Martin Luther mainib «Magnificat’is» Jumala nelja nuhtlust, milleks on tema sõnul katk, hinnatõus, sõda ja kurjad valitsejad (Hs 14:21 alusel; sealses loetelus on mainitud kurje metsloomi, mis Lutheri tõlgenduses tähendavatki kahjulikke vürste).
Näib nii, et viimastel aastatel on need neli nuhtlust ka meid mõjutama pääsenud – koroona (2020), hinnatõus (alates 2021), sõda (2022) ja kurjad valitsejad (2023), just selles järjekorras.
Kas sellest on sündinud nähtavat meeleparandust? Ei paista olevat. Pigemini süveneb paadumus. Maad on võtnud uhkus, ülbus, alpus, sõgedus, vaimupimedus. Kõlab jumalateotus ja pilge, kasvab vimm.
Luther kirjutab: «Sest inimese süda, loomu poolest liha ja veri, on juba iseenesest pisut ülbe. Ja kui talle lisaks antakse kätte vägi, vara ja au, saab ta sellest tubli põhjuse jultumuseks ning liigne kindlusetunne juhib teda veelgi enam selles suunas, et Jumal unustatakse ja oma alamaid tähele ei panda. Ja kuni on võimalus karistamatult kurja teha, minnakse üha kaugemale ja muututakse loomaks, tehakse üksnes seda, mis lõbu pakub ja ollakse nime poolest isand, aga tegudes koletis.»
Kyrie, eleison!
