Libertas ecclesiae ehk «kiriku vabadus» on kontseptsioon, mis rõhutab kiriku sõltumatust sekulaarsest võimust ja on asjahuvilistele tuttav keskaja kirikuloost. Mina kõneleksin sellest oma tänases ettekandes kui Kiriku huvist ja taotlusest täita takistamatult oma jumalikku missiooni, ja teen seda eeskätt kirikuajaloolisest perspektiivist.

Augsburgi usutunnistus, luterlaste peamine usutunnistuslik ja õpetuslik dokument, defineerib Kiriku missiooni järgmiselt: et inimesed saaksid üldse jõuda päästva ehk õndsakstegeva usuni Kristusesse, «on Jumal seadnud kuulutusameti ning andnud evangeeliumi ja sakramendid» (artikkel V). Sellest tulenevalt «peab olemas olema ja püsima jääma üks püha kristlik kirik, mis on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse» (artikkel VII).

Libertas ecclesiae ehk kiriku enesekorraldus- ja tegutsemisvabaduse tuumaks on niisiis evangeeliumi vaba kuulutamine ja sakramentide vaba jagamine. See on fundamentaalne printsiip. Kirik on alati, igal ajastul, huvitatud sellest, et päästesõnum Kristusest saaks kõigile kuulutatud, sõltumata riigikorrast. Tegemist on jumaliku mandaadi ja korralduse täitmisega, mis kuulub Kiriku olemusse. Riigil on vabadus seda tunnustada või keelata, kuid Kiriku jaoks on tegemist imperatiiviga.

Kui riik peaks seda tõesti piirama või takistama, siis tekib Kiriku ja riigivõimu vahel vältimatult konflikt. See juhatab meid küsimuse juurde, mille ees on Kirik kogu oma eksistentsi jooksul seisnud – mil määral tuleb kuuletuda ilmalikule riigivõimule, kui kõne all on Kiriku missioon?

Me teame hästi Kristuse sõnu (Mt 22:21): «Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!» Aga mis saab siis, kui keiser või ilmalik riik nõuab kristlastelt seda, mis kuulub Jumalale? Ka selle kohta leiab Piiblist juhise: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna» (Ap 5:29). Seda kirjakohta tsiteerisid korduvalt 16. sajandi reformaatorid.

Usupuhastaja Martin Luther nägi vaeva, et eristada Kiriku ja ilmaliku valitsuse võimupiire. Ta sõnastas nn kahe valdkonna (Regiment) õpetuse. Lutheri järgi Kirik valitseb Jumala sõna abil, s.t kuulutuse ja sakramentide jagamise kaudu eesmärgiga inimesed õndsusele juhatada. Jumalast seatud ilmalik võim aga peab tagama hea ja õiglase korra ühiskonnas. Kirik peab oma tegevusega silmas inimeste pääsemist, s.t igavest elu, ilmalik riik aga välist korda, mis on ajalik hüve.

Seejuures muretses Luther, et ilmalik valitsus «mitte liiga kaugele ei sirutaks ning Jumalat tema riigis ja valitsemises ei haaraks», sest «kui talle liiga palju ruumi antakse, teeb see väljakannatamatut ja kohutavat kahju». Riik võib käskida inimesi ajalikes asjades, ent mitte usuasjades: «Hinge ei saa ega tohi käskida ükski muu kui see, kes oskab talle taevateed juhatada. … Kui nüüd sinu vürst või ilmalik isand sind käsib paavstiga kokku hoida, nii või teisiti uskuda, või käsib sul raamatuid ära anda, pead sa ütlema nõnda: Luciferil ei sobi Jumala kõrval istuda. Armas isand, ma olen kohustatud teile oma ihu ja varaga kuuletuma, käskige mind oma võimust mööda maa peal, seda ma järgin. Kui te aga käsite mind uskuda ja raamatuid ära anda, siis ma ei allu. Sest neis asjus te olete türann ja küünitate liiga kõrgele, andes käskusid, kus teil pole õigust ega võimu jne».^[1]

Luther lähtus eeldusest, et ilmalik võim – s.o Saksa-Rooma riigi keiser ja vürstid ning teiste Euroopa riikide monarhid – on Jumala autoriteeti tunnistav kristlik võim. Luterlik reformatsioon oli võimalik vaid ilmaliku võimu kaitse all. Selle tulemusena integreeriti evangeelne Kirik uusaegsesse riigikorraldusse.

Venemaa keisririik, mille koosseisu Eesti enne 1917. aastat kuulus, oli kristlik-konfessionaalne riik. 1906. aasta konstitutsiooni järgi oli riigis valitsevaks usuks õigeusk. Keiser kui õigeusklik valitseja pidi olema õigeusu dogmade kõrgeim kaitsja ja õige usu hoidja. Luterlik kirik Venemaal tegutses 1832. aasta kirikuseaduse alusel. See oli ühtseks kirikuorganisatsiooniks ühendatud riigikirik, kuid seda vaid tunnustatud ja kontrollitud kiriku, mitte valitseva konfessiooni mõttes.^[2] Riigivõim ei kõhelnud põrmugi selle pastoreid represseerimast, kui need näiteks õigeusukiriku eesõigusi eirasid.

Ka Rootsi kuningriik, mille valitsuse alla tänapäeva Eesti riigi alad kuni 1710. aastani kuulusid, oli kristlik-konfessionaalne riik. 1686. aasta Rootsi kirikuseadus sätestas, et kõik selle riigi alamad peavad tunnistama Piiblile ja luterlikele usutunnistuskirjadele rajatud usku ja õpetust. Muide, on märgitud, et absolutistlikud Rootsi kuningad teostasid võimu luterliku kiriku üle Kiriku tähtsama liikmena (praecipuum membrum ecclesiae), s.t mitte kirikuvälise ja kirikuülese valitsejana, vaid kuuludes kristliku valitsejana Kirikusse ja täites oma kristlikku kohust.^[3]

Revolutsiooniline sajand

Olukord, milles Kirik end 20. sajandil pärast Vene revolutsiooni leidis, on selles mõttes hoopis teistsugune. Kristlik riigikorraldus asendus usuneutraalse või isegi avalikult usuvastase riigikorraldusega. Kuigi kirikuliikmed moodustasid pea sajaprotsendiliselt enamuse, muutus ühiskonna alusideoloogia. Riik ei taotlenud enam kodanike hingeõndsust, igavest lunastust, nagu see oli õhtumaiste revolutsioonide eelsel ajastul, vaid oli mõeldud reguleerima üksnes maist elukorraldust. Ehk nagu seda Prantsuse revolutsiooni ajajärgul väljendati: religioon on inimese liit Jumalaga, riik on aga inimeste omavaheline liit, milleks pole vaja ilmutust ja üleloomulikku abi.^[4] Veelgi enam: uus arusaam riigist toetas või koguni taotles ühiskonna dekristianiseerimist.

Väliseesti luteri kiriku peapiiskop Konrad Veem (1914–1996) on väljendanud huvitavat mõtet, et kuigi nii Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kui Eesti Vabariik asutati Vene revolutsiooniliste sündmuste keerises, pole kumbki revolutsiooni tulemus, vaid nad on võrsunud rahvusliku evolutsiooni jõust.^[5] Siiski, olukorda, kus kristlikku ühiskonda hakatakse vana režiimi lagunedes ümber kujundama ja uutele alustele seadma ilmalike põhimõtete alusel, ei saa nimetada teistmoodi kui revolutsiooniliseks, s.t murranguliseks, pöördeliseks.

Noor Eesti Vabariik astus kiriku suhtes kolm põhimõttelise tähtsusega sammu: kirik lahutati riigist, kirikumaad võõrandati ning usuõpetus kui kohustuslik aine tõrjuti riiklikust õppekavast. See tähendab, et teadliku poliitilise otsusega võeti kirikult tema senine ühiskondlik seisund, majanduslik baas ja järelkasvu ettevalmistamine koolisüsteemi kaudu.

EELK esimene piiskop Jakob Kukk kirjutas 1924. aastal: «Revolutsioonis küpsetatud ja maksma pandud seadused võtsid üle öö meie kirikult kõik ta senised ülevalpidamise sissetulekud. … Kellelgil ei olnud enam kohustust kiriku eest hoolitseda. Kirik seisis paljaste kätega oma ülesannete ees, just kui Eesti rahvas, kelle käest Saksa okkupatsiooni väed kõik sõjariistad ja varustuse ära olid võtnud, riisuvate enamlaste parvede ees.»^[6]

1925. aastal võeti riigikogus vastu usuühingute ja nende liitude seadus (seda nimetati ka kiriku riigist lahutamise seaduseks), mis, nagu nimigi ütleb, käsitas kirikuid pelgalt usuühingute liitudena. End rahvakirikuna defineerinud luteri kirikust sai sisuliselt vabakirik.[7] Sel puhul märkis Jakob Kukk: «Kirik on seni kasvanud toetust saades riigilt. Nüüd langevad need toed ka seaduse järele. Kirik peab nüüd olema kui iseseisvaks meheks võrsunud jõud, kes ilma riigi tugedeta jõuab püsida ja mitte ainult püsida, vaid Jumala riiki meie rahva hulgas ehitada. Loodame, et ta seda paremini teeb, kui ta seda senini on teinud. Selleks on Jumal ta vabastanud riigi eestkostmise alt.»^[8]

Seadus võis ju kiriku riigi eestkostmise alt vabastada, ent iseseisvuse alguskümnenditel nägid mitmed kirikutegelased luterlikus kirikus rahva enamust koondavat institutsiooni ning soovisid, et ilmalik vabariik seda tunnustaks. Neid toetas tõsiasi, et aastal 1922 moodustasid kristlased 99,3% noore Eesti Vabariigi elanikkonnast, neist luterlasi oli 78,3 protsenti, ja ortodokse 19 protsenti.^[9]

1924. aastal kirjutas Eduard Tennmann, et riigi asi on välispidine kord, kirik aga hoolitseb õige vaimu eest – kirik on riigi südametunnistus.[10] Pärast 1934. aasta märtsipööret väljendas piiskop Hugo Bernhard Rahamägi järgmist seisukohta: «Kirik tervikuna kasvatab rahvast tervikuks; kirik, kellest riik lugu peab, õpetab rahvast kahekordselt riigist lugu pidama. … On ju meie rahvas peaaegu tervikuna just ka kirikurahvas.»[11] 1937. aastal rõhutas poliitikas tegev pastor Jaan Järve: «tuleb mõista ja hinnata kiriku kui religiooni nähtava kandja osa ning tähtsust rahva ja riigi elus.»[12]

1926. aastaks oli kirik niisiis kaotanud riigi poolt toetatud asutuse staatuse ja muudetud eraõiguslikuks ühinguks. See valmistas paljudele kirikutegelastele (siiski mitte kõigile) tuska. Näiteks Jaan Järve väitel oli kirik toona riigi silmis «vaevusallitav asutis, keda püüti kõigiti hoida õiguslikult ühel tasemel turba-, spordi- ja muude ühingutega».[13]

Alles 1934. aasta märtsipööre tõi Kiriku jaoks kaasa terve rea soodsaid muutusi. Veel sama aasta jooksul anti välja mitmeid kiriku poolt soovitud või kirikut toetavaid õigusakte: anti riiklik kaitse vaimulike ametirõivastusele, võeti vastu kirikult võõrandatud maade eest tasu maksmise seadus, kehtestati luteri kiriku pühadekalendrist lähtuv pühade ja puhkepäevade seadus, võimaldati kirikumaksu sisse nõuda sundkorras riigivõimu abiga. Detsembris anti riigivanema dekreediga välja kirikute ja usuühingute seadus, mis oli nii mitmeski punktis kooskõlas luteri kirikuvalitsuse soovidega.

1935. aasta sügisel esines Konstantin Päts kõnega EELK esimese kirikukogu avakoosolekul, rõhutades riigi ja kiriku lähedasi suhteid: «Kirik ei saa riigile võõras olla (kiiduavaldused). Oleks kergemeelne tegu asutus, mis aastasadu aidanud rahvast edasi viia, jätta kõrvale riigi valitsemise aparaadist. Kes lõhub kirikut, see lõhub riigi aluseid (kiiduavaldused). Valitsus on kirikule täie usaldusega annud omavalitsuse õigused, olles kindlas arvamises, et kirik neid tarvitab ülesehitavaks tööks. Kirik kutsutakse riigi valitsemise tööst uutel alustel osa võtma oma ametlikkude esindajate kaudu (kiiduavaldused).»^[14]

1937. aasta põhiseadusega saidki suuremad kirikud avalik-õigusliku staatuse ning nende juhtidele anti koht parlamendi ülemkojas.

Tasub tähele panna Pätsi sõnu, et kirik kasutagu riigilt saadud tuge ja õigusi «ülesehitavaks tööks». Niisiis oodati luteri kirikult omakorda avalikku toetust režiimile ja selle püüdlustele. Pealegi kehtestati kirikute üle kontroll, mis kirikuajaloolase Priit Rohtmetsa hinnangul väljus «nii mõnigi kord järelevalve piiridest ja kujunes hoopis riikliku religioonipoliitika teostamiseks, mis võimaldas piirata usuvabaduse teostamist.»^[15]

Kõige ilmsemalt sekkus riik luteri kiriku asjadesse 1939. aasta septembris, kui valitsus pani seisma EELK piiskopi, konsistooriumi ja kirikukogu – s.t kogu juhtkonna ja kesksete juhtimisorganite! – tegevuse ning määras kirikule hooldaja, et lahendada piiskop Rahamäe ümber tekkinud konflikti. Selles sammus tuleb näha Pätsi režiimi eestkostealuse kiriku korrale kutsumist valitsuse poolt.

Väljasuremisele mõistetud: kirik ja nõukogude võim

1940. aastal kehtestati Eestis revolutsiooniline režiim – nõukogude võim. Nõukogude Liit kujutas endast bolševistlikul ideoloogial põhinevat revolutsioonilist riiki, kus faktiliselt kuulus võim ennast ühiskonna avangardiks pidavale kommunistlikule parteile. Eesmärgiks oli partei juhtimisel üles ehitada kommunistlik ühiskonnakord. Ühe ülesandena selle eesmärgi saavutamiseks tuli ühiskond täielikult kirikust võõrutada. Religiooni käsitleti minevikuigandina, mida teatud piirides salliti, ehkki taotleti selle väljasuremist. Eesti NSV 1940. ja 1978. aasta konstitutsioonis deklareeriti küll südametunnistuse vabadust ja õigust järgida usukombeid, kuid rõhutati ühtlasi usuvastase propaganda vabadust ning seda, et kirik on lahutatud riigist ja kool kirikust.

Nõukogude Liidu religioonivastased meetodid jagunesid laias laastus kolmeks: 1) religiooni piiravad seadused ja administratiivne surve; 2) ateistlik propaganda ja 3) usukommete asendamiseks mõeldud ilmalikud tavandid.

Usuühingute tegevusele kehtisid olulised kitsendused: laste- ja noorsootöö, samuti leeriõpetuse andmine ei olnud lubatud. Kirikute tegevus piirati üldjuhul usuhoonetega. Kiriku omand natsionaliseeriti, hoonete kasutamise eest määrati kõrgemad maksud. Kirikutegelased, eriti kirikute juhtkond, võeti julgeolekuorganite jälgimise alla ning vajadusel sunniti või meelitati koostööle. 1947. aastal alustati selles osas Moskva survel aktiivsemat tegevust EELK suunal. Eesmärgiks oli luua agentuur vaimulikkonna seas ja seeläbi allutada kirik veelgi tihedamalt riigi kontrollile. Väidetavalt oldi edukad. Samal ajal korraldas riik ulatuslikku ideoloogilist vastutegevust «ateistliku selgitustöö» ning uute, ilmalike kommete juurutamise näol. Loomulikult ei saanud see kõik jääda ilma mõjuta.

Olukorras, kus kirik oli nurka surutud ja allutatud religioonivaenulikule režiimile, kutsus EELK konsistoorium 1949. aastal kirikuliikmeid üles leppimisele nõukogude korraga: «Koguduste juhtidel ja organitel tuleb oma eeskujuga kasvatada rahvast kehtiva riigikorra õiglasele hindamisele ja lojaalsele ülesannete täitmisele. … Õpetajail, kui progressiivse ühiskonna tegelasil, tuleb oma ametis kaasa aidata kodumaa ja rahva hüvanguks.»[16] Niisiis võeti ametlikult omaks nõukogude korrale lojaalne hoiak. Luteri kirik pidas oma kohuseks teenida rahvast ja riiki sotsialistlikus süsteemis, nähes selle ideoloogias palju ühist kristliku ideoloogiaga.^[17]

Režiim ei sekkunud Kiriku õpetusse ega püüdnud seda muuta, kuid loomulikult polnud mõeldav, et alternatiivset, pealegi religioosset maailmavaadet esindav asutus, mil lubati avalikust elust kõrvaletõrjutuna vaevu tegutseda, oleks saanud väljendada ametliku ideoloogia ja riikliku poliitika suhtes vähimatki kriitikat.

Minu jaoks on eriti kahetsusväärne EELK konsistooriumi otsus 1968. aastal kiita heaks Nõukogude Liidu ja teiste sotsialistlike maade relvajõudude sissetung Tšehhoslovakkiasse. See otsus on iseendast episoodiline juhtum, ent on üsna kõnekas. Ma tsiteerin: «Konsistooriumi täiskogu arutanud sündmuste kulgemist Tšehhoslovakkia Sotsialistlikus Vabariigis ja vastuse andmist Kirikute Maailmaliidu peasekretär dr. Blake’ile, kiidab üksmeelselt heaks Nõukogude Valitsuse ja nelja sotsialistliku vabariigi (Ungari RV, Poola RV, Saksa DV ja Bulgaaria RV) abi osutamise Tšehhoslovakkia SV-le. Ühtlasi mõistab Konsistooriumi täiskogu hukka rahvavaenulike elementide tegevuse Tšehhoslovakkia SV-s, kes tahtsid Lääne imperialistide toetusel taastada kapitalismi ja avada tee fašismi taassünniks Tšehhoslovakkia SV-s.»[18]

Peapiiskop Alfred Tooming rõhutas eraldi: «…leian, et Nõukogude Valitsuse poolt astutud sammud Tšehhoslovakkias kehtiva sotsialistliku korra kindlustamiseks on õiged ja vajalikud.» See seisukoht saadeti levitamiseks laiali praostidele. Muide, Toomas Pauli väitel tsenseeris suur osa õpetajatest «peapiiskoppide karjasekirju ja läkitusi, jättes kogudusele ette lugemata kõige koledamad riigitruud lõigud.»[19]

See näitab, kui sügavale kirikusse oli režiim suutnud tungida, ka ideoloogilises mõttes. See ei ole ju Kiriku ehtne hääl, mis oma vabal tahtel nõnda kõneleb. Pigem võib minu hinnangul rääkida tüüpilisest pantvangiolukorrast, mis iseloomustab kogu nõukogude aega – kirikutegelastel, eriti kirikujuhtidel, ei jäänud muud üle kui repressiivsele ja totalitaarsele režiimile kuuletuda ja sellega kaasa minna, et mitte kaotada neidki ahtaid võimalusi, mis kirikule veel olid jäänud, et täita oma usulist põhiülesannet. Kirik jäi küll alles, ent kaotas staatuse enamuse kirikuna. Toomas Paul on seda seisundit nimetanud getos olemiseks.

Selle maa kirik

Eespool viitasin 1922. aasta rahvaloenduse tulemustele – 99 protsenti kristlasi, neist 78 protsenti luterlasi ja 19 protsenti õigeusklikke. Sada aastat hiljem, aastaks 2022, oli kristlaste osakaal Eesti Vabariigi elanikkonnas drastiliselt kahanenud – rahvaloenduse andmeil ei pea tervelt 58 protsenti elanikest omaks mitte ühtki usku. Selles tuleb näha ühiskonna pikaajalise ja sihikindla dekristianiseerimise saavutust. Samuti on kohad vahetanud õigeusk ja luterlus, mis on seletatav nõukogudeaegse sisserändega: õigeusklikke oli 16 protsenti rahvastikust ning luterlasi vaid 8 protsenti.^[20]

Pärast riikliku iseseisvuse taastamist 1991. aastal on kiriku tegevusvabadus ja -võimalused varasemaga muidugi võrreldamatud, ent liberaalne demokraatia kujutab endast siiski mittekristlikku ideoloogilist süsteemi, mis seab Kiriku ette uusi väljakutseid. Saksa filosoofi Jürgen Habermasi sõnul peab usklik moodsas demokraatlikus ühiskonnas enda kõrval aktsepteerima teisi usutunnistusi ja religioone, tunnistama teadmiste allikana teaduse autoriteeti ning nõustuma ilmalikul moraalil põhineva riigi lähte-eeldustega.

Monokonfessionaalsuse printsiip ja jumaliku ilmutuse vaieldamatu autoriteet on meie ühiskonnas juba ammu hüljatud, kuid ilmalikul moraalil põhineva riigi lähte-eeldusega ei saa Kirik, mis usub oma erilisse missiooni selle maa rahva juures, täielikult leppida. Revolutsioonilise võrdsusideoloogia laiendamine igasse elusfääri on järjekordne ideoloogiliselt kõikehõlmava ilmaliku riigi katse jätkata ühiskonna dekristianiseerimist.

Peapiiskop emeeritus Andres Põder on öelnud: «Olukorras, kus kõrgemaks ilmalikuks võimuks ei ole enam keiser, vaid rahvas, ja võim on ära jagatud kodanike vahel, tuleb igaühel kanda ka valitsemise rasket koormat. Kristlaste asi on kaasa aidata, et ühiskond toimiks võimalikult Jumala tahte kohaselt.»[21] Meie luterlikul kirikul kui selle maa kirikul – see on positsioon, mis eristab EELK-d kõigist teistest Eestis tegutsevatest kirikutest – on eriline vastutus siin elava rahva eest ning jumalik mandaat kutsuda riiki korrale seal, kus viimane talle seatud võimupiiridest üle astub. Kiriku ja riigi kui kahe erineva ülesandega valdkonna eristamine ei tähenda, et riik kui ühiskonna organiseeritud vorm võiks eirata Jumala tahet. Vähemalt on Kiriku kohus – tulenevalt tema missioonist – seda riigile püsivalt meelde tuletada, selle asemel, et kaubelda endale välja võimude heatahtlikku tähelepanu ja soosingut.

Võib-olla just 20. sajandi autoritaarsete ilmalike režiimide esile kerkimise valguses mõistame paremini, et luterlik kahe valdkonna õpetus ei saa tähendada pimedat kuulekust ilmalikele autoriteetidele. Ma võtaksin käesoleva ettekande kokku luterlasest professori Gene Edward Veithi sõnadega, kes rõhutab, et kuigi kirik ei pea taotlema ilmalikku võimu, võivad kristlased kasutada oma kodanikuõigust, et Jumala moraaliseadusi rikkuva kurjuse vastu võidelda. Ta ütleb: «Ristiusk, olles vaimuliku kuningriigi funktsioon, ei vaja teatud riigikorda ja võib eksisteerida nii monarhia, aristokraatia kui demokraatia tingimustes. … Maailm on juba Jumala valitsemise all, olgu ta sellest teadlik või mitte. Kirik on osa Jumala vaimulikust kuningriigist ja ei tohi seetõttu kunagi kultuuri orjaks saada.»^[22]

Kirik ja riik jäävad sellel maailmaajastul teineteisega seotuks, Kirik eksisteerib riigis ja riik avaldab oma poliitika ja seadustega paratamatult mõju ka Kirikule. Igal juhul peab Kirik oma jumaliku missiooni täitmiseks säilitama iseseisvuse ja vabaduse, et mitte muunduda ilmaliku võimu ja Kirikule olemuslikult võõraste ideoloogiate instrumendiks.

Tänan teid tähelepanu eest.

Ettekanne Tartu Maarja koguduse 800. aastapäeva tähistamise raames Tartu Luterlikus Peetri koolis 5. juunil 2024 peetud seminaril «Usk ja usuvabadus»

 

[1] Kirjutises «Ilmalikust valitsusest» – Martin Luther, Valitud tööd. Ilmamaa, 2012.

[2] Andres Andresen, Eestimaa kirikukorraldus 1710–1832. Tartu Ülikooli kirjastus, 2008, lk 190.

[3] Andresen 2008, lk 54–55.

[4] Vt Marcel Gauchet, Religioonist demokraatias. Loomingu Raamatukogu nr 35–36, 2007, lk 48.

[5] Konrad Veem, Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm 1990 (2. trükk), lk 260.

[6] Jakob Kukk, «Luteruse kiriku praegune seisukord Eesti ja mujal» – Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924. Usupuhastuse juubeli kirjanduslise komisjoni väljaanne usupuhastuse tuleku 400 - a. mälestuspäevaks. Tartu: 1924, lk 235.

[7] Riho Saard, Ristitud eestlane, Kristluse ajalugu Eestis keskajast tänapäevani. Argo, 2018, lk 291.

[8] Eesti Kirik nr 44, 1925

[9] Eesti Entsüklopeedia 1932–1933, II, lk 619.

[10] Eduard Tennmann, «Riik ja kirik» –  Varjatud varandus. Tartu: Ilmamaa, 1999, lk 163.

[11] Hugo Bernhard Rahamägi, «Kirikuelus suur samm edasi» – 12. märtsi radadel. Toimetajad H. Rahamägi ja J. Veelman. Tallinn: 1936, lk 52.

[12] Jaan Järve, «Kirik» – Põhiseadus ja Rahvuskogu, Tallinn: 1937, lk 397.

[13] Jaan Järve, Põhiseadus ja Rahvuskogu, lk 399–400.

[14] Uus Eesti nr 45, 1935, lk 2.

[15] Priit Rohtmets, Riik ja usulised ühendused. Tallinn: Siseministeerium, 2018, lk 124.

[16] Riho Altnurme, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Nõukogude riik 1944–1949. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, lk 271–272.

[17] Riho Saard, Ristitud eestlane, lk 394.

[18] Väljavõte EELK Konsistooriumi 26. augusti 1968. a täiskogu koosoleku protokollist (nr 6, p 12). Ärakiri EELK Karja Katariina koguduse arhiivis.

[19] Toomas Paul. «Eesti kirik getost pääsemise järel.» – Kirik keset küla. Tartu: Ilmamaa, 2003, lk 228–229.

[20] https://www.stat.ee/et/uudised/rahvaloendus-usku-omaks-pidavate-inimeste-osakaal-pusib-muutumatuna-oigeusk-jatkuvalt-levinuim.

[21] https://www.postimees.ee/7097019/andres-poder-armastab-ei-armasta-vihkab

[22] https://www.meiekirik.net/index.php/art/2591-luterlased-ja-kultuur-2

«Kui piiskopid tahavad olla õiged piiskopid ja kanda hoolt kiriku ja evangeeliumi eest, siis olgu see pealegi armastuse ja üksmeele, mitte sunni pärast nii, et nad ordineerivad ja konfirmeerivad meid ja meie sõnakuulutajaid, kuid jättes kõrvale kogu mittekristliku eluviisi ja toreduse teeskluse ning pettuse,» kirjutas reformaator Martin Luther 1537. aastal Schmalkaldeni artiklites, mis olid mõeldud esitamiseks üldisele kirikukogule, kus kirikureformid pidid kõneks tulema.

«Aga kuna nad ei ole õiged piiskopid ega tahagi seda olla, vaid on pigem ilmalikud isandad ja valitsejad, kes ei taha ei jutlustada, õpetada, ristida, armulauda jagada ega teisi kiriku ameteid või ülesandeid täita, ja pealegi neid, kes seda ametit kutsumuse kohaselt peavad, taga kiusavad ja hukka mõistavad, siis ei saa kirik ju nende pärast ometigi sõnasulasteta jääda,» jätkas ta.

Sellega on viidatud luterlike kirikuvõimude otsusele hakata evangeelsetele kogudustele ise vaimulikke ordineerima, sest ametis olevad piiskopid seda ei teinud ning reformatsiooniliikumisega liitunud preestreid ei olnud piisavalt. Lutheri kriitiliste sõnade taustal on asjaolu, et hiliskeskaegses katoliku kirikus ei pruukinud piiskopkonna piiskop tingimata vaimulike ülesannetega tegeleda; tõtt-öelda ei olnud ta pahatihti isegi mitte korrakohaselt pühitsetud. Nii mõnigi piiskop oli seda vaid tiitli, mitte ordinatsiooni poolest. Saksamaa iseseisva luterliku kiriku endine piiskop Jobst Schöne (1931–2021) kirjutab tolle aja piiskoppidest nii:

«Algselt oma piiskopkonna ülevaatajaks ja vaimulike toetajaks seatud piiskopid osutusid sageli rikkust ja võimu taga ajavateks rõhujateks, kes kuhjasid kokku omandit ja vara ning kelle eluviisid polnud kuigi korralikud; nad tegelesid jahil käimise, ehitamise, meelelahutamise ja sõjapidamisega. Sageli jätsid nad kiriklikud kohustused ja oma karja vaimuliku juhatamise asendajate hooleks, olles ise piisavalt hõivatud administreerimise, äritegevuse, rahaasjade, kohtuprotsesside ja muu selletaolisega. Nad mitte ainult ei unustanud või ei soovinud ordineerida teisi, vaid unustasid ka ise ennast ordineerida lasta. Näiteks polnud Strasbourgi piiskopitoolil kogu 15. sajandi jooksul ühtegi ordineeritud piiskoppi, ja niisamuti 16. ja 17. sajandil Kölni peapiiskopi istmel peaaegu saja aasta jooksul. Veel enam, piiskopiametisse oli pääs ainult aadlikel – piiskopiks saamine ei olnud kvalifikatsiooni, vaid perekondliku tausta, raha ja mõjuvõimu küsimus.»[1]

Ometi on teada, et kõigele vaatamata toetasid 16. sajandil saksakeelsetel aladel reformatsiooni nii mitmedki katoliku piiskopid. Miks ei õnnestunud siis säilitada luterlikus kirikus piiskoplikku kirikukorda ja ordinatsioonide kanoonilist järjepidevust? Üksnes luterlikuks muutunud Rootsi kirikus säilis piiskopiameti successio, järjepidevus.[2] Vaatleme neid üksikuid juhtumeid veidi lähemalt, alustades hilisemast ajast.

 

 

Kaks Liber concordia’le alla kirjutanud katoliku piiskoppi

Huvitaval kombel leiame Liber concordiae’ks nimetatud luterlike usutunnistuskirjade kogu, mis anti välja Augsburgi usutunnistuse viiekümnendaks aastapäevaks (1580), eessõnale alla kirjutanud Saksa-Rooma keisririigi aukandjate seast ka kaks roomakatoliku piiskoppi – nimelt Meisseni piiskopi Johann IX von Haugwitzi ja Lübecki piiskopi Eberhard von Holle. Kes nad olid?

Johann von Haugwitz sündis 29. augustil 1524 Saksimaal Thalheimis. Ta oli viimane Meisseni piiskop, kes valiti ametisse 1555 ja sai samal aastal ka paavstliku kinnituse. Katoliku kiriku piiskoppide andmebaasis nimetatakse teda piiskop-elektiks, mis tähendab, et ta jäi piiskopiks pühitsemata. 1577. aastal kirjutas ta alla luterlaste Üksmeele- ehk Konkordiavormelile (Formula concordiae), mis on usutunnistuskirjade koosseisu kuuluv ja mitmeid õpetuslikke vaidlusküsimusi käsitlev tekst, ning 1580. aastal kogu Konkordiaraamatule (Liber concordiae). Juba järgmisel aastal loobus ta ametist ning 1582. aastal abiellus. Ta suri 26. märtsil 1595 seitsmekümne ühe aasta vanusena ja on maetud Neu-Mügelni linnakirikusse.

Eberhard von Holle sündis kas 1531. või 1532. aastal Alam-Saksimaal Uchtes. Ta valiti Lübecki piiskopiks 1561. aastal ja järgmisel aastal sai ta ka paavstliku kinnituse. Aastal 1567 sai temast ühtlasi Verdeni diötseesi administraator – kapiitel valis ta küll piiskopiks, ent paavsti kinnitust ta ei saanud. Ta oli veel Lüneburgi Püha Miikaeli kloostri abt ja vaimulik isand. Kuigi Lübeckis oli usupuhastus juba 1531. aastal läbi viidud ja piiskopil ei olnud seal, nagu mujalgi Holsteinis, enam vaimulikku jurisdiktsiooni, oli ta jätkuvalt Saksa-Rooma keisririigi vürstpiiskop. Eberhard von Holle suri 5. juulil 1586 Lübeckis tõsise kukkumise tagajärjel.

Reformatsiooni läbi viinud Preisi piiskopid

Üksikuid piiskoppe oli luterliku reformatsiooniga varemgi ühinenud. Üks neist oli Preisimaal Pomesaania piiskop Erhard von Queis (ka Queiss või Queiß, u 1490–1529), kes viis oma diötseesis usupuhastuse läbi 1525. aastal. Toomkapiitel valis ta piiskopiks 1523. aastal, ent teda ei pühitsetud, sest Roomast jäi tema valimisele kinnitus tulemata.

Reformatsiooni poolele tuli üle veel teinegi piiskop Preisimaal – Samlandi piiskop Georg von Polentz (1478–1550). 1519. aastal sai ta ametisse astumiseks Roomast kinnituse. 1524. aastal viis ta oma diötseesis sisse luterliku kirikukorralduse ja kutsuti seetõttu paavsti ette aru andma, ent tal õnnestus seda vältida. Kui luterlusega ühinenud Saksa Ordu kõrgmeister Albrecht Preisimaa sekulariseeris, sai Polentzist sisuliselt hertsogiriigi vaimulik juht. Sarnaselt Pomesaania piiskopi Erhard von Queisiga loobus ka tema igasugusest ilmalikust võimust ja andis oma valdused hertsog Albrechtile üle.

 

 

Kölni peapiiskop-kuurvürst ja veel mõned keisririigi piiskopid

Kölni peapiiskopitool oli Saksamaal üks prominentsemaid, peapiiskop oli ameti poolest kuurvürst, s.t üks Saksa-Rooma keisrit valivatest vürstidest. Selle positsiooni langemist luterlaste kätte ei saanud keiser aktsepteerida.

Hermann von Wied (1472–1552) valiti alamdiakonina Kölni peapiiskopiks aastal 1515 ja pühitseti piiskopiks kolm aastat hiljem. Aastatel 1532–1547 oli ta ühtlasi Paderborni vürstpiiskop. 1530. aastate teisel poolel alustas ta oma piiskopkonnas reformidega ning alates 1542. aastast võib teda pidada reformatsiooni poolele üle tulnuks. Ta nimetas oma hoovijutlustajaks Martin Buceri ning suhtles Lutheri kaasvõitleja Philipp Melanchthoniga. 1546. aastal Hermann von Wied ekskommunitseeriti paavst Paulus III poolt ja keiser Karl V sundis ta järgmisel aastal ametist lahkuma. Ta suri ametist tagandatud ja ekskommunitseeritud protestandina.

Luterluse pooldajaks sai ka Brandenburgi piiskop Matthias von Jagow (1490–1544), kes valiti sellele ametikohale aastal 1527 ja sai viis aastat hiljem paavstilt kinnituse tingimusel, et ta laseb end piiskopiks pühitseda (tal oli vaid alamdiakoni pühitsus). Reformatsiooniga liitus ta 1539/1540 ning veenis ka Brandenburgi kuurvürsti Joachim II luterlusse pöörduma.

Reformatsiooni poole kaldus samuti Münsteri, Osnabrücki ja Mindeni vürstpiiskop krahv Franz von Waldeck (1491–1553), kel tuli samas võidelda radikaalsete anabaptistidega.

Tuleb mainida veel üht huvitavat juhtumit. Pärast 1530. aastal toimunud Augsburgi riigipäeva liitus luterlaste leeriga Anhalt-Dessau vürst Georg (1507–1553), kes oli 1524. aastal oma hõimlase Merseburgi piiskop Adolphi poolt preestriks pühitsetud. 1544. aastal sai temast Merseburgi piiskopkonna koadjuutor ja kõne alla tuli piiskopi ametisse pühitsemine. Luterlastele oleks ametisse seadjana sobinud mõni reformatsiooni toetavatest piiskoppidest, näiteks Kölni peapiiskop Hermann von Wied, keegi Preisimaa piiskoppidest või Brandenburgi piiskop Matthias von Jagow. Vahemaid arvestades oleks realistlik olnud vaid viimane, kuid Jagow suri samal aastal ning ei olnud ka ise piiskopiks pühitsetud.[3]

Luterlusse kaldunud piiskopid Liivimaal

Liivimaal kaldus reformatsiooni poole Riia viimane peapiiskop, Saksa Ordu sekulariseerinud Preisi hertsog Albrechti vend Brandenburg-Ansbachi markkrahv Wilhelm von Hohenzollern (1498–1563). Temast sai koadjuutorina pärast oma eelkäija surma Riia peapiiskop ja 1540. aastal sai ta ka paavstilt ametliku kinnituse, ent tal õnnestus kõrvale hoida piiskopiks pühitsemisest. Selle põhjusena on nimetatud Wilhelmi luterlikke veendumusi ja vastumeelsust katoliikliku liturgia suhtes, mida ta väljendas oma kirjades.[4] 1546. aastal lasi Wilhelm koostada Riia peapiiskopkonna reformikava, mis lähtus Kölni peapiiskopi Hermann von Wiedi kirikukorraldusest. Teiste piiskoppide heakskiitu ta sellele kavale ei saanud ja see põrkus ka Riia peapiiskopkonna seisuste vastuseisule.[5]

Teise piiskopina võib mainida Kuramaa (1540–1560) ja Saaremaa (1541/42–1560) piiskop Johannes von Münchhauseni. Kuigi paavst Paulus III kinnitas ta piiskopiks, jäi Johannes (ilmselt omal valikul) piiskopiks pühitsemata, mis aga ei takistanud tal olemast nii oma diötseesi (piiskopkonna) ülevaataja kui stifti (piiskopiriigi) isand.[6] Enne seda pidas ta ameteid Verdeni, Mindeni ja Saare-Lääne toomkapiitlis. Valitud piiskopina edendas ta katoliku usku, püüdes Saksamaalt leida oma piiskopkonda katoliku preestreid ja vabaneda Lihula nunnakloostri luterlikust jutlustajast.

1560. aastal loobus ta Taani luterlasest kuningaga sõlmitud tehingu tulemusena ametist ja valdustest. Vastavalt kokkuleppele valis Saaremaa katoliiklik toomkapiitel piiskopiks Taani kuninga 19-aastase venna, luterlasest ilmiku hertsog Magnuse, kes võttis asjaajamises omaks Saare-Lääne piiskoppide titulatuuri, ent tegutses ilmaliku valitsejana. Loomulikult ei hakatud tema piiskopiks valimisele paavsti kinnitust küsima.

Johannes von Münchhausen lahkus Liivimaalt ja viibis mõnda aega Kopenhaagenis. 1565. aastal oli ta juba luterlik jutlustaja Rehburgis ja järgmisel aastal abiellus, nii nagu paarkümmend aastat hiljem toimis pärast ametist lahkumist eespool mainitud Meisseni piiskop Johann von Haugwitz. Johannes von Münchhausen suri arvatavasti 1572. aastal ja maeti Verdeni toomkirikusse, kus ta oli olnud kapiitli liige. Kroonik Johannes Renner toob ära järelehüüde tema epitaafil:

Piiskopi püha ametit pidas see auväärne vaga,
sobis see temale küll; rohkesti tegi ta head.
Kui oli nii suure au sees olnud ju vägagi kaua,
lahkudes omal loal, koormast ta vabanes siis.
Loobudes tööst ning kõrgest ametist hiilguses, au sees,
naitumissidemeid siis sõlmida tal oli soov.
Niisiis ta endale kasina kaasa ja kaaslase valib,
kes Hermelingide soost pärit ja elule auks…
Siis küpses eas rusus raugapõlv raskesti mehe peale,
surmas kõik maha jäi, mis selles maailmas on.
Taevas ja Jumal siis tagasi said temalt oivase hinge,
keha on jällegi põrm, laguneb varjus kui muld.
Kõikide kristlaste reas ootab pühade taasülestõusmist,
kui varsti kätte aeg viimsema päeva toob.[7]

 

 

Kokkuvõtteks

Nagu näeme, ei omanud suurem osa neist vähestestki usupuhastuse leeriga liitunud katoliku piiskoppidest kanoonilist pühitsust, isegi kui nad olid pärast ametisse valimist saanud paavstilt kinnituse. Evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide jagamise jumaliku ülesande täitmine aga ei saanud jääda piiskoppide taha. Philipp Melanchthon rõhutab oma traktaadis paavsti võimu ja primaadi kohta: «Seega, kui vastutavad piiskopid on evangeeliumi vaenlased või ei ole nõus ametisse seadma, jääb igale kirikule tema õigus alles. Sest kus iganes on kirik, seal on ka õigus evangeeliumi kuulutada. Seetõttu tuleb kirikutel ilmtingimata säilitada sõnasulaste kutsumise, valimise ja ametisse seadmise õigus.»

Hädaolukorras just seda tehtigi. Kuid andkem veel kord sõna piiskop Jobst Schönele, kes ütleb: «Siiski oli luterlaste tahtmine ja soov võimaluse korral taastada kanooniline piiskoplik korraldus ja ordinatsioon. Kuid antud olukorras tuli neil otsustada, mis on prioriteetne, kas evangeeliumi kuulutamine või traditsioon. Nad leidsid, et olulisem on evangeelium ning aktsepteerisid presbüterliku ordinatsiooni kui hädaabinõu ja ajutise lahenduse, vahest tajumata seda, et nii jääb see püsima ka tulevasteks aegadeks enamikes luterlikes kirikutes kogu maailmas.»

 

[1] https://www.meiekirik.net/index.php/art/1889-luterlikud-usutunnistuskirjad-ordinatsioonist

[2] Katoliiklik leer seda muidugi ei tunnustanud. Näiteks kirjutab jesuiit Antonio Possevino Rootsi luterlikest piiskoppidest: «Aga nimetatud vääratel piiskoppidel on olnud just see suktsessioon, mis meeldis ilmalikele võimukandjatele, sama, mis oli vääratel kuraatidel ja pastoritel, lihtsate kantseleikirjade läbi, nõnda et millal on heaks arvanud see, kes valitseb, on neid ametist lahti lastud sellesama autoriteediga, millega nad sinna pandi.» Vt Antonio Possevino, Kiri Mantova hertsoginnale, Tartu: Johannes Esto Ühing, 1994, lk 26–27.

[3] Dorothea Wendebourg, «The Reformation in Germany and the Episcopal Office» – Visible Unity and the Ministry  of Oversight. The Second Theological Conference held under the Meissen Agreement between the Church of England and the Evangelical Church in Germany. Cambridge, Church House Publishing, 1997, lk 58jj.

[4] Juhan Kreem, «Valge Daam, Brandenburgi markkrahv Wilhelm ja keskaegse Liivimaa reformikatse» – Läänemaa Muuseumi Toimetised X. Haapsalu: Läänemaa Muuseum, 2006, lk 59.

[5] Madis Maasing, «Miks ebaõnnestus Riia peapiiskopi Wilhelmi 1540. aastatel ettevõetud reformatsioonikatse?» – Usuteaduslik Ajakiri 1/2014, lk 56jj.

[6] Vt Madis Maasing, «Saare-Lääne piiskop ja tema vaimulik isand. Põhijooni Johannes von Münchhauseni suhetest Riia peapiiskopi Wilhelmiga (1541–1560)» – Läänemaa Muuseumi Toimetised, XVI, Haapsalu: Läänemaa Muuseum, 2013, lk 60.

[7] Johann Renner, Liivimaa kroonika 1556–1562, Tallinn: Tänapäev, 2023, lk 194–195. (Värsid on tõlkinud Enn Tarvel.)

Aastal 325 kiitis Nikaia oikumeeniline kirikukogu heaks usutunnistuse, mida täiendati aastal 381 Konstantinoopoli oikumeenilisel kirikukogul ja mida tuntakse kui Nikaia usutunnistust või Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistust (ehk ususümbolit, kreeka keeles Σύμβολον τῆς Νικαίας).

See üldkristlik usutunnistus leiab kasutamist nii õigeusu, roomakatoliku kui protestantlikes kirikutes (lääne traditsioonis koos filioque-lisandiga ehk sõnadega «ja Pojast») ning kujutab endast katoolse ristiusu kokkuvõtlikku esitust. Nikaia usutunnistus deklareerib, et Jeesus Kristus on tõeline Jumal, Isaga samaolemuslik, ja et ka Püha Vaim on tõeline Jumal.

Nikaia ususümbolit lauldakse või loetakse jumalateenistusel – ortodoksidel usklike liturgias (armulauatalitusel), katoliiklastel pärast evangeeliumi lugemist. Eesti luterlikus kirikus loetakse jumalateenistustel Nikaia usutunnistust tavaliselt suurematel kirikupühadel.

Luterlaste usutunnistuskirjades (Liber concordiae) on Nikaia usutunnistus esitatud kahes keeles – ladina ja saksa keeles. Ladina tekst pärineb rooma missakorrast.

Eesti keeles on Nikaia usutunnistusest erinevaid versioone – erinevad kirikud kasutavad igaüks oma tõlget. Esitame võrdluseks luterliku, roomakatoliku ja apostlik-õigeusu kirikus kasutusel olevad versioonid.

LUTERLIKU KIRIKU TÕLKED:

Meie usume[1] ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.

Ja ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast[2], valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga[3], kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud, Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud, kannatanud ja maha maetud ning kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle; Tema riigile ei tule otsa.

Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast ja Pojast[4], keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse; kes on rääkinud prohvetite kaudu. Meie usume ühtainust, püha, kristlikku[5] ja apostlikku Kirikut. Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Aamen.

(Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus tänapäeval kasutusel olev tõlge.)

+ + +

Meie usume ainu kõigevägevama Jumala, Isa, taeva ja maa, kõige nähtavate ja nägemata asjade Looja sisse.

Ja ainu Issanda Jeesuse Kristuse, Jumala ainusündinud Poja sisse, kes Isast on sündinud enne kõike maailma aega: Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõsine Jumal tõsisest Jumalast, sündinud, ei mitte loodud, Isaga ühesugust olemist, kelle läbi kõik on loodud, kes inimeste pärast ja meie õndsuseks taevast on tulnud ja lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast, ja inimeseks saanud, ka meie eest risti löödud Pontsiuse Pilatuse all, kannatanud ja maha maetud, ja kolmandal päeval üles tõusnud kirjade järele, ja on üles läinud taeva, ja istub Isa paremal käel, ja tuleb jälle auga kohut mõistma elavate ja surnute peale, kelle riigile otsa ei tule. Ja Issanda Püha Vaimu sisse, kes elavaks teeb, kes Isast ja Pojast välja läheb, keda Isa ja Pojaga ühes kummardatakse ja austatakse, kes prohvetite läbi on rääkinud.

Ja üht ainust püha, kristlikku apostlikku kogudust.

Meie tunnistame üht ainust ristimist pattude andeksandmiseks, ja ootame surnute ülestõusmist ning tuleva ilma elu. Aamen.

(Agenda 1902, koos märkusega: «Kolmel suurel pühal ja kolmainu Jumala pühal loeb õpetaja apostlite usutunnistuse asemel Niikea usutunnistust».)

ROOMAKATOLIKU KIRIKU TÕLGE:

Mina usun ainsasse Jumalasse, kõigeväelisesse Isasse, Taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.

Ja ainsasse Issandasse, Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes enne aegade algust Isast on sündinud. Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast. Sündinud, mitte loodud, olemuselt üks oma Isaga, kelle läbi kõik on loodud. Meie, inimeste, pärast ja meie õndsuseks on Ta Taevast tulnud, Püha Vaimu läbi Neitsist Maarjast lihaks saanud, ja on saanud inimeseks. Kes meie eest on Risti löödud Pontsius Pilaatuse ajal, kannatanud ja maetud, kolmandal päeval surnuist üles tõusnud, nagu ütlevad pühad kirjad, Taevasse läinud, istub Isa paremal käel ja tuleb taas oma kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle ning Tema riigil ei ole lõppu.

Mina usun Pühasse Vaimusse, Issandasse, kes elu annab, kes Isast ja Pojast lähtub, keda koos Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse, ning kes on kõnelenud prohvetite läbi. Mina usun ühtainsat, püha, katoliiklikku[6] ja apostellikku Kirikut, tunnistan ühtainsat ristimist pattude andeksandmiseks, ootan surnute ülestõusmist ja igavest elu tulevasel ajastul. Aamen.

(Eesti roomakatoliku kogudustes praegu kasutatav tõlge.)

ÕIGEUSU KIRIKU TÕLGE:

Mina usun ainu Jumala, Isa, Kõigeülalpidaja, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Looja sisse.

Ja ainu Issanda Jeesuse Kristuse, Jumala ainusündinud Poja sisse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu. Valgus Valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, Isaga üheolemuslik, kelle läbi kõik on loodud. Kes meie, inimeste, ja meie päästmise pärast on maha tulnud taevast, lihaks saanud Püha Vaimu ja Neitsi Maria läbi ja inimeseks saanud. Kes meie pärast on risti löödud Pontiuse Pilatuse ajal ja kannatanud ning maha maetud. Ja üles tõusnud kolmandal päeval kirjade järgi. Ja kes on üles läinud taeva ja istub Isa paremal käel. Ja kes jälle tuleb auga kohut mõistma elavate ja surnute üle, kelle kuningriigil ei tule lõppu.

Ja Püha Vaimu, Issanda, Elulooja sisse, kes Isast lähtub, keda ühes Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse ja kes prohvetite läbi on rääkinud. Üheainsa, püha, kogumaapealse ja apostliku Koguduse sisse. Ma tunnistan ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks. Ootan surnute ülestõusmist. Ja tuleva ajastu elu. Aamen.

(Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku teenistusraamat, 2014.)

 

Märkused

[1] Meie-vormi kasutab ka Nikaia usutunnistuse algupärane kreeka tekst («Πιστεύομεν»), ent mitte ladina versioon, kus selle asemel öeldakse: «Credo». Luterlaste Liber concordiae saksakeelses versioonis on samuti kasutusel mina-vorm: «Ich gläube».

[2] Sõnad «Jumal Jumalast» puuduvad kreekakeelses tekstis, ent esinevad ladina versioonis («Deum de Deo»).

[3] Väljendid nagu «olemuselt ühtne Isaga» (luterlastel), «olemuselt üks oma Isaga» (katoliiklastel) ja «Isaga üheolemuslik» (ortodoksidel) on maakeelseteks vasteteks usutunnistuse ladina ja kreeka terminitele consubstantiálem Patri ja ὁμοούσιον τῷ Πατρί.

[4] Sõnad «ja Pojast» (ladina k. «filioque») puuduvad kreekakeelses tekstis ja on lisatud hiljem läänes; õigeusukirikud seda lisandust ei tunnista. Luterlik kirik järgib siin lääne teoloogilist traditsiooni.

[5] Mõistega «kristlik» on siin tähistatud katoolset ehk katoliiklikku, s.t üleilmset, kogumaapealset kirikut. Seda  sõna kasutati usutunnistuse saksakeelsetes tõlgetes juba enne reformatsiooni.

[6] Eestikeelse püha missa korra 1990. aasta väljaandes on selle asemel: «üleilmset».

Meie ajal on kristlaste seas palju juttu kultuurisõdadest, [kiriku] suhtlemisest kultuuriga ja kultuurilisest teenimisest. Seetõttu on üsna oluline mõista, et luterlaste arusaam kultuurist ja kultuuriga seonduvatest küsimustest on teiste teoloogiatega võrreldes üsna erinev. (Kultuuri all mõistetakse siinses artiklis laiemalt ühiskonda ja selle elukorraldust, alusprintsiipe ja tegevusalasid. Tlk.)

Kaks kuningriiki

Luterlased usuvad kahe kuningriigi õpetusse. Jumal valitseb oma vaimuliku kuningriigi üle, mille Ta on rajanud Sõna ja sakramendi kaudu ja mis koosneb kõigist, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse. See kuningriik – mida sageli kutsutakse Jumala paremaks käeks, kuna see näitab Jumala erilist soosingut – jääb alatiseks püsima igaveses elus, mille Jumal on oma lastele valmistanud.

Kuid Jumalal on veel teinegi kuningriik. Ta valitseb ka maailma üle, mille Ta on loonud, ja inim­ühiskonna üle, mille Ta on rajanud. Seda kuningriiki valitseb Jumal oma seaduste kaudu, nii loodus­seaduste kaudu, mille Ta universumis sisse seadis, kui moraali­seaduste abil, mille Ta kirjutas inimese südamesse. Seega valitseb Ta ettehooldavalt füüsilise maailma üle – kuni selleni, et Ta on teadlik igast varblasest, mis maha langeb (Mt 10:29) – ja samuti inim­ühiskonna üle. Ta annab toitu metsloomadele (Ps 104) ja kannab hoolt nii kristlaste kui mittekristlaste igapäevaste vajaduste eest (Mt 5:45). Jumal on rajanud ka perekonna (1Ms 2:18–25) ja maise valitsuse (Rm 13) näol sellised inimlikud seisused nagu abielu ja ülemad.

Niisamuti valitseb Jumal oma ajaliku kuningriigi üle inimeste kaudu, s.t erinevate ametite ja elukutsete kaudu. Jumal toidab meid põllumeeste käe läbi, kaitseb meid politseinike kaudu ja tervendab arstide abil. Ta kutsub meid oma ligimesi armastama ja teenima institutsioonide kaudu, mille Ta on loonud: kodu (perekond ja selle ülalpidamine), kirik (karjased ja ilmikud) ja riik (valitsejad, alamad ja kodanikud).

Luterlik arusaam kultuurist 

Esiteks, Jumal valitseb juba ilmaliku maailma üle. Küsimus ei ole selles – nagu mõned kristlased ütlevad –, et maailm tuleb Kristusele võita või riik Jumala seadustele allutada või kultuur kristianiseerida. Jumal juba valitsebki kultuuri üle. Ta juhib isegi neid, kes Teda ei tunne. Ta on maailmas ja kogu oma loodus kohalolev – kuigi varjatult –, pidades kõike olemasolevat ülal ja kandes hoolt nii usklike kui mitteusklike eest.

Teiseks, kristlased on mõlema kuningriigi alamad. Neil on Jumala vaimse kuningriigi igavene kodakondsus. Kuid Jumal annab kristlastele ka kutse, milles neil tuleb maailmas oma usku tõeks elada (1Kr 7:17). Kristlastel on perekond, amet ja kodakondsus, mis kõik on ligimese armastamise ja teenimise kohaks.

Luterlik õpetus kultuurist 

Kas kristlased peaksid tegelema poliitika või muude ilmalike asjadega? Kiriku ülesanne on jutlustada evangeeliumi, mitte poliitikat, nii nagu riigi ülesanne on tegeleda maise valitsemisega ja mitte käskida seda, mida kirik peab jutlustama. Me peame jälgima, et me neid kahte kuningriiki omavahel ära ei sega. Igal üksikul kristlasel on kodanikuna Jumalalt saadud ülesanne. Niisiis tuleb igaühel oma kodaniku­kohust täita, mis meie riigis tähendab muuhulgas osavõttu valimistest, kohalikust elust ja ka poliitikast.

Kas kristlased peaksid kuulama ilmalikku muusikat, lugema mittekristlaste kirjutatud raamatuid või vaatama mitteteoloogilisi filme ja telesaateid? Kunstiteosed juhinduvad esteetika­printsiipidest, mis on osa Jumala loomistööst. Jumal loob tähenduse ja ilu kunstnike abil, kellele Ta on andnud talendi. Hea kunstiteos võib oma kunstiliste omaduste kaudu Jumalat ülistada ilma Teda mainimatagi.

Kas see tähendab, et vahet pole, et igal maisel valitsejal on jumalik autoriteet või et kristlane võib nautida igasugust kunstiteost? Sugugi mitte, kuigi mõned luterlased on kahe kuningriigi õpetust just sel viisil vääralt tõlgendanud.

Ärme unusta, et Jumal valitseb oma vasaku käe kuningriiki muuhulgas moraali­seaduste abil. Ühiskonnas levinud  käitumis­viisid, mis neid moraali­seadusi rikuvad – nagu näiteks abort –, on vastuolus Jumala tahtega ning kristlased võivad kasutada oma kodaniku­õigust, et taolise kurjuse vastu võidelda. Säärast kunsti, mis õhutab kristlast pattu tegema – kui sellel on näiteks pornograafiline sisu –, tuleb vältida.

Saatan püüab vallutada ja kahjustada mõlemat kuningriiki. Väites, et ta on selle maailma vürst (Ef 2:2), teeb ta oma hävitustööd perekonna, majanduse ja kultuuri kallal. Iseäranis ründab ta Jumala vaimulikku kuningriiki, üritades hereesia, väärõpetuste ja uskmatuse abil kahjustada Kirikut ja hävitada inimeste usku. See tähendab, et kristlastel tuleb võidelda saatanaga mõlemal rindel.

Ristiusk, olles vaimuliku kuningriigi funktsioon, ei vaja teatud riigikorda ja võib eksisteerida nii monarhia, aristokraatia kui demokraatia tingimustes. Seetõttu võivad kristlased kuuluda paljudesse erinevatesse poliitilistesse erakondadesse, mis jagavad erinevaid poliitilisi vaateid. Mõistes patu reaalsust, suhtuvad nad umbusklikult utoopiatesse ja riikidesse, mis väidavad enesel olevat jumaliku staatuse (nagu Rooma, kus jumalikustati keisreid, või moodsad totalitaarsed riigid, mis püüavad religiooni koha endale võtta, või igasugused kultuurilised ebajumala­teenistused).

Paljud kristlased leiavad, et neil ei peaks olema midagi tegemist väljapoole Kirikut jääva ilmaliku kultuuriga. Teised aga tahavad seda kultuuri üle võtta ja Jumala autoriteedi alla painutada. Mõned jälle arvavad, et Kirik peaks järgima kultuuri ja vabanema oma doktriinist, moraali­õpetusest ja praktikast, mis ei vasta valitseva kultuuri normidele.

Jumal valitseb nii Kirikut kui maailma

Luterlased pole sellega nõus. Jumal kutsub meid ühiskonnas oma kutsumuse kaudu usku järgima. Maailm on juba Jumala valitsemise all, olgu ta sellest teadlik või mitte. Kirik on osa Jumala vaimulikust kuningriigist ja ei tohi seetõttu kunagi kultuuri orjaks saada.

Kristlased peaksid kultuuris nägema Jumala loomingut ja andi, isegi kui nad püüavad seda paremaks muuta. See on nõnda sellepärast, et kristlased on kahe kuningriigi alamad, millel on üks ja sama Kuningas.

Tõlkinud Veiko Vihuri 

Gene Edward Veith on kirjanduse emeriitprofessor Patrick Henry kolledžis.

Artikkel ilmus algselt Missouri Sinodi Luterliku Kiriku kodulehel ja selle tõlge avaldati veebilehes Meie Kirik autori loal esmakordselt 7. augustil 2013.

Nelipühad on Püha Vaimu väljavalamise pühad ja ühtlasi kiriku sünnipäev. Kuidas on luterlike usutunnistuskirjade õpetuse kohaselt seotud Püha Vaim ja kristlik kirik? Kuidas Püha Vaim meie juures tegutseb ning meie südameid pöörab?

Mida Püha Vaim kirikus ja kristlaste seas teeb?

Mina usun, et ma ei suuda omaenda arust või jõust Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, uskuda või tema juurde tulla, vaid Püha Vaim on mind evangeeliumi kaudu kutsunud, mind oma andidega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nii nagu ta kutsub, kogub, valgustab, pühitseb kõiki kristlasi maa peal ning hoiab neid Jeesuse Kristuse juures ainsas õiges usus. Nende kristlaste keskel annab ta mulle ja kõigile usklikele iga päev kõik patud heldelt andeks ning äratab viimsel päeval minu ja kõik surnud jälle üles ning kingib mulle koos teiste Kristusesse uskujatega igavese elu; see on kindlasti tõsi. (Väike Katekismus)

…maa peal on olemas ainult pühadest koosnev püha kogukond ja kogudus ühe pea, Kristuse all kokku kutsutud Püha Vaimu kaudu, ühes usus, meeles ja mõistmises, erinevate annetega, aga ometi üksmeelne armastuses, ilma lahkusu ja lõhenemisteta. Ka mina olen osa sellest ja selle liige, osaline ja kaasosanik kõigis hüvedes, mis on tema omanduses; seeläbi Püha Vaimu poolt siia toodud ja osaliseks tehtud, et ma olen kuulnud Jumala sõna ja kuulen ka edaspidi, mis on kogudusse sissepääsemise alguseks. … Niisiis jääb Püha Vaim kuni viimse päevani püha koguduse ehk kristlaskonna juurde, kelle kaudu ta meid juhib enda juurde ning keda ta kasutab sõna levitamiseks ja õpetamiseks. Selle kaudu ta pühitseb meid ja rohkendab meie hulka, et see päev-päevalt kasvaks ning saaks tugevamaks usus ja selle viljades, mida Püha Vaim esile toob. (Suur Katekismus)

Püha Vaim tegutseb sõna ja sakramendi kaudu

Seepärast me peame olema kindlad selles, et Jumal ei taha meie, inimestega, muul viisil suhelda kui oma välise sõna ja sakramendi kaudu. Kõik muu, mida ilma sõna ja sakramendita Vaimuna ülistatakse, on kurat. (Schmalkaldeni artiklid)

Püha Vaim toob meid kiriku rüppe

…nii toimetab ka Püha Vaim pühitsemist järgmiste asjade kaudu: pühade osaduse ehk kristliku kiriku, pattude andeksandmise, ihu ülestõusmise ja igavese elu kaudu, see tähendab ta toob meid kõigepealt oma pühasse osaduskonda ja asetab meid kiriku rüppe, mille kaudu ta kuulutab meile oma sõna ja juhib meid Kristuse juurde. (Suur Katekismus)

Pöördumine ja Püha Vaim

…kuna Püha Vaim antakse usu läbi, siis valmistatakse ka süda ette häid tegusid tegema. Sest seni kuni ta on ilma Püha Vaimuta, on ta liiga nõrk ja peale selle kuradi meelevallas, kes sunnib vaest inimloomust rohkele pattudele… (Augsburgi usutunnistus)

Pöördumine ei toimu Püha Vaimu kaudu mitte vahetult, vaid ta kasutab selleks Jumala sõna kuulutamist ja kuulamist, nagu on kirjutatud Rm 1[:16]: Evangeelium on «Jumala vägi pääsemiseks igaühele». Ja: «Usk tuleb Jumala Sõna kuulmisest» [Rm 10:17]…

Samuti me heidame kõrvale ja mõistame hukka usufanaatikute eksiarvamuse, kes kujutavad ette, et Jumal tõmbab inimesi enda juurde, valgustab neid ning teeb õigeks ja õndsaks ilma igasuguste vahenditeta – ilma Jumala sõna kuulamise ja ka pühade sakramentide kasutamiseta…

Niisiis on inimese pöördumisel ainult kaks mõjurit, nimelt Püha Vaim ja Jumala sõna kui Püha Vaimu tööriist, mille kaudu ta selle pöördumise täide viib ja mida inimene peab kuulda võtma, aga ta ei saa seda omal jõul uskuda ja vastu võtta, vaid üksnes Jumal, Püha Vaimu armu ning tegevuse kaudu. (Konkordiavormel, Epitome)

…vaid see on Püha Vaim, keda ei anta ega võeta vastu mitte seaduse, vaid evangeeliumi kuulutuse kaudu, Gl 3[:2,14], kes meie südame uueks teeb. (Konkordiavormel, Solida declaratio)

Tõelisel kirikul on Püha Vaim

…kirik on Kristuse elav ihu ehk see, mis on nii nime poolest kui ka tegelikult kirik. … Kristuse valitsus on südame õigus ja Püha Vaimu kinkimine… kirik… on tõeline, Püha Vaimu kaudu uuesti sündinud Jumala rahvas. … Ja me lisame tundemärgid: puhas evangeeliumiõpetus ja sakramendid – selline kirik on tegelik tõe sammas [1Tm 3:15]. … Nii nagu kirikul on tõotus, et temas asub alati Püha Vaim, nii on tal ka hoiatused, et sinna tulevad jumalatud õpetajad ja hundid. Tõeline kirik on aga see, millel on Püha Vaim. (Apoloogia VII–VIII)

…kus ei kuulutata Kristust, seal ei ole Püha Vaimu, kes moodustab, kutsub ja kogub kokku kristliku kiriku, väljaspool mida ei ole kellelgi võimalik Issanda Jeesuse Kristuse juurde tulla. (Suur Katekismus)

Jumala äravalitud sõpradele, kõikidele kristlasile Riias, Tallinnas ja Tartus Liivimaal, mu armsaile isandaile ja vendadele Kristuses. Martin Luther, jutlustaja. Wittenberg, 15. august 1523

Armu ja rahu Kristuses.

Ma olen saanud teada kirjalikult ja suuliselt, armsad isandad ja vennad, et Jumal, meie Issanda ning Õnnistegija Jeesuse Kristuse Isa, on ka tee juures alustanud oma imesid ja teie südameid oma tõe armurikka valgusega läbi katsunud, lisaks teid nii rohkelt õnnistanud, et te seda rõõmsa südamega olete vastu võtnud kui tõelist Jumala Sõna, mida see ka tõepoolest on. Seda ei taha meie juures enamus ei kuulda ega taluda, vaid mida rikkamat ning suuremat armu Jumal meile siin pakub, seda mõttetumalt nad tõrguvad, teotavad, neavad ja vaenavad nii vürstid, piiskopid ja kõik koletised, olles paljusid kinni võtnud ja nüüd jälle kaks ära põletanud ning sellega Kristusele meiegi ajal uusi märtreid on läkitanud taevasse, nii et ma teid võin rõõmuga õndsaiks kiita, kes te maailma lõpul otsekui paganad (Ap 13:48) õndsakstegevat Sõna kõige rõõmuga vastu võtate, mida juudid selles Jeruusalemmas või koguni Babüloonias mitte ainult ei põlga, vaid ei võimalda ka mitte kellelgi kuulata. Jumala viha on nende peale tulnud, ütleb püha Paulus, kuni lõpuni; aga teie üle valitseb arm.

Seepärast, mu armsad, olge tänulikud jumaliku armu eest ja tundke ära endi katsumise aeg, et te Jumala armu asjatult vastu ei võtaks (2Kr 6:1). Ja esiteks vaadake sellele, et teist ei saaks galaatlased, kes nii auliselt alustasid ja nii kenadeks, puhtaiks, selgeiks kristlasiks said, aga peagi eksitajate poolt tegude ekslikule teele suunati ja pöörati. Kahtlemata tuleb teiegi keskele hunte, seda enam kui head karjased, keda Jumal teile nüüd on läkitanud, ära lähevad, siis hakkavad mõningad õiget teed pilkama ja teid taas Egiptusse viima, et te väära jumalateenistusega kuradit Jumala asemel teeniksite, millest teid Kristus nüüd oma taevase valgusega on lunastanud ja iga päev lunastab, et te tema tundmisele tuleksite ja kindlad oleksite, et tema ainuüksi on meie Issand, preester, õpetaja, piiskop, isa, Õnnistegija, abimees, lohutus ja abiline igavesti kõiges patus, surmas, hädas ja kõiges, mis meil puudub, olgu ajaliselt või igavesti.

Sest nõnda te olete kuulnud ja õppinud, et kes usub, et Jeesus Kristus oma vere läbi ilma meie teeneta Jumala Isa tahtmist ja halastust mööda on saanud meie Õnnistegijaks ja meie hingede piiskopiks, et seesama usk ilma mingite tegudeta kindlasti meid teeb Kristuse omaks ja annab, nagu ta usub. Sest Kristuse veri ei ole seetõttu ei minu ega sinu jaoks, et me paastume või loeme, vaid et me seda nõnda usume, nagu ütleb Paulus Rm 3:28: «Me arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi lahus käsu tegudest». See usk teeb meile rõõmsa, rahuliku südame Jumala juures ja peab teda armastama hakkama, kuna ta näeb, et see on Jumala tahe ja tema headuse armuline pöördumine meie poole, et Kristust meiega nõnda talitab. See tähendab siis Kristuse kaudu Isa juurde tulla ja Isa poolt tõmmatud olla, rahu Jumalaga omada, kindlalt ja rõõmsalt surmaks ja kõigeks õnnetuseks valmis olla. Kus seda usku ei ole, seal on pimedus, et ole kristlast mingit jumaliku teo või meelehea sädemekestki.

Sellest olete edasi õppinud, et kõik õpetus, mida meile senini on esitatud: tegude läbi vagaks ja õndsaks saada, patt maha jätta ja meelt parandada, nagu selleks on seatud pühad, palved, palverännakud, missad. Annetused, munklus, nunnlus, papplus, mis aga kõik on kuradiõpetus, Jumala teotamine, seepärast et nad ülbitsevad meiega teha seda, mida ainuüksi Kristuse veri usu läbi tegema peab, ja sellega inimeste õpetusile ja tegudele selle omistavad, mis on omane üksnes Jumala sõnadele ja tegudele. Kuid see usu valgus paistab nii selgesti, et säärane paistab lausa paksu, pilkase pimedusena, ja jääb Jumala armu juurde Kristuses ning ütleb lahti oma teeneist Jumala ees. See on tee taevasse ja kristliku elu peamine asi.

Siis te olete kuulnud: et säärane inimene enam midagi ei võlgne, kui ainult, et armastada ligimesi nagu ütleb Paulus Rm 13:8 ja Kristus Jh 13:34: see on mu käsusõna, et te üksteist peate armastama, sest kus on Kristuse jüngrid, seal pole neil vaja endi pattude ja endi õndsuse pärast midagi enam teha, sest seda on Kristuse veri juba teinud, kõik korda saatnud ja neid armastanud, nii et nad ei tarvitse enam iseennast armastada ega otsida või midagi head soovida; pigem peavad nad selle, mida nad sealt tahavad endi jaoks teha või otsida, endi ligimestele suunama, ja sääraseid häid tegusid, milliseid nad endi jaoks ei vaja, teistele tegema, nagu ka Kristus meile on teinud, kes ka oma vere on andnud ja valanud mitte enese, vaid meie eest. Ja see on ka märk, millest õigeid kristlasi tuntakse, nagu ütleb Kristust Jh 13:35: sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis. See on teine peamine asi kristlikus elus.

Nõnda siis õpetage ja tehke, mu armsad, ja ärge laske ühegi teise õpetuse tuulel endid liigutada, puhugu see Roomast või Jeruusalemmast. Kogu asi seisab usus Kristusse ja armastuses ligimese vastu. Patukustutus, pühakute teenimine ja millised teod tahes meile ja meie hingele arvatakse kasuks tulevat, neist hoiduge kui surmavast mürgist.

Ent kui te selle puhta õpetuse juurde jääte, ei saa rist ega vaenamine jääda tulemata, sest kuri vaim ei suuda taluda, et tema pühadus nõnda häbiks ja tühiseks peab saama, mille ta tegudega vaimulikkude läbi terves maailmas on püstitanud. Kuid olge vastupidavad ja mõelge, et ega teil pea parem olema kui teie Issandal ning piiskopil Kristusel, kes ju ka säärase õpetuse pärast, milles ta variseride teopühadust nuhtles, pidi märtrisurma surema. Säärane rist saab teile kasulik ja vajalik olema, et see teid juhiks täiesti kindlale lootusele, et seda elu põlgaksite ja tulevast lohutatult ootaksite, et neis kolmes asjas – usus, armastuses ja lootuses – valmis ning täielikud oleksite.

Mis aga puutub sakramentidesse ja välispidistesse asjadesse koos söömise ja joomise, riiete ja kommetega, siis on teie jutlustajatel teile piisavalt öelda. Sest kus tegemist on nende kolme asjaga, seal on tegemist ühtlasi õige kristliku vabadusega kõigis sääraseis välispidiseis asjus. Meie Issand aga, Jeesus Kristus, valmistagu, tugevdagu ja kindlustagu teid oma igaveseks riigiks, oma tarkuse ja tundmise kõige küllaga, temale olgu kiitus ja tänu igavesti! Aamen.

Laske sellel manitsusel, armsad vennad, endile meeldida. Sest kuigi te seda juba teate ja seda minult ei vaja – on ometi minu hool ja kohus olla teile selles võlglane, ka mittevajalikkus teie eest hoolitseda ja teid teenida. Laske teid ja teie jutlustajaid jätta jumalaga ja palvetage ka meie eest: Jumala arm olgu teiega! Aamen.

Tõlge: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. EELK Konsistooriumi väljaanne. Tallinn, 1983, suvi

Tänavu möödub viissada aastat reformatsiooniga seotud sündmuste jõudmisest Eestisse. Juba kaks aastat varem olid Riias ametisse saanud uue usu kuulutajad Andreas Knopken ja Sylvester Tegetmeyer ning 1523. aastal saatis Martin Luther liivimaalastele esimese kirja. Tallinna jõudis usupuhastusliikumine pildirüüste näol 1524. aastal.

Juba 1523. aastal kirjutas reformatsiooni algataja Martin Luther liivimaalastele: «Kogu asi seisab usus Kristusse ja armastuses ligimese vastu. Patukustutus, pühakute teenimine ja millised teod tahes meile ja meie hingele arvatakse kasuks tulevat, neist hoiduge kui surmavast mürgist. … Mis aga puutub sakramentidesse ja välispidistesse asjadesse koos söömise ja joomise, riiete ja kommetega, siis on teie jutlustajatel teile piisavalt öelda. Sest kus tegemist on nende kolme asjaga, seal on tegemist ühtlasi õige kristliku vabadusega kõigis sääraseis välispidiseis asjus.»

Sada aastat tagasi tähistati 400. reformatsioonijuubelit esindusliku artiklikogumikuga «Usupuhastus eestlaste maal». 10. mail 2024 toimus Tartu Ülikooli peahoones Eesti Kirikuloo Seltsi korraldamisel konverents «500 aastat reformatsiooni algusest Liivimaal». Ettekanded olid järgmised:

Tiina Kala – «Tumedad jõud» ja «evangeeliumi valgus». Liivimaa pildirüüste allikad ja tõlgendused

Inna Jürjo – Mittesakslased ja reformatsiooni algus Liivimaal

Madis Maasing – Liivimaa kõrgvaimulikud ja reformatsioon

Anu Mänd – Pöördelised ajad ja katoliiklik kirikukunst

Juhan Kreem – Reformatsioonipildid: Liivimaa reformatsioon 19. ja 20. sajandi kunstis

 

 

Vana usu vastu suunatud pildirüüsteaktid leidsid aset Riias märtsis ja augustis 1524, Tallinnas septembris 1524, Tartus jaanuaris 1525, Viljandis novembris 1525 ja Uus-Pärnus märtsis 1526. Tuntud on kroonik Balthasar Russowi lõik, mis on kirja pandud rohkem kui viiskümmend aastat pärast kirjeldatavaid sündmusi: «Anno 1522. Selle meistri [Wolter von Plettenberg] valitsemise ajal hakkas püha evangeeliumi valgus Liivimaa linnades paistma. Ja kui see inimesi jumalasõna õigele mõistmisele oli valgustanud, nii et nad paavsti häbiväärseid kuritarvitusi ja eksitusi näha ja ära tunda võisid, siis hakkasid nad otsekohe puust ebajumalate vastu sõdima, jooksid kirikute peale tormi, viskasid ebajumalad sealt välja ning viisid kirikuehted ära, nii et polegi teada, kuhu nad kadusid.»

16. sajandi teise poole ja 17. sajandi alguse autoritest mainivad usupuhastuse sündmusi Bartholomäus Grefenthal (16. sajandi keskpaik?), Tilman Bredenbach (1564), Balthasar Russow (1578/1584), Erdmann Tolgsdorf (? 1580. aastad), David Chyträus (1599) ja Dionysius Fabricius (1610. aastad?).

Kirikute rüüstamisega seotud sündmuste kaasaegseid allikaid on üsna napilt. Tiina Kala tõi need oma ettekandes välja järgmiselt:

Riia – Mustpeade vikaariaraamat (10. märts 1524); Õllekandjate märkmeteraamat (16. märts, 8. august 1524); kammerkohtu protsessi tunnistajate ütlused 1536. aastal

Tallinn – Mustpeade altarieestseisja raamat (28. september 1524); Niguliste kiriku eestseisja kirjeldus (13. september 1524); Lauagildi vendaderaamat (23. september 1524); raemäärus (14. september 1524); Wolter von Plettenbergi kiri 18. oktoobrist 1524

Tartu – Silvester Tegetmeieri päevaraamat (1525. aasta talv)

Uus-Pärnu – Johann van Lynthemi märkmed (1526. aasta märts)

Kuigi usupuhastusliikumine imporditi Eestisse Saksamaalt, on allikates ülestähendusi eestlaste osavõtust. Sellele aspektile keskendus Inna Jürjo ettekanne. Näiteks kirjutab Sylvester Tegetmeyer Tartu sündmustest: «Aastal 1525, varsti pärast jõulupühi tahtis piiskopi foogt Melchior Hoffmanni vangi võtta, sest ta jutlustas evangeeliumi, kodanikud ja noored sellid hakkasid foogtile vastu, nii et kodanikest neli surma said, kaks sakslast ja kaks mittesakslast.»

Aasta hiljem kirjutas Johann van Lynthem Uus-Pärnus toimunud pildirüüstest: «Aastal 1526 neljapäeval pärast Laetare pühapäeva läksid kõik kodanikud ja gildivennad, võttes kaasa käsitöölisi, mittesakslasi, keda kõiki nad kokku koguda suutsid, tungisid vägivalla ja jultunud kuritahtlikkusega meie linna kirikutesse ja purustasid mõned kujud, paiskasid retaablid altaritelt maha.»

1525. aasta suvel sai Volmari maapäeval «sauna» jutlustaja Tegetmeyer: «üks näitas nuga, teine rusikat ja hüüdsid, sina äraandja, petis, sina tahad meid maast ja talupoegadest ilma jätta! Sinu petmine peab nüüd lõppema! Vuih, sina nurjatu inimene!»

Inna Jürjo juhtis tähelepanu Suurgildi hoones asuvale Theodor Albert Sprengeli maalile «Luterlike jutlustajate saabumine Tallinna» (1869), kus eestlast kujutatakse seismas pealtvaatajana maali paremas servas (vt ülal).

Liivimaa kõrgvaimulike ja toomkapiitlite hoiakuid vaadelnud Madis Maasingu hinnangul jäi kuni 1540. aastateni enamik piiskoppe ja toomhärrasid vana usu pooldajaks. Riia peapiiskopkonnas toimus otsustav muutus alles peapiiskop Wilhelmi ametiaja jooksul. Viimane Tartu piiskop Hermann Wesel (1552–1558) oli pigem vana usu pooldaja, samuti Tallinna piiskop Arnold Anebat (1536–1551). Kuramaa ja Saaremaa piiskop Johannes von Münchhausen (1540/42–1560) ajas väliselt katoliiklikku poliitikat, ent pärast ametist loobumist siirdus Saksamaale, kus temast sai luterlik jutlustaja. Liivimaa sõja alguseks domineeris kõigi siinsete kõrgvaimulike seas juba protestantlik meelsus, kuid toomkapiitlites leidus vana usu pooldajaid kuni lõpuni. Riia peapiiskopkonna likvideeris 1566. aastal katoliiklik Poola kuningas.

 

 

Reformatsioon tõi kaasa kirikuruumi ümberkujundamise, kuid see protsess oli aeglane ja toimus järk-järgult. Sellest kõneles Anu Mänd. Luterlikus kirikuruumis koondus tähelepanu peaaltarile, teiseks fookuselemendiks oli kantsel. Kõrvalaltarid, mis osutusid uue õpetuse kohaselt ebavajalikuks, lammutati. 1520. aastatel oli nii Tallinna Niguliste kui Oleviste kirikus umbes 25 kõrvalaltarit, maakirikutes keskmiselt 2–4. Põhja-Saksamaal toimus kõrvalaltarite lammutamine peamiselt 1540.–1550. aastatel ja jätkus 17. sajandil. Eesti maakirikute kõrvalaltarite lammutamise kohta on andmeid 17. sajandist. Üks praktiline põhjus oli vajadus teha ruumi aadlike pinkidele. Mõned vanad altariplaadid ehk mensad leidsid uue kasutuse põrandaplaatide või lävepakuna (Niguliste, Nõo, Väike-Maarja), sündis see siis teadlikust «koha kättenäitamisest» või lihtsalt praktilisest vajadusest.

Suur osa liturgilistest nõudest ja muudest esemetest (viirukisuitsutid, monstrantsid, patsifikaalid) muutus ülearuseks, need müüdi ära katoliku vaimulikele ja kullasseppadele või lasti ümber teha ilmalikuks kasutuseks (armulauakarikatest valmistati ilmalikke jooginõusid). Kõrge kunstilise ja materiaalse väärtusega esemeid, näiteks Niguliste monstrants (1474), hoiti ka alles.

Osa katoliiklikku kirikukunsti purustati pildirüüste käigus, osa müüdi ja osa kohandati ümber evangeelse kiriku vajadustele. Nii sai katoliiklikust retaablist Tallinna superintendendi Heinrich Bocki (surn. 1549) mälestust jäädvustav epitaaf. Tõenäoliselt muutus suhtumine kirikukunsti alles seoses põlvkondade vahetusega. Tänapäeval on säilinud kõigest murdosa katolikuaegsetest kunstiteostest.

Viimases ettekandes vaatles Juhan Kreem reformatsioonisündmuste kujutamist 19.–20. sajandi kunstis.

Ülevaade: Veiko Vihuri

Ootuspäraselt võttis riigikogu õigeusklike teisel ülestõusmispühal häältega 75 : 8 vastu avalduse, millega kuulutas Moskva patriarhaadi Venemaa sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks.

Sellist avaldust on soovinud eeskätt sotsialistist siseminister Lauri Läänemets, kes plaanib seda kasutada Eesti suurima kiriku – Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku – sundlõpetamiseks.

«Arvestades kogu konteksti ei ole mul siseministrina võimalik midagi muud teha, kui teha ettepanek riigikogule, et nad kuulutaks Moskvas tegutseva patriarhaadi oma tegevuses terrorismi toetavaks ja sellest tulenevalt saaks siseminister minna kohtusse ja teha ettepaneku siin tegutseva kirikuorganisatsiooni tegevuse lõpetamiseks,» rääkis Läänemets 11. aprillil.

Riigivõimu löök Eestis õiguskuulekalt tegutsevale õigeusukirikule konstrueeritakse niisiis Venemaal tegutseva Moskva patriarhaadi kui terviku seostamise abil Vene agressioonisõjaga Ukrainas. Välispoliitilise sisuga avaldus on tegelikult mõeldud kasutamiseks sisepoliitilisel eesmärgil.

Selline käik on olemuselt valelik ja ülekohtune, nagu suurem osa sellest, mida meie riigis praegu ellu viiakse. Sellega on kaasas käinud ennekuulmatu vaenuõhutamise kampaania meedias, eriti süvariigi väljaandes Postimees. Vale ja demagoogia abil on loodud vihane ühiskondlik foon. Isegi õigeusklik helilooja Arvo Pärt on kuulutatud Kremli agendiks.

Tuleb selgesti välja öelda, et kõnealune riigikogu otsus on sama tühine ja kehtetu nagu kõik varasemad otsused alates praeguse koosseisu algusest.

2023. aasta «valimistel» vale ja pettusega, iseäranis elektroonilise hääletuse tulemuste moonutamise abil moodustunud «riigikogu» on praeguse ebaseadusliku režiimi valeparlament, hämaratel asjaoludel võimu juurde upitatud punt. Sellel kogul puudub legitiimsus.

Nüüd on see üdini valelik seltskond otsustanud minna kiriku ja kristlaste kallale. Sisuliselt kuulutas riigikogu end Jumala kirikut taga kiusavaks institutsiooniks. Midagi head sellest meie riigile ja rahvale küll ei tõuse.

Homme (neljapäeval, 2. mail) tuleb Riigikogus hääletusele avaldus, mis kannab pealkirja «Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks» (420 AE). Kui seni olen Riigikogus hoidnud välispoliitiliste avalduste hääletustel osalemisest, sest need täidavad ennekõike meelsuskontrolli funktsiooni (vt lähemat selgitust siit), siis sel korral hääletan avaldusele vastu ja seda alljärgnevatel põhjustel.

(1) Esiteks on kõnealusest avaldusest rääkides keskse tähtsusega tõsiasi, et see ei ole puhtalt deklaratiivne, vaid lähtub praktilisest eesmärgist luua valitsusele ettekääne Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) kui Eesti kõige suurema liikmeskonnaga usuühenduse sulgemiseks – siseminister kavatseb avaldusele tuginedes (Eesti kõige kallimate advokaatide abil) pöörduda kohtu poole taotlusega MPEÕK sundlõpetamiseks. Ehk välispoliitiline deklaratsioon teenib pragmaatilist sisepoliitilist eesmärki.

Paraku on kõnealuse ettevõtmise näol tegu usuvabaduse selge rikkumisega, sest MPEÕK, mille sulgemisele kõnealuse avaldusega teed sillutatakse, ei ole teinud mitte midagi õigusvastast. Põhiseadus sätestab usuvabaduse kaitse paragrahvis 40, mille kohaselt on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse vaba. Vaieldamatult on osaks usuvabadusest otsustamine ka selle üle, millisesse kanoonilisse struktuuri (kirikusse) soovivad kogudused ja nende liikmed kuuluda. Riigivõimul ei ole õigust selles osas ettekirjutusi tehes usuühenduste (ei MPEÕK ega ühegi teise usuühenduse) siseasjadesse sekkuda.

Sotsialistist siseministri türanlikud ähvardused sulgeda Pühtitsa klooster, kui see ei seo end Moskva patriarhaadist lahti, on diktatuurilise iseloomuga ja lausa uskumatud – eriti pidades silmas, et klooster elas üle isegi sügavalt kristluse-vaenuliku kommunistliku nõukogude võimu.

(2) Teiseks on vastuvõetamatu see sügavalt valelik teguviis, millega ettevõtmist ellu viiakse – mh nii valitsuse liikmete kui ka kaitsepolitseiameti peadirektori poolt levitatud valelikud süüdistused MPEÕK metropoliidi suunal, justkui oleks ta ohuks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ja julgeolekule. Niisugune riigivõimu kasutamine, kus poliitilistest ambitsioonidest lähtuvalt valetatakse inimeste ja organisatsioonide kohta ning laimatakse neid, ei ole õigusriigis lubatav ning sellele tuleb igal juhul vastu seista.

(3) Kolmandaks teenib kõnealune avaldus eesmärki õhutada Eestis rahvuslikku vaenu ja konflikti ning sellele kaasa aitamine oleks ebamoraalne. Kuna MPEÕK ei ole teinud midagi õigusvastast ega kujuta endast Eesti ühiskonnale mingit ohtu – esitatud pole ühtegi tõendit, millest nähtuks vastupidine järeldus –, paistab paratamatult, et selle represseerimine teenib eesmärki süvendada Eestis rahvuslikke pingeid või saavutada koguni uus suurem rahvuslik konflikt, nagu see saavutati pronksiöö näol. Ehk reaalselt ei lahendata olemasolevat probleemi, vaid tekitatakse ise probleem (või süvendatakse seda), et esitleda ennast siis probleemi lahendusena. Sellise olukorra tekitamine võib teenida valitsuse huve (aidates mobiliseerida enda taha kodanike toetust), aga ühise hüve seisukohast on niisugune käitumine lubamatu.

(4) Neljandaks on MPEÕK sulgemisele suunatud ettevõtmine ohtlik mitte ainult Eesti siseste rahvuslike pingete süvendamise mõttes, vaid ka välis- ja kaitsepoliitilises dimensioonis. Pidades silmas, et Eesti ja Venemaa vahelised suhted on niigi teravamad kui kunagi varem pärast Nõukogude Liidu lagunemist, on Eesti rahva ja riigi huvidega vastuolus viia järjest ellu samme, millega pingeid mitte ei leevendata, vaid neid teadlikult ja tahtlikult kasvatatakse (vt mh sanktsioonide eelnõuga seonduvat). Jääb mulje, nagu soovitakski võimalikult pingelisi suhteid või koguni otsest konflikti Venemaaga. Valitsuse või ka valitsuse selja taga seisvate globalistlike võimuringkondade huve võib see teenida, aga Eesti rahva ja riigi huvides see ilmselgelt ei ole. Kõik, kes sellise programmi elluviimisele kaasa aitavad, kannavad vastutust selle tagajärgede eest, mis võivad olla meie rahvale ja riigile katastroofilised.

(5) Viiendaks on poliitikute kohus seista tegutseda kooskõlas õigete põhimõtetega, mitte alluda survele ja lähtuda sellest, millised valikud oleks populaarsed. Siin on tõsine mõttekoht ka konservatiividele, kelle jaoks peaks usuvabaduse (just nagu ka laiemalt veendumuste vabaduse ja sõnavabaduse) kaitsmine olema väga oluline eesmärk ja ühtlasi autoritaarsete või koguni diktatuuriliste tendentside teostumise tõkestamise vahend. Kui lihtsalt selleks, et mitte sattuda olukorda, kus tuleb end kaitsta alusetute venemeelsuse süüdistuste eest, minnakse kaasa usuvabadusest ülesõitmise ja rahvuslike pingete õhutamisega, siis see annab tunnistust mitte põhimõttekindlusest, vaid konjukturismist.

(6) Kuuendaks on Riigikogus poliitiliste sammude astumine MPEÕK sulgemiseks ilma, et selle esindajad oleks ära kuulatud, vastuolus elementaarsete poliitilise kultuuri põhimõtetega. Sellele osutas ka MPEÕK Tartu piiskop ja Tallinna piiskopkonna vikaarpiiskop Daniel 30. aprillil Riigikogule saadetud pöördumises, kus toonitatakse, et «MPEÕK-l pole aga seni olnud võimalust selgitada oma seisukohti Eesti seadusandjatele – enne kui võetakse vastu otsused, mis puudutavad väga otseselt ka meie Kirikut» ning palutakse võimalust olla ära kuulatud. Riigikogu poolt on niisugune tegutsemine seda näotum, et avaldus plaanitakse vastu võtta ortodokside jaoks aasta kõige suurema püha ehk ülestõusmispühade triduumi esimesel päeval ehk vaiksel neljapäeval. Kuivõrd avalduse vastuvõtmiseks kiirkorras puudub igasugune mõistlik põhjus, võib arvata, et niisugune ajastus pole juhuslik ning et see teenibki eesmärki koht kätte näidata. Pehmelt öeldes on niisugune käitumine inetu.

(7) Seitsmendaks ei ole korrektne tembeldada kogu Moskva Patriarhaati ja sellele alluvat kirikut Venemaa agressiooni toetavaks institutsiooniks, sest seda tehes tuginetakse vaid patriarh Kirilli üksikutele väljaütlemistele. Neile väljaütlemistele tuginedes saab anda hinnangu konkreetse isiku seisukohtadele, mitte aga kogu Moskva patriarhaadile, mille osaks on muu hulgas tuhanded kirikud ja kloostrid. Lisaks on üldteada, et vastavalt Bütsantsi traditsioonile on ortodoksi kirikud olnud alati riigivõimuga tihedates suhetes ning nende vabadus jääda kriitilise tähtsusega poliitilistes küsimustes avalikult riigiga eriarvamusele on väga piiratud. 

Kokkuvõtteks võib lisada, et pimedast venevihast kantuna ei saa teostada mõistuspärast poliitikat, mis reaalselt teeniks Eesti rahva ja riigi huve. Vastupidi, selline tegutsemine sillutab teed väga sünge tulevikuperspektiivi teostumisele. See perspektiiv muutub veel tumedamaks teadmises, et Eestis teostatakse võimu viisil, millega tõmmatakse meie rahva ja riigi peale Jumala viha. Kahtlemata on selle ilminguks mullu suvel ellu viidud abielu institutsiooni rüvetamine ja kindlasti nähtub see ka kiriku vastu suunatud rünnakutest. Kõike seda tehes ja põhiseaduses sätestatud vaba ühiskonna ideaalist muudkui taandudes muutub aga Eesti Vabariik üha enam autoritaarsete riikide nägu. Seda protsessi, mida Veiko Vihuri on iseloomustanud stalinistlike mustrite elluäratamisena, on häiriv näha. Aga vähim, mida saame niisugusele asjade käigule vastuseismiseks teha, on öelda julgelt välja, et valitud on vale, hukatuslik tee.

Lõpetan osutusega Pühtitsa kloostri avalikule kirjale, millega pöörduti 26. aprillil Eesti Kirikute Nõukogu poole. Oma pöördumises kirjutab iguumenja Filareta koos õdedega, et klooster, kus on vahetpidamata palvetatud Jumala poole juba 133 aastat, pole kunagi allunud sotsiaalse ja poliitilise elu kirgedele ning et seetõttu puudub riigi sekkumisel kloostri elukorraldusse mingigi ülesehitav mõte. 

«Kloostris palvetati ja tehti tööd Tsaari-Venemaa ajal, Nõukogude Liidu ajal, Eesti Vabariigi ajal ja me loodame siiralt, et meilt ei võeta ära võimalust ka edaspidi pöörduda palvetes Jumala poole, et elu rahus oleks antud kogu Maale, kõikidele riikidele ja kõikidele rahvastele,» toonitavad õed. Oma pöördumise lõpetavad nad üleskutse ja abipalvega Eesti kristlaste poole: «Meie pöördume teie kui kristlaste poole, sõltumata teie usutunnistusest, tungiva palvega osutada Pühtitsa kloostrile igakülgset toetust. Oleme kindlad, et iga usklik mõistab – igasugune poliitika ja seda enam poliitiline surve on absoluutselt mitteomased kloostri asukatele. Klooster on väljaspool poliitikat. Niisugune on meie kreedo. Ja me julgeme loota, et teie palved aitavad viia selle objektiivse tõe Eesti Vabariigi võimudeni, kellesse me suhtume suure lugupidamisega.»

Kristlasena tunnen kohustust sellele abipalvele vastata ja teha, mis minu võimuses, et ebaõiglusele vastu astuda. Seetõttu hääletan homme Riigikogus kõnealusele avaldusele vastu, tehes seda lootuses, et leidub ka teisi saadikuid, kes talitavad samuti. Kui poliitikud soovivad säilitada tõsiseltvõetavust, peavad nad oma tegudega tõestama, et põhimõttekindlus on neile olulisem kui populaarsus.

Mõne aasta eest, kui olin väljumas St Louisi Ajaloomuuseumist, köitis mu tähelepanu kõnniteele paigutatud suur kiviplaat, millesse uuristatud kirjast torkasid silma intrigeerivad sõnad: ilu ja ike. Peatusin, et lähemalt vaadata, ja leidsin järgmise huvitava tsitaadi tuntud kohalikult autorilt Eddy L. Harriselt:

«Minevik on ilu. Ja samas ka ike. Ta paneb paljusid meie seast küsima, kes me oleme, ja vahetevahel laseb meil seda isegi mõista.»

Kiriku ajalugu on ilus ike. Niisugune vaateviis lubab meil möödanikku realistlikult ja tänumeeles omaks võtta. Minevikust kui õpetajast lugupidamine tähendab ära tunda Jumala õnnistust, mis on antud nii paljudele usklikele läbi aegade. Mineviku austamine ebajumalana on karuteeneks nii meile kui ka neile, kes on elanud enne meid. Mineviku ignoreerimine on risk nii meile kui meie tulevikule. Suurim oht aga on tulevikku vaatamine ilma minevikku arvesse võtmata. See oleks nagu ilma tuledeta autosõit pimedal ja pilves ööl.

Meie kultuuris on miski, mis laseb meil minevikku väärastunud uhkustundega kõrvale heita. Sageli peab meie kultuur seda, mis on «moodne» või «tänapäevane», palju väärtuslikumaks ja usaldusväärsemaks kui pikka aega järgitud tõdesid. Kahtlemata pole see piibellik hoiak. Pühakiri ütleb selgelt, et meil tuleb juurduda ja püsida Jumala ajaloolises ilmutuses Jeesuses Kristuses ja Jumala Sõnas, mis kestab igavesti.

«Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud» (2Tm 3:14). Püsi selles, mida sa oled õppinud ja milles sa oled veendunud, ütleb püha Paulus. Ja teisal ta kirjutab: «Sina räägi aga seda, mis on kohane tervele õpetusele!» Me peame «võitlema pühadele kord antud usu pärast» (Jd 1:3).

Ühes selle tsitaadiga muuseumist meenus mulle, mida G. K. Chesterton kunagi kirjutas:

«Traditsioon on see, kui anname hääleõiguse kummalisimale kõigi rahvaklasside seas, meie esivanematele. See on surnute demokraatia. Traditsioon keeldub allumast väikesele ülbele oligarhiale, neile, kes parajasti juhtuvad maa peal ringi uitama… Traditsioon soovitab meil kaaluda iga hea inimese arvamust, isegi kui see juhtub olema meie isa» (G. K. Chesterton, Orthodoxy, Westport, CT: Greenwood Press, 1974, lk 85; tsitaadi eestikeelne tõlge Vanalinna Hariduskolleegiumi Teataja nr 450 järgi).

Kuidas on lood meie, luterlastega, kes me üksnes Jumala armust jääme ustavaks Pühakirjas ilmutatud tõdedele ja usutunnistusele sellest tõest, mis sisaldub Konkordiaraamatus? Millisena me minevikku näeme? Me teeme hästi, kui võtame enda peale oma mineviku ilusa ikke ja laseme tal endale meelde tuletada ja abiks olla selle mõistmisel, kes me oleme, kui oleme selle unustanud või kui tunneme kiusatust iga viimase moehulluse ja trendiga kaasa joosta.

Me ei võta minevikku omaks läbimõtlematult, ebakriitiliselt. Kuid samuti me ei põgene selle eest tuhatnelja, nagu tänapäeval teevad mõned kirikud, visates üle parda kõik õpetused ja tavad, mis vähegi sisalduvad kõigi aegade Kiriku ajaloolises usutunnistuses.

Meie kultuuris on paljudel inimestel suur nälg ja igatsus tõe leidmise järele. See nälg ehtsa vaimuliku tõe järele on nende jaoks kui kauge muusika, mida nad ei mõista, kuid meie jaoks, kes me oleme tõmmatud Kristuse tõesse, on see ülev sümfoonia. Rahu ja ehtsa kindlustunde otsimine kaose ajastul on kui pingsalt pimedusse vahtimine ja väikeste võbelevate valgussähvatuste nägemine kaugel silmapiiril. Kuid nende elu, kes on Kristuses, täidab Tema tõde igavese Sõna ja eluandvate sakramentide sooja ja igavesti küllastava valgusega. Äratagu Jumal meis uut indu Kristuse valguse levitamisel ja aidaku tuua võimalikult palju inimesi kuulama Kristuse evangeeliumi, seda imelist sümfooniat, mis on tõesti tõe sära!

Võib-olla tuleb mineviku tajumine ikkena paljuski selle ilust – ilust, mis lähemal järelemõtlemisel äratab meis kahetsust, kui näeme oma patte ja puudujääke. Kuid siis täidab meid tänutunne Tema vastu, kes on meid välja kutsunud patu ja surma pimedusest elu ja pääste valgusesse. Paljude inimeste jaoks on ju minevik ike, mis neid maha rõhub, pannes neid esitama küsimusi, mis tõusetuvad iga inimese vaikuse ja jõudehetkedel, neil momentidel, mil nad ei saa sulgeda oma kõrvu ega katta oma silmi meid ümbritseva kultuuri hüplike helide ja kujundite ees, mis kogu aeg tormavad ülepeakaela uute naudingute, sensatsioonide ja tühjuse suunas. Veel tänapäevalgi on kajamas Pilatuse küsimus: «Mis on tõde?»

Nimelt Kristuse pärast me võtame rõõmuga enda peale selle mineviku kauni ikke ja peame meeles neid, kes on töötanud ja käinud meie eel. «Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele» (Hb 12:1–2).

Kirik rõõmustab Issanda ülestõusmise võidu üle. Meie eel Kõndinu ilu ja ike haarab meid – ja meie omakorda haarame sellest. Kristus palub sul võtta oma rist ja käia Tema järel. Ta asetab sinu peale jüngerluse ikke, olles ära kandnud sinu patukoorma. Ta asetab sulle oma armu, halastuse ja lunastuse kerge koorma, sest Ta on su vabaks ostnud oma ihu ja vere ristiohvriga. Sedasama ihu ja verd pakub Ta sulle pühal armulaual. Sulle kuulub andestus, elu ja õndsus.

Olgu sul palju rõõmu Issanda ülestõusmise triumfist. Kui sinu kohustuste ja vastutuse koorem, pinged ja mured tunduvad raskena, kui patt ja süü rõhuvad sünge varjuna su südant ja mõtteid, siis hoia veel enam Tema andestava armastuse ligi, Tema ligi, kes armastab sind enam kui oma elu. Ta annab sulle ikka ja jälle rahu, mis ületab kõik inimliku mõistmise. Õnnistagu Issand sinu teenimist.

Tõlkinud Veiko Vihuri

Artikkel ilmus algselt veebilehes Meie Kirik 2010. aastal

Paul T. McCain (1962–2020) oli Missouri Sinodi Luterliku Kiriku vaimulik