Kas luterlastel on sobilik austada pühakuid? Ja keda võiksid pühakuna austada Eesti luterlased? Esimesele küsimusele leiame vastuse usutunnistuskirjadest. «Pühakute kultuse kohta õpetavad meie omad, et pühakuid tuleb meeles pidada, et selle läbi, kui me näeme, kuidas nemad on armu leidnud ja kuidas usk on neid aidanud, meie usku kinnitada, aga ka selle pärast, et me võtaksime nende head teod endale eeskujuks, igaüks vastavalt oma kutsumisel,» võib lugeda Augsburgi usutunnistuse XXI artiklist (tõlge saksa keelest).
Sama artikli ladinakeelsel versioonil põhinev tõlge võtab luterliku arusaama pühakute austamisest kokku veel kompaktsemalt: «Pühakute austamisest nad õpetavad, et pühakute mälestust võib esile tuua, et me jäljendaksime nende usku ja häid tegusid vastavalt kutsumusele».
Augsburgi usutunnistuse apoloogias (XXI artikkel) täpsustab Philipp Melanchthon öeldut: «Meie usutunnistus kiidab pühakute austamise heaks. Ja seda tuleb teha kolmel viisil. Esimene on tänamine. Me peame tänama Jumalat selle eest, et ta on meile näidanud oma halastust, et ta on ilmutanud soovi inimesed päästa, et ta on andnud kirikule õpetajaid ja muid ande. Ja neid ande tuleb kõigiti esile tõsta, sest nad on ülimad, ja kiita tuleb ka pühakuid, kes on neid ande ustavalt kasutanud, nii nagu Kristus kiidab ustavaid kaupmehi [Mt 25:21,23]. Teine austamine kujutab endast meie usu kinnitamist. Kui me näeme, et Peetrusele anti tema salgamine andeks, siis see julgustab ka meid, nii et me usume seda kindlamini, et arm on tõepoolest patu vastu üliküllaseks saanud [Rm 5:20]. Kolmas austamine seisneb kõigepealt usu ning sellest lähtuvalt kõigi muude vooruste jäljendamises, mida igal inimesel tuleb teha vastavalt oma kutsumusele. Seesugust õiget austamist ei nõua vastased üldse. Nad vaidlevad üksnes pühakute poole palvetamise pärast, milles ei ole küll midagi iseenesest halba, aga mis pole siiski hädavajalik.»
Samas ei ole luterlikul kirikul pühakute kanoniseerimise protseduure. Katoliku kiriku pühakud, keda austati juba enne reformatsiooni ning kelle suhtes luterlastel ei ole vastuväiteid, võivad esineda ka luterlikes kirikukalendrites ning neile on pühendatud luterlikke pühakodasid. Lisaks apostlitele ja teistele piibellikele tegelastele – nt Neitsi Maarja, Maarja Magdaleena, Anna – on Eestis kirikuid pühendatud Myra Nikolausele, Aleksandria Katariinale, diakon Laurentiusele, paavst Urbanusele, kuningas Olavile ning teistele varase või keskaegse kiriku pühakutele.
Eestiga seotud pühakuid on aga üsna kasinalt. Katoliiklastel on piiskop Eduard Profittlich (surn 1942), kelle õndsaks kuulutamise protsess on alles käimas. Ortodoksidel on piiskop Platon (mõrvatud enamlaste poolt 1919), vanemast ajast Tartu preestermärter Issidor (tapetud 1472) ja tema 72 kaaskannatajat. Eesti Apostli-Õigeusu Kirik on kanoniseerinud nõukogude võimu all kannatanud uusmärtreid.
Ka Eesti luterlikul kirikul võiksid olla oma usukangelased, keda on usurahva seas kohane meenutada ja austada – nagu eespool nägime, oleks see igati kooskõlas Augsburgi usutunnistusega. Tõsi, sekulaarse rahvusluse mõjul on hakatud esile tõstma kirikutegelasi, kes osalesid rahvuslikus liikumises (Jakob Hurt, Villem Reiman jt) või kel on muid teeneid eesti rahva ees, kuid usu seisukohast tuleks arvestada siiski teistsuguste kriteeriumidega.
Kui kriteeriumiks võtta usuline eeskuju ja heade tegude tegemine ehk lühemalt öeldes usu tunnistamine (ka elust loobumise hinnaga) ning kristlik ligimesearmastus, siis võib Eesti vanemast ajaloost leida mitmeid inimesi, keda kohalikel luterlastel oleks sobilik meenutada. Pakun alustuseks välja kolm persooni – tegemist on ühe katoliku ja kahe luterliku vaimulikuga, neist esimene eestlane ja kaks ülejäänut rahvuselt sakslased. Kõigi nende pühendumine Kristuselt saadud ülesandele ja kutsumusele on vaieldamatu.
Preester Johannes (surnud 1206) – misjonär ja märter
Eesti katoliiklastel ja miks ka mitte luterlastel oleks põhjust meeles pidada Virumaalt pärit eestlasest preestrit Johannest, kelle märtrisurmast Holmi liivlaste käe läbi kirjutab kroonik Henrik. Viimaselt pärinevad ka vähesed eluloolised andmed Johannese kohta:
«Omakorda holmlased, kelle jalad on nobedad verd valama, võtnud oma preestri Johannese kinni, lõikavad ta pea ära, ülejäänud keha tükeldavad liigehaaval. Tema ent oli pärit Virumaalt ja paganate poolt poisikesepõlves vangi võetud, auväärse piiskopi Meynardi läbi vangipõlvest vabastatud ja sellesama poolt pandud Segebergi kloostrisse, et ta pühakirjas õpetust saaks. Kui ta seal väga suuri edusamme teinud, siirdus ta koos piiskop Albertiga Liivimaale, ja saanud preestripühitsuse, pööras Holmi kihelkonnas paljud ebajumalate kummardamisest. Lõpuks, pärast töörännakut jõudis ta kahe teisega, Gerhardi ja Hermanniga, usutunnistuse pärast, nagu me eespool ütlesime, martüüriumipalmi läbi igavese eluni. Ta keha ja luud korjati hiljem teiste preestrite poolt kokku ja isand piiskop koos oma kapiitliga mattis need hardalt Õndsa Maarja kirikusse Riias.» (Henriku Liivimaa kroonika, X, 7)
Pangem tähele, et Henriku sõnul tegi Johannes oma õpingute ajal Segebergi kloostris, kust tuli Liivimaale liivlaste esimene piiskop Meinhard (ametis 1186–1196), «väga suuri edusamme» pühakirjaõpetuses. Võimalik, et ka Henrik ise viibis enne Liivimaale siirdumist Segebergis ning oli eestlasest Johannese edusammude tunnistajaks. Liivimaal tegutses Johannes sisuliselt misjonipreestrina, pöörates liivlastest paganaid ristiusku. Tema maise teenistuse Jumala riigi hüvanguks lõpetas martüürium, kuid tema eeskuju ja pühendumine Kristusele väärib kristlaste seas kõigiti meeles pidamist.
Pastor Christian Kelch (1657–1710)
Christian Kelch sündis aastal 1657 Greifenhagenis (Pommeri), tuli Eestisse 1680 ja sai 1682. aastal Järva-Jaani pastoriks. 1697 nimetati ta Viru-Jaagupi pastoriks. 1710 nimetas Tallinna raad Kelchi Niguliste koguduse ülempastoriks, ent ta suri katkuhaigeid teenides enne esimest jutlust sama aasta 2. detsembril. Kelch on kirjutanud kroonikateose «Liivimaa ajalugu». Tema kristlikust surmast kirjutab perekonnateadetele tuginedes Rudolf Winkler:
«Aastal 1710 katku ajal kutsuti ta üliõilsa ja ülitarga Tallinna rae poolt pastoriks Niguliste kiriku juurde ning pidas oma ametit mitte üksnes sakslaste, vaid ka eestlaste juures, linnas ja eeslinnas, ei saanud aga lahtiste haudade tõttu kohe pidada kirikus oma ametisse astumise jutlust. Lõpuks määrati kindlaks, et ta peab oma jutluse 1710. aasta esimesel advendil. Aga et ta oli pidevalt patsientide juures, kes kannatasid katku käes, ja viimaks kaks päeva enne oma lõppu eeslinnas ühes väikeses majas, kus paljud katkutõbised said temalt armulauda, siis nakatus ka tema sellesse taudi ja oli tagasi tulles öelnud oma lastele, et tolles majas ta mitte ainult ei nuusutanud, vaid ka maitses katku. Ta haigestuski samal õhtul ja lahkus laupäeval enne esimest adventi. Ta suri pastoraadimajas Niguliste kiriku juures ja lebab vastavalt oma selgesõnalisele soovile Niguliste kirikaias suure puu all. Matusejutluseks valis ta enesele: «…sest ma tean, keda ma olen uskunud, ja olen selle peale julge, et ta vägev on minu tallele pandud vara hoidma tulevase päevani» (2Tm 1:12).»[1]
Selle kirjelduse kohaselt oli pastor Kelch ustav karjane, kes jäi oma karja juurde ka keset surmavat taudi ning täitis oma kohust kuni lõpuni, teenides haigestunuid sõna ja sakramendiga ning usaldades oma elu täielikult Issanda kätte. Ta olevat maetud Niguliste kiriku lõunaküljel kasvava pärna alla. Juuresoleval fotol (avaldatud Tallinna Linnaarhiivi loal) on näha tänaseks hävinud Niguliste kiriku pastoraadihoone ning sellest paremal Kelchi pärn.
Superintendent Eberhard Gutsleff (ca 1690–1749)
Allpool järgnev ülevaade E. Gutsleffi elukäigust tugineb Saaremaa aadliku von Eckesparre, keda refereerib või vahendab Voldemar Ilja oma vennastekoguduse ajaloo teises raamatus.[2]
1738. aastal suri Saaremaa superintendent Joh. Quirinus Metzhold. Saaremaa rüütelkonna valik vabaks jäänud ametikohale langes Eberhard Gutsleffile, kellele olid antud head soovitused ja kelle eesti keele oskust kiideti. Gutsleffile saadeti ilma pikema mõtlemiseta ja ka ilma Saaremaa vaimulikega konsulteerimata kutse 25. juulil 1738. Gutsleff sai sinodilt superintendendiametisse astumiseks loa ja tuli linlaste rõõmuks 1738. aasta augustis Kuressaarde. Oma ametisseastumise jutluse pidas ta pühakirjatekstile «Me palume Kristuse asemel: laske endid ära lepitada Jumalaga» (2Kr 5:20b). Kirikus olid nii aadlikud kui kodanikud. Eckesparre sõnul jutlustas Gutsleff võimsalt, nii et kogudus oli väga liigutatud ja pisarais. Siis võttis ta vastu piiskopliku ametisseõnnistuse[3] ja pastorite gratulatsioonid heebrea, kreeka, ladina ja saksa keeles, millele ta ise vastas samades keeltes. Seejärel astus ta ise altari ette ja lõpetas talituse tulise palvega, et armas Õnnistegija süütaks sellel saarel armutule ja sõnum Kristuse verisest lunastustööst tooks õnnistust.
Andkem sõna Voldemar Iljale, kes refereerib von Eckesparre koostatud Gutsleffi elulugu:
«Nüüd oli linn ja maa rahul, et nad olid saanud niisuguse väärt mehe kogu provintsi piiskopiks ja linna ülemõpetajaks. Kõik armastasid, austasid ja hindasid teda. Ta oli tõesti üks armastusväärne mees ja eriline tööriist Issanda käes, Tema heasüdamlik iseloom, tema inimsõbralik armastus igaühe vastu, tema kaastundlik süda kõigile rõhutuile ja kannatajaile ning auväärne viisakus ja eriti aus meelsus elada ainult Issandale ja Teda Tema riigis teenimisele, tegid temast austustväärilise õpetaja.
Kohe peale ametisseseadmist alustas ta tööd suure andumusega, hakates kohe visiteerima koguduse ja kõrvaldama neis leiduvaid puudusi. Ta jutlustas armu evangeeliumi kõikidest kantslitest ja ärkamised kõigis seisustes ei jäänud tulemata…
Suureks kaotuseks Gutsleffile sel ajal oli tema 40-aastase abikaasa surm tütrekese Beate Christiana sünnitusel 9. juunil 1743. Samale ajale langes ka juurdluskomisjoni tulek Saaremaale kontrollimaks kogu kiriku elu. Ärganute koosolekud keelati, sest nende vastased tegid kõik võimaliku ärkamisliikumise pidurdamiseks, mis neil ka õnnestus, sest superintendent pandi koduaresti. Ühel pühapäeval, kui Kuressaare kirikus oli tulnud armulauale 50 ärganud saksa õde-venda, siis jutluse ajal seisis kantsli all ja armulaua jagamisel altari kõrval vahisoldat, venelane, kes ei tohtinud õpetajat silmast lasta (!) – Issand aga oli temaga, nii et kõik kohalolijad olid sellest sisse võetud, s.t. tema jutlusest ja kuidas ta sakramenti jagas. …olukord läks järjest hullemaks ja selle tingis hea ja vaga maa peamehe (Landshauptmann) von Vietinghofi lahkumine 1746 ja kurikuulsa Tunzelmanni tulek tema asemele… Heameel oli tal [Gutsleffil] vaid sellest, et ta armas abikaasa oli siit ära kutsutud koju. Oma 2 poega oli ta juba varem saatnud koguduse juurde Herrnhutti (1744) ja vanima tütre Kriimanisse, kuhu ta sel kriitilisel ajal tegi veel ühe külaskäigu ja sealt lahkudes on ta tütrele ütelnud, et teda ootavad ees ketid ja köidikud (dass Ketten und Banden auf ihn warteten). Kui tütar küsinud, miks ta meelsamini koos lastega ei läheks koguduse juurde Herrnhutti, siis ta on vastanud: «Mis karjane ma küll oleksin, kui oma elu hoides karja maha jätaksin?» Maa peamehe sooviks oli superintendendi kukutamine, kuigi viimase eeskujuliku elu ja õpetuse kohta polnud midagi ütelda, kuid tegelik põhjus seisiski tema südamlikus suhtumises ärganutesse. See tingis kaebuse tegemise Gutsleffi peale salajasele inkvisitsioonikantseleile Peterburis ja tulemuseks tõenäoselt oli keisrinna Elizaveta kohene reageering, saates Semanovi ihukaitseväe kapteni Repninsky korraldusega koheselt ühe komandoga minna Saaremaale ja maa peamehe (Tunzelmanni) käsul arreteerida superintendent Gutsleff, õpetaja Hölterhof, dr. Kügelstein ja teoloogia kandidaat Fritsche ja rangeima valve all toimetada nad Peterburi kindlussesse (Peeter-Pauli kindlus). Ootamatult tuli see ihukaitseväe kapten 21. aprillil 1747 Kuressaarde. Teise päeva vastu õhtut külastas vend Blauberg Gutsleffi ja kuna kogu linn oli kapteni komandoga linna tulekust ärevuses, siis superintendent on vennalt küsinud tema arvamust selle kohta, mille peale vend oma lihtsameelsuses on vastanud: Ma usun, et see puudutab teid (es wird Ihnen gelten). Gutsleffi õnnis vastus selle peale on olnud: Nüüd sündigu minu Issanda tahtmine, ma olen Tema vaeseim sulane, ja olen enese ihu ja hingega Temale üle andnud; Tema tehku minuga, mis Temale meeldib! … Selle õhtu saatis Gutsleff mööda õndsas keskustelus vend Blaubergiga, kosutades ennast päeva loosungisõnaga 5. Moosese 8:5 ja see jäigi tema viimaseks õhtuks oma kodus, sest samal ajal, kui ta heitis rahulikult voodisse, laskis kapten maja ümber piirata, läks ise tema magamistuppa ja tõi ta lausa voodist välja ning viis ta nii ruttu kui võimalik siinsesse kindlusesse (Kuressaare lossi), asetades tema topeltvalve alla, nii et keegi enam ei tohtinud pääseda tema juurde. See toimus palmipuudepüha laupäeva õhtul, 23. aprillil 1747. Teda hoiti kindluses vahi all kuni Suure Reedeni, 29. aprillini, mil ta öösi heideti valvurite poolt kibitkasse (kattega kerge vanker), visati matid peale, et ta ei oleks nähtav ega tuntav. Ehmumisest ja kõigest läbielatust jäi Gutsleff haigeks, kuid sellest hoolimata viidi ta edasi Peterburi kindlusesse, selle maa-alusesse võlvitud ruumi, kus mõrtsukad ja teised võllaroad (Malefikanten) trellide taga istusid. Need, kes neid võlvialuseid ja neisse suletud vangide hulki on näinud, ei oska küll jäledamat ette kujutada: hallitus, niiskus, söödikud, läpane õhk. Vanade vangide hulgas pidid olema ka esimesed üleastujad kohtuotsust oodates. Siin pidi nüüd olema ka superintendent Gutsleff, ilma ülekuulamiseta ja teadmata, milles teda üldse süüdistatakse ja teadmata ka oma kolmest saatusekaaslasest, kes samuti olid Peeter-Pauli kindluses. Ta pidi siin olema kaks aastat, nii et ta riided seljas ära kõdunesid ja tema särgist polnud muud järele jäänud kui selle krae ümber kaela… Alles hiljem hakkas Gutsleffi ja tema sõprade olukord paranema…
Vend Hölterhof, kes tundis ka kokakunsti, hoolitses viimasel ajal, kui selleks avanes võimalus, oma superintendendi eest nii toidu kui rahaga ning nad olid teineteisele lohutajaiks. 8 päeva enne Gutsleffi surma nägi ta teda viimast korda vangla uksel seismas suures nõrkuses. Ta pidi üle viidama parematesse ruumidesse. Tema nägu lumivalgeist juustest paistis kui ingli nägu. Küsimusele, kuidas ta ennast tunneb, on ta vastanud: «Recht gut!» Vend Gutsleffi ihu maeti Peterburi Viiburi linnaosa Samsoni surnuaiale 2. veebruaril 1749 ja kuus aastat hiljem maeti sinnasamasse ka õnnis õde Hölterhof. Nende ühisel hauakivil on kirik: EBERHARD GUTSLEFF weiland SUPERINTENDENT auf Oesel, ANNO 1749. d. 21ten JANUAR und der Magd Jesu CHRISTIANE JUDITH HÖLTERHOF ANNO 1755 d. 9ten JULY (Kuupäevad on vana kalendri järgi).»
[1] Osundatud teosest: Christian Kelch. Liivimaa ajalugu. Tõlkinud Ivar Leimus. Tartu, Eesti Ajalooarhiiv, 2004, lk XIV–XV (tõlkija eessõna).
[2] Voldemar Ilja. Vennastekoguduse (Herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti) 1744–1764. II. Tallinn: Logos, 2000. Lk 212–217.
[3] Selle all on mõeldud seadmist või õnnistamist piiskopiametiga võrreldavasse superintendendiametisse.
