Soome luterliku kiriku piiskoppide kogu ettepanek, et kirikus võiks paralleelselt kehtida kaks erinevat ja vastandlikku kontseptsiooni abielust – piibellik ja liberaal-progressiivne –, peab saama äratavaks kellahelinaks Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule. Ehkki esialgu on tegemist ettepanekuga, mis pole veel saanud kirikukogu heakskiitu, on siiski kõnekas, et selline on Soome luterlike piiskoppide pea üksmeelne seisukoht.

Meenutame, et 2009. aastal deklareeris EELK kirikukogu Rootsi luterliku kiriku otsuste valguses, et «samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas pühakirja ja kristliku usuga. Kui üks kirik taolise tegevuse ametlikult heaks kiidab, avaldub selles selge erinevus kristliku usu ja kiriku õpetuse mõistmises, mis takistab altari- ja kantsliosaduse teostamist kirikute vahel.»

Vahepealsetel aastatel on samasooliste paaride laulatamine heaks kiidetud ka Taani rahvakirikus (2012. aastal kuningriigi parlamendi otsusega) ja Norra luterlikus kirikus (2016). Saksamaal õnnistatakse või laulatatakse samasoolisi paare kõigis Saksamaa Evangeelse Kiriku (EKD) liikmeskirikutes. Nüüd on neile järgnemas ka Soome evangeelne-luterlik rahvakirik. Tekib küsimus, mismoodi saab EELK jätkuvalt olla täielikus kirikuosaduses nende kirikutega.

Küsimus samasooliste paaride kirikliku õnnistamise või laulatamise heakskiitmisest ei ole adiaforon, õndsuse seisukohalt neutraalne asi ja pelgalt väline erinevus kirikukommetes. Nagu meie kirik on sõnaselgelt deklareerinud, avaldub siin sisuline erinevus kristliku usu ja õpetuse mõistmises. Sel juhul me mõistame erinevalt Piibli sõnumit, piibellikku õpetust inimesest, patust, abielust ja seksuaalsuhetest, samuti kiriku ülesandest ja eesmärgist. Me ei saa teha nägu, et meil on sama usk ja samasugune arusaam Jumala Sõnast. Seda tehes me petaksime endid ja eksitaksime inimesi.

Niisamuti ei saa kirik välise, organisatsioonilise ühtsuse näiliku säilitamise huvides samaaegselt järgida ja kuulutada õiget ja väära õpetust. Kui seda tehakse, siis ollakse juba langenud apostliku usutõe aluselt. «Mis kooskõla on Kristusel Beliariga või mis osa on usklikul uskmatuga?» küsib apostel Paulus (2Kr 6:15) ning ütleb selge sõnaga kõlvatuste ja ebajumalateenistuse edendajate kohta: «Niisugustega ärge koos söögegi!» (1Kr 5:11). Kuidas saaks ühes koguduses õpetada, et homoseksuaalsed suhted on Jumala silmis patt, kui teises koguduses õnnistatakse neid armastusest sündinud liiduna, mille kohta kehtivad Jumala tõotused? Vana ja uue arusaama «rahumeelne» kooseksisteerimine on ajutise iseloomuga, varem või hiljem tuleb uus arusaam kehtestada kirikus ainsa siduva positsioonina ja seeläbi muuta vale normiks.

Erinevalt 16. sajandi reformaatorite taotlustest ei ole enam otsustavaks mitte vastavus sellele, mida õpetasid Kristus ja apostlid, vaid jätkuv usuline revolutsioon kirikus, mida õigustatakse loosungiga ecclesia semper reformanda. Formaalselt on õpetuse aluseks endiselt Piibel, ent seda tõlgendatakse radikaalselt uutmoodi nii, et teatud «pahandavad» kirjakohad justkui kaotavad oma tähenduse ja asemele astub «teine evangeelium».

Me leiame, et EELK peab ennast eraldama valeõpetuse omaks võtnud kirikutest, lahkuma usu jätkuvat ümbermõtestamist edendavast Luterlikust Maailmaliidust ning tugevdama sidemeid nende luterlike kirikutega, mis on jäänud ustavaks evangeelsele usutunnistuslikule alusele. Nende seas on näiteks meie naaberkirikud Lätis ja Leedus. See ei ole retooriline üleskutse, vaid meie kiriku jaoks eluline küsimus. Vastasel korral me õõnestame teadlikult oma usulisi aluseid, soodustame relativismi ja ükskõiksust Jumala ilmutatud tõe suhtes ning laseme kirikus maad võtta väärarusaamadel selle kohta, mida Jumala Sõna tegelikult õpetab. Kirik – isegi kui ta käsitab end rahvakirikuna – ei kuulu rahvale ning ei ole ilmaliku ja liberaalse ühiskonna kultuuriline institutsioon, vaid on «elava Jumala kogudus, tõe sammas ja alustugi» (1Tm 3:15), kellel lasub kohustus õpetada üksnes seda õpetust, mille ta on saanud oma Issandalt.

Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskoppide kogu otsustas 12. märtsil 2024. a häältega 9 : 1 esitada kirikukogule regulatsiooni paralleelsetest abielukäsitustest. See tähendab, et abielu mõistetakse ühelt poolt mehe ja naise vahelise liiduna ning teisalt kahe inimese vahelise liiduna. See avab tee samasooliste kiriklikuks laulatamiseks. Sellega otsitakse kompromissi aastaid kestnud arutelule.

Tunnistan, et kuuludes teise luterlikku kirikusse ei ole mul otsest sõnaõigust Soome evangeelse-luterliku kiriku siseasjades. Aga rahvakiriku endiselt olulise rolli pärast Soomes saame me kõik selle otsuse tagajärgedest osa. Tunnen ka pettumust ja muret vaimuliku pimeduse süvenemise pärast kirikus, kus mind ristiti. Piiskoppide kogu selgituste läbiv teema on «ühtsus». Mõiste on teoloogiliselt laiem kui ühe kohaliku kiriku elu. Seetõttu tahan esitada mõned oma tähelepanekud.

1. Piiskoppide kogu otsus on positiivne vastus kogu kristlaskonda tabanud suurele eksitusele

Kristlik inimese- ja abielukäsitus ning viimselt ka Jumala-käsitus on meie ajastul ajalooliselt suure rünnaku all. Me kõik teame, kuidas küsimused seksuaalsuse piirideta teostamisest, enda valitud sooidentideedist, sallivusest ja ühiskondlikust tunnustusest on meie üksikisikule keskendunud kultuuris saanud üha suuremateks väärtusteks ja poliitilisteks teemadeks. Sellepärast on paljudes lääneriikides, sh Soomes, kiidetud heaks seadus samasooliste abielust (2017) ning transseadused on kohandatud kooskõlalisemaks üksikisiku kogemuste ja vabadustega (2023).

Kui ühiskonna väärtused ja seadusandlus meie postkristlikul ajal muutuvad, tuleb kõigil kristlikel kirikutel võtta seisukoht, kas minna muutustega kaasa või jääda kindlaks oma alustele, seistes muutustele vastu. Selle eksituse eest ei pääse pakku ükski kirik ega üksikkristlane, selles küsimuses tuleb igaühel võtta oma seisukoht.

Soome evangeelne-luterlik rahvakirik on pärast nn naisteordineerimise võimaldamist otsustanud muutuda koos rahva ja ühiskonna väärtustega ka selles küsimuses. Esmalt lõpetas ta homoseksuaalse eluviisi nimetamise patuks. Seejärel kiitis ta heaks palvuse korra koos samasooliste paaridega ja nende eest. Juba mõnda aega on ta erinevalt kiriku sisekorrast (kirkkojärestys) sallinud ja soosinud samasooliste paaride laulatamist kirikutes. Piiskoppide kogu otsus on seega vaid järjekordne samm varem valitud teel. Otsusele annab hoogu see, et uurimuste kohaselt kaugelt enam kui pool vaimulikkonnast ja kantoritest on selle sammu poolt.

Otsus ei ole tehtud uisapäisa ning see ei johtu teoloogilisest suutmatusest. Vastupidi, selleks on kasutatud aega ja ressursse ning kõik põhjendused vastupidiseks otsuseks on olemas. Aga siiski lükati tagasi piiskoppide kogu esitatud esimene alternatiiv [kirikukogu ülesandel käsitles piiskoppide kogu nn homoabielude küsimust ning esitas 2020. a kirikukogule kuus erinevat alternatiivi – toim.]. Selle kohaselt:

«Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtuvalt. Samasooliste paarisuhetega seotud talitusi (laulatus, õnnistamine, palvus) ei tunnustata ning neid ei toimetata.»

Ometigi on see kogu kristlaskonnale ühine, loomuseaduse, Piibli ja luterliku usutunnistuse kohaselt ainuke ning kõiki muid võimalikke lähenemisi välistav arusaam abielust. Nüüd aga valiti teine, paralleelsete abielukäsituste tee. Kui võimalus paralleelseteks abielukäsitusteks on juba avatud, ei ole mingit takistust järgmistelegi abielukäsitustele, nagu nt mitmikabielud.

Paastuajal me meenutame Jeesuse kiusatusi kõrbes. Mida Saatan Jeesusele ja Tema ihule, kogudusele, kõikideks aegadeks lubas? «Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.» (Mt 4:9) Mida head piiskoppide ettepanek siis toob? Paljud ütlevad, et samasooliste paaride laulatamine tagab kirikule ühiskondliku soosingu ja positiivse meediakajastuse ning sellega peatatakse liikmeskonna ja maksutulude kokkukuivamine või suudetakse seda vähemalt aeglustada. Minule tundub, et taotlused on siiski õilsamad kui pelgalt takerdumine võimupositsiooni ja maksueurodesse. Mida kõike head siis tõotatakse, kui oled valmis kummarduma aja vaimu nõudmiste ees? Piiskoppide sõnul on see sedavõrd ilus ja hinnaline asi, nagu seda on kiriku ühtsus.

2. Piiskoppide kogu otsus räägib kiriku ühtsusest eksitavalt

Piiskoppide kogu otsus on reaalpoliitiline püüe mahutada kirikupaati kaks erinevat käsitust ning panna need pealegi sõudma ühes rütmis. Piiskoppide kogu otsuses öeldakse:

«Me tunnistame lõhenemise ja ebaõnnestumise ohtu ka meie kirikus. Sellepärast on kiriku eest vastutavate ametikandjate ülesanne leida abieluküsimuses lahendusi, mille kaudu kiriku ühtsus saaks ka erimeelsuste keskel jääda püsima.»

Seega on otsuse läbiv teema «ühtsus». Piiskoppide sõnul tagab otsus südametunnistuse vabaduse neile, kes jäävad ustavaks traditsioonilisele abielukäsitusele, aga samas ka kõik teenused ja tegevusvabadused neile, kes tahavad laulatada samasoolisi paare. Kumbki pool ei saa kõike, aga ainuke võimalik viis on jätkata teekonda samas paadis.

Mis siis on otsuses eksitavat? Kiriku ühtsuse kaitsmine on teadupärast piiskoppide eriline ülesanne. Ning see on kõike muud kui lihtne! Aga piiskoppide ametiülesannete hulka ei kuulu mitte ainult kiriku ühtsus, vaid ka õige usu õpetamine ja eksiõpetuste tõrjumine, mille armsaks viljaks ongi ühtsus. Nüüd rakendati ühtsuse vanker hobuse ette! See on ühtsuse karikatuur. Kiriku ühtsus on olemuslikult ühtsus ja osadus ühe Issanda, kiriku Pea, Jeesuse Kristusega. See side ja ühtsus Issandas Jeesuses on Tema sõna kuulamine, omaksvõtmine ja järgimine apostlikes ja prohvetlikes kirjades. See ühtsus saab nähtavaks ühtses tunnistuses ja liturgilistes kordades ning ühises armulauas: «Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise.» (Ef 2:19–20)

Issanda seadmise kohaselt pühitsevad kiriku ametikandjad Jumala sõna ja palvega ühe mehe ja ühe naise abielu, mis peegeldab Kristuse ja Tema koguduse ühtsust: «Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest.» (Ef 5:25)

Kirikul ei ole meelevalda abielukäsitust muuta ega laiendada. Kirikul ei ole jagada mingisugust omaenda õnnistust ja pühitsust. Kirikul ei ole ühtki Issanda tõotust või sõna, millega pühitseda samasooliste liitu. Kirikul ei ole pakkuda mingit ühendust ega ühtsust väljaspool Kristust ja Tema sõna. Piiskoppide kogu otsus lõhub ühtsuse kõikide varasemate kristlike põlvkondadega ning ka suure osaga kristlaskonnast. Piiskoppide kogu otsus ei ole mitte kiriku ühtsuse, vaid lahkmeele väljendus.

Piiskoppide kogu kõne «ühtsuse kaitsmisest» ei tähenda mitte sõna otseses tähenduses vaimulik-teoloogilist ühtsust Kolmainsas Jumalas ja Tema ilmutatud sõnas, vaid sotsioloogilist ja organisatsioonilist koosolemist. Hoolimata headest kavatsusest on see «ühtsusejutt» valelik. See pakub näilist ja valelikku «ühtsust», lubades muutuse vastastele ruumi ja võimalust tegutsemiseks. Aga mis on ühtsuse hind selles organisatsioonis? Kummardumine tunnustama ja praktikas ka heaks kiitma samasooliste laulatust kristliku abieluna. Seega on valelik väita, et kirikus jääks tõesti püsima kaks arusaama, sest kõiki juhatatakse ühel või teisel viisil tunnustama uut arusaama.

Piiskoppide sõnul tagatakse ühiselu orwelliliku mõistega «austav arutelu». Otsuse kohaselt tähendab austav arutelu seda: «Austav arutelu välistab igasuguse kahtlemise teise osapoole motiivides või arusaamade sildistamise väärateks.» Seega tähendab austava arutelu mudel keeldu mõista vastaspoole arusaam hukka ja tagasi lükata. Austav arutelu austab inimest rohkem kui Jumalat. See ei austa arutlejaid ega nende vabadust ning veel vähem austab see tõde ja selle tunnistamist. Selle austava arutelu kammitsatega tahetakse vaid peita valelikku «ühtsust». Mis saab neist, kes mängureegleid ei järgi ning ohustavad turvalist õhkkonda? Kes otsustab, millal mängureegleid järgitakse ja millal mitte? Kuidas sobib austava arutelu mõttega see, et keegi õpetab homosuhtes elamist olevat vastuolus Jumala loomiskorraga ning see on patt ja häbi? Või kui öeldakse, et vaimulik, kes püüab sellist liitu õnnistada, rikub 2. käsku ning oma preestrivannet, või piiskop, kes seda edendab, on hereetik? Kas ei püüta teda rahurikkujana vaigistada kas siis töökollektiivi või toomkapiitli poolt? Sellepärast paljud kristliku abielukäsituse toetajad kogudustes lihtsalt vaikivad, et ennast kaitsta. Turvaline õhkkond saab nõnda traditsioonilise abielukäsituse toetajatele väga ebaturvaliseks. Austava arutelu ruumis kõlab viimaks vaid üksainus vikerkaarevärviline hääl.

3. Piiskoppide kogu eksitab ka homoseksuaale

Piiskoppide kogu kannab õigusega hoolt selle eest, et ka neil, kes tunnevad seksuaalset tõmmet samast soost inimese vastu, oleks koht kiriku osaduses ning Jumala õnnistuse ligiolus. Samas on teised teinud sellest väära järelduse, et keeldumine abielu õnnistamisest takistab osasaamist evangeeliumist ning teeb haiget mitte ainult inimestele, vaid ka kirikule. Selle arusaama puhul läheb kaotsi erinevus inimese ja abielu vahel. Kristlastena tuleb meil palvetada ning õnnistada neid, kes kartlikena astuvad kõige selle elu rikutuse keskelt Jumala palge ette. Me saame kutsuda iga inimest leidma enda identiteet ristitud Jumala lapsena ning käima Jumala käskude juhatatud teed tunnistades oma patte ja võttes vastu Tema armu. Aga samasooliste paaride puhul ei paluta õnnistust mitte üksikule inimesele, vaid paarile, s.t nende eluviisi heakskiitmist ja tunnustamist Jumala tahte kohase abieluna. Piibel sellist tõotust ei anna, vastupidi, ta hoiatab ja ärgitab sellest loobuma (1Kr 6:8,19). Sellepärast samasooliste abielu heaks kiites piiskoppide kogu mitte üksnes ei riku abielu jumalikku seadmist ja pühadust, vaid varjab homoseksuaalsetes suhetes elavate inimeste eest Jumala käsku ja eelkõige evangeeliumi: pattude andeksandmisest ja uuest elust Jeesuses Kristuses. Piiskoppide kogul on seega «teine evangeelium» (Gl 1:6), mis rajaneb inimese enda valitud viisil oma seksuaalsuse teostamiseks ning selle inimlikul heakskiitmisel ja kiriklikul tunnustamisel.

Mida piiskoppide kogu otsusest peaks siis arvama? Tegemist on alles ettepanekuga, mille üle otsustab kirikukogu. Ees võib oodata pikk rida hääletamisi. Aga on selge, et kiriku karjaseametisse seatud on andnud õpetuse ja suuna rahvale ja Soome evangeelsele-luterlikule kirikule. Paratamatult meenuvad Jeesuse tõsised sõnad: «Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!» (Mt 4:10) Tuleb murega nentida, et piiskoppide kogu otsuses ei kosta mitte Hea Karjase, vaid huntide hääl, kes karja ei säästa (Ap 20:29). Asi ei ole mitte kiriku seadusandluse üksikutes pügalates ega isegi mitte 6. käsus või õpetuses abielu kohta, vaid 1. käsu järgimises, millele Õnnistegija osutab: «Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval.»

Piibel hoiatab meid kõiki: «Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.» (Gl 6:7)

See kutsub meid kõiki parandama meelt, tunnistama patte ja vastu võtma Kristuse armu.

See kutsub meid valvama meie õpetust ja eluviisi Jumala sõna valguses.

See kutsub meid jagama meie kogudustes Kristuse armu ja armastust kõigile, ilma vahet tegemata.

See kutsub meid Misjonipiiskopkonnas jätkama luterliku alternatiivi ülesehitamist iseseisva kirikuna.

See kutsub meid ise austama abielu ja õpetama teistele abielu kaunist annist.

See kutsub meid palvetama meie rahva eest.

Martin Lutheri laulatamiskorrast leiame sõnad, millega saame alustada oma palveid:

«Issand Jumal, kes sa oled loonud mehe ja naise ning määranud nad abieluseisusesse, õnnistanud neid ihuviljaga ja tähistanud sellega oma armsa Poja, Jeesuse Kristuse, ja kiriku, tema pruudi, ühenduse saladust, me palume sinu põhjatumat heldust, et sa ei laseks oma loodud korral ja õnnistusel kaduda ega hävida, vaid hoiaksid seda armulikult meie sees Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, aamen.»

Juhana Pohjola on Soome luterlikust kirikust eraldi tegutseva Misjonipiiskopkonna piiskop

Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskoppide kogu otsustas 12. märtsil taotleda kirikukogult kirikukorra muutmist nõnda, et kirikus kehtestatakse kaks võrdväärset arusaama abielust.

Edaspidi soovitakse abieluna tunnustada nii mehe ja naise liitu kui ka kahe inimese liitu (nn homoabielu). Kiriku vaimulikel oleks õigus otsustada, kumba abielukäsitust järgida, kuid kõik kogudused peavad võimaldama laulatust mõlemat tüüpi paaridele.

Lapua piiskop Matti Salomäki lisas piiskoppide kogu otsusele oma eriarvamuse. Salomäki leiab, et küsimus vajaks enne otsustamist jätkuvat käsitlemist, kuna ka ettepanek ise möönab, et kahe erineva abielukäsituse vahel on vastuolu.

Lähemalt vajaks Salomäki hinnangul läbitöötamist küsimus, kuidas erinevad abielukäsitused suhestuvad kiriku kehtiva õpetusega, millele töötegijad on tõotanud oma ustavust, samuti katekismuse, usutunnistuskirjade, kiriklike talituste kordade ja lauluraamatuga. Ühtlasi tuleks selgitada, kas ja mida peaks selles küsimuses õpetama leeriõpilastele.

Sisuliselt on Salomäki meelest tegemist kiriku abielukäsituse muutmise, mitte pelgalt kirikukorra muutmisega. Käsitlemata jääb küsimus sellest, milline on otsuse mõju kiriku oikumeenilistele suhetele ja koostööle partnerkirikutega.

Kui piiskoppide kogu ettepanekus märgitakse, et «kirik püsib Kristuse kirikuna … sõltumata abielukäsitusest või -käsitustest», vajaks selgitust, mis on tegelikult Kristuse kiriku ühtsusele olemuslik ja vältimatu. Enamasti on keskne ja kirikule vältimatu õpetus koondatud katekismusesse [mis käsitleb abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna – toim].

Piiskoppide kogu ettepanek jõustub juhul, kui seda toetab enam kui kolm neljandikku kirikukogu liikmetest. Meedias avaldatud hinnangute kohaselt puudub kirikukogu praeguses koosseisus otsuse vastuvõtmiseks vajalik hääleenamus.

Pole selge, kuidas mõjutaks Soome luterliku kiriku otsus suhteid Eesti luterliku kirikuga.

2009. aastal võttis Eesti evangeelse-luterliku kiriku kirikukogu vastu avalduse «Suhtumisest homoseksuaalsesse käitumisse kirikutes ja kirikuosadusest», kus muu hulgas deklareeritakse, et «samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas pühakirja ja kristliku usuga. Kui üks kirik taolise tegevuse ametlikult heaks kiidab, avaldub selles selge erinevus kristliku usu ja kiriku õpetuse mõistmises, mis takistab altari- ja kantsliosaduse teostamist kirikute vahel.»

Täna, 11. märtsil 2024, on peapiiskop Kuno Pajula 100. sünniaastapäev. Tähistame seda väljavõttega tema karjasekirjast 1990. aasta palvepäevaks. Taas kord on selle karjasekirja sõnad väga aktuaalsed.

Ennast Jumala ees läbi katsudes saame ettekujutuse sellest, millised oleme Tema ees rahvusena. … Meil on Õnnistegija tõotus: Mina elan ja ka teie saate elama! (Jh 14,19), aga see sünnib siis, kui me jääme Temasse, Tema armastusse, kui me ei ela enam patu orjadena. Patuorjuses elavaid inimesi võrdleb Jeesus pildiga viljatust viigipuust, mille kohal on oht, et ta maha raiutakse.

Meie rahvale nõnda otsustaval ning keerulisel ajal kutsun kõiki meie koguduste usklikke üles palvetama, et me rahvas ei saaks maha raiutud, et Issand jätaks ta veel sellekski aastaks! Ma kutsun koguduste õpetajaid üles korraldama ja looma enam võimalusi ühisteks palveteks meie eesti rahva eest. [---]

Meie palve on, et Jumal ise juhataks me rahvast õigel teel, annaks üksmeelt ja rahu, laseks meid omakasupüüdmatu ja siira südamega töötada rahva hüvanguks. Me ootame Jumalalt abi ja tuge vabaduse ja sõltumatuse saavutamisel, tahame oma töö ja tegudega selleks kaasa aidata.

Nüüd oleme küsimuse ees: kas pöörduda tagasi Jumala juurde või hukkuda. Paljud märgid räägivad sellest, et inimesed mõistavad – ellu jäämise tingimuseks on pöördumine Jumala juurde.

See aga tähendab, et me siis Tema riigi armuvarade kaudu saame uut väge ja jõudu. Prohveti sõnade läbi on öeldud: Ja Jehoova juhatab sind alati ja toidab su hinge põudsel maal… (Js 58,11). Tahame paluda ja loota, et see saab osaks meile kõikidele!

Meie kiriku, maa ja rahva eest palvetades,

KUNO PAJULA
EELK peapiiskop

Kuno Pajula sündis 11. märtsil 1924, õppis usuteadust aastatel 1949–1959, ordineeriti aseõpetajaks 1950. Alates 1957. aastast oli Tallinna Jaani koguduse I pihtkonna õpetaja. 11. juunil 1987 valis kirikukogu ta EELK peapiiskopiks, ametisse pühitsemine toimus 15. novembril Tallinna toomkirikus. 29. juunil 1994 määrati ta emerituuri seoses vanusepiiri täitumisega. Kuno Pajula suri 26. novembril 2012.

Ajakirja Imeline Ajalugu eriväljaanne kirjutab kristlaste ja moslemite suhetest enne 11. sajandi lõpus alanud ristisõdu järgmist: «Moslemid ja kristlased elasid 400 aastat üsna rahulikult kõrvuti. Konflikte ja võimuvõitlust tuli küll ette, kuid mitte rohkem kui kristlike riikide vahel ja religioon mängis neis väikest rolli.»

Vaatame seda «rahumeelset kooseksisteerimist» lähemalt. Alates islami religioosse sõjalise ekspansiooni algusest seitsmenda sajandi kolmekümnendatel aastatel olid kristluse südaalad islamisõdalaste lakkamatu rünnaku all. Mitmed n-ö vanad kristlikud piirkonnad kaotati araablastele. Moslemid piirasid mitmel korral Rooma keisririigi idapealinna Konstantinoopolit ning tungisid ladina kristluse aladele. 8. sajandil suudeti moslemid tänasel Prantsusmaal viimaks peatada. Keskajal ette võetud ristisõjad olid kristliku Lääne püüdlus saada tagasi kontroll Lähis-Ida kristlike pühapaikade üle.

632. a – Muhamedi surm. Algab islami sõjaline ekspansioon.

636.–641. a – moslemid vallutavad kristlikule Ida-Rooma keisririigile ehk Bütsantsile kuulunud Süüria, Palestiina ja Egiptuse

650. aastad – moslemid vallutavad Küprose

652. a – algavad moslemite rünnakud Sitsiiliale

654. a – moslemid okupeerivad Rhodose

674.–678. a – moslemid piiravad kristluse teist pealinna Konstantinoopolit (Uus-Roomat)

711. a – moslemid tungivad Pürenee poolsaarele (tänapäeva Hispaania ja Portugali aladele)

717.–718. a – moslemid piiravad taas Konstantinoopolit

732. a – frangid peatavad Karl Martelli juhtimisel moslemite sissetungi tänapäeva Prantsusmaa aladele, päästes Euroopa islamiseerimisest

793. a – moslemid tungivad Loode-Itaaliasse

8.–9. sajand – Sitsiilia langeb täielikult moslemite kätte

820. aastad – Kreeta läheb moslemite alla

870. a – moslemid vallutavad Malta

Araablaste vallutusi kihutas takka nende religioon – islam. Muhameedliku õpetuse kohaselt jaguneb maailm kaheks – esiteks islami või rahu asupaigaks (Dār al-Islam, Dār al-Salam) ehk aladeks, kus valitseb islam, ja sõja asupaigaks (Dār al-Harb) ehk aladeks, kus islam pole veel võitnud.

Hilisemast ajaloost teame, et Ida-Rooma keisririigi pealinn Konstantinoopol langes viimaks moslemite kätte aastal 1453 ja veel 1683. aastal üritasid moslemid vallutada Viini. Pürenee poolsaar suudeti rekonkista käigus tagasi võtta 15. sajandi lõpuks. Selline on olnud siis kristlaste kooseksisteerimine «rahureligiooniga».

Mu kallid lugejad, Kristus on kesk meie seas!

Tänapäeval kuuleme sageli inimesi taas maailmalõpust rääkimas. Me tajume õhus eshatoloogilisi sündmusi. Ma arvan, et apostlid ja esimene kristlik kogudus Jeruusalemmas tundsid sama. Nad olid nii kindlad, et Kristuse teine ​​tulemine leiab peagi aset, et müüsid maha oma omandi, maad – kõik, mis neil oli, ja andsid selle apostlitele üle. Kokku tulnud algkristlased veetsid aega paastudes ja palvetades, oodates, millal Issand taas taevast alla tuleks.

Kui vaatame kogu inimkonna ajalugu, ei leia me tõenäoliselt aega, mil poleks märke peatsest maailmalõpust. Alati on olnud sõdu, näljahädasid, epideemiaid, haigusi, usu kahanemist jne. Kõik see toimub ka praegu. Kristlus mandub ja kristlased ise on lakanud olemast maa sool. Riigid, mille jaoks evangeeliumi usk oli kultuuriliseks ja riiki kujundavaks teguriks, on dekristianiseeritud. Tänapäeval ei näe inimesed eeskujuna pühakuid ega usklikke, vaid lava- ja ekraanitähti. Poliitikud on teinud kuldvasikast iidoli, mille ees nad ise tantsivad ja tõmbavad ka kõiki enda ümber sellesse tantsu. Sellistel aegadel kainestab Issand inimesi alati kurbuste ja katastroofidega. Aga kui inimesed aru pähe võtavad, pikendatakse nende päevi. Niinive, nagu me Vanast Testamendist teame, oli määratud hukkuma, kuid meeleparandus muutis Jumala kavatsust.

Mitte kaua aega tagasi, teise maailmasõja ajal, tundsid inimesed oma patusust ja kartsid Jumala karistust ning tulid kirikusse nii suurel hulgal, et kirikud olid rahvast tulvil. Tänapäeval, vaatamata meile osaks saanud tõsistele õnnetustele, ei ole meeleparandust. Vastupidi, inimesed kalestuvad üha enam. Kõik see näitab, et kurvastused rohkenevad, sest Jumal võitleb lõpuni inimhingede päästmise eest.

Kuhu see välja viib ja kuidas lõpeb, ma ei tea. Olen kindel vaid ühes – meie maailma saatus sõltub meie usust ja meeleparandusest. Samuti on vaja mõista, et maailmalõpp ei ole mitte ainult universaalne, vaid ka isiklik. Me ei pruugi elada globaalse lõpuni, kuid me jõuame kindlasti oma elu lõpuni, mis on meie jaoks maailma lõpp. Peame selleks kogu oma elu valmistuma, sest meie igavest saatust ei määra see, kuidas elasid teised, vaid see, kuidas me ise elasime.

Ukraina Õigeusu Kiriku Zaporižžja ja Melitopoli metropoliit Luukas

Paastuaja alguse läkituses kutsusin sel aastal üles eriliselt mõtlema palves oma maale ja rahvale, et asetada meie olevik ja tulevik Jumala ette. Et seda ühiselt teha, on Eesti Kirikute Nõukogu pühendanud käesoleva aasta Meie Isa palvele. Just sel aastal täitub 500 aastat Meie Isa palve esmakordsest eestikeelsest kirjapanekust Isa mede palvena aastatel 1524–1532 koostatud Kullamaa vakuraamatusse. Meie Isa palve koos Maarja tervituse palvega on esimesed pikemad tekstid, mis eestikeelsetena väärisid toona kirjapanemist. 

Kutsume suurel neljapäeval kogu rahvast veerand tundi enne keskpäeva peatama minutiks oma päevarütmi, et mõttes või häälega, üksi või koos teistega lugeda Meie Isa palve. Meie Isa palve sõnad on omased kõigile kristlastele, kuid tuttavad ka väga paljudele kirikukaugetele inimestele. Kõigile jõukohane armastusega tehtud meeleparanduse tegu on lugeda ühiselt Meie Isa palvet rahu palvena. Ei ole kahtlustki, et see minut muudab maailma, kui usume, et maailma muutmine algab meist endast. Palume enda muutmisele appi Isa, kes meid teab, tunneb ja armastab.

Peapiiskop Urmas Viilma jutlusest oikumeenilisel jumalateenistusel Tallinna Toomkirikus 24.02.2024

Meieisapalve Kullamaa käsikirja järele (Toomas Põld, Kullamaa katekismuse lugu, Tartu 1999):

Lase ennast hoiatada, Jeruusalemm, et mu hing ei võõrduks sinust, et ma ei teeks sind lagedaks, maaks, kus ei elata.

Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas; oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.

Nõnda ütles Issand: Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: «Seda me ei tee!»

Ma seadsin vahimehed teie üle: «Kuulake sarvehäält!» Aga nemad vastasid: «Me ei kuula!»

Seepärast kuulge, rahvad, ja mõista, kogudus, mis nendega juhtub!

Kuule, maa! Vaata, ma saadan õnnetuse sellele rahvale, nende mõtete vilja; sest nad ei pannud tähele mu sõnu ja põlgasid mu Seadust.

Nõnda ütleb Issand: Vaata, üks rahvas tuleb põhjamaalt, suur rahvas hakkab liikuma maa viimastest äärtest. Nad hoiavad käes ambu ja oda, nad on julmad ega tunne halastust; nende kisa on nagu mere kohin ja nad ratsutavad hobuste seljas; nad on varustatud nagu sõdurid tapluseks sinu vastu, Siioni tütar.

Jeremija 6:8.15–19.22–23

Niisiis me õpetame, kui suurepärane, hinnaline ja lohutusrikas asi on piht, ja manitseme, et sellist kallist varandust meie suurt häda silmas pidades ära ei põlataks. Kui sa oled kristlane, siis sa ei vaja ei minu sundimist ega paavsti käsku, vaid sa sunnid end ise ja palud mind, kas sul oleks võimalik sellest osa saada. Kui sa mõtled selle aga ära põlata ja uhkelt ilma pihil käimata elada, siis me langetame otsuse, et sa ei ole kristlane ja sa ei tohi ka sakramendist osa saada. Sest sa põlgad ära selle, mida ükski kristlane ei tohi põlata, ja selle tagajärjeks on, et sa ei saa oma patte andeks. Ja ühtlasi on see kindel märk sellest, et sa põlgad ära ka evangeeliumi.

Ühesõnaga, me ei taha kuuldagi mingisugusest sunnist. Kes aga ei võta kuulda ja ei järgi meie kuulutust ja manitsust, sellega ei ole meil midagi ühist ja ta ei pea ka evangeeliumist osa saama. Kui sa oleksid kristlane, siis peaksid sa head meelt tundma, et sul on võimalus kas või saja miili kauguselt pihile tõtata, ja sa ei laseks endale peale käia, vaid tuleksid ning sunniksid meid ise. Sest siin peab sundimine muutuma vastupidiseks, nii et meie jääksime käsu alla ja sina vabaks; meie ei sunni kedagi, vaid lubame ennast sundida, sarnaselt sellele, nii nagu sunnitakse sõna kuulutama ja sakramente jagama.

Seepärast, kui ma manitsen sind pihtima, siis ei tee ma midagi muud, kui manitsen sind olema kristlane. Kui ma saan su sinnamaale, siis ma saan sind ka pihile. Sest neil, kes igatsevad olla jumalakartlikud kristlased, vabad pattudest ja rõõmsa südametunnistusega, on juba õige nälg ja janu leiva järele nagu tagaaetaval hirvel, kes põleb kuumusest ja janust, nagu ütleb Psalm 42[:2]: «Otsekui hirv igatseb veeojade juurde, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!» see tähendab, et otsekui hirv januneb värsket allikavett, nii janunen mina Jumala sõna ehk pattudest lahtimõistmist ja armulauda jne. Ennäe, see on õige õpetus pihist, mis äratab inimestes rõõmu ja armastust pihi vastu, nii et nad tulevad ning jooksevad meil järel, isegi rohkem, kui see meile meelt mööda oleks.

KUIDAS TULEB LIHTINIMESI ÕPETADA PIHTIMA

Mis on piht?

Piht sisaldab kahte osa. Esiteks seda, et tunnistatakse üles patt, teiseks, et sellelt, kellele pihitakse, võetakse absolutsioon ehk pattude andeksandmine vastu otsekui Jumalalt endalt ning ei kahelda hetkegi, vaid usutakse kindlalt, et seeläbi on patt Jumala ees taevas andeks antud.

Milliseid patte tuleb pihtida?

Jumala ees tuleb end süüdi tunnistada kõigis pattudes, ka neis, mida me ise ei märka, nagu me teeme Meie Isa palves. Pihiisa ees tuleb üles tunnistada ainult need patud, mida me teame ja oma südames tunneme.

Millised need patud on?

Vaatle Kümnest käsust lähtuvalt oma olukorda, kas sa oled isa, ema, poeg, tütar, isand, majaemand, sulane, kas sa oled olnud sõnakuulmatu, truudusetu, laisk, vihane, kõlvatu, äkiline, kas sa oled kellelegi sõnade või tegudega liiga teinud, kas sa oled varastanud, midagi tegemata või hooletusse jätnud, kellelegi kahju tekitanud.

Palun näita mulle ette lühike viis pihtimiseks!

Ütle pihiisale järgmist:

«Austatud hea isand, ma palun Teid, võtke minu pihti kuulda ja mulle pattude andeksandmist kuulutada Jumala pärast.»

«Ütle järele!»

«Mina, vaene patune, tunnistan end Jumala ees kõigis pattudes süüdi; iseäranis tahan ma Teile üles tunnistada, et ma olen sulane, teenijatüdruk vms., kuid paraku ei teeni ma oma isandat ustavalt; sest ma ei ole mõnikord teinud, mida nad on mul käskinud, ma olen neid pahandanud ja vanduma pannud, ma olen tööd tegemata jätnud ja andnud põhjust kahju tekkimisele. Samuti olen ma olnud sõnades ja tegudes häbematu, olen vihastanud omasuguste peale, nurisenud oma majaemanda vastu ja teda kirunud jms. Mul on selle kõige pärast kahju ja ma palun armu, ma tahan end parandada.»

Isand või majaemand öelgu nii:

«Iseäranis tahan ma Teile üles tunnistada seda, et ma ei ole oma lapsi, peret ja abikaasat ustavalt Jumala auks kasvatanud. Ma olen vandunud, kõlvatute sõnade ja tegudega halba eeskuju näidanud, oma naabrile kahju tekitanud, temast selja taga halba rääkinud, talle liiga kallilt müünud, valesid ja rikutud kaupu andnud.» Ja muud sellist, mida ta Jumala käsu ja oma seisuse vastaselt on teinud.

Kes aga ei tunne, et temal lasuksid sellised või veel suuremad patud, see ei pea sellepärast muretsema ega patte edasi otsima või välja mõtlema ning sellega pihist piinamist tegema, vaid ta lugegu üles need üks või kaks pattu, mis ta teab. Ja seda niimoodi: «Iseäranis tunnistan ma üles selle, et ma vandusin ühe korra või et ma kasutasin ühe korra inetuid sõnu, kord jätsin ma ühe või teise asja tegemata» jne. Sellest olgu küllalt.

Kui sa aga ei tea endal mitte ühtegi pattu olevat (mis ei tohiks küll võimalik olla), siis ära ütle mingit «iseäranist», vaid võta pattude andeksandmine vastu üldise pihi peale, mida sa oma pihiisale Jumala ees tunnistad.

Selle peale öelgu pihiisa:

«Jumal olgu sulle armuline ja kinnitagu sinu usku, AAMEN.»

Küsigu:

«Kas sa ka usud, et minu andeksandmine on Jumala andeksandmine?»

«Jah, hea isand.»

Selle peale öelgu pihiisa:

««Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle.» [Mt 8:13] Ja ma annan meie ISSANDA Jeesuse Kristuse käsul sinu patud sulle andeks, Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, aamen. Mine rahus.» [Mk 5:34, Lk 7:50; 8:48]

Aga neid, kelle südametunnistusel lasuvad raskemad koormad või kes on kurvad ja kiusatuses, oskab pihiisa juba rohkemate sõnadega lohutada ja usule ärgitada. See olgu ainult üldine pihtimise viis lihtinimeste puhul.

Allikas: Martin Lutheri Suur Katekismus ja Väike Katekismus

Tuhkapäev tähistab paastuaja algust. Kirikukalendris on tuhkapäev märgitud palvepäevaks. Mõtleme palves oma maale ja rahvale ning asetame oleviku ja tuleviku Jumala ette. Prohvet Joeli kombel palume: Säästa, Issand, oma rahvast, ja ära anna oma pärisosa teotuseks, paganaile pilgata! (Jl 2:17a)

Ammuse tava kohaselt loetakse palvepäeva jumalateenistusel ette Jumala kümme käsku. Käskude valguses peegelduvad meile kõik teod ja tegematajätmised. Saame hinnata neidki otsuseid, mida on langetanud rahva nimel meie juhid – külas, linnas või riigis, ka koguduses ja kirikus. Millised otsused, teod või sõnad väärivad Jumala sõna valgel meeleparanduse teele asumist? Millised neist on prohvet Joeli tsiteerides paganaile pilgata ning milliste otsuste kohta võiks pilkajad küsida: Kus on nüüd nende Jumal? (Jl 2:17b)

Olevik sünnitab tuleviku. Kõigi otsustega, mida iseenda, oma laste, oma maa ja rahva, inimkonna ja looduga seoses langetame, kaasneb vastutus. Vastutus tuleb võtta ka otsustega viivitamise eest. Vastust Jumalale tuleb aga anda kõige tehtu ja tegematajätmise eest.

Suuremaid ja väiksemaid võimureid tunneb iga ajastu. Neid leiab iga rahva hulgast, igast vanusest ja soost, ainelisest staatusest ja haridusest sõltumata. Võimu saab tarvitada või kuritarvitada. Igaühe nimi, kes võimu ja aega kasutab oma patuste ambitsioonide realiseerimiseks, kirjutatakse ajalukku ebaõiglase juhina. Nii näevadki meie kaasaegsed ülekohut rahvaste ja riikide üle, paraku ka vaenamist, vägivalda ja sõdu, mis ei lõpe enne, kui vägivallatsejad meelt parandavad.

Oma pattu õigustav inimene ei ole näinud eksimas ennast, vaid on kahelnud Jumalas ja Jumala sõnas. Jumal pannakse vastutama sobimatus ilmas, näljahädas ja puuduses, ebaõiglastes juhtides, ülemates ja valitsustes; igas õnnetusjuhtumis, katastroofis ja kataklüsmis; igas haiguses, valusööstus ja epideemias; igas sassi läinud suhtepuntras, tüliküsimuses ja õnnetus armastuses. Iga ristiinimene teab, et ekslik ei ole Jumal. Ekslikud oleme meie. Meeleparandust ei vaja Jumal. Meeleparandust vajame meie.

Oma patte ja eksimusi tunnistades, üksi ja üheskoos Jumala ette alandudes saame loota usus Issandasse Jumala armule. Kristus on igale patusele, kes meelt parandab ja Jumala armu igatseb, alati leitav!

Õnnistatud paastuaega soovides

Urmas Viilma

peapiiskop

Tuhkapäeval, 14. veebruaril 2024