«Sest ta on vaadanud oma teenijanna tühisuse peale. Seepärast kiidavad mind õndsaks kõik inimlapsed.» Lk 1:48

Seega, kes tahab Maarjat õigesti austada, ei tohi vaadata mitte üksnes Maarjat, vaid peab ta asetama Jumala ette nii, et ta jääb Jumalast kaugele allapoole ja laskma tal seal seista ilustamata, vaatama teda tema tühisuses (nagu Maarja ise ütleb), seejärel imestama Jumala määratu armu üle, kes sellise väeti, tühise inimese peale nii heldelt ja armuliselt vaatab, teda embab ja õnnistab. See vaatepilt liigutaks sind ja sa varustaksid end kõige heaga sellise Jumala ees, kes väeti, põlatud, tühise inimese peale nii armuliselt vaatab, kuid ei põlasta teda. Sellest saab sinu süda kinnitust usus, armastuses ja lootuses Jumalasse.

Mis sa arvad, kas Maarjale saaks olla miski armsam sinu jõudmisest Jumala juurde tema kaudu? Temalt õpid Jumalat usaldama ja Tema peale lootma ka siis, kui oled põlatud ja murest murtud. Ta ei taha, et elusalt või surnult tema juurde tuleksid, vaid et sinu tee viiks tema kaudu Jumala juurde.

Nii jõuaksid kõik südamed tema kaudu sellisesse suhtesse Jumalaga ja võiksid täie usaldusega öelda: «Oh õnnis neitsi ja Jumala ema, kuis küll Jumal näitas sinus nii suurt lohutust sellega, et vaatas sinu väärituse ja tühisuse peale nii armuliselt, et nüüdsest meenutatakse: Ta ei põlga meid vaeseid tühiseid, inimesi sinu eeskuju järgi, vaid vaatab meid armuliselt.»

Katkend Martin Lutheri kirjutisest «Magnificat» (tõlkinud Urmas Petti)

Märkus. «Ad Deum per Mariam» – Maarja kaudu Jumala juurde (lad. k.)