Isa Thomas Hopko (1930–2015) tegi oma elutöö New Yorki Püha Vladimiri õigeusu teoloogilise seminari õppejõu ja rektorina

Piibli juhiseid pühade kirjade lugemisest

Vanas Testamendis

Mõtisklust Piibli lugemisest võime alustada Piibli endaga. Vanas Testamendis on arvukalt kohti, kus räägitakse, kuidas Jumala rahvast kutsuti üles vajutama Seaduse sõnad oma südamesse ja hinge, hoidma neid jätkuvalt silma ees, kirjutama need seintele ja uksepiitadele ning hoolikalt õpetama oma lastele (vrd 5Ms 11:18). Vanast Testamendist rääkides tuleb kindlasti nimetada psalme, milles ülistatakse Issanda käske. Need rõhutavad ka Jumala päästetegude meelespidamise olulisust Vana Testamendi jumalarahva vaimulikus elus. Eriti psalm 119 on liigutav ja kaunis «Seaduse ülistus».

«Kuidas ma armastan sinu Seadust! Iga päev mõlgutan ma mõttes seda. Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal. Anna mulle arusaamist panna tähele su Seadust ja seda pidada kõigest südamest! Seadus su huultelt on mulle kallim kui tuhanded kulda ja hõbedat. Su tunnistused ma olen saanud pärandiks igavesti, sest nad on mu südame rõõm. Tänu olgu sulle, Issand! Õpeta mulle oma määrusi!»

Uues Testamendis

Uut Testamenti uurides võime saada mingi ettekujutuse pühade kirjade tähendusest Kristuse ja esimeste kristlaste elus ning ennekõike sellest, kuidas Jeesus ise suhtus pühadesse kirjadesse. Issand tundis kirju ja tsiteeris neid. Ta õpetas kirju ja ütles, et need räägivad Temast enesest. Pärast ülestõusmist selgitas Ta kirju oma jüngritele ja avas nende meeled neid mõistma, et nad teaksid, et kõik mida Moosese Seaduses, Prohvetites ja Psalmides on Temast kirjutatud, peab täide minema (Lk 24:27,44–45).

Jeesuse jüngrid tundsid pühi kirju hästi ning jutlustasid neist lähtudes. Piiblis on mitmeid väga mõjusaid näited sellest, kuidas apostlid õpetasid kirjadele tuginevalt, et Jeesus on Kristus. Sellega seoses meenub mulle lihtne aga kaalukas jutustus Filippusest ja Etioopia kojaülemast (Ap 8:26–40). Piibli lugemist ja selle üle mõtisklemist käsitledes on hea seda kirjakohta meeles pidada.

Apostel Pauluse kirjades tänatakse Timoteost selle eest, et ta armastas siiralt pühi kirju ja tundis neid hästi (2Tm 3:15). Sajandeid on Piibli olulisust kirikus ja kristlase elus põhjendades ja edendades viidatud just sellele Pauluse kirjakohale. Seepärast on kohane see ka siin esitada:

«Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud, ja kuna sa tunned lapsest saadik pühi kirju, mis võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.» (2Tm 3:14–17)

Piibli lugemine isade kirikus

Kristliku kiriku algusest peale on pühade kirjade lugemine kuulunud olemuslikult kristlaste ellu. Hiljem valis kirik need kirjad, millest pandi kokku Uus Testament ning liitis need Vana testamendi kirjadega. Nõnda sündis Piibel, mida me praegu teame. Me võime ajaloost näha, kuidas kristlased on Piiblit – Vana ja Uut Testamenti – kasutanud nii õpetuse ja jumalateenistuste allikana kui ka isiklikult Jumalaga osadusse kasvamiseks.

Piibel – tee osadusse Jumalaga

Kirik on alati pidanud Piibli lugemist üheks viisiks Jumalaga osaduse leidmisel. Kristlaste arusaama järgi on Piibel Jumala elav sõna, mis võib inimest puhastada ning juhtida ta osadusse Isaga. Lisaks sellele on nad uskunud, et Püha Vaim, kes on inspireerinud Piibli kirjutajaid, on seesama Vaim, kelle Kristus on Isa juurest läkitanud, et Ta elaks usklikes ning et nad suudaksid kirju mõista ning oleksid võimelised nende õpetusi oma elus teostama. Kristlaste kindel veendumus Püha Vaimu ligiolust ning sellest, et Püha Vaim õpetab neile kõik ning tuletab meelde kõik, mida Jeesus on neile öelnud, ning juhatab neid kogu tõesse (Jh 14:26; 16:13), pani neid kirju armastama. Ustav ja täiuslik armastus ajab välja kogu kartuse selle ees, et Piiblit lugedes võiks usklik isiklike kujutelmade tõttu sattuda eksiteele ja hukatusse. Püha Vaimu ligiolu kogeti iii kirikus kui üksikutes kristlastes. Selle kaudu oli Kristus nende seas ning ühendas nad Jumal Isaga. Kolmainu Jumala elav kogemine kirikus oli see, mille kaudu Piibel kõnetas kristlasi, kinnitas neid, juhatas neid usuteel ning innustas tegudele.

Iga kristlane tundis hästi Piiblit

Tuleb siiski meeles pidada, et vanasti oskasid lugeda vaid vähesed inimesed ning toona polnud ka meie ajale sarnast trükitehnikat. Seega võttis enamus usklikest Piibli sõna vastu kuulates, mitte lugedes. Sellest hoolimata saame olla päris kindlad, et enne trükikodade ajastut elanud kristlased olid Piibli pühadest kirjadest sügavalt puudutatud ja innustatud. Nad kuulasid Piibli tekste ja oskasid neid peast. See ei puuduta mitte ainult piiskoppe ja munki, kellele Piiblit tundmine oli kohustus. On ju teada, et paljud varakristliku aja piiskopid teadsid Piiblit peast ning munkadel tuli enne mungaks pühitsemist pähe õppida kogu Psalmide raamat. Aga rõhutatagu siinkohal, et ka päris tavaline kristlane, kiriku lihtliige tundis Piibli kirju. Piibli tundmist eeldati kõikidelt kiriku liikmetelt. Ajalooürikud tunnistavad, millist õpetust anti katekumeenidele ehk täiskasvanud ristimisõpilastele. Enne kui nad võeti kiriku liikmeks, pidid nad mitme aasta jooksul tutvuma Piibliga, nii Vana kui Uue Testamendiga. Üks tänapäeva õigeusu teoloog on märkinud, et vanasti tundsid katekumeenid Piiblit paremini ja olid sellele rohkem pühendunud kui tänapäevased ristimisõpilased ning isegi vaimuliku kutsumuseks valmistujad!

Naasen nüüd selle juurde, et isiklik piiblilugemine aitab kasvada osadusse Jumalaga. Püha Johannes Chrysostomos kirjutas 4. sajandi lõpul sellest nõnda:

«Teie, kes elate maailmas (s.t ei ole vaimulikud või mungad) ning kellel on naine ja lapsed, kuulake, kuidas püha apostel Paulus kutsub teid täiesti erilisel viisil lugema Piiblit. Ta ütleb: «Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas.» (Kl 3:16) Piibli lugemisse ei tohi suhtuda kergelt või hoolimatult, vaid seda tuleb lugeda väga pühendunult. Kuulge mu palvet: pangu igaüks teist tähele enda eluviisi kristlasena ja soetagu endale häid raamatuid hinge tervendamiseks. Kui teil pole võimalik soetada mingeid muid raamatuid, siis hankige endale vähemalt Uus Testament – epistlid, apostlite teod ja evangeeliumid – enda alaliseks õpetajaks. Kui sind tabab mure, süvene pühadesse kirjadesse ja otsi nendest otsekui arstikapist leevendust oma vaevale, on siis asi lähedase inimese lahkumises või mõnes õnnetuses. Või pigem: ära pelgalt süvene pühadesse kirjadesse, vaid tee need enda omaks, pea neid alati meeles, sest Piibli mittetundmine on kõige kurja algus.» (IX homiilia: kirjast koloslastele)

Piibli lugemine Vene kirikus

Vene õigeusklik kaldub sageli ütlema, et eraviisiline Piibli lugemine ei kuulu tema kiriku traditsiooni. Ta võib küll nõustuda sellega, et taoline praktika oli omal kohal möödunud aegadel, näiteks püha Johannes Kuldsuu ajal, aga ta võib üsna kahtlev, kas Pühal Venemaal seda vaja oleks. Kui me aga vaatame Vene kiriku ajalugu, selle suurimate pühakute ja usklike elu, on lihtne märgata, et Piiblil oli vene rahva vagaduses keskne roll: seda loeti ja selle üle mõtiskleti.

Vene õigeusk sai alguse Kiievist. Just vene vaimsusele oli omane terviklik piibellikkus. Teoloog G. P. Fedotov on märkinud: «Varase vene vaimsuse olulisim tunnus on evangeeliumi vahetu mõju vene pühade inimeste mõttemaailmale. Kahtlemata edendas kirikuslaavi keele kasutamine Piiblis ja jumalateenistustel vene vaimsuse omapära.» Sama teadlane on öelnud ka, et piibellik «evangeelne realism» oli vanakiievi-vene kristluse suurim vaimulik innustaja.

Radoneži vaga Sergi (+ 1392)

Vaadates keskaegset Venemaad näeme, et Venemaa kõige populaarsemaks pühakuks ning «Venemaa ehitajaks» peetav vaga Sergi Radonežist tahtis oma usuteed alustades kirglikult lugeda Piiblit. Epifanios kirjutab pühaku eluloos, kuidas Sergi palus lapsena Jumalalt suure igatsusega ühtainust asja: «Issand, lase mul mõista pühi kirju. Õpeta mind, Issand, valgusta mu mõistust ja juhi minu arusaamist.» On tähendusrikas, kuidas ühe püha vanakesega kohtudes, palus Sergi:

«Minu hing tahab ennekõike õppida tundma pühi kirju. Mind pandi õppima lugemist ja kirjutamist, aga nüüd olen ma kurb, kuna püüan õppida, aga siiski ei õpi. Aga teie, püha isa, paluge Jumalat minu pärast, et ma õpiksin kirju tundma.»

Vanake palvetas ja ütles: «Sina hakkad mõistma pühi kirju.»

Venemaa keskaegne vaimsus oli enamasti pidev mõtisklemine Piibli üle ja sellest elamine. Kirjade tundmine oli tarkuse algus ja ots. Püha Nil Sorski (+ 1508) kirjutas neile, kellel ei ole usuasjades oma õpetajat: «Lootke Piibli peale ja kuulake, mida Issand räägib. Uurige kirju ja te leiate neist igavese elu.»

Püha Tihhon Zadonskist (+ 1783)

Pühast Zadonski Tihhonist teame, et ta oskas peast nii Vana kui Uut Testamenti ning millest iganes ta ka ei rääkinud, oli tal alati tavaks tsiteerida tunnistusi pühast Piiblist. Üks Tihhoni eluloo kirjutaja ütleb: «Püha Piiblit armastas ta väga. Ta luges alatasa Vana Testamenti (peamiselt psalme ja prohveteid, kelle seast Jesaja oli tema lemmikprohvet), ning öösel luges ta kas üksi või oma teenija abiga Uut Testamenti.» Püha Tihhon kavatses Novgorodi piiskopile teha isegi ettepaneku tõlkida Piibel kirikuslaavi keelest vene keelde, et rahvas saaks Piibli sõnumit paremini mõista.

Saarovi vaga Serafim (+ 1833)

Eelmisest sajandist on säilinud ka võibolla et ühe suurima vene pühaku Saarovi Serafimi tunnistus Piibli imelisest tähendusest kristlase elus. Püha Serafim elas terve oma elu Piibli maailmas. Ta kandis alati evangeeliumiraamatut endal kotiga kaelas. Üksinduses elades, kui püha Serafimi elu oli ainult üks suur palve, pühade kirjade lugemine ja ihulik töö, andis ta oma ümbruskonna kohtadele piibellikud nimed: oja nimetas ta Kidroniks, jõge Jordaniks, mäge Taaboriks jne. Tema vaimulikku ellu kuulus kõigi nelja evangeeliumi algusest lõpuni läbi lugemine igal nädalal.

Vanake

Eelmise sajandi Venemaal oli veel üks, väliselt olemuselt püha Serafimi sarnane usuvõitleja, tundmatu vanake. Vanake, kelle isik jääbki igavesti mõistatuseks, oli lombakas ilmik, kelle naine ja lapsed olid surnud. Ta püüdles kristlasena kasvamise poole ning õppida lakkamatut palvet. Meie teema seisukohalt pakub meile huvi eelkõige tema suhe Piibliga.

Athose mäelt leiti 19. sajandil vanakese elust rääkiv käsikiri, mis kannab pealkirja «Vanakese jutustused». Vanakesel oli Piibel alati kotiga kaasas. Ta luges iga päev lisaks Piiblile ka Filokaliat, mis koosneb kiriku pühade õpetajate kirjutisest vaimuliku elu kohta. Need kaks olidki kogu tema lugemisvara. Vanakese jutustustes räägitakse sageli Piibli lugemisest ja sellest, milline tähendus oli sellel täiesti tavaliste vene usklike igapäevases elus. Kirjutisest saame näha, kuidas juba 19. sajandil paljude Vene õigeusklike lugemisoskus ja pürgimus pühadusele teostusid eelkõige Jumala sõna lugemises.

Püha õiglane Johannes Kroonlinnast (+ 1908)

Ma ei kirjeldaks õigesti Piibli lugemist vene usklike elus, kui ma käesolevas lühikeses kirjutises 20. sajandini jõudes jätaksin rääkimata pühast preestrist ja «kogu Venemaa karjasest» isa Kroonlinna Johannesest. Isa Johannes, kelle elu oli väga piibellik, rääkis oma aja tavalistele inimestele Piibli lugemisest:

«Kui loed ilmalikke ajakirju ja ajalehti ning saad neist endale mingit kasu kui kodanik, kristlane ja oma perekonna liige, siis peaksid üha sagedamini lugema evangeeliumi ning pühade isade kirjutisi. Sest see on patt, kui kristlane loeb ilmalikke kirjutisi, aga ei loe Jumala inspireeritud kirjutisi.»

«Kas tänapäeval on veel mõnda kodu, kus loetaks Psalmide raamatut, mis istutab inimese hinge vankumatu usu Jumalasse, kindla usalduse Jumala vastu õnnetuste, haiguste ja leina puhul ning süütab temas palava armastuse Jumala vastu? Miks kristlased siis ei loe Jumala inspireeritud psalme, mis olid meie esiisade lemmiklugemisvara, mitte üksnes rahva, vaid ka aadelkonna ja suurvürstide lemmiklugemine? Tänapäeval ei loe inimesed enam psalme ning sellepärast paljud ei usu ega looda Jumala peale ega suuda armastada Jumalat ega ligimest. Sellepärast on nad uskmatud ja lootuseta, nad vihkavad teisi inimesi, neil ei ole tuliseid palveid ega meelte puhtust, ei meeleparanduse ega vagaduse vaimu ega ka õigust, rahu ja rõõmu Pühas Vaimus.»

Piibli vaga lugemise püha traditsioon siirdus õigeusklikult Venemaalt Ameerika kirikusse. Siiski on kurb, nagu isa Johannes oma kirjutises ütles, et Piibli vaga lugemine paistab praegu olevat täiesti kadumas. Toon ühe näite. Üsna hiljuti maeti ühes Ohio kirikus kaks väga vana inimest, kes olid kogu oma elu elanud väga lähedases suhtes Piibli, Jumala sõnaga. Üks neist oli mees, kes alates 21. eluaastast oli igal ööl lugenud läbi kogu Psalmide raamatu, niikaua kuni ta oma kõrge vanuse tõttu ei suutnud seda enam teha. Teine oli naine, kes ei õppinudki kunagi lugema, aga kes mäletas pikki piiblilõike peast: tema mees – nõnda see naine rääkis –, oskas lugeda ning suure paastu ajal istusid nad pärast iga õhtusööki koos ja mees luges talle häälega ette evangeeliume ja psalme. On väga kurb näha, et taoline vagaduselu tundub õigeusu kirikust kadumas olevat.

Suhtumine Piibli lugemisse

Kartus Piibli lugemise ees

Nimetasin juba eespool, et paljud tänapäeva õigeusklikud tunduvad kartvat Piiblit ning parema meelega ei võta seda isegi kätte. Nagu juba enne püüdsin näidata, on taoline hoiak väär ning õigeusu kiriku vaimsusele võõras. See on patt Jumala, meie Isa vastu: Ta on ennast meile ilmutanud ning andnud Piibli meile rahu leidmiseks ja lohutuseks. Taoline hoiak on patt Kristuse, meie Issanda, Lunastaja ja Venna vastu, kellest Piibel tervikuna räägib ning kelle pärast on Piibel ka kirjutatud. See on patt Püha Vaimu, meie Trööstija ja Tõe Vaimu vastu, kes inspireeris Piibli kirjutajaid ning kes elab meie seas ning valgustab ja juhatab meid kirikus Piiblit õigest mõistma. Piibli kartmine ja soovimatus seda lugeda on tõesti patt igasuguse usu ja usalduse vastu, mis meil Jumala vastu on. See on patt Piibli enda vastu, kuna me ei usalda seda täielikult, ehkki selles selgelt öeldakse, et kogu Piibel on sündinud Jumala inspireerituna päästeks usu kaudu Kristusesse Jeesusesse, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole (vrd 2Tm 3:15–17). Ja viimaks: Piiblis kahtlemine on patt kogu õigeusu traditsiooni vastu, kõigi tuntud ja tundmatute pühakute vastu, kes on saanud pühaks Piibli lugemise kaudu ning kes kutsuvad meid Piiblis oleva Jumala sõna elava kohtumise kaudu osadusse Jumalaga.

Lühidalt: Piibli lugemise kartmine, selle vajalikkuse eitamine ja uskliku inimese südamele toodava tõelise rõõmu ja innustuse eitamine on risti vastupidine kogu kristlikule vaimulikule kogemusele, selle tagasilükkamine. See on vastandumine kirikule, pühakutele ning kõigeväelisele Jumalale – Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule.

Vastuvõtlik vaim on vältimatult vajalik

Paljud inimesed võtavad Piibli kätte vaimulikult kibestununa. Nad otsivad sellest raskeid kohti, arvavad sellest leidvat vastuolusid, arusaamatut ajalugu ja nähtuste ebateaduslikke seletusi. Nad eeldavad, et Piibli lugemine tekitab neis lootusetut segadust ning on juba ette selle sõnumi suhtes umbusklikud. Kui nad ei usu, siis ei otsi nad usku ka Piiblist. Kui neil aga on mingisugune usk, siis ei püüa nad sellele kindlaks jääda. Kui keegi Piiblisse nõnda suhtub ning selle kätte võtab, siis loomulikult ta saabki sealt seda, mida ta ootab. Nad veenduvad selles, et nende kartused või ootused olidki õigustatud. Taolistel puhkudel – ja neid on palju – ei ole siiski viga Piiblis, vaid lugeja meelelaadis, sest see toobki endaga just selle tagajärje, mida oodati.

Taolise olukorra vältimiseks on vältimatu võtta Piibel kätte õige meelsusega. Tegelikult on õigel vaimsel hoiakul ning meelelaadil väga suur mõju kõigil elualadel ning ükskõik millise probleemi lahendamisel. Pole kahtlust, et hoiak, millega suhtume mingisse probleemi, mõjutab seda, millise lahenduseni jõuame. Küsimus, mille mingis olukorras esitame, määrab ära, millise vastuse me sellele leiame.

Vildaka vaatenurga ning vale hoiaku, negatiivse eelarvamusega või mõttetult esitatud küsimuse tagajärjeks võib olla see, et me ei leiagi positiivset lahendust, ükskõik millise probleemi või eluvaldkonnaga meil tegemist on.

Õige hoiak

Milline siis on õige hoiak ning kuidas me peaksime Piibli kätte võtma, et meie kohtumine oleks viljakas ja annaks positiivseid tulemusi? Loetlen vaid mõned seda teemat käsitlevad kohad kiriku traditsioonist.

1. Enne, kui teeme Piibliga lähemat tutvust, tuleb meil aru saada, mis Piibel on ja mida see ei ole. Väga lihtsalt öeldes on Piibel erinevate kirjutiste kogumik: selle kirjutajad olid vana ja uue lepingu Jumala rahva liikmed. See on valminud inspireerituna Püha Vaimu poolt. Pühast Vaimust inspireerituna on kirik valinud ja kogunud selle kirjutised. Seesama Püha Vaim inspireerib ka usklikku, Piiblisse positiivselt suhtuvat lugejat mõistma seda, mida ta loeb ning toidab teda vaimulikult.

Piiblis on erinevaid kirjutisi: seadusi, ajalugu, palveid, prohveteeringuid, sümboolseid kirjutisi jne. Tänapäeva ajaloo- ja loodusteaduse kõrgetasemeliste ja matemaatiliselt täpsete definitsioonide valguses tundub suur osa Piiblist ebaajaloolisena ja ebateaduslikuna. Õnneks on inimesed hakanud siiski aimama, et ajalooline ja «teaduslik» tõde ei ole ainuke võimalik tõde ega tee tühiseks seda, mis on inimesele oluline kogu tema maise elu jooksul.

Piibel väljendab tõde sellest, mis on Jumala tahtmine Tema loodu jaoks, millised on Tema plaanid inimeste ja kogu maailma jaoks. See räägib tõde Jumala päästvast ilmumisest Jeesuses Kristuses, Tema ainsas Pojas. Piibli sõnum keskendub Jeesusele Kristusele. Piibli kõik osad oma erinevate väljendusviisidega tunnistavad Kristusest ning neid tuleb mõista suhtes Kristusesse. Sellepärast tuleb meil Piiblit lugedes olla neist asjust teadlik. Seda teades ei saa me langeda kiusatusse mõelda, et Piibel on «taevast kukkunud raamat», milles iga mingil moel «tõde» kirjeldav sõna on tõsi ja kus iga osa vaimulik ja jumalik tähendus on samasugune. Piibel on sama palju inimeste looming, kui see on jumaliku inspiratsiooni looming. See kehtib täielikult ka selle kohta, mida Piibel kuulutab maailmale. Piibel ei ole naiivselt realistlik ajalooteaduse tõendusmaterjal ega ka arheoloogia, bioloogia, paleontoloogia või mõne muu loodusteaduse õpik. Piibel on erilisel viisil usuline raamat selles mõttes, et selle mõte ja eesmärk on kuulutada, mis on Jumala eesmärk Tema loodu, inimeste ja kogu nähtava maailma jaoks. Piibel on Jumala kirjutatud ilmutus, mille ülesanne on juhatada inimesed jumalikku tõesse.

2. Kui me nõustume eelmises punktis öelduga, võime minna edasi, et mõista – Piibli koostamine on seotud kiriku jätkuva ajaloo ja kogemusega. See on Jumala rahva raamat, millel lahus selle rahva elust ei ole mõttekat kasutust. See on läbi ajastute kestnud elu, mida me nimetame pühaks Traditsiooniks, see on Jumala Vaimu kestvast ligiolust inspireeritud ja juhitud kristlik elu. Sellepärast tuleb Piiblit lugeda ning püüda mõista ja hinnata ühenduses kogu kiriku elu ja kogemusega. Raamatust endast ei piisa, seda ei saa lugeda lahus kiriku osadusest.

Praktikas tähendab see, et Piibli lugemine peab olema laiema ning mitmekülgsema vaimuliku tegelikkuse üks, aga samas olemuslik ja asendamatu osa. See peab olema selle täiusliku ja tervikliku kristliku elu osa, mis algab ristimisest ja mürriga võidmisest ning väljendub mitmel eri viisil ning mis kasvab kiriku euharistia (armulaua) pühitsemise ümber. Teisisõnu, Piibel eeldab meilt osavõtmist jumalateenistustest ja kiriku sakramentaalsest osadusest, isiklikku palvetamist, alalist patukahetsust, vaimulikku võitlust ning kristlikku teenimist ja eneseohverdamist.

3. Oleme sedastanud, et Piibli lugemine on vaid üks osa kristliku elu tervikust. Sellele lisandub eeldus, et Piiblit käsitletakse alati tervikliku kristliku vooruse kaudu. Apostel Pauluse kolme suurima vooruse eeskujul võime öelda, et Piiblit tuleb lugeda usus, lootuses ja armastuses. Meil tuleb uskuda, et Issand tuleb meie juurde ning väljendab ennast Piiblis. Meil tuleb loota, et Ta ei tee meid nõutuks ega jäta meid ka oma ettekujutuste meelevalda. Meil peab olema täiuslikku armastust, mis ajab välja kartuse, ei otsi omakasu, tahab tunda tõde kes alandliku avatuse ja puhtusega suhtub kõigesse, mis on tõene ja hea ning võib meid juhtida Jumala tõelisse nägemisse.

See, kuidas me isiklikult suhtume Piiblisse ning mille pärast me hakkame seda lugema, määrab ära, mida me Piiblist leiame, mida me selles näeme ja kuuleme. Taas nimetan Kristuse sõnade olulisust. Ta püüab oma küsimustega osutada tõsiasjale, et meie vastus Tema ligiolule ja tegudele sõltub meie endi vabast tahtest. Sest kui me seisame Tema ees ja tunnistame Talle oma pettumusi ja ükskõiksust, kuuleme Tema kurbi sõnu: «Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva? Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule. Ja kas teil ei ole meeles?» (Mk 8:17–18)

Abiks Piibli lugejale

Liigume nüüd kõige praktilisemale tasandile ning vaatame mõnda Piibli lugemist puudutavat nõuannet, mis põhinevad kiriku kogemusel. Need juhised leiame pühade isade kirjutistest.

1. Regulaarselt Piiblit lugedes ära jäta hooletusse kristliku elu teisi külgi. Võta sageli osa jumalateenistustest ja eriti jumalikust liturgiast. Käi võimalikult tihti pühal armulaual. Palveta ja loe lisaks Piiblile ka teisi häid raamatuid. Eelkõige püüa jätkuvalt oma igapäevases elus täita võimalikult hästi Kristuse käske! Armasta oma ligimest, ole kaastundlik ja sõbralik, ära mõista kohut, ära võrdle teisi endaga, ära räägi teisi taga. Kiriku isad õpetavad, et inimene, kes võtab Piibli ja loeb seda, ilma et tahaks siiralt ja tõsise meelega püüda Piibli juhiseid tõeks elada, ei jää mitte pelgalt ilma võimalikust kasust, vaid võib oma hingele ja vaimule teha suurt kahju.

2. Alusta Piibli lugemist alati neist kohtadest, mida sa kõige paremini mõistad. Praktikas tähendab see, et peaksid Piibli lugemist alustama evangeeliumidest, apostlite tegudest ja Johannese esimesest kirjast Uues Testamendis koos Vana Testamendi Psalmide, Õpetussõnade ja prohvet Jesaja raamatuga. Kui oled neist lugedes aru saanud, asu Esimese Moosese raamatu, Teise Moosese Raamatu ja Uue Testamendi kirjade juurde.

Enamasti võib Uut ja Vana Testamenti lugeda paralleelselt. Psalmid võib hõlpsasti liita igapäevaste palvetega ja tegelikult neid tulekski just nõnda kasutada. Prohvet Jesaja raamatut võib lugeda koos Matteuse või Johannese evangeeliumiga. Lugedes neid Vana ja Uue Testamendi raamatuid kõrvuti, võib märgata, et need on nii oma keelelt, väljenditelt kui teemadelt üsna sarnased.

Mitte kunagi ei soovitata lugemist alustada Piibli algusest, liikudes lehekülg lehekülje järel lõpu poole. Pole kuigi mõistlik alustada Ilmutuse raamatust, prohvet Hesekieli raamatust või mõnest veel mõistukõnelisemast lõpuaegu kirjeldavast raamatust. Nende kirjade juurde võiks asuda siis, kui Piibli lihtsamate ja selgemate osadega ollakse põhjalikult tuttav.

3. Piiblit lugedes on väga oluline meeles pidada, et «Uus Testament on peidetuna ja piltlikult olemas Vanas Testamendis ning kuulutab ja peegeldab Vana Testamenti». Sellesse püha Augustinuse ütlusesse on haaratud mõlemat testamenti käsitlev kiriku traditsioon.

Praktikas tähendab see, et meil tuleks lugeda Vana Testamenti Uue Testamendi rahvana, kes on osa saanud Kristusest ja Pühast Vaimust. Uue Testamendi kirjutisi lugedes peaksime pidama meeles, et Vana Testamendi sündmused ja sõnad valmistavad ja kirjeldavad ette Uue Testamendi sõnu ja sündmusi. Me peaksime lugema mõlemat Piibli osa ka sellepärast, et neil on side meie endi kogemustega tänapäeva kirikus.

Praktiliseks näiteks taolisest lugemisest võime võtta «ohver» mõiste. Me loeme Vanast Testamendist Aabrahamist, kes kavatses ohverdada Iisaki, Melkisedeki leiva- ja veiniohvrist, vanade patriarhide ohvritest, paljudest erinevatest ohvritest, mida preestrid Jeruusalemma templis toimetasid, ning paasatalle ohverdamisest. Need kõik on Kristuse, Jumala Poja, ristil teostatud täiusliku eneseohverduse eelkujud ja sümbolid. Siis me seostame sellega kõik, Vana Testamendi ettevalmistuse ja Uue Testamendi lõpuleviimise, oma ohvrikogemuse kirikus: jumaliku liturgia ohvri ja paljud teised vaimulikud ohvrid, mida meil kristlastena tuleb iga päev Jumalale tuua.

Taolisi selgelt õigeusu kiriku arusaama kohaseid kokkupuutepunkte on rohkelt. Iisraellaste sõjad on maised eelkujud Kristuse viimsele vaimulikule võitlusele. See võitlus on ka meie võitlus patu, kannatuste ja surmaga.

Iisraellaste põgenemine Egiptusest ja nende kõrberännak on Jeruusalemmas Kristuse teostatud vaimuliku exoduse, väljarändamise eelkuju. See on Tema poolt kõigile inimestele antud ajalooline eelkuju selle maailma orjusest, kurjast ja surmast vabanemisest. See on rännak Jumala tõotatud maale, uude taevasesse Jeruusalemma.

Loomisloo ja veeuputuse vesi, Punase mere vesi ja kaljust voolanud vesi ning Jordani jõe vesi seotakse alati Kristuse ristimise veega ja meie ristimisega kirikus.

Taolisi näiteid on väga palju. Vana Testamendi prohveteeringud, palved, isikud ja sündmused saavad oma täitumise Uues Testamendis ning teostuvad Kristuses ja Tema kirikus. Selleks, et loetavat vaimulikult õigesti mõista, tuleb Piibli lugejatel otsida Vana ja Uue Testamendi vahelist seost. See on vajalik, et Piiblit vaimulikult õigesti mõista ning kohaldada seda õigel viisil nii enda ellu kui ka ühisesse ellu kirikus ja maailmas.

4. Väga oluline on lugeda Piiblit aeglaselt ja vähehaaval. Nii nagu palvetamise puhul, on ka Piibli lugemisel kasulikum lugeda pisut korraga, aga regulaarselt. Seepärast on palju parem lugeda iga päev vaid lühike piiblilõik, kasvõi mõned salmid mõne minuti jooksul, kui lugeda ühel päeval palju ja siis jätta mitu päeva vahele. Üldiselt võib öelda, et iga vaimuliku tegevuse kuldreegliks peaks olema regulaarsus ja mõõdukus.

Kõige paremini aitab seda reeglit teostada kirikukalender, millesse on märgitud igapäevaseks lugemiseks ettenähtud kohad. Loe need tekstid iga päev samal ajal, näiteks koos oma igapäevaste palvetega. Nõnda oleme jätkuvalt ühenduses Jumala sõnaga, mis on meie vaimuliku kasvamise jaoks vältimatu.

5. On väga hea, kui me Piiblit lugedes saame selleks preestri või mõne teise vaimulikes asjades koolitatud inimese juhatust. Piibli lugemisel saab ta olla meile abiks ning vastata lugemise ajal kerkinud küsimustele. Üldreegel on paluda juhatust siis, kui tekib probleeme – ning neid tuleb kindlasti ette –, aga kõige olulisem on pidada sel puhul meeles, et me ei teeks loetu põhjal rutakaid otsuseid või ekslikke järeldusi. Kui kogenud juhendajat ei ole või isegi, kui ta on olemas, on Piiblit lugedes hea, kui sa saad kasutada mõnda piiblikommentaari ehk selgitavat teost, millest saab otsida selgitusi ebaselgete kohtade jaoks. Taolisi kommentaare on olemas palju, osa neist üldised, aga ka kiriku pühakute kirjutatuid. Mõnedes uuemates Piiblites juba sisaldub väga õpetlikke ja teksti selgitavaid märkusi ja kommentaare.

6. Lugedes Piiblit oma vaimulikuks kasuks ei peaks me sellega taotlema isiklikke huve. Me ei tohiks lugedes koguda endale laskemoona, millega mõnda väidet kaitsta ning me ei peaks noppima sealt kohti oma eelarvamuste toetuseks. Ka selle puhul kehtib üldine põhimõte: meie motiivid – ka Piiblit lugedes – peavad olema puhtad ning nendega ei tohiks kaasneda mingeid tagamõtteid. Olgu meie ainsaks motiiviks tarkuse leidmine, Jumala tõe tundmine ja püüd jõuda Tema täielikku osadusse.

7. Me peaksime Piiblit lugema tõsiselt palvetades. Me ei tohiks kunagi unustada, et Piiblit lugedes oleme ühenduses Jumalaga ning see ühendus võib meile olla kas «süüdistuseks ja kohtumõistmiseks» või «pattude andeksandmiseks ja igaveseks eluks». Seepärast peaksime avama Piibli kartuse ja armastusega, alandlikult tunnistades oma vääritust. Meil tuleks püüda kõrvaldada endast igasugune roojasus, selleks et Jumal saaks kõneleda meiega südame sügavuses.

8. Lõpetuseks: Me teame, et meil tuleb väsimatult, üha uuesti ja uuesti pingutada, et oma ülesanne lõpule viia. Kui ihulik töö eeldab meilt väga palju jõupingutust ja asjade üle mõtlemine palju vaeva, siis kui palju nõudlikum on veel südame töö ja vaimu võitlus! Kui meil tuleb loodu, meie meeltele avaneva maailma, mõistmiseks tohutult pingutada, siis kui palju enam tuleb meil näha vaeva, kui püüame taibata Piiblis ilmutatud Sõna läbi olevaks saanud vaimulikku maailma ja jumalikku tegelikkust!

Kui pühitseja Saarovi Serafimilt küsiti, mis on vaimulikus võitluses kaotajaks jäänul puudu, vastas ta kohe: «Vaid üks: kindel otsustavus.» Sama küsimust käsitlenud õnnis venelane Feofan Erak (+ 1894) avaldas meile vaimuliku elu muutumatu seaduse: «Mitte ühelgi vaimuliku elu astmel ei saavuta sa midagi oma jõuga, kuid ometigi ei anna Jumal sulle mitte midagi, kui sa kogu oma jõuga tööd ei tee. See on muutumatu seadus.»

Milline võrratu raamat on Piibel!

Ülevaate lõpetuseks lisan epiloogina vene kirjanik Fjodor Dostojevski erakordselt kauni tunnistuse Piibli vägevusest. Dostojevski oli imeline ja kirglik inimene, kes üllatavalt hästi tundis inimhinge. Ta tõusis inimvaimu sügavusest ja tunnistas, et Kristus on kannatava maailma ainus tõde ja lootus.

Piiblist räägib Dostojevski oma raamatutes palju, pidades seda kauniks ja mõjusaks raamatuks. Arvatavasti ei ülista ta Piiblit kusagil mujal nõnda lootusrikkalt ja rõõmsa optimismiga, kui kirjeldades staarets Zosima elu oma teoses «Vennad Karamazovid». Lõpetan oma kirjutise staarets Zosima sõnadega:

«Oma lapsepõlvekodu mälestuste hulka arvan ka mälestused piiblilugudest, mida lapsena suure innuga oma vanemate kodus kuulsin. Mul oli toona raamat, piiblilugu, selles oli kauneid pilte ning sellest raamatust õppisin ma ka lugema. Aga juba enne, kui ma õppisin lugema, mäletan, kuidas esimene mingi ärkamine läbistas mu hinge. Ema viis mind kannatusnädala esmaspäeval Issanda templisse päeva jumalateenistusele. Päev oli kirgas ning nüüd seda meenutades näeksin seda otsekui uuesti, kuidas püha suits tõuseb suitsutusastjast ning kerkib vaikselt üles, aga ülevalt kupli kitsast aknast valguvad kirikusse meie peale jumalikud kiired. Mina liigutatult vaatan seda ja siis võtsin ma esimest korda elus oma hinge vastu Jumala sõna seemne. Siis ma äkki taipasin midagi sellest, mida Issanda templis loetakse.

Hea Looja, milline raamat see on ning millised õpetused selles on! Milline võrratu raamat on Püha Piibel, milline ime ja milline vägi on inimestele sellega antud! Otsekui voolitud kujuna on selles maailm ja inimene ja inimese iseloomujooned ning kõike on nimetatud nimepidi. Ja kui palju lahendusi ja väljauuritud saladusi.

Sõbrad ja õpetajad, olen sageli kuulnud, kuidas Jumala preestrid kaebavad, et nad ei saa enam rahvale Piiblit seleteda, kuna neil on nii väike palk. Aga on neil ju nädalas kasvõi üks tund aega ka Jumalat meeles pidada.

Kogugu nad kord nädalas enda juurde õhtujutuks kasvõi lapsi. Ava neile see raamat ja hakka lugema ilma targutamata ja hooplemata, ilma uhkuseta, vaid hoopis soojalt ja alandlikult, ja rõõmusta ise sellest, et loed neile ja et nad kuulavad ja mõistavad, armasta ise neid sõnu. Ära muretse, küll nad aru saavad, õigeusklik süda mõistab kõike. Üksnes rõõmust ma räägin seda, andke mulle andeks mu pisarad, sest ma armastan seda raamatut! Ja Jumala preester, ka tema nutku, ja ta näeb, et kuulajate südamed värisevad talle vastuseks. Rahvas läheb hukka ilma Jumala sõnata, sest ta hing januneb Sõna ja kõige kauni järele.»

* * *

«Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin.» (Jesaja 55:10–11)

Kristlaseks kasvamine

Mõista Jumala armastust

• Jumal armastab kogu maailma, Jh 3:16
• Jeesus annab sulle üliküllusliku elu, Jh 10:10
• Kristus on Jumala täiuslik ilmutus, Hb 1:1–3
• Kristus on nähtamatu Jumala kuju, Kl 1:15
• Kristus on kogu elu võti, Kl 2:3

Tunnista patu probleemi

• Kõik on pattu teinud, Rm 3:23
• Patu palk on surm, Rm 6.23

Jumal lahendas patu probleemi

• Jumal armastas meid, kui olime alles patused, Rm 5:8
• Kristus suri meie pattude eest, Rm 5:6–10
• Kristus tuli meid päästma, 1Tm 1:15; Tt 3:4–7
• Kristus – ainuke pääsetee, 1Tm 2:5; Jh 14:6–7
• Kristus tõusis surnuist, Rm 4:25; 2Kr 5:19–21
• Ilma Kristuseta me sureme oma pattudes, Jh 8:24

Saa aru oma pingutuste ebapiisavusest

• Me oleme abitud, Rm 5:6
• Me ei suuda täita Seadust, Gl 2:16

Mõista, mida Kristus kingib neile, kes Temasse usuvad

• Tema annab uue elu, 2Kr 5:17
• Tema annab meile igavese elu, 1Jh 5:11–12; Jh 5:24
• Tema valgustab su teerada, Jh 8:12
• Tema on Hea Karjane, Jh 10:14
• Tema rahuldab meie nälja, Jh 6:35
• Tema on Tõde, Jh 14:6; Jh 8:32
• Tema teeb meid vabaks, Jh 8:36; Gl 5:1
• Tema annab meile võidu surma üle, Jh 11:25–26
• Tema annab rahu, Jh 14:27
• Tema on meiega igavesti, Mt 28:20
• Tema annab lootuse, Rm 15:4
• Tema näitab suunda, Jh 15:16

Mida eeldab kristlasena kasvamine

• Meil tuleb maha salata ja jätta oma elu, Lk 9:23–25
• Meil tuleb kanda oma risti, Lk 9:23
• Meil tuleb vabal tahtel järgida Kristust, Mt 19:16–22
• Meil tuleb vajaduse olla valmis loobuma oma sõpradest ja perekonnast, Mt 10:34–39; Lk 14:25–33
• Meil tuleb seada Jumala kuningriik oma elus esimesele kohale, Mt 6:33

Võta Kristus oma ellu

• Kristuse vastuvõtmine tähendab uuestisündimist, Jh 3:3
• Usu Kristusesse, Rm 3:21–26
• Ole Kristuse tunnistaja, Rm 10:9–10
• Võta Kristus vastu ja usu Temasse, Jh 1:12, Jh 3:16
• Kutsu Teda oma ellu, Ilm 3:20
• Palu Teda isiklikult enda Päästjaks, Rm 10:13; Ap 16:31

Kuidas saada kindlus

Kindluse alus

• Jumal peab oma tõotusi, 1Kr 1:8–9; Hb 10:22–24; 2Ts 3:3; 1Jh 5:14–15
• Jeesus palub Isa kanda meie eest hoolt, Jh 17:9–26
• Püha Vaim juhib meid, Rm 5:1–5; 1Jh 2:27; 1Jh 3:24; Tt 3:4–7
• Jumal on meid valinud, 2Ts 2:13–17; Jh 15:16
• Me oleme koos Kristusega, 2Tm 1:13–14; 2Kr 1:19–22
• Jeesus on igavene, Hb 7:23–25

Usu kindlatesse tõotustesse

• Miski ei saa meid lahutada Jumalast, Rm 8:35–39; Hb 13:5–6
• Meie päralt on julgustus ja lootus, Hb 6:18–19

Uuri usaldusväärsuse tõendusi

• Lõppematu rõõm, Jh 16:21–22
• Tema käskude täitmine, 1Jh 3:19–24; 1Jh 5:2
• Püha Vaim elab meis, Rm 8:14–17; Ef 1:13–14; Ef 4:30; 2Kr 5:5; 1Jh 4:13
• Me oleme Jumala lapsed, Gl 4:6–7; 1Jh 5:1–3
• Sisemine rahu, Jh 14:27
• Vägi igas olukorras, Fl 4:12–13; 1Pt 1:3–9

Astu julgelt vastu tulevikule

• Kristus tõusis hauast, 1Kr 15:20–23
• Me oleme taeva kodanikud, Fl 3:20–21

Kuidas lugeda ja uurida Piiblit

• Mõista Piibli eesmärki, Jh 20:30–31
• Usu Jumala sõna elustavasse väesse, Hb 4:12
• Pööra Piibli lugemisele eriliselt tähelepanu, 1Tm 4:13
• Otsi Piiblist tarkust, 2Tm 3:14–15
• Usu, et Piibel on Jumala poolt inspireeritud, 2Tm 3:16–17
• Uuri Piiblit iga päev, Ap 17:11
• Loe Piiblit, kui satud kiusatusse, Lk 4:1–13

Kuidas palvetada

Palveta, kui

• tunned vajadust palvetada, Ef 6:18–20; Fl 4:6
• sul tuleb teha oluline otsus, Fl 4:6–7; Lk 6:12–13
• oled üksi, Mk 1:35; Lk 5:16
• oled koos sõpradega, Mt 18:19–20

Õige palve juurde kuulub

• usk, Jk 5:13–15; Jh 15:7; Jh 16:23–24; Hb 10:19–25
• sõltuvus Püha Vaimu väest, Jd 20–21
• alandlikkus, Lk 18:9–14
• Jeesuse nimi, Jh 14:12–14
• ootamine, Mt 7:7–11; Mt 21:18–22
• andestamine, Mk 11:24–26

Palveta

• andeksandmise pärast, Mt 6:12–13
• tarkuse saamise pärast, Jk 1:5–8
• jõudu jääda kindlaks kiusatustes, Mt 6:13
• armastuses kasvamise pärast, Fl 1:9–11

Oota palvevastuseid

• Saad vastuse, 1Jh 5:14–15
• Saad abi, Mt 15:21–28; Mt 17:19–21

Järgi Jeesuse õpetusi

• Jeesus palvetab, Jh 17:1–26
• Jeesus õpetab palvetama, Mt 6:5–15

Kuidas kasvada usus

• Oodatavad omadused, 2Pt 1:3–9
• Õnnistus, Mt 5:3–12
• Vabadus, Gl 2:19–20
• Abi teistele, Ap 14:21–23
• Kindlus, Jh 10:28–30
• Vägi, Jd 3; Hb 2:13–18; Hb 4:14–16

Otsusta kasvada

• Sea endale eesmärk, Hb 5:11–6:3; Fl 3:12–14; Ef 6:10–20
• Kasvata ennast järjepidevalt, Mt 16:24–28; 1Tm 4:6–8; 2Pt 3:18

Pinguta kasvamiseks

• Palveta, Fl 4:6–7
• Täida Jumala tahet, Fl 2:12–13; Kl 1:9–11; Mt 5:19–20
• Ole Jumalale ligi, 2Tm 1:13–14; Jh 15:1–17; Kl 2:6–7; Kl 3:1–4
• Vabane takistustest, Kl 3:8–11; Hb 12:1–6
• Ole koos teiste usklikega, 1Ts 3:1–10
• Ela usku tõeks, Jh 16:23; Hb 3:2–14
• Alistu Jumala tahtele, Rm 12:1–2
• Usalda Jumalat, Lk 12:22–31; Lk 17:5–6; Mt 6:24–34; Jh 3:36
• Distsiplineeri ennast, 1Kr 9:23–27
• Tegutse täna, 1Ts 1:2–10; 2Ts 1:11; Jk 2:14–26; Fl 4:8–9
• Lase Pühal Vaimul ennast juhtida, Jh 14:15–17,25–26; Jh 15:26–27; Jh 16:13–14; Rm 8:1–17; Gl 5:16–26
• Katsumused teevad sind tugevamaks, 1Pt 1:6–9; 2Kr 5:4–10
• Pane tähele teiste usku, Hb 11:1–39; Mt 8:5–13; Mt 9:18–31; Mt 15:21–28

Pane oma lootus

• Kristuse headusele, Fl 3:7–14
• tulevasele abile, Kl 1:5–6; Mt 11:28–30

Mida arvata kirikust

Mõista Kristuse ja kiriku vahelist suhet

• Kristus on kiriku pea, Kl 1:18
• Kirik on Kristuse ihu, Ef 1:23
• Kristus käis avalikel jumalateenistustel, Lk 4:16
• Tema rajas kiriku, Mt 16:13–18
• Tema ohverdas oma elu kiriku pärast, Ef 5:25; Ap 20:28
• Tema annab kirikule ande, Jh 15:26

Järgi Kristuse esimeste jüngrite eeskuju

• Nad tugevdasid kogudusi, Ap 15:41
• Nad ehitasid Püha Vaimu abiga kirikut üles, Ap 9:31

Mõista, et kirik on

• üksikinimestest koosnev perekond, Ef 2:18–22
• ühine elu ja sõprus, Ap 2:43–47; Ap 4:32–35; Jh 17:20–23; Ef 4:15–16
• Kristuse ülestõusmise tunnistaja, Ap 4:33
• teiste aitamine ja armastamine, Hb 10:24–25
• üks, Ef 4:4–6; Rm 12:3–8, 1Kr 12:4–30; Jh 10:16
• püha, Ef 5:25–27
• katoolne, Mk 16:20
• apostlik, Jh 15:8; Mt 28:19
• armastuse tee, 1Kr 12:31–13:13
• koht, kus tuntakse Püha Vaimu ande, 1Kr 14:1–2
• koht, kus järgitakse korda, 1Kr 14:26–40
• kasvamise koht, Kl 2:18–19
• lunastav kogukond, Mt 18:15–17
• «kuninglik preesterkond», 1Pt 2:9
• «eriline preesterkond», Lk 6:12–13; Ap 14:23; Ap 20:17; Ap 20:28; Ap 15:6
• tõe sammas ja alustugi, 1Tm 3:15

Kuidas järgida Kristuse eeskuju

Otsusta Teda järgida

• Sea see enda eesmärgiks, Fl 3:12–14; Jh 21:20–22
• Ära anna alla, Hb 12:1–4

Mõtle, miks sa Teda järgid

• Kristus – tõelise inimsuse eeskuju, Jh 1:14; Jh 13:15–17; Fl 2:5–11; 1Pt 2:21–25
• Temale rajaneb elu, 1Kr 3:11; Kl 2:2–3; Mt 7:24–27
• Tahan olla Jumalale meelepärane, 1Tm 6:11–12; Ef 5:10–17; Jh 12:44–50
• Me peame olema kuulekad, Mt 12:49–50; Mt 21:28–32; Jh 14:15–24
• Tema on õige, 1Jh 2:29
• Jeesus kõrvaldab meie patu, Jh 1:29; 1Jh 3:4–6
• Ka teised on Talle järgnenud, Mt 4:18–22; Mt 8:18–22; Jh 12:25–26

Ole Kristuse järgija

• Vaata Kristuse eeskujule, Fl 2:5–11
• Unusta iseennast, Mt 16:24–26
• Järgi Kristust, sest sa armastad Teda, Jh 21:15–19
• Lase Pühal Vaimul ennast juhtida, Gl 5:16–25
• Ela nõnda, nagu Jumal tahaks, et sa elad, Kl 1:10–14; 1Ts 4:1–8
• Raja oma elu Temale, Kl 2:6–7; Jh 8:12
• Ole alandlik, Jk 4:6–10; Mt 18:1–5; Mt 20:25–28; Jh 13:4–9,12–17

Mida Jeesusele järgnemine endaga kaasa toob

• Me saame oma elusse jõudu, Fl 4:13
• Me suudame arendada oma häid omadusi, Kl 3:12–17
• Me anname teistele andeks, Ef 4:32
• Me küpseme vaimulikult, Ef 4:14–16
• Me armastame teisi inimesi, Jh 13:34–35
• Me armastame nõrku inimesi, Ap 20:35
• Me taipame tõde, Jh 8:31–32
• Me hoidume kurjast, Kl 3:5–10
• Jumala Vaim elab meis, 1Jh 3:24
• Me palvetame sageli, Mk 1:35; Mk 6:46
• Püha Vaim juhatab meid, Rm 8:5–11; Gl 5:16–26; Jh 16:12–15
• Kristus juhib meid, Ef 5:1–2; Gl 2:20
• Meil on jõudu, armastust ja enesevalitsust, 2Tm 1:7
• Me teeme head, Ef 2:10; Jk 2:17–18
• Me kasutame aega targalt, Ef 5:15–20
• Me oleme teistele eeskujuks, 1Tm 4:12–13
• Me aitame teisi, Hb 3:12–14
• Me mõistame Isa tahet, Jh 4:34
• Me elame jumalikku elu, Tt 2:11–14; Gl 5:22–26

Ole ise eeskujuks

• Kanna hoolt nõrgemate vendade eest, 1Kr 8:9–13
• Ära ahvatle oma käitumisega teisi patustama, Rm 14:13–21
• Ole usuvõitluses eeskujuks, Gl 6:2–5
• Ole teistele usklikele eeskujuks, 1Tm 4:12

Kuidas teenida Jumalat

Pea meeles, et Jumal on Vaim, Jh 4:23–24

Püha Vaim elab meis, 1Kr 3:16–17

Jumalateenistuse omadusi

• Mõned ühise jumalateenistuse eripärad, 1Kr 14:26; Hb 12:28; Jh 4:23–24; 1Tm 2:1; Lk 2:37
• Jumala Sõna vägi, Hb 1:3
• Tänulikkus, Ef 1:3
• Ülistus, Ef 5:19–20
• Jumala suurus, Rm 11:33–36
• Kristus ja rist, Gl 6:14

Tunneta jumalateenistust, Ap 16:11–15

Teeni Jumalat sakramentides

• Sakramentide tähendus, Ef 1:9–10
• Sakramendid on Jumala seatud, Jh 1:16–17
• Ristimise sakrament, Mt 28:18–20; Mt 3:11; Ap 10:48; Ap 2:38; Rm 6:4; Jh 3:3; Tt 3:5
• Mürriga võidmise sakrament, 2Kr 1:21–22; Ap 8:15–17; Ap 19:5–6; 1Jh 2:27
• Püha euharistia sakrament, Jh 6:56; Jh 6:51; Mt 26:26–28; 1Kr 11:24–26; Jh 6:53; Lk 22:20; 1Kr 10:17; Hb 10:12
• Patukahetsuse sakrament, Mt 4:17; Lk 24:27; Mt 16:19; Mt 18:18; Mt 9:6; 1Jh 1:9; Rm 6:18; Jh 20:22–23; Jk 5:16
• Preesterluse sakrament, Mk 3:14; Jh 20:21–23; 2Tm 1:6–7; Ap 20:28; Ap 6:6; Ap 14:23; 1Tm 4:14; Tt 1:6–9; 1Tm 3:2–7; 1Tm 4:12

Kuidas õppida tundma oma ande ja neid kasutada

Mõista, kes on andide andja

• Püha Vaim, 1Kr 2:14; 1Kr 12:4,7,11
• Kristus teeb igaühe meist uueks isikuks, 2Kr 5:17
• Kristuses oleme me vabad, Ef 1:7–10

Pane tähele andide mitmekülgsust

• Mitmesugused annid, 1Kr 12:4–11
• Mitte keegi ei saa kõiki ande, 1Kr 12:14–20; 1Kr 12:29–30
• Igaüks saab mingi anni, 1Kr 7:7; Ef 4:7
• Ande võib võrrelda inimkeha erinevate funktsioonidega, 1Kr 12:14–27; Rm 12:4–5

Mõista andide eesmärki

• Kristuse ihu ehitamine, Rm 12:3–8; Ef 4:7
• Hoolekandmine teiste eest, Ef 4:11–12
• Kristuse täiusele vastava küpsuse saavutamine, Ef 4:13
• Valeõpetuste eristamine, Ef 4:14–15

Arenda ja kasuta oma ande

• Ära jäta oma ande hooletusse, 1Tm 4:4
• Kasuta oma ande, 2Tm 1:6–7
• Kasuta oma ande õigesti, 1Pt 4:10–11; 1Kr 14:1–40; Rm 12:6

Pane tähele, et keegi ei kasutaks oma ande vääralt

• Näe teiste ainukordseid ande, 1Kr 12:12–27
• Kõiki ande vajatakse, 1Kr 12:25–26
• Ära põlga kõige olulisemat andi, 1Kr 12:31–13:3
• Ära aja segamini ande ja maist vara, Lk 12:15

Ole valmis oma andidest aru andma, Mt 25:14–30

Kuidas me saame rahu tegijateks

Rahu allikas

• Rahu on Kristuse and, Jh 14:27
• Rahu saadakse Kristuse kaudu, Ef 2:13–18

Kasva rahu tegijaks

• Ära püüa kätte maksta, Mt 5:38–42
• Armasta oma vaenlasi, Mt 5:43–48
• Tee teistele head, Rm 12:17–18
• Aita teistel saada tugevamaks, Rm 14:19
• Ole sõbralik ja andestav, Ef 4:31–32
• Taotle rahu kõikidega, Hb 12:14
• Õigus toob rahu, Jk 3:18

Hoidu rahu rikkuvatest asjadest

• Tüli rikub rahu, 1Kr 1:10
• Viha rikub rahu, Jk 1:19–20

Kuidas ma peaksin armastama oma ligimesi

Järgi armastuse käsku

• Uus käsk, Jh 13:34–35
• Suurim käsk, Mt 22:36–40
• Armastus on olulisim and, 1Kr 13:1–13

Õpi mõistma, keda sa pead armastama

• Armasta oma vaenlasi, Mt 5:43–48
• Armasta teisi usklikke, 1Ts 4:9; 1Pt 3:8

Õpi armastama

• Armasta siiralt ja südamlikult, Rm 12:9–10; 1Pt 4:8
• Osuta armastust tegudega, 1Jh 3:18

Mida armastus korda saadab

• Armastus on kõigi inimsuhete võti, Rm 13:8–19
• Armastuse järgi tuntakse meis ära Kristuse järgijad, 1Jh 3:11–17
• Armastus – võime ära tunda olulist, Fl 1:8–11
• Armastus on teenimise alus, Gl 5:13–15

Väljenda Jumala armastust armastades teisi, 1Jh 4:7–21

Kuidas me tunnistame Kristusest ja elame Kristuses

Täida Kristuse käsku tunnistada Temast

• Jeesus läkitab meid, Jh 20:21
• Jeesus volitab meid Temast tunnistama, Mt 28:18–20
• Jumal nimetas meid Tema tunnistajateks, 1Tm 1:11–12
• Meie eesmärk on tunnistada, Ap 13:32–33
• Teised sõltuvad meie tunnistusest, Rm 10:13–15

Tunnista oma elu üliküllusest

• Olge maailma soolaks ja valguseks, Mt 5:13–16
• Tunnistage oma usust avalikult, Mt 10:32–33
• Rääkige, mida olete saanud, 1Kr 15:3–4
• Rääkige, mida olete kogenud, Ap 4:20; Ap 5:32; 2Kr 4:5–6
• Rääkige armastusest, 1Ts 2:8
• Rääkige oma usust, 2Kr 4:13–14
• Tunnistage heade majapidajatena, Mk 12:41–44; Lk 10:25–37; Mt 6:2; Mt 19:16–29; Ap 2:44–45; Ap 4:34–37; Ap 11:29; 1Kr 16:1–3; 2Kr 11:8–9; Jk 1:27; Jk 2:16; 1Jh 3:17–18

Valmistu tunnistama Kristusest

• Otsi Jumala Vaimu andi, Jh 14:25–26; Ap 1:4–5,8
• Ole paindlik, 1Kr 9:19–23
• Õpi rääkima Jumala nimel, 2Kr 5:18–21
• Palveta Jumalalt võimet tunnistada Temast, Kl 4:2–4
• Arenda oma valmisolekut tunnistada, 1Pt 3:15–16

Ole tunnistades järjekindel

• Tunnista igal pool, Mk 4:1–20
• Tunnista alati, 2Tm 4:1–5

Kuidas peaksin suhtuma autoriteetidesse

Tunnista tõe autoriteeti, Jh 8:31–32

Mõtle õpetusele maisetest valitsejatest

• Ole õigel viisil kuulekas Jumalale ja valitsejatele, Mk 12:13–17
• Kuuletu valitsejatele, Rm 13:1–7
• Juudi seadus on hea, kui seda kasutatakse õigesti, 1Tm 1:8
• Kuuletu valitsejatele ja ole valmis tegema head, Tt 3:1–2
• Järgi kiriku juhte ning aita neid täita oma ülesannet, Hb 13:17
• Austa valitsejaid, 1Pt 2:13–17

Jumal on kõrgeim autoriteet, Ap 17–20

Kuidas tulla toime raskustega

Kristuse järgimisega kaasnevad kannatused

• Apostel Paulus kannatas palju oma usu pärast, 2Kr 6:3–10
• Me peaksime ootama, et saaksime kannatada Kristuse pärast, 2Tm 2:3–7
• Meil tuleks rõõmuga osaleda Kristuse kannatustes, 1Pt 4:12–16

Otsi Jumalalt abi ja lohutust

• Jeesus annab oma järgijatel hingamist, Mt 11:28–30
• Kõik tuleb heaks sellele, kes usub, Rm 8:28
• Kristus annab meile jõu tulla toime iga olukorraga, Fl 4:13

Kui on raske, siis tunnista

• Jeesuse elu saab nähtavaks meie surelikus ihus, 2Kr 4:7–12
• Uued olukorrad – uued võimalused tunnistada, Fl 1:12–14
• Julgus tunnistada Kristusest, Fl 1:20–29
• Aita teisi, kes on samas olukorras, Hb 3:12–13

Pea kannatusi inimese kasvatajaks

• Raskused saavad õpetada meile püsivust ja lootust, Rm 5:3–4
• Nõrkus teeb meid sõltuvaks Jumalast, 2Kr 12:7–10
• Jumal tegi Jeesuse täiuslikuks läbi kannatuse, Hb 2:10
• Keda Issand armastab, seda Ta karistab, Hb 12:3–13
• Vaeva tasuks on tõeline elu, Jk 1:12–15
• Meil tuleb alanduda ja lasta Jumalal teha meid täiuslikuks, 1Pt 5:6–11

Pea kannatust ettevalmistumiseks tulevase võidupärja jaoks, Hb 10:32–39; 1Pt 1:3–9

Kuidas suhtuda tulevikku

Ära päri tuleviku kohta

• Jumal annab meile kõik, mida vajame, Mt 6:24–34
• Jeesus on valmistanud meile eluaseme ning me võime palude Temalt kõike, Jh 14:1–14
• Jeesus andis meile oma rahu, Jh 14:27–29
• Kristus on kõikide maiste jõudude valitseja, Ef 1:21–23

Valmistu Kristuse peatseks tagasitulekuks

• Kristus tuleb siis, kui me ei oota Tema tulekut, Lk 12:35–40; Mt 24:44
• Issanda päev tuleb ootamatult, 1Ts 5:1–11

Oota suurt tulevikku koos Jumalaga

• Nähtamatud vaimsed väärtused jäävad püsima, 2Kr 4:16–18
• Neid, kes armastavad Jeesust, ootab õiguse pärg, 2Tm 4:6–8
• Meil on elulootus, 1Pt 1:3–4
• Pärast kannatusi teeb Jumal meid täiuslikuks, 1Pt 5:8–11
• Jumal päästab jumalikud inimesed ja karistab jumalatuid, 2Pt 2:9–10
• Viimaks saame me Kristuse sarnasteks, 1Jh 3:2–3

Kuidas tulla toime kurjaga

Suhtu küsimusse kurjast tõsiselt

• Ära lase end ahvatleda, Mt 18:6–9
• Kõlvatus on patt meie keha vastu, mis on Püha Vaimu tempel, 1Kr 6:9–20
• Igaüks sureb ja astub kohtu ette, Hb 9:27–28
• Saatan on otsekui möirgav lõukoer, kes otsib, keda neelata, 1Pt 5:8–11

Patt

• Hea puu kannab head vilja, Mt 12:33–35
• Patt tuleneb inimese südamest ja hoiakutest, Mt 15:10–20; Jk 1:12–21

Tõrju kiusatust

• Meil tuleb pidada meeles oma kutsumust, Mt 4:1–11
• Saame kurja võita heaga, Rm 12:21
• Kiusatusi tuleb, aga me saame need tagasi lüüa, 1Kr 10:6–13
• Halb seltskond teeb kahju, 1Kr 15:33–34
• Väldi lähedasi suhteid uskmatutega, 2Kr 6:14–18
• Ärge tehke vabadusest õigustust oma lihale, Gl 5:13–15
• Kristlasel tuleb rõivastuda uue inimesega, Ef 4:20–32
• Saame tõrjuda kurja varustades end Jumala sõjavarustusega, Ef 6:10–17
• Hoidu rumalatest kirgedest ja vaidlustest, 2Tm 2:22–24
• Väldi usu moonutajaid, 2Tm 3:1–9
• Kristlane peab talitsema oma keelt, Jk 3:2–12
• Ära kiida heaks selle maailma väärtusi, 1Jh 2:15–17

Pane oma lootus Jumala vägevusele ja mõistmisele

• Jeesus palub meie eest, Jh 17:14–15; 1Jh 2:1–2
• Jeesuse järgimine on parim ravim patu vastu, Ap 13:38–39, Gl 2:16–21, Hb 10:10
• Ka Jeesust kiusati, seepärast saab Ta meid aidata, Hb 2:13–18; Hb 4:14–16
• Meil tuleb alanduda Jumala ees ning tõrjuda kiusajaid, Jk 4:6–10
• Kristus näitas meile eeskuju, kuidas kiusajaid tõrjuda, 1Pt 2:21–25

Seisa vastu kurjale

• Jeesus mõistis kirjatundjad ja variserid nende silmakirjalikkuse pärast avalikult hukka, Mt 23:13–16
• Jeesus ajas rahavahetajad templist välja, Jh 2:13–17
• Paulus needis nõid Elümase, Ap 13:6–12
• Paulus ajas tüdrukust välja kurja vaimu, Ap 16:16–18
• Hoia eemale kristlasest, kes teeb teadlikult pattu, 1Kr 5:1–13
• Tee kurjus avalikuks valgusega, Ef 5:3–17

Anna andeks neile, kes teevad sulle kurja

• Anna andeks neile, kes sinu vastu patustavad, Mt 18:21–35
• Anna andeks, et Jumal annaks sulle andeks, Mk 11:25–26
• Kristlane peab aitama eksinu õigele teele, Gl 6:1–5

Kuidas suhtuda mittekristlikesse usunditesse

Uuri uusi ideid hoolikalt

• Religiooni ei tohi hukka mõista pelgalt väliste asjade põhjal, Jh 7:14–24
• Valeõpetajad paistavad sageli õpetavat tõde, 2Kr 11:13–15
• Hinda õpetusi evangeeliumi valguses, 1Tm 4:1–5
• Katsu vaimud järele, 1Jh 4:1–6
• Ole ettevaatlik, et sa ei satuks eksitusse, 2Jh 7–8

Tunnista oma usust

• Selgita, kuidas suhtub Jumal teistesse usunditesse, Ap 17:22–31
• Ela uskudes ja kuulekana, 1Tm 6:3–16

Seisa vastu valeõpetustele

• Ära sõbrusta valeõpetajatega, Rm 16:17–20
• Käsi valeõpetuste õpetajaid lõpetada inimeste eksitamine, 1Tm 1:3–4

Kuidas suhtuda surma

Ära karda surma

• Jeesuse järgijad tõusevad surnuist igavesse ellu Jh 5:28–29; Jh 6:40; Jh 10:28–30; Jh 11:25–27; 1Kr 15:12–20
• Jeesus tõotas valmistada meile eluaseme, Jh 14:1–3
• Kas me elame või sureme, me oleme Jumala omad, Rm 14:7–9
• Ülestõusmisihu on tugev ja kaunis, 1Kr 15:43–57
• Surm tähendab uskliku jaoks midagi paremat kui elu, Fl 1:21
• Kristus on võitnud surma meelevalla, 2Tm 1:10
• Kõik, kes jäävad usus püsima otsani, saavad rahu Jumala juures, Hb 4:1–11
• Uues Jeruusalemmas ei ole valu ega leina, Ilm 21:3–4

Kuidas suhtuda lahkarvamustesse

Ole kindel selles, et Jumal armastab ja aitab sind

• Kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad, Rm 8:28
• Jumal annab meile jõudu jääda püsima igas olukorras, Fl 4:12–13
• Püha Vaim täidab meid armastuse ja väega, 2Tm 1:7
• Jumal kannab meie eest hoolt, 1Pt 5:5–7

Ära püüa vältida kõiki lahkarvamusi

• Variserid küsisid Jeesuselt maksude maksmise kohta, Mt 22:15–22
• Jeesus küsis variseridelt Messia kohta, Mt 22:41–46
• Ära häbene osaleda Kristuse kannatuses, 1Pt 4:12–16
• Ära karda kannatusi, ole ustav, Ilm 2:10

Kasuta piibellikke mõisteid

• Jeesus käsitleb kolme põhilist kiusatust, Mt 4:1–11
• Vasta kurjale heaga, Mt 5:38–48; Lk 6:27–36

Selgita lahkarvamused teiste usklikega armastuse vaimus

• Selgita lahkarvamusi vennalikult, Mt 5:21–26; 1Kr 6:1–8
• Ärge mõistke kohut, Mt 7:1–6
• Kui sa ei saa lahkarvamust vennaga lahendada omavahel, kutsu lisaks kaks tunnistajat, Mt 18:15–17
• Jumal annab meile andeks, kui me anname üksteisele andeks, Mt 18:21–35
• Meil tuleb vendadele andestada iga kord, kui nad meie vastu eksivad, Lk 17:3–4
• Ära ole komistuseks nõrga kristlase usule, 1Kr 8:1–13
• Jumal annab meile väge teisi raskustes aidata, 2Kr 1:4
• Kandke üksteise koormaid, Gl 6:1–5
• Hoidu asjatutest vaidlustest, 2Tm 2:14–26

Ole maise vara asjus ettevaatlik

• Otsi ennekõike Jumala riiki, Mt 6:19–21,33–34
• Rahahimu on kõige kurja juur, 1Tm 6:10

Kuidas tulla toime intellektuaalsete väljakutsetega

Küsi, tee algust, väldi silmakirjalikkust

• Jeesuse vastab Tema meelevalda puudutavale küsimusele, Mt 21:23–27
• Jeesus vastab kavalale küsimusele maksu maksmisest, Mt 22:15–22
• Jeesus küsib variseridelt Messia kohta, Mt 22:41–46
• Jeesus mõistab avalikult hukka mõnede usuliste juhtide silmakirjalikkuse, Mt 23:13–36

Selgita oma arusaamu ja kaitse neid

• Paulus väitleb Ateena filosoofidega, Ap 17:16–34
• Paulus selgitab ülestõusmist, 1Kr 15:35–39
• Me saame purustada valeväited Jumala väega, 2Kr 10:3–6
• Ära vaidle, vaid paranda südamlikult oma vastast, 2Tm 2:14–26
• Ole alati valmis andma vastust lootusest sinu sees, 1Pt 3:15–16
• Piiblis on mõnede kaasaegsete tunnistused Jeesusest, 2Pt 1:16–21

Ela õigesti

• Inimese teod lisavad tema sõnadele usaldusväärsust, Jh 5:36; Jk 2:14–17
• Õige eluviis vaigistab kriitika, 1Pt 2:11–12

Ole sõltuv Jumala abist

• Jumal annab sulle mõtteid ja sõnu, Lk 21:12–19
• Kristus, teadmise allikas, 1Kr 1:5
• Rõivastu Jumala sõjavarustusega, Ef 6:10–17

Ära targuta usuasjade üle

• Kui keegi tahab teada, kas Jeesus on tee, mida ta peaks järgima, Jh 7:16–18
• Pääste on Jumala and, mida ilmutab Püha Vaim, 1Kr 1:18–2:5
• Ära lase end inimlikust tarkusest eksitada, Kl 2:8–9
• Ära lasku kasututesse aruteludesse, 1Tm 6:20–21

Õpi tarkust

• Ära lase end ära kasutada, Ef 4:13–15
• Meil tuleb kasvada tõelises teadmises, Kl 1:9; Fl 1:9–10; 2Pt 1:5–7

Kuidas suhtuda eelarvamustesse

• Armasta vaenlasi; Jumal annab vihma ja päikesepaistet igale inimesele, Mt 5:43–48
• Jumal õnnistab kõiki inimesi, Jh 1:16
• Jeesuse eeskujul ületa kõik eelarvamuste lõhed, Jh 4:1–27
• Ole innukas viima evangeeliumi igale inimesele, Ap 10:1–48; Rm 1:14–17
• Võtke üksteist vastu, nagu Kristus on teid vastu võtnud, Rm 15:7
• Purusta inimesi eraldavad müürid, Ef 2:11–19
• Ära vaata isikule, Jk 2:1–4

 

Tõlkinud Illimar Toomet

Sest need on tõelikult kolm kuningat – Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Püha Vaim. Nad kõik kolm on koos, kui Kristus laseb end ristida. Kui Ta oleks tahtnud, siis oleks selline ilmutus sündinud kõrves või Jeruusalemma templis; aga see pidi sündima ristimise juures meile õpetuseks; nagu ma sageli olen ütelnud: hoidkem ristimist kõrgel ja kui oleme ristitud, siis pidagem end Issanda uuestisündinud pühadeks.

[Ristimises] pole üksnes vesi, vaid ka Jumala Sõna ja vägi, nagu siingi Kristuse ristimise juures on Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim. Seepärast pole see mitte ainuüksi vesi, vaid see on vesi, millega peseb end Jumala Poeg, mille üle lehvib Püha Vaim ja Jumal Isa üleval jutlustab. Nõnda pole ristimine mitte ainuüksi vesi, vaid armurikas vesi ja uue sünni pesemine, Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu pühitsetud. Just seepärast korraldab Kristus ristimise nõnda, et peab ristima Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel.

Seepärast veel tänagi, kui last ristitakse, pühitseb seda ristimist Jumala Poeg oma ihuga, Püha Vaim oma juuresolekuga ja Jumal Isa oma häälega. Seepärast ei või kunagi ütelda, et see on ainuüksi vesi. On ju terve Kolmainsus seal! Nii ei tule ka ristimisele vaadata kui inimese teole. Sest kuigi inimene ristib, ei risti ta oma nimel, vaid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel: need on seal juures. Muidu ristimine ei saadaks seda korda, mida ta peab.

Kes tahab nüüd põlata Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu juuresolemist? Kes tahab niisugust vett nimetada ainult veeks? Kas me siis ei näe, millist vürtsi Jumal riputab sellesse vette? Kui vette riputatakse suhkrut, siis pole see enam vesi, vaid maitsev jook või midagi muud selletaolist. Miks tahame siis siin Sõna veest eraldada ja ütelda, see on paljas vesi; just nagu poleks Jumala Sõna, isegi mitte Jumal selle juures ja selles vees? Mitte nõnda! Sest siin on Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim sellise vee juures, nagu seal Jordani ääres, kui Kristus seisis vees, Püha Vaim hõljus üleval ja Jumal Isa jutlustas.

Seepärast on ristimine niisugune vesi, mis võtab patu, surma ja kõik õnnetused, aitab meid taevasse ja igavesse ellu. Sellest on saanud maitsev suhkruvesi, lõhnav arstirohi, sest Jumal ise on end sellesse seganud. Jumal on aga elu Jumal. Kui Tema on selles vees, siis peab see olema ka õige eluvesi, mis ajab eemale surma ja põrgu ning teeb igavesti elavaks.

Nõnda peame ristimist õieti tundma õppima ja kõrgeks pidama. Sest ei ristita mitte ingli või inimese nimel, vaid Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel või – nagu seisab Apostlite tegudes 2,38 – Jeesuse nimel, mis on samaväärne. Sest kes tunnistab Jeesust Kristust, peab tunnistama ka Jumalat Isa ja Püha Vaimu. Kes nüüd südamest tunnistab Kristust, see ei pea oma Sõna valeks, vaid usub, et mitte üksnes Poeg pole tema juures, vaid ka Isa ja Püha Vaim, kuigi Isa ja Püha Vaimu ei nimetata nimepidi!

Pangem seda hästi tähele ja ärgem eraldagem Sõna pühast ristimisest või veest, millega ristitakse. Vaid tunnistagem ja ütelgem: See on Jumala seadmine, et meid Püha Vaimu läbi puhtaks teha pattudest ja igavesest surmast meie Issanda Kristuse pärast. Seepärast, kui sa tunnistad, et vastsündinud lapsukene on pattudes, siis too ta pühale ristimisele ja lase Jumalal teha oma tööd tema sees. Nõnda ütleb Tema Sõna, et vee ja Vaimu läbi peame uuesti sündima, ja kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks. Kui sa siis tunnistad, et su laps on surmakütkes, pese ta Kristuse käsul selle pesemise ehk ristimisega, see neelab surma. Ja sina, kes juba oled ristitud, mõtle ka nii, et sinu ristimine on sulle pitseriks ja kindlaks pandiks, et Jumal on sulle andeks andnud sinu patud. Seepärast olemegi ristitud; sest oleme ristitud selle lootusega Kristuse surmasse.

Ja kuigi oleme langenud pattu ja teinud ülekohut, siis jääb kindlaks ristimine ja mis meile on selles tõotatud. Meil tuleb vaid ümber pöörduda ja mitte jääda pattudesse. Sellest pole mingit kasu, kui sa igatsed pattude andeksandmist, kuid jääd siiski pattudesse ega taha nendest loobuda. Meelt peab parandama ja õiges usus ütlema: minu Issand Jumal tõotas mulle kõike armu, kui Ta mind istutas oma Poja ristimisse; selle armu juurde pöördun ma tagasi ja toetun sellele, et minu patud on minult ära võetud; mitte minu, mõne inimese või olendi pärast, vaid minu Issanda Kristuse pärast, kes on seda käskinud ja seadnud ning lasknud ennastki ristida nagu patune.

Martin Luther. Kodujutlused. Tallinn, 1936 (katkend)

Venelastele näidati aastavahetusööl televiisorist… loomulikult muutinit. Meie rahvusringhääling andis väärilise vastulöögi ja näitas punni. Ning seda parimal võimalikul viisil, akadeemiliste üliõpilaste esituses rahvusteatri laval, näidendis «Identiteedikabaree». Meie rahvusringhääling edastas selle vaieldamatult kõrgkultuuri kuuluva lavastuse kümnetesse tuhandetesse eesti kodudesse aasta ühel vaadatumal teleõhtul.

Kui venelastel ajas muutin oma «asja» nagu ikka, siis meie punn ei jäänud alla, vaid ajas ka oma «asja». Ka mõõtmetelt ei jäänud me alla. Ühel pool väikest kasvu riigijuht, kes tahaks valitseda tervet maailma ning teisel pool lavategelane üleelusuuruses rollis, lausa suurem kui elu ise. 

Eestlastel on tänusõnad rasked üle huulte tulema, aga seekord ei tohiks me nendega koonerdada. Andkem oma siirad õnnesoovid ja tänusõnad otse ERRi juhatusele eesotsas Erik Roosega, nõukogule eesotsas Rein Veidemanniga ning elamussaadete toimetusele eesotsas Karmel Killandiga.

Saage aru minu irooniast. Tegelikult on asi tõsine.

 

 

Lastele on omane juba esimesest eluaastast peale katsetada piire. Vastus küsimusele, millal peaks sekkuma ei peitu pelgalt selles, mida vanemad on valmis seejuures taluma või millise piiri ületamine võib lapsele olla ohtlik. Niikaua, kui piire ei seata, jääbki laps neid otsima. 

Rahvusringhäälingu piirid on sätestatud põhiseadusega, mis eriliselt kaitseb lasterikkaid peresid (§ 28), rahvusringhäälingu seadusega, mis eelöeldu kinnitusena seab eesmärgiks väärtustada rahvuse kestmise tagatisi ning perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit (§ 4), samuti rahvusringhäälingu hea tavaga, mis välistab vulgaarsuse, labasuse ja seksuaalse käitumise üksikasjad, paneb kohustuse hoiduda põhjendamatu ebamugavustunde tekitamisest ning nõuab vastuolulise materjali avaldamisel arvestamist sobiva eetriajaga (p 5.1). Hea tava eeldab ka seda, et avalikkust võimalikult häiriva (eriti laste jaoks) materjali avaldamisel tuleb eelnevalt kasutada hoiatavaid teateid (p 5.2).

Telesaates nimetas «Identiteedikabaree» lavastaja Jüri Nael etendust hariduslikuks projektiks. Kuivõrd aastavahetuse teleprogrammis nähtu tekitas kindlasti küsimusi nii täiskasvanud kui väikestes televaatajates, kes saate ajal juhtusid teleri ees olema, annab see võimaluse otsida vastuseid.

Kui te neid ei leidnud, siis pöörduge julgesti eelnimetatud Erik Roose, Rein Veidemanni ja Karmel Killandi poole. Kindlasti oskavad nad vastata näiteks sellistele küsimustele: «Kuidas selgitada lastele ERR-i saates näidatud stiliseeritud suguühet?» ning «Kuidas selgitada lastele, sh väikelastele, kes ei mõista, et tegemist on nukkudega, ERR-i saates näidatud nn imikute korduvat loopimist?»

Niivõrd suurejooneline haridusprojekt on kindlasti põhjalikult läbi mõeldud ning ERR-i kõrget professionaalsust hinnates võib eeldada, et vastused neile küsimustele on läbi mõeldud enne, kui tehti otsus saade eetrisse anda.

Nimetasin eelnevalt mõningaid piire. Oma aastavahetuse teleprogrammiga on Eesti rahvusringhääling neid piire – kahjuks mitmuses ja kardetavasti teadlikult ületanud. Kui hea lugeja ei taha, et paljude meie elutubade igapäevane kaaslane jääkski neid piire otsima, siis tuleb talle sellest teada anda.

Kutsun teid üles pöörduma oma protestiga ERR-i juhatuse esimehe Erik Roose (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.), nõukogu esimehe Rein Veidemanni (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.) ja elamussaadete toimetuse juhi Karmel Killandi (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.) poole. Ärge jätke oma pöördumist ootele, vaid kirjutage see kohe.

Ning palun teid südamest: kasutage viisakamat keelt kui see, mis vana-aastaõhtul ERR-i saatest meile vastu vaatas.

Artikkel ilmus algselt portaalis Objektiiv

Aasta 2025 – täpsemalt ajavahemik 30. jaanuarist 2025 kuni 14. märtsini 2026 – on kuulutatud «Eesti raamatu aastaks». Selle motoks on Hando Runneli luulerida «Rahvas algab raamatust.» Nimelt täitub tänavu 500 aastat teadaolevalt esimese eestikeelseid tekste sisaldanud raamatu trükkimisest. Mõnda aega peeti selleks Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koelli koostatud luterlikku katekismust, mis trükiti 1535. aastal Saksamaal Wittenbergis Hans Luffti trükikojas 1500 eksemplaris. Sellest on säilinud vaid 11 lehekatket, mida kasutati ühe teise raamatu köitmisel ja mis avastati alles 1929. aastal.

Ent selgus, et see polnudki kõige esimene eestikeelne trükis. Juba 1525. aastal oli Liivimaa rahvakeeltes, sealhulgas eesti keeles, välja antud üks luterlikku jumalateenistust käsitlev raamat, mille katoliiklikud võimud ketserlikuna konfiskeerisid ja hävitasid. Teave selle 1525. aastal trükitud raamatu kohta pärineb Lüübeki toomdekaani Johannes Brandesi ladinakeelsest päevaraamatust, kuhu on kolmapäeval, 8. novembril 1525, tehtud järgmine sissekanne:

«Lüübeki rae sekretär magister Paulus vam Velde tuli eelmisel õhtul esiteks minu juurde, seletades, et raad on pannud «Kuldsarve» kõrtsis aresti alla vaadi, mis oli täis luterlikke raamatuid, samuti liivi, läti ja eesti rahvakeeles missasid, et seda ei viidaks laevale [ja] et ta ei mürgitaks ristiusus veel harimata rahvast.»

Reedel, 24. novembril 1525, on toomhärra Brandes üles kirjutanud teate, mille kohaselt veendusid raamatud läbi vaadanud katoliiklikud teoloogid, et «need on ketserlikult luterlikud ja sellistena on ära teeninud põletamise» (tõlge: Jüri Kivimäe, Keel ja Kirjandus 4/1975).

On arvatud, et viide Liivimaa rahvakeelsetele missadele, mille all mõeldakse arvatavasti missaraamatuid ehk jumalateenistuse pidamise eeskirja, võib olla seotud Martin Lutheri poolt 1523. aastal koostatud tööga «Formula missae et communionis» («Missa ja armulaua kord»), mis ilmus järgmisel aastal ka saksa keeles. Aastatel 1524–1525 kinnitas luterlik usupuhastusliikumine kanda ka Liivimaa suuremates linnades ning seetõttu oli vajadus rahvakeelse missakorra järele ilmne. Katoliiklikust vaatepunktist oli mõistagi tegemist ristiusus harimata rahvast mürgitava ketserlusega.

Muide, sarnane saatus tabas ka 1535. aastal välja antud Wanradti-Koelli katekismust, kuid põhjuseks ei olnud enam ketserlus, vaid öeldavasti asjaolu, et selles leidus «mitte just väheseid vigu», ning Tallinna raad pani trükise keelu alla. Ühel säilinud lehel märgitakse, et «Eesti keel mitmel pool maal ei ole üks ja sama / Kuna mitu sõna räägitakse teisiti Tallinnas / teisiti Tartus / teisiti Narvas / teisiti Viljandis jne. Sellepärast oleks Laiuse [keel] palju parem tarvitada Eesti keelena…»

Eestikeelse trükikirjanduse ja meie kui kirjarahva algus on niisiis seotud luterlusega – luterliku jumalateenistuse korra ning katekismusega. Kuna aga luterlik missakord on välja kasvanud keskaegsest ladina missast, siis võime rääkida sellest, et eestikeelne raamat astub meie kultuurilukku meie tsivilisatsiooni tüvitekstide esitamisega, vaatamata sellele, et konkreetsed tiraažid hävitati.

Mõistagi hakati eestikeelseid fraase ja tekste kirja panema juba katoliiklike autorite poolt sajandeid varem. 13. sajandil Eesti ja Läti aladel tegutsenud Riia piiskopkonna preester Henrik, kes tõenäoliselt õppis kuigivõrd ära ka eesti keele, on oma kroonikasse üles tähendanud mitmeid eestikeelseid sõnu ja fraase. 1520. aastatel – umbes samal ajal, kui Lüübekis trükiti too ketserlikuks tunnistatud luterlik raamat – on Kullamaa katoliku preester Johann Lelow ja tema ametijärglane kirjutanud vakuraamatu tühjadele lehekülgedele eesti keeles üles meieisapalve, maarjapalve ja apostliku usutunnistuse teksti. Hando Runneli luuleread tabavad märki: «Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust.»

Aidaku Eesti raamatu aasta 2025 juhtida meie rahva tähelepanu oma usulistele ja kultuurilistele lätetele. Ärme unusta, et kultuurrahvana me kasvasime ja saime küpseks kristliku Kiriku rüpes. Lisaks jumalaarmu vahendamisele õpetas Kirik meie rahva lugema ja kirjutama ning lõi kõik eeldused, et me võime samaväärse ristirahvana kuuluda Õhtumaa rahvaste perre. Kirikust sai alguse meie kirjakeel ning kirikuraamatud – millest tähtsaim on Piibel, Jumala Sõna – kujundasid meie kultuurilise palge.

«Pühitsetud saagu sinu nimi!» Matt. 6, 9.

Jumalat tänades ja paludes astume oma töö ning tegemistega uue aasta sisse. Meie vaatame tagasi Jumala juhtimisele ja näeme, kuidas isa helde käsi aasta jooksul meid on saatnud oma armuvalgusega ja meid kasvatanud oma armutundmises. Uue aasta lävel vaatame aga ka ettepoole. Ja seal näeme uusi eluraskusi ja usuvõitlusi ees. See ajab meid palvetades silmi üles tõstma taevase Isa poole, keda paluma meid meie Issand ja Õnnistegija on õpetanud.

Oma palvet uuel aastal algame esimesest palvest, mis Jeesus on õpetanud: «Pühitsetud saagu sinu nimi.» Sest seks oli poeg maailma tulnud, et Isa saaks austatud Poja sees. Ja seks on Poeg meidki omaks ostnud, et meie Jumalale nüüd ja igavesti au annaksime. See auandmine siin maa peal ei sünni aga teisiti, kui et me meie seda au sees peame, mis meile Jumal enesest on kätte annud, see on – oma nime. Kuidas meie seda õieti teeme, ütleb meie usuõpetaja M. Luther oma katekismuse seletuses järgmiste sõnadega: «Kui Jumala sõna selgesti ja puhtasti õpetatakse ja meie ka puhasti kui Jumala lapsed seda mööda elame. Seks aita meid, armas taevane Isa!»

Meie ülemaks püüdeks oma uuel tegevuse aastal peab jääma see, et meie Jumala sõna selgesti ja puhtasti õpetame ja selle järele vastavaid juhtnööre selle ilma eluks oma kaaslastele anname. Selleks aidaku meid Jumal ise oma Poja Jeesuse Kristuse pärast, ilma kelleta meie ühtegi ei saa teha. Meil tuleb ikka jälle ülesastuda nende vaadete vastu meie kirikus, mis elu tähtsamaks peavad kui õpetust, ja elu ei mõtle tarvilise olevat õpetuse järele seada, vaid hoopis õpetust arvavad elu järele seada võivat. Sellest see ju tulebki, et meil nii vähe on sõna kuulutajaid, kes piibli tõdedest ja õpetusest kinni peavad. Nad kuulutavad kõik elu, ja nimelt elu selles maailmas. Jõulu aeg on seda jälle selgesti näidanud. Kuuldud ja trükitud sõnas on palju kõneldud Jeesusest kui inimsoo ning maailma päästjast ja kui selle elu uute väärtuste loojast.

Ja ometi ei tea Kiri sellest midagi. Kirja järele on Jeesus päästjaks tulnud oma rahvale, nagu ingel Jeesuse nime seletamisel ütleb: «Sest tema päästab oma rahva nende pattudest.» Ja oma ülempreestri-palves ütleb Jeesus ise: «Maailma eest ma ei palu mina mitte, vaid nende pärast, keda sina mulle oled andnud.» Meil tehakse Jumala sõna kuulutamises liiga vähe vahet Jumala rahva ja maailma rahva, igavese elu ja selle elu vahel. Jeesus ei ole tõesti mitte tulnud meie välist elu muutma ja maapealist avalikku õnnepõlve looma. Tema ütleb oma järelkäijatele: «Maailmas on teil ahastus».

Mis Kristus siia on tulnud tooma, on Jumala riik. See ei tule aga, tema oma sõnade järele, mitte ilmsi, et saaks öelda: vaata siin ehk seal, vaid ta on seestpidine ilmutus. Kesk ahastusi võime võimsad olla omas südames, sest et Kristus maailma on ära võitnud ja et meie usk on võimus, mis maailma ära võidab.

Jeesus tahab, et meie tema sõna Kirja järele kuulutaksime ja õpetaksime. «Sest kes teistviisi õpetab ja elab, kui Jumala sõna õpetab, ei pühitse meie seas mitte Jumala nime. Selle eest hoia meid, armas taevane Isa.» Nii saagu pühitsetud sinu nimi ka meie läbi. Seda meie palume sinult ka tulevaks töö-aastaks.

Harald Põld

Jõulupüha jutlus Tartu Pauluse kirikus

Armsad kaasmaalased!

Jõulude ajal on ikka kombeks üksteisele midagi soovida ning tihti soovitakse just rahulikku jõuluaega. Rahu on hinnaline and nii üksikisiku jaoks kui ka ühiskonnale laiemalt. Paraku mõistetakse rahu väärtust kõige rohkem just siis, kui see on hingest või omavahelistest suhetest kadunud. Vaimse tervise muredele, stressirohkusele, pingetele omavahelistes suhetes või maailma sõjakolletele mõeldes tekib südamesse suur igatsus, et maailmas peaks olema palju rohkem rahu.

Rahusoov on jõulude keskne sõnum. Pühakiri kirjeldab inglite ilmumist karjastele, kes valvasid öösel väljal oma karja. Kui neile kuulutati Kristuse sündi siia maailma, laulis inglikoor: «Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!» (Lk 2:14) Inglite rahusoov tähendas midagi palju enamat kui lihtsalt jõulurahu väljakuulutamist teatud ajaperioodiks. Rahu ei ole võimalik kunstlikult välja kuulutada või veel vähem seadusega peale suruda. Inglite rõõmusõnum seisnes selles, et maailma oli tulnud Jumala Poeg ise, keda Pühakiri nimetab Rahuvürstiks.

Jõululaps tõi siia maailma sündides inimestele rahu Jumalaga. Inimestena oleme me kõik eksinud ja pattu teinud ning sellest lähtuvad ka meie isiklikud ja ühiskondlikud hädad. Iga inimene vajab Päästjat, kes vabastaks patust, mis rõhub ja lõhub, kisub maha ja moonutab. Seepärast kuulutasid inglid karjastele: «Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.» (Lk 2:11) Apostel Paulus võtab Kristuse päästetöö kokku järgneva lausega: «Et me nüüd oleme õigeks saanud usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.» (Rm 5:1)

Me vajame rahu ka üksteisega. Pühakiri kutsub meid üles olema rahutegijad: märkama, armastama ja hoolima. Et hoida rahu inimsuhetes, selleks on vaja osata kahte lihtsat, kuid ometi vahel väga rasket asja: andeks paluda ja andeks anda. Jõuluaeg pakub selleks kauni võimaluse.

Oluline on samuti rahu iseenese sees, rahu iseendaga. Omaenda süü, tehtud või tegemata jäetud teod, öeldud või ütlemata jäetud sõnad võivad olla väga rängaks koormaks. Küll on hea, kui inimene, kes on leidnud rahu Jumala ja ligimestega, suudab oma hinges teha rahu ka iseenesega – elada ilma hingepiinade ja kibestumiseta.

Oleme aasta kõige pimedamas ajas, kus päevavalgust napib ja päike paistab harva. See on justkui võrdpilt maailmast, kus on palju pimedust, muret ja vaeva. Kuid toogu see jõuluaeg igasse südamesse, igasse perekonda ja meie ühiskonda laiemalt Kristuse valgust ning tõelist ja püsivat rahu.

Rahulikku jõuluaega!

Eesti Kirikute Nõukogu

Jõulupühad AD 2024

Neil sõnadel, armas rahvas, on sama mõte kui eelnenud sõnadel, mida te laulu alguses kuulsite. «Nüüd tulgu Õnnistegija, kes neitsist pidi sündima» jne., et kogu ilma Õnnistegija Jeesus Kristus tõesti Püha Vaimu kaudu süütust neitsi Maarjast on sündinud. Nende sõnade juures (see neitsi käima peale sai) peame kindlalt uskuma, et neitsi Maarja enne ja pärast lapse sündimist ning selle ajal on ilusaks, süütuks ja kasinaks neitsiks jäänud. Kuna see sünd pole toimunud mitte mehe vere ega liha abil, vaid ainult Pühast Vaimust, jääb Maarja siiski ilusaks ja süütuks.

Katkend Tallinna Püha Vaimu kiriku pastori Georg Mülleri jutlusest, peetud 18. detsembril aastal 1600 (praeguses eesti keeles; osundatud väljaandest: Georg Müller. Jutluseraamat. Tartu: Ilmamaa, 2007, lk 77.)

+ + +

Kommentaar. Pastor Georg Mülleri jutluse tsiteeritud lõigus on väljendatud luterlikku ja katoolset õpetust neitsi Maarjast kui alati neitsist (semper virgo): «peame kindlalt uskuma, et neitsi Maarja enne ja pärast lapse sündimist ning selle ajal on ilusaks, süütuks ja kasinaks neitsiks jäänud».

Luterlikud usutunnistuskirjad ei õpeta ühes vana kirikuga mitte ainult seda, et «Poeg on niimoodi inimeseks saanud, et ta on eostatud Pühast Vaimust ilma mehe abita ning on sündinud puhtast ja pühast neitsi Maarjast» (Schmalkaldia artiklid, I, 4), vaid ka seda, et «ta sündis neitsist, selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks» (Konkordiavormel, Solida declaratio VIII, «Kristuse isikust», saksakeelse teksti järgi) ning et neitsi Maarja «on tõeline Θεοτόκος, Jumalasünnitaja, jäädes siiski neitsiks» (samas, ladinakeelse teksti järgi).

Austatud kolleegid, iga EELK preestriordinatsiooniga vaimulik on andnud ametivande, mille kehtiv versioon on järgmine: «Mina, NN, olles kutsutud ja astudes Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku preestri ametisse, tõotan ja vannun Jumala ees ja Tema püha sõna juures, et ma selles ametis tahan kuulutada ja levitada ainult kiriku õpetust, mille aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse.»

EELK juhtkond on andnud teada teoloogiliste arutelude korraldamise kavatsusest. On töötatud välja raamdokument «EELK teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029», mis on saanud ka Piiskopliku Nõukogu heakskiidu.

Tulenevalt oma teoloogilisest ettevalmistusest olen ma juba rohkem kui poole aasta vältel seoses selle raamdokumendiga juhtinud tähelepanu teatud kohtadele, mis on vastuolus usutunnistuskirjadega. Tegin seda ajalehes Eesti Kirik (3. aprillil 2024 ilmunud artiklis «EELK teoloogilise arutelu dokument on usualustega vastuolus»), 9. mail 2024 Kuressaares aset leidnud vestluse käigus piiskop Marko Tiitusega, oma e-kirjas kõigile EELK piiskoppidele 9. juunil 2024, veel ühes kirjas Saare-Lääne piiskopile Anti Toplaanele 10. septembril 2024 ning viimaks 28. septembril 2024 koos mitmete kolleegidega pöördumises Piiskopliku Nõukogu poole.

Lühidalt öeldes on raamdokumendis kaks usutunnistuskirjadega selgelt vastuolus olevat positsiooni. Esiteks, kirikuosadust määratletakse kui «osadust erisuses» ning teoloogilise arutelu eesmärgiks ei seata usutunnistuslik üksmeel tões, vaid hägune koosmeel – teoloogiliste arvamuste paljusus ühtsuses (lk 4: «Evangeelne teoloogia võimaldab osadust erisuses, s.t tunnustab paljudes küsimustes eriarvamusi»; lk 9: «arutelude eesmärgiks on koosmeel – paljusus ühtsuses»). Selline uuenduslik arusaam ühtsusest ja osadusest lubaks kirikus kehtestada näiteks kaks vastandlikku abielukäsitust – ettepanek, mille ongi juba esitanud Soome ELK piiskopid.

Teiseks tunnistatakse kohatuks arutelude käigus esitatud võimalike väärõpetuste taunimine (lk 8: «vestluspartnerid on avatud kuulama teist osapoolt»; «eriarvamusele jäämise korral ei ole arutelu osapooltel kohane teha avaldusi, mille tulemusena võiks omavaheline kiriklik osadus katkeda»). See nõue tabaks eeskätt kehtiva õpetuse kaitsjaid, kel on igati õigus meenutada õpetuse meelevaldsetele uuendajatele kirikuosaduse tingimusi.

Usutunnistuskirjade õpetus on risti vastupidine – kiriku osadus seisneb täielikus õpetuslikus ühtsuses ning väärõpetuse esitamise korral maksab põhimõte, et «Jumala kirikus ei saa ega tohi eksliku poole seisukohti sallida, veel vähem neid vabandada või kaitsta» (Konkordiavormel, SD). Veelgi enam, «Puhta õpetuse ning täieliku, püsiva ja Jumalale meelepärase üksmeele säilitamiseks kirikus ei ole vaja mitte ainult seda, et õpetataks õigesti puhast, õnnistusttoovat õpetust, vaid et mõistetaks hukka ka selle õpetuse vastased, kes jagavad teistsugust õpetust» (Konkordiavormel, SD). Me kõik oleme ordinatsiooni eel kinnitanud neid lauseid oma suuga ja neile kätt alla pannes.

Kiriku teoloogilisi arutelusid ei või rajada ametlikust õpetusest lahknevale või hereetilisele alusele. Mõistlik oleks raamdokument ümber sõnastada, kasvõi hea tahte üles näitamiseks. Seni ei ole seda soovitud teha. On tõsi, et juunikuus kutsuti ka mind osalema komisjoni töös, mis teoloogilise arutelude küsimusega edasi töötab. Kuid mulle öeldi kategooriliselt, et raamdokumenti parandama ei hakata. Kui nii, siis muutub ju koostöö mõttetuks.

Kahjuks on EELK juhtimisse sugenenud teatav üleolev suhtumine ja pinnapealne formalism, mis ei võta ametivendade täiesti asjakohaseid märkusi arvesse. Antud küsimuses pöördus Piiskopliku Nõukogu poole terve rida meie vaimulikke, nende seas emeriitpiiskop ja kaks teoloogiadoktorit, lisaks mitu praegust või endist praosti. Toitu saab kartus, et eelseisvad ametlikud teoloogilised arutelud on mõeldud ettevalmistusena selleks, et kujundada EELK õpetus ümber liberaalse, progressiivse programmi alusel. Seda näib kinnitavat ka tõik, et arutelusid ettevalmistavas protsessis on konservatiivseid vaateid väljendavad vaimulikud olnud selgelt alaesindatud.

Teoloogiline mõttevahetus on igati loomulik, kuid seejuures peame seisma alusel, mida oleme oma ametivandes tõotanud järgida. Mõistagi on nii EELK usualuste põhikirjaline määratlus kui ametivanne kõrgemal kõnealusest raamdokumendist, seda dokumenti vastavates osades tühistades ja kehtetuks muutes. Samas ei tohiks EELK ametlikes dokumentides sisalduda sõnastusi, mis on vastuolus usualustega või kajastavad kellegi privaatseid teoloogilisi positsioone. See vaid külvab segadust nii vaimulike kui ilmikute seas.

Kutsun käesolevaga avalikult üles raamdokumendi parandamisele ning vaimulikke mitte nõustuma mainitud väärkontseptsioonidega, mis võivad teoloogilised arutelud valele teele juhtida. Deklareerin, et usutunnistuslike alustega vastuolus olevaid positsioone, kui neid peaks ametlikult esitatama, ei saa tunnistada kirikus legitiimsete, kehtivate ja siduvatena ei ordineeritud ametikandjate ega kiriku ilmikliikmete jaoks.

Usupuhastuspüha eel, AD 2024.

Veiko Vihuri,
teoloog ja vaimulik,
doctor theologiae (Universitas Tartuensis),
magister artium (Universitas Dunelmensis)

Nii kristluses kui buddhismis me peame vahet tegema keskse ja sektantliku traditsiooni vahel. Kristlus tekkis Vahemeremaade idaosas ning keskne traditsioon sai areneda vaid seal. Euroopa kaugetes paikades, kas siis meretaguses Walesis, Šotimaal ja Rootsis või Vahemeremaade kultuuri naabruses asuvates Wittenbergis ja Böömimaal, avaldus ristiusk hoopis uutes ja harjumatuis rõivais. Kuna elaval traditsioonil polnud küllalt jõudu levida terviklikult nii kaugele, siis asendati ta fantastiliste ideedega, mis kutsusid üles minema tagasi «algevangeeliumi» juurde ning mis esitasid võimsa traditsiooni katkisi tükke «ainsa puhta õpetusena».

Edward Conze, 1957 (tõlge masinkirjalises kogumikus «Valik budoloogilisi artikleid», Tallinn: 1989)

+ + +

Kommentaar. «Me peame alati meeles pidama, et luterlik reformatsioon ei kavatsenud kunagi luua uut kirikut või lõhestada olemasolevat. Reformatsioon tahtis olla vaid uuendusliikumine olemasolevas kirikus eesmärgiga puhastada kiriku õpetust ja praktikat. Seega ei tahetud eitada, hüljata või asendada varasemat magnus consensus’t, pigemini taheti seda kaitsta eksituste eest ja puhastada kõikidest kuritarvitustest ning väärarengutest, mis olid kirikusse tunginud. Et mõista õigesti usutunnistusi ja seda, mida nad õpetavad, peame tundma Lutheri ajal ja enne seda valitsenud usulist konsensust. Kõiki õpetusi, mida otse ja selgesõnaliselt tagasi ei lükata, ei tule pidada lahutavaks, vaid kõigi poolt omaks võetud pärimuse osaks.» (Luterlik piiskop Jobst Schöne, vt siit.)