Tervist, austatud daamid ja härrad, head kaasesinejad!

Esiteks tänan ka enda poolt kõiki kohaletulnud inimesi, kelle südames on abielu, laste ja perekonna õigused. Need kaks institutsiooni ehk abielu ja perekond, ning need, kelle nimel nad peamiselt eksisteerivad ehk lapsed, on tänapäeval massiivse rünnaku all ning oleks mitte ainult õiglane, vaid hädavajalik, et nende kaitse oleks rünnakust veelgi massiivsem, ent ometi on meid siin Eestis kui ka maailmas väga vähe.

Sestap on eriliselt oluline, et laste õiguste ja abielu- ning perekonnakultuuri kaitse sõnum leviks teie kaudu, kes te siin kohal olete või hiljem konverentsi salvestust vaatate, ka Eesti ühiskonnas võimalikult jõuliselt võimalikult kaugele.

Tervitan ühtlasi ka meie seas viibivaid külalisi Soomest: meie head sõpra ja suurepärast intellektuaali professor Tapio Puolimatkat, kes astub konverentsi teises pooles üles ettekandega ning Soome perekonnaorganisatsiooni «Aito avioliitto» juhatuse esimeest Arto Jääskeläineni. Tervetuloa tänne Tallinnaan! 

Aga nüüd teema juurde. «Nagu Saturn õgib revolutsioon oma lapsi.» Meieni on see ütlus pärandunud vormis «Revolutsioon sööb oma lapsi». Fraasi omistatakse Genfist pärit, kuid Prantsuse revolutsiooni päevil Pariisis ja Londonis tegutsenud ajakirjanikule ja propagandistile Jacques Mallet du Panile, kes alguses tervitas revolutsiooni suure innuga, ent hiljem revolutsioonis pettununa üllitas mitmeid antirevolutsioonilisi pamflette. Mallet du Pan poetab oma kuulsa lause essees «Tähelepanekuid Prantsuse revolutsiooni olemuse üle» ja viitab sellega loomulikult revolutsioonilisele terrorile, mis pöördus juba mõne aasta jooksul revolutsionääride endi vastu, kui Georges Danton ja hiljem jakobiin Maximilien Robespierre koos arvukate teiste revolutsionääridega pidid maitsma oma enda väljatöötatud rohtu ühiskondlike vastuolude lahendamiseks – loovutama oma pea revolutsiooni altarile. 

Palju vähem räägitakse aga sellest, et revolutsioon ei söö mitte ainult oma lapsi, vaid revolutsioonilise vaimu poolt nakatunud ühiskonnas hävitab revolutsioon nii füüsiliselt kui ka vaimselt kõigi lapsi.

«Liberaalse demokraatia» tingimustes on ohvripositsioonist saanud peamine sotsiaalne kapital, mille omandamise pärast käib kõva lahing. Erinevad «vähemusgrupid» nõuavad teineteise võidu oma õigusi.

Ometi leidub üks grupp inimesi, kelle õiguste eest võitlevad vaid vähesed. Nemad on tõelised ohvrid, keda sunnitakse kinni maksma teiste gruppide väljamõeldud võltsõigusi enda põhiõiguste arvelt.

Nendeks on lapsed, kes emaüsas tapetakse või kellelt abielu väärastamise käigus röövitakse õigus emale ja isale või kelle vaimu nüristatakse ja väärastatakse riiklike seksuaalkasvatusprogrammidega. Nemad, kes on ühiskonna kõige nõrgemad, on tõelised ohvrid, kelle õigusi meil on kohustus kaitsta ja kelle õiguste eest seismisele pühendame käesoleva konverentsi.

Hoolimata sellest, et abielulahutus ja selle otsese tagajärjena üsasisene lapsetapp päästeti juba sada aastat tagasi revolutsiooni Pandora laekast valla, on need viljad ka täna täpselt sama surmavate ja hävitavate tagajärgedega kui toona, mil need Alexandra Kollontai eestvedamisel Nõukogude Liidu seadustesse raiuti. Eestis tapetakse peaaegu 4000 last aastas oma ema üsas. Aastast 1956, mil abort siin seadustati, on aga samal viisil tapetud poolteist miljonit last. 

Me võime seega ilma igasuguse kahtluseta tunnistada, et üleüldise revolutsiooni peamiseks ohvriks on lapsed. Revolutsioonilise demokraatia pinda kraapides paljastub selle alt surmakultuuri režiim, mis trambib ja tallab kõige kaitsetumate inimeste õigustel. Liberaalse demokraatia ja inimõiguste maski taha peidab end üks kõige verisematest ja destruktiivsematest revolutsioonilistest ideoloogiatest, mida maailm on eales näinud.

Et jõuda arusaamiseni praeguse olukorra põhjustest, peame vastama küsimusele, mis on revolutsioon. Kui asjad on seatud oma loomuse järgi ehk nii, nagu nad peavad olema, avaldub neis püha Augustinust tsiteerides tranquillitas ordinis, korra rahu. Kõige üldisemalt on revolutsioon asjade loomuses avalduva ja kristlikus tsivilisatsioonis ilmneva korra ja sellele baseeruvate ühiskondlike suhete ja institutsioonide lammutamine.

Me oleme harjunud, et rääkides revolutsioonist räägime eelkõige seda ellu viivatest marginaalsetest äärmusgruppidest ja rahvast selle abitu ohvrina. Brasiilia mõtleja Plinio Corrêa de Oliveira rõhutab aga oma teoses «Revolutsioon ja vasturevolutsioon», et revolutsioon leiab esimeses astmes aset inimeste vaimus, tendentsides ja kalduvustes, mis pöörduvad ära metafüüsilistest kategooriatest nagu tõde, hüve ja ilu.

Nende asemele tulevad uhkus ja meelelisus.

Andudes uhkusele sõdib inimene järk järgult loomuseadusliku korra kui enne teda ilmneva ja tema ülese antuse vastu. Talle ei meeldi idee teda ületavast korrast, millele ta inimesena peab alluma, sest ta tahab ise saada enda korra kehtestajaks. Meelelisuse omaks võtnud ühiskond on valmis aga uhkusele tuginedes lammutama tema teele jäävad abielu ja perekonna institutsioonid ning pidama selle tagajärjena tekkivaid laste kannatusi eimillekski.

Meelelisuse vallapäästmise ohtlikkusele osutasid tähelepanu juba eelkristlikud filosoofid nagu Platon ja Aristoteles: kui mõistus ei kontrolli enam madalaid tunge ja naudinguiha, lõhutakse ära inimese loomuomane struktuur, mis on meile eriomane ja teeb meist inimesed. Tranquillitas ordinis ehk korra rahu on inimese hinges kadunud ja selle tagajärjel haarab kogu ühiskonda kaos.

Seega areneb revolutsiooni vaim inimeste hinges ning väline revolutsiooniline muutus, mille ajaloolisteks etappideks oli teiste seas Prantsuse ja bolševistlik revolutsioon, on vaid peegeldus sellest, millises seisus on rahva hing. Taastades elukultuuri peame me eelkõige vaatama endasse ning alles seejärel üritama kutsuda esile ühiskondlikke muutusi.

Ei ole vaja hellitada illusiooni, nagu võiks elukultuur selle täiuses taassündida nö pelgalt loomuõiguslikul põhjal, sest kuigi elukultuuri põhitõed on oma olemuslikult loomuõigusest tulenevad, on eel- ja postkristlik ajalugu korduvalt tõendanud, et inimväärikus saab täiel määral õitseda üksnes seal, kus sellele on olemas teoloogiline ja metafüüsiline vundament.

See võib kõlada võimatult, ent olen seda meelt, et kui me tahame taastada elukultuuri, peame taastama kristliku kultuuri, kristliku tsivilisatsiooni. Samas tuleb ka selgelt tunnistada, et rahvastikukriisist võime välja tulla üksnes siis, kui me taastame elukultuuri: enne kui iga inimese elu pole püha eostamisest loomuliku surmani ning kui abielu ja perekond pole reaalselt müüritud ühiskonna alustalaks, pole mingit lootust ületada rahvastikukriisi.  

Inglise kirjanik C. S. Lewis on oma noorpõlve mälestustes tema enda poolt läbielatule viidates kirjutanud, et pole kaitsetumat olendit Jumala armu sisendustele kui noor ateist, kes meeleheitlikult üritab endale ja maailmale tõestada, et Jumalat pole olemas. Iga nurga taga varitseb teda Tähendus ja Mõte, kevadöödel linnulaulu kuulates ja oma mõtetes uidates tabab teda Ilu nagu nool, mis sosistab talle: ma olen vaid sõnumitooja temalt, kes on kõikide ilusate asjade, ilu allikas. Mõte Loojast ja tema korrast tabab teda ühel ööl nagu varas ning tal pole selle käest pääsu. Mis sealt edasi tuleb, on Lewise «Narnia kroonikate» lõpulauset parafraseerides aga juba hoopis teine ja ilusam lugu. 

Analoogia korras tahaksin uskuda, et pole kaitsetumat tsivilisatsiooni Jumala armu sisendustele kui paaniliselt ja meeleheitlikult laste õigusi ja abielu tegelikku tähendust eitav surmakultuur, mis väriseb iga elukultuuri ilmingu ees. 

Nagu Saturn õgib revolutsioon omaenda ja kõigi teiste lapsi.

Saturn on aga teatavasti Rooma vaste Kreeka Kronosele ehk jumalale, kelle nimi tähistab ka matemaatilist ja lineaarset aega. Sündmused surmakultuuri ajaloos kisendavad oma tumma karjet nagu arvud revolutsiooni kronograafil ning vahel võib tunduda, et seda julma marssi ei peata miski.

Kuid ajale on vanakreeka keeles ka teine vaste: kairòs (καιρός), soodne hetk ja silmapilk, mil kronos (χρόνος) vakatub, ootamatu lootus läbistab taeva nagu välk ja kõik muutub. See, mis on olnud, pööratakse ümber, kõik, mis on kurjusega saavutatud, variseb põrmu. Hakkab koitma asjade tõene tähendus ning ilmsiks saab revolutsiooni tohutu vale.

See hetk on nüüd ja see hetk on eelkõige siis, kui me teeme oma valikuid, mis puudutavad meie ja meie laste elu. Meie ees on valik, mille paneb lugeja ette juba kõige vanem kristlik kirjalik ülestähendus «Didachè» (Διδαχή): on olemas kaks teed: üks viib ellu ja teine surma, ent nende vahel on suur lõhe.  

Tänan tähelepanu eest!

Portaali Objektiiv peatoimetaja ja Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nõukogu esimehe Markus Järvi ettekanne lastekaitsepäeval, 1. juunil, toimunud konverentsil «Abielu ja laste kaitse»

Üle-eelmisel kümnendil olin Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku esindajaks Porvoo kontaktgrupis, mis koordineerib Porvoo kirikuosaduse ühiseid ettevõtmisi. Seal kuulsin Taani esindaja käest esimest korda, et Taani luterlikus rahvakirikus on ametis preester, kes ei usu Jumalasse, ja näib, et teda ei saa ametist lahkuma sundida ei piiskop ega tööandja – Taani kuningriik (Taani luteri kirik on staatuselt riigikirik).

Selle vaimuliku nimi oli Thorkild Grosbøll (1948–2020). 1991. aastal sai temast Kopenhaageni kesklinnast umbes 15 kilomeetri kaugusel asuva Taarbæki koguduse preester. Tema kuulutus seisnes lühidalt öeldes järgmises: «Ei ole olemas taevast Jumalat, ei ole olemas igavest elu, ei ole olemas ülestõusmist.»

Kogudusele olevat selline kuulutus väga meeldinud. Ühe arvamuse kohaselt olevat selline vaade asjadele «värskendav». Postimees kirjutas toona, kakskümmend aastat tagasi: «Kantslist peaks saama uskmatuse kõnetool, koht, kus saab rääkida kõigist probleemidest ja konfliktidest. Pastori ultraradikaalsed jutlused on viimastel päevadel saavutanud suure populaarsuse ja ta esineb kirikus pidevalt täissaalile.»

Uskmatu kirikuõpetaja vaated said laiemalt tuntuks, kui 2003. aastal ilmus temalt raamat «Kivike kingas» (En Sten i Skoen). Raamatus esitatud seisukohti kordas ta ka ajaleheintervjuus, mis pälvis avalikkuses palju suuremat tähelepanu. Seepeale vabastas piiskop ta ametikohustuste täitmisest, heites talle ette Taani kiriku usutunnistusest lahknemist, korraldustele mitteallumist ja segaduse külvamist.

Kuid varsti ennistati jumalasalgajast preester ametisse. Koguduse juhtkond seisis oma kirikuõpetaja taga. Asi lõppes viimaks sellega, et aastal 2008 siirdus Thorkild Grosbøll varakult pensionile.

Ega see Taani preester ei ole kahjuks ainus omataoline. Inglismaal õppides kohtasin üht endist anglikaani preestrit, kes eitas suurt osa kristlikest dogmadest, nõustudes vist ainsana ideega maailmavälisest kõrgemast jõust. Ta neelas innukalt raamatuid, kus seati traditsiooniline piiblitõlgendus kahtluse alla, ja väljendas oma vaateid ilmavõrgus.

Taoliste vaadete taustaks on alates valgustusajastust Lääne tsivilisatsioonis laialt levinud skepsis kristliku usu ja doktriini suhtes. Ühes usu kadumisega üleloomulikku muutus keskseks maine elu ja maine õnn. Kristlikust religioonist jäid kahtlejate südames alles n-ö humanistlikud ideed, mida on võimalik ühitada materialistliku maailmavaatega.

Kantsel kui uskmatuse kõnetool?

Kirik ei saa muuta sõrmenipsuga maailma arvamust. Küll aga tekib probleem siis, kui kirikus on ametis töötegijad, kes hülgavad kiriku õpetuse, ja leidub ka kogudusi, kes on seesuguste hingekarjastega rahul, sest nende kuulutus sügab inimeste kõrvu. Probleem on ka see, kui piiskopid kui ülemkarjased ei täida oma kohust või kui teatud asjaolud neid takistavad.

Karjaseametisse ordineeritud inimesed on Jeesus Kristuse suuks, käteks ja jalgadeks. Nad ei esinda altaris ja kantslis iseennast ega omaenda usulisi arusaamu, vaid nad on seotud kiriku usutunnistuse ja õpetusega. Nad ei ole läkitatud kuulutama oma personaalseid tõekspidamisi (ja selles ametis on ka mõeldamatu omada mingeid teistsuguseid tõekspidamisi).

Kiriku ülesanne maa peal ei ole moodustada ajaveetmise klubisid või päästa planeeti, vaid vahendada hingede päästet, mis on antud Kristuses – isegi kui selle soovijad on tühine vähemus. Vahel tundub, et see iseendast mõistetav tõsiasi kipub ka meil kaotsi minema.

Andes homoseksuaalsetele paaridele lapsendamise õiguse, röövime me nendelt lastelt nende unistused ja lapsepõlve, kirjutab Illimar Toomet.

«Meie peres on ema isegi rohkem kui mõnes teises,» pealkirjastas ajakirjanik pool aastat tagasi Postimehes ilmunud artikli Eesti nn esihomopaarist. Ameerikast toodud laste kasvatamisest rääkivate meeste juttu lugedes tuleb küll välja, et tegelikult ema olemasolu vajalikuks ei peeta, soost olulisem olevat suhtumine ja käitumine. Isegi hiinlasest lapsehoidja «tähtsamaks» ülesandeks on mitte olla ema asemel, vaid rääkida lastega ainult hiina keeles, et need äris vajaliku keeleoskuse juba varakult omandaksid.

Artikkel toob kujukalt esile kavandatava perekonnaseaduse – ja veel 81 muu seaduse – muutmise ühe olulisema ja kurbloolisema tagajärje. Homopaaridele lapsendamise õiguse andmisega võetakse lapselt õigus tunda oma bioloogilist isa või ema ning temaga suhelda.

Tegelikult oli kirjeldatud meestepaari loos emast põgusalt juttu. Nende senise kooselu suurima kriisi ja pooleaastase lahusoleku põhjustas see, et suri ühe mehe ema – kellega pojal oli väga lähedane suhe.

Traagiline on see, et ilmselt teavad mõlemad mehed väga hästi, kui oluline võib isegi täiskasvanud mehe jaoks olla tema ema. Aga enda üleskasvatatavate laste elust on nad ema algusest peale välistanud.

Väitele, et «abieluvõrdsusega» ei võeta kelleltki midagi ära, võiks vastata Greta Thunbergi sõnadega: «You have stolen my dreams and my childhood» («Te olete varastanud mu unistused ja mu lapsepõlve»). Muidugi on siin üks oluline erinevus. Greta Thunbergi sõnadele vastas rahvusvaheline kogukond kestvate ovatsioonidega. Mis saab aga siis, kui süsteemi vastu peaks üles tõusma laps, kellelt «abieluvõrdsusega» võeti ära isa või ema?

Parem oleks, et ta täiskasvanuna oma suu kinni hoiaks. Ohvriabi asemel pakutakse talle justiitsministeeriumi haldusalast hoopis teiste asutuste, prokuratuuri, kohtu ja vanglateenistuse «teenuseid».

Egan’d nii hull see asi ka pole, võib vaielda vastu. Keegi ei pane vangi inimest, kes igatseb oma isa või ema järele. Kui küsida seda vihakõneseaduse eelnõu esitavalt justiitsministrilt, vastab ta, et tema ei oska öelda. Kohus otsustab.

Ring on täis saanud. Kui homoseksuaalne suhe dekriminaliseeriti Eestis 1992. aastal, siis alates 2023. aastast tahetakse kriminaliseerida kriitika homoseksuaalsete suhete legaliseerimisega kaasnevate väärnähete vastu.

Selsamal 1992. aastal vastu võetud põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti Vabariik rajatud «vabadusele, õiglusele ja õigusele». Võibolla oleks aeg ajale jalgu jäänud väljend asendada sõnadega «Armastus on vaba!»?

Artikkel avaldati esmalt portaalis Objektiiv.

Jumal on tõde ning me teame Pühakirjast, et meie, inimesed, oleme loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks. See tähendab, et püüdlemine tõe poole kuulub lahutamatult tõelise inimlikkuse juurde.

Aastal 1990 kirjutas tollane Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Kuno Pajula oma karjasekirjas: 

«Ennast Jumala ees läbi katsudes saame ettekujutuse sellest, millised oleme Tema ees rahvusena. … Meil on Õnnistegija tõotus: Mina elan ja ka teie saate elama! (Jh 14,19), aga see sünnib siis, kui me jääme Temasse, Tema armastusse, kui me ei ela enam patu orjadena. Patuorjuses elavaid inimesi võrdleb Jeesus pildiga viljatust viigipuust, mille kohal on oht, et ta maha raiutakse.

Meie rahvale nõnda otsustaval ning keerulisel ajal kutsun kõiki meie koguduste usklikke üles palvetama, et me rahvas ei saaks maha raiutud, et Issand jätaks ta veel sellekski aastaks! Ma kutsun koguduste õpetajaid üles korraldama ja looma enam võimalusi ühisteks palveteks meie eesti rahva eest. [---]

Meie palve on, et Jumal ise juhataks me rahvast õigel teel, annaks üksmeelt ja rahu, laseks meid omakasupüüdmatu ja siira südamega töötada rahva hüvanguks. Me ootame Jumalalt abi ja tuge vabaduse ja sõltumatuse saavutamisel, tahame oma töö ja tegudega selleks kaasa aidata.

Nüüd oleme küsimuse ees: kas pöörduda tagasi Jumala juurde või hukkuda. Paljud märgid räägivad sellest, et inimesed mõistavad – ellu jäämise tingimuseks on pöördumine Jumala juurde.»

Täna, 33 aastat hiljem, on Eesti rahvas taas kord valiku ees, kas jääda kindlaks Jumala sõnale ja ühiskonna alusvundamendi moodustavatele väärtustele või minna arvatava edumeelsuse õhinas kaasa jumalatu Revolutsiooni lammutustööga, mida veavad eest poliitilised aferistid.

Abielu tähendust ei saa põhimõtteliselt muuta ei riik ega kirik. Sellele institutsioonile on aluse pannud Jumal ise. Abielu mõiste ja tähendus ei tohi olla mängukann erakondade käes – abielu ei ole erakondlik, mingile grupile kuuluv asi, vaid kogu ühiskonna alustala. 

Valitsejate plaanid ei puuduta üksnes abieluinstitutsiooni muutmist n-ö sooneutraalseks. Samasoolistele paaridele on kavas anda lapsendamisõigus, eirates sellega iga lapse võõrandamatut õigust emale ja isale. Seadustest roogitakse välja sõnad «ema» ja «isa». 

Kõike seda tahetakse teha, ignoreerides väga paljude inimeste veendumusi ja väärtushoiakuid. «Hääled on koos, et seda päriselt teha,» ütleb sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja lisab, et «väärtuspõhiseid eriarvamusi me arusaadavalt ei saa arvesse võtta, sest küsimus on üsna mustvalge – ei või jaa.»

Kui nüüd valitsus on nii selgelt valinud poole, tuleb meil selgelt astuda välja tõe eest. Sellest tulenevalt kutsume kristlasi ja kõiki hea tahtega inimesi üles osalema laupäeval, 27. mail kell 12 algaval meeleavaldusel Toompea lossi ees. Tunnistagem oma usku, tulles kohale ja seistes vastu abieluinstitutsiooni moonutamisele! Kui Toompeale tuleb piisavalt palju inimesi, on see ehk ainus võimalus veenda otsustajaid, et nad loobuksid oma plaanidest. 

Meie arvates on käes Eesti maale ja rahvale saatuslikud ajad. Kui me ei suuda ära hoida Jumalale selja keeramist, muutume rahvana viljatu viigipuu sarnaseks, mille kohal on oht, et ta maha raiutakse. Kristlaste kohus on olla soolaks ja valguseks. Rahvas ja tema juhid vajavad meie palveid, kuid samuti rahumeelseid ja väärikaid tegusid, millega vastu astuda pimeduse jumalatutele plaanidele. Tehkem seda üheskoos! 27. maist võib saada pöördepunkt meie rahva jaoks.

Aastal 2017 sõnastatud ja seitsmekümne Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimuliku poolt alla kirjutatud teesid patust, armust, abielust ja perekonnast on jätkuvalt aktuaalsed.

Kristuse kirikus on ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid, ilmutatud Jumala Sõna.

Apostel Paulus manitseb hingekarjaseid: «Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest.» (2Tm 4:2–4)

Ajal, mil kristliku jumala- ja inimesekäsituse kesksed mõisted – patt, arm, abielu, perekond – on hägustumas või neile tahetakse anda lausa uus sisu, tahame korrata üle mõningad õpetused, mille kirik on oma Issandalt saanud ja mida ta on alati uskunud, õpetanud ja kuulutanud.

1. Jumal ja inimene. Jumal, kes on iseeneses lõpmatult täiuslik, on üksnes armastuse pärast loonud inimese, oma näo järgi ja oma sarnaseks. Inimese kõrgeim kutsumus on näha oma Loojat ning elada igavesti ühtsuses Temaga.

2. Patt. Pattulanguse tõttu on inimese ühendus Jumalaga, oma elu algpõhjuse ja allikaga, katkenud. Ühes sellega on inimene kaotanud algse puhtuse, tema jumalanäolisus ja kõik sellest tulenev, sealhulgas tahtevabadus, õige arusaamine heast ja kurjast, armastusest ja tõest on patust moonutatud.

3. Patune vajab armu. Pääsemiseks, lepituse ja taasühenduse leidmiseks oma Loojaga vajab inimene Jumala armu ja halastust, mis kingib jumaliku õigluse poolt hukkamõistetud patusele andeksandmise ja meeleparanduse võimaluse.

4. Jumal tahab patuseid muuta. Jumal armastab iga inimest sellisena, nagu ta on, kuid Jumala armastuse juurde kuulub, et Ta ei jäta inimest selliseks, nagu ta on, vaid tahab teda uuendada ja muuta – oma Poja näo sarnaseks (Rm 8:29).

5. Inimene loodi meheks ja naiseks. Inimese põhiolemuse ja seeläbi tema jumalanäolisuse juurde kuulub ka soolisus. Jumal on inimese loonud meheks ja naiseks, teineteist täiendama ning nõnda vastastikuses ja uut elu esiletoovas armastuses teostama nii oma tõelist inimlikku kutsumust kui ka jumalasarnasust.

6. Abielu on osa loomiskorrast. Mehe ja naise suhe, nii abieluline teineteise toetamine kui ihulik üheks saamine, on Jumala tahe ja osa jumalikust loomiskorrast, mis peegeldab Jumala kui igasuguse elu ja olemise allika ja esiletooja enda olemust.

7. Jumala ja Tema rahva suhe. Pühakiri võrdleb Jumala ja Tema rahva suhet sageli mehe ja naise vahelise armastus- ja abielusuhtega, esitades seda kui ideaali isegi siis, kui tegelikkus sellele ideaalile ei vasta, kui Jumala ustavusele vastab inimene omapoolse truudusetusega.

8. Abielu kui lunastuse ja lepituse sümbol. Uus Testament võtab selle vanatestamentliku võrdpildi üle ja ülendab seda veelgi. Abielust, ühe mehe ja ühe naise täielikust andumusest teineteisele saab lunastuse ja lepituse sümbol: nagu Kristus armastab, toidab ja hellitab kogudust ning on iseennast meie eest loovutanud, et meid pühitseda, nii peab ka mees oma naist armastama ja tema poole hoidma ning need kaks saavad üheks (vrd Ef 5:25–32).

9. Seksuaalsus kui Jumala kingitus. Seksuaalsus on Jumala suur kingitus inimesele selleks, et inimene saaks kogu oma olemuse, nii hinge kui ihuga, elada ennast lõpuni andvas ja teist täielikult vastuvõtvas armastuses. Selle juurde kuuluvad lahutamatult vastastikune austus, tingimusetu truudus ja valmisolek olla osalised suurimas Jumala imes: elu edasiandmises, uue elu esiletoomises.

Seepärast on kõik mehe ja naise abielust väljapoole jäävad seksuaalsuhted Jumala poolt kingitu ja Tema tahte moonutamine ehk patt: eksimus nii Jumala kui tegelikult ka inimese enda tõelise olemuse ja jumaliku kutsumuse vastu. Pühakiri ütleb, et miski sellest ei päri Jumala riiki (1Kr 6:9–10). See kõik taandub viimselt ühele ja samale, langusjärgse inimese peamisele kiusatusele: olla nagu Jumal, määrata ise, mis on hea ja mis on kuri, viimaks tõugata Jumal troonilt ja asuda ise Tema kohale.

10. Jumal on andnud meile teada, mis on hea. «Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?» (Mi 6:8).

Kõige selgemalt tuleb see esile kümnes käsus, mis on võetavad kokku kohustusena armastada Jumalat kogu oma olemusega ning ligimest nagu iseennast. Olgu meie eksimuseks uskmatus või ebajumalateenistus, hoolimatus Issanda nime või Tema päeva pühitsemise suhtes, vanemate mitte austamine, kellegi elu ja tervise kahjustamine, abielurikkumine, vargus, valetamine või himustamine – kõigi kohta ütleb Pühakiri: «Ei ole õiget, ei ühtainsatki … sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud Tema veres lepitusohvriks usu kaudu.» (Rm 3:10.23–25)

11. Patust rikutud inimene on jõuetu ennast ise muutma. Langusjärgne inimene ei suuda ilma Jumala abita kiusatusele vastu panna ning annab end Jumalat ja Tema tahet hüljates kurja meelevalda. Inimesest, kelle üle valitseb patt, saab ülekohtu ori ja tööriist (vrd Rm 6) ning teda võib päästa ja uuendada üksnes Jumala lunastav ja pühitsev arm Kristuses.

12. Kristus kutsub patuseid pöörduma ja muutuma. Samamoodi kutsub ka Tema kirik kõiki patuseid tagasi: pöörduma ja meelt parandama, andestust ja lepitust otsima ning Jumala armu abiga oma elu muutma. Inimene ei pea jääma selleks, kes ta on praegu, langenuna. Jumala Sõna julgustab meid muutuma ja uueks saama, katsudes läbi, mis on Jumala tahtmine, hea, meelepärane ja täiuslik (Rm 12:2). See on Jumala hindamatu armukink, kuna meid «pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga meie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega» (1Pt 1:18-19).

Mingit vastupidist sõnumit kirik endale lubada ei saa. Tõeline armastus nõuab patu nimetamist selleks, mis see on, ning patuse tagasikutsumist hukatuse teelt ja igavese elu teele juhtimist. Sellest lähtudes lükkame tagasi kõik vastupidised õpetused ja kiriklikud praktikad, kes neid ka ei esitaks ega kaitseks.

Rene Alberi, Enn Auksmann, Ahti Bachblum, Georg Glaase, Patrik Göransson, Eenok Haamer, Markus Haamer, Siimon Haamer, Teet Hanschmidt, Arne Hiob, Toivo Hollo, Villu Jürjo, Algur Kaerma, Peeter Kaldur, Urmas Karileet, Avo Kiir, Aare Kimmel, Margus Kirja, Jaanus Klaas, Peeter Krall, Kalju Kukk, Mihkel Kukk, Tiit Kuusemaa, Kalle Kõiv, Tiit Lastik, Leo Lekarkin, Ülo Liivamägi, Tõnu Linnasmäe, Joel Luhamets, Kristjan Luhamets, Esa Luukkala, Aarne Lätte, Tiit Maasikmäe, Meelis Malk, Kalle Mesila, Magne Mølster, Andrus Mõttus, Andres Mäevere, Annely Neame, Hannes Nelis, Toomas Nigola, Margit Nirgi, Jaan Nuga, Raigo Ojamets, Arvet Ollino, Urmas Oras, Urmas Paju, Kaido Petermann, Ivo Pill, Merle Prass-Siim, Mehis Pupart, Andres Põder, Jaak Pärnamägi, Rene Reinsoo, Marek Roots, Kaido Saak, Üllar Salumets, Joel Siim, Kristjan Simson, Triin Simson, Tiit Zeiger, Enno Tanilas, Tõnu Taremaa, Tauno Teder, Joona Toivanen, Illimar Toomet, Ants Tooming, Anti Toplaan, Jaanus Torrim, Veiko Vihuri.

Püha Vaim on juba aastatuhandeid kõnelenud Pühakirja tõlgendamise, kirikukogude ja usutunnistuste kaudu.

Minu teine väide on, et ELCA [Evangeelne Luterlik Kirik Ameerikas – toim.] on alla vandunud kõnealusele liberaalse protestantismi tõvele. Mis see on? Moodne protestantism on segu ajaloolisest kristlusest ja valgustusaja printsiipidest, viimase ratsionalismist, subjektivismist ja inimkesksusest. Selle taga on uusgnostitsistlik eeldus, et Jumal peitub igas inimeses ning et igaühesse on antud sisemine valgus, mis tuleb vaid üles leida. Tõe valgus ei sära niivõrd Pühakirjast ja kristlikust traditsioonist kui teaduslikust mõtlemisest ja individuaalsest kogemusest. Just see juhtuski Minneapolises [kus ELCA üldkogu otsustas aastal 2009 lubada ametisse gei- ja lesbipastorid – toim.] – mõistusele ja kogemusele apelleerides trambiti Pühakirjal ja traditsioonil, kaunistades seda kohustuslike vagade luterlike loosungite ja klišeedega. Võitis enamus. Ja nad ütlesid, et see oli Vaimu töö, unustades ära, et Püha Vaim on juba aastatuhandeid kõnelenud Pühakirja tõlgendamise, kirikukogude ja usutunnistuste kaudu.

+ + +

Piiskop Mark Hanson kinnitas korduvalt ELCA üldkogule, et luterlaste jaoks seisneb ühtsus ainult ühtsuses Kristuses ning mitte meie «üksmeeles või lahkarvamustes». See on põhimõtte solus Christus väär kasutamine. Kristlik ühtsus seisneb nimelt meie üksmeeles. Sellest kõneleb Nikaia. Sellest kõneleb Augsburgi usutunnistus. Luterlased ei nõustu sektantliku loosungiga: «Mitte usutunnistus, vaid Kristus!» Jah, meie ühtsus on ühtsus Kristuses, kuid Pühakirja ning usutunnistuste ja usutunnistuskirjade järgi väljendavad õigeusklikud kristlased oma ühtsust liturgiliselt ja usutunnistuste kaudu. Kui meil pole neis asjus üksmeelt, siis pole me tegelikult ka üksteisega osaduses.

+ + +

Nagu Erik Petersen on öelnud 19. sajandi Saksa protestantismi kohta, reformatsiooni pärandist on alles vaid tühja pudeli aroom. Jäänud on ohtralt vagatsevat loba, aga – ka Adolf von Harnack oli vaga mees. Kõik vana kiriku ketserid olid vagad mehed.

Carl Braaten (s. 1929) on Ameerika luterlik teoloog ja vaimulik. Ülal esitatud tsitaadid pärinevad tema artiklist «Tühja pudel aroom» ja «Avalik kiri piiskop Mark Hansonile». Rõhutused tekstis pärinevad toimetajalt.

Mida saan mina ära teha, et Eestis ei kehtestataks niinimetatud sooneutraalset abielu ja et seadustest ei kaoks mõisted «ema» ja «isa», nii nagu võimu võtnud seltskond seda kavandab?

Vastus on väga lihtne – tule laupäeva, 27. mai keskpäeval Toompeale oma meelsust näitama. Kui välja tuleb muljetavaldavalt palju inimesi – tuhandeid ja tuhandeid –, on see tõenäoliselt ainus asi, mis hulluks läinud revolutsionääre heidutab.

Obstruktsiooniga, mida riigikogu opositsioon teeb praegu valetajate koalitsiooni teiste eelnõude vastu, abieluseisuse väärastamist ära ei hoia. Saab küll kurnata ja viivitada, ent ühel hetkel obstruktsiooni võimalused ammenduvad. Seega jääb üle vaid meelt avaldada näitamaks, et väga suur osa ühiskonnast ei ole perekonnaseaduse muutmisega nõus.

«Homoabielu» seadustamise kavandajate kalkulatsioon on kurikaval – kui õnnestub enne jaanipäeva plaan teoks teha, on inimeste pahameel sügiseks vaibunud. Rahvas harjub samasooliste riikliku paaripanemisega ära ja järgmistel valimistel ei ole see enam teema.

Põhjuseid meeleavaldusele tulemiseks on aga õige mitmeid.

Esiteks ei tohi kodanikud nõus olla seesuguse küünilise oportunismiga, mida võimulolijad harrastavad. On fakt, et «homoabielu» seadustamiseks rahvalt mandaati ei saadud ja see küsimus ei olnud valimiskampaania ajal üldse esil. Samuti ei ole mingit sisulist ja tungivat vajadust selle teemaga tegelemiseks – peale progressiivide soovi hiljem kelkida: «Ära tegime!»

Teiseks, abielu institutsioon ei tohi olla mängukann mõnede sõgedatest ideedest haaratud erakondade käes. Kui poliitilisel tasandil tahetakse vastu võtta seadusi, mis abielu ja perekonna tähendust oluliselt muudavad, siis peab selleks olema ühiskonna ülisuure enamuse nõusolek ja soov. (Kiriku vaatepunktist Jumala poolt seatud abieluseisuse olemust ei saagi muuta.)

Kolmandaks võiksid eriti kristlased endale teadvustada, et traditsioonilise abielu lõhkumine on järjekordne ja väga oluline samm Eesti teadlikus dekristianiseerimises – eemaldumises meie traditsioonilisest kultuurist. Ehkki abielu institutsioon on vanem kui kristlus, on see Euroopas olnud sajandeid Kiriku kaitse all. Revolutsioonilise progressiliikumise taotlus on absoluutselt kõik asjad ühiskonnas kristlikust pärandist lahti haakida.

Neljandaks tasub mõelda ka sellele, et asi ei piirdu «homoabielu» riikliku tunnustamise saavutamisega – revolutsionääride jaoks on lihtsalt üks takistus ületatud ja liigutakse edasi uute võitude poole. Tõeks osutusid 2014. aastal kõlanud hoiatused, et kooseluseadusega asi ei piirdu.

Kui siinkirjutaja pöördus käesoleva aasta jaanuaris ristirahva poole manitsusega, et «kristlased ei saa Jumala ilmutusest tulenevalt ilma pattu tegemata hääletada eelseisvatel Riigikogu valimistel ei Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ega Eesti 200 poolt, sest nende erakondade valimisprogrammis on punkte, mis lähevad vastuollu Piibli ja kristliku moraaliõpetusega,» ilguti ja naerdi edumeelsetes ringkondades päris palju selle «tagurliku» seisukoha üle.

Ma ei tea, mäherdune mustkunst need erakonnad võimule upitas, aga just seda nad nüüd teevad, mille eest hoiatasin. Ristiinimestel lasub kohustus ja vastutus see sõgedus peatada, vähemalt teha kõik, mis neist sõltub. Me oleme nii Jumala riigi kui Eesti Vabariigi kodanikud ja meil ei tohi olla ükskõik, mida meie maisel kodumaal korda saadetakse.

Antud juhul ei ole vaja teha muud, kui tulla 27. mail Toompea lossi ette ja näidata välja, et me pole nõus valitsuse plaaniga abielu institutsioon sooneutraalseks muuta. Võtkem see üks päev, mõned tunnid, et anda nii fundamentaalses asjas oma panus Eesti heaks. Meist igaühest sõltub, kas «homoabielu» tuleb või mitte.

Mis muud on riigid lahus õiglusest kui vaid suured röövlijõugud? Pole ju ka röövlijõugud midagi muud kui väikesed riigid? Ka seal on tegemist inimeste rühmaga, keda juhitakse ülema meelevallaga, kes on seotud omavahelise lepinguga ning kes jagab kindla kokkuleppe alusel saaki. Kui see kuritegelik moodustis hukkaläinud inimeste lisandumisel sedavõrd kasvab, et haarab enda alla paikkondi, rajab asundusi, vallutab linnasid, allutab rahvaid, siis võtab ta endale ilma pikemata riigi nime, mida ei anna talle aga ilmselgelt mitte kahanev ahnus, vaid lisanduv karistamatus.

Seepärast vastas Aleksander Suurele tabavalt ja tõeselt keegi kinnipüütud piraat. Sest kui kuningas tollelt mehelt päris, miks ta arvab heaks merd hirmu all hoida, vastas too kohkumatu trotsiga: «Miks sina arvad heaks teha sedasama kogu maailmas? Kuna mina teen seda oma pisikese laevukesega, kutsutakse mind röövliks, sind aga, kuna sa teed seda suure laevastikuga, imperaatoriks.»

De civitate Dei, IV, 4

+ + +

Nii rändab Kirik oma palverännuteed sel ajastul, neil kurjadel päevadel, mitte alles Kristuse ja Tema apostlite ihuliku kohalolu ajast peale, vaid alates Aabelist endast, kelle kui esimese õige tappis tema jumalatu vend, ja sealt edasi kuni sellesinase ajastu lõpuni keset maailma tagakiusamisi ja Jumala lohutusi.

De civitate Dei, XVIII, 51

Tõlge ladina keelest: Meie Kirik

Saateks. Hippo piiskop Aurelius Augustinus (354–430) on küllap tuntuim ja autoriteetseim õhtumaine kirikuisa. Ülal esitatud tsitaadid pärinevad tema peateosest «Jumala riigist» (De civitate Dei). Esimeses tsitaadis on sõnastatud tähelepanuväärne mõte, et riik, mis ei järgi õigluse printsiipi, ei erine sugugi röövlijõugust, mis kujutab endast saagi röövimise ja jagamise kokkulepet. Teises tsitaadis esitatakse nägemus maisel palverännakul olevast Kirikust, mis on oma teekonda keset maailma vaenu ja jumalikku lohutust alustanud juba inimsoo alguses.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku arvamus perekonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule ja seletuskirjale

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Konsistoorium, esindades kiriku ametlikke seisukohti, avaldab seoses perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, seletuskirja ja nimetatud õigusaktide koostamis- ja kaasamisprotsessiga alljärgnevat:

1. Avaldame usulistel ja rahvuslik-kultuurilistel põhjustel mittenõustumist abielu kehtestamisega sooneutraalse liiduna eesmärgiga anda kahele samast soost täisealisele füüsilisele isikule õigus sõlmida omavaheline abielu.

Kui abielu sisuline tähendus muudetakse õiguslikult mehe ja naise vahelisest liidust sooneutraalseks liiduks, avaldab see kogu Eesti ühiskonnale, rahvale ja kultuurile pöördumatut negatiivset mõju ning süvendab lõhestumist erinevate inimeste ja maailmavaateliste gruppide vahel. Olukorras, kus kogu ühiskonna, eriti noore põlvkonna vaimne tervis on halvenemas seoses äsjase pandeemiaga, julgeolekuohuga Venemaa agressioonisõja tõttu Ukrainas ning valitseva majandussurutisega, mõjub abielu ja perekonna tähenduse kardinaalne muutmine laastavalt kogu ühiskonnale.

Lisaks sellele, et vastastikusel armastusel, austusel ja eluaegsel pühendumisel mehe ja naise abielu, mille viljad on lapsed, on kristlaste ja teiste usklike jaoks Jumala poolt seatud perekonna normmudel, mida ei saa inimene ise muuta, on abielu mõistetud ka Eesti põhiseaduses mehe ja naise liiduna. Just nõnda sai Eesti Vabariigi põhiseadus rahvahääletusel 22. juunil 1992 Eesti rahva toetuse. Abielu sisuline ümbermõtestamine põhiseaduse valguses vajab taas kogu rahva mandaati, mida on võimalik saavutada ainult rahvahääletusega.

EELK ei nõustu usulistel ja rahvuslik-kultuurilistel põhjustel abielu kehtestamisega samast soost paaride liiduna, kuna peab seda sammu nii Piibli õpetuse kui ka põhiseaduse mõtte vastaseks. Palume loobuda kavatsusest muuta perekonnaseadust ja sellega seonduvalt teisi seaduseid.

2. Avaldame rahulolematust, et perekonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõule ja seletuskirjale kogutava tagasiside esitamiseks anti aega kõigest kolm tööpäeva.

5. mail 2023 sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo kaaskirjaga laiali saadetud perekonnaseaduse ja muude seaduste muutmise seaduse eelnõule ja seletuskirjale palus minister kooskõlastusi, arvamusi ja muud tagasisidet mitte hiljem kui 9. mail 2023. Sellega anti eelnõule arvamuste ja kooskõlastuste esitamiseks aega kolm tööpäeva.

Pretsedenditult lühikese aja andmine 50-leheküljelise eelnõu ja 124-leheküljelise seletuskirja läbitöötamiseks ja arvamuse kujundamiseks ei väljenda eelnõu koostaja ja esitaja tegelikku soovi koguda sisulist ja põhjalikku tagasisidet ega järgi ka head riigiõiguslikku tava. Sellisel viisil tagasiside kogumine on ainult formaalne ja väljendab lugupidamatust kooskõlastusi ja arvamusi esitada soovivate isikute aadressil, tekitades omakorda usaldamatust valitsusliidu erakondade suhtes.

3. Avaldame rahulolematust, et eelnõu koostamisel ei ole järgitud head õigusloome tava.

Perekonnaseaduse ja muude seaduste muutmise nn kobarseaduse eelnõuga muudetakse 80 seadust ja 19 rakendusakti. Õiguskantsler Ülle Madise on väljendanud korduvalt seisukohta, et kobarseaduste vastuvõtmine ei ole riigimehelik ega kooskõlas hea riigiõigusliku tavaga. Sisulise arutelu saavutamiseks on soovitatav seadusemuudatusi arutada ükshaaval.

Lisaks tuleb seaduseelnõude algatamisel lähtuda õigusloome korraldamist puudutavatest õigusaktidest ning muu hulgas koostada seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus ja anda see avalikule arutelule. Perekonnaseaduse ja teiste seonduvate seaduste eelnõu ja seletuskirja koostamisel ning kooskõlastamisele saatmisel ei ole järgitud head õigusloome tava, mis on halb näide Eestis kui õigusriigis valitsevast poliitkultuurist.

4. Avaldame rahulolematust, et perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu menetlus viiakse läbi kiireloomulisena. See läheb vastuollu õigusloome korraldamist puudutavate õigusaktide ja hea õigusloome tavaga ning välistab laiapõhjalise ühiskondliku arutelu.

Eelnõu seletuskirjas selgitatakse: «Eelnõu jaoks ei ole koostatud eelnevalt väljatöötamiskavatsust, sest eelnõu menetlus on põhjendatult kiireloomuline hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1 lg 2 p 1 mõttes. Eelnõu kiireloomulisus tuleneb poliitilisest valikust. Eesti Reformierakond, Erakond Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond sõlmisid 10. aprillil 2023 koalitsioonileppe ehk valitsusliidu programmi aastateks 2023–2027. Koalitsioonilepingu justiitsküsimuste p- des 24 ja 25 otsustati muuta perekonnaseadust selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel ning võtta vastu kooseluseaduse rakendamiseks vajalikud seadusemuudatused esimesel võimalusel.»

See selgitus on teadlikult eksitav, püüdes põhjendada seaduse eelnõu kiireloomulist menetlemist valitsusliidu koalitsioonileppes väljendatud poliitilise tahtega.

Koalitsioonilepe on koostatud kogu nelja-aastaseks valitsemisperioodiks ega sisalda viidet, et sooneutraalse abielu kehtestamine ning sellega seotud perekonnaseaduse ja muude seaduste muutmine peab toimuma «esimesel võimalusel».

Riigikogu korraliste valimiste vaheline nelja-aastane periood on piisav aeg seaduste menetlemiseks ettenähtud korras. Seletuskirjas põhjendusena toodud ettekääne seaduse eelnõu kiireloomuliseks menetlemiseks on eksitav ja ei ärata usaldust eelnõu koostajate ega esitajate suhtes, vaid näib valetamisena.

5. Avaldame rahulolematust, et ei Eesti Kirikute Nõukogu ega Eestis tegutsevaid kirikuid, kelle vaimulikel on abielude riikliku sõlmimise õigus, pole erinevalt teistest koostöö- või huvigruppidest kaasatud eelnõu väljatöötamise protsessi ega arvatud eelnõu kaudu mõjutatavate isikute sihtrühma.

Eelnõu seletuskirjast selgub, et lisaks erinevate ministeeriumite ja riigiasutuste esindajatele ja ekspertidele on eelnõu valminud tihedas koostöös Notarite Koja ja Siseministeeriumi esindajatega ning huvirühmadest toimus eelnõu valmimise ajal sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo eestvedamisel arutelu Eesti LGBT Ühingu ja Eesti Transinimeste Ühingu esindajatega.

Eelnõu seletuskirjas esitatud andmetel on Eestis 88 notarit, kes saavad kinnitada abielu sõlmimist ja tõestada kooselulepingute sõlmimist. Samuti on Eestis 67 perekonnaseisuametnikul abielu sõlmimise kinnitamise õigus. Selles kontekstis on kurvastav, et eelnõu koostamise käiku ei ole soovitud kaasata Eestis tegutsevate usuliste ühenduste, kirikute ja koguduste ning Eesti Kirikute Nõukogu esindajaid, kelle vaimulikest 108 omavad abielu sõlmimisega seonduvate perekonnaseisuasutuse ülesannete täitmise õigust.

Nimetatud vaimulikke, samuti alalhoidlikku maailmavaadet esindavaid kristlasi ei ole analoogselt teiste puutumust omavate gruppidega arvatud eelnõu kaudu mõjutatavate isikute sihtrühma. Seetõttu on mõju nendele rühmadele, kes ainuüksi kristlaskonnana moodustavad 2021. aasta rahvaloenduse andmete alusel üle veerandi ja kogu riigi usklikkonnana ligi kolmandiku Eesti rahvastikust, analüüsimata. Enamiku nende inimeste usulis-maailmavaateline arvamus, et abielu peab olema mehe ja naise vaheline liit, on jäänud arvestamata.

Kokkuvõtteks teeb EELK Konsistoorium ettepaneku peatada perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kiireloomuline menetlemine. Kuni Eesti kodanikud ei ole rahvahääletusel mõtestanud teisiti 1992. aasta rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 sätestatud abielu ja perekonna tähendust, ei ole perekonnaseaduse muutmine, eesmärgiga võimaldada kahel täisealisel füüsilisel isikul sõlmida abielu sõltumata nende soost, õigustatud ega põhjendatud.

Urmas Viilma

EELK peapiiskop

09.05.2023