Ukraina valitsusel on suveräänne õigus ja kohustus kaitsta riigi territoriaalset terviklikkust ja kaitsta oma kodanikke, iseäranis Venemaa ebaseadusliku sissetungi ja relvastatud agressiooni valguses. Kirikute Maailmanõukogu (KMN) on järjekindlalt hukka mõistnud Venemaa sõja Ukraina vastu ja me jääme vankumatult selle juurde. Ukraina võimudel on õigus kaitsta Ukraina suveräänsust ja iseseisvust ning anda kohtu alla Ukraina huvide vastastes kuritegudes süüdi olevad isikud.

Samal ajal on KMN sügavalt mures võimaliku põhjendamatu kollektiivse karistamise ja usu- või veendumusvabaduse põhimõtete rikkumise pärast seoses Ukraina raada poolt 20. augustil 2024 heaks kiidetud uue seadusega. See uus seadus ootab nüüd president Zelenski allkirja. [President kirjutas sellele seadusele alla 24. augustil – toim.] Kutsume taas kord Ukraina valitsust üles olema ettevaatlik meetmete suhtes, mis võivad praegusel riikliku hädaolukorra ajal rikkuda põhiõigust usu- ja veendumusvabadusele ning õõnestada sotsiaalset ühtekuuluvust.

Oleme teadlikud, et uus seadus näeb enne usuorganisatsiooni keelustamist ette kuuest etapist koosneva protsessi, ja palume, et igale sellisele uurimisele lähenetaks õiglaselt ja erapooletult ning mistahes toimingute tegemisel selle uue seaduse alusel arvestataks kohasel määral rahvusvahelise õiguse, loomuliku õigluse ning nõuetekohase menetluse põhimõtetega. Üksikute isikute kuriteod või konkreetse usulise ühenduse ajalooline kuuluvus ei saa olla kohaseks aluseks meetmetele, mis tähendavad Ukrainas oma usku järgiva kogukonna kollektiivset karistamist. Ukraina valitsus vastutab kõigi oma kodanike õiguste kaitsmise eest.

Pastor prof. dr. Jerry Pillay,
Kirikute Maailmanõukogu peasekretär

Piiskop dr. Heinrich Bedford-Strohm,
moderaator,
Kirikute Maailmanõukogu

Avalduse tekst inglise keeles

Rahvas ütles: «See oleks meile teotavaks, kui meie Jehoova maha jätaksime, et meie teisi jumalaid teeniksime. Sest Jehoova, meie Jumal, on see, kes meid hoidnud kõige tee peal.»

Ja Joosua ütles rahva vastu: «Teie olete tunnistusmehed iseeneste vastu, et teie olete enestele ära valitsenud Jehoova, teda teenida.»

Ja nemad ütlesid: «Tunnistusmehed oleme!»

«Saatke siis ära võõrad jumalad, mis teie seas on, ja pöörake oma süda Jehoova poole.»

Ja rahvas ütles Joosua vastu: «Meie tahame Jehoovat, oma Jumalat teenida ja tema sõna kuulda.»

Ja Joosua ütles kõige rahva vastu: «Vaata, seesinane kivi peab meie vahel tunnistuseks olema, et teie vahest ei võta oma Jumalat ära salata.»

Joosua raamatu 24. peatükist.

1.

Mida siis õieti meie tahame olla? Kes Sina õieti tahad olla?

Kristlane või pagan?

Elavat Jumalat teenida või teisi, tundmatuid, mineviku, paganaaja või moodsaid ebajumalaid orjata?

Kui Sina tõsiselt oma ja oma laste peale mõtlema jääd, oma elu, saatuse, surma üle süvened, siis ei usu mina mitte, et Sina läheksid uisapäisa tormates edasi ja ütleksid: hea küll, ma kummardan väärjumalaid!

Ei! Ma olen kindel, et Sina liigutatud südamega tänad, et Sina enam oled kui loom ja võid ning tohid sellega palveühenduses olla, kes on Esimene ja Viimne ja Elav, et Sinule elav Jumal on päikeseks ja kilbiks Kristuse läbi, et Sina kristlane oled.

2.

Kristlane olla ei saa üksi. Kristus on seal, kus inimesed sünnitavad osaduse Kristuses, Kristuse koguduse.

Kristlane olla tähendab: olla kiriklane, kiriku liige. See on enam, kui olla mõne ükstaspuhas millise ühingu või kogu liige. Siin, kirikus, otsustub Sinu igavene elukäik ja saatus.

Eesti rahvas peaaegu tervikuna on evangeeliumi-luteri kirikuga läinud. Siin on kirik, mis evangeeliumi Kristusest puhtasti ja selgesti kõigile kättesaadavaks teeb.

Evangeeliumi kiriku uksed on lahti igaleühele armu kuulmiseks ja vastu võtmiseks.

3.

Joosua ja Iisraeli rahvas ütlesid kord otsustaval silmapilgul: meie läheme Jumalaga, sest tema on meid hoidnud, saatnud; olgu meile teotuseks, kui meie Jehoova maha jätaksime ja teisi jumalaid teeniksime.

Nad aga ei ütelnud ainult seda, vaid nad olid valmis seda ka kinnitama.

Mil teel?

Oma tunnistusega! Nad ütlesid: «Tunnistusmehed oleme meie!» Kas oleme meie oma sõna pidanud? Oleme meie selles mõttes mehed? Oleme lubaduse annud, siis peame ka! Tahame Kristusega minna, siis pidagem ka seda ses mõttes, et meie kirikuga läheme, tema peale mõtleme, tema eest palvetame, tema eest seisame.

Aga enam veel.

Joosua võttis kivi ja pani tunnistusmärgiks. See oli suur seal kohal ja sel ajal kallis mälestusmärk.

Sinu kivi, meie kivi on meie igaühe kindel iga-aastane liikmemaks oma kogudusele ja kirikule otsekoheste kõige tarvilikkumate kulude katteks.

On see õige?

Igataht kaugelt vähem, kui selle kivi hind! Kaugelt vähem, kui see, mida Sina ühel päeval kulutad kõiksuguste asjade peale. Pane igapäev ainult ½ senti tunnistuskivi ehitamiseks, ja Sinu tunnistuskivi on seal, paistab silma ja kõneleb Sinu mehisest, kindlast otsustavast mõttest.

4.

Muidu, kui meil niisugust tunnistuskivi pole, on meie sõnad elava Jumala teenimisest kerged haganad, mida väiksemgi tuul laiali ajab ja meie teenime endist viisi teisi võõraid jumalaid ja meie oleme kaugel elavast Issandast.

Nii siis: ärka üles, Eesti rahvas! Kõigepealt, kes Sina kiriklik osa tahad olla ja Jumalat teenida, kes Sind, Sinu isamaad, Sinu kodu ja põldu, Sinu lapsi ja peret on hoidnud, ärka üles ja ütle mehiselt-kindlasti, kinnitades seda ütelust «tunnistuskiviga»:

«Meie tahame Jehoovat, oma Jumalat teenida ja tema sõna kuulda!»

Tallinn Toom, 1934. a. Kristuse tulemise pühade ajal.

H. B. Rahamägi, Eesti Evang.-Luteri usu kiriku piiskop

(Miks olen mina Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku liige? Ainetel H. Rebane, Kirbla koguduse õpetaja. Pilistvere koguduse kirjastus 1934)

Valdav osa kristlaskonnast austab Neitsi Maarjat, meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse ema. Ja see on igati piibellik, õige ja hea, sest, nagu Maarja ütleb oma kiidulaulus: «vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev…» (Lk 1:48j).

Kui Johannese evangeeliumi pidulik algus kuulutab: «Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde», siis sündis see Neitsi Maarja läbi. Just tema ihus elas lihaks saanud Jumala igavene Sõna esimesed üheksa kuud, oodates oma ilmaletuleku aega.

«Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse» (Gl 4:4–5 ). Nii Paulus. Luukas jutustab: «Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta» (Lk 2:6–7).

Luterlastena usume, tunnistame ja õpetame koos vana õigeuskliku Kirikuga Neitsi Maarja kohta järgmist.

Esiteks, Maarja on Jumalaema ja Jumalasünnitaja, Theotókos, sest ta tõi ilmale Jumala Poja. Seda õpetavad nii kreeka kui rooma kirikud ja ka meie, luterlaste, usutunnistuskiri ütleb: «Sellepärast me usume, õpetame ja tunnistame, et Maarja ei saanud ega sünnitanud mitte ainult tavalise inimese, vaid tõelise Jumala Poja, seetõttu nimetataksegi teda õigusega Jumalaemaks ja seda ta ka tõepoolest on» (Epitome VIII).

Teiseks, Maarja on semper virgo – ta jäi neitsiks ka pärast Kristuse ilmaletoomist. Taas ütleb meie usutunnistuskiri: «Selle loomuste isikulise ühenduse ja osaduse tõttu ei sünnitanud Maarja, kõrgekskiidetud neitsi, mitte tavalist inimest, vaid sellise inimese, kes on tõepoolest kõigekõrgema Jumala Poeg, nagu kinnitab ingel, ja kes ilmutas oma jumalikku ülevust juba emaihus, kuivõrd ta sündis neitsist selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks.» (SD VIII)

Kolmandaks – et Neitsi Maarja oli patust rikkumata. Augsburgi usutunnistusest loeme: «Samuti õpetatakse, et Jumala Poeg … sündis puhtast neitsist Maarjast.» Schmalkaldeni artiklites kirjutab ka Martin Luther, et Kristus «on sündinud puhtast ja pühast neitsi Maarjast».

Mis puutub Neitsi Maarja ajalikku surma, siis konkreetse õpetuse sõnastamisel on luterlus jäänud pigem tagasihoidlikuks. Kuid ka roomakatoliku kirik sõnastas Maarja taevassevõtmise dogma alles 1950. aastal: «Me kuulutame, teatame ja määrame Jumala ilmutatud dogmana…, et pärispatuta Jumalaema, alati neitsi Maarja on pärast oma maise teekonna lõpulejõudmist ihu ja hingega taevasesse kirkusesse võetud».

Kui me räägime Maarja taevassevõtmisest, siis me ei pea silmas üksnes ühe erakordse inimese – Jeesus Kristuse ema – saatust. Nii nagu Kristuse ihulik ülestõusmine surnuist oli Jumala antud märk üldise surnute ülestõusmise kohta, nõnda saame ka Maarja taevassevõtmises näha Jumala päästetöö jätkumist. Apostel Paulus õpetab: «sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul… Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud… maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles… meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga» (1Kr 15:22jj). Paljud kristlased usuvad, et Maarjale on juba ettehaaravalt osaks saanud arm, mida Jumal on tõotanud igale surelikule. Ja kuidas me saaksimegi mõelda, et Jumala Poja ilmale toonud ihu kõdunes hauas?! Võime siinkohal tuletada meelde apostli sõnu: «…keda Ta on kutsunud, need on ta ka õigeks teinud, aga keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud» (Rm 8:30).

Martin Luther mõtiskleb oma Magnificat’i seletuses Maarja positsiooni ja eeskuju üle: «Tegelikult ei viita Maarja hoopiski iseendale, vaid ta tahab, et temas Jumalat kiidetaks ja igaüks võiks tema kaudu jõuda Jumala armu usaldamiseni. Seega, kes tahab Maarjat õigesti austada, ei tohi vaadata mitte üksnes Maarjat, vaid peab ta asetama Jumala ette nii, et ta jääb Jumalast kaugele allapoole… Mis sa arvad, kas Maarjale saaks olla miski armsam sinu jõudmisest Jumala juurde tema kaudu? Temalt õpid Jumalat usaldama ja Tema peale lootma ka siis, kui oled põlatud ja murest murtud. Ta ei taha, et sa kas elusalt või surnult tema juurde tuleksid, vaid et sinu tee viiks tema kaudu Jumala juurde.»

Mõeldes Neitsi Maarja rollile meie päästeloos, võime Pühakirja sõnadega üheskoos südamest ütelda: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga! Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!» Kristus on läinud üles taevasse ja istub oma Isa paremal käel. Kus mujal saab olla õnnis Maarja, armuleidnu, kui oma Poja juures, keda ta kandis oma ihus ja kelle risti all läbistas mõõk tema hinge?

Meie, Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku esindajad, oleme kokku tulnud armastuse ja kristliku osaduse vaimus, et arutada Kirikut lõhestavat küsimust Püha Vaimu lähtumisest. Me mõlemad kinnitame Püha Vaimu täielikku jumalikkust ja isikulisust, mida on ida ja lääne traditsioonis väljendatud erineval viisil. Me teame, et ladina kirik lisas Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusse sõnad Filioque [«ja Pojast» – toim.] mitusada aastat pärast Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse koostamist vastusena arianismi ketserlusele. Idakirik on selle lisanduse vastu alati protestinud. Ladina traditsiooni osana pärisid reformaatorid selle usutunnistuse koos Filioque’ga ega pidanud seda küsitavaks. Väärtustades seda vana ja kõige auväärsemat oikumeenilist kristlikku teksti, soovitame kasutada kreekakeelse algupärandi tõlget (ilma Filioque’ta) lootuses, et see aitab kaasa igivanade lõhede paranemisele meie osaduskondade vahel ja võimaldab meil üheskoos tunnistada Nikaia (325) ja Konstantinoopoli (381) oikumeeniliste kirikukogude usku.

Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus on õpetuslik avaldus, mida kasutatakse jumalateenistusel. Jumala rahvas palvetab Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistust ja selles palves kujundab tema usku kolmainus Jumal. Tähelepanu pööramine Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algsele sõnastusele võib innustada Kolmainsuse ja Püha Vaimu rolli üle teoloogiliselt uuesti järele mõtlema.

Enamgi veel, me mõlemad kinnitame, et meie kolmainsusõpetuses on Poja sündimise ja Vaimu lähtumise põhjuseks (αἴτiος) Isa. Õigeusklikud mõistavad, et tihtipeale oli Filioque eesmärk rõhutada Poja ja Vaimu vahelist suhet, ning luterlastel on arusaam, et õigeusu traditsioonis on mõnikord peetud Vaimu lähtuvaks (ἐκπορευόμενον) Poja kaudu. Niisamuti me oleme teadlikud, et Poja ja Vaimu suhtest saab kõneleda ka teistmoodi. Loodame, et Maksimus Usutunnistaja, Damaskuse Johannese ja Konstantinoopoli Tarasiuse poolt kasutatud formuleeringu «Poja kaudu» uurimine ning Küprose Gregoriuse ja Gregorius Palamase asjakohased vaated võivad kaasa aidata meie ühistele jõupingutustele, et saavutada Püha Vaimu lähtumise küsimuses edasine kokkulepe.

27. mail 2024

Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku teoloogilise dialoogi rahvusvaheline ühiskomisjon

Tänapäeva lääne ühiskonnad endasse haaranud revolutsiooniline liikumine võitleb kiriku ja kristluse vastu mitte ainult selle tõttu, et kristlaste massid on jäänud leigeks ning paistab, et neist saab kerge vaevaga jagu. Revolutsioon võitleb avalikult õhtumaa, s.o lääne dekristianiseerimise eest – antikristlik suunitlus on moodsa «euroopalikkuse» olemus ja tuum. Revolutsiooni siht on kristluse kui Euroopa kultuuri moraalse ja vaimse aluse täielik hävitamine.

Kristliku pärandi avalik halvustamine, mõnitamine ja pilkamine on seega teadlik osa revolutsioonilisest võitlusest uue ilmakorralduse eest. Vanemad inimesed mäletavad veel väga hästi nõukogudeaegseid usuvastaseid kampaaniad ja ateismipropagandat.

Satanismi ja perverssuste avalik eksponeerimine rahvusvahelistel meelelahutusüritustel ei ole lihtsalt halb maitse – see on teadlik antieksortsism, kristluse vaimu väljaajamine, näiliselt võidetud ning rüvetatud territooriumi või ruumi mahamärkimine (Jumalat muidugi võita ei saa). Seega ei ole asi ainult selles, et meie usu üle tehakse nalja. Ei, meie usk on mõistetud välja surema, just nõnda, nagu bolševikud üritasid seda saavutada.

Me teame, kuidas reageerivad oma usu pilkamisele moslemid. Kristlastele meenuvad taolistes olukordades pigem Jeesuse sõnad teise põse ettekeeramisest ja vaenlaste eest palvetamisest. Kuid need üleskutsed käivad pigem iga üksiku kristlase isiklike suhete kohta kaasinimestega. Avalik jumalateotus nõuab hoopis teistsugust lähenemist, ning mitte ainult selle pärast, et avalik, taevani tõusev teotus ja patt tõmbab Jumala viha kogu ühiskonna peale.

Demokraatlikus riigis on kristlased kodanikud täpselt samade õiguste ja kohustustega, nagu kõik teised. Ja just selle pärast ei saa me kristliku usu teadlikust mõnitamisest mööda vaadata. Kui teiste ühiskonnagruppide teadlik solvamine ei ole aktsepteeritav, siis ei saa ega tohi see olla aktsepteeritav ka kristlaste puhul. See oleks lihtsalt vastuolus ühiskonna alusväärtustega ja inimlikkusega.

Ja isegi kui mõni demokraatlik riik defineerib end selgesti ilmalikuna (nagu näiteks Prantsusmaa), siis ei tähenda see, et usklike tundeid võiks avalikult solvata. See kehtib eriti maksumaksja raha eest korraldatavate suurürituste kohta.

Just seetõttu on kristlastel mitte ainult õigus, vaid lausa moraalne kohustus avalikule jumalateotusele jõuliselt reageerida. Loomulikult kooskõlas kristlike põhimõtetega, ent siiski resoluutselt. On võimalik avalikult sõna võtta, arvamust avaldada, meelt avaldada. Kristlikud poliitikud peaksid kasutama neid võimalusi, mis avanevad poliitilisel tasandil. Kiriku- ja usujuhid ei tohiks vaikida.

Seda tehes ei astu me välja Jumala kaitseks, kes pärib viimsel kohtupäeval igaühelt aru tema tegude kohta. Me kaitseme ühiskonna alusvundamenti, ja see on kõigi parimates huvides.

Tahaksin kõneleda ühest eesti talumehest. Ma ei mäleta, kas ta oli minu isa või vanaisa, või koguni keegi teine. Võib-olla ta oli, lugeja, sinu isa või vanaisa. Ja see polegi tähtis, kes ta oli, tähtis on vaid, et ta oli eesti talutaat, nagu neid oli palju. Lauakirikus käis ta harva, üks või kaks korda aastas. Kirik oli kaugel, mitu või mõnikord mitukümmend versta eemal. Iga päeva jaoks olid oma tööd ja raske töökoorma keskel polnudki iga kord pühapäev endale puhkamiseks nii vajalik kui tööhobusele, kes aga oli ainuke kirikusse viia. Kirikus muidu siiski käidi mitmel korral aastas, kindlasti jaanipäeval, sest siis läks igaüks. Ka teistel tähtpäevadel ja mõnikord ka päris mõnel lihtsal töövaiksemal pühapäeval. Aga lauakirik oli midagi muud kui seda oli tavaline kirikus käimine, et õpetaja sõna kuulda. Lauakirik oli midagi suuremat, vaiksemat, salajasemat, pühamat, ta oli nagu isiklikult oma Jumalaga kõnelemas käimine ja temaga oma olemasolu lepingu uuendamine.

Tavaliselt oli sügisel või hilissuvel mitu pühapäeva armulauaga. Neist valiti üks välja. Mitu nädalat, mõnikord kuusidki varem võisid lapsed tähele panna vanu inimesi mõnes lõunalauas laualeminekut arutamas. Jah, mis arutamine see siis oligi, sest seal polnud palju sõnu. Keegi, kas noor- või vanaperenaine, või ka keegi muu mainis pikema ühise jutuvahe peale, et nii või mitme nädala pärast on lauakirik.

Kui pikema vaikuse peale keegi midagi ei lisanud, peremees ütles ise: «Nojah, lähme siis pealegi.» Sellega oli asi arutatud ja otsustatud. Mõnikord ju võis olla, et keegi pereliikmeist väitis, et mõni teine pühapäev oleks sobivam, kas mälestustega või traditsiooniga seoses, või mõnel muul põhjusel. Järgnes jällegi pikem jutuvahe ja igaühel oli aega mõtelda ja arvamust ütelda. Kui aga ütlejaid ei leidunud või arvamused napisõnaliselt üteldud, langetas peremees otsuse nagu varemgi. Nii lihte kuid asjalik ja sügav oli see asjaarutamine ja otsus oli alati kindel. Enne vastavale pühapäevale eelnevat laupäeva sellest ei kõneldud, aga veel vähem keegi seda unustas. Isegi mitte lapsed, kes olid ainult pealtkuulajaid ja mitte asjaosalised.

Nagu iseenesest, ilma arutuseta või sõnadeta tööd olid kuidagi nii juhitud, et kirikueelsele laupäevale midagi kergemat sattus. Võis näha ka väikesi ettevalmistusi pikaks kirikuteeks. Võib-olla kirikuhobune oli päris puhkama jäetud, peremees seadus üht-teist vankrikuuris, perenaine vaatas üle kirikuriideid, mida küll vist peaaegu kunagi muul ajal selga ei pandud. Kõige paremat vankrit hüüti ka kirikuvankriks. Inimeste nägudest võis seejuures lugeda midagi erilist. Eriti vanad inimesed, kes enam töötegijate hulka ei kuulunud, istusid pikalt oma tavalisel kohal, mustade kaantega raamat koes. Sõnu oli vähe ja paistis nagu muudestki maailma asjadest ei tahetud palju kõnelda neil päevil.

Nagu kokkulepitult lõppes töö sellel laupäeval varem kui tavaliselt ja saun oli varakult köetud. Peale õhtusööki võttis peremees ise veel pikema, kuid just pragu nagu mittevajaliku ja ülearuse ringkäigu oma põldudel ja tallides ette ja vanaperemees istus kodus sellel ukselävel, nagu kokkulepitult, oodates poja tagasitulekut, et siis rahulikult magama minna. Jah, mis seal imestada, et see kõik nii hästi sobis, sest eks kunagi, kui see hallpäine isa ise oli veel noor ja tugev ja peremees majas ja tema võttis samal õhtul samasuguse ringkäigu oma põldudel ette, siis tema isa, nüüd ammugi muld, ootas teda samal uksepakul. See oli ju niimoodi olnud aegadest aegadeni.

Pühapäeval tõusti varem kui tavaliselt ja peagi olid kõik hommikused talutoimetused valmis. Siis istus pere hommikulauda. Kuid vanemad inimesed ei söönud, sest enne lauakirikut vanasti ei söödud. Lauas ei olnud tavaliselt juttu, veel vähem mõnd naljasõna. Kõikjal oli midagi pidulikku ja pühalikku.

Teele mindi võimalikult varem, et mitte ei oleks pärast ruttamist. Tee oli pikk, võttis oma paar tundi või rohkemgi. Kui tee peal tuttavaid kohati, üteldi tere ja saadi samasugune vastu ja see oli kõik. Kiriku juure jõudnuna leiti, et oli veel aega kiriku alguseni. Siis mindi surnuaiale, kadunud omaste haudadele. Kõik pere läks koos, ridastikku või kõrvuti, nooremad toeks vanemaile ja ilma üleliigse kõneta. Haua juures põlvitati vaikses harduses risti kõrvale ja loeti palve ja muidugi mõeldi oma mõtteid. See oli liigutav, vaadelda neid tugevaid talumehi, kuningad oma koduses kuningriigis, paljastatud peadega põlvitamas või seismas oma kadunute haudade juures. Seal puhkasid need, kes ka kunagi hõiskasid, tantsisid, rõõmustasid ja lootsid, kündsid ja külvasid, kuid nüüd olid põrm. Oli nagu meeletuletus sellele, kes veel kündis ja külvas.

Kirikukellad äratasid need mõttesse vajunud inimesed ja panid nad liikuma kiriku juure. Seal peremees läks kirikukantseleisse ja laskis end ja oma pere panna armulauale minejate kirja. Mindi kirikusse. Kirik oli vaikne nagu haud, olgugi et seal juba palju inimesi ootamas võis olla. Mindi tasa, poolenisti kikivarvul, sest see oli Jumala Koda. Istuti, langetati pea ja loeti palve ja alles siis tõsteti pilk altari poole. Nii oodati kiriku algust. Nii tegid kõik. Jumala Koda oli Jumala koda.

Kui tuli armulaua kord, ei rutanud keegi. Minekus oli midagi aukartust äratavat pühalikku. Eriti kui vanad taluperemehed läksid, raskest tööst küüru vajunud, samm tönts, kuid siiski kindel, rahulik, pidulik. Kuidas küll tahaksin mõista nende mõtteid ja tunda nende tundeid ja teha seda täpselt nii nagu nemad tegid. Need olid need põlised ja õiged talumehed, kes nii sügavalt olid kokku kasvanud iga kiuga Jumala looduses. Tundus, nagu oleks see talumees, põlvitades oma Looja ette, tahtnud ütelda: «Siin ma olen. Mis ma olen, tead Sina, armuline Jumal, paremini ja Sina tead, mis ma olen teinud Sinu käsu vastu. Ole mulle armuline.» Sellele, kes ei mõõda inimesi nende sära või uhke kuue järele, on need tuhanded oma lihtsas rüüs suured. Nad on sama suured kui iga teine Looja kätetöö, olgu kuningas või pisike putukas mulla põues. Kui ainult igaüks seda teaks ja tunneks, kui ta loomise lepingut läheb uuendama oma Looja palge ees.

Kui kirik oli läbi, mindi aeglaselt ja rahulikult, nagu tuldigi, sõnadeta ja nagu mitte tähele panemiseks, et kirik oli veel rahvast täis ja rahva hulgas mitmeid-mitmeid tuttavaid. Alles koduteel võib-olla avaldas perenaine kahtlust selle kohta, et kuidas kodused kõige talutoimetustega on toime tulnud. Aga muidu olid kõik ikka veel oma endi mõtteis ja see meeleolu kestis veel kaua ja ei lahkunud niipea.

Nii oli lauakirik sellele, kes oli isa või vanaisa kord meile kõigile, sest kõik me oleme eesti talutaadi lapsed, olgu lähemast või kaugemast minevikust.

Eesti Kirik, nr 10–12, 1971 (Usu Sõna nr 6, 1951)

Ja ehk see vaherahu [Rootsi ja Venemaa vahel aastal 1583] küll pisike ja vähene oli, oli ta siiski suur ja tähtis tegu ja Kõigevägevama Jumala ime. Sest avalik on, et moskvalane Liivimaa sõja algusest saadik kõik keisrite ja kuningate sobitused Liivimaa pärast tagasi lükkas ja iialgi ei tahtnud, et Liivimaast pidi räägitama, ja avalikult kuulutas, et tema ka kõige vähemat Liivimaa kindlust käest ei anna, kui ka Rootsi, Poola ja Taaniga korraga tema pärast peaks sõdima. Seal tuleb Kõigevägevam Jumal ja tõukab kõrgi ja karuse hoopleja maha, nõnda et ta mitte ainult oma kõige suurema ja tähtsama asupaiga Liivimaal, vaid ka palju oma Moskva pärismaid, linnu ja lossisid kaotab ja Rootsi kuningale, keda ta enese vastu hoopis väheseks pidas, alla peab andma ja rahu paluma ja ka ära kannatama, et Rootsi kuningas oma riigi raja sügavale moskvalase maa sisse paneb.

Selle armuliku ja imeliku võidu, õnne ja äravõitmise ja selle pisikese puhkuse eest peame meie, liivimaalased, küll õigusega südamest Jumalat tänama ja temalt edaspidiseks uut rahu paluma ja ka kõige tõega püüdma, et meie oma vanast kurjast elust ja tahtmisest pööraksime ja tõsiselt meelt parandaksime, et mitte meie peale ei tuleks needmine, mis Kõigevägevam Jumal kõigile jumalakartmatuile ja patustpöörmatuile 3. Moosese raamatu 26. peatükis ja 5. Moosese raamatu 28. peatükis hirmsasti ähvardab, kui ta ütleb: «Kui teie mind aga siiski ei kuule, siis tahan ma teid karistada veel seitse korda enam ja veel seitse korda enam ja veel kaks korda seitse korda enam, teie patu pärast.»

Nagu meil ka sestsamast rahvast ja nuhtlusest üks hirmus näitus on Jeruusalemma linna loos, mis linna ühes terve Juuda kuningriigiga Kõigevägevam Jumal, just nagu Liivimaadki, enne ka sagedasti suurte imelikkude võitudega ehtis ja Sanheribi, Antiochuse ja veel teiste vägivallameeste eest kaitses, päästis ja hoidis. Aga viimaks, kui nad need suured Jumala heateod varsti ära unustasid ja edasi jäid oma tänamata ja patustpöörmata meele sisse, siis hävitas Kõigevägevam Jumal Jeruusalemma ja Juuda rahva hoopis ära ja lõi nende linna ja kuningriigi ümber ja tegi tema igaveseks häbiks ja naeruks, nagu meie ka Soodomast, Konstantinoopolist ja veel mitmest teisest linnast ja maast näeme.

Jumal, kõige armu ja helduse isa, kes oma armsa Poja Jeesuse Kristusega ja Püha Vaimuga ainus, tõsine ja kadumata igavene Jumal on, Tema võtku meile, liivimaalastele, oma jumalikku armu anda, et meie seda rahuaega tõsises ristiusus tõsiseks meeleparandamise-eluks nõnda tarvitaksime, et kõik tuleks Tema püha nime auks ja kiituseks ja igaveseks rahuks ja üksmeeleks võimumeeste vahel, üleüldiseks heaks korraks inimestele ja meie kõikide hinge õnneks ja õnnistuseks. Aamen.

Katkend Tallinna Püha Vaimu kiriku pastori Balthasar Russowi «Liivimaa kroonikast» K. Leetbergi (1920) tõlke järgi

Tuntud näitleja ja režissööri Mel Gibsoni kiri äsja Vatikani poolt ekskommunitseeritud peapiiskop Carlo Maria Viganò toetuseks.

Armas peapiiskop!

Olen kindel, et te ei oodanud Jorge Bergogliolt [paavst Franciscus – toim.] midagi muud.

Ma tean, et teate, et tal pole üldse mingeid volitusi – nii et ma pole kindel, kuidas see teid edasi mõjutab. Loodan, et jätkate ise missa pidamist ja sakramentide vastuvõtmist – see on tõesti aumärk, kui kontsiilijärgne võltskirik teid välja lükkab.

Tunnen teile kaasa, et peate avalikult kannatama seda ränka ebaõiglust. Minu ja paljude teiste jaoks olete te kõige julgem kangelane.

Nagu alati, olete tabanud naelapea pihta seoses Franciscuse ebaseaduslikkusega. Te osutate tõelise kiriku varjutanud institutsiooni põhiprobleemidele ja ma kiidan teie julgust, et te seda teete, kuid enamgi veel truuks jäämist tõelisele kirikule!

Teie olete tänapäeva Athanasius! Austan täielikult seda, kuidas te Kristust ja Tema Kirikut kaitsete. Olen teiega 100% nõus, et II Vatikani kirikukogu järgne kirik on võltskirik. See on põhjus, miks ma ehitasin katoliku kiriku, kus teenitakse üksnes traditsiooniliselt. Olete oodatud igal ajal sinna missat pidama.

Muidugi on Jorge Bergoglio poolt skismaatikuks nimetamine ja ekskommunikatsioon nagu aumärk, arvestades, et ta on täielik usutaganeja ja heidab teid võltskirikust välja.

Pidage meeles, et tõeliseks skismaks on vaja uuendusi, midagi, mida teie pole teinud, kuid mida Bergoglio teeb iga hingetõmbega.

Seetõttu on skismaatik tema! Kuid ta ekskommunitseeris end juba ipso facto oma paljude avalike ketserlustega (1917. aasta kanoonilise õiguse koodeksi kaanon 188).

Nagu te juba teate, pole tal õigust teid ekskommunitseerida, sest ta pole isegi katoliiklane.

Nii et rõõmustage! Olen teiega ja loodan, et Bergoglio ekskommunitseerib ka mind oma võltskirikust.

Bergogliol ja tema kohortidel on rõivad ja hooned, aga teil on usk.

Jumal õnnistagu ja hoidku teid. Kui teil on midagi vaja, siis küsige, annan oma parima, et aidata.

Imetluse ja surematu austusega,

Mel Gibson

Kiri on avaldatud portaalis LifeSiteNews, mille toimetus kinnitab selle autentsust.

Luterlik teoloogiline positsioon suhtumises paavstiametisse on formuleeritud erinevates usutunnistuskirjades, millest peamistena tulevad antud küsimuses kõne alla Martin Lutheri «Kristliku õpetuse artiklid» (ehk Schmalkaldeni artiklid, 1537) ja Philipp Melanchthoni «Traktaat paavsti võimust ja meelevallast» (samuti 1537).

Üldist kirikukogu silmas pidades kirjutatud Schmalkaldeni artiklites esitab Luther teoloogilise positsiooni, et paavst ei ole jumalikust õigusest ehk Jumala sõnast lähtuvalt kogu kristlaskonna pea – selleks on üksnes Kristus. «Traktaadis» aga lükatakse tagasi keskaegse paavstluse kolm väidet: 1) et paavst kui Kristuse asemik (vicarius Christi) on jumaliku õigusega (de jure divino) ülem kõigist piiskoppidest, 2) et talle kuulub jumaliku õigusega kõrgeim võim nii vaimulikes kui ilmalikes asjus ja 3) selle uskumine on õndsuseks vajalik.

Seda, et Rooma piiskop on «Peetruse järglane ja Kristuse asemik», deklareeris keskaja väljapaistvaim paavst Innocentius III (ametis 1098–1216). Kõiki nimetatud väiteid kohtame aga paavst Bonifatius VIII bullas «Unam sanctam», mis kuulutati välja 18. novembril 1302 (selle eestikeelse tõlke leiab siit.)

Bonifatius VIII, kel endal tuli kannatada Prantsuse kuninga omavoli käes, teatas järgmist: «Seepärast on sellel ühel ainsal Kirikul üks ihu, ja mitte koletise kombel kaks, vaid ainult üks pea, kelleks on Kristus ja Kristuse asemik, Peetrus, ja tema järglane». Viidates õpetusele kahest mõõgast, s.t vaimulikust ja ilmalikust võimust, deklareeris Bonifatius VIII: «Ent üks mõõk peab olema allutatud teisele ning ilmalik võim peab alluma vaimulikule meelevallale.» Ja viimaks kuulutas ta: «Samas me teeme teatavaks, selgitame ja kuulutame, et igale inimesele on päästeks absoluutselt hädavajalik olla Rooma paavsti alam.»

Usutunnistuskirjades lükatakse kõik need paavstide pretensioonid tagasi nii pühakirjale kui ajaloolistele näidetele tuginedes.

Pühakirjale tuginevad vastuväited

«Traktaadis» väidab Melanchthon, et apostel Peetrusel – kelle ametijärglaseks Rooma piiskopid end peavad – ei olnud jüngrite seas eripositsiooni, vaid ta jääb «ikkagi kogu apostlite ringi tähistavaks ühiseks esindajaks». Melanchthon osutab sellele, et Luuka evangeeliumis keelab Jeesus jüngritele endi keskel ülemvõimu taotlemise (Lk 22:25j); Johannesel läkitab Ta neid kõiki võrdselt (Jh 20:21); Pauluse kutsumine apostliks ei lähtu mitte kuidagi Peetruse autoriteedist; 1Kr 3 seab Paulus kõik sõnakuulutajad võrdsele tasemele. Ka võtmete meelevald, potestas clavium, anti võrdselt kõigile apostlitele, s.t kogu kirikule, ning «Peetrusele ei omistata mingeid eesõigusi, ülemvõimu või valitsemist». Jeesuse sõnad «sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku» (Mt 16:18) viitavad Melanchthoni seletuse kohaselt «selle avaliku tunnistuse ametile, mille Peetrus rajas, kuulutades Jeesuse Kristuseks, Jumala pojaks».

Lükates tagasi paavstide teoloogilised põhjendused, toob Melanchthon arutellu väärõpetuse-argumendi: «Seega, isegi kui Rooma piiskopil oleks jumaliku õigusega primaat, siis, kuna ta toetab jumalatuid usutalitusi ja evangeeliumiga vastuolus olevat õpetust, ei pea talle kuulekas olema.» Teisisõnu, ketserlik paavst või piiskop kaotab õiguse nõuda vaimulikelt ja ilmikutelt kuulekust.

Kiriku ajaloole tuginevad tunnistused

Reformaatorid tõid välja, et mitte ainult pühakiri, vaid ka kiriku ajalugu ei kinnita Rooma paavsti väiteid ja nõudmisi. Martin Luther märgib ülalnimetatud artiklites, et «püha kirik oli vähemalt 500 aastat ilma paavstita ning Kreeka ja paljud muukeelsed kirikud pole veel tänase päevani kunagi paavsti all olnud ega ole ikka veel».

Ka Melanchthon püüab oma «Traktaadis» ajaloolise materjali abil, s.t vanaaja kirikukogude ja kirikuisade põhjal näidata, et ristiusu algsajanditel ei tuntud säärast arusaama Rooma piiskopist, nagu see hiljem välja kujunes, eriti mis puudutab paavstide väidetavat õigust kõiki teisi piiskoppe ametisse seada ja kinnitada.

Melanchthon tõdeb: «Järelikult, kuna suures osas maailmast, nii Kreeka kui ladina kirikutes, ei palutud Rooma piiskopilt ei ametisse seadmist ega ka kinnitamist, siis on selge, et kirikud ei omistanud sel ajal Rooma piiskopile mingit ülemvõimu ja valitsust. … Selline ülemvõim on võimatu. Sest võimatu on ühel piiskopil olla kogu maailma kirikute ülevaataja või et kirikud, mis asuvad kõige kaugemates maades, saaksid sellelt ühelt ametisse seadmist paluda. Kõigile on ju teada, et Kristuse kuningriik on hajutatud üle terve maailma ja et tänapäeval on hommikumaal palju kirikuid, mis ei palu Rooma piiskopilt ametisse seadmist või kinnitamist. Seepärast, kuna selline ülemvõim on võimatu ja see pole kunagi teostunud ning suurem osa kirikuid maa peal ei tunnista seda, siis on piisavalt selge, et seda ei ole kehtestatud.»

Kas Kristuse kirik vajab ülemat piiskoppi?

Oma kristliku õpetuse artiklites väljendab Martin Luther toetust nägemusele piiskopliku korraldusega kirikust, kus piiskopid valitsevad võrdõiguslikena: «Sellepärast ei ole võimalik kirikut paremini valitseda ja alal hoida muidu, kui et me kõik elame ühe pea – Kristuse – all ja kui piiskopid, kes on kõik ameti poolest võrdsed (ehkki armuandide poolest erinevad), hoolsalt üksmeelses õpetuses, usus, sakramentides, palvetes ja armastustegudes jne kokku hoiavad.»

Paavst on Lutheri järgi ainult Rooma kirikute ja nende inimeste piiskop või pastor (karjane), kes on end vabast tahtest või inimliku korra kaudu temale allutanud, ja mitte kui isandale, vaid vendade ja kaaslastena. Lutheri hinnangul kinnitavat seda ka vanaaja kirikukogud ja Püha Cyprianuse aeg.

Schmalkaldeni artiklitele alla kirjutades lisas Melanchthon allkirjale reservatsiooni: «paavsti puhul aga arvan ma, et kui ta lubab evangeeliumi kuulutada, siis tuleb talle rahu ja talle alluvate ja alluda tahtvate kristlaste üldise üksmeele huvides jätta ka meie poolt iure humano, inimliku õigusega ülimuslikkus teiste piiskoppide üle.» See klausel jättis võimalikeks kõnelusteks evangeelse ja Rooma leeri vahel ukse paokile.

Paavst kui antikristus

Schmalkaldeni artiklites nimetab Luther paavsti antikristuseks ehk Kristuse vastaseks, kes on «end seadnud ja ülendanud Kristuse üle ja vastu, kuna ta ei lase kristlastel lahus oma võimust õndsaks saada, mis on ju täiesti tühine, sest selle kohta ei ole Jumala korraldust ega käsku.»

Paavsti vastu esitatud süüdistus Kristuse vastaseks ehk antikristuseks ja koguni kuradiks olemises kõlab rängalt, eriti tänapäeval, kristliku ühtsuse poole püüdlemise valguses, ent see on tingitud Kristuse kui Kiriku pea võimupositsiooni usurpeerimisest ja väärõpetuse levitamisest, nii nagu reformaatorid seda nägid. «Ja kõik antikristuse tundemärgid langevad paavsti ja tema pooldajaskonna riigiga ilmselgelt kokku,» kirjutab Melanchthon. «Nimelt kutsub Paulus, kirjeldades kirjas tessalooniklastele antikristust, teda selleks, «kes paneb vastu ja tõstab end üle kõige, mida nimetatakse jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse, lastes end paista Jumalana» [2Ts 2:4].» Seetõttu tuleb paavst koos oma pooldajaskonnaga otsekui antikristuse riik hüljata ja ära needa ning talle «kui antikristusele tuleb hoopis vastupanu osutada.»

Ka Luther osutab taunivalt paavstide võimupretensioonile ja allumisnõudele: «Aga paavst ei lase uskuda, vaid väidab, et kui tahetakse õndsaks saada, tuleb talle kuulekas olla. … Ja see kõik tuleb sellest, et teda tuleb nimetada kristliku kiriku ülemaks jure divino. Sellepärast on ta pidanud seadma end Kristusega võrdseks ja Kristusest ülemaks ja laskma end ülistada kirikupea, seejärel kirikute isanda ja viimaks ka kogu maailma isanda ja lausa maise jumalana, kui selleni välja, et ta on söandanud käsutada isegi ingleid taevariigis.»

Selle viimase etteheitega peab Luther silmas ilmselt paavst Clemens VI bullat Ad memoriam reducendo, kus inglitel kästakse viia taevasse nende palverändurite hinged, kes peaksid surema juubeliaastal 1350 oma palverännakul Rooma. Veelgi enam, Lutheri sõnul «lõpuks pole siin tegemist mitte kellegi muu kui kuradi endaga, kuna ta levitab Jumala üle ja vastu oma valesid missade, puhastustule, kloostrinduse, omaenda tegude ja jumalateenistuse kohta».

Kokkuvõtteks

Luterlaste leer suhtus positiivselt piiskopliku kirikukorra säilitamisse, ent lükkas otsustavalt tagasi Rooma piiskopi taotluse olla de jure divino, jumaliku õigusega, kiriku kõrgeim piiskop ja seista kõrgemal ka ilmalikest valitsejatest. Nendel pretensioonidel polnud luterlaste hinnangul mitte mingit ajaloolist ega teoloogilist (pühakirjalist) alust.

Kuna paavst nõudis kõigilt kristlastelt sõnakuulmist ja nõus olemist oma novaatorlike väärõpetuste ja kiriklike kuritarvitustega, mis luterlaste arvates on pühakirjaga ilmselgelt vastuolus, ning seejuures kuulutas, et talle allumine on igaühele õndsusvajalik, siis võis paavsti pidada koguni antikristuseks, Kristuse vastaseks, kes on kirikus usurpeerinud üksnes Kristusele kuuluva positsiooni.

Rooma piiskopi juhtiva rolli tunnustamine võis luterlaste arvates kõne alla tulla üksnes vabatahtlikult ja tingimusel, et ta lubab evangeelset õpetust kuulutada.

Nii võiks lühidalt kokku võtta usutunnistuskirjades väljendatud seisukohad seoses paavstiametiga. Kuna Martin Luther ja tema järgijad ekskommunitseeriti, s.t heideti välja katoliku kiriku osadusest, on paavst luterlaste jaoks üksnes Rooma kirikute ja nende inimeste piiskop või pastor, kes on end vabast tahtest, inimliku korra kaudu temale allutanud, ja mitte kõigi kristlaste üleilmne karjane.

Aga me ei unista, nagu mõned jumalatult arvavad, mitte Platoni riigist, vaid ütleme, et see kirik on olemas, nimelt tõelised usklikud ja õiged, kes on hajutatud üle terve maailma. Ja me lisame tundemärgid: puhas evangeeliumiõpetus ja sakramendid – selline kirik on tegelik tõe sammas [1Tm 3:15]. Ta peab kinni puhtast evangeeliumist ja, nagu Paulus ütleb, alusest [1Kr 3:12], see tähendab tõelisest Kristuse tundmisest ja usust. Ja kuigi selles kirikus on ka palju nõtru inimesi, kes ehitavad selle aluse peale hoone õlgedest, mis hävib, see tähendab tühistest arvamustest, antakse see neile andeks ja neid täiustatakse, sest nad ei lõhu seda alust…

Nii nagu kirikul on tõotus, et temas asub alati Püha Vaim, nii on tal ka hoiatused, et sinna tulevad jumalatud õpetajad ja hundid. Tõeline kirik on aga see, millel on Püha Vaim. Ja ehkki hundid ja kurjad õpetajad märatsevad kirikus, ei ole nad tegelikult veel Kristuse kuningriik…

Sellepärast usume meie pühakirja kohaselt, et kirik selle sõna tegelikus tähenduses on pühade kogu, kes tõesti usuvad Kristuse evangeeliumisse ja kellel on Püha Vaim, ja sellegipoolest me mööname, et väliste tundemärkide poolest on selles elus nende osadusse ühendatud palju silmakirjateenreid ja kurje, kes on kiriku liikmete osaduses väliste tundemärkide järgi ja kannavad sellepärast kirikus ka ameteid.

Samuti ei võta sakramentide mõju ära see, kui neid jagavad vääritud, sest nad esindavad kiriku kutsumise põhjal Kristuse, mitte omaenda isikut, nagu tunnistab Kristus: «Kes kuuleb teid, see kuuleb mind» [Lk 10:16]. Kui nad jagavad Jumala sõna või sakramente, jagavad nad neid Kristuse asemel ja kohal. Need Kristuse sõnad õpetavad meile seda, et me ei satuks teenrite kõlbmatusest nördimusse.

Augsburgi usutunnistuse apoloogia, artiklid VII–VIII