Kuidas pühitseda algavat paastuaega õigel viisil ja väärikalt? Jutlus Tartu Pauluse kirikus Tuhkapäeval, 5. märtsil AD 2025.

Tuhkapäevaga algab paastuaeg. Mida ütleb luterlaste peamine usutunnistuslik tekst, Augsburgi usutunnistus, ihulike harjutuste, sealhulgas paastumise kohta? Lühidalt öeldes õpetab Augsburgi usutunnistuse kirik (ehk luterlik kirik), et ihulike harjutuste läbi tuleb pattu tõrjuda ja oma liha talitseda, ent neid ei sooritata Jumala armu ärateenimiseks.

Aga kui meie omadele pannakse süüks seda, nagu keelaksid nad Jovinianuse kombel ära lihasuretamise ja distsipliini, siis nende kirjutistes kohtab küll hoopis teistsuguseid seisukohti. Nad on alati õpetanud püha risti kandma, milleks kristlased on kohustatud, ning see on õige, tõsine ja mitte väljamõeldud lihasuretamine.

Sinna juurde õpetatakse, et igaüks on kohustatud end talitsema ihulike harjutuste läbi nagu paastumine ja muud jõupingutused, et mitte anda põhjust patule, aga mitte selleks, et nende tegudega armu ära teenida. Ja neid ihulikke harjutusi tuleb sooritada pidevalt, mitte ainult teatud päevadel. Selle kohta ütleb Kristus Lk 21[:34]: «Hoidke aga end, et teie meel ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamisega.» Ning: «Seesinane tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega» [Mk 9:29]. Ka Paulus väidab, et ta lööb oma ihu ja teeb selle oma orjaks [1Kr 9:27]. Sellega tahab ta öelda, et liha suretamise eesmärgiks ei või olla armu ärateenimine, vaid liha talitsemine, et see ei takistaks selle tegemist, mis inimesele kutsumise kohaselt on määratud. Samamoodi ei mõisteta hukka mitte paastumist, vaid asjaolu, et sellest on tehtud kohustuslik teenistus teatud päevade ja toitude osas, mis eksitab südametunnistust.

(Augsburgi usutunnistus, XXVI, saksakeelse teksti järgi; rõhutused tekstis toimetajalt)

Kolm aastat tagasi, 24. veebruari hommikul, sõitsin Haapsalust Tallinna, kus kohtusin tuttavaga, kelle näol peegeldus sügav mure. Tema lähedased olid just Ukrainast põgenemas alanud sõja eest. Ukraina rahva jaoks oli see sõja ja sõjaga kaasnevate raskete katsumuste aja algus. Pommitamiste käigus said kahjustada ja hävinesid paljud pühakojad, inimesed pidid põgenema oma kodudest, jättes maha ka oma harjumuspärased kirikud ja kogudused. Ukraina Õigeusu Kirik seisis silmitsi mitte ainult kirikute füüsilise hävingu ja inimkaotustega, vaid ka kriisiga, kus nende usulised veendumused ja kiriklik identiteet said tõsiselt proovile pandud.

Meie, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vaimulikkonna ja koguduste liikmete jaoks märgib see samuti uue, keerulise ajastu algust. Meie Kirik on nende aastate jooksul seisnud silmitsi enneolematute väljakutsetega. Oleme korduvalt kinnitanud oma vastuseisu sõjale ja püüdnud aktiivselt aidata Ukraina põgenikke, kuid paraku on meie nimes sisalduv «MP» (Moskva Patriarhaat) muutunud markeriks, mis on toonud kaasa järjest kasvava surve. Tänapäeva poliitilises kontekstis on hakatud rakendama lihtsustatud mustvalget lähenemist, kus igasugune side Moskvaga, ka kanooniline side Moskva Patriarhaadiga, tõlgendatakse automaatselt ohuna, süvenemata tegelikesse sisulistesse küsimustesse. Selline lihtsustatud lähenemine ei arvesta aga Kiriku tegeliku olemuse ja kohaliku kogukonna vajadustega. Kirik ei ole pelgalt administratiivne üksus, vaid eelkõige vaimne kogukond, mille liikmed on osa Eesti ühiskonnast.

Meie koguduste liikmed on kohalikud elanikud, suures osas vene keelt kõnelevad inimesed, kes peavad Eestit oma koduks. Need on inimesed, kes on siin sündinud, kasvanud ja rajanud oma elu. Praeguseks on lisandunud ka arvestatav arv Ukraina põgenikke. Ja me kõik oleme pidanud kogema üha süvenevat umbusaldust. See väljendub nii praktilistes takistustes – Kiriku kantselei üürilepingu ülesütlemises, kindlustusfirmade keeldumises meiega koostööd tegemast või siis mitmekordsetes hinnatõusudes, riigipoolsete toetuste äravõtmises, aga ka sümboolsetes žestides: kui üritasime nime muuta nii, et kaotada sellest sõnaühend MP, siis sellest keeldutakse, kirikutes veel saame jutlustada, aga hommikumõtisklustest raadios oleme vaikimisi kõrvale jäetud.

2024. aasta mais võttis Riigikogu vastu avalduse, mis kuulutas ka meie Kiriku ja Kuremäe kloostri Moskva Patriarhaadi osana kollektiivselt agressiooni toetajateks, kuulamata ära meie selgitusi ja huvitumata meie seisukohtadest. See otsus on saanud aluseks järgnevatele sammudele ja negatiivse avaliku kuvandi tekitamisele, mis mõjutavad meie koguduste igapäevast elu ja tegevust. Siinkohal võiks meenutada president Alari Karise sõnu inimõiguste aastakonverentsil: «Inimõiguste austamiseta pole ka julgeolekut. Kui me sunnime inimõigused taganema, siis tegelikult taganeb ka julgeolek.» Need sõnad peaksid panema meid kõiki mõtlema, kas praegused piirangud ja suhtumine teenivad tegelikult oma eesmärki.

Eriti murettekitav on meediamaastikul valitsev ühepoolne narratiiv meie Kiriku suhtes. Avalikus ruumis domineerivad sageli põhjendamatud süüdistused ja hinnangud inimestelt, kes ei tunne meie koguduste tegelikku elu ega Kiriku olemust. Need üksikud julged hääled, kes on püüdnud pakkuda tasakaalustatumat vaadet või meie kaitsmiseks sõna võtta, on vaibunud üldise meediamüra taustal või on neid asutud lämmatama nii et paljud meie toetajad ja mõistjad ei julge avalikult oma seisukohti väljendada, kartes tagajärgi oma heaolule ja karjäärile Eestis. See hirm on inimlikult mõistetav – keegi ei taha end vabatahtlikult löögi alla seada. Kuid kas see on normaalne demokraatlikus ja vabas ühiskonnas, et inimesed kardavad avalikult oma arvamust avaldada?

Sellele vaatamata, et meie Kiriku kujund nii meedias kui ka avalikus ruumis on peaaegu eranditult negatiivne, tulevad ka praegu eri rahvustest inimesed – venelased, eestlased, ukrainlased ja teised - ning soovivad just meie Kirikuga liituda. See ongi tõeline usuvabadus – võimalus järgida oma südamekutset vaimuliku tee valikul, hoolimata välistest asjaoludest. Ja kiriku liikmetele on see ka vabadus püsida selles Kirikus, millesse nad on kunagi ristimise läbi saanud astuda. Kui koguduste tasemel oleme möödunud aastal küsinud, kas on kogudustel soov oma jurisdiktsiooni vahetada, saime vastuseks, et kõik kogudused soovivad püsida oma praeguses Kirikus. Demokraatlikus riigis peaks igal inimesel olema õigus järgida oma südametunnistust ja usku ilma, et riik sekkuks sellesse põhiõigusesse.

Oluline on rõhutada, et praegusel hetkel tegutseb meie Kirik täielikult Eesti Vabariigi seaduste raames ja selle põhiseaduslikku korda järgivalt – me ei ole rikkunud ühtegi kehtivat õigusnormi. Ometi, kui kirikute ja koguduste seaduse muudatus vastu võetakse, muutume me üleöö «ebaseaduslikuks», ilma et meie tegelikus tegevuses või põhimõtetes midagi muutunud oleks. Selline seadusandlik lähenemine tekitab küsimusi õigusriigi põhimõtete järgimise kohta. Kuna kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu ei ole veel teist lugemist Riigikogus läbinud, on meil viimane võimalus üheskoos leida tasakaalustatud lahendus, mis arvestaks nii julgeolekukaalutlusi kui ka usuvabaduse põhimõtteid. Usume, et ainult avatud dialoog ja vastastikune mõistmine võivad viia paremate lahendusteni, mitte aga kiirustades vastuvõetud piirangud ja nende elluviimist tagavad survestavad meetmed.

Tartu piiskop Daniel on MPEÕK Tallinna piiskopkonna vikaarpiiskop

Põhiseadus ütleb, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. See tähendab, et riik peab austama vabaduse aadet, funktsioneerima õigusriigina ning hoiduma ülekohtust.

Riigikogus esimese lugemise läbinud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 SE on vastuolus kõigi kolme nimetatud printsiibiga. Riigil puudub õigus sekkuda usuliste ühenduste sisemisse korraldusse. Õigusriigis tuleb austada põhiseadusega tagatud õigusi ja vabadusi ning teostada riigivõimu üksnes kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Ühe konkreetse grupi sihikule võtmine ja riikliku sunniga ähvardamine, tuues ettekäändeks riikliku julgeoleku vms argumendi, on kaugel õiglusest. Riik ei saa sundida südametunnistust.

Eesti riik ja rahvas on möödunud sajandil kannatanud kaua jumalatu võimu ülekohtu all. Jumala armust saime tagasi nii oma riigi kui vabaduse. Ärme tee nüüd teistele seda, mida me ei taha, et meile tehtaks. Ärgu pangu meie riik kättemaksu- ja ärapanemise soovist toime ülekohut inimeste vastu, kes pole meile vähimatki kurja teinud.

Eesti kristlaskonnal tuleb ühe meie maal tegutseva kiriku kaitseks välja astuda. Meid kutsutakse pidevalt osalema erinevates ilmalikes kampaaniates ja ettevõtmistes, ent nüüd on küsimus löögi alla sattunud usuvendade ja -õdede aitamises. Peatame ülekohtu, ärme lase muuta kiusamist riigivalitsemise instrumendiks!

Riigikogu liikme Varro Vooglaiu (EKRE fraktsioon) kõne kirikute ja koguduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 SE esimesel lugemisel 19. veebruaril 2025. aastal.

Kõigepealt kaks põhimõttelist, sissejuhatavat tähelepanekut. Esiteks, me oleme kategooriliselt vastu kogu selle arutelu sellise raamistamisega, mis näitab, et eelnõu esitajad ja selle pooldajad on Eesti julgeoleku tagajad ja kõik, kes suhtuvad sellesse eelnõusse kriitiliselt, seisavad vastu Eesti julgeoleku tagamisele ja õõnestavad seda. Tõde on meie hinnangul risti vastupidine, aga sellest mõne hetke pärast lähemalt.

Teiseks, põhimõttelise tähtsusega on see, et me saaksime parlamendis ja üldse Eesti ühiskonnas üle sellisest refleksist, et nii, kui tuleb arutluse alla midagi, mis seondub Venemaaga või Moskvaga või ka religiooniga laiemalt, siis peaaju lülitub välja ja operatsioonid võtab üle seljaaju ja hakkab ainult selline tühjade loosungite loopimine, selle asemel et ratsionaalselt arutleda põhiseaduse aluspõhimõtetest ja ühise hüve taotlusest lähtuvalt. Ja mis ma edasi nüüd ütlen, püüab lähtuda ikkagi sellisest arutelust, mis opereerib peaaju, mitte seljaajuga.

Nüüd, selle eelnõuga seonduvaid probleeme üldistatult öeldes on kaks või kolm, sõltub kategoriseerimise alusest. Kui kaheks jagada, siis peamised probleemid on õiguslikud ja poliitilised, kui kolmeks jagada, siis võib õigusliku omakorda jagada kaheks, ehk siis esiteks seondub see usuvabadusega, teiseks õigusriiklusega, ja sellest kolmikjaotusest ma edaspidi siis lähtun. Esiteks, usuvabaduse rikkumine, teiseks, õigusriikluse põhimõtte jalge alla tallamine ja kolmandaks, mitte Eesti julgeoleku kaitsmine, vaid selle ohustamine.

Rääkides usuvabadusest, on ju täiesti ilmselge, et see eelnõu kujutab endast rünnakut usuvabaduse põhimõtte vastu. Ma mäletan, kui alguses diskussioonid algasid, siis siseminister Läänemets eitas, et üldse see kuidagi usuvabadust puudutab, nüüd enam seda ei eitata. Nüüd õigustatakse, et jah, on küll usuvabaduse riive, aga see ei ole põhiseadusega vastuolus. Jutud sellest, mida me siin täna oleme kuulnud, siin saalis, et tegelikult kaitstakse hoopis usuvabadust, on ju lihtsalt naeruväärselt valelikud.

Kuidas siis kaitstakse usuvabadust, kui põhimõtteliselt pannakse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku, Eesti suurima liikmeskonnaga kirik, ja Pühtitsa klooster kui Eesti suurim klooster, fakti ette: te kas katkestate oma kanoonilised sidemed, nagu me teilt nõuame, või me sundlõpetamine teid. Ei ole mõtet siin kogu aeg rääkida sellest, et oi, mis te siin ähvardate sundlõpetamisega – teie ähvardate sundlõpetamisega.

See ongi selline mafioosne lähenemisviis: te kas teete nii, nagu me ütleme, maksate meile, eks, mingi poeomaniku poole pöördudes näiteks, või lendab teie pood õhku. Ja siis öeldakse: ega selle poe õhku laskmine ei olegi meie eesmärk, noh, ärge külvake sellist paanikat, meie eesmärk on saavutada sõbralik kokkulepe, sõbralik teineteise mõistmine, aga need on teie kaks valikut: makske või juhtub see.

Põhiseaduse § 40 ei näe üldse sellist võimalust ette, et usuvabadust saaks piirata apelleerides julgeolekukaalutlusele. Põhiseadus ütleb täiesti selgelt, et usuvabadust saab piirata avaliku korra, tervise või kõlbluse kaitsmise kaalutlusele tuginedes, ei ole sellist asja nagu julgeoleku tagamise kaalutlus. Ehk, põhimõtteliselt üldse põhiseaduses seaduslik alus selliseks piiranguks puudub.

Nüüd, isegi kui põhiseadus lubaks riigi julgeoleku kaalutlusel usuvabadust piirata, siis peaks see piirang olema selleks, et olla põhiseaduspärane, sobilik, vajalik ja mõõdukas, nagu juristid kõik teavad, kes on põhiseaduse dogmaatikat õppinud. Sobilik ei ole see piirang sellepärast, et see põhimõtteliselt ei võimalda saavutada taotletud eesmärki: tagada Eesti Vabariigi julgeolekut läbi selle, et välistada Moskva patriarhaadi mõju.

Nüüd, kui see ei ole sobilik, siis ei ole vaja vaadata üldse, kas see on vajalik või mõõdukas. Ja ta ei ole sobilik, sellepärast et see, kas põhikirja on kirjutatud need kanoonilised sidemed või mitte, ei mõjuta mitte kuidagi seda, kas Moskva patriarhaadist saab reaalselt mingit mõju avaldada, kui seda soovitakse, või ei saa. Muidugi saab. Muidugi saab, inimlikud kontaktid säilivad, kanalid säilivad, kõike seda mõju saab osutada. Nii et, selle meetmega reaalselt ei ole sobiv, see ei ole sobilik meede.

Nüüd, isegi kui ta oleks sobilik, siis ta ei ole vajalik, sellepärast et sedasama eesmärki saaks saavutada oluliselt vähem põhiõigusi piiravate meetmetega. Karistusseadustikus teatavasti on olemas § 233, mis näeb ette välismaalase poolt toime pandud Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivallata tegevuse eest inimeste karistamist; § 234 sekunda: Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevus ja selle toetamine; § 151, mis näeb ette üleskutsed vägivallale, eks, on karistatavad. Ehk, kõik õiguslikud instrumendid tagamaks, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku või Pühtitsa kloostri kaudu ei saa tegutseda Eesti julgeoleku vastaselt, on juba kehtivas õiguses olemas.

Ja kolmandaks, loomulikult ei ole see ka mõõdukas, sellepärast et kahjustatud hüve, riivatud põhiseaduslik hüve on palju suurema kaaluga kui saavutatud hüve, mida tegelikult ju ei eksisteerigi, nagu ma juba selgitasin.

Nüüd, selle tõttu, loomulikult, president seaduse vastuvõtmisel ei tohiks seda seadust üldse välja kuulutadagi, ja vastupidi, tuleks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Ja tõsiasi on ju see, et usuvabadus ei ilmne mitte seal, kus austatakse neid usuühendusi, mis avalikule võimule meeldivad, vaid seal, kus austatakse ka neid, kes ei meeldi. Seal ilmneb, kas austatakse usuvabadust või mitte.

Nüüd, aeg tiksub armutult, liigume kiiresti edasi. Õigusriikluse aspektist on karjuvalt ebanormaalne see, et karistatakse sundlõpetamisega, ähvardades usuühendusi mitte selle eest, mida nad on teinud, vaid mida nad võivad tulevikus teha. See on õigusriikluse põhimõte, paroodia. Nii ei saa õigusriigi põhimõttest lähtuvas riigis asjad käia. Nii inimesi kui organisatsioone saab karistada ja sundlõpetamine on kõige rangem võimalik karistus juriidilise isiku suhtes selle eest, mida nad on teinud, mitte selle eest, mida nad võivad teha, vastasel juhul ei saagi ennast kaitsta.

Ja kolmandaks, mis on kõige rängem asi selles loos, on siis see julgeoleku aspekt. Reaalselt ei eksisteeri julgeolekuohtu, mida praegu lahendatakse, seda ju ei eitata siin tänagi, ministergi on korduvalt öelnud: ei ole, julgeolekuohtu ei ole. Räägitakse lihtsalt sellest, et see võib tulevikus tekkida, et julgeolekuohuks ongi see, et tulevikus võidakse kasutada Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut või Pühtitsa kloostrit Eesti julgeoleku vastaselt. Ehk, reaalset probleemi, mida lahendada, tänasel päeval ei eksisteeri. Küll aga tekitatakse täiesti reaalne julgeolekuoht.

Kujutage nüüd reaalselt ette, kui Venemaa meedias hakkavad ringlema lood sellest, et Eestis asuvaid Vene õigeusu kloostreid ähvardatakse sundlõpetamisega, kui nad ei allu nõudmisele katkestada kanoonilised sidemed Moskva patriarhaadiga, mis on ebaseaduslik nõudmine, tõesti on Eesti põhiseaduse kohaselt. Ja kujutage nüüd ette, kui päriselt lähebki asi nii kaugele, et nad ei katkesta sidemeid Moskva patriarhaadiga ja valitsus peabki hakkama neid sundlõpetama, saadame siis politsei sinna, eriüksused, kiirreageerijad, tuleb hakata siis seda füüsiliselt sundlõpetama. Sellest lähevad kaadrid Venemaa meediasse, kus öeldakse: näete, kuidas meie omadega käiakse Eestis ümber, tuleb appi minna kaitsma kaasmaalasi.

Kes on selle olukorra tekitanud? Valitsus on ise selle olukorra tekitanud. Ja teiselt poolt me ründame ka Ameerika Ühendriikide administratsiooni tuumikväärtusi, milleks usuvabadus on, seda just Müncheni julgeolekukonverentsil deklareeriti, ehk teeme seda kõike ka viisil, mis võimaldab ameeriklastel öelda: kuulge, kui te ise provotseerite konflikti, rikkudes meie tuumikväärtusi, siis miks te arvate, et meie peaksime neile appi tulema. Nii et, ultimatiivselt on see eelnõu ise suureks julgeolekuohuks, mistõttu me kutsume üles seda mitte toetama ja oleme esitanud elektrooniliselt ka tagasilükkamise ettepaneku.

Pöördumist tutvustas Riigikogu õiguskomisjoni avalikul istungil 18. veebruaril 2025 Augsburgi Usutunnistuse Seltsi esindaja Veiko Vihuri.

Austatud Riigikogu õiguskomisjon!

Peame vajalikuks märkida seoses eelnõuga 570 SE järgmist.

I. VASTUOLU USUVABADUSEGA

Meie hinnangul on otseselt põhiseadusvastane taotlus lisada KiKoSi eelnõu § 3 lõikes 2 prim sisalduv ja mujalgi korratud säte, mis keelab Eestis tegutseval usulisel ühendusel omada formaalseid suhteid välismaal asuva juhi või keskusega, kui seda peetakse võimude poolt ohuks julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale jne.

Põhiseaduse § 40 näeb ette võimaluse piirata usutalituste täitmist – mille lahutamatuks osaks on kanooniliste (kirikuõiguslike) suhete viljelemine oma konfessiooni struktuuridega väljaspool Eestit – üksnes juhul, kui need kahjustavad avalikku korda, tervist ja kõlblust. Julgeolek sellesse loetuellu ei kuulu ja tulevikus realiseeruda võivad julgeolekuohud ei saa ka olla aluseks usuvabaduse piiramisele.

Tegemist on usuvabadust ja usulise ühenduse enesekorraldusõigust ebaproportsionaalselt riivava nõudega ka selles mõttes, et asetab välismaal asuvate usuliste juhtfiguuride ühiskondlik-poliitilised avaldused ja isiklikud sõnavõtud (näiteks Moskva patriarh Kirilli väljaütlemised) samale tasemele konfessiooni üldtunnustatud usureeglite ja traditsioonidega, mille järgimist riikide ülesed kanoonilised sidemed ennekõike tagavad.

Eelnõu esitajad ei varja, et seadusemuudatuste eesmärk on sundida Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut katkestama formaalsed suhted oma emakirikuga, Vene Õigeusu Kirikuga. Sellega aga sanktsioneeritakse õiguskuulekalt tegutsenud usulist ühendust, kellele siseminister Lauri Läänemetsa sõnul etteheited puuduvad.

Kõnealune säte annab seega riigivõimule aluse sekkuda õigustamatult usulise ühenduse enesekorraldusse, seades selle kanoonilistele suhetele poliitikast motiveeritud tingimusi. Just nõnda käitus pikka aega Hiina Rahvavabariik roomakatoliku kiriku suhtes. Tulenevalt asjaolust, et Eestis ei ole riigikirikut (EV põhiseadus, § 40), ei ole riigivõimul õigust usulistele ühendustele ette kirjutada, milliseid kanoonilisi suhteid nad tohivad omada.

II. VASTUOLU SÜDAMETUNNISTUSE VABADUSEGA

Peame vajalikuks märkida, et kanooniline kuuluvus on usulise enesemääratluse lahutamatu osa. Kanooniline kuuluvus on palju enam kui administratiivne alluvussuhe – tegemist on usklike usulise identiteedi ja usulise enesemääratluse osaga, mis on osa südametunnistuse vabadusest.

Näiteks ei saa olla roomakatoliiklane, olemata läbi kohaliku piiskopi kanooniliselt seotud Rooma paavstiga. Niisamuti ei tegutse õigeusklikud nagu protestantlik koguduste liit, vaid moodustavad kanoonilise struktuuri, mis on osaduses teiste õigeusklike ja õigeusukirikutega läbi oma kanoonilise piiskopi ja patriarhi. Seega riik ei saa legitiimselt sundida õigeusklikke vastu nende südametunnistust ja kanoonilisi norme oma kanoonilist kuuluvust vahetama.

III. VASTUOLU USULISTE ÜHENDUSTE AUTONOOMIA PÕHIMÕTTEGA

Juba eespool viitasime, et Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt ei ole riigikirikut, mistõttu ei saa riigivõim usulistele ühendustele ette kirjutada, kellega tohib kanoonilisi suhteid omada. See puudutab samuti vaimulikele esitatavaid tingimusi. Nimelt kavatsetakse KikoSi § 20 täiendada selliselt, et usulise ühenduse vaimulik ei saa olla isik, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest ja kelle karistatus ei ole kustunud.

Võttes arvesse katseid muuta teatud usuliste seisukohtade avaldamine kuriteoks ja mõeldes näiteks Päivi Räsäneni ja piiskop Juhana Pohjola kaasusele naaberriigis Soomes, võib selle ettepaneku taga näha soovi kõrvaldada ametist poliitilisele võimule ebasobivad vaimulikud.

KOKKUVÕTTEKS

Riigikogule esitatud eelnõu 570 SE riivab ebaproportsionaalselt ja põhjendamatult usu- ja südametunnistuse vabadust ega austa usuliste ühenduste autonoomiat, olles sellisena vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ja usuvabadust käsitlevate rahvusvaheliste normidega.

Sellest tulenevalt teeme ettepaneku eelnõu menetlusest välja arvata.

Enn Auksmann, Augsburgi Usutunnistuse Selts

Illimar Toomet, Augsburgi Usutunnistuse Selts

Veiko Vihuri, Augsburgi Usutunnistuse Selts

Kas tänapäeval on veel ateiste? Sellel sõnal on suuresti minevikust kaasapäranduv tähendusväli. Ateismi kui jumalaeitust leidus juba vana-ajal, seda tuntakse Piiblis ning see võimendus maise tsivilisatsiooni eduga uusajal. Aegajalt öeldakse tänapäevalgi bravuurikalt: «Mina olen ateist!» Samal ajal on ilmunud mitmeid teoseid marksismi kui ateismi ühe pealevitaja kohta: hoolimata suurest kollapsist 20. sajandil näib see edasi elavat ning uusi võrseid ajavat. Kõigest hoolimata jätkub katse maailma ilmalikustada ja ateism.

Ateismi tõestamatus

Ateismi teoreetiliseks isaks on üldtunnustatult Ludwig Feuerbach, kelle argumentatsioonile toetuvad Marx, Engels, Freud, Nietzsche, Lenin ja teised nimekad ateistid. Kuid Feuerbachi argumentatsioon tundub nõrgana. Selle eelduseks on Kanti tunnetusteooria olemasolu, milles analüüsitakse suunaandvalt meie tunnetusprotsesse, ja Schleiermacheri religiooniteooria, kus kogu inimlik religioon seotakse lõpmatuse kaemusega ja sõltuvustundega, mis sellega kaasneb, kui inimene seisab hämmeldunult universumi ees.

Feuerbach lisab sellele käsitlusele arusaama inimese lõpmatusest, mille ta ekslikult endast välja projitseerib ja kujundab lõpmatu Jumala mõiste:

«Religioon on, üldiselt öeldes, lõpmatuse teadvus. Ta on seega ega saagi olla midagi muud kui inimese teadvus iseenda, ja nimelt mitte lõpliku, piiratud, vaid lõpmatu olemuse kohta. Tõeliselt lõplikul olevusel pole vähimatki aimu – kõnelemata teadvusest – lõpmatu ole­muse kohta, sest olemuse piir on ka teadvuse piir.»^[1]

Kas meie teadvus on ikka piiramatu? Mõeldud on teadvust koos alateadvusega ja üldse kogu inimese vaimset võimekust. Üldiselt tunnustatakse, et välismaailm jääb meist väljapoole, ehkki me kohtume temaga enda sees oma tunnetuse kaudu. Võib ainult oletada, kui palju on inimvaim suuteline tulevikus kõike haarama. Praegu jääb suurem osa universumist meie tunnetushaardest ja mõistmisvõimest väljapoole (95% tumeainet jne). Mida tähendab «lõpmatus» ja kuidas saaks seda lõpuni tunnetada, on raskesti kujutletav. Selge on see, et lõpmatuse all mõistetakse meiega mitte samastuvat väljaspoolset tegelikkust.

Kuidas peegeldatakse lõpmatu Jumal inimesest väljapoole? See toimub seeläbi, et inimesel on eneseteadvus, kus ta saab teadvusega endast oma teadvuse objektiks. «Inimene pole iialgi ilma objektita,» selgitab Feuerbach. «Kuid objekt, millega subjekt ennast olemuslikult paratamatult seob, ei ole midagi muud kui iseenda subjekti objektiveeritud olemus.»^[2] Sellises eneseteadvuses kätkeb juba tunnetuse subjekti ja objekti eristamine – tunnetusobjekti võidakse pidada «minast» erinevaks ja omaette olevaks välismaailmas. Kõik, mida me ette kujutleme, on meie sees, kuid võib muutuda projektsiooniks väljapoole.

«Jumalik olevus pole midagi muud kui inimlik olemus, ehk paremini: inimese olemus, [mis on] puhastatud, vabastatud indivi­duaalse inimese piiridest ning objektiveeritud, s.t kaemustatud ja kummardatud kellegi teisena, temast erineva omaette olevusena.»^[3]

Filosoof on veendunud: «Me oleme tõestanud, et religiooni sisu ja objekt on läbinisti inimlik,» kinnitab Feuerbach.^[4] Paljudele on jäänud sarnane mulje. Inimesele väljaspoolset tegelikkust Feuerbach muidugi ei eita. «Inimese sõltuvustunne on religiooni aluseks. Selle sõltuvustunde objektiks – selleks, millest inimene on sõltuv ja tunneb ennast sõltuvana –, ei ole aga algselt midagi muud kui loodus. Loodus on esimene ja algne religiooni objekt.»^[5] Loodus kujuneb sarnaseks üldmõisteks nagu mateeria jne.

Vähem on märgatud viga Feuerbachi tõestustes. Inimene ju ei projitseeri oma kujutlusi Jumalast loodusesse, maisesse universumisse, vaid üleloomulikku, vaimsesse maailma. Kui eeldatakse, et meie meelte ja maise tunnetuse taga on objektiivne maine universum, siis võib sama väita ka meie vaimse tunnetuse puhul, et jumalakogemuse ja lõpmatuse kaemuse taga ongi lõpmatus ja Jumal väljapool meid. Nii nagu inimese vaim on nähtamatu, on seda ka Jumal, olles lõpmatuna kõikjal. Nagu ütleb Thomas Aquinost: Jumal «ei eksisteeri» (non existens), vaid on «üle kõige eksisteeriva, sest ta on olemine ise» (supra omne existens, inquantum est suum esse).^[6] Jumal on lõpmatu (infinitus), kuid mitte suuruse poolest – sest siis oleks ta lõpliku vastand, seega mitte lõpmatu –, vaid olemuse (essentia) poolest.^[7] «Seepärast peab Jumal olema sisimalt kõikides asjades kohalolev.»^[8] Ta on Absoluut, kogu olemise alus ja sellisena paratamatult olemasolev, sest olematust või mitteolemist ei saa olla.

Feuerbach ainult väidab, et Jumal on inimese projektsioon, seda tõestamata. Kui ta nimetab maailmakõiksust looduseks, siis väljendab ta ainuüksi oma naturalistlikku või materialistlikku maailmavaadet, millest ta lähtub. Kuid võib järeldada ka vastupidi: nagu meie pilt maailmast on meie tunnetuse projektsioon, on meie peegelduseks ka meie pilt Jumalast. Nii nagu meie maise tunnetuse taga on olemas meist sõltumatu maailm, on meie vaimse tunnetuse taga olemas meist sõltumatu Jumal. See, et meie jumalakujutlused on inimese projektsioon, nii nagu meie kujutlused ümbritsevatest asjadest on piiratud meie tunnetusvõimega, ei vaja tõestamist, sest on täiesti tuntud kõikjal maailmareligioonides.

Tõestamatud on muudki levinud oletused – näiteks see, et religioon olevat tekkinud inimese jõuetusest loodusjõudude ees ehk teisisõnu meie hirmudest ja vajadustest. Hirmud ja vajadused ei pruugi ju olla väärad! Vastupidi, need võivad väljendada aimdust, et midagi tulebki karta ja et tasub temale loota. Samas on ka ateismi tuletatud hirmust Jumala ees, kes koputab süüd tundvale südametunnistusele. Ateistide arvamus, et Jumala olematus olevat ära tõestatud või et religioon surevat välja, on osutunud illusiooniks.^[9]

Materialismi viletsus

Ateism on enamasti seotud materialismiga, mis aga piirdub üldiselt mateeria postuleerimisega. Filosoofiliselt põhineb materialism nn naiivsel tunnetusteoreetilisel dogmatismil, et meeltega aistitav ja mõistetega väljendatav maailm on maailm ise. Nii kannab Vladimir Lenin mateeria mõiste otse üle maailmale: «Mateeria on filosoofiline kategooria objektiive reaalsuse tähistami­seks, mis on inimesele antud tema aistingutes, mida kopeerivad, fotografeerivad, peegeldavad meie aistingud, eksisteerides nendest sõltumatult.»^[10] Meie tunnetuse «taga» võib asuda varjatud tegelikkus, mille kohta mõiste «mateeria» ei sobi, kuid seda teispoolsust, tavatunnetuse piire ületavat tegelikkust eitatakse. Seda nimetatakse samuti mateeriaks, milline mõiste aga avardub nüüd palju kaugemale aistitavast maailmast.

Et kõik on ainult mateeria või loodus, siis üleloomulikku ehk Jumalat ei saa olla. Lenin toetub Feuerbachi teooriale, nii nagu tema eelkäija Karl Marx, kes lisas religiooni tekke selgitusse sotsiaalse elemendi. Religioosne inimene on Marxi sõnul «inimene, kes otsis taeva fantastilisest tegelikkusest mingit üleinimlikku olevust, aga kes leidis sealt ainult iseenda peegelduse.» Kogu religiooni põhjustajaks on maine viletsus. «Inimene loob religiooni, religioon ei loo inimest,» jätkab Marx. «Religioon on rõhutud olendi ohe, südametu maailma süda, just nagu ta on vaimu­lagedate olude vaim. Religioon on oopium rahvale.»^[11] Kui kaotada maine viletsus, siis kaob ka fantastilise maailma oletamine ehk religioon. Inimene saab kaineks ega vaja enam joovastavaid aineid. Lenin tõstis selle väite proletariaadivõitluse konteksti: «Usk on vaimne puskar, millesse kapitaliorjad uputavad oma inimväärikuse.»^[12]

Ateistide põhjendused võivad pöörduda iseenda vastu. See, et me peegeldame maailma endast lähtudes, ei näita, et maailma pole olemas. Nii ka see, et me kujutleme Jumalat endast lähtudes, ei tõenda, et kujutluse taga pole midagi. Vastu­pidiselt ateistidele, kes väidavad, et Jumal olevat inimese projektsioon, kinnitas George Berkeley, et hoopis maailm on n-ö Jumala projektsioon. Mitte ainult, et vaimu ei saa taandada mateeriale, võib eitada ka mateeriat kui asja iseeneses. Berkeley järeldas, et kuna me tunnetamisel ei pääse iialgi kaugemale kogemusobjektidest, siis eksisteerivad üksnes teadvused ning kogu tunnetatav maailm on meie või kellegi teise teadvuse projektsioon. Viimselt eksisteerib maailm Jumala Vaimu teadvuses – otsekui virtuaalmaailm, mida simuleeritakse arvuti või tehisaru abil, kuid reaalsena, nii nagu teleskoobid peegeldavad kosmosesaladusi virtuaalselt, ent tõepäraselt.

Loomulikult on «mateeria» endiselt olemas meie kogemuses, mistõttu elu jätkub endiselt. «Et oleks selge: minu arvamus on, et reaalsed asjad on needsamad asjad, mida ma näen ja tunnen ning oma aistidega tajun,» kinnitab Berkeley.^[13] Kuid neid ei kanna substantsiaalne mateeria, vaid Jumal omas lõpmatus Vaimus:

«Aistilised asjad ei saa eksisteerida teisiti kui meeles või vaimus. Millest ma ei järelda, et neil pole reaalset eksistentsi, vaid et nähes, et nad ei sõltu minu mõttest ja et neil on minu poolt tajutud olemisest eristuv eksistents, peab leiduma mingi teine meel, milles nad eksisteerivad. Seega nii kindlasti, kui aistiline maailm reaalselt eksisteerib, nii kindlasti on olemas piiritu kõikjal kohalolev Vaim, kes kätkeb ja toetab seda.»^[14]

Paljud filosoofid on kinnitanud, et Berkeley argumentidele on endiselt ebamugav vastata, sest need kõnetavad ja tekitavad probleeme tänini.^[15]

Marksismi ja materialismi viletsusele on palju osutatud. «Materialism on kõige primitiivsem, kõige kergemini omandatav ja kõigile kõige jõukohasem filosoofia: see on usk asjadesse, kehadesse, materiaalsetesse hüvedesse kui ainsasse reaalsusse. Kui mateeria on olemise kõige madalam ja lihtsam aste, siis materialism on filosoofia madalaim ja lihtsaim tase,» ütleb Boriss Võšeslavtsev.^[16] Materialism taandab vaimu mateeriale, mis on «meist madalamal ja meile allutatud, ta on materjal ning muudetakse tootmisvahenditeks: me kasutame teda kuidas tahes ja milleks tahes. Kui on olemas ainult mateeria, siis seisame meie tema tipus, meie kohal ei ole mitte midagi ja meile on kõik lubatud.»^[17] See triviaalne pilt maailmast on abstraktsioon, millel ei ole muud paika kui seda uskuva inimese teadvus.

Religiooni sotsiaalse tingitusega on samuti keerulisem lugu. Ammu on täheldatud, et kui rahva heaolu kasvab, siis religioon taandub. Inimesed rahulduvad maiste asjadega ega soovi arvestada Jumalaga. Marksismil on õigus: kui viletus kaob, ei vajata enam religiooni oopiumi. Vähem märgatakse, et toimub mõnuaine vahetus. Mugav maine elu pakub uue joovastuse, mille suhtes Jumal jääb tülikaks segajaks. Et aga materialism ei põhine rangetel argumentidel, vaid innukal soovil, siis saab see aluseks jumalaeitusele.

Ateismi põhialuseks, nagu ütleb David Bentley Hart, on ilmalik elulaad, mis nõuab piirdumist maiste asjadega. Meile «ei jää seega muud üle, kui pühenduda järk-järgult, kuid järelejätmatult just transtsendentsete väärtuste likvideerimisele.» Ateism võlub oma triviaalsusega, mis ütleb: elu on pinnapealne ja olgu pealegi. «Ta on meelt lahutav alternatiiv sügavale mõtlemisele. Ta on uimasti. Religioonitus on meie aja – kasutagem kivisse raiutut – oopium rahvale, rõhutud ego ohe, paljulubavate mänguasjadega täidetud maa­ilma süda,» parafraseerib Hart Karl Marxi. Ateism «ei ole mitte filosoofia, vaid teraapia.» Materialism «ei põhine mitte tõendusmaterjalil või loogikal», vaid tegemist on «emotsionaalse rahustiga.»^[18] Inimene ohkab: Jumal tänatud, et Jumalat ei ole olemas! Võime elada rahus.

Õudus, jõledus ja hullumeelsus

Seoses religiooni ja ateismi kui «oopiumiga» kerkib mõlemate puhul esile emotsionaalne külg või isegi mõneti neurootiline iseloom. Religioossetele võib tunduda ateism õudsena, ateistidele religiooni ilmingud jõleda hullumeelsusena.

Tuntud on ateistide sarkastiline ja pilkav käitumine religiooni suhtes. Äärmistel juhtudel nad võivad ilmutada lausa kõrgendatud emotsionaalsust, kus minetatakse mõistus ja teaduslikkus, kui nad puutuvad kokku religiooniga. Samal ajal peavad materialistid ennast sageli rõhutatult ratsionaalseteks inimesteks. «Kui on aga tegu ülemeeleliste nähtustega, lubavad veendunud materialistid endal eirata tõendeid ja käituda ebaratsionaalselt ja ebateaduslikult, ise samal ajal väites, et seisavad teaduse ja arukuse eest. Nad kuritarvitavad teaduse autoriteeti ja rikuvad ratsionalismi mainet,» väidab Rupert Sheldrake.^[19]

Ka jumalaeitus pole kadunud. Tänapäeval me näeme «sõjaka ateismi taassündi. Seda 21. sajandi antireligioosset ristikäiku juhivad niinimetatud uued ateistid» (Daniel Dennet, Christopher Hitchens, Sam Harris, Richard Dawkins jt).^[20] Sellised inimesed tunnetavad religiooni jõledana ja võivad reageerida ägeda üleolekuga. Meil Eestis võib selline sõgestumine olla osalt NL-aegse ateismi­hariduse tagajärjeks: marksismi kahjustused mõjutavad jätkuvalt meie (ala)teadvust. Läänes aga, mis jäi ilma riiklikust marksistlikust ajupesust, toimub seesama sõgestumine nn uusmarksistlike suundumuste levikuga.

Religiooni hullusena tajuvate inimeste positsioonilt lähtub oma bakalaureusetöös Marietta Kadanik: «Antud töö peamine uurimisküsimus on – kas religioosset kogemust võib pidada vaimuhaiguseks või luuluks ning kuidas neid kaht eristada?» Luulu defineerib ta uskumusena, mis ei ole ümberlükatav isegi vasturääkivate tõendite valguses. «Religioosne luul – kinnistunud uskumus, mille sisuks on usulised või spirituaalsed teemad ning mis ei ole aktsepteeritud teiste subjektiga samas kultuuriruumis viibivate inimeste poolt.» Hallutsinatsioon ehk meelepete on tajuelamus ilma välise stiimulita. Autori kinnitusel «tekitavad religioosse kogemuse kirjeldused üldsuses paratamatult hullumeelsuse kahtlust.»^[21]

Religioosse või müstilise kogemuse sarnasuse tõttu psühhootiliste kogemusega on lihtne neid «patoloogia alla liigitada. Sellise lähenemise üks kuulsamaid pooldajaid oli näiteks Sigmund Freud.» Ses suhtes leidub aga mööndusi. «Esiteks tuleb otsida patoloogiat ka patsiendi teistes eluvaldkondades peale religioosse (tööl, kodus, sotsiaalsetes olukordades). Kui iseärasusi leidub ka teistes eluvaldkondades, on tegu tõenäoliselt patoloogiaga.» Teiseks tuleb jälgida, kas religioosne probleem on kultuuriliselt iseärane. «Luulu ja hallutsinatsiooni definitsioon keelab religioosse sisuga iseärasusi sümptomina diagnoosida, kui antud uskumust jagavad teised kultuuri või subkultuuri liikmed.» Teisisõnu ei ole vaimuhaiged need religioossed isikud, kes järgivad pärandunud religiooni vaateid ja evivad nende raames isiklikke müstilisi kogemusi. «Tugevaid uskumusi, mis on antud religioosses grupis tunnistatud, ei saa pidada religioosseks luuluks isegi psühhoosis oleva inimese puhul.»^[22]

Kolmandaks on religiooniilmingute klassikaliseks kontrollimeetodiks jälgida, kas nendel on positiivsed või negatiivsed tagajärjed. Puud tuntakse viljast: religioossed kogemused kannavad isiku elus head, hullumeelsus halba vilja. «Üheks suurimaks eristavaks faktoriks võib pidada psühhootiliste ja religioossete kogemuste tagajärgi. Religioossed kogemused peaksid inimesi positiivses suunas mõjutama või vähemalt inimese psüühikat mitte kahjustama. Sarnased psühhootilised kogemused viivad tihtilugu aga inimese sotsiaal- ja tundeelu taandumiseni.» Nii näiteks mõjutavad suurte maailmausundite rajajate religioossed kogemused isikuid ja kultuure «üldiselt positiivsemas mõttes. Seevastu seisab teisel pool psühhiootiline kogemus, mis pika­peale laastab inimest ja räsib tema identiteeti.»^[23]

Religioon võib paista jõleda hullusena neile, kes on religioonist kaugel. Tundmatu ja võõrastav tekitab õuduskogemusi ideoloogiate vastandumisel ka ilmalikus maailmas. Hullumeelsus võib seonduda kõikide eluvaldkondadega, sh religiooniga. Patoloogiakahtlustused kerkivad näiteks ka juhul, kui mõni kunstnik räägib veidral viisil oma erilistest üleloomulikest ilmutustest, olles samas psüühiliselt täiesti terve inimene. «Samuti võib religioosne kogemus paista patoloogiana, olemata seejuures vaimuhaigus.»^[24]

Ateistidele tundub endastmõistetav, et ollakse ateist. Kujutatakse ette, nagu inimkond olekski valdavalt ateistid. Vastavalt sellele nõutakse endale eripositsiooni usundite suhtes. On neid, kes ei talu üldse religioossete ilmingute lähedust ja nende reaktsioon jätab neurootilise mulje. On isegi kurdetud, et tänapäeval kiusavat religioonid ateismi taga. Nii kõlaski kümnekonna aasta eest survegrupilt IHEU (International Humanist and Ethical Union) väide, et ateistid olevat tagakiusatumaid inimgruppe maailmas.

Iga inimrühm on endale iseloomuliku mõttes eriline, kuid seda mitte teiste arvelt. Nagu kirjutab Heiki Suurkask. «Ateistidel on küll kombeks arvata, et nemad oleks igasugusest usklikkusest kõrgemal, aga ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni järgi on neil sama suur õigus eksisteerida kui igasugustel teistelgi usulistel maailmavaadetel: ’Igal inimesel peavad olema kõik käesoleva deklaratsiooniga välja kuulutatud õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, usulisest, poliitilisest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust seisundist’.»

Ateistide tagakiusamisega pole samuti ühesed lood. «Numbrid räägivad küll siiski teist keelt – ateistid ise on tapnud rohkem inimesi, kui on tapetud ateiste.» Tegelikust ateis­tide vaenamisest saabki rääkida ennekõike islamimaailmas. «Samas on suur osa maailmast kogenud vastupidist. Hiinas on näha hoopis seda, kuidas ateist­liku ideoloogia nimel represseeritakse kõiki sealseid usulisi vähemusi. Ka Nõukogude Liidu repressioonide uurimine on tuvastanud massilisi usklike tagakiusamisi ateismi nimel.  Probleem on nimelt selles, et isegi keskaegne inkvisitsioon ei saavutanud nii tohutuid mastaape ketserite tagakiusamisel kui just ateistlikule ideoloogiale raja­tud totalitaarsed režiimid usklike tagakiusamisel.»^[25] Kommunismiohvrite koguarvuks arvatakse 20. sajandi jooksul sada miljonit inimest.

Inimese transtsendentaalne konstitutsioon

Inimene ei pääse kohtumisest teispoolsega – sellega, mis jääb meie tavalise maailmakogemuse «taha» ja suundub lõpmatusse. Ateistlikku teispoolsust on kirjeldatud «tühja transtsendentsina», sest aimatav lõpmatus näib olevat tühjus. Selle kogemuse põhjal on esitatud (Aquino Thomase ja Immanuel Kanti filosoofiat avardades) käsitlus, et juba inimese konstitutsioon, mis on talle kaasa sündinud, avaneb lõpmatuse ja transtsendentsi suunas ehk teisisõnu on transtsendentaalne (ladina keeles «teisele poole minema, üle astuma»).^[26]

Vastavalt sellele on väidetud, et inimene on algusest peale Jumalale ehk meie jaoks lõpmatule teispoolsusele avatud olend. «Et inimlik subjektiivsus oma lõpmatus enesetranstsendentsis,» kirjutab Wolfhart Pannenberg, «alati juba lõpmatust eeldab teispool iseennast», siis pole see teispoolsus esiteks «paljalt psühholoogiline antus, vaid seda tuleb kirjeldada inimeseks-olemise ontoloogilise struktuurina.» Ja teiseks: «Feuerbachi vastu suunatult tähendab see, et inimene on küll olemuslikult suunatud lõp­matusse, kuid ta pole iialgi iseendas juba lõpmatu.»^[27] Seega tuleb eeldada vähemalt lõpmatu «tühja transtsendentsi» eksisteerimist. «Et seda tühja transtsendentsi kohatakse isikuna, Jumalana, see toimub religioonide ajaloos.»^[28] Seda ei saa vastaspool ümber lükata ega vastaspoolele ära tõestada.

Sellest lähtudes kinnitatakse, et ka ateism olevat usk ehk religioon. «Paljud ateistid väidavad: «Ma ei usu Jumalasse, sest mul pole tõendeid tema olemasolu kohta.» Aga kui te küsite neilt: «Millised tõendid teil on vastupidise kohta?», saavad nad esitada ainult oma hüpoteese, ilma tegelike tõenditeta,» seisab Pantokratorose kloostri veebilehel. «Nii et kui keegi ütleb: «Ma olen ateist», kuulutab ta tegelikult oma usku tõestamata väitesse, et «Jumalat pole olemas».  Ja see on tema oma loogika järgi sama tõestamatu kui eeldus, et «Jumal on olemas». Seega on ateism selgitamatu mõistuse ja loogikaga. See on lihtsalt üks teine religioon.»^[29] Jumala olemasolu poolt või vastu otsustatakse kogemuste olemasolu või puudumise põhjal. Kumbki pool ei tõesta teisele – seega on mõlemad religioonid.^[30]

Kas ateism on religioon? Ühest küljest ta seda on, olles omamoodi eitav suhe teispoolsusesse. Seega, kui ajada religioon uksest välja, tuleb ta akna kaudu tagasi. Teadvuse kultuurmaasikust välja tõrjudes ilmub ta alateadvuses, kandes metsikuid vilju. See, et ateism on tõestamatu, teeb asja veel hullemaks. «Kui järjekindel ateism on võimatu, siis kujutab ’ateismi religioon’ endast veel suuremat vasturääkivust. Ja ometi see vasturääkivus elab ja toimib. See on religioon ilma harduseta, ilma saladustundeta, ilma transtsendentseta, ilma väärtuste hierarhiata, ilma ’süda­meta’, ilma armastuseta,» kirjutab Boriss Võšeslavtsev. Teisalt aga «ei eksisteeri kultuuri, mille jaoks ’pole midagi püha’. Ka ateistlikul tsivilisatsioonil on omad väärtused ja pühadused.» Nii olid «kommunismi ateistlikul religioonil» on omad prohvetid, kirikuisad, ikoonid, reliikviad, pühakirjad, dogmad, ketserid ja ortodoksia.^[31]

Tänapäevased uurimused annavad sarnase tulemuse. Elu näitab, et ateistid, kes seisavad tühja transtsendentsi ees, ei jää püsima, vaid omandavad (teadmatult ja teiste nimede all) religiooni elemente. Atko Remmel meenutab sõna «ateism» tähendust eesti keele seletava sõnaraamatu järgi: tegu on «jumalat ja kõike üleloomulikku eitava maailmavaatega, usuvastasusega.» Kuid sellega ei lähe päriselu kokku: «Kui vaadata neid eestlasi, kes end sotsioloogilistes uuringutes ateistideks (identiteet) on nimetanud, siis tõepoolest, religioosseid praktikaid (jumalateenistusel käimine, palvetamine jms) nende puhul peaaegu ei esine, küll aga on neil tohutu hulk erinevaid uskumusi, mis viitavad otseselt või kaudselt teispoolsuse olemasolule. No mida näiteks arvata ateistist, kes usub sensitiividesse, hingede rändamisse ja inglitesse!? Aga enamik meie ateisti­dest ongi just sellised, ja lisaks on veel terve trobikond neid, kes nimetavad end ateistideks, kuid kinnitavad, et usuvad jumalat.»

Seega on ateismi tähendus «lahjenenud ja laienenud ning tähistab üldjoontes mittereligioosset või ilmalikku.» Selle all mõistetakse «eelkõige erinemist kristlikust kirikust (’usu möga meid ei köida’) kui religiooni peavoolust, sest hoolimata religiooni erakordselt vähesest silmatorka­vusest igapäevaelus on religioossuse ’standardiks’ siiski kristlus. Sel ja veel teistelgi põhjustel laialt levinud ’uue vaimsuse’ / new age’i konteksti kuuluvaid uskumusi ja praktikaid religiooni ega religioossusega ei seostata.» Nii ei tähenda ateism «mingil juhul, et inimestel puuduksid uskumused ja praktikad. Otse vastupidi, neid on tohutult, näiteks ’elujõudu või mingisse vaimu’ uskujate poolest oleme Euroopas hoopis üks esimestest. Seega, avalik ’ateism’ ja isiklikud uskumused on kaks täiesti erinevat asja.»^[32]

Ja Merit Maarits osundab, kuidas Suurbritannia uurimisprogrammi Understanding Unbelief raames intervjueeriti tuhandeid end ateistiks ja agnostikuks nimetavaid inimesi kuuest riigist – Brasiiliast, Hiinast, Taanist, Jaapanist, USA-st ja Ühendkuningriigist. «Hoolimata jumalasse mitteuskumisest usub enamik vähemalt ühte üleloomulikku nähtust». Nii usub ateistidest umbes 12 % taassündi ja peaaegu 20 % elusse pärast surma. 71 % ateistidest usuvad ühte või mitut sellist usku; agnostikute puhul on see näitaja 92 %. Ateistid ja agnostikud moodustavad umbes 37 % Ühendkuningriigi elanikkonnast, «nii et koos usklike inimestega tähendab see, et enamik elanikkonnast usub millessegi üleloomulikku.»^[33]

Sellist avaramas mõttes «ateismi», kus üleloomulikkus mõnel kujul säilib, kirjeldab ilmselt ka Sydney ülikooli religiooniteaduste professor Carole M. Cusack: «Taanis on meedias olnud arutelusid, kus paljud luteri vaimulikud tunnistavad avalikult, et nad on ateistid. Samas on nad ikka pastorid. Ma arvan, et Skandinaavias on küllaltki palju pastoreid, kes ei usugi jumalat. Aga nad ei tee seda raha pärast, nad on head vaimulikud. Aitavad kogukonda nagu terapeudid või sotsiaaltöötajad. Üle kümne aasta tagasi oli Taanis üks pastor, keda taheti töölt lahti lasta, kuna ta ei uskunud jumalasse. Kogudus ütles, et nemad ka ei usu, aga ta meeldib neile: ’Me ei taha, et te meie ateistist pastori lahti laseksite’.»^[34]

Kuidas edasi?

Tulevikust ei tahaks palju kõnelda. Liigsed prognoosid on ikka nurja läinud. Pigem võib igaüks ise edasi mõelda, mida on meil oodata või loota. Lugemismaterjali leidub. Religiooni ja ateismi, uususundite ja uusvaimsuse, parareligioonide ja kvaasireligioonide, usu ja ebausu erinevatest põimumisvormidest on üsna palju kirjutatud.^[35]

Kui keegi arvab veel tänapäeval, et Feuerbachi argumentatsioon on midagi tõestanud, siis on ta ajast maha jäänud ja sügavalt eksinud. Bravuurikas lause: «Mina olen ateist!» kõlab igatahes emotsionaalselt ja ebakompetentselt.

Tegelikult leidub n-ö puhtaid ateiste tühine vähemik ja nad ei kuulu suurimate mõtlejate hulka. Lucretius Carus, Marx, Nietzsche, Freud jt olid tagasihoidlikud filosoofid palju võimsamate mõtlejate seas, nagu Platon, Aristoteles, Descartes, Kant, Einstein, Planck jt, kes olid kas ise religioossed või oskasid jumalaküsimust hinnata.

See, et ateism ei jää püsima, vaid temas kerkivad uuesti religiooni elemendid, viitab sellele, et ta ei ole primaarne, vaid sekundaarne inimhinges. See on seisund, kus inimene tõrjub oma algset jumalaaimdust, mis aga ikka ja jälle tuleb ringiga tagasi filosoofide ja teadlaste mõtetesse ning kirjeldustesse maailma ja inimese kohta.

Ajalooliselt on selge ja tõestatud: primaarselt oli olemas religioon. Pole olnud ühtki inimrühma, kus ei olnuks suhtlemist üleloomulikuga. Sekundaarselt loodi ateism, mis aga on asjaosaliste usk ja tõestamata hüpotees. Seepärast pole imestada, et ateismi sisu väljendab pigem ilmalikku meelelaadi ja endise religiooni hülgamist.

Ammu on märgatud, et uusaegne ateism on õigupoolest vastandumine keskaegsele teismile ehk jumalausule (a = ei + teism = jumalausk). Teisisõnu suundub ateism läänemaailmas valitsenud kristluse ja juutluse vastu. Kristlikud teoloogid on tunnustanud ateismi puhastustööd algeliste ja aegunud jumalakujutluste kõrvaldamisel.

Eriti häirib ateiste personaalne jumalausk ehk kujutlus «tavakeele jumalast, kes sekkub maailma asjadesse, sooritab imetegusid, loeb meie mõtteid, karistab pattude eest ja vastab palvetele,» nagu ütleb Richard Dawkins. Selline on Piibli Jumal, kelle kirjeldused mõjuvad naiivselt, sest ei arvestata sümboolset elementi. Kui Albert Einstein ütleb: «Tunda, et kogetava taga peitub midagi meie vaimule kättesaamatut, mille ilu ja ülevus jõuab meieni ainult vahendatult ja nõrga kumana – see on religioossus. Selles mõttes olen ma religioosne», siis on Dawkins temaga nõus. «Selles mõttes olen ka mina religioosne.» Siiski peab Dawkins end ateistiks: «Ma eelistan end mitte nimetada religioosseks, sest minu meelest on see eksitav. See on eksitav seetõttu, et väga suurele osale inimestele seostub religioon millegi üleloomulikuga.»^[36] Just üleloomulikku eitab Dawkins põhimõtteliselt veendunud ateistina.

Faktidele toetuva teaduse kohta kinnitab Dawkins: «Teadus ei ole religioon.» Kui aga teadus hakkab ateismi teenindama, siis muutub ta ometi teatavas mõttes religioosseks! Täiendada tuleb ka väidet: «Ma ei väljenda veendumust, et inimkonnal õnnestub kunagi vastata põhjapanevatele olemist puudutavatele küsimustele. Kuid ma olen päris kindel, et kui see õnnestub (võib-olla on see ebatõenäoline), siis pigem teadusliku kui religioosse mõtteviisi toel.»^[37] Pigemini võiks öelda, et religioon on intuitiivne eelaste sellele, mida ükskord intellekti abil selgitab teadus. Teekonna jooksul suhtleb religioon üleloomulikuga, mis teekonna lõpul saab loomulikuks – ja seal ka religiooni ning teaduse teed ristuvad.

Ateismi püsimatus näitab, et religioon on midagi ateismist rohkemat, sest mateeriasse mattunud inimene ei leia religioonist puhastunult rahuldust. Miski osutab endiselt Jumalale, ehkki meile taevalõpmatuses paistab avanevat ainult tühi transtsendents. Kuid nii nagu muiste, on taevas ka praegu ekraaniks nähtamatult teispoolsusele. Ateismi pinnalt kasvanud uute uskumuste puhul on märgatud sarnasust vanade uskumustega (hingede rändamine, väeusk, fetišism jne). Kas aga uued religiooniloojad on võimekamad maailmausundite rajajatest, seda näitab aeg. Kõikides valdkondades, samuti religioonis, kehtib lihtne põhimõte: viimselt jäävad peale need, kes läbi löövad ja läbilöömine näitab kvaliteeti.

Praegune pilt on järgmine: hinduism ja islam püsivad, juutlus ja kristlus jätkavad. Ateistid ning uusvaimsed pole suutnud läbi lüüa. Kõikidel nendel liikumistel on aga koht religiooniloos ja religioonilugu on inimkonna kõrgemale tõstmise lugu. Ilma lõpmatuse kaemuseta ning sellega tegelemiseta suunduks inimene loomade, mitte inglite suunas – ja see oleks risti vastupidine progressiusule, mida me kõik kuidagi usume.

 

Kirjandus:

Berkeley, George 1997. Kolm dialoogi Hylase ja Philonouse vahel. Skeptikute ja ateistide vastu (1713). – Akadeemia 1997, nr 8 (lk 1765–1789), 9 (lk 1983–2013), 10 (lk 2209–2237) ja 11 (lk 2433–2453).

Cusack, Carole M. 2019. Religiooniteadlane: Skandinaavias on küllaltki palju pastoreid, kes ei usugi jumalat. Reporter Madis Must. – Maaleht 16.07.2019: https://maaleht.delfi.ee/artikkel/86852077/religiooniteadlane-skandinaavias-on-kullaltki-palju-pastoreid-kes-ei-usugi-jumalat.

Das irrationale atheistische Denken. Klooster Pantokratoros, Thessaloniki: https://www.impantokratoros.gr/DB41192B.de.aspx.

Dawkins, Richard 2021. Religiooniteadus. Teadusreligioon. Kaks loengut. – Akadeemia 2021, nr 1: lk 3–48.

Feuerbach, Ludwig 1841. Das Wesen des Christentums. Leipzig: Otto Wigand.

Feuerbach, Ludwig 1849. Das Wesen der Religion. Leipzig: Otto Wigand.

Filosoofia leksikon 1985. Tõlkijad: I. Gräzin, M. Lumi, H. Rebane, J. Rebane, J. Saar. Tallinn: Eesti Raamat.

Hart, David Bentley 2021. Jumalakogemus. Olemine, teadvus, õndsus. Tallinn: Postimehe Kirjastus.

Hiob, Arne 2011. Religioon minevikus ja tänapäeval. Kristlus ja maailmareligioonid fundamentaalteoloogilises vaates. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Hiob, Arne 2021. Inimene ja teispoolsus. Teadus ja uskumused tänapäeval. Tallinn: Gallus.

Kadanik, Marietta 2016. Religioosse kogemuse ja skisofreenia lõikepunktid värskema eriala­kirjanduse näitel. Bakalaureuse töö. Juhendaja: dr Roland Karo, lektor. Tartu: Tartu Ülikool Usuteaduskond.

Lenin, Vladimir 1946. Materialism ja empiriokrititsism. Tallinn: Poliitiline Kirjandus.

Maarits, Merit 2019. Enamik ateiste usub üleloomulikesse jõududesse. – ERR Novaator 05.06.2019: https://novaator.err.ee/949206/enamik-ateiste-usub-uleloomulikesse-joududesse.

Magee, Bryan 2000. Filosoofia lugu. Tallinn: Varrak.

Magee, Bryan 2022. Tähtsaimad küsimused. Tallinn: Postimehe Kirjastus.

Marx, Karl 1963. Hegeli õigusefilosoofia kriitikast. Sissejuhatus. – K. Marx ja F. Engels religioonist. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lk 31–43.

Pannenberg, Wolfhart 1967. Typen des Atheismus und ihre theologische Bedeutung (1960). – Grundfragen systematischer Theologie. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht. Lk 347–360.

Remmel, Atko 2015. «Eestlased on ateistid. Usu möga meid ei köida.» – Müürileht 15.12.2015: https://www.muurileht.ee/eestlased-on-ateistid-usu-moga-meid-ei-koida/.

Riidma, J. 1950. Usundite tekkimine ja nende klassiolemus. – Kolhoosnik 25.07.1950: lk 3.

Sheldrake, Rupert 2014. Dogmadeta teadus. Uuriva vaimu vabastamine. Tallinn. Eesti Trans­personaalne Assotsiatsioon.

Suurkask, Heiki 2015. Kuidas selle ateistide üleilmse tagakiusamisega tegelikult lood on. – Delfi Forte (18.02.2015): http://forte.delfi.ee/news/maa/kuidas-selle-ateistide-uleilmse-tagakiusamisega-tegelikult-lood-on?id=70820519.

Thomas Aquinatus, Summa theologica. Deutsch-Lateinisch Ausgabe. 2. Aufl. Salzburg: Verlag Anton Pustet (aastaarvuta).

Vorgrimler, Herbert 2000. Neues Theologisches Wörterbuch. Freiburg: Herder.

Võšeslavtsev, Boriss 2025. Marksismi filosoofiline viletsus. Tartu: Ilmamaa.

 

 

[1] Feuerbach 1841: 2j.

[2] Feuerbach 1841: 6.

[3] Feuerbach 1841: 20.

[4] Feuerbach 1841: 369.

[5] Feuerbach 1849: 3.

[6] Thomas Aquinatus, Summa Theologica I,12,1: lk 208.

[7] Thomas Aquinatus, Summa Theologica I,7,1 ja 3: lk 125jj, 133.

[8] Thomas Aquinatus, Summa Theologica I,8,1: lk 142j.

[9] Hiob 2011: 97–102.

[10] Lenin 1946: 117; vrd Filosoofia leksikon 1985: 230j, 298j.

[11] Marx 1963: 31.

[12] Riidma 1950: 3

[13] Berkeley 1997: 2222j.

[14] Berkeley 1997: 2008.

[15] Magee 2000: 111; 2022: 28.

[16] Võšeslavtsev 2025: 17.

[17] Võšeslavtsev 2025: 107j.

[18] Hart 2021: 284j, 277.

[19] Sheldrake 2014: 361, 299.

[20] Sheldrake 2020: 22; vrd Hiob 2021: 49jj.

[21] Kadanik 2016: 8, 6, 12.

[22] Kadanik 2016: 14, 16, 18.

[23] Kadanik 2016: 21, 24j.

[24] Kadanik 2016: 26; vrd 22–25.

[25] Suurkask 2015.

[26] Vorgrimler 2000: 632.

[27] Pannenberg 1967: 353.

[28] Pannenberg 1967: 360.

[29] Das irrationale atheistische Denken.

[30] Hiob 2021: 65j.

[31] Võšeslavtsev 2025: 108, 105.

[32] Remmel 2015.

[33] Maarits 2019.

[34] Cusack 2019.

[35] Hiob 2021: 44–63.

[36] Dawkins 2021: 30, 32.

[37] Dawkins 2021: 48, 35.

Mida kujutavad endast usutunnistuskirjad ja milline on nende koht luterliku kiriku elus?

Mis on luterliku kiriku usutunnistuskirjad?

Luterliku kiriku usku ja õpetust siduvalt väljendavad usutunnistuslikud kirjutised on koondatud Konkordiaraamatusse (Liber concordiae), mis ilmus saksa keeles 1580 ja ladina keeles 1584. Sellesse kuuluvad järgmised teosed:

• Apostlik, Nikaia-Konstantinoopoli ja Athanasiuse usutunnistus (vana kiriku ajast)
• Augsburgi usutunnistus (Philipp Melanchthon, 1530)
• Augsburgi usutunnistuse apoloogia (Philipp Melanchthon, 1531)
• Schmalkaldeni artiklid (Martin Luther, 1537)
• Traktaat paavsti võimust ja primaadist (Philipp Melanchthon, 1537)
• Väike ja Suur Katekismus (Martin Luther, 1529)
• Konkordiavormel (Jacob Andreae, Martin Chemnitz jt, 1577)

Lisaks neile n-ö kanoonilistele kirjutistele on usutunnistuskirjade erinevatesse väljaannetesse võetud Martin Lutheri «Lühike pihimanitsus» (Suure Katekismuse lisana) ja «Tunnistuste kataloog» (Catalogus testimoniorum – kirikuisade tsitaatide kogumik), mis ei leidu Konkordiaraamatu 1580. ja 1584. aasta väljaandes. Väikese Katekismuse osadena on käsitletud Lutheri laulatus- ja ristimisraamatukest, mis sisaldab vastavate talituste korda.

Pühakirja ja usutunnistuskirjade autoriteedist

Usutunnistuskirjad ei seisa Piiblist kõrgemal või autoriteedi mõttes võrdsena Jumala sõna kõrval – vastupidi, Konkordiavormelis deklareeritakse: «Me usume, õpetame ja tunnistame, et ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid, on Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjad… Ülejäänud, nii endisaegseid kui ka uusi, mis iganes nime kandvaid õpetajate kirjutisi ei tohi aga pühakirjaga võrdseks pidada, vaid nad kõik peavad olema sellele allutatud ja neid ei või käsitleda teisiti ega hinnata rohkem kui tunnistajaid…»

Kolm vanakiriklikku usutunnistust paigutati Konkordiaraamatu algusesse selleks, et rõhutada – luterlased ei ole sekt, vaid nad tunnistavad ja järgivad puhast ja ortodoksset kristlikku usku: «Ja kuna kohe pärast apostlite aega ja isegi veel nende elu ajal ilmus valeõpetajaid ja ketsereid ning nende vastu koostati vanas kirikus symbola’id, s.t. lühikesi ja kokkuvõtlikke usutunnistusi, mida peeti õigeuskliku ja tõelise kiriku üksmeelseks, ühiseks kristlikuks usuks ning usutunnistuseks, nagu näiteks Apostlik usutunnistus, Nikaia usutunnistus ja Athanasiuse usutunnistus, siis me tunnistame neid usutunnistusi ja mõistame sellega hukka igasuguse ketserluse ja õpetuse, mis on usutunnistuste vastaselt Jumala kirikus kehtestatud.»

Luterlaste peamine usutunnistus on Augbsurgi usutunnistus (ladina k. Confessio Augustana), «meie praeguse aja symbolum», mille esitasid 1530. aastal Püha Rooma keisririigi riigipäeval Augsburgi linnas keiser Karl V-ndale luterlikud vürstid ja riigilinnad. Ka selles rõhutatakse, et luterlased järgivad katoolset usku ning lükkavad tagasi üksnes teatud uuendused katoliku kirikus: «Usuartiklite osas ei õpetata meie kirikutes mitte midagi pühakirja või üldise kristliku kirikuga vastuolus olevat, vaid ära on muudetud ainult mõned väärkasutused…» ja «…meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga» (vt XXI ja XXVII artikli lõpuosa).

Vastuseks paavsti teoloogide esitatud vastulausele (Confutatio), millega luterlaste usutunnistus ümber lükati, kirjutas Philipp Melanchthon Augsburgi usutunnistuse apoloogia, mis kujutab endast Augustana põhjendust ja seletust.

1536. aastal paluti Martin Lutheril kirja panna luterlaste positsiooni kokku võtvad artiklid, esitamiseks paavsti poolt välja kuulutatud oikumeenilisele kirikukogule. 1537. aasta alguses Schmalkaldenisse liidupäevale kogunenud evangeelsete vürstide toetust see Lutheri kirjatöö siiski ei pälvinud, kuid artiklitele kirjutas alla seitse teoloogi, nende seas Philipp Melanchthon, kes küll paavsti osas esitas oma eriarvamuse. Melanchthon koostas traktaadi Rooma paavsti primaadi ja piiskoppide võimu küsimusest, mis sai Schmalkaldeni liidupäeva heakskiidu.

Martin Lutheri mõlemad katekismused (ilmusid juba 1529, veel enne Augustana esitamist) ei ole otseselt usutunnistuslikud, vaid kristliku usu õpetamiseks mõeldud katehheetilised teosed. Sellegipoolest on nad võetud Konkordiaraamatu koosseisu.

Pärast Lutheri surma 1546. aastal tekkis luterlaste seas erinevaid teoloogilisi vaidlusi. Üksmeele (millele viitab ladinakeelne mõiste concordia) saavutamiseks koostas 1577. aastal kokku tulnud juhtivate luterlike teoloogide rühm (Jacob Andreae, Martin Chemnitz jt) teoloogilise dokumendi, mis sai nimeks «Konkordiavormel» (ladina k. Formula concordiae), kus tõmmatakse selged eraldusjooned ühelt poolt katoliikluse ning teiselt poolt kalvinismi ja muude sektidega. Konkordiavormel jaguneb kaheks – sissejuhatavaks kokkuvõtteks (Epitome) ja teoloogiliste vaidlusküsimuste põhjalikumaks käsitluseks (Solida declaratio).

Luterlike usutunnistuskirjade kujunemine jõudis lõpule 1580. aastal, kui Augsburgi usutunnistuse esitamise 50. aastapäevaks anti saksa keeles välja usutunnistuskirjade kogumik pealkirjaga «Concordia. JHWH. Õpetuse ja usu kristlik üksmeelne tunnistus, üle korratud keisririigi kuurvürstide, vürstide ja seisuste ning nende teoloogide poolt, kes on omaks võtnud Augbsurgi usutunnistuse». Selles nähti vana kiriku õige, puhta kristliku usu väljendust ja juhist ning selle vahekord Pühakirja ehk Jumala sõnaga määratleti järgmiselt:

«Nende juhtnööride kohaselt tuleb, nagu ülal nimetatud, igasugust õpetust esitada ning hukka mõista ja kõrvale heita kõik meie usu üksmeelse seletusega vastuolus olev. Niimoodi säilitatakse erinevus Vana ja Uue Testamendi pühakirja ja kõigi teiste kirjutiste vahel ning pühakiri jääb ainsaks kohtunikuks, reegliks ja juhtnööriks, mille kui ainsa proovikivi järgi tuleb kõiki õpetusi käsitleda ja hinnata, kas nad on head või kurjad, õiged või valed. Teised usutunnistused ja nimetatud kirjutised ei ole aga kohtunikud nagu pühakiri, vaid nad kujutavad endast ainult usu tunnistust ja selgitust, mis näitavad, kuidas eri aegadel elanud inimesed on Jumala kirikus vaidlusaluste artiklite puhul pühakirja käsitlenud ja tõlgendanud ning sellega vastuolus oleva õpetuse hukka mõistnud ja kõrvale heitnud.»

Niisiis kujutavad luterlikud usutunnistuskirjad endast usu tunnistust ja selgitust, küll kirikule ja tema ametikandjatele siduval kombel, ent Jumala sõna kui kõrgeima normi ja kohtuniku all. Teoloogiliselt väljendatakse seda vahekorda mõistetega norma normans (normeeriv norm, s.t Jumala sõna) ja norma normata (normeeritud norm – Jumala sõnale allutatud usutunnistuskirjad). Luterlikus konfessionalismis on Konkordiaraamatu siduvust kirjeldatud ladinakeelse väljendiga quia («sest see on Jumala sõna õige väljendus») ja mitte tingimusliku väljendiga quatenus («sedavõrd, kui see on Jumala sõna õige väljendus»).

Konkordiaraamatu tunnustamine

Luterlastel puudus keskne organ – üldine evangeelne kirikukogu või kirikuvalitsus –, kus usutunnistuslikke tekste arutada ja heaks kiita; tegutseti erinevates riikides erinevate valitsejate all. Augustana esitati ametlikult mõnede vürstide ja linnade poolt Püha Rooma riigi riigipäevale, mis polnud kiriklik organ. Viiskümmend aastat hiljem kirjutas luterlaste teoloogilisele üksmeelele alla samuti terve rida keisririigi võimukandjaid, kelle seast leiame koguni kaks katoliku piiskoppi – Meisseni piiskopi Johann IX von Haugwitzi ja Lübecki piiskopi Eberhard von Holle. Lisaks koguti kokku rohkem kui 8000 luterliku teoloogi, pastori ja koolmeistri toetusallkirjad, mis lisati Konkordiaraamatule.

Esmapilgul on üllatav, et mõned luterlikud kirikud, näiteks Taani ja Norra kirik, ei ole Konkordiaraamatut tervikuna oma õpetuse alusena tunnustanud, kuid on sellele vaatamata tunnustatud ajalooliste luterlike kirikutena. Taani-Norra kuningriik ei kuulunud Püha Rooma keisririigi koosseisu ning sealsed teoloogilised vaidlused, mille klaarimisega 1577. aasta Konkordiavormel tegeleb, ei olnud taani-norra luterlaste jaoks aktuaalsed. Samas sai Taani juba 1537. aastal luterliku kirikuseaduse.

Ka Rootsi kuningriik ei kuulunud Püha Rooma riigi koosseisu ning Rootsi kirik võttis Augsburgi usutunnistuse ametlikult omaks alles 1593. aastal Uppsala sinodil. Luterliku ortodoksia süvenedes tunnustati ka kogu Konkordiaraamatut. 1686. aasta Rootsi kirikuseaduses, mis hakkas kehtima ka Eesti alal, sätestati kuningliku korraldusena: «Meie kuningriigis ja sellesse kuuluvates maades peavad kõik tunnistama ainult ja eranditult kristlikku õpetust ja usku, mis põhineb jumalikul pühal sõnal, Vana ja Uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ja on kirja pandud peamistes ususümbolites nagu Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, samuti Augsburgi muutmata usutunnistuses, mis anti seal üle 1530. aastal ja kiideti heaks Uppsala kirikukogul 1593. aastal, ning on äraseletatud kogu nõndanimetatud Liber Concordiae’s.»

Niisamuti puudutas luterlikku kirikut Eestis 1832. aasta Venemaa keiserlik kirikuseadus luterlastele, mis sätestas: «Evangeelne-luterlik kirik tunnistab õpetust, mis põhineb vana ja uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ning peab sümboliraamatuteks, mis neid seletavad, Apostliku, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistust, Augsburgi muutmata usutunnistust ja teiste kirjutiste kogu, mida tuntakse Konkordiaraamatuna.»

Tänapäeva Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kehtivas põhikirjas (2004) on õpetuse aluste paragrahv sõnastatud järgmiselt: «EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae'sse.»

Niisiis on Konkordiaraamatul meie kirikus ametlikult Pühakirja seletav funktsioon. Usutunnistuskirjade õpetus on siduv ja ordinatsioonil tõotab tulevane EELK vaimulik oma ametis järgida üksnes seda õpetust: «Mina, NN, olles kutsutud ja astudes Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku preestri ametisse, tõotan ja vannun Jumala ees ja Tema püha sõna juures, et ma selles ametis tahan kuulutada ja levitada ainult kiriku õpetust, mille aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae'sse» (EELK preestri ametivande 2006. aasta redaktsioon).

 

 

Usutunnistuskirjad eesti keeles

Usutunnistuskirjad – täpsemalt mitte Konkordiaraamatu esmatrüki, vaid selle koostisosade tõlge ilma 1580. aasta eessõnata – anti tervikuna eesti keeles välja alles 2014. aastal EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjanduse sarjas, kuid enamik Konkordiaraamatu üksikuid osi oli ilmunud juba varem.

Augsburgi usutunnistus ilmus maakeeles Tartu Ülikooli usuteaduskonna väljaandena juba 1830. aastal, kui täitus 300 aastat selle esitamisest, pealkirja all «Usso tunnistus Üllema Wallitseja Keiser Kaarle Vma kätte antud Augsburgi linnas petud Rigikoggodusses, aastal 1530», tõlkijaks Arnold Friedrich Johann Knüpffer, ja taas kord 1844. aastal (tõlkija W. Schultz, loetav veebis). Hilisematest väljaannetest tasub mainida F. W. Ederbergi tõlget «Augsburi usutunnistus. Saksa ja ladina keelest ümber pandud», mis ilmus 1891 Riias (vt veebis), Harald Põllu tõlgitud ja eessõnaga varustatud «Augsburgi usutunnistus, esitatud Rooma keisrile Karl V 25. juunil 1530. Tõlge saksa ja ladina keelest», ilmus Tallinnas 1930 (400. juubel), ning 1980. aastal (450. juubel) Stockholmis välja antud «Augbsurgi usutunnistus (1530–1980)», eessõna pagulaskiriku peapiiskopilt Konrad Veemilt.

Schmalkaldeni artiklite tõlge anti välja 1894. aastal Riias peakirja all «Ristiusu õpetustükid, mis oleksid pidanud meie poolt ülesantama kiriku kogule Mantuas, ehk kus seda mujal oleks saanud, ja mis meie wõiksime heaks wõtta ehk järele anda, wõi mitte, kirjutanud Dr. Martin Luther 1537 aastal. Saksa ja ladina keelest ümber pandud [J. Kerg]» (vt veebis).

Martin Lutheri Väike Katekismuse väljaandeid ei jõua loendadagi, see on usulise õpetuse baastekstina olnud enim levinud eestikeelne trükis läbi aegade. Suur Katekismus on ilmunud kahel korral – 1894. aastal pealkirja all «Dr. Martin Lutheruse Suur Katekismus 1529. Saksa keelest ümber pandud» (vt veebis) ja 1996. aastal Elmar Salumaa tõlkes.

Konkordiavormelit ei olnud eesti keeles varem välja antud, see esmakordselt ilmus alles 2014. aastal SA Ajaleht Eesti Kirik ja EELK Usuteaduse Instituudi väljaandes «Luterlikud usutunnistuskirjad», mis on samuti kättesaadav veebis (kus on võrreldes trükiväljaandega mõningad erinevusi).

Kas Konkordiaraamat on ajaloolise või aktuaalse iseloomuga?

Kõik kristliku kiriku ususümbolid on tekkinud konkreetses ajaloolises situatsioonis, vastavalt vajadusele. Teisiti ei ole see ka luterlike usutunnistuskirjadega. Kuid sellele vaatamata ei kujuta nad endast tolmunud dogmadeloolist fossiili, vaid – Konkordiavormeli väljenduse kohaselt – «usu tunnistust ja selgitust, mis näitavad, kuidas eri aegadel elanud inimesed on Jumala kirikus vaidlusaluste artiklite puhul pühakirja käsitlenud ja tõlgendanud ning sellega vastuolus oleva õpetuse hukka mõistnud ja kõrvale heitnud.»

Usutunnistuskirjad ei mõista ennast luterliku konfessiooni partikulaarse usuavaldusena, vaid apelleerivad Jumala tõelise kiriku õigele, puhtale õpetusele. Sellisena peaks neil olema üldkristlik tähendus. Aga jäägu viimane sõna piiskop Jobst Schönele, kes on kirjutanud: «Usutunnistuskirjad – sõltumata sellest, kes nad kirjutas ja mis asjaoludel nad koostati või millised tingimused ja olukorrad neid mõjutasid – peegeldavad pühakirjas antud ilmutust ja evangeeliumist paistvat valgust. … Me seome end selle usutunnistusega kui Jumala sõna õige esitusega. Kuid selleks peame me usutunnistuskirju lugema ja hoolikalt tundma õppima, neid praktikas rakendama ning kiriku jumalateenistuses ja elus järgima. Ja seda tehes me leiame hindamatu aarde. Me kuuleme neis katoolse kiriku häält tänasel päeval.»

Pühtitsa Jumalaema Uinumise naiskloostri ülema iguumenja Filareta Kalatšova sõnul tahavad kirikute ja koguduste seaduse muudatuste väljatöötajad sundida kloostrit üle minema teise patriarhaadi alluvusse, mida klooster omal algatusel ja kanoonilist korda rikkumata eha ei saa. Selle tulemusena jääb võimudel üle vaid klooster sulgeda.

Austatud ministrid, austatud riigikogu esimees, lugupeetud riigikogu liikmed!

Pöördume teie poole pärast Eesti Vabariigi kirikute ja koguduste seadusesse muudatuste sisseviimise seaduseelnõu läbilugemist.

Meie jaoks on seaduseelnõu eesmärk selge – seadusemuudatus sunnib MPEÕK-d vahetama jurisdiktsiooni ning minema üle Konstantinoopoli eestkoste alla. Meie korduvaid selgitusi, et klooster ei saa omal algatusel algatada ja loobuda jurisdiktsioonist, pole ikkagi kuulda võetud.

Dokumendi juriidilise poolega tegelevad juristid. Me oleme lihtsad nunnad, me pole kunagi maist võimu tüssanud ja praegugi räägime teile ja avalikkusele sedasama – oleme ausad nii Jumala kui ka inimeste ees.

1990. aastatel loobus klooster täielikult kogu oma varast, andes kõik ilma kompromisside ja pretensioonideta üle riigile, säilitamaks vaimset sidet emakirikuga. Oleme alati täitnud tookord sõlmitud lepingu tingimusi.

Kahtlemata mõistate te suurepäraselt – seaduse muudatusi kinnitades kuulutate te kloostri väljaspool seadust olevaks, jättes võimaluse valida vaid kahe variandi vahel: kas jurisdiktsiooni vahetus või sundlikvideerimine – te saate ju suurepäraselt aru, et oma tegevusega panete faktiliselt kloostri kinni. Kas te tahate tõesti jääda ajalukku kui saadikud, kes lõpetasid vägivaldselt üle saja aasta Eestis tegutsenud õigeusu nunnakloostri eksistentsi?

Imestust tekitab ka riigi seisukoht, mis paneb kloostri elanikud vastutama poliitikute tehtud otsuste eest. Oleme eemaldunud maisest ilmast, oleme poliitilistest probleemidest kaugel, elame väljaspool poliitikat, teenides Jumalat palvete ja tööga. Meid aga sõna otseses mõttes tiritakse poliitika keskmesse ja süüdistatakse selles, et me ei soovi dialoogi pidada.

Tahame meenutada Vanast Testamendist paljukannatanud Iiobi lugu, kes elas vaga elu Jumala palge ees ning Jumal armastas teda. Aga inimkonna vaenlane hakkas tundma kadedust ja rääkima, et Iiob on jumalakartlik ainult sellepärast, et Jumal armastab teda ja annab talle kõike. Kui ta aga kaotaks kõik, siis hakkaks ta Jumalat teotama. Selle peale andis Jumal saatanale võimu teha Iiobiga kõike, mida soovib, kuid ühel tingimusel – tema hinge ei tohtinud ta puutuda. Hing kuulub ainult ja ainult Jumalale. Mõelge selle üle…

Seaduseelnõu algatajad sunnivad meid sooritama kanoonilist kuritegu, motiveerides seda sellega, et nad püüavad kaitsta kloostrit probleemide eest. Vastame Vana-Kreeka filosoofi Sokratese sõnadega: «Platon on armas, kuid veel armsam on TÕDE» (Amicus Plato, sed magis amica veritas).

Kogu vale kohta meie püha ja armastatud kloostri suhtes vastame meie, kloostri elanikud, alandlikult: olgu JUMAL teile KOHTUNIKUKS!

Lugupidamisega,
iguumenja Filareta Kalatšova

Enam kui pool Eesti Vabaõhumuuseumi küünlapäeva kavast on pühendatud seksielule ning seksuaal- ja soovähemustele.

Paar nädalat tagasi kirjutasin Objektiivis, et ERR-i aastavahetuseprogrammis nähtu polnud juhus:

«Kõik, mis võiks olla lootustandev, ülesehitav ja õilistav, peab saama viljastatud lavaaugust kerkiva tegelase poolt ning muutuma samanäoliseks selle satanistliku orgia kõigi eelnevate ja järgnevate vaatustega.»

Kõik, kelle jaoks taoline väide tundus tugeva liialdusena, võivad tutvuda Eesti Vabaõhumuuseumi 2. veebruari sündmuse «Küünlapäev – naiste püha» kavaga. Enam kui pool sündmusel ettekanneteks ja aruteludeks kavandatud ajast käsitleb seksi teemat. Tunnike eestlaste seksielust regilauludes ning teine tunnike sama valdkonna värvikast kõrvalharust ehk seksuaal- ja soovähemustest Eestis.

Ma ei suuda kokku lugeda, kui palju kordi olen kuulnud ilkumist, kuidas traditsioonilise perekonnakäsituse toetajad tahavad naise aheldada pliidi külge.

Revolutsioon vabastab naise! – aga mitte ahelatest.

Pliidi asemel aheldab revolutsioon naise voodi külge. Tõe huvides tuleb märkida, et ahelates pole ta üksi, koos temaga kannavad samu ahelaid veel 71 erinevat sooidentiteeti. Selleks, et kirjeldada, mis toimub järgnevalt, ei piisa 50 hallist ega ka 50 vikervärvilisest varjundist.

Kirikukalendri kohaselt tuletati küünlapäeval meelde Jeesuse esimest viimist Jeruusalemma templisse või Maarja rituaalset puhastamist pärast sünnitust. Küünlapäeval oli naistel voli käia külas ja kõrtsis, kodused tööd olid sel päeval meeste teha.

Vabaõhumuuseumi arengukava 2025–2029 kohaselt on muuseumi väärtuseks mh eesmärgistatus – «Meie tegevus on läbimõeldud ja mõtestatud, omame selget sihti ning suudame eristada olulist ebaolulisest.»

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv.