I. Mina usun ainsasse Jumalasse...

Esimene asi, mis kristlasel peab olema, on usk. Ilma selleta ei saa kellegi kohta öelda, et ta on tõeline kristlane. Usk annab neli head asja. Esiteks on usu kaudu hing seotud Jumalaga, sest kristliku usu kaudu heidab hing Jumalaga justkui abiellu: «Ma kihlan sind enesele usu pärast [ja sina pead tundma Issandat]» (Ho 2:22). Seepärast inimese ristimisel öeldakse talle esmalt: «Kas sa usud Jumalasse?», sest ristimine on esimene usu sakrament. Nõnda lausub Issand Markuse evangeeliumi lõpus: «Kes usub ja on ristitud, see päästetakse» (Mk 16:16). Ristimisest ilma usuta ei ole tolku. Peab teadma, et ühtki heategu ei võeta Jumala poolt vastu, kui seda ei ole tehtud usus: «Ilma usuta on võimatu olla meelepärane Jumalale» (Hb 11:6). Ka Augustinus ütleb: «Kus ei tunta tõde, seal on voorus võlts ka kõige paremate kommete juures.»

Teiseks algab usu läbi meis igavene elu, mis ei ole midagi muud kui Jumala tundmine, nagu Johannesel lausub Issand: «Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat» (Jh 17:3). See Jumala tundmine saab alguse usu kaudu meis siin, kuid jõuab lõpule tulevases elus, kus me tunnetame Jumalat nagu ta on, nagu öeldakse kirjas heebrealastele: «Usk on loodetava tõelisus, [nähtamatute asjade tõendus]» (Hb 11:1). Keegi ei saa jõuda õndsuseni, mis on tõeline Jumala tundmine, kui ta esmalt ei õpi tundma usu kaudu. «Õndsad on need, kes ei näe, [kuid usuvad] (Jh 20:29),» ütleb Johannes.

Kolmandaks juhib usk siinset elu. Et hästi elada, peab inimene teadma, mis on selleks tarvis. Kui seda peaks õppimise kaudu omandama, siis ta kas ei pruugi selleni üldse jõuda või võtab see tal ilmatuma aja. Usk aga õpetab kõike, mis läheb tarvis, et hästi elada. Usk õpetab ka seda, et on üks Jumal, kes tasub headele ja karistab halbu ja et on teine elu ja veel muidki asju, mille teadmine kannustab meid tegema head ja hoiduma kurjast: «Minu õige aga jääb usust elama» (Ha 2:4). On selge, et ükski filosoof enne Kristuse tulekut ei küündinud kõikide oma püüdluste kiuste Jumala ja [igaveseks] eluks vajaliku tundmises ligilähedale sellele, mida peale Kristust usu kaudu teab iga vanamemmgi, mistõttu öeldakse: «Maa on täis Issanda tundmist» (Js 11:9).

Neljandaks saame me usu läbi kiusatustest võitu: «Pühad vallutasid usu läbi kuningriike» (Hb 11:33). See on selge, sest kõik kiusatused tulevad kas kuradist, maailmast või lihast. Kurat ahvatleb mitte kuuletuma ja mitte alistuma Jumalale. Sellest [kiusatusest] saab usu kaudu lahti, sest usu kaudu me teame, et Jumal on kõige Issand ja seepärast tuleb talle kuuletuda: «[Olge kained, valvake!] Teie süüdistaja, kurat, [käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata]» (1Pt 5:8). Maailm kiusab meid aga meelitades eduga või hirmutades ebaõnnega. Sellestki saame usu kaudu võitu, mis annab meile lootuse praegusest paremale elule, nii et me põlgame selle maailma hüvesid ega karda raskusi, sest see õpetab meid uskuma, et on olemas palju halvem asi – põrgu: «Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – [meie usk]» (1Jh 5:4). Liha kiusab nõnda, et juhib meid praeguse elu põgusate naudingute juurde. Usk aga näitab meile, et kui me nende külge liigselt klammerdume, siis kaotame igavesed naudingud: «Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, [millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled!]» (Ef 6:16). Selle põhjal on niisiis selge, et usust on väga palju kasu.

Mõned aga ütlevad, et rumal on uskuda, mida ei saa näha ja et nähtamatuid asju ei peagi uskuma. Ma ütlen esiteks seda, et meie mõistuse ebatäiuslikkus hajutab selle kahtluse, sest kui inimene saaks täiuslikult tunnetada kõike – nii nähtavat kui nähtamatut, oleks rumal uskuda, mida me ei näe. Meie tunnetus on aga nõrk, nii et ükski filosoof ei saa uurida lõpuni isegi ainsa kärbse loomust. Selle kohta saab lugeda, et üks filosoof olla kolmkümmend aastat üksinduses olnud, et mesilase loomust tundma õppida. Järelikult, kui inimese mõistus on nõnda väeti, kas ei ole siis rumal uskuda Jumala kohta ainuüksi seda, mida inimene iseenda kaudu on võimeline tunnetama? Nende vastu öeldakse: «Vaata, Jumal on suur ja meie ei mõista teda» (Ii 36:26).

Teiseks võib vastata nõnda: oletame, et mingi õpetlane ütleks midagi oma teadmiste pinnalt ja mingi maakas kostaks vastu, et see küll nii ei ole nagu õpetlane räägib, kuigi ta ei saa lihtsalt aru, siis peetaks seda maakat üpris ogaraks. Kindel on aga, et ingli mõistus ületab suuresti parimategi filosoofide oma, niisamuti nagu filosoofi mõistus ületab maamehe oma. Seepärast oleks filosoof rumal, kui ta ei usu, mida inglid ütlevad, ja veel rumalam, kui ei usu seda, mida ütleb Jumal. Nende vastu lausub Jeesus Siirak: «Sulle on näidatud palju asju, mida inimesed ei mõista» (Eccl 3:25).

Kolmas vastus on see, et kui inimene sooviks uskuda vaid seda, mida ta tunneb tõsikindlalt, siis ta ei saaks siin maailmas elada. Tõepoolest, kuidas saaks keegi elada, kui ta teist ei usu? Kuidas ta saaks uskuda isegi seda, et see või teine on ta isa? Seepärast on vältimatu, et inimene usuks millessegi, millest tal ei ole iseenesest täit teadmist; keegi aga ei pea uskuma millessegi muusse kui Jumalasse. Usulausete umbusaldajad ei ole seepärast mitte targad, vaid hoopis rumalad [ja kõrgid], nagu lausub Apostel: «See on iseennast täis ega saa millestki aru» (1Tm 6:4). Seepärast ütles ta: «Ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud» (2Tm 1:12). «Teie, kes Issandat kardate, uskuge temasse [ja teie tasu ei jää tulemata!]» (Srk 2:8).

Neljandaks võib vastata, et Jumal tõestab sulle, et see, mida õpetab usk, on õige. Kui kuningas läkitaks oma pitseriga kirja, siis mitte keegi ei söandaks öelda, et see kiri ei väljenda kuninga tahet. On ilmne, et kõik, mida pühad meile on õpetanud ja edastanud usu kohta Kristusesse, on Jumala pitseriga kinnitatud. See pitser seisneb tegudes, mida saab teha vaid Jumal, mitte aga ükski loodu – need on imeteod, millega Kristus on kinnitanud apostlite ja pühade poolt öeldut.

Kui sa ütled, et keegi pole ihusilmaga näinud neid imesid sündimas, siis ma vastan sellele järgmiselt. Pole kahtlustki, et kogu maailm on kummardanud iidoleid, see ilmneb juba paganarahvaste enda ajaloost. Need kõik on nüüd võtnud vastu Kristuse – nii targad, rikkad, vägevad kui ka paljud teised, ja seda lihtsate, vaeste ja väheste meeste jutlustamise kaudu, kes kuulutasid vaesust ja naudingute põlgamist. See on sündinud kas imekombel või mitte. Kui imekombel, siis minu eeldus on õige. Kui ei ole imekombel, siis ma ütlen selle peale: kas saab olla suuremat imet, kui et kogu maailm ilma imedeta pöörduks? Edasi ei ole vajagi küsida.

Järelikult ei pea keegi usus kahtlema, vaid neid asju, mida õpetab usk, tuleb uskuda nähtavatest asjadest kindlamini, sest inimese pilk võib eksitada, Jumala teadmine aga ei peta eales.

II. Mina usun ainsasse Jumalasse

Kristlased peavad esimese asjana uskuma, et on üks Jumal. Siin tuleb aga esmalt vaadata, mida nimi «Jumal» tähendab. See nimi ei tähenda midagi muud, kui kõige asjade valitsejat ja kaitsjat. Järelikult see, kes usub, et siin maailmas on kõik asjad kellegi juhtimise ja hoole all, see usubki Jumala olemasolusse.

Kes aga leiab, et kõik tekib juhuse tahtel, ei usu Jumala olemasolusse. Nii rumalat inimest aga küll ei ole, kes eitaks, et looduses on kõik asjad kindla aja ning korra järgi juhitud, hoitud ja seatud. Me näeme ju päikest, kuud, tähti ja kõike looduses olevaid asju liikumas neile määratud rada, mida ei saaks olla, kui kõik toimuks juhuse tahtel. Seepärast, kui peaks leiduma keegi, kes ei usu Jumala olemasolusse, oleks ta rumal, nagu ütleb Lauluraamatu psalm: «Sõge ütles oma südames: «Jumalat pole!»» (Ps 14:1).

Samas on mõned, kes küll usuvad, et Jumal juhib ja korraldab kõiki asju looduses, kuid see ei puuduta inimtegevust – nimelt nad usuvad, et inimtegevus ei kuulu jumaliku ettehoolduse alla. Põhjus on selles, et nad näevad selles maailmas häid inimesi, kes on muserdatud, ja halbu, kes naudivad edu, mis näikse kõrvaldavat inimeste suhtes jumaliku ettehoolduse. Iiob kõneleb nende eest, öeldes: «[Pilved on tal varjuks ees], ei ta siis näe, ta ju kõnnib taevavõlvil» (Ii 22:14).

See on rumalast rumalam [arvamus]. Nendega inimestega on selline lugu nagu arstikunstis võhikuga, kes nähes arsti andmas ühele haigele vett, teisele veini, nagu arstikunst ette näeb, usub, et see leiab aset juhuslikult, sest ta ei taipa arstikunstist mõhkugi – arstil aga on ühele veini ja teisele vett andes kindel põhjus taga. Nii on lugu ka Jumalaga. Jumal teab oma kindla ettehoolduse ja korralduse põhjal, mis on inimesele tarvis, nii et mõnele heale saadab ta kannatust ja mõnele halvale edu. Seega tuleb pidada sellist inimest, kes usub, et see leiab aset juhuse tahtel, lihtsalt rumalaks, sest tema arvamus on põhjustatud ainuüksi sellest, et ta jumaliku kunsti ja korralduse põhjuseid ei adu. Iiob: kas sa ei tea, «kui mitmetahuline on tema seadus» (Ii 11:6).

Seepärast tuleb kindlalt uskuda, et Jumal korraldab ja juhib mitte ainult loodust, vaid ka inimtegevust: «Nad ütlesid: Issand ei näe, [Jaakobi Jumal ei saa aru]», «kes õpetab inimesele teadmist» (Ps 94:7, 10). Jumal näeb kõike, nii inimese mõtteid kui salajasi südamesoove. Seepärast on inimesele iseäranis vajalik hästi toimida, sest kõik, mida ta teeb või mõtleb, on Jumala ees avalik.

Edasi tuleb uskuda, et on ainult üks Jumal, kes kõike korraldab ja juhib. Põhjus on selles, et inimeste asjad on hästi paigas — paljusid korraldab ja juhib üks, sest juhtide paljusus kutsub tihti esile alamates lahkhelisid. Jumalik valitsus on inimeste omast üle, seega on ilmne, et maailma valitsemine leiab aset ühe Jumala, mitte aga paljude jumalate poolt.

On neli põhjust, mis panevad inimesi arvama, et jumalaid on palju. Esimene on inimese mõistuse nõrkus. Nõrga mõistusega inimesed ei ole suutelised kehalistest asjadest kaugemale nägema ning nad ei usu, et on olemas midagi kõrgemat kehade meelelisest loomusest. Seetõttu pidasid nad maailma korralduses nendest kehadest ülemaks, mis näis neile ilusam ja väärtuslikum ning nad omistasid ja osutasid neile jumalikku austust. Need taevased kehad on päike, kuu ja tähed. Nendega on niisugune lugu nagu sellega, kes läheb kuninga õukonda sooviga teda näha ja usuks, et kuningas on lihtsalt see, kes on hästi riides või mõni õukonna ametimees. Nende kohta öeldakse Saalomoni Tarkuseraamatus: «[Nad pidasid maailma valitsevaid jumalaiks] päikest või kuud või tähtede sõõri» (Trk 13:2); «[kes need on valmistanud], on vägevam» (Trk 13:4); «Tõstke oma silmad taeva poole [ja vaadake alla maa peale; sest taevad haihtuvad kui suits ja maa kulub nagu kuub, selle elanikud hukkuvad samamoodi. Aga minu pääste jääb igavesti ja minu õiglus ei lõpe]» (Js 51:6).

Teine põhjus tuleneb inimeste austamisest. Mõned inimesed, soovides isandaile ja kuningaile austust avaldada, osutasid neile kuuletudes ja alludes austust, mis kuulub tegelikult Jumalale. Nii tegid nad mõned peale surma jumalaks, mõned aga kuulutasid jumalaks juba eluajal: «Teadku kõik rahvad, et ei ole teist jumalat maa peal peale Nebukadnetsari» (Ju 5:29).

Kolmandaks tuleneb see ülemäärasest kiindumusest pere ja sugulaste vastu. Mõned tegid liigsest armastusest oma pereliikmete vastu neist peale surma kujusid ja sellest tuli, et nad osutasid neile kujudele jumalikku austust. Saalomoni Tarkuseraamatus öeldakse selle kohta: kõik, kes «teenisid kas kuningaid või oma ihasid, [andsid kividele ja puudele] sobimatu nime» (Trk 14:21).

Neljandaks tuleneb see kuradi pahatahtlikkusest. Sest kurat tahtis algusest peale olla Jumalaga võrdne, mille kohta on öeldud: «[Ma tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed] asetan ma oma aujärje...» (Js 14:13). Ega kurat ole seda soovi veel maha matnud. Seepärast on püüab ta kõigest väest panna inimesi endale ohvrit tooma. Mitte et talle on niiväga meelepärane ohverdatav koer või kass, aga talle meeldib, et teda austatakse nagu Jumalat. Sellest tuleneb, et ebajumalate sisse läinud kuradid kinnitasid, et neid austataks jumalatena: «Kõik paganarahvaste jumalad on deemonid». Apostel ütleb: «Mida paganad ohverdavad, seda nad ohverdavad kurjadele vaimudele, [aga mitte Jumalale]» (1Kr 10:20).

Kuigi see on kohutav mis kohutav, leidub siiski üksjagu inimesi, kes nende nimetatud nelja põhjusega eksivad – kuigi oma südames mitte, siis tegudega kinnitavad nad ometi, et usuvad paljudesse jumalatesse. Sest need, kes usuvad, et taevakehad saavad inimese tahet mõjutada, ja kes oma tegemistes lähtuvad teatud aegadest, peavadki ju neid kehasid jumalateks: «Ärge kartke taeva märke, [mida paganad kardavad, sest rahvaste seadused on tühised]» (Jr 10:2). Samuti kõik need, kes kuuletuvad pigem kuningatele kui Jumalale või kuuletuvad selles, milles ei pea, teevad neist endale jumalad: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna» (Ap 5:29). Samuti kõik need, kes armastavad oma peret või sugulasi rohkem kui Jumalat, näitavad oma tegudega jumalate paljususele. Nii ka need, kes armastavad iseennast rohkem kui Jumalat – nende kohta lausub Apostel: «Nende jumal on kõht» (Fl 3:19). Niisamuti need kõik, kes võtavad osa nõidustest ja loitsimistest, peavad deemoneid jumalateks. Põhjus on selles, et nad paluvad deemonitelt seda, mida üksnes Jumal saab anda – millegi salajase asja ilmutamist ja tõde tulevaste asjade kohta.

Järelikult esimene asi, mida peab uskuma, on see, et on vaid üks Jumal. Palugem siis Issandat...

III. Kõigeväelisesse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse

Nagu eelnevalt öeldud, esimese asjana peab uskuma, et on ainult üks Jumal. Teine asi on aga see, et me usuksime, et see Jumal on taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu looja. Jätkem praegu peened põhjendused sinnapaika. Seda, et Jumal on kõik teinud ja loonud, saab demonstreerida lihtsa näite varal.

Kui keegi siseneb majja ja lävel lööb talle soojus näkku ning edasi minnes tunneb ta üha suuremat soojust, siis küllap ta usub, et sees on tuli, mis seda soojust põhjustab, kuigi ta tuld ise ihusilmaga ei näe. Nii on lood ka selle maailma asjadega. Sest kui nüüd seesama inimene näeb, et kõik asjad on ilu ja ülevuse eri tasemete järgi paika pandud ja mida lähemale ta Jumalale jõuab, seda ilusamad ja üllamad need asjad on. Sellest tuleneb, et taevased asjad ületavad suursugususe ja ilu poolest kehalisi asju siin all, niisamuti nähtamatud asjad nähtavaid. Seepärast peab uskuma, et see kõik tuleneb ühest Jumalast, kellele eri asjad võlgnevad oma suursugususe ja eksistentsi: «Kõik inimesed on tühised, [kellel ei ole Jumala tunnetust, ja nähtavaist heategudest ei suutnud nad ära tunda, kes on selle looja]» (Trk 13:1); «loodu suurusest [ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja» (Trk 13:4). Niisiis me peame kindlasti nõustuma, et kõik selles maailmas on loodud Jumala poolt.

Sellega seoses tuleb vältida kolme eksimust. Esimene on manilaste oma, kes väidavad, et kõik nähtav on loodud kuradi poolt, pidades Jumalat üksnes nähtamatu maailma loojaks. Selle eksimuse põhjus on selles, et nad ütlevad küll Jumala olevat ülima hea, mis on muidugi õige, ning et kõik, mis tuleb heast, on ise ka hea. Mida nad aga ei tea, on see, kuidas heal ja kurjal vahet teha. Nad uskusid, et kõik, mis on mingil moel halb, on lihtsalt halb. Näiteks tuld, kuna see hävitab, nimetatakse lihtsalt halvaks, samuti vett, sest see lämmatab, nõndasamuti teisi asju. Nii et kuna nendest meelelistest asjadest ei ole mitte miski lihtsalt hea, vaid on mingis osas ka puudulik, siis nad ütlesidki, et kõik nähtav ei ole loodud mitte hea Jumala, vaid kurja poolt.

Augustinus tõi nende vastu järgmise võrdluse: kui keegi läheb käsitöölise töökotta, leides sealt tööriistu, mille vastu käies ta endale viga teeks, ning peaks seetõttu seda meistrimeest kurjaks, kuna tal niisugused riistad on, siis oleks see inimene küll rumal, sest käsitöölisel on need seal ikka oma töö jaoks. Niisamuti on rumal öelda, et loodu on halb, kuna see on kellelegi kahjulik – sest mis mõnele kahjulik, see teisele kasulik.

See [manilaste] viga on vastuolus kiriku usuga, ning selle kõrvaldamiseks öeldakse [Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses]: «nähtava [ja nähtamatu] Loojasse». «Alguses lõi Jumal [taeva ja maa]» (1Ms 1:1); «Kõik on tekkinud tema läbi [ja ilma temata ei ole tekkinud midagi]» (Jh 1:3).

Teine eksimus on selles, et arvatakse maailma olevat igavene, mille kohta ütleb Peetrus: «Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda [nagu loomise algusest  peale]» (2Pt 3:4). Selle seisukohani on jõutud seeläbi, et ei osatud näha, kuidas maailm on alguse saanud. Nagu rabi Mooses ütleb: nad sarnanevad lapsega, kes on peale sündi pandud saarele, kus ta ei ole kunagi näinud rasedat naist ega lapse ilmale tulekut; kui ta nüüd on suureks kasvanud ja talle räägitakse, mis moel inimest eostatakse, üsas kantakse ja ilmale tuuakse, siis ei usuks kedagi, kes sellist juttu talle räägib, sest talle näiks ilmvõimatu, et inimene saab olla ema kõhus. Nii ei usu ka need inimesed maailma praegust seisu vaadates, et see on alguse saanud. Seegi seisukoht on vastuolus kiriku usuga, ning selle kõrvaldamiseks öeldakse [usutunnistuses]: «taeva ja maa Loojasse». Kui asjad on loodud, siis sellest tuleneb, et need ei ole olnud alati olemas. Seepärast öeldakse: «Ta käskis – ja nad loodi» (Ps 148:5).

Kolmas eksimus seisneb selles, et Jumal lõi maailma ainest, mis oli eelnevalt olemas. Selle seisukohani on jõudnud need, kes üritasid kõrvutada Jumala suutlikust meie omaga. Kuna inimene saab valmistada midagi vaid olemasolevast ainest, siis uskusid nad, et nõnda on see ka Jumala puhul. Seetõttu nad ütlesidki, et kõikide asjade loomisel pidi Jumalal olema eelnev aines, millest luua.

See ei vasta tõele. Inimene ei saa olemasoleva aineta midagi valmistada, sest ta on vaid osaline looja – ta saab küll vormida, aga vaid ainest, mis on piiratud ja teise poolt talle ette antud. Põhjus on selles, et inimese võime on piiratud ainuüksi vormiga ja seetõttu ta saab olla vaid selle vormi põhjus. Jumal seevastu on kõikide asjade üleüldine põhjus – ta ei loo mitte ainult vormi, vaid ka aine, mille ta tegi mitte millestki. Seepärast öeldakse selle eksimuse eemaldamiseks [usutunnistuses]: «taeva ja maa Loojasse».

Loomine erineb tegemisest, sest luua tähendab midagi teha mitte millestki, tegemine aga tähendab teha midagi millestki. Niisiis, kui Jumal teeb kõik mitte millestki, siis tuleb uskuda, et ta saab hävitades ka kõike uuesti teha. Nii saab Jumal valgustada pimedat, äratada surnu üles ja teha muid imetegusid: «Sest kui sa tahad, siis sa võid» (Trk 12:18).

Sellise lähenemisega saavutab inimene viis asja. Esiteks jumaliku majesteetlikkuse tunnetamine. Tegija eelneb alati tehtavale; kuna Jumal on kõik asjad teinud, siis on selge, et ta ületab kõiki asju. Mõtle sellele: «Kui nad, olles võlutud nende ilust, [pidasid neid jumalaiks, siis oleksid nad pidanud ka teadma, kuivõrd parem on nende Valitseja, sest tema, kes on ilu algkuju, on need loonud]» (Trk 13:3). Sellest tuleneb, et kõik, mida saab mõista või välja mõelda, on vähem kui Jumal: «Vaata, Jumal on suur [ja meie ei mõista teda, tema aastate arv on uurimatu]» (Ii 36:26).

Sellega juhitakse meid tänamiseni. Kuna Jumal on kõige looja, siis pole kahtlust, et mis me oleme või mis meil on, tuleb Jumalast. Apostel ütleb: «Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, [otsekui sa ei oleks seda saanud?]» (1Kr 4:7). «Issanda päralt on maa [ja tema rikkus ning kõik, kes maa peal elavad]» (Ps 24:1). «Kuidas ma tasun Issandale [kogu hea, mida ta mulle teeb? Ma tõstan] võidukarika [ja hüüan appi Issanda nime]» (Ps 116:12–13).

Kolmandaks juhitakse meid raskustes kannatlikkuseni. Kuigi kogu loodu on Jumalast ja seetõttu oma loomult hea, siiski peame uskuma, et kui miski meid kahjustab ja valmistab piina, siis see vaev tuleb samuti Jumalast, süü aga mitte, sest Jumalast ei tule mitte midagi halba. Seetõttu kui kõik raskused, mis inimest vaevavad, tulenevad Jumalast, siis peab inimene need kannatlikult ära taluma, sest need tulevad Jumalalt ja on tehtud hea pärast. Sest kannatused puhastavad pattudest, alandavad süüdlasi, kutsuvad häid üles Jumala armastusele: «Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?» (Ii 2:10).

Neljandaks juhitakse meid sellega kohtlema loodud asju õigesti. Sest me peame kasutama loodut nii, milleks ta on Jumala poolt tehtud. Tehtud on see aga kahel eesmärgil: [4.1] esiteks Jumala auks: «Issand on kõik teinud otstarbekohaselt» (Õp 16:4), see tähendab, tema enda auks; [4.2] teiseks inimeste heaks: «Mida Issand, sinu Jumal, on teinud» (5Ms 4:19). Järelikult me peame kasutama asju Jumala auks, see tähendab, et olla Jumalale meelepärased, ja enda jaoks, kuid mitte Jumala vastu nagu pattu: «Kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme sulle andnud» (1Aj 29:14). Niisiis, mis iganes sul on – teadmine, rikkus, ilu – selle kõik pead sa tagasi andma ja kasutama Jumala kiituseks.

Viiendaks juhitakse meid sellega inimväärikuse tunnetamiseni. Jumal on teinud kõik inimese jaoks: «Kõik sa panid tema jalge alla» (Ps 8:7). Inglite järel on inimene loodud olenditest kõige enam Jumala sarnane: «Tehkem inimesed [oma näo järgi, meie sarnaseks]» (1Ms 1:26). Jumal ei ütelnud seda ei taevaste ega tähtede, vaid inimese kohta, ja mitte kui keha, vaid kui vaba tahtega hävimatu vaimu kohta, millega ta sarnaneb Jumalale rohkem kui ükski teine loodud olend. Seepärast me peame arvestama, et inimene on loodud olendeist inglite järgi kõige väärikam ning mitte mingil viisil pattudega ja korratute soovidega kehaliste asjade järgi oma väärikust vähendama, sest need asjad on meist vääritumad ning on tehtud meid teenima. Samal moel me peame vaatama endale kui Jumala poolt tehtule, sest Jumal lõi inimese valitsema kõike, mis on maa peal ning et ta alluks ise Jumalale. Meil tuleb niisiis käsutata ja valitseda asjade üle ning alluda, kuuletuda ja teenida Jumalat, mille läbi me jõuame Jumala naudinguni, mille nimel [palvetagem]...

Kommentaarid

Aquino Thomas pidas apostelliku usutunnistuse jutluse Napoli San Domenico Maggiore kirikus 1273. aasta paastu ajal. Siin avaldatud tekst on selle jutluse kolme sissejuhatava artikli tõlge. Apostelliku usutunnistuse seletus kuulub Aquino Thomase nn katehheetiliste tekstide hulka, mille hulgas leiab veel seletusi Meie Isa palve, Ingli tervituse palve ja kümne käsu kohta.

Usutunnistuse seletuse jagamine artiklitesse erinev suuresti tekstiväljaannetest. Tänaseni ei ole tegelikult päris head Aquino Thomase katehheetiliste tekstide allikakriitilist publikatsiooni. Siin avaldatud tõlge põhineb Nicholas Ayo poolt 1988. aastal eelpublitseeritud Commissio Leonina tekstil.

Apostellik usutunnistus koosneb traditsiooniliselt kaheteistkümnest osast. Selle järgi on liigendatud peatükkideks ka Thomase kommentaarid. Commissio Leonina väljaanne jaotab teksti käsikirjalisele pärandile tuginedes viieteistkümneks peatükiks. Thomas on ise ütelnud, et usutunnistust jagatakse enamasti kaheteistkümneks või neljateistkümneks osaks. Thomas on usutunnistust käsitlenud oma teisteski töödes: De articulis fidei, Summa Theologica (II-II, q1, a8) ja Compendium Theologicae (I, 246).

Usutunnistuse kommentaar ei ole teoloogiline traktaat. Thomas toob rõhutatult lihtsaid näiteid ja isegi toonitab, et jätkem keerulised mõttekäigud kõrvale. See ei tähenda, et teemakäsitlustes tehtaks allahindlust. Pigem võiks öelda nii, et tema soov ei olnud midagi formaalselt või tõestada, vaid pigem kuulajatele edasi anda usutunnistuse oluline mõte. Thomas on seisukohal, et käsitletavad teemad on auditooriumile jõukohased. Thomas ütleb, et üksi filosoof enne Kristuse tulekut ei küündinud kõikide oma püüdluste kiuste Jumala tundmises ligilähedale sellele, mida peale Kristust teab iga vana nainegi.

Tõenäoliselt pidas Thomas katehheetilised jutlused rahvakeeles, mille on napoli murdest ladina keelde tõlkinud Thomase pihiisa ja sekretär Reginald Pipernost. Kas üleskirjutuse aluseks on olnud ka Thomase märkmed, ei ole täpselt teada. On oletatud, et ladinakeelne tekst kirjutati üles stenograaf-tõlkena, mida hiljem on parandatud. Vaatamata sellele, et usutunnistuse kommentaari ladinakeelne tekst ei ole Thomase enda käega kirja pandud, peetakse teksti autentseks.

Thomas esitas usutunnistuse kommentaarid aasta enne oma surma. Tegu oli ühega tema viimastest töödest. Sama aasta (1273) detsembri nigulapäeva sai Thomasele missal osaks ilmutus, peale mida ta enam midagi ei dikteerinud ega kirjutanud, kinnitades Reginaldile korduvalt: «Ma ei saa enam, sest kõik, mis ma olen kirjutatud, tundub mulle põhk [...] võrreldes sellega, mis ma nägin ja mida mulle on ilmutati» (Raynalde, non possum, quia omnia que scripsi videntur mihi palee [...] Omnia que scripsi videntur michi palee respectu eorum que vidi et revelata sunt michi).

Lõpetuseks võiks veel lisada, et käesolev aasta 18. juulil algas Aquino Thomase juubeliaasta tsükkel, mis kestab kuni 2025. aasta 8. jaanuarini, mil täitub 800 aastat ingelliku doktori sünnist. Tänavu 18. juulil möödus 700. aasta Aquino Thomase kanoniseerimisest. Järgmise aasta märtsis aga täitub 750 aastat Aquino Thomase surmast.

Sven-Olav Paavel

Laupäeval, 16. septembril, pidas Eestis visiidil viibiv Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus Värska lauluväljakul jumalateenistuse, millest kujunes tema külaskäigu kõige rahvarohkem sündmus ning millega tähistati ühtlasi Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia sajandat aastapäeva.

Värskasse oli kokku tulnud tuhatkond õigeusklikku ja õigeusu sõpra Eesti eri paigust Saaremaast Setomaani. Iseäranis torkasid rahva seas silma rahvarõivais Kihnu naised.

Liturgial teenisid kaasa Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus, Kydoniai metropoliit Athinagoras, Rootsi metropoliit Cleopas, Peristeri metropoliit Gregorios, Tartu piiskop Eelija ning Pärnu ja Saare piiskop Aleksander. Liturgial osalesid ka Helsingi ja kogu Soome peapiiskop Leo ning Hispaania ja Portugali metropoliit Vissarion.

Oma kõnes, mis loeti ette ka eestikeelses tõlkes, väljendas patriarh Bartolomeus rahulolu autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga.

«Teie emakirik Konstantinoopolis mõistab väga hästi, et te olete oma kirikliku autonoomse asendi raskelt kätte võidelnud ja väärikalt vastu võtnud. Meie vaatame teie peale nagu uhke lapsevanem oma tubli ja andeka lapse peale, sest te olete näidanud üles kõiki neid voorusi, mis pakuksid igale vanemale siirast rõõmu ja rahulolu,» kõneles oikumeeniline patriarh ja lisas, et EAÕK kujutab endast õigeusu tulevikku Läänemere ääres veel paljudeks sugupõlvedeks.

«Sest kristlastena ei ole meie mineviku vangid, vaid tuleviku teerajajad. Nagu keegi on öelnud: Pärimus pole mitte tuha kummardamine, vaid tule hoidmine. Te kannate usutuld edasi, et valgustada teed tulevikku – tulevikku, mis leegitseb jumalikus armastuses ja halastuses,» märkis patriarh.

«Igal jumalikul liturgial võtame enesesse vastu Jumala püha tule Issanda Jeesuse Kristuse püha Ihu ja kalli Vere näol. … Me kanname seda ainetut tuld edasi ja õpetame tema salasust oma lastele ja lastelastele.»

«Me näeme, mis juhtub, kui inimesed kummardavad tuhka. Nad tekitavad tuhka juurde, tuues süütutele hävingut, andes järgi ilmaliku võimu nõuetele, sest nad armastavad võimu. Aga meie, mu armas ristirahvas, ei kummarda võimuiha pärast kellegi ette. Me kummardame vaid armastuse võimu ette,» ütles patriarh.

Oikumeeniline patriarh Bartolomeus saabus Eestisse juba 12. septembril ja lisaks Tallinnale külastas ta Tartut, Valgat ja Pärnut. 18. septembril on kavas Hiiumaal asuva Puski Kristuse sündimise kiriku taasavamine, 19. septembril Aruküla Püha Kolmainu kiriku taasavamine. Visiidi viimasel päeval, 19. septembril, toimub kell 17 Tallinna toomkirikus oikumeeniline palvus.

Tekst ja fotod: Veiko Vihuri

Liturgia ülekannet veebis saab vaadata siit.

Pühapäeval, 10. septembril, tähistati Vastseliina linnuse varemetes Valge risti ime 670. aastapäeva. Sel puhul loeti linnusekabelis ette asjakohased ajaloolised dokumendid, peeti ettekandeid ja pärastlõunal toimus ka «oikumeeniline» missa, kus teenis katoliku preester isa Miguel Tartust ning pühakirja luges kohalik luterlik vaimulik Jaak Pärnamägi.

Keskpäeval kõneles palverändurite majas ajaloolane Aldur Vunk kokkutulnutele imedest ja palverännakute ajaloost, kuid samuti suhtumisest imedesse erinevatel ajastutel. Imedega seotud kohti peeti keskajal olulisteks, kuna Jumal oli ilmutanud neis paikades oma erilist ligiolekut.

Lisaks altariristi-imele meenutas Vunk legendi, mille kohaselt olevat Moskva suurvürst aastal 1380 suure väega Vastseliina linnust piiranud. Kaitsjate seisukord oli täbar ja nad palusid Jumalalt abi. Pärast seda linnuse kagutornist teele lastud ammunool tabanudki suurvürsti otse südamesse ja juhita jäänud vaenlane pöördus tagasi Venemaale.

Teine loeng oli pühendatud kloostrimeditsiinile.

Jumalaema linnuseks kutsutud Vastseliina linnust hakati Vana-Liivimaa Tartu piiskopkonna ja Pihkva vürstiriigi piirile rajama 1342. aastal. Linnusekabeli altari kohale oli kahe raudnaelaga kinnitatud puidust rist. 1353. aasta augustis ja septembris nägid linnuseasukad kabelist paistmas säravat valgust ja kuulsid kaunist muusikat. Nad nägid ka varem seina külge kinnitatud altariristi ilma toeta altaril seismas.

Kabelis toimunud imest kirjutas järgmisel, 1354. aastal, paavst Innocentius VI-le Riia peapiiskop Vromhold de Vifhusen, kes teatas muuhulgas järgmist:

«Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud, nimelt ka Tarbatu piiskop ise. Kui ta oma diötseesi äärealale, ruteenide [sic] piirile õige usu kaitseks vägeva kindluslossi rajas ning sinna kauni kabeli ja altari sisse seadis ja selle põhjapoolsele seinale kahe raudnaelaga krutsifiksi kinnitada lasi, nimelt siis nähti esimest korda sedasama risti, mis tavaliselt kahe raudnaelaga seinal rippus. Kaks albadesse riietatud meest astusid ette ja kolmas põlvitas, küünal käes. See sündis augustikuu 28. päeval, mis oli Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäev. Need kolm meest seadsid risti nimetatud altari keskele ja tõstsid seda suure aupaklikkusega kolm korda üles, andsid missaraamatut käest kätte ja lugesid sealt meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatamise lugu, nagu seda Palmipuudepühal loetakse, ning kadusid siis kohe inimsilmade eest. Esiteks nägi seda täiesti selgelt esimene inimene, siis teine, siis kolmas. Lisaks sellele oli septembrikuu neljanda päeva hilisõhtul kabelist kuulda imekaunist muusikat ja näha imelist valgust, kusjuures aknad olid suletud. Kõigepealt nägi seda imeasja kabeli vaimulik, siis lossiisand ise ja edasi kõik lossielanikud, kes nüüd aknad pärani lahti lõid ja kabelisse tõttasid, kus aga varsti kõik vaikseks jäi, ja siis oli näha kolme võimsat välgusähvatust, suuremat, kui neid looduses tavaliselt näha võib, ning risti nähti seismas, ilma et ükski inimkäsi teda hoidnud oleks. Sellest uuest imest anti nimetatud piiskopile teada, et viidaks läbi ülimalt hoolikas uurimine ja küsitletaks usaldusväärseid tunnistajaid varasemate tunnistuste kinnitamiseks. Selleks saabus piiskop ise suure saatjaskonnaga lossi ning külastas kabelit, ja nägi risti keset altarit kivi peal seismas, ilma et ükski inimkäsi või muu abivahend teda hoidnud oleks. Selles paigas seisab ta liikumatult tänase päevani.»

Peagi hakkasid imeristi juurde saabuma palverändurid Eestist ja mujalt. Riia peapiiskopi kirjale vastas paavst, et «olen kõigeväelise Jumala halastuse ja pühadelt apostlitelt Peetruselt ning Pauluselt saadud autoriteedi läbi otsustanud, et kõigi nende puhul, kes on tõeliselt oma patte kahetsenud ja pihil käinud ning igal aastal neljal peamisel Püha Neitsi Maarja pühal ning Risti leidmise pühal vagal meelel sedasinast kabelit külastanud, saavad aasta ja neljakümne päeva möödumisel neile määratud patukaristuse ärakandmisest nende patud halastusega kustutatud.»

Täna asub kunagise linnusekabeli kohal vabaõhukabel, kuid linnuse juures on ka palverändurite maja ning eraldi väike palverändurite kabel.

Tekst ja fotod: Veiko Vihuri

Ida-Virumaa kiriku- ja kirjanduselu tabas kevadel kurb teade: 10. mail suri Narva Aleksandri (hilisema Narva Maarja) koguduse õpetaja emeeritus Oleg Sevastjanov (1948–2023). Tema ärasaatmine toimus 13. mail Narva Aleksandri kirikus, Eesti kõige suuremas sakraalehitises, kus ta pikka aega teeninud oli.

Sevastjanov sündis 23. septembril 1948 Kesk-Aasias Aşgabatis (tollases Ašhabadis), Türkmenistani pealinnas, sakslaste peres. Ta hakkas teatris mängima kuueaastaselt. 1960. aastatel lõi kaasa kohaliku televisiooni lastesaadetes, hiljem töötas filmistuudios «Türkmenfilm».

Ta õppis näitlejaks Moskvas ning töötas erinevates teatrites. Aastatel 1968–1991 on näidelnud seitsmeteistkümnes mängufilmis, muu hulgas 1976. aastal Eestiski tuntud filmis «12 tooli». Riias ja USAs õppis ta luteri kirikuõpetajaks. Ta sai USAs magistrikraadi usuteaduse alal. Sevastjanov on loonud Moskva Vvedenskoje kalmistu kabelis toimiva Püha Kolmainu nimelise luteri koguduse.

Aastal 2005 pakuti talle võimalust asuda tööle Eestis. Ta on jutlustanud põhiliselt Narva Aleksandri ja vahepeal kinni pandud Narva Mihkli kirikus, selle kõrval aga ka Tallinna Peeteli kirikus ja Viru vanglas Jõhvis. Narvas jätkus venekeelsete luteri jumalateenistuste traditsioon mitmesajandilise pausi järel just temaga. Teda tunti kui pühendunud kirikuõpetajat, kelle jutlused mõjusid tihti teoloogilise traktaadi, teinekord aga kirjandusteadusliku loenguna. Sevastjanov on esinenud Tartu Ülikooli Narva kolledži konverentsidel, linnas toimunud filmiõhtutel ning läbi viinud oma raamatute esitlusi. Õpetaja Oleg on pidanud loenguid ka KULKA toetatud kirjandus- ja kultuuriloo sügissarja «Narva vaim» raames. Ta on avaldanud Tallinna venekeelses ajakirjas Võšgorod luuletusi, jutustusi ja aforisme. Ajavahemikul 2011–2023 ilmus Sevastjanovil viis raamatut, kuid tema ilukirjanduslik looming ei ole saanud seni väärikat käsitlust.

Kes teda tundsid, teavad, et õpetaja Olegil tuli pidevalt rasket risti kanda.

On lausa ime, et ta imikuna ellu jäi. Oleg sündis 23. septembril 1948. Vähem kui kaks nädalat pärast tema sündi, 5. oktoobri öösel vastu 6. oktoobrit toimus tema kodulinnas Asgabatis maailma ajaloo üks suuremaid maavärinaid. Loodusõnnetus nõudis üle 36 000 inimese elu ning hävitas linna praktiliselt täielikult. Suri peaaegu iga kolmas linnaelanik, aga Olegi peres ei saanud keegi kannatada. Asgabatis aset leidnud hirmsa maavärina ulatust ja katastroofilisi tagajärgi on raske ette kujutada isegi säilinud foto- ja filmimaterjalide põhjal. Toona olid kõik dokumendid rangelt salastatud. Mõnede allikate teatel ületas inimohvrite arv ametlikud arvud kordades. Sevastjanov veetis lapsepõlve linna rusude seas, kus valitses surma hõng ja sügav lein.

Oleg lahkus kodukohast Türkmenistanist ja kolis Venemaale. See oli tema elus esimene kannapööre. Legendaarse vene vaimuliku ja teoloogi Aleksandr Meni (1935–1990) jüngrina pöördus ta kiriku poole ja jättis näitlejakarjääri selja taha. Men, kellega Oleg suhtles alates 1978. aastast 12 aasta vältel, oli nõukogude aja lõppedes üks neid mõjuvaid isikuid, tänu kellele on venelased ühiskonna uutmise ajastul õigeusu traditsiooni, ja üleüldse ristiusu juurde tagasi jõudnud. Men mõrvati 1990. aastal. Kodulinna hävimisele järgnes seega siis Olegi vaimuliku isa jõhker mõrv.

Järgmine kannapööre oli liitumine luteri kirikuga, millega kaasnes mingis mõttes tugevasti õigeusu traditsioonidega Vene kultuuri kaanonist eemaldumine. Järjekordseks kannapöördeks osutus Eestisse kolimine.

Mittepraktilise inimesena pidi Oleg tihti lahendama selliseid ülesandeid, mida teha oleks olnud isegi väga praktilise vaistuga inimestel üliraske. Lisaks elukoha muutmisele oli sedalaadi väljakutse tema naise haigus ja varajane surm. Selle tulemusena pidi ta oma tütart üksi kasvatama. Pere elas Narvas ilma sugulasteta. Siin on teda alati püüdnud aidata Narva Aleksandri koguduse liikmed. Kui Narva linna tänavatel oli tihti näha, et habemega vanem härra lükkab lapsevankrit, siis see vanem meesterahvas ei olnud keegi muu kui Oleg Sevastjanov, vankris olev laps aga tema tütrepoeg. See pilt oli väikese Sergei kasvades ära kadunud, kuid mõne aasta pärast jälle kordunud, sest Olegil oli sündinud juba teine lapselaps, kelle eest tuli samuti hoolt kanda.

Hilise ea eriti raskeks perioodiks osutus Narva Aleksandri koguduse pankrot, mille tulemusena pidid piirilinna vaimulikud jumalateenistusi pidama täielikus ebakindluses – kord ühes, kord teises kirikuhoones, küll koguduse majas või mujal. Koguduse raamatukogu hävis, samuti võeti ära koguduse maja ja Mihkli kirik. Lõpuks ostis Eesti riik Aleksandri Suurkiriku hoone pankrotipesast välja, seega näis olukord stabiliseerunud olevat, kuid 2019. aastal pidi Oleg ootamatult uuesti organiseeritud Maarja koguduses kirikuõpetaja ameti maha panema. Lahkumine armastatud kogudusest traumeeris teda sügavalt.

Õpetaja Oleg oli südamlik ja ka tundlik inimene, kes oleks pidanud ilmselt mingis teises maailmas elama: raamatute keskel ja mõttekaaslaste seas. Aga elu oli teda mõnikord kokku toonud selliste inimestega, kes polnud teda lõpuni mõistnud. Teinekord reageeris ta üle, liiga emotsionaalselt, praktilisi aspekte arvesse võtmata – aga just sellised hoiakud iseloomustavad loomingulisi vaimuinimesi. Õpetaja Sevastjanov on olnud eriti hinnatud ja armastatud kirikuõpetaja, üks haruldastest venelastest, kes on luteri kirikut ja seega Lääne tsivilisatsiooni populariseerinud Eesti venelaste hulgas. Ja mitte ainult – tema jumalateenistustel on käinud Jaanilinnast terved perekonnad, lisaks kohalikke ingerisoomlasi, sakslasi ja ka teiste rahvuste esindajaid.

Teda on reaalses elus tuhat muret piinanud, aga altari taga muutus pastor Oleg hoopiski teistsuguseks. Terve jumalateenistuse jooksul tundsid kirikulised, et tema suu läbi kõneleb Jumal.

Korra oli ta armulauda jagamas, mina aga kalvinistina jumalateenistusel ei tõusnud püsti ega siirdunud altari ette. Siis vaatas ta mulle otsa, kõnetas mind nimepidi ja kutsus väga sõbralikult altari poole. Seda tegi ta sellise loomulikkusega, nagu nimepidi armulauda kutsumine oleks kirikus täiesti tavaline. Ühes Kiievis lindistatud intervjuus rääkis ta, et teinekord tuleb kiriku reegleid rikkuda, nii nagu seda ka Jeesus Kristus teinud on.

Oleg Sevastjanovi lahkumisega on Ida-Virumaa vaimuelus tekkinud tühi koht. Internetis leidub mitu temaga tehtud intervjuud, kunagises Narva Kutseõppekeskuses multimeedia eriala lõpetajate Julia Shipatševa ja Dmitri Fedotkini diplomitööks olnud Oleg Sevastjanovi elu käsitlev dokumentaalfilm «Kõik algab kohtumisest» (2016) ei ole aga paraku üldsusele kättesaadav. Oleg Sevastjanovi mälestuse hoidmiseks on plaanis püstitada Olegi elumajale mälestustahvel, mälestamaks teda kui Ida-Virumaa kiriku- ja kirjanduselu silmapaistvat tegelast. Kavatseme Narva avalikku ruumi tuua ühe uue objekti, meenutamaks «pastor Olegi» (nagu teda kutsutud on), kel õnnestus oma tegevuses kooskõlla viia vaimuliku tegevus ilukirjandusliku loominguga. Narva hõimunädala kirjanduskonverentsi «Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII» raames toimub 27. oktoobril tema viimase raamatu postuumne esitlus, millel osaleb üliõpilasi, kirjanikke, kirikulisi ja vaimulikke, muu hulgas legendaarne Soomes elav kirikuõpetaja ja autor Arvo Survo.

Szilárd Tibor Tóth

filosoofiadoktor

Tartu Ülikooli Narva kolledž

OLEG SEVASTJANOVI RAAMATUID EESTI RAAMATUKOGUDES:

Shagi po pustyne. Sankt-Peterburg: Gjol', 2011. 186 lk

Tuman ischeznuvshego vremeni (zapiski bludnogo syna). Macomb (Mich.): Lutheran Heritage Foundation, 2018. 243 + [5] lk

Zapiski iz hizhiny tainstvennogo. K.: Millenium, 2020. 83 lk

Vozvrashchenie k vechnym voprosam. Narva: Volshebnyj fonar', 2022. 172 lk

Zapiski Strannika iz "Hizhiny bystrotechnoj zhizni". Narva: Volshebnyj fonar', 2023. 127 lk

(Allikas: ESTER)

Peapiiskop emeritus Andres Põderi sõnavõtt 26. augustil Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud üritusel «Elu kaitseks».

Head mõttekaaslased, armas rahvas! Paljud meist mäletavad lastelaulu sõnu: «Kus on minu koduke, koduke nii armsake? Seal, kus isa, emake, sõsar, väike velleke.» Kas ei kõla see otsekui kaunis hümn perekonnale?

Ei vaja tõestamist fakt, et lapse sünniks on vaja nii isa kui ema. Ja kui juba kellelegi on eostades elu antud, kannavad lapse käekäigu eest vastutust mõlemad vanemad. Samas on lapsel tingimatu õigus nii ema kui isa hoolele ja armastusele. Ja mis oleks loomulikum, et ka tema vanemad teineteist austavad ja armastavad.

See lihtne bioeetiline tõsiasi on ka traditsioonilise perekäsitluse üheks nurgakiviks! 2006. aastast pärinevas dokumendis «Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute bioeetilised seisukohad» öeldakse: «Me tunnustame abielu ja perekonna pühadust ning lapse õigust sündida abielust, tunda oma vanemaid ja olla teadlik oma geneetilisest päritolust.»

Seda võiks nimetada – kasutades filosoof Kanti sõnu – lausa kategooriliseks imperatiiviks, mille mõistmine ja tunnustamine peaks olema kõigile jõukohane. Selleks ei pea isegi usklik olema, vaja on lihtsalt head südant ja kasvõi natuke ennastsalgavust.

Muidugi on elus olukordi, kus võib vaja minna asendus- või kasuvanemate abi. Kui nad oma ülesannet pühendunult ja armastusega täidavad, väärib see ühiskonna tunnustust ja tänu. Samas ei saa see olla alternatiiviks tuumperele ega vähendada abielu loomupärast ideaali. Mõtlema paneb kasvõi seegi, et Eesti, kus üle poole lastest sünnib väljaspool abielu, on noorte enesetappude poolest Euroopa tipus.

Jutud mitmesugustest peremudelitest, mis olevat võrdväärsed – olgu selleks üksikvanemaga pere, kärgpere või mõni muu kooslus – on sügavalt eksitavad. Nad ei esinda seda looduslikku ja loomulikku tasakaalu ja kokkukuuluvust, mida armastus lapse vastu eeldab. Kuigi mõnikord osutuvad lapsevanemad neis suhetes lausa sangareiks.

Selle asemel, et propageerida poolikuid lahendusi, peaks ühiskond ja riik nii moraalselt kui materiaalselt toetama tervet ja tugevat perekonda. Siiski on raske eeldada, et riik mõistaks ja austaks abielu, kui ta ei mõista ega austa inimelu. Sündimata laste legaalne tapmine – abort – on paljude juristide hinnangul otseses vastuolus põhiseadusega, rääkimata moraaliseadusest.

Teame, et loote areng on järjepidev ja tema dehumaniseerimine olgu bioloogilisel, sotsiaalsel või juriidilisel alusel on meelevaldne. Sarnaselt on ajaloos talitatud mõne rassi või puude puhul. Voluntaristlikult võttes pole ju vahet, kas inimelu võib katkestada nooremalt kui 12 nädalat, või ka hiljem – täiskasvanuna – kui ta osutub ühiskonnale ebavajalikuks. Teame, et selliseid tegusid on pannud toime inimvaenulikud ideoloogiad.

Aborteerimist on püütud siluda väitega, et loode pole ju inimene, nagu tammetõru polevat tammepuu. Võrdpildi tähendus on tegelikult vastupidine: kui pole tammetõru, pole ka tammepuud.

Inimestega ei tohi talitada nagu puudega, hävitades nende võrsed, langetades neid lankide kaupa. Siis langetame ka iseenda väärtust, kaotame abieluõnne, peresidemed ja tulevikuväljavaate – ka meie rahva jaoks. Aeg on kultiveerida austust elu, sealhulgas pereelu ja abielu vastu. Vajame moraalset pööret Maarjamaa vaimses kliimas. Aidaku ja õnnistagu meid selleks Jumal.

Armu ja rahu Issandas. Sinu kiri, mu Georgius, jõudis minuni siis, kui ma oma kodus parajasti väga hõivatud olin, seetõttu olen sunnitud vastama lühidalt.

Esiteks, kuna sa mõistad, et ilmselt on saatan see, kes sind selle kiusatusega vaevab, siis manitseb Issand sind, et sa vaimu ja palvega vastu paneksid, sest kui sa käed rüpes tahad istuda ja neid kuradi sisendusi kuulata, on tal lihtne sind rahutuks teha. Niisiis tõuse ja lange põlvili ja siruta käed välja ja ütle lõpuks suu ja häälega: «Selle mõtte sinu vastu, Issand Jumal, on saatnud kurat, vabasta mind, Issand, ja kaitse Issanda Kristuse nimel.» Olen näinud paljusid, käed rüpes, vastupanuta, saatana ohvriks langemas, nii et pigem oleks pidanud too ise järele jätma, kui et nemad oleksid palunud või võidelnud – see aga on võimatu. Niisiis saa sellest üle ja kosuta end Issandas, ja kui sa tahad öelda, et sa ei suuda paluda või et palve ei liiguta sind, siis tõuse just selle vastu ja ütle: «Kas ma suudan või mitte, olen ma vääriline või mitte, siiski tuleb paluda.» Jumala juhatusel […?] otsige. Pange vastu kindlana usus.

Teiseks kanna hoolt selle eest, et sinu eest paluksid ka kirik ja vennad, et nende abiga sinu ebakindlus väheneks.

Kolmandaks väldi kõigest väest ka väliseid asju, muidugi ära ole kunagi üksi. Sest see kiusatus ei talu üksindust ja ihkab siiski olla üksinduses. Aga seltsi teistega, räägi, loe koos nendega evangeeliumi, psalme. Kui tahad kuradit võita, tuleb vaeva näha; nende juurest, kes käed rüpes raskusi väldivad, ta ise ei lahku. Tee nii ja Issand on sinuga, sinu tugevus Kristuses. Aamen. Kirjutatud Wittenbergis reedel pärast küünlamaarjapäeva [6. veebruaril] 1540.

Martin Luther

Issandas auväärsele mehele Georgius Scarabeusele, jutlustajale Hannoveris, oma kõige kallimale vennale.

Tõlge: Rahvusarhiiv

Saateks. Rahvusarhiivis säilitatavate EELK Saaremaa Jaani koguduse säilikute seas on Martin Lutheri kiri Hannoveri esimesele evangeelsele jutlustajale ja superintendendile Georg Scharnekaule, ladinapäraselt Georgius Scarabeusele (EAA.1294.1.147). Õigupoolest on tegemist koopiaga Läti Ülikooli akadeemilises raamatukogus hoitavast kirjast (LUAB R, Ms. 392b, R 6654), mille Matthias Knutzen kinkis 14. märtsil 1670 Riia linnaraamatukogule. Läti uurijate hinnangul on juba Lätis hoitav dokument 16. sajandi lõpus või 17. sajandil valmistatud koopia või koguni võltsing. Mis asjaoludel kõnealuse Martin Lutheri kirja koopia Saaremaa Jaani kiriku dokumentide hulka sattus, pole teada.

Laupäeval, 9. septembril 2023 toimub oikumeeniline Püha Risti palverännak Vastseliinasse, mida korraldavad EELK Pärnu Eliisabeti kogudus ja RKK Pärnu Püha Apostel Johannese kogudus.

Palverännutee kulgeb Pärnust Vastseliinasse, et austada kunagiste püha risti reliikviate – Pärnu Musta Risti ja Vastseliina Valge Risti – mälestust.

Väljasõit toimub pärast hommikust missat nii Tallinnast kui Pärnust. Kell 16.30 peetakse Vastselinna piiskopilinnuse varemetes ristitee palvus, kl 17.30 toimub vesper Vastseliina Teeliste kabelis (vt lähemalt siit).

Pärnu must rist

Pärnu Püha Nikolai kiriku põhjaküljel asunud Püha Risti kabelis hoiti keskajal Püha Musta Risti, mis legendi järgi päästeti Jumala käe läbi Pärnu esimese toomkiriku põlengust 1262. aastal. Püha Risti kabel oli keskajal palverännakute sihtkoht. Maarahvas kogunes sellesse paika paastuajal, eriti Vaiksel nädalal ja Suurel Reedel. Tuldi kuni 150 km kauguselt ja kaugemaltki.

Vastseliina valge rist

1354. aasta jaanuaris taotlesid Riia peapiiskop ja Tartu piiskop paavstilt soovituskirja palverännakuteks Vastseliina linnusekabeli juurde. Paavst Innocentius VI-le saadetud kirjas räägitakse kõnealuses kabelis sündinud imest. Nimelt nähtud seal 1353. aasta augusti lõpus kahte ebamaist valges rüüs inimkuju risti seinalt altarile ümber asetamas ja kolmandat seejuures küünlaga põlvitamas. Siis loetud ette Issanda kannatuslugu, mispeale ilmutised kadusid. 4. septembri ööl hakanud kabelist kostma imekaunist muusikat ja paistma imelist valgust. Kabelisse sisenenud inimeste ees avanenud iseäralik vaatepilt: varem seina külge kinnitatud rist seisis vabalt püsti, ilma et miski seda toetanud oleks. Seda imet nägi ka piiskop, kes suure saatjaskonnaga linnusesse saabus.

Paavst vastas Liivimaalt saabunud taotlusele:

«Niisiis, soovides, et Tarbatu piiskopkonnas, selle äärealal, otse vastu piiri uskmatute ruteenidega asuv Vrouwenborchi [Frauenburgi, Vastseliina – tõlk.] kindlus, kus, nagu me teada oleme saanud, meie Lunastaja ja Issand Jeesus Kristus oma aurikka kujutise kaudu ristil, mis sellessinases kabelis öeldakse olevat altari kohal seisnud, viimasel ajal on lasknud sündida mitmeid ja erisuguseid imetegusid, ja kuhu suured Kristuse ustavate hulgad eri ilmakaartest on kokku kogunenud ning needsamad ustavad vagal meelel külastavad kabelit, kus on nähtud mitmeid imetegusid sündimas, olen kõigeväelise Jumala halastuse ja pühadelt apostlitelt Peetruselt ning Pauluselt saadud autoriteedi läbi otsustanud, et kõigi nende puhul, kes on tõeliselt oma patte kahetsenud ja pihil käinud ning igal aastal neljal peamisel Püha Neitsi Maarja pühal ning Risti leidmise pühal vagal meelel sedasinast kabelit külastanud, saavad aasta ja neljakümne päeva möödumisel neile määratud patukaristuse ärakandmisest nende patud halastusega kustutatud.»

1432. aastast on teada teine paavsti bulla, millega Vastseliina linnusekabelile anti täiendav õigus jagada külastajaile kergendust pihitud pattude karistusest. Kabelis teenis ilmselt piisav arv vaimulikke, sest risti ees pidi ööl ja päeval Püha Risti tunnipalveid lauldama.

Alljärgnevad teesid on välja töötatud 1958. aasta talvel Rootsi kiriku piiskoppide sinodi palvel ja piiskoppide seas peetud arutelude käigus. Paljundatuna on need levinud laiemalt ning kuna autorilt on seda korduvalt palutud, on ta need lühendatuna avaldanud.

1. Piibel on Jumala Sõna. See tähendab, et Jumalale oli meelepärane ilmutada end pühade kirjutiste kaudu, mis said sellise kuju, nagu Jumal soovis. Jumal valis selle meetodi, et kõneleda kõikidele inimestele kõikidel aegadel. Piibel ei kirjelda ainult päästelugu, vaid on ise jätkuva päästmise tööriist, mida kasutatakse Kristuse taevaminemise ja Tema teise tulemise vahelisel ajal. Piibli erilisus ei seisne üksnes selles, et see kirjeldab ainulaadseid sündmusi ja isikuid. Piiblisõnas (Bibelwort) on midagi, mis muudab selle erinevaks ükskõik millisest teisest sõnast. Jumal saatis selle maailma, et lõpule viia oma töö. Oma loomult on see Vaim ja elu.

2. Sellepärast peab Jumala kirik kõikidel aegadel otsima juhatust ja valgustust Pühakirjast. Jumal ehitab oma kirikut Sõna ja sakramentide kaudu. Kõikidel aegadel ja igas uues olukorras tuleb lähtuda printsiibist retro ad Bibliam.

3. Õigesti suudab sõna mõista vaid see, kes allutab ennast sellele sõnale. Pühakirja tuleb kasutada armuvahendina. Loomulikult võib seda kasutada ajaloolise dokumendina. Kuid see, kes loeb Pühakirja üksnes ajaloolisest aspektist, ei saa iial taibata Pühakirja keskset mõtet. Õige viis Pühakirja mõistmiseks on näha seda päästeloona. Pühakirjas kohtume me elava ja tegutseva Jumalaga. Piiblis pöördub Jumal meie poole. Jumal pöördub meie poole Piibli esimesest salmist kuni viimaseni.

4. Pühakirja keskmes on Jeesus Kristus. Pühakirja eesmärk on äratada usku Jeesusesse. Kui Kristust saab seal Talle kuuluva koha Lunastajana, asetub Piiblis ka kõik muu oma kohale. Mõned asjad ilmnevad ettevalmistusena või ettekuulutusena, mõned seigad osutuvad korraldusteks, mis kehtivad Uue Korrani (Hb 9:10). Kuid kõike kujundab suur ühtsus. Sellepärast tuleb Pühakirja tõlgendada Pühakirja abil, kusjuures me peame meeles pidama, et tõde õigeksmõistmisest usu läbi Jeesusesse on võti, mis juhatab meid Pühakirja sügavaima mõtteni. Kuid see ei tähenda, et kogu Pühakirja sisu võib kokku võtta mõne «peamise ideega», millest me saaksime loogiliselt tuletada vastuseid tänapäevastele küsimustele.

5. Ustavus Pühakirjale eeldab selle sõnumi ja tähenduse tegelikku otsimist ühes siira igatsusega leida teed valgustav Sõna. Pühakirja väärkasutamine on see, kui me püüame kontekstist välja rebida üksikuid väiteid või otsida üksikuid kirjakohti, mis on kooskõlas meie isikliku vaatenurgaga, võtmata arvesse Piibli ainese tohutut rikkust. Ning teisalt, kui me oleme objektiivselt ja põhjalikult uurinud Piibli tunnistust ning leiame, et Piiblil on tõesti mingis küsimuses kindel seisukoht, siis peaksime kogu alandlikkusega tunnistama, et see on Jumala hea ja armuline tahe. Ning seda tuleb kirikul kuulutada isegi juhul, kui see pole kooskõlas tänapäeval üldiselt levinud arvamuste ja väärtushinnangutega.

6. Vahendi Pühakirja legalistliku väärtõlgenduse vastu võib leida Pühakirjast. Kui me süveneme Pühakirja ning püüame sellele ustavaks jäädes mõista, mida Jumal oma Sõnas silmas peab, osutab Pühakiri ise, mis on siduv ja kohustuslik ning mis mitte. Me ei saa tõmmata eraldusjooni väljaspool Pühakirja, lähtudes näiteks üldiselt aktsepteeritud seisukohtadest; samuti ei saa me luua teoreetilisi reegleid, millest me siis puhtloogiliselt järeldame, millised korraldused on siduvad kõikidel aegadel. Alati peab jääma otsustavaks küsimuseks: mida Jumal oma Sõnas silmas peab? Vaid nõnda saab Sõna ise meid juhatada.

7. Pühakirjas on korraldusi, mis Pühakirja enda tunnistuse kohaselt ei ole mõeldud kohustuslikena kõikidel aegadel ja kõikidele inimestele. Jumala poolt Iisraelile asetatud nõudmised kehtisid kuni aja täitumiseni – Kristuse tulekuni. Teised asjad kehtivad ainult teatud olukordades. Siin võime viidata vere söömise keelule (Ap 15:29). See on apostlite lahendus juudikristlaste ja pagankristlaste kokkupuutumisel esile kerkinud probleemile. Kuid see lahendus ei kehtinud puhtalt pagankristlikes kogudustes, nagu võime näha nt 1Kr 8:8, 10:25j, 1Tm 4:3j. Me näeme siin, kuidas rakendatakse klassikalist reeglit hoiduda kedagi haavamast. Sest iga kristlase kohus on lähtuda armastusest vendade vastu ja lugupidamisest nende sisetunde suhtes (Rm 14:15, 20j, 1Kr 8:9–13, 10:23j). On terve rida apostli manitsusi ja juhiseid, mis samuti olid antud teatud puhkudeks, kuid polnud kunagi mõeldud üldkehtivatena. Kui Paulus ja Peetrus kutsuvad oma erinevate kirjade lõpuosas üles tervitama üksteist püha suudlusega, siis ilmselt on tegemist viisiga, kuidas edasi anda kirjas sisalduvat apostlikku tervitust. Asja olemusest tuleneb, et teistes olukordades ei saa sellest kombest teha normi. (Seevastu Riigipäeval – Rootsi parlamendis – peetud debatil ja teatud akadeemilistes ringkondades väideti, et kui Uue Testamendi ettekirjutused on endiselt jõus, siis kehtib ka see nõue.) Kuid Jeesuse nõudmised Mäejutluses, et me oleksime puhtad südamelt, armastaksime vaenlasi, oleksime lahked ja alandlikud, koguni täiuslikud, on tõelised nõudmised. Jumala käsk nõuab seda. Kuid sellest ei saa teha ilmalikku seadust ega isegi mitte kirikuseadust. Tegelikult ei suuda neid täita ükski inimene, kes võtab neid käsuna. Üksnes see, kes lepituse armu kaudu elab Andestuse kuningriigis, võib võtta need Kristuse korraldused ning täita neid nõnda, nagu Jumal seda lubab. Iga kristlane teab, et ta peab ikka ja jälle tunnistama, kuidas ta nende käskude täitmisel on läbi kukkunud. Kuid ta teab ka, et see läbikukkumine ei õigusta ühtegi eksimust mõne Issanda käsu vastu.

8. Fakt, et Jumala Sõnas on palju sellist, mis kehtib vaid teatud olukorras, ja palju sellist, mis asetab meid ebamugavasse olukorda, ei anna meile õigust muuta Jumala käsku. Meil tuleb igas olukorras alandlikult ja kuulekalt Jumala Sõna kuulata, püüda seda õigesti mõista ning küsida endalt: mida Jumal sellega mõtleb? Me peame vastu seisma sellele, kui inimesed otsivad Jumala Sõnast näiteid, millest ei saa teha kirikuseadust, ning siis järeldavad sellest, et kirikul on vabadus korraldada oma elu vastuolus Jumala Sõnaga.

9. Piiblis ei saa tõmmata eraldusjooni «päästeküsimuste» ja «kirikukorra küsimuste» vahele ning seejärel väita, et Piibel annab kõikideks aegadeks siduvaid vastuseid vaid päästeküsimustes. Teatud mõttes on selline eraldamine õige. Kristus ei andnud oma kirikule uut seadust, mida saaks võrrelda leviitliku seadusega, ning Uus Testament ei ole mõeldud kasutamiseks kirikuseadusena. Kuid see ei jaota Pühakirja sisu korra ja pääste küsimusteks. Piibel ise ei erista neid. Isegi Moosese kultusseadused ilmutavad päästet. Need on mõeldud «viitena käesoleva aja kohta» (Hb 9:9) ja on «tulevaste hüvede vari» (Hb 10:1). Mõnel juhul on teatud väline kord vajalik (nagu näiteks sakramentide küsimuses), sest see on lahutamatult seotud Jumala päästeplaaniga. Sageli on apostlikud manitsused oma loomult sellised, et need kehtivad ilmselgelt kõikide kristlaste elus kõikidel aegadel.

10. Püüdes määratleda mõne piibelliku väite sisu ning selle tähendust tänapäeval, tuleb meil igal üksikul juhul kaaluda seda Piibli enda põhjal. Eesmärk on mõista, mida Jumal oma Sõnas silmas peab. Selle põhjal saab ja tohib öelda, et nt 1Tm 5:9j (koguduse leskede küsimus) ei ole kirikule kõikidel aegadel kohustuslik. See saab selgeks ennekõike Uue Testamendi õpetuses evangeelsest vabadusest (Gl 4:9j, 5:1j, Kl 2:16–23 jm). Sellest järeldub, et taolisel korraldusel (näiteks sellel, et koguduse lesk peab olema vähemalt 60-aastane) ei ole otsest seost kristliku usuga.

Teisalt on samuti selge, et näiteks abielu peab olema igas olukorras lahutamatu (arvestades kõiki erijuhtumeid ja erandeid, millele Pühakiri ise viitab) ning seega ühel või teisel viisil väljenduma kiriku elukorralduses. Kirikul ei ole vabadust lahutada seda, mille Jumal on kokku pannud. Mitmikabielu või üldiselt aktsepteeritud õigus lahutada on absoluutselt vastuolus abielu olemusega, nagu seda kirjeldatakse näiteks Ef 5. Siin on tegemist «korra küsimusega», mis on lahutamatult seotud usuga Kristusesse ja eluga Kristuses. Pole keeruline leida ka teisi näiteid, kuidas kristlikul usul on otsesed tagajärjed kiriku elukorraldusele. Kristlik kirik ei saa eristada oma liikmeid näiteks soo või rassi põhjal. Kirik peab kehtestama teatud reeglid, näiteks ristimise vastuvõtmiseks või armulauale tulemiseks. Kirikus peab olema vaimulik amet ning selle täitjatel on õigus saada palka jne. Need sätted põhinevad Jumala tahtele, mis on meile ilmutatud Sõnas.

Keegi ei saa a priori väita, et naispastorite küsimus kuulub nende asjade hulka. Meil tuleb seda küsimust vähemalt uurida.

11. Me saame vastata küsimusele, kas naisi võib kutsuda karjaseametisse, üksnes pärast kogu Piibli ainese täielikku ja kohusetundlikku uurimist. Üksnes pärast sellist uurimist saame me otsustada, kas see küsimus on orgaaniliselt seotud kristliku usu olemuslike osadega. Me ei saa küsimusele vastata, võttes lähtealuseks mõne postulaadi, näiteks väite, et kristlusel on kalduvus teatud piiridest üle astuda. Säärane väide on kahtlemata väär või rakendatakse seda antud juhtumil valesti, kui on selge, et see on konkreetsetes punktides vastuolus Pühakirja õpetusega.

Materjal, mida selles küsimuses tuleks vaadelda, on väga laiaulatuslik, alustades mehe ja naise suhtest loomisloos, Jeesuse suhtumisest naistesse ja vaimulikku ametisse ning lõpetades sellega, kuidas apostlid tõlgendasid evangeeliumi sõnumit mehe ja naise, vaimuliku ameti, vaimuandide, võrdsuse, mitmekesisuse ja muude küsimuste kohta. Ma saan tuua vaid mõned näited, mida Piibel minu veendumuse kohaselt meile ütleb. Meie esimene ülesanne on püüda täpselt määratleda, mida Paulus oma sageli tsiteeritud salmiga mõtleb, kui peame silmas ülejäänud piibellikku materjali.

12. Tuginedes Issanda käsule ning oma apostlikule meelevallale õpetab Paulus, et naine ei saa pidada koguduses (Gemeinde) õpetamisametit. Nagu teada, viitab ta Issanda käsule 1Kr 14. Pauluse autoriteet apostlina on aluseks ütlusele 1Tm 2:12.

Mõlemad kirjakohad puudutavad jumalateenistust. 1Tm 2:12 kasutatakse sõna didaskein, kuid selle sõna tähendus on üsna laialdane (see tähendab: olla koguduses õpetaja ning täita Jumala Sõna kuulutamise ülesannet). Võrreldes apostlitele antud misjonikäsku ja mitmeid teisi sellele valgust heitvaid kirjakohti, tõusevad muude võimaluste kõrval väga selgelt esile järgmised sõnapaarid: «Issanda Sõna õpetamine ja kuulutamine» või «juhtida ja õpetada apostliku volitusega ja samaväärse autoriteediga» (1Tm 4:11) või «õpetamine ja manitsemine» (1Tm 6:2). Seega on sõna õpetaja tähendus Uues Testamendis «Jumala Sõna õpetaja». Seda sõna kasutati ka Jeesuse kohta heebreakeelse sõna rabi tõlkena. Me leiame selle ka kiriku Sõna teenijate nimetusena Ap 13:1, 1Kr 12:28, Ef 4:11. Viimati nimetatud kirjakohas kasutatakse nimetust «karjane ja õpetaja» ühe ja sama ameti kohta. Kui 1Tm 2:12 esinev sõna didaskein on Rootsi kiriku piiblis tõlgitud kui «õpetajana toimima», siis on see igati õigustatud. Ja vastupidi, see oleks nimetatud kirjakoha väärtõlgendamine või väärkasutus, kui järeldaksime, et naine ei tohi olla pühapäevakooliõpetaja, noorterühma juht või ükskõik millises muus ülesandes, mis ei eelda tegutsemist sellise volitusega, mille kohta Uus Testament kasutab sõnu didaskalos või didaskein. Klassikaline näide sellest, kuidas naine õpetas varases kirikus Jumala Sõna väljaspool avalikku jumalateenistust, on Priscilla (Ap 18:26). Ta oli kuulnud Apollose jutlust ning sai teada, et viimane tunneb üksnes Johannese ristimist; koos Akvilaga «selgitasid [exethento] nad talle Jumala tahet põhjalikult».

1Kr 14:34j on öeldud eesmärgiga keelata naisel kuulutada Jumala Sõna koguduse avalikul jumalateenistusel. Ükskõik milline teistsugune tõlgendus oleks väga kunstlik ja ebatõenäoline. Kogu peatükk käsitleb osalemist jumalateenistusel. Kõiki selles kontekstis otsustava tähendusega sõnu («olla vait», «rääkida», «kirik») kasutas Paulus vahetult enne otsest keeldu samas peatükis (salmid 27–30) ning on üsna selge, et tegemist on õigusega osaleda jumalateenistusel ning rääkida seal Jumalast. Juba selle tõttu on väide, et verb lalein salmis 34 on teise tähendusega või puudutab üksnes häirivat lobisemist, väga ebatõenäoline. Lisaks on meile teada Pauluse eelistus kasutada seda sõna usulise kõne ja jutlustamise kohta (vrd 2Kr 2:17, Fl 1:14, Tt 2:15, Ef 5:19). Seal, kus sõna omab teist tähendust – olen näinud, et Else Kähler on viidanud oma spetsiaalses uurimuses kolmele piiblikohale –, on see laiendatud sihitise või määrsõnaga: kõneleda nagu meeletu, kõneleda lapsikult, kõneleda ebaviisakalt. Muide, tuleks märkida, et salmi 35 oleks kõige täpsem tõlkida: «Aga kui nad tahavad midagi täpsemalt teada, siis küsigu kodus oma meeste käest». Kreekakeelne tekst kasutab siin sõnakest de. See viitab Pauluse soovile alustada uut mõtet, võib-olla vastuseks protestile, et rääkimise keeld on liiga kategooriline.

13. Kõike seda ei käsitle Uus Testament mitte korra küsimusena, vaid pigem paratamatu järeldusena, mis tuleneb Kristuse käsust ja tahtest, mis omakorda on rajatud juba loomises seatud korrale ning mis nüüd Kristuses teostub. On märkimisväärne, et Paulus püüab oma seisukohti põhjendada. Sama märkimisväärne on, et Paulus ei tugine siin lihtsalt oma kaasaja tavadele või välistele kommetele, nagu ta teeb seda mitmel pool mujal. Pigem soovib ta tõesti esile tuua teoloogilise tõestuse Jumala Sõnast, mis peaks kiriku jaoks olema vaieldamatuks autoriteediks. Tuginedes Vanale Testamendile (Seadusele 1Kr 14:34, loomisloole ja pattulangemisele 1Tm 2:13j) viitab Paulus kõrgeimale autoriteedile, mida varane kirik tundis – Issanda enese käsule. Sellele on lisatud Vaimu tunnistus. Paulus julgeb öelda, et igaüks, kes väidab end olevat täidetud Vaimuga, peaks tunnistama, et see on Issanda käsk. Niisiis rivistab ta üles varase kristluse kõrgeimad autoriteedid: Pühakirja, Jeesuse sõnad ja Vaimu tunnistuse. Taolistel asjaoludel ei ole eriti põhjendatud selle küsimuse pidamine «üksnes korraga seonduvaks», millel puudub otsene sisemine seos kristliku ilmutusega. Ja isegi kui me koos Wendlandiga ütleme, et «Issanda käsk» kehtib vaid põhimõttena, mis aitab jumalateenistusel korda hoida, jääb püsima fakt, et Pauluse veendumuse kohaselt kuulus selle korra juurde, et naine ei saa jutlustada koguduses.

14. Sellel korral on sisemine, orgaaniline side Uue Testamendi kirjeldusega kirikust. Ühelt poolt peavad selle liikmed saama üheks Kristuses; teisalt on nad üksteisest erinevad, olles varustatud erinevate annetega ja neile usaldatud ülesannetega. Kirik on Kristuse ihu, mille liikmeks me saame ristimise kaudu. Seega oleme me lahutamatult ühendatud (1Kr 12:20). Kõigil on võrdne au ning kõigi eest kantakse võrdselt hoolt (1Kr 12:22).

Üks klassikaline kirjakoht, mis seda ühtsust kirjeldab, on Gl 3:28. Meil pole enam tegemist juutide või kreeklastega, orjade või vabade inimestega ega meeste või naistega, sest kõik on Kristuses üks. Seejuures on sageli väidetud, et kiriku kõigi liikmete vahel peab olema täielik sarnasus. Ollakse seisukohal, et nendes sõnades me leiame erineva ning tegelikult ehtsama Uue Testamendi hoiaku kui näiteks 1Kr 14:34. Siiski tähendaks see sõnade väljakiskumist kontekstist ning neile sellise tähenduse omistamist, mida neil pole. Sest Gl 3:28 me räägime ühtsusest Kristuses (kõik on üks). See ristimisele rajatud ühtsus (s 27) teostub osaduses Kristusega, milles hoolimata äärmuslikest välistest erinevustest me leiame lahutamatu ühtsuse.

Sellepärast rõhutab Uus Testament nii siin kui teistes kirjakohtades neid kahte: ühtsust ja erinevust. 1Kr 12 toob esile identse mõtte nagu Gl 3:28: «Meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud sama Vaimuga.» Ka siin on näidatud, kui lahutamatult on see arusaam seotud tegeliku mitmekesisusega nii vaimuandides kui ülesannetes. Vaimuannid ja vastutus on erinevad, kuid need on jagatud nõnda, et ühiselt toimides tulevad need ühiseks kasuks. Vaim annab igaühele eraldi vaimuanni. Nüüd oleme me üks. Siin nimetab Paulus eeltoodud sõnu, kuid jätkab kohe: «Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu.» Siin selgitab ta oma väidet: on selge, et me oleme erinevad, meil on erinevad ülesanded; kuid me moodustame ühe ja sama ihu. Ta teeb sellest kokkuvõtvad järeldused kiriku teenimisameti kohta: «Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks …. Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad?»

Väita Gl 3:28 tuginedes, et see mehe ja naise ühtsus peab sisaldama mõlema endastmõistetava õiguse olla kirikus vaimulikus ametis, on selle kirjakoha väärtõlgendamine. Siin on sekulaarne võrdsusprintsiip tõrjunud kõrvale piibelliku arusaama.

Kristuse ihu teoloogia on vaieldamatult Uue Testamendi üks kesksemaid teemasid. Siin me leiame end olevat väga lähedal kristlikule arusaamale päästest ja elust Kristuses. Seega on naisvaimulike probleem sisemiselt ja loogiliselt seotud kristliku usu keskse mõttega. Varaste kristlaste nõustumine taolise korraldusega ja selle teostamine on rajatud selgele arusaamale kristlaste erinevusest ja ühtsusest. Ülesannete erinevus ei tähendanud kellegi ülendamist või alandamist.

15. Mehe ja naise erinevus on Jumala and ning see on Jumala tahe, et mehe ja naise ülesanded on erinevad nii kodus kui kirikus. «Ta lõi nad meheks ja naiseks.» Erinevus eksisteerib juba päris alguses, Kristus ei tühista seda. Uus Testament annab mehele ja naisele erinevaid korraldusi, igaühele vastavalt neile antud vaimuandidele ja vastutusele (Ef 5, Kl 3, 1Pt 3).

Mees ja naine loodi teineteise jaoks, et üksteist vastastikku teenida. Ainult mõlema võimeid ühendades teostub Jumala loomisplaan. See ühendamine leiab väljenduse abielus ja kodus (vt eespool tsiteeritud manitsusi), kuid samuti koguduses.

16. See erinevus ei tähenda naise alavääristamist. Sest seda ei tuleks mõista lähtuvalt sageli vääritimõistetud manitsusest naiste alistumise kohta (1Kr 14:34, Ef 5:22, Kl 3:18, 1Pt 3:1). Kui neid kirjakohti tõlgendatakse legalistlikult ja patriarhaalselt, saadakse Piiblis mõeldust hoopis erinev arusaam.

Soovides õigesti mõista korraldust alistuda, peame meenutama, et see on kristlik käsk, mis kehtib iga inimese kohta (Ef 5:21 – «Alistuge üksteisele Kristuse kartuses»). Uues Testamendis on sõnal «alistuma» (hypotassesthai) konkreetne kristlik tähendus, sarnaselt sõnaga agape, nagu tõestavad teiste seas nt Rengstorf, Greeven ja Schlier. Nagu Else Kähler oma seni avaldamata dissertatsioonis on näidanud, on võti selle sõna mõistmiseks leitav 1Kr 15. Seal kasutatakse seda sõna korduvalt seoses Kristuse kosmilise valitsusega (salmid 25–28). Seal kirjeldatakse, kuidas kõik on allutatud Pojale, kuni viimaks Ta alistub Isale, kes allutab kõik Temale. Siin kirjeldatakse Jumala suurt plaani, mille kohaselt ka Poeg allutab ennast. Siin ei ole kõige vähematki märki allumiseks antud käsust. Seda peetakse enesestmõistetavaks, sest see kuulub Jumala plaani juurde. Jumal ei ole seda korda loonud mitte enese pärast, vaid oma loodu hüvanguks. Selles plaanis on Kristusele antud otsustav roll. Kristus ei astu sellesse plaani sunnitult, käsu pärast, vaid armastuse pärast Isa ja inimeste vastu.

Kõikjal, kus Piibel räägib alistumisest, tuleb meil silmas pidada Kristuse alistumist Isale. See ei ole käsu või jõuga sunnitud alistumine, vaid Isa plaani mõistmise tulemus. Nii nagu Kristuse alistumine ei tähenda Tema alandamist või põlgust Tema vastu, nii pole ka alandamist kristlaste alistumises Jumala plaanile, Jumala tahtele ja Jumala korrale, mida Piibel meilt nõuab ning nagu on kasulik elu erinevates valdkondades: riigialamatele, naistele, teenijatele, lastele jne. Kõik rajaneb tõsiasjale, et me oleme kaasa haaratud Jumala seatud korda. See tähendab ka Jumala poolt inimesele antud kohustuste tunnustamist. Nõnda toimides ei teenita inimest, vaid Jumalat (Ef 6:5–8).

Siin avaldub taas lähedane seos ühe Uue Testamendi keskse mõttega. Varaste kristlaste arusaam naistest ja teenimisametist pole seotud mitte üksnes arusaamaga corpus Christi’st, vaid ka arusaamaga hypotassesthai’st – enda allutamist Jumala korrale – ning see on ehtsalt evangeelne.

17. Käsule alistumisest ei saa teha kiriku õigusnormi. Kuna alistumine on vabatahtlik ning rajaneb Jumala eesmärkidele ja tahtele, on see nõue alati suunatud alistujale endale. Piibel ei kirjelda seda üheski kohas kellegi teise õigusena, kellele tuleb alistuda. Vastupidi, teist osapoolt manitsetakse praktiseerima armastust, lahkust ja hoolitsust. Käsk alistuda on suunatud kõikidele. Igaüks, kes on mingil positsioonil, peab alistuma Jumala korrale ja nõnda oma ligimesi teenima. Ülemad on Jumala teenijad alistujate hüvanguks (Rm 13:4). Abielumehed peavad armastama oma naisi «nagu Kristus armastas kogudust ja loovutas iseenese tema eest» (Ef 5:25). See nõue ületab tõepoolest naistele esitatud nõudmisi ning seda on palju raskem täita.

Suhe mehe ja naise vahel, mida kirjeldab nt Ef 5, puudutab abielu ning on täidetav üksnes kahe inimese vahel, kes saavad «üheks» lihaks (vrd Ef 5:28 – «Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu»). Selline armastuse ja teenimise vastastikune suhe ei ole rakendatav meeste ja naiste suhetele ühiskonnas, tööelus jne. Ka see on põhjus, miks korraldust alistuda ei saa kehtestada ühiskondlike suhete normina. Nii pole see ebajärjekindlus, vaid pigem Pühakirja õige mõistmise tulemus, kui me oleme seisukohal, et see kehtib seal, kus Pühakiri ütleb selle kehtivat – nimelt abielus ja kirikus.

Sest ilmselgelt võib siin näha paralleeli koguduse ja abielu ning naise kohustuste vahel kodus ja koguduses. See paralleel on silmatorkavaim abielu kirjelduses Ef 5 ning seda on rõhutatud ka 1Tm 2:12.

18. Teisalt tuleb koguduse juhtimisametit kujundada kooskõlas kristlike arusaamadega. «Me ei saa kohandada kiriku karjaseametit tsiviilühiskonnas valitsevate arusaamadega nõnda, et kirikule loomuomased asjaolud lükatakse kõrvale» (A. Nygren). Kirikul on õigus eeldada, et tema liikmed austavad evangeeliumi arusaama inimese eesmärgist. Siin saab loomulikuks alistumine, mis ilma usuta Kristusesse on mõttetu. Kirikut ei saa süüdistada liiga suurtes nõudmistes, kui ta tahab iga Kristuse teenija sellele korrale allutada. Pealegi pole kirikul mingit põhjust seda korda tühistada. Loomulikult tekivad siin probleemid. Kuna asjade niisuguse korralduse tunnustamine nõuab usku Jumala eesmärkidesse ning valmisolekut loobuda oma isekusest ja järgida Kristust enesesalgamise teel, pole raske mõista, et riik oma seadusandluses käsitleb seda küsimust erinevalt muudel juhtudel rakendatavaist printsiipidest. Kirik aga peab nõudma, et «karjaseameti korralduse osas tehtavad otsused peavad lähtuma Kiriku kui evangeeliumile rajatu olemusest» (A. Nygren).

19. Selles küsimuses on kiriku jaoks otsustavad Kristuse enda teod ja Tema antud juhtnöörid. Kristuse suhet Teda ümbritsenud naistega iseloomustab vabameelne üleolek inimlikest reeglitest ja kommetest. Ta ütleb otsustavalt lahti naise igasugusest alandamisest. Kõik Tema teod kuulutavad kõigi inimeste võrdsust. Teisalt esineb siin ülesannete erinevus. Tema suurimate jüngrite seas oli mitmeid naisi. Ka nemad järgnesid Talle Tema rännakutel. Kuid Ta ei andnud naistele eraldi ülesannet ega kohta nende seas, kes pidasid koguduses karjaseametit. Ta kutsus apostliteks üksnes mehi, usaldades neile misjonikäsu, Sõna kuulutamise, ristimise, armulaua ja võtmete meelevalla.

Apostliamet pole nii unikaalne ja see ei piirdunud üksnes selle ameti algsete täitjatega, nagu mõned meie ajal väidavad. Ühelt poolt on see kindlasti Kristuse enda antud kutse olla ülestõusmise tunnistajaks. Teisalt laseb apostliamet esile kerkida pastoraalsel kuulutusametil. Suur misjonikäsk anti apostlitele. See on suunatud kõikidele inimestele ning kehtib kuni aegade lõpuni. Seega vajab apostliamet jätkuvust. Liiga sageli on eiratud asjaolu, et ühelt poolt rajab Uus Testament ise aluse kiriku juhtimise ja kuulutamise apostlitele ja nende autoriteedile. Teisalt aga Esimene Clemensi kiri (enne AD 100) oma unikaalse ajaloolise väärtusega teatab, et Jeesus ise andis oma apostlitele täpsed korraldused, kuidas järeleproovitud mehed peavad nende surma korral nende ameti üle võtma.

Kui meie käsutuses poleks Pauluse kirju, siis vaevalt oleks apostlite valimine Jeesuse poolt ning teised taolised tõsiasjad otsustava tähtsusega. Kuid sama kehtiks ka lepitustöö kohta. Kristuse töö meie eest on saanud kõikehõlmavaks ning asetunud õigesse valgusesse tänu apostlite tunnistusele. Kristuse enda teod ja viis, kuidas apostlid Tema tööd jätkasid, moodustavad harmoonilise terviku. On lihtsalt lubamatu luua siin kontraste, mida ei esine allikates, näiteks lisades Jeesuse tegudele eesmärke, mis ei ole kooskõlas apostlite usuga nende eesmärkide kohta.

20. Me ei saa omistada traditsioonidele otsustavat tähendust. Loomulikult peab olema väga kaalukas põhjus kahe tuhande aasta pikkuse traditsiooni muutmiseks. Ometigi võib seda teha, kui tegemist on lihtsalt traditsiooniga. Kirik ei ole seotud traditiones humanae’ga (Augsburgi usutunnistus, VII ja XV artikkel).

Kui traditsioonid aga kinnitavad, et me oleme Pühakirja õigesti mõistnud, on lood teisiti. Mitte keegi peale apostlite kaasaegsete ja nende otseste järeltulijate ei saanud Uut Testamenti keeleliselt ja sisuliselt paremini mõista. Vaadates ühtlasele traditsioonile, mis ulatub tagasi nende aega, me näeme, et see on väga tugev argument, et teistsugune Pühakirja tõlgendus ei saa olla õige.

21. Olles ustavad Pühakirjale, tuleb meil ühelt poolt öelda EI naispastorite küsimuses ning teisalt peame ütlema JAH naiste võimete kasutamisele koguduses intensiivsemalt, kui me seda seni oleme teinud. Uus Testament annab meile ulatuslikuma pildi erinevatest vaimuandidest, kui seda võib leida Rootsi kirikust – «igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks» (1Kr 12:7). Nende seas, kes oma andidega teenisid kogudust, on nimetatud arvukalt naisi.

Eelkõige on nimetatud prohveteerimise andi. 1Kr 11:5 ja Ap 21:9 kinnitavad, et see on täiesti loomulik, et naisel on niisugune and. Prohveteerimine on otseselt Jumala inspireeritud kõne. Prohvet ei võta Tema sõnumit Sõnast, vaid saab selle ilmutuse kaudu. Meie kirikutes pole prohveteerimine enam ammu tavaline. Võib-olla on selle põhjuseks, et selle asemel on meil Uus Testament ning võibolla leiame me sellest märke 1Kr 13:8. Kuid me peame arvestama prohveteerimise esinemisega seal, kus Jumal seda tahab. Midagi prohveteerimise annist võib ilmneda ka kristlase igapäevases elus toimuvas tunnistuses. Kui tubli ja julge kristlasest naine tõuseb ja räägib selgelt kristlikku sõna, kui olukord annab selleks võimaluse, toimugu see kodus, ühiskonnaelus, käsitööringis, töökohal või kus iganes, siis võib see tähendada seda, mida Piibel nimetab prohveteerimiseks. Sama toimub olukorras, kus naine astub esile küsimuses, mille Jumal on pannud talle südamele, näiteks misjonitöö alal. Ma ei hakka tõmbama eraldusjooni taolise prohveteerimise ja kristliku kuulutuse vahel. Ma arvan, et seda ei suudaks teha ükski inimene. Kuid Piibel ütleb meile, et üks eraldusjoon on tõmmatud ning seda ei saa omatahtsi mujale tõmmata, otsekui pastoraalne ja õpetamisamet oleks üks neist kohustustest, mille Kristus usaldas ka oma naisjüngritele. Lisaks tuleb märkida, et prohveteerimine ei ole amet, milleks volitatakse kutsumise kaudu kirikus, samuti ei saa inimene omada prohveteerimist võimalusena kestvaks teenimiseks.

Samas on siiski võimalusi taoliseks jätkuvaks teenimiseks. Igatahes on meil näiteid naistest, kes «võitlesid evangeeliumi eest» ja kes oli apostlite «kaastöölised» (Ef 4:3) ning kes «nägid palju vaeva Issandale» (Rm 16:12). Foibe kohta on öeldud, et ta oli «Kenkrea koguduse teenistuses» ning ta «on olnud paljudele toeks», kaasa arvatud apostlile (Rm 16:1j).

Need näited osutavad, et varane kirik kasutas aktiivselt naiste erinevaid ande.

22. Kui me soovime täna naiste andeid laiendatult kasutada, tuleb meil tunnetada meeste ja naiste erinevusi ning mitte neid eirata. Üks Uue Testamendi olemuslikke osi on ülesannete paljusus, mis on vajalik vaimuandide paljususe pärast. Kui karjaseamet, jutlustaja-amet ja kirikujuhi amet ei ole mõeldud ega loodud naiste jaoks, siis tuleb meil leida selliseid teenimisvorme, mis vastavad naiste erinevatele andidele. Ühelt poolt rahuldavad niisugused vormid igatsust õigluse järele ning võimaldavad kirikus töötavatel naistel saada kohast palka; teisalt peavad need kattuma Uue Testamendi arusaamaga, et erinevate liikmete koostöö peab taotlema ühist kasu.

Põhjala kirikutest on selles küsimuses kõige kaugemale jõudnud Soome kirik. Meie kodumaal (Rootsis) on piiskoppide sinod selles suunas kõige ettevaatlikumalt liikunud.

23. Kui kirikus on tõsised lahkarvamused asjade praeguse käigu üle, siis nõuab Pühakiri, et me kannaksime hoolt eelkõige kahe asja puutumatuse eest: üks on kiriku ühtsus, teine on armastav lugupidamine teiste südametunnistuse vastu.

a) Ühtsus. Ilmselt piisab, kui viidata Jeesuse ülempreesterlikule palvele (Jh 17:21j) ning apostli tulisele sekkumisele Korintose koguduse lõhenemisele (1Kr 1:10). Lõhenemise oht on alati kõige tõsisem probleem. See võib olla vajalik, kui soovitakse säilitada evangeeliumi puhtust, kuid kiriku korra ja varade küsimuses on see vastutustundetu.

b) Austus südametunnistuse vastu. Kui mõnede kristlaste jaoks on tõsine probleem, kuna mingis küsimuses ei ole võimalik neil osaleda südametunnistuse vastu astumata või nad on üle jõu käivates kahtlustes segaduses, siis Uus Testament manitseb meid pigem asjast loobuma kui sellest kinni hoidma, isegi kui asi iseendast on täiesti korrektne.

Algkristlastel tuli võtta seisukoht paljude taoliste probleemide kohta. Kas tohtis süüa verd, ohvriliha või oli tegu mõne muu küsimusega, mis oli kellegi jaoks vältimatult seotud paganluse ja ebajumalateenistusega? Kas tohtis juua veini jne?

Vastus võib osutada kahte vastupidisesse suunda. Kui meie mureks on meie pääsemine ning tulemuseks oleks pääsemise rajamine Seadusele, ütleb Uus Testament vastuvaidlematult EI. «Me ei andnud hetkekski järele ega alistunud neile, et teile jääks evangeeliumi tõde» (Gl 2:5). Kui aga küsimuseks oli, kuidas elada ning kus usk Kristusesse ja soov Teda järgida oli viinud inimesed erinevatele järeldustele, seal kutsub Uus Testament meid nii palju, kui see võimalik on, austama vendade südametunnistust. «Kui söök viib kiusatusse mu venna, siis ma enam kunagi ei söö liha, et ma oma venda ei viiks kiusatusse» (1Kr 8:13, vt Rm 14 ning 1Kr 10:32–33).

Need kaks aspekti – kiriku ühtsus ja teiste südametunnistusega arvestamise vajadus – peaksid teed näitama iseäranis meie kirikus ja meie ajal. Küllap peaksid kirikujuhid erinevatele arvamustele vaatamata jõudma täielikule üksmeelele ja tegevuskavale, mis rajaneb varaste kristlaste kogemusele nende kõige raskematel kriisiaegadel. Sel juhul peaks sõnum vastastikusest hoolimisest ja armastusest eelnema kõigele muule. Kui minu hinnang praktiliste järelduste osas paika peab, siis oleks tulemuseks see, et kirik, kus Piibliga tõsisemalt põhjendatakse, teeks ettepaneku, et seda küsimust ei otsustata jõuga. Piiskoppide sinodi ettepanek tuleks seega tagasi lükata. See ei tähenda, et me sooviksime seda lõplikult. Sama ajal tuleks teha midagi selleks, et luua võimalusi naiste talentide kasutamiseks erinevatel kiriku töökohtadel – nii nagu kirikukogu on varem nõudnud. Selleni tuleb jõuda viisil, et kõik naised selle heaks kiidaksid, isegi need, kelle jaoks naispastorite võimalus on mõeldamatu.

Tõlkinud Illimar Toomet 

Tõlgitud teosest: Women Pastors? The Ordination of Women in Biblical Lutheran Perspective. A Collection of Essays. Edited by Matthew C. Harrison and John T. Pless (St Louis: Concordia Publishing House, 2008). Artikkel ilmus veebilehes Meie Kirik esmakordselt 13. novembril 2009.

Bo Giertz (1905–1998) oli Rootsi luterlik vaimulik, Göteborgi piiskop. Teda peetakse 20. sajandi üheks suurimaks Põhjamaade kirikutegelaseks, piibelliku ja konfessionaalse luterluse eestvõitlejaks.

Kuressaare piiskopilinnuses on avatud uus põnev näitus «Silmast silma keskaegse saarlasega», kus võib sõna otseses mõttes kohtuda väljakaevatud luustike uurimise põhjal rekonstrueeritud Valjala emanda ja Karja mehega.

Valjala emandaks nimetatud naise luustik kaevati välja Valjala kiriku juurest. Praegust pühakoda Valjalas peetakse üheks kõige vanemaks säilinud kivikirikuks Eestis, mida hakati öeldavasti ehitama kohe pärast 1227. aasta vallutust. Kõigepealt valmis kooriosa ehk altariruum (seda on nimetatud ka kivikabeliks), millele järgnes pikihoone.

Kuid Valjala emanda puhul teeb loo põnevaks asjaolu, et tegemist oli kristlasega, kes suri ja maeti mitukümmend aastat enne seda, kui saarlased ametlikult ära ristiti. «Naine oli maetud kristlikult, peaga lääne suunas ja puukirstus, kõige tõenäolisemalt 1180.–1190. aastatel, võib-olla 1200. aasta paiku, igal juhul mõnikümmend aastat enne Saaremaa ametlikku ristiusustamist,» võib lugeda ekspositsiooni selgitavast tekstist. «Võib arvata, et naine oli suuremat sorti talu emand, kes sündis paganana, kuid otsustas mingil ajal astuda ristiusku.»

Samuti pidi Valjalas enne praegust kirikut eksisteerima mingi varasem kirik, mille juures oli ka kalmistu. Näituse koostajad arvavad, et väikesi kirikuid oli toona saarel veelgi. Kuidas nii? Koolis õpetatud ajalookäsitluse kohaselt jõudis eestlaste muistne vabadusvõitlus lõpule Saaremaa alistumise ja ristimisega aastal 1227 (nelja aasta pärast täitub sellest sündmusest 800 aastat). Kes ei oleks kuulnud lendlauset, et ristiusk toodi meile tule ja mõõgaga?

Asjaolus, et juba varem oli ristiusu omaks võtnud teatud hulk saarlasi (ja ka mandrieestlasi – näiteks Pudiviru vanem Tabelinus, kes ristiti Gotlandil), ei ole midagi üllatavat. Küsimus on pigem selles, et kui Saaremaal leidus kirikuid või kabeleid, pidid neis teenima preestrid, kes viibisid kohapeal või külastasid saart teatud regulaarsusega. Kuid preestrid on alati seotud konkreetse piiskopi ja piiskopkonna või muu kirikliku struktuuriga. Milline piiskop omas siin kanoonilist jurisdiktsiooni?

Kirjalikest allikatest teame seda, et umbkaudu 1167. aastal määrati Eesti piiskopiks benediktlane Fulco, kellele paavst käskis abiliseks anda Stavangeri kloostri eestlasest munga Nicolause. Samas pole teada, kas Fulco koos oma abilisega ka tegelikult Eestisse jõudis.

Ligi nelikümmend aastat hiljem – aastal 1206 – saabus Saaremaale Taani kuningas Valdemar II saatjana Lundi peapiiskop Anders Sunesen, kellel oli volitus paavstilt paganaid ristiusku pöörata ja neile piiskop määrata. 1220. aastal üritasid rootslased kanda kinnitada Läänemaal Lihulas, kuninga meestega oli kaasas Linköpingi piiskop Karl Magnusson. Seega liikus muinasaja lõpul siin piirkonnas aktiivselt piiskoppe ning ka saarlased ise olid aktiivsed meresõitjad, kes omasid diplomaatilisi ja kaubanduslikke suhteid Läänemere äärsete keskustega.

Riia piiskop Alberti kroonikakirjutajast preester Henrik ei räägi kristlastest või kirikutest Saaremaal mitte midagi. Tema käsitluses olid saarlased ohtlikud ja salakavalad paganad, kes võtsid ristimise vastu Riia kirikult ning kellest said alles siis sakslaste usuvennad. Kahtlemata esindas preester Henrik Riia piiskopi huve arvestavat vaatenurka ning võib arvata, et ta vaikis Riia kirikule ebasobivad tõsiasjad maha, kuid võrdlus politrukiga, nagu seda ühes selgitavas tekstis on tehtud, on küll ebakohane.

Kristlane oli ka vigase puusaga Karja mees – ta suri umbes 35-aastasena (tolle aja mõistes keskealisena) ning maeti puust kirstus kristliku kombe kohaselt peaga enam-vähem lääne suunas 13. sajandi esimesel poolel või keskpaigas. Ta oli sinakashallide silmadega, blondide või tumeblondide juustega ning umbes 171 cm pikkune, seega veidi lühem kui enamik teisi Karja kalmistule maetud mehi. Arvatavasti tegeles ta käsitööga.

Tuleb märkida, et kalmistu, kuhu ta maeti, ei asu praeguse Karja kiriku juures, vaid mõned kilomeetrid eemal hilisema Karja mõisa lähedal. Matmispaik avastati juhuslikult pärast teist maailmasõda.

Uurijate arvates ehitati tänaseni säilinud Karja kirik alles 13. sajandi viimasel veerandil või koguni 14. sajandi algul. Seega näib, et selle kiriku maalitud võlvide all see Karja mees palvetamas ei käinud, kuid ta võis olla tuttav varasema, oletatavasti puidust pühakojaga, mida mainitakse piiskopi- ja orduala piire kindlaks määravates dokumentides aastal 1254.

Näitus «Silmast silma keskaegse saarlasega» pöörab erilist tähelepanu tolleaegsele rõivastusele, mida aitavad rekonstrueerida eestlasi (saarlasi) kujutavad skulptuurid Karja ja Pöide kirikus. Lisaks saab näha mitmesuguseid arheoloogilisi leide. Ajaloolist konteksti selgitavad rohked tekstid. Tegemist on väga põneva ekspositsiooniga, mis peaks pakkuma huvi nii kohalikele kui ajaloohuvilistele Saaremaa külastajatele. 25. augustil on tulemas ka ettekandepäev.

Aastal 2003 pidas kuus protsenti rootslastest oma elu mõttetuks (soome k tarkoitukseton – mõttetu, tähendusetu, eemärgitu). Käesolevaks aastaks on nende hulk neljakordistunud, nüüd arvab samamoodi 24 protsenti. Sellised andmed avaldati rahvusvahelise konsultatsiooni- ja analüüsifirma Kairos Future pikaajalises uurimuses Läget i Landet – tecken i tiden (Olukord riigis – märgid ajas).

Pärast aastat 2003 on nende hulk, kes kogevad oma elu sisemiselt mõttekaks vähenenud 85-lt protsendilt 56-le protsendile. Noorte meeste puhul lausa 34 protsenti peavad oma elu mõttetuks. Nüüdseks on pealegi esimest korda nende hulk, kes vaatavad oma maa tulevikule pessimistlikult, suurem kui positiivse nägemusega inimeste hulk. Selline on olukord riigis, mis on tuntud oma üldise heaolu ja võrdõiguslikkuse poolest ning mida on aastakümneid juhitud poliitiliselt sotsiaaldemokraatlike, progressivistlike ja ateistlike väärtuste järgi.

Hoiatusi sellest, et ateistlik maailmavaade võtab elult mõtte, ei ole võetud tõsiselt. Kui elu peetakse mõttetuks, tuleb püüda kuidagi ise leida sellele mingi tähendus. Näiteks üks maailma tuntuim rootslane, kliimaaktivist Greta Thunberg on rääkinud, et ta on oma elule leidnud mõtte nüüd, kui ta võitleb looduskaitse eest.

Siiski võiks kriitiliselt küsida: kui elu on üleüldiselt eesmärgipäratu juhuse looming, mis mõtet saab olla selle pikendamisel? Süngevõitu vastus on, et iseenesest mõttetu elu pikendamisel ei ole mõtet.

Kui iga neljas vastutulija peab oma elu mõttetuks, oleks viimane aeg peatuda ning küsida uusi ja sügavamaid küsimusi. Aga just selliste küsimuste esitamiseks on tänapäeva inimestel väga viletsad eeldused. Rootsi kirjanik Joel Halldorf kommenteerib ajalehes Östgota Correspondenten seda, miks meie kaasaegses ühiskonnas ei arutleta sügavamate küsimuste üle: «Usun, et üks põhjus on selles, et me ei ole harjunud rääkima olemasolemise (existensiella) küsimuste üle.» Halldorfi hinnangul me küll teame, mida teha, kui inflatsioon kasvab, aga me ei saa aru, miks ei olda moodsa eluga rahul.

Jumal, kes on meid loonud ning andnud meile elu ja kõik, kutsub inimest ikka veel. Meie aja tuntuimate filosoofide hulka kuuluv Charles Taylor kirjeldab oma raamatus A Secular Age, kuidas moodne aeg põlgab usku, aga ometigi: «…kogemus sellest, et on olemas midagi enamat, ei jäta meid maha.» Mõeldes oma elu üle järele, lõõgastudes looduses ning kohates nii kaotust kui leina, kogevad paljud inimesed ootamatult, et elus peab sisalduma veel midagi enamat. Taylori järgi on meie aeg kaugel sellest, et saaks lihtsalt heita end uskmatuse rüppe.

Jumala unustamise ja hülgamise hind on ränk. Muuhulgas kuulub selle juurde elu mõtte kaotamine. Siiski, nagu kuulutab apostel Paulus oma kaasaja õpetlastele, Jumal ei ole kaugel mitte ühestki meist. Niikaua, kui me pole veel täiesti paadunud, on lootust pöörduda Tema poole ja leida see sügav osadus ja mõte, milleks meid on loodud.

Tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal