud Franciscus soovis kristlaste silma ette tuua jõulustseeni, nii nagu Luuka evangeelium sellest kõneleb:

«Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. … Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: «Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!» Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.»

Franciscuse püstitatud jõulusõimest kirjutab 1260. aasta paiku esimest korda tema ordukaaslane Bonaventura, kes koostas pühaku eluloo. Eesti lugejale tutvustas kõige esimese jõulusõime lugu Johannes Hiiemets oma raamatus «Assisi Franciscus»:

«Kannatades raskesti, püüdis ta sukelduda ikka sügavamale Kristuse kannatustesse; ta suurim troost oli, et ta oma piinades leidis osadust maailma Õnnistegijaga. Ta hinge ilu ja õrnus tulid eriti ilmsiks sõimes uinuva Jeesuslapse austamises. Nagu leiame vend Leo teateist, olla ta sageli öelnud: «Kui ma saaksin kõnelda keisriga, siis paluksin, et ta armastusest Jumala ja minu vastu annaks välja erilise käsu jõulupühade kaitseks. Kellelgi ei tohiks olla lubatud surmata õdesid lõokesi ega teha neile kurja. Kõik ülemused linnades, lossides ja külades peaksid tegema korraldusi, et puistatakse teedele toitu õdede lõokeste ja teiste lindude jaoks, nii et nad ei pruugiks tunda nälga jõulude ajal. Ja kuna püha neitsi Maarja sel ööl asetas Jumala poja sõime, härja ja eesli vahele, siis peaks igaüks, kel on härg või eesel, andma neile sel ööl parimat toitu. Ka kõik vaesed peaksid sel päeval saama tunda rikaste heldust. Kõik kristlased aga peaksid hõiskama oma Issandale.»

Detsembris 1223. a. rändas ta vendade juurde, kes asusid kaunis Rieti orus. Tema korraldusel ehitati metsa sõim, mille juurde toodi ka härg ja eesel. Jõuluõhtul peeti seal siis jumalateenistust ning Franciscus luges evangeeliumi sinna kokkuvoolanud rahvahulgale. Jutlustades suurest jõuluöö saladusest, oli ta nii liigutatud, et vaevalt julges nimetada Jeesuse nime. Kuulajad olid sügavasti haaratud. Sellised pildid jätsid rahva hinge unustamatuid muljeid, mis veel sajandeid hiljem elasid edasi rahvasuus ning inspireerisid luuletajaid andma oma parimat Issanda kiituseks.»

13. sajandi lõpus jäädvustas esimese jõulusõime ülesseadmise stseeni kunstnik Giotto di Bondone, kellele on omistatud Püha Franciscuse elu kajastav freskomaalide sari Assisi Püha Franciscuse basiilikas.

Kuigi jõulusõim on katoliiklikku algupära, on jõulusõimede ülespanemise komme levinud ka luterlikes kirikutes. Vaestes oludes sündinud ja loomade sõime pandud Jeesuslapse motiiv esineb korduvalt juba Martin Lutheril. Näiteks ühes jõulujutluses ütleb Luther: «Eriti suures viletsuses ja vaesuses oli Ta siis, kui Ta maailma tuli ja sündis. Polnud seal tuba ega ruumi, ei patja ega voodiriideid; Ta pidi lamama sõimes lehmade ja härgade ees» (tsiteeritud väljaandest: Martin Luther. Kodujutlused (kodupostill). Tallinn, 1936).

1534. aastal kirjutas Luther kuulsa jõulukoraali «Ma tulen taevast ülevalt», mille üks salm toob meie ette pildikese sõime pandud maailma Issandast: «Ka pange märki tähele: te sõimest mähkmeis leiate seal vaeses laudas magamas maailma Õnnistegija» (saksa keeles «So merket nun das Zeichen recht: Die Krippe, Windelein so schlecht, Da findet ihr das Kind gelegt, Das alle Welt erhält und trägt.»)

Nii on jõulusõime motiiv, olgu usulises kirjanduses, kirikulauludes või ülespanekuna linnades, kodudes ja kirikutes üle sugupõlvede inimesi köitnud, tuletades meile meelde, et maailma Looja on meie pärast vaeseks saanud, et meie võiksime pärida taeva rikkused.

 Illustratsioonid: Giotto di Bondone (1267–1337)

Mt 2:1 jj ja Lk 2:4 järgi on Jeesus sündinud Petlemmas. Ka siin on tegevuses teoloogia, mis otsib tõendust pühakirjast. Petlemm on Messiase tõotatud sünnilinn (Mi 5:1; Mt 2:5; Jh 7:42). Niisiis «peab» Jeesus olema sündinud Petlemmas. Nii võiks järeldada. Kuid ka siin ei vasta eeldused tõele. Messiase ootamine Petlemmast on ainult ühe eelkristliku apokalüptika paljudest messiaseootustest. Jeesuse ajal on küllalt messiaanlikke tulevikupilte, milles Petlemm ei etenda mingit osa (vrd näiteks Jh 1:20; 7:27!). Nii on ka ainult Matteusel kahest uustestamentlikust Petlemma-tunnistajast teatud huvi (Mt 2:5) Petlemma-traditsiooni pühakirja-teoloogilisel põhjendamisel. Luukal seda ei ole.

Petlemma vastu näivad kõnelevat need paljud kohad evangeeliumis, kus kõnet on Naatsareti Jeesusest, Naatsaretlasest, Galilealasest. Aga neid vormeleid ei tohi mõista teisiti kui Matteus ja Luukas, kes seda väljendusviisi tunnevad ja edasi annavad (Mt 13:54; Lk 24:19; Ap 10:38) ja kes siiski esindavad täie endastmõistetavusega Petlemma-traditsiooni. Nad näevad Petlemmas sünnipaika, Naatsaretis elupaika. Midagi ei ole argipäevasemat sellest vahest elupaiga ja sünnipaiga vahel, midagi ei ole Jeesuse puhul mõistetavam. Sest Joosep oli käsitööline, puusepp. Puutöö aga ei olnud vanas Palestiinas eriti paikne elukutse.

Petlemma kasuks kõneleb omakorda Jeesuse taavetlik päritolu. Taaveti suguvõsa tuleb koos Esraga Jeruusalemma (Esr 8:2). Asumiselt tagasitulnud asusid suguvõsade kaupa elama igaüks oma linna (Ne 7:6), igaüks oma pärandiossa ja linna (Ne 11:3.20). Davidiidide hõimukodu on aga Petlemm, Taaveti linn (1Sm 16:4; Lk 2:11). Sinna asusid Taaveti soost kojupöördujad elama. Ne 7:26 nimetatakse otseselt «Petlemma mehi». Ne 10:35 jaotatakse iga-aastasi puusaadetisi templikultuse jaoks suguvõsade vahel, kes on asunud elama Jeruusalemma ümbruskonnas. Tn 4:5 nimetatakse puiduhankijate hulgas eraldi Taaveti koda. Jh 7:42 ja mujal esineb Petlemm davidiidide keskuse eluasemena. On mõistetav, et mitte kõik Taaveti järeltulijad ei saanud püsivalt Petlemma elama jääda. Kuid Petlemm jäi alati keskuseks, ka omandiõiguslikult. Sest juudi pärimisõigus omistas suurt väärtust sellele, et suguvõsade vana omand säiliks en bloc.

Otsustav tähelepanek, mis kõneleb Petlemma poolt, on see, et juudi poleemika, mis leiab nii palju kritiseeritavat Jeesuse ja evangeeliumide juures, ei väida kordagi, et Jeesus olevat sündinud Naatsaretis, ei sea kusagil kahtluse alla tema sündimist Petlemmas. Vastupidi: Origenes kinnitab, et juudid lähevad Messia sündimise tõotusest Petlemma Jeesuse Kristuse sündimisest peale vaikides mööda. Ja tõepoolest, rabid võtavad selle küsimuse kohta sõna küll vanas (põhilises osas eelkristlikus) prohvetikommentaaris Mi 5:1 puhul, muidu aga ainult hilistes ja üksikutes juhuväljendustes. Origenese seletus on arusaadav: juudi poleemika ei saa Jeesuse sünnile vastu vaielda, seetõttu kustutab ta Petlemma sünagoogi messiaanlikest lõpuootustest, et mitte anda toitu usule Petlemma lapsesse, Jeesusesse Kristusesse.

Laps tuleb ilmale elamiseks kõlbmatus paigas, ühes tallis (Lk 2:7). Petlemma ümbruskonnas on veel tänapäeval arvukaid kaljusse raiutud koobastalle sõimedega, mis on tehtud kõvakstambitud savist. Juba apostellikul ajal näidati Petlemma lähedal «sünnikoobast», ja niihästi juudakristlikud evangeeliumid kui ka palestiina kirikuisad kõnelevad korduvalt Jeesuse sündimisest Petlemma koobastallis. Kristlikus kunstis jääb see traditsioon teatavasti veel kauaks elavaks.

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

«Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses,» seisab apostel Pauluse teises kirjas Timoteusele (3:16). Pühakirja inspireeritusest tulenevalt on luterlaste jaoks Piibel ehk Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjutised Jumala sõnana «ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid». Nii deklareeritakse konkordiavormelis (1577), ühes evangeelset õpetust määratlevas usutunnistuskirjas.

Kuid millised kirjutised kuuluvad Piiblisse ja omavad seega jumalikku autoriteeti? Kes ja millal on seda otsustanud?

Vana Testament, juutide pühakiri, on kirja pandud heebrea keeles. Kuid juba 3. sajandil enne Kristust tõlgiti see kreeka keelt kõnelevate juutide tarbeks kreeka keelde. Pärimuse järgi oli tõlkijaid 72, mistõttu kutsutakse seda tõlget Septuagintaks (ladina keeles «seitsekümmend»). Septuagintast sai kreeka keelt kõnelenud algkristlaste pühakiri ja seda kasutasid ka kreeka keeles kirjutanud Uue Testamendi autorid. Rabiinlik juutlus jäi heebreakeelse pühakirja juurde. Mõningaid Septuagintas esinevaid teoseid hilisemas juutluses ei tunnustatud – sellest ka erinevused heebrea pühakirja ning kirikus käibel olnud Septuaginta vahel.

Ortodokside ehk idakristlaste Piibel põhinebki Vana Testamendi osas Septuagintal. Uue Testamendi teoste loetelu on piiskopliku autoriteediga esitatud aastal 367 Aleksandria piiskop Athanasiuse ülestõusmispüha läkituses.

Katoliiklastel on autoriteetseks piibliväljaandeks ladinakeelne Vulgata (< Biblia Vulgata – ladina keeles «rahvakeelne Piibel»), mille tõlkis paavst Damasuse ülesandel (382. a) kirikuisa Hieronymus, kes oli asunud mungana elama Petlemma. Osade raamatute puhul piirdus Hieronymus olemasolevate ladinakeelsete tõlgete revideerimisega, ent heebrea pühakirja kuuluvad teosed tõlkis ta otse algkeelest. Hieronymus tegi vahet kanoonilistel ja kiriklikel teostel, s.t pühadel kirjadel ning teostel, mida loeti kirikus. Vulgata teksti on hiljem revideeritud ja 1979. aastal anti välja Nova Vulgata («Uus Vulgata»).

Laodikeia sinodil (toimus 360. a paiku) sätestati, et kirikus võib kasutada üksnes Vana ja Uue Testamendi kanoonilisi raamatuid. Aastal 393, 397 ja 419 fikseeriti pühakirja kaanon Püha Augustinuse juhatusel Hippo ja Kartaago kohalikel sinoditel. Loetelu piibliraamatutest esineb ka paavst Innocentius I kirjas Toulouse’i piiskopile aastast 405.

Aastal 1442 deklareeris roomakatoliku kiriku Firenze kirikukogu, et Vana ja Uue Testamendi, s.o Seaduse, Prohvetite ja Evangeeliumi autoriks on Jumal, sest mõlema lepingu pühad inimesed on kõnelenud Pühast Vaimust inspireerituna. Niisamuti esitas Firenze kirikukogu loetelu Piibli raamatutest.

Aastal 1546 kinnitas katoliiklik Trento kirikukogu vastusena protestantidele lõplikult Piiblisse kuuluvate teoste nimekirja, mis langes kokku nii Hippo ja Kartaago sinodite kui Firenze kirikukogu loeteluga. Vana Testamendi teostena loetleti viis Moosese raamatut, Joosua, Kohtumõistjate ja Ruti raamat, neli Kuningate raamatut, kaks Ajaraamatut, Esra, Nehemja, Toobiti, Juuditi, Estri ja Iiobi raamat, Psalter ehk 150 Taaveti laulu, Õpetussõnad, Koguja, Ülemlaul, Saalomoni Tarkuseraamat, Jeesus Siirak, Jesaja, Jeremija koos Paarukiga, Hesekiel, Taaniel, 12 väikest prohvetit ehk Hoosea, Joel, Aamos, Obadja, Joona, Miika, Nahum, Habakuk, Sefanja, Haggai, Sakarja ja Malaki raamat ning kaks Makkabite raamatut. Uue Testamendi teoste loetelu vastab sellele, mida me ka eestikeelsetest piibliväljaannetest tunneme.

+  +  +

Luterlike piibliväljaannete aluseks sai Vana Testamendi osas heebreakeelne masoreetlik (< masora – heebrea keeles «pärimus»), s.t juudi õpetlaste poolt paljude sajandite jooksul korrastatud pühakirjatekstide korpus, mis ei sisalda mõningaid Septuagintasse ja Vulgatasse kuuluvaid tekste. Usupuhastaja Martin Luther ei jätnud viimaseid siiski Piiblist välja, vaid asetas need Vana ja Uue Testamendi vahele ja varustas kuulsa pealkirjaga, mis eesti keeles kõlab nii:

«Apokriiva. Need on niisugused raamatud, mis ep ole küll nii kalliks peetud kui Pühakiri, mis on aga ometi head lugeda ja millest inimene samuti võib kasu saada.»

Apokriiva või apokrüüf tuleb kreekakeelsest sõnast apokryphos ja tähendab «salajane, peidetud». Apokriivaraamatud on: Juudit, Saalomoni Tarkuseraamat, Toobit, Jeesus Siirak, Baaruk, 1. ja 2. Makkabite raamat, Estri raamatu lisad ning Taanieli raamatu lisad (Susanna, Beel, Lohemadu, Asarja palve, Kolme mehe kiituslaul ja Manasse palve).

Lutheri Piibli eeskujul sisaldavad ka paljud eestikeelsed piibliväljaanded apokrüüfe. Kui need kõrvale jätta, siis on protestantlikes piibliväljaannetes 66 teost – 39 Vana Testamendi raamatut ja 27 Uue Testamendi raamatut. Anglikaani kiriku Kolmekümne üheksa usuartikli 6. artiklis öeldakse apokriivade kohta: «Ja teisi raamatuid (nagu Hieronymus ütleb) loeb Kirik elamis- ja käitumisjuhisena, kuid ei pruugi neid ühegi õpetuse kehtestamiseks.»

Luterlikud teoloogid asusid seisukohale, et Jumalast inspireerituks tuleb pidada prohvetite ja apostlite poolt kirja pandud tekste nende algkeeles, s.t heebrea ja kreeka keeles. Õpetuslikult siduv on üksnes Piibli algtekst. Mis puutub Piibli kaanonisse, siis leiti, et ehtsaks saab pidada vaid neid teoseid, mida juudid Vana Testamendi ajal ja apostlik algkirik pühade kirjadena käsitasid. Luterlik teoloog Martin Chemnitz heitis oma teoses «Hinnang Trento kirikukogule» kontsiili-isadele ette, et nad ei teinud vahet Piibli kanoonilistel ja apokrüüfsetel kirjutistel. Samas ei esitata luterlikes usutunnistuskirjades – mille üks autoritest oli Martin Lutheri ja Philipp Melanchthoni kõrval ka Martin Chemnitz – Piiblisse kuuluvate kirjutiste loetelu, nii nagu seda tehti Trento kirikukogul ja anglikaanide usuartiklites.

Luterlikus teoloogias kaldutakse rõhutama, et Piibli kaanon on ennast ise kirikus maksma pannud ja ei vaja inimeste poolset tunnustust – Jumala autoriteetne sõna tuleb lihtsalt usus vastu võtta. Kui nii, siis tuleks suhtuda ettevaatusega hilisematesse katsetesse Piibli kaanonit korrigeerida.

Käesolev kirjutis kuulub Meie Kiriku rubriiki «Ususeletus», milles käsitletakse kristliku usu ja õpetusega seotud küsimusi ja teemasid.

Mõlema suurevangeeliumi (Matteus, Luukas) alguslugudes peetakse Jeesust neitsi Maarja pojaks (Mt 1:20 jj; Lk 1:35). Kas Jeesuse imepärane sündimine on ajalooline fakt? Või on see üksnes usuväide, mis pääseb maksvusele alles pärastapostellikul ajal, esile kutsutud Js 7:14 ja antiikse maailma arvukate neitsistsünni-legendide poolt? Religiooniloolised «paralleelid» ei tõesta iseendast veel midagi ajaloolise teate vastu. Küll aga on tõsine probleem, et neitsistsünnist kõnelevad ainult Matteus ja Luukas, seevastu ütlusteallikas, Markus ja Johannes mitte.

Siiski, see vaikimine on ainult näiline. Kui neljas evangelist jutustab juba Jh 2:3, et Maarja arvestab Jeesuse imetegemisvõimega, siis eeldab ta endastmõistetavana, et ema tunneb algusest peale poja saladust. Veel vanemad ja suurema tõestusjõuga on aga ütlusteallika ja märkuse evangeeliumi kaks märkust juudi Maarja-poleemika alguse kohta.

Ütlusteallikast me saame teada, et Jeesust sõimati «söödikuks ja joodikuks» (Mt 11:19; Lk 7:34). Selle sõimusõna ehtsuses ei saa kahelda, sest see on kooskõlas kõigega, mida me teame Jeesuse hoiakust ja variserlike ringkondade reaktsioonist. Vanas palestiinajuutluses kasutati seda sõimusõnana inimese kohta, kelle päritolu oli ebaseaduslik ning kes oma eluviiside ja usuga reetis oma sündimise viga. Just selles mõttes võtsid variserid ja nende sõbrad selle võitlussõna Jeesuse vastu tarvitusele: ta on sohilaps!

Vanim evangelist ei esita eellugu ja tal pole seetõttu võimalust kõnelda kroonikuna Jeesuse sündimisest. Kuid Mk 6:3 saavad tema lugejad teada, kuidas Jeesuse kaasaegsed ja kaasmaalased nendest asjadest mõtlesid: «Kas ta pole see puussepp, Maarja poeg, Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks ka tema õed ole siin meie juures? Ja nad pahandusid temast».

Selle situatsioonile vastava, algse ja sel kujul ainult Markusel säilinud teate kandeulatust ei ole seni osatud hinnata, kuna ei peetud silmas juudi nimeandmise rangeid seadusi. Juuti nimetatakse tema isa järgi (näit. Johana ben Sakkai), loomulikult ka siis veel, kui isa on vahepeal surnud. Ema järgi nimetati teda ainuüksi siis, kui isa oli tundmatu. Samasugune tava valitseb araablastel, ka egiptlastel ja mutatis mutandis veel tänapäeva Euroopas.

Eeskirjad usust ärataganemise ja ebaseadusliku sünni kohta. Kui kedagi kahtlustatakse ärataganemises, siis tuleb uurida tema sünni asjaolusid. Sest sohilaps kaldub ärataganemisele ja jumalateotamisele. Niikaua kui sohilaps elab Jumala meelepärast elu, ei öelda tema sünni kohta midagi halba. Aga kui ta saab ärataganejaks, siis koheldakse halastamatult ja avalikult tema ebaseaduslikust sünnist. Sohilapsena iseloomustatakse inimest, kui teda nimetatakse ema nimega. Sest sohilapsel ei ole isa.

Järelikult tahavad juudid Mk 6:3 öelda: Jeesus on Maarja ja ainult Maarja poeg, mitte Joosepi poeg. Naatsareti elanikud vaikisid seni, et Jeesust säästa. Nüüd aga ütlevad nad selle välja, et astuda kohtulikult jälitatava apostaadi Jumalat teotava pretensiooni vastu välja. Viibimine kodupaigas tuleb teha tal võimatuks. Ja esialgu piisab selleks teotavast nimest: Jesua ben Mirjam.

Pärast Jeesuse surma muututakse selgesõnalisemaks. Ühes juudi suguharuregistris ajast enne aastat 70 esineb Jeesus «ühe abielunaise sohilapsena». Ilmselt juba evangelist Matteus tundis selliseid sünniregistreid ja võitles nende vastu (see on põhjus, miks ta nimetab Jeesuse sugupuus Mt 1:3 jj Taamarit, Rahabit, Rutti ja BAtsebat, naisi, kelle puhul nii või teisiti on teada midagi kahtlast). Hiljem nimetavad rabid Jeesust ilma pikemata abielurikkuja pojaks.

Ka samaarlased ja mandalased nimetavad Jeesust poleemilises mõttes Maarja pojaks, Jesus ben Mirjamiks. Tuleb küsida, kas selle poleemika algust ei tule otsida palestiina ristijate-kogudusest. Sest juba Lk 1:41 jj näib tundvat ristimisteoloogilist Maarja-poleemikat ning seda tagasi tõrjuvat, täpselt samuit, nagu Mt 1:3 jj eeldab rabiinlikku Maarja-poleemikat ja sõdib selle vastu.

Vastupidist pilti sellele laimule Maarja ja Jeesuse kohta pakub islami Jeesuse-traditsioon. Juba Koraanis nimetatakse Jeesust alati Maarja pojaks, Isa ibn Marjam. Ja klassikaline koraanikommentaator Abdallah Al-Baidawi seletab seda täielikult semi nimepraktika mõttes: ema nime kantakse siis, kui isa pole teada. Kuid sel nimetamisel ja seletusel on siin positiivne mõte, sest Jeesust peetakse islamis neitsi Maarja pojaks, kes on sündinud Jumala loomissõna läbi.

In summa: Jeesus oli Maarja, mitte Joosepi poeg. See on ajalooline fakt, mida tunnustatakse ühtviisi kristlaste ja juutide, sõprade ja vastaste poolt. See fakt on tunnuslik ja kahemõtteline, nagu kõik tõsiasjad Jeesuse ajaloos. Kristlased nägid siin jumalikku loomistegu. Juudid rääkisid Maarja abielurikkumisest. Sellest võitlusest tõlgenduse ja vastutõlgenduse vahel, mis Mk 6:3 ja Mt 11:19 järgi algas juba Jeesuse eluajal, on kasvanud välja suurevangeeliumide eellood, mis rõhutavad, et juba Joosep painutas end Jumala imeteo alla. Ta ei andnud Maarjat üles ega hüljanud teda, vaid võttis ta seadusliku naisena oma majja ning legitimeeris Maarja poja, andes talle ise nime. Selle teoga on Jeesus ühtlasi täiesti õiguspäraselt võetud vastu Taaveti kotta.

Vanaaja palestiinajuutluses oli kihlatud pruut kohustatud truudusele niisamuti nagu abielunaine. Kui ta murdis truudust, võis petetud mees ta lahutuskirjaga endast eemale tõugata või esitada tema kohta ametliku süüdistuse. Pruudi abielurikkumise karistus oli kividega surnuksviskamine. Pruudi kojutoomine peigmehe majja kuulus pulmade käigu juurde. Kui mees annab vastsündinule nime, siis tunnistab ta lapse bioloogiliselt või vähemalt juriidiliselt oma lapseks ja võtab ta sellega vastu oma perekonda koos kõigi sellega kaasnevate juriidiliste järeldustega.

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

EELK peapiiskop Urmas Viilma puudutas Tallinna toomkirikus peetud advendikõnes ka mitmeid ühiskondlikke teemasid, väljendades muret ühiskonna lõhestamise ning demokraatia lagunemise pärast. Samuti käis peapiiskop välja ettepaneku rahvahääletusest usundiõpetuse küsimuses. Toome lugejateni mõned nopped peapiiskopi kõnest.

Rahvahääletus mittekonfessionaalse usundiõpetuse küsimuses

«Eesti kristlased tunnevad muret, et Eesti viiesajas munitsipaal- ja riigikoolis ei ole erinevalt enamikust Euroopa riikidest võimalik endiselt omandada religioonialaseid üldteadmisi. Usundiõpetus on muudetud osaliselt kättesaadavaks vaid 14 protsendile meie koolidest ja sealgi peamiselt vaid väikesele osale seda valikainet õppivatele õpilastele gümnaasiumiastmes. Põhihariduse osaks on usu ja usundite alased teadmised vaid kristlikes erakoolides, kus käesoleval aastal õpib kokku 2 700 õpilast. Neist 850 ehk ligi kolmandik luterlikes koolides.»

«EELK konsistoorium on algatamas petitsiooni, millega kutsume Eesti rahvast üles pöörduma Eesti Vabariigi Riigikogu poole ettepanekuga korraldada Eestis rahvahääletus küsimusega: Kas toetate mittekonfessionaalse usundiõpetuse lülitamist põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka?»

«Selle rahvahääletuse eeskujuks on täpselt sajandi eest, 1923. aastal, toimunud rahvahääletus, mis tõi mõni aasta varem kooliprogrammist välja heidetud usuõpetuse kohustusliku ainena Eesti koolidesse tagasi. Olukorras, kus inimeste loomupärane religioossus ei ole kuhugi kadunud, on vastutustundetu jätta iga uus põlvkond riikliku hariduspoliitika tulemusena teadlikult ilma usualastest teadmistest ja vastavast haridusest.»

Perekonnaseaduse muutmine lõhestas ühiskonda enam kui miski muu

«1989. aastal Pühtitsa nunnakloostris asutatud Eesti Kirikute Nõukogu, mis ühendab kümmet Eestis tegutsevat kristlikku kirikut, püüdsid ühiselt suve hakul toimunud seadusemuudatuste «rallil» koalitsioonipoliitikutega asjatult sammu pidada. Koalitsioon muutis seaduseid kiiremini, kui suutis nende muudatuste vajadust rahvale või opositsioonile selgitada.»

«Ei ole kahtlustki, et perekonnaseaduse rapsiv muutmine lõhestas ühiskonda enam kui miski muu viimastel aastatel. Vaevalt soovisid vähemused, et neid üksteise vastu nii reljeefselt välja mängitakse. Tegelikult elatakse samas Eestis, hingatakse sama õhku, usutakse sama Jumalat ning muretsetakse ja rõõmustatakse ühiselt kõigi nende asjade üle, mis ühiskonnas toimuvad. Elatakse üksteise kõrval ja üksteisega koos.»

Vastastikune obstruktsioon tähendab demokraatia lõppu

«Eesti juhid käituvad oma rahvaga puhuti nagu peenhäälestatud tehisintellekt, millel on hästi toimivad algoritmid, kiire ja steriilne käekiri, tehislik viisakus ja empaatia, mille varjus ei ole võimalik tunda inimlikku soojust, siirust ega mõistmist.»

«Seaduste pealesurumine on samasugune obstruktsioon nagu nende vastuvõtmise takistamine. Vihasel toonil vihase kõne talitsemine tekitab juurde ainult hillitsetud vihkamist. See, et Peltsebuliga ei saa Peltsebuli välja ajada, seisab kirjas juba Piiblis. Obstruktsiooniga ei ole obstruktsiooni võimalik võita. Vastastikune obstruktsioon demokraatia esiteostajate poolt tähendab lõpuks demokraatia suitsiidi.»

Koalitsioon peab aja maha võtma

«Aeg tuleb maha võtta ja seda esmalt nende poolt, kelle käes on (häälte)jõud ja võim. Süvariigi mõjukad võivad anda ju teistsugust nõu, kuid Jumalariigi mõjukate nõu on tunnistada oma vigu. Ainult see, kes on teinud vigu ja neid tunnistab, oskab neid edaspidi vältida ja andeks paluda, et vigadest õppinuna eluga edasi minna. Tehisintellekt ei tee enda arvates vigu. Rahva valitsejad ei tohi aga sama robotlikult valitseda. Palju on uhkust, vähe alandlikkust. Peaks olema vastupidi, sest «uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust», ütleb juba pühakiri (Õp 16:16).»

Juht peab mõtlema esmalt inimestele

«Iga juht, kes soovib olla näoga rahva poole, peab mõtlema esmalt inimeste, mitte majanduse päästmisele. Veelgi südametum on päästa majandust inimeste, eriti madalapalgaliste, perede ja eakate arvelt. Oluline on leida tasakaal.

Ainult majandust päästes jäävad valitsejad üksi. Abivajajate ja nõrkade toetamisele tullakse aga appi ja ollakse valmis ühiselt panustama. Juhid, kes hoolitsevad oma inimeste toimetuleku eest ja otsivad poliitilist ühisosa enam kui omaenda õigust, pälvivad rahva toetuse ja lugupidamise. Vastasel korral sulab rahva usaldus nagu küünlaleegi kohale laskuv lumehelves. Seda juba näeme.»

Kirik ja jõulurahu

«Kiriku ülesanne on olla inimeste kõrval ka selles veidraks muutunud programmeeritud masinavärgis – aidata inimestel sündida, koos nendega elada ja hingata ning lõpuks, aja täis saades, juhatada inimesed väärikalt igavikku, kus ootab neid kuningas Kristus. Just rahu ja armastuse külvajatena tegutsedes saabub meile ka uus aasta rahuaastana. Advendi- ja jõuluaeg aitab meil selleks oma hingekeeled häälde seada.

Mõeldes jõululapsele, kes rahutusse maailma sündides tõi kaasa rahu ja rõõmu, soovin, et selle aasta jõulude ajal laskuks sõjakära asemele vaikus ja rahu ning kodusel Eestimaalgi lõpeks vaen ja riid. Õnnistatud advendiaja algust ja rahulikku jõuluootust!»

Jeesust nimetataks Uues Testamendis «Taaveti pojaks». Luukas kasutab juudi suguharuõiguse erialast terminit ja seletab täiesti täpselt: Joosep on pärit «Taaveti kojast ning soost» (Lk 2:4). Neid märkusi ei saa tühistada väitega, et Messiase taavetlik päritolu olevat kõigutamatu juudi uskumus ning Jeesuse taavetlik päritolu olevat seepärast algkirikliku kristoloogia dogmaatiline postulaat, millel puudub igasugune ajalooline alus ja väärtus. Sest juba eeldused ei vasta tõele. Eelkristlikus palestiinajuutluses oli ringkondade kõrval, kes ootasid Messiast Taaveti kojast, ka teisi rühmitusi, kes lootsid näiteks aaronliku päritoluga Messiale. Aga ei saa olla ka juttu Uue Testamendi dogmaatilisest huvist Jeesuse taavetliku päriolu vastu. Jeesus ise ei omista mingit väärtust oma päritolule, ja ei Paulus ega Johannes tee mingisuguseid teoloogilisi järeldusi Jeesuse päritolust (vt Rm 1:3; Jh 7:41j). Kui Uue Testamendi mehed kõnelevad taavetlikust päritolust, siis nad mõtlevad sellega tõsiasja tõdemist, millel on ajalooline alus.

Kuid kas on mõeldav, et Joosepil oli veel tuhat aastat pärast Taavetit tõsiseltvõetav perekonnatraditsioon oma taavetlikust päritolust? See ei ole sugugi võimatu. Sest me kuuleme just uustestamentlikul ajajärgul korduvalt sugupõlvede-registritest, mida juudi perekondades peeti ja mis allusid ametlikule kontrollile. Neil on suur abieluõiguslik, omandiõiguslik, kutseõiguslik ja religiooniõiguslik tähendus. Eriti on kõnet isakodadest ja nende peadest, ühistest suguvõsa valdustest ja pärusmaadest jms. Ka Taaveti kojast me kuuleme mõndagi genealoogilist. On näha, et perekonnatraditsioon taavetlikust päritolust ei olnud Jeesuse päevil midagi päris ebatavalist. Ilmselt oli ka Joosepil selline perekonnatraditsioon. Sest me teame, et keiser Domitianus seoses ühe jälitusaktsiooniga vanajuutliku kuningadünastia vastu laskis kaks Joosepi lapselast (Jeesuse vennalapselapsed) nimedega Sakarja ja Jaakobus Rooma tuua, kuna nende peale oli kaevatud just nende taavetliku päritolu pärast. Nad võtsid oma taavetliku päritolu ilma pikemata omaks, aga nad lasti ebapoliitiliste inimestena jälle vabaks. Traianuse valitsusajal aga mõisteti igivana piiskop Siimeon (Jeesuse nõbu ja Jaakobus Õiglase järglane) surma kui «davidiid ja kristlane».

Kõige sellega arvestades tohiks Jeesuse taavetlik päriolu olla ajalooliselt kindel. Tõenäoliselt on Joosep tuletanud oma päritolu nendest davidiididest, kes olid Esra ajal pöördunud Babülooniast tagasi (Esra 8:2; Mt 1:12.17).Taavetliku päritoluga on aga otsustatud ka küsimus, kas Jeesus oli juut. Joosep tuli vaesest, kuigi oma minevikule uhkest perekonnast, kes aastasadu, ilmselt juba tuhat aastat oli erilise tõsidusega valvanud oma vere puhtana hoidmise pärast. Jeesus oli Iisraeli, väljavalitud ja põlatud rahva poeg.

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

Judaismi, kristlust ja islamit on nimetatud kolmeks Aabrahami usundiks. Ajaloolises mõttes on kristlus välja kasvanud juutide usutraditsioonist. Islamiusu rajaja Muhamed tundis omakorda mingil määral nii judaismi kui kristlust. Kõik kolm on monoteistlikud religioonid. Kas see aga tähendab, et neis religioonides austatakse sama Jumalat – Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalat, Jeesus Kristuse Isa?

Kristlasi ja juute eristab otsustavalt küsimus suhtumisest Kristusesse, täpsemalt sellesse, kas Naatsareti Jeesus, Maarjast sündinu, on tõotatud Messias ja Jumala Poeg. Johannese evangeeliumis on Jumala inimesesekssaamise kohta öeldud: «Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu» (Johannese 1:11). Juudid peavad end esiisa Aabrahami järeltulijateks ja loevad Aabrahamile antud tõotused endi kohta käivaks. Ent Jeesus ütles juutidele: «Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite Aabrahami tegusid» (Johannese 8:39).

Sellega ongi asja olemus lühidalt kokku võetud. Kuigi Jumal ilmutas end Iisraeli rahvale ja andis neile nii tõotused kui Seaduse, ei võtnud juudid vastu ilmutuse järgmist astet, mis avas täielikumalt Jumala olemuse. Kui Jeesus tunnistas end suurkohtu ees Jumala Pojaks, nimetas ülempreester seda jumalateotuseks (Matteuse 26:64; Markuse 14:64). Sünnist saadik pime mees, kelle Jeesus nägijaks tegi, heideti Kristuse tunnistamise tõttu kogudusest välja (Johannese 9:34).

+  +  +

Moslemid usuvad, et Muhamed on viimane Jumala läkitatud saadikutest, kelle seas on ka Jeesus ja Vana Testamendi prohvetid. Seega kuuluvad moslemid enda arvates samasse usulisse traditsiooni ja kannavad seda edasi kõige puhtamal kujul. Koraanis antakse moslemitele soovitus: «Kui hakkate vaidlema Raamatu rahvaga, siis … [ö]elge: «Meie usume seda, mis on läkitatud meile, ja seda, mis on läkitatud teile. Meie Jumal ja teie Jumal on üks ja sama, ja meie kuulame teda.»» (29.46 – siin ja edaspidi on kasutatud Haljand Udami tõlget).

Muhamed oli range monoteist. Koraan mainib Jeesust mitmel korral, kuid lükkab ühemõtteliselt tagasi kristliku õpetuse, et Jeesus on Jumala Poeg, Kolmainujumala teine isik. Selles seoses viitab Koraan kristlastele kui «valetajatele» (3.61) ning rõhutab ranget monoteismi: «Ei ole jumalusi peale Jumala» (3.62) ja «Tunnistagem sõna, mis on üks ja sama nii meile kui ka teile, et meie ei kummardaks kedagi teist kui Jumalat, et me ei peaks kedagi teist temaga võrdseks, vaid tunnistame Isandana vaid Jumalat» (3.64).

Koraani 4. suuras rünnatakse otseselt kristlikku kolmainuõpetust: «Uskuge Jumalasse ja tema sõnumitoojatesse ja ärge kõnelege Kolmainsusest. Lõpetage see, sest nii on teile parem. Jumal on üks, kiitus olgu talle! Kas temal võiks olla poeg?» (4.171; vt ka 5.72–75 ja 5.116). «Kuid nii väidate alatul kombel valet. Selle tõttu on taevas valmis rebenema, maa lõhenema ja mäed pudenema põrmuks – selle tõttu, et omistate talle poja! Armulisel pole sünnis omada poega!» (suura 19:89–92). 112. suuras teatatakse: «Ütle: Tema on ainus Jumal, igavene Jumal, ta ei ole sigitanud ega sündinud ja väes ei ole talle võrdset.»

Seevastu Uues Testamendis kirjutab apostel Johannes: «Kes on valetaja? Eks ju see, kes salgab, et Jeesus on Kristus. Antikristus on see, kes salgab Isa ja Poega. Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa» (1. Johannese 2:22–23). Ta lisab: «Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma, kellest te olete kuulnud, et ta tuleb, ja nüüd ta juba ongi maailmas» (1. Johannese 4:2–3).

Jeesus Kristuse taevane Isa, kes «muiste rääkis palju kordi ja mitmel viisil esivanamatele prohvetite kaudu» ja «on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu» (Heebrea 1:1–2), ja Koraani Allah, keda moslemid Jumalana austavad, ei saa olla üks ja sama jumalik isik, sest nad kõnelevad üksteisele vastu.

Luterlaste peamises usutunnistuskirjas mõistetakse islami õpetus Jumalast ketserlusena hukka: «Esiteks õpetatakse ja usutakse Nikaia Kirikukogu otsuse kohaselt üksmeelselt, et on ainult üks jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes seda tõeliselt on, aga selles ainsamas jumalikus olemuses on kolm isikut, kes on sama vägevad, sama igavesed, Jumal-Isa, Jumal-Poeg ja Jumal – Püha Vaim, kõik kokku üks jumalik olemus, igavesti, jagamatult, lõpmatult, mõõtmatu vägi, tarkus ja headus, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja alalhoidja. … Sellepärast mõistetakse hukka kõik selle artikli vastu käivad ketserlikud õpetused, nagu manilased, kellel on kaks Jumalat, kuri ja hea, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, islamiusulised ja muud nendesarnased…» (Augsburgi usutunnistus, I artikkel).

+  +  +

Judaism ja islam on olemuselt käsureligioonid, kristlus on lunastusreligioon. Judaistid ja moslemid usuvad, et kui inimene elab Jumala käskude järgi, pälvib ta Jumala õnnistuse. Islami keskmes on arusaam, et inimene peab ennast allutama tõelisele Jumalale, kelleks on end Koraanis ilmutav Allah, ja võtma omaks tõelise religiooni – islami, mis tähendab alistumist Allahi tahtele. Kohtupäeval hindab Allah inimest just selle järgi, kas inimene on järginud tema käske. Kristuse kui lunastaja rolli islamis ei tunnistata ning seetõttu pole ka vähimatki vajadust kiriku, sakramentide ja pühitsetud vaimulike järele. Seevastu kristlased panevad oma lootuse Kristusele, kes suri meie pattude eest ristil.

Tabavalt on kristluse ja islami erinevuste tuuma kokku võtnud paavst Johannes Paulus II: «Koraani Jumalale jagatakse kauneimaid nimesid, mida inimkeel suudab välja mõelda, kuid ta jääb maailmaväliseks Jumalaks, ta on pelgalt Majesteet, aga mitte Emmanuel, Jumal-on-meiega. Islam pole lunastusreligioon. Seal pole ruumi risti ega ülestõusmise jaoks. Mainitakse küll Jeesust, aga lihtsalt kui üht prohvetit enne viimast prohvetit, Muhamedi. Mainitakse ka Maarjat, tema neitsilikku Ema, aga lunastuse draama puudub seal täielikult. Seetõttu erinevad nii islami usuõpetus kui ka inimesekäsitlus suuresti kristluse omadest.» (Üle lootuse läve, 2001, lk 99).

Väga erinevad religioonid ja usuliikumised võivad tunnistada Jumala ainulisuse printsiipi ja vastanduda seega polüteismile või ateismile, kuid kristlased tunnevad ainsat ja elavat Jumalat tänu Tema eneseilmutusele Jeesuses Kristuses. Selle ilmutuse valguses tõlgendavad nad Vanaks Testamendiks nimetatud pühakirjaosa ning hindavad oma suhteid teiste religioonidega, sealhulgas islamiga.

Kuid Jumal ei ole lakanud rahvaid Kristuse juurde kutsumast. Nii judaistide kui moslemite seast on ristiusku pöördunuid. Aegade lõpul toimub Iisraeli pöördumine.

Käesolev kirjutis kuulub Meie Kiriku rubriiki «Ususeletus», milles käsitletakse kristliku usu ja õpetusega seotud küsimusi ja teemasid.

Luterlik kirik lähtub põhimõttest, et kiriku õpetus ja praktika peab tuginema Pühakirjale, mis on «ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid» (Konkordiavormel).

Sama elementaarne peaks olema arusaam, et ühtki piiblitsitaati ei saa kontekstist lahus ja tervikut arvestamata rakendada mingisuguse õpetuse põhjendamiseks. See käib ka naiste preestriks ja piiskopiks ordineerimise kohta.

Ajalehes Eesti Kirik küsiti piiskopikandidaatidelt, millal võiks EELKs saabuda aeg, mil piiskopiks saab naine. Kui sellele küsimusele vastata juriidiliselt, kirikuseaduse alusel, siis ei ole tõesti küsimus kas, vaid millal. Formaalselt selleks juriidilisi takistusi ei ole – kui jätta kõrvale Pühakiri, mis on kõrgeim norm.

Naiste ordinatsiooni pooldajad kasutavad oma vaate õigustamiseks mõnda n-ö kuldsalmikest, millest üks on Gl 3:28: «Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.» Üks hea ametivend, piiskopikandidaat, viitab kirikulehe küsimusele vastates just sellele kirjakohale.

Teine ametivend toob aga Lk 10:42 alusel näite selle kohta, kuidas üks Jeesuse jalgade ees istuv naine oli valinud selle hea osa, mida temalt ära ei võeta, ja lisab: «Oleks hea, ja seda võimaldab hästi eesti keel, et me saaksime vähemasti kirikus üle mees versus naine mõtlemisest ning rõhutaksime pigem Kristuse ihu terviklikkust ja uut loodut.»

Tõepoolest, kirikutöös ei peaks vastandama mehi ja naisi. See, kes meid sellele tööle kutsub ja läkitab, hindab igaühe panust vastavalt talle usaldatud ülesandele. Kuid kas ei kõnele juba apostel Pauluski erisugustest ametitest ja ülesannetest koguduses, ehkki Kristuse ihu on üks tervik: «Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad?» (1Kr 12:29).

Vaimuliku ameti küsimuses on Uus Testament õpetuslikult väga selge. Ülal osundatud Galaatia ja Luuka kirjakohad ei käsitle vaimulikuks, k.a piiskopiks, ordineerimist; need ei puutu ordinatsiooni küsimuses üldse asjasse. Taolise seose loomine on täiesti meelevaldne.

Paraku võib siin näha liberaalse ja ka sektantliku teoloogia sisseimbumist luterlikku kirikusse. Selle mõjul vaadatakse kiriku traditsioonilisest õpetusest ja pühakirjatundmisest üle. Kuid just nimelt piiskopiameti üks olulistest ülesannetest on kaitsta kirikus õiget piibellikku õpetust – üle igasuguse kirikupoliitika, ühiskondliku retseptsiooni või isiklike eelistuste. Piiskop peab tagama kiriku ühtsuse Jumala sõna tões, mitte edendama teoloogiliselt eksitavaid või vaieldavaid teooriaid.

Loe ka:

23 teesi Pühakirjast, naistest ja vaimulikust ametist

Luterlikud usutunnistuskirjad ordinatsioonist

Katkend Virumaa praosti ja Kadrina koguduse õpetaja Reiner Brockmanni (1609–1647) matuseks koostatud eluloost, mis illustreerib luterlikku ars moriendi’t ehk suremise kunsti – parimas meheeas surija pihib viimse tunni lähenedes ametivennast pihiisale oma patud ja võtab suurima austusega vastu armulaua sakramendi, jätab hüvasti omastega, keda manitseb jumalakartlikkusele, ning lahkub õndsalt usus, et kuigi ta on patune inimene, on Issand Kristus teda ristimisel oma süütu verega puhtaks pesnud.

Kui tal [Reiner Brockmannil] nüüd seda teist ametit pidades ligemale üheksa aastat mööda oli saanud, pani armas JUMAL lõpuks läinud aasta [1647] novembri alguses tema peale katsumuse ihunõrkuse näol, mis esiti küll nii väga hädaohtlik ei paistnud, siis aga kähku sedavõrd võimust võttis, et käepärast olevatest abinõudest, ja kust niisuguseid leidagi linnast väga kauges kohas, enam mingit kasu ei olnud.

Iseäranis rängalt vaevas teda haigus 28. novembril, võttes igasuguse lootuse tervise tagasitulekuks, mispeale ta siis esimesel advendipühapäeval laskis enda juurde paluda oma pihiisa isand Martinus Zareniuse, Haljala koguduses teeniva pastori, kes pärast avaliku jumalateenistuse lõppu tuli; õnnis lahkunu avaldas talle oma tõsist soovi osa saada ISSANDA õhtusöömaajast, ja pärast eelnenud kristlikku kõnelust isand pastoriga ja armsate omastega pihtis ta kõigest südamest, mida tema määratud pihiisa pisarsilmi kuulas; siis võttis ta täie mõistuse juures olles ja kõige suurema austusega püha õhtusöömaaega, mille järel ta oma armsat JUMALAT palve ja lauluga südamlikult tänas.

Kui ta nüüd nõnda ennast JUMALAGA oli ühendanud ja oma hinge ja selle igatsust JUMALA järele rahuldanud, ei unustanud ta ka oma pereasju korraldada ja laskis enda juurde kutsuda armsad omaksed, oma abikaasa ja lapsed koos nende koduõpetajatega, nagu ka teenijarahva, ja andis neile teada, et armas JUMAL ta ära kutsub; siis manitses ta neid kõiki tõelisele jumalakartusele ja soovis neile Jumala armu ja tema vägevat kaitset ja abi, nagu ka Püha Vaimu juhatust.

Seejärel jättis ka kõik maise ja tuletas hoopis meelde oma nime ja ütles, et olgu küll ta nimeks Reinerus, ei ole ta siiski puhas (rein), vaid vaene musta hingega patune; kummatigi teab ta, et ta oma Lunastaja süütu verega on pestud puhtaks ristimisel. Kui ta oli avaldanud seda ja muudki, seadis tema pihiisa isand Martinus Zarenius ta asemele pikali ja vastu õhtut novembrikuu 29. päeval lõppes ta elu nende viimaste Issand Kristuse sõnadega: Isa, sinu kätte annan ma oma hinge. Ta oli 38 aastat ja 7 kuud vana.

Kõige armu ja halastuse Isa kroonigu seda õiglast inimest, kelle hing on juba Tema käes, õigluse krooniga, siis kui tuleb õiglaste ülestõusmine, ja hoidku tema luid maapõues, kuhu need nüüd peab pandama, niikaua kui ta sel päeval saab oma seletatud ihus seista oma Lunastaja Jeesuse Kristuse ees.

Niisama andku helde JUMAL oma rõõmulise vaimu läbi kõigile omastele, keda see surm on masendanud ja kurvastanud, jõudu ja lohutust ja kristlikku kannatlikkust; astugu Tema ise isa kohale ja olgu nende hoolitseja, abimees ja kaitsja, kuni nemadki lõpuks, nagu meiegi nendega koos jõuame õiglaste hulka, kelle hinged puhkavad kõigest vaevast eemal JUMALA juures. Andku Ta meile kõigile, igaühele tema ajal, selleks üks õnnis tunnike meie ustava ISSANDA ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse läbi. Aamen.

Katkend teosest: Reiner Brockmann. Teosed. Koostanud ja toimetanud Endel Priidel. Tartu, Ilmama, 2000, lk 379–380. Trükitud matusejutluse tiitel:

ÕIGLASTE SURM

Tarkuseraamatu 4. peatükist.
See on:
Kristlik matusejutlus,
hauda pannes
auväärset, lugupeetavat ja õpetatud
isand Reiner Brockmanni,
endist pastorit Kadrina Issanda koguduses Eestimaal ja Viru distrikti peale ametisse seatud praosti, kes, pärast seda, kui ta 29. novembril äsja möödunud 1647. aastal vastu õhtut oma kiriklas Tristveres õndsalt Issandas lahkus, seejärel 14. jaanuaril käesoleval aastal Oleviste kirikus Tallinnas kristlike ja tavapäraste tseremooniatega mulda sängitati,
peetud tema enda soovil selle teksti järgi
Andreas Sandhageni,
sellessamas kirikus teeniva diakoni poolt.
Tallinn
Trükitud Heinrich Westphali, gümnaasiumi trükkali
juures 1648. aastal.