Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik Margus Kirja analüüsib dokumendi «Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029» hermeneutilisi eeldusi. Artikli autor leiab:

• EELK teoloogilise arutelu strateegia ja sellega kaasnevate lisatekstide keskne teoloogiline probleem seisneb süvenevas antropotsentrilisuses;
• Luterliku Maailmaliidu lähenemine allutab Pühakirja objektiivse autoriteedi lugeja subjektiivsele reaktsioonile ja sotsiaalsele kontekstile;
• konfessionaalne luterlus kinnitab, et Pühakiri on Jumala Sõna objektiivselt ja olemuslikult;
• kui kiriku strateegiline fookus nihkub vormilisele koosmeelele ja kollektiivsele kogemusele, õõnestab see vaimuliku ametivande teoloogilist sisu;
• hermeneutilise pluralismi («lepitatud mitmekesisus») korral võivad ühes administratiivses raamistikus kõrvuti püsida erinevad «kirikud», mida ei seo enam ühine arusaam ilmutatud tõest, vaid formaalne kuuluvus samasse struktuuri;
• teoloogiline arutelu saab olla viljakas üksnes ühise ja siduva hermeneutilise aluse korral.

Strateegiline ebamäärasus ja hermeneutiline vaakum

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) dokument «Teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029» (EELK 2024) lähtub pastoraalsest soovist leevendada kirikusiseseid pingeid ning vältida sotsiaalmeediale omast loosunglikku ja ründavat arutelukultuuri. Strateegia sihiks on «koosmeel – paljususe ühtsuses», eeldades, et kirik suudab oma usku selgitada ja tunnistada ka tänapäeva maailmavaateliselt killustunud ühiskonnas.

Kuigi strateegia kinnitab ustavust Pühakirjale ja luterlikele usutunnistuskirjadele kui EELK õpetuse vääramatutele alustele, jääb teoloogilises dialoogis metodoloogiliselt selgusetuks nende normide tegelik hermeneutiline kaal. Õpetusliku aluse ainult formaalne kinnitamine on iseloomulik viimase sajandi hermeneutilisele kriisile, mis on tabanud pea kõiki Lääne kirikuid. Need deklareerivad küll de jure oma õpetuse vankumatust, kuid lasevad de facto õpetust ja praktikat suunata kultuurilistel hoiakutel, valitseval teaduslikul maailmapildil või poliitilistel surverühmadel.

Kuigi strateegia paneb suurt rõhku arutelu korrale, turvalisele õhkkonnale ja viisakale toonile, jääb määramata mõõdupuu, mille varal hinnata väidete teoloogilist tõesust või arutelude tulemust. Selge hermeneutilise vundamendita täidavad tekkinud tühimiku paratamatult sekulaarsed väärtushinnangud. Robert W. Jenson on hoiatanud, et kui kirik ei vasta tõeküsimustele evangeeliumist lähtuvalt, hakkab tema eest kõnelema ümbritsev kultuur, mis viib kiriku identiteedi lahustumiseni (Jenson 1997, 13).

Antropotsentriline pööre ja externum verbum

Strateegia ja sellega kaasnevate lisatekstide keskne teoloogiline probleem seisneb süvenevas antropotsentrilisuses. Dokument defineerib teoloogiat kui «Jumala sõna või sõna Jumala kohta», väites, et teoloogia on viimaks uskliku sõna Jumala kohta, mille aluseks on kollektiivne inimkogemus (EELK 2024, 3).

Konfessionaalse luterluse seisukohalt on selline käsitlus küsitav, kuna teoloogia lähtepunkt nihkub ennast ilmutavalt Jumalalt uskliku subjektiivsele enesemõistmisele. See taandab usuteaduse religioosseks psühholoogiaks või sotsioloogiaks, kus Jumal lakkab olemast isikuline ja suveräänne «Teine» ning muutub inimlike väärtuste projektsiooniks. Nõnda ei kõnele kirik enam Jumalast, vaid iseendast, oma usust ja tunnetest. Luterliku arusaama järgi on teoloogia aluseks Deus loquens (kõnelev Jumal) ja väline Sõna (externum verbum). Inimene on selles vahekorras üksnes Sõna vastuvõtja (creatura verbi), mitte selle looja ega toimetaja (Bohlmann 1968, 39, 50; EKOE 2022, 192).

Konkordiavormel kinnitab, et inimese aru ja mõistus on vaimsetes asjades pime ning ta ei suuda omaenda väest midagi mõista (Konkordiavormel 1577, 4, 84). Sõna ei kerki esile inimese kogemusest, vaid tuleb tema juurde alati väljastpoolt (extra nos), et murda tema patust enesekesksust (incurvatus in se). Inimene on üleastumistes vaimselt surnud ning tal pole mingit väge end ise elule äratada (Konkordiavormel 1577, 100). Kui teoloogia alguspunktiks seatakse «uskliku sõna», summutab sisemine mina välise Sõna, muutes kristliku sõnumi terapeutiliseks eneseabiks, mis neutraliseerib Seaduse hukkamõistva ja evangeeliumi uueksloova väe (Konkordiavormel 1577, 89). Evangeeliumist saab sel juhul vaid vahend, millega tõrjuda ebamugavaid pühakirjakohti, mis ei sobitu kaasaegse kogemusega.

Gerald Bray käsitleb sarnast dünaamikat, osutades pingele eksegeesi (tekstist väljalugemise) ja eisegeesi (teksti sisselugemise) vahel. Ta märgib, et isegi hoolikad uurijad kalduvad tegema järeldusi, mis ei ole tõenditega põhjendatud, kui nende piibliuurimist suunavad eelnevalt omaksvõetud teoloogilised hoiakud (Bray 1996, 41). 

Inspiratsiooniõpetus ja normide hierarhia

Tänapäevases luterlikus hermeneutikas vaieldakse selle üle, kas Pühakiri on tervikuna Jumala Sõna või on see mingil määral tunnistus inimlikust usukogemusest. Luterliku Maailmaliidu (LML) käsitlused eristavad mõisteid Piibel, Pühakiri ja Jumala Sõna. Selles käsitluses nähakse Piiblit ajaloolise dokumendina, mis teiseneb Pühakirjaks alles kiriku liturgilises kasutuses ning Jumala Sõnaks üksnes inimest päästvalt kõnetavas sõnasündmuses (LML 2012, 25; LML 2022, 219, 220).

Selline kolmikjaotus allutab Pühakirja objektiivse autoriteedi lugeja subjektiivsele reaktsioonile ja sotsiaalsele kontekstile. Kui Sõna kehtivus sõltub sellest, kas tekst inimest parajasti «kõnetab», lakkab Pühakiri olemast kiriku üle seisev kohtumõistja ning taandub lugeja kogemuse teenijaks. Nõnda avaneb tee piiramatule hermeneutilisele pluralismile, kus erinevad rühmad (nt feministlik, vabastus- või queer-hermeneutika) saavad lugemisviise subjektiivselt kujundada, eirates teksti algset tähendust ja taotlust (LML 2022, 220). LML väidab ühtlasi, et sõnalise inspiratsiooni ehk verbaalinspiratsiooni õpetus (arusaam, et iga sõna on Jumala inspireeritud) ei sobitu luterliku hermeneutikaga. 

Konfessionaalne luterlus seevastu kinnitab, et Pühakiri on Jumala Sõna objektiivselt ja olemuslikult. See veendumus toetub inspiratsiooni ehk jumaliku sisenduse (theopneustia) õpetusele. 2Tm 3:16 järgi on kogu tekst Jumala sisendatud; Püha Vaim ei inspireerinud üksnes autorite üldist mõtet, vaid kogu teksti koos selle keele, stiili ja ajaloolise raamistikuga. Ralph Bohlmann nendib, et ka usutunnistuskirjad kinnitavad just sellist arusaama Pühakirja inspireeritusest (Bohlmann 1968, 34–38).

Luterlikus dogmaatikas on Pühakiri ainus ülim reegel ja juhtnöör (norma normans non normata), usutunnistuskirjad aga sellele olemuslikult allutatud tunnistus (norma normata) (Konkordiavormel 1577, 2). Pühakiri on iseenda tõlgendaja (Scriptura sui ipsius interpres), mis tähendab, et tähendust ei lisata tekstile väljastpoolt juurde, vaid see ammutatakse tekstist enesest, lastes selgetel kirjakohtadel heita valgust vähem selgetele.

Ilmutatud Sõna ja inimlik mõistus

EELK strateegia rõhub parimale teadmisele ja kollektiivsele kogemusele, eeldades, et kirik suudab oma usku selgitada kaasaegse teadusliku maailmapildi raamides (EELK 2024, 8). Kuigi teaduslikud meetodid ja inimlik kogemus on tekstide mõistmisel vältimatud abivahendid, peavad need konfessionaalsest vaatepunktist jääma rangelt teenivasse rolli (usus ministerialis). Inimlik mõistus ei tohi omastada kohtumõistja õigust Pühakirja autoriteedi üle ega asuda selle selget sõna korrigeerima (usus magisterialis). Kui teaduslik hüpotees (nt sotsiaalteaduslik vaade seksuaalsusele) seatakse otsustavaks mõõdupuuks ilmutatud Sõna üle, on see olemuslikult väär. Karl P. Donfriedi sõnul on piibelliku maailmapildi asendamine sotsiaalteaduslike seletustega «võõras hermeneutika», mis viib kiriku usust taganemiseni (Donfried 1996, 24). 

Gerald Bray osutab, et nüüdisaegne akadeemiline piibliteadus ägab informatsiooni ülekülluse all, mis on põhjustanud uurimisvaldkonna killustumise ning takistab Pühakirja kanoonilise terviku hoomamist (Bray 1996, 10). Alister McGrath nendib veelgi teravamalt, et Pühakiri on langenud akadeemilise kogukonna «Paabeli vangistusse», seal ihaldatakse uudsust ja innovatsiooni (McGrath 1996, 68). Tekstist on saanud neutraalne uurimisobjekt, mis on lahutatud kiriku palve- ja sakramendielust. Piibli lugemine ilma teoloogilise raamistikuta tähendab Pühakirja allutamist sekulaarsele mõtlemisele.

Tähelepanu väärib Martin Lutheri lugemisreegli was Christum treibet («mis juhib Kristuse poole») rakendamine. Tänapäeva oikumeenilistes aruteludes (sh LML-is) kasutatakse seda printsiipi sageli valikuliselt, et muuta osa Pühakirjast vähem siduvaks (vrd LCMS 2022, Document Library, 11). Lutheri jaoks ei olnud kristotsentrism aga kunagi vahend kaanoni meelevaldseks kärpimiseks või Pühakirja autoriteedi õõnestamiseks. See oli teoloogiline mõõdupuu, mis aitas mõista Pühakirja peaeesmärki – juhtida patust inimest päästva usalduseni Kristuses (Bohlmann 1968, 73).

Luterlik hermeneutika ei alluta Pühakirja objektiivset autoriteeti lugeja subjektiivsele usukogemusele ega eelnevalt kujundatud Kristuse-pildile. Vastupidi – see lähtub välisest Sõnast kui Jumala elavast kõnetusest. Kristus-kesksuse põhimõtet ei tohi kasutada ettekäändena kaanoni kitsendamiseks või seaduse teravuse nürimaks muutmiseks. Pigem otsib ustav piiblitõlgendus päästvat tunnistust Kristusest kogu kanoonilise Pühakirja sisemisest ühtsusest, nähes selles Püha Vaimu inspireeritud tervikut. Nõnda säilib Pühakirja staatus ainsa normiva normina (norma normans), millele kirik kui Sõnast sündinu (creatura verbi) on olemuslikult allutatud.

Quia vs. quatenus ja ametivande sisu

Teoloogiline vaidlus usutunnistuskirjade siduvuse üle puudutab EELK vaimuliku kutse eetilist vastutust ja ameti olemuslikku alust. Iga ametisse seadmine EELK-s kinnitatakse ametivandega, milles ordineeritav tõotab kuulutada ja edendada üksnes kiriku õpetust, mis tugineb Pühakirjale ja luterlikele usutunnistuskirjadele.

Vaimuliku ametivande keskmes asub luterliku identiteedi alus, nn quia-põhimõte (ladina k quia – «sest»). See tähendab, et vaimulik tunnustab usutunnistuskirju, sest need on Pühakirja ustav ja õige seletus (Bohlmann 1968, 143). Kui aga kiriku strateegiline fookus nihkub vormilisele koosmeelele ja kollektiivsele kogemusele, õõnestab see vaimuliku ametivande teoloogilist sisu. Sellega avatakse uks nn quatenus-põhimõttele (ladina k quatenus – «kuivõrd»), mille puhul usutunnistuskirju aktsepteeritakse vaid niivõrd, kuivõrd need sobituvad ajastu vaimu või lugeja subjektiivsete veendumustega (Bohlmann 1968, 143–144).

Kevin J. Vanhoozeri järgi tähendab selline muutus «tõlgenduslikku egoismi», kus kiriku ühine pärand allutatakse kaasaegse lugeja autonoomsele suvale. Sellisel juhul peab lugeja oma tõlgendust eelistatuks lihtsalt seetõttu, et see on tema oma (Vanhoozer 2016, 19–20). EELK strateegiline ebamäärasus loob olukorra, kus vaimulik võib sattuda vastuollu oma ametivandega, sest vanne nõuab ustavust usutunnistuslikule õpetusele (quia), kuid strateegia või LML-i uurimused soodustavad käsitlust, kus tõde on pidevas muutumises olev sotsioloogiline konsensus. 

Hermeneutilise määramatuse kolm stsenaariumi

Kui kirik jätab oma hermeneutilised alused selgelt määratlemata, ähvardab teda triivimine ebamäärasusse.

Esiteks ähvardab kirikut hiiliva hermeneutika võidukäik. Siis ei lähtu Pühakirja tähendus enam tekstist enesest, vaid seda määravad kaasaegne teaduskeel, poliitilis-ideoloogilised hoiakud ja subjektiivsed kogemuslood. Fookus nihkub ontoloogilistelt tõeküsimustelt pingete mahendamisele ehk «kahju vähendamisele» kiriku sees või selle ümber. Kui tasakaal seaduse ja evangeeliumi vahel kaob, on tulemuseks kas armastuseta legalism või «odav arm», millel puudub moraalne sisu ja vaimne vägi (Bray 1996, 543).

Teiseks süveneb «lepitatud mitmekesisuse» loosungi all hermeneutiline pluralism. See püüab säilitada institutsionaalset ühtsust iga hinna eest – isegi tõe arvelt. Ühes administratiivses raamistikus võivad siis kõrvuti püsida mitu vastandlikku «kirikut», mida ei seo enam ühine arusaam ilmutatud tõest, vaid formaalne kuuluvus samasse struktuuri. Sel juhul loobutakse Pühakirjast kui ühisest mõõdupuust ning osadus taandub tühjaks vormiks, kus iga rühm kujundab oma tõe, aga vastastikku ollakse viisakad.

Kolmandaks varitseb oht, et toimub pööre sola Scriptura põhimõttelt sola ecclesia suunas. Kui Pühakiri ei ole enam ülim norm, saavad tõe mõõdupuuks kiriku haldusprotseduurid, hääletustulemused ja sotsioloogiline konsensus. Sellises olukorras hakkab kirik ise määrama, mida ta parajasti Jumala Sõnana tunnustab, taandades ilmutuse organisatoorseks otsustusprotsessiks. Kirik lakkab olemast creatura verbi ning asub Sõna autori ja toimetaja rolli, kohandades ilmutust näilise rahu nimel.

Ristiteoloogia kui teoloogilise arutelu vundament

EELK teoloogilise arutelu strateegia tegelik kaal selgub selle suutlikkuses rajada dialoog Martin Lutheri ristiteoloogia (theologia crucis) vundamendile. Ristiteoloogia tuletab meelde, et Jumala ilmutus on sageli sügavas vastuolus inimliku tarkuse ja ühiskondlike ootustega. Pühakirja taandamine ainult inimkogemuse peegelduseks on olemuselt psühholoogiline enesekaitse Sõna teravuse vastu. See võimaldab «vanal Aadamal» vältida Seaduse hukkamõistvat väge ning asendada meeleparanduse vajadus terapeutilise eneseimetlusega.

Teoloogiline arutelu saab olla viljakas üksnes siis, kui kirik lepib eelnevalt kokku ühises ja siduvas hermeneutilises aluses. See eeldab Pühakirja tunnistamist Jumala Sõnana ja usutunnistuskirjade quia-tunnistamist. Konfessionaalne ustavus nõuab, et kirik järgiks ristilöödud Kristust, kes kõneleb oma Sõnas autoriteetselt ka siis, kui see on maailmale pahanduseks (scandalum).

Strateegia küll rõhutab turvalist õhkkonda, ent Pühakirja autoriteet ei püsi ametkondlike ettekirjutuste, vaid vaimulike igapäevase süvenemise toel. Robert W. Jenson rõhutab, et Pühakirja autoriteeti kannavad koguduse karjased, kes peavad tekstiga lakkamatult maadlema, et kuulutada elavat Sõna. Kui vaimulik sellest heitlusest loobub ja piirdub üldinimlike väärtuste heietamisega, kaotab Sõna oma väe kirikus kiiresti (Jenson 1996, 91, 104).

Pühakirja mõtestamine leiab oma sihi kiriku teenimises. Teadmised ja kogemused saavad väärtuse vaid siis, kui need põimuvad kiriku vaimse elupraktika ehk palve, mõtluse ja usuvõitlustega (oratio, meditatio, tentatio). Vaid nii täidavad need vahendid oma tõelist eesmärki. Ilma palve ja usuvõitluseta mandub Pühakirja mõtestamine «võõraks hermeneutikaks» ning inimene hakkab teksti üle valitsema, selle asemel et lasta Sõnal end läbi katsuda ja kirikut juhatada.

Kiriku teoloogiline elujõud võrsub vaimuliku ameti ustavusest ilmutatud Sõnale. Sõna tõlgendamine ei ole lihtsalt mõttemäng, vaid Sõnast sündinud kiriku (creatura verbi) eluküsimus. Kas me kuulame Jumalat, kes kõneleb meile väljastpoolt (extra nos), või imetleme hoopis iseenda kogemust, mis on rüütatud kaasaegsesse, kuid ilmutuskaugesse keelde?

Kasutatud kirjandus

Bohlmann, Ralph A. 1968. Principles of Biblical Interpretation in the Lutheran Confessions. St. Louis: Concordia Publishing House.

Bray, Gerald Lewis. 1996. Biblical Interpretation: Past and Present. Downers Grove: InterVarsity Press.

Donfried, Karl P. 1994. Alien Hermeneutics and the Misappropriation of Scripture. – Reclaiming the Bible for the Church, toimetanud Carl E. Braaten ja Robert W. Jenson. Grand Rapids: Eerdmans.

EELK. 2024. Teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029. Tallinn: EELK Konsistoorium. EELK. 2025.

EKOE. 2022. Üheskoos kirik, I: Kirik - Pühakiri - Armulaud - Amet, koost. T.-A. Põder, K. Lääs, K.E. Põder, EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 21 / Süstemaatilise ja oikumeenilise teoloogia foorum 2, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2022.

Jenson, Robert W. 1996. Hermeneutics and the Life of the Church – Reclaiming the Bible for the Church, toimetanud Carl E. Braaten ja Robert W. Jenson. Edinburgh: T&T Clark.

Jenson, Robert W. 1997. Systematic Theology: Volume 1: The Triune God. New York: Oxford University Press.

Konkordiavormel. 1577. https://www.eelk.ee/wp-content/uploads/2015/11/Konkordiavormel.pdf.

LCMS. 2022. Lutheran World Federation: An Introduction and Evaluation from the Theological Perspective of The Lutheran Church—Missouri Synod. St. Louis: The Lutheran Church—Missouri Synod.

LML. 2012. You have the Words of Eternal Life: Transformative Readings of the Gospel of John from a Lutheran Perspective. Documentation 57. Toimetanud Kenneth Mtata. Geneva: The Lutheran World Federation. https://lutheranworld.org/resources/publication-you-have-words-eternal-life-transformative-readings-gospel-lutheran

LML. 2022. Üheskoos kirik, I: Kirik - Pühakiri - Armulaud - Amet, koost. T.-A. Põder, K. Lääs, K.E. Põder, EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 21 / Süstemaatilise ja oikumeenilise teoloogia foorum 2, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2022.

McGrath, Alister E. 1996. Reclaiming Our Roots and Vision: Scripture and the Stability of the Christian Church. – Reclaiming the Bible for the Church, toimetanud Carl E. Braaten ja Robert W. Jenson, 63–88. Edinburgh: T&T Clark.

Vanhoozer, Kevin J. 2005. The Drama of Doctrine: A Canonical-Linguistic Approach to Christian Doctrine. Louisville: Westminster John Knox Press.

Vanhoozer, Kevin J. 2016. Biblical Authority after Babel: Retrieving the Solas in the Spirit of Mere Protestant Christianity. Grand Rapids: Brazos Press.

Kristlik usk võib tunduda ilusa ja heana, aga paljudel meist on ka kahtlusi. Kas kristlik usk on loogiline ning mõistlik maailmavaade? Apologeet Miikka Niiranen vastab neljale levinud vastuväitele.

Väide 1: Jumalat ei ole olemas, kuna maailmas on kannatust

Seda väidet saab esitada kahte moodi. Esimene on valukarje, millega süda keset kannatust vaistlikult kisendab Jumala poole. Teine on intellektuaalsem ning keskendub Jumala-usu mõistlikkusele. Esimese puhul on abiks ligimesearmastus ning valu leevendamine, teise puhul aga hea teoloogia ja filosoofia.

Pika aja jooksul oli nii mõnigi ateistlik filosoof arvamusel, et pelgalt kannatuse probleemi peale peaks usklik tõstma käed ning loobuma oma usu mõistuslikust põhjendamisest. Kannatuse olemasolu oleks pidanud tegema võimatuks hea ja kõigeväelise Jumala olemasolu.

Taolist tõsikindlalt esitatud väidet peavad paljud praeguseks siiski kummutatuks. Au selle eest kuulub filosoof Alvin Plantingale (sünd 1932) ning tema «vaba tahte kaitsele»: Jumalal võib olla hea põhjus taluda kurja ja kannatust – nimelt vabaks loodud olendite võimalus valida head või kurja. Koos Plantinga ning teiste kristlike filosoofide tööga tärkas Jumala olemasolu küsimus filosoofide arutelude teemana.

Mina isiklikult ei pea kannatuse probleemi kristliku usu jaoks just kõige teravamaks intellektuaalseks väljakutseks. Hea vastus on näiteks apelleerida küsija kaudselt väljendatud moraalitajule. Kannatus eeldab inimesest sõltumatu hea ja kurja mõõdupuu olemasolu. Jumal oleks selliseks mõõdupuuks lausa võrratu kandidaat. Kui sa juba tunnistad moraalselt olulise kannatuse olemasolu, osutub Jumala olemasolu salgamine keeruliseks.

Väide 2: Piibel on lihtsalt muinasjuturaamat

Muinasjuturaamatul on tunnused, mida Piiblil pole. Küll aga on Piiblis talletatud see, kuidas Jumal ajaloos toimib. Tema tegudest rääkivad tekstid vastavad oma tekkeaja kriteeriumidele sellest, kuidas kirjeldada tegelikult toimunud sündmusi.

Sellepärast on näiteks evangeeliumite kohanimed tulvil täpset geograafilist teavet, mida võltsijal oleks hiljem pea võimatu kokku luuletada. Nii on näiteks arheoloogia toonud nähtavale Taaveti dünastia olemasolu, tekitades piinlikkust neile õpetlastele, kes selle kuninga ajaloolisuses kahtlesid. Samuti on Uue Testamendi käsikirjad ning nende osad säilinud suuremal hulgal ning need on kirjeldatavate sündmustega võrreldes oluliselt varasemad, kui näiteks kasvõi Julius Caesarist rääkivad ürikud. See on ühe kolkaküla puusepa ning tema õpilaste jaoks päris hea saavutus, kui võrrelda teda Rooma riigi kuulsaimate ainuvalitsejatega.

Kõige veenvam Piibli usaldusväärsuse tunnistaja on Jeesuse ülestõusmine. Evangeeliumid ning osa muudest Uue Testamendi tekstidest paistavad just selliste tekstidena, mis põhinevad paljude pealtnägijate tunnistustele, kui neid koostatakse nende eluajal. See Ülestõusnu kinnitab Piibli usaldusväärsust ning olulisust, kui ta ütleb Kirjade kohta: «Ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud.»

Väide 3: teadus näitab, et kristlus ei saa olla tõsi

Teadusena mõeldakse taolises lauses midagi järgnevast kolmest: 1) Mingi loodusteaduslik teooria või uurimus kummutab mingi kristluse väite, 2) sama teeb Piibli uurimine ülikoolides või 3) loodusteadus välistab üleloomuliku loomise mõistliku inimese mõttemaailmast.

Neist viimane ehk kolmas on lihtsalt valearusaam. See pole mitte loodusteaduslik, vaid filosoofiline arusaam, mis kahjuks sageli riietab end teaduse rüüga. Arusaamal on erinevaid nimesid ning ajaloos mitmeid toetajaid. Üks tuntumatest on filosoof David Hume. Lihtsustatult öeldes peame me tema arvates usaldama pigem oma kogemust looduse reeglipärasusest, kui seda inimest, kes tunnistab imest. See arusaam seab ime tunnistamisele ebaõiglaselt kõrge künnise ega ole filosoofias enam nii soositud kui varasemal ajal. Eelarvamustest vaba oleks hinnata ime tunnistajate usaldusväärsust.

Teisel väitel on õigus selles mõttes, et ülikoolides uuritakse Piiblit sageli viisil, mis imede puhul ei võta üleloomulikku seletust isegi võimalusena arvesse. Ka see lähtub sageli Hume’i mõtlemisest, kaasates endaga juba eespool kirjeldatud probleeme.

Esimene väide peab enamasti ilmselt silmas evolutsiooniteooria ja loomise suhet. See on lai uurimisvaldkond, kuid peamine küsimus keskendub sellele, kas bioloogias saab  [Jumala poolset] intelligentset disaini kasvõi põhimõtteliselt tunnustada. Kui ei saa, siis pole teaduslik uurimine vaba. Paljud peavad seda filosoofilist seisukohta ekslikult intelligentse disaini ning seega ka kristliku loomisusu ümberlükkamiseks.

Väide 4: head inimesed saavad taevasse

Paljudel puhkudel mõeldakse sellega, et piisavalt head inimesed saavad taevasse. Inimeste enamuse südametunnistus toimib sedavõrd, et tunnistab meid vähemalt mõnikord olevat teinud midagi, mis lahkneb ideaalist.

Kui südametunnistuse koputus on veel nii vaikne, siis peetakse Jumalat leplikuks kohtunikuks, kes korralike kodanike juhuslikele eksimustele vaatab läbi sõrmede – nagu oleks ka õige. Seega pääseb enamus inimestest taevasse ning karistatakse võibolla kõige hullemaid mõrtsukaid.

Piibel seda ei õpeta.

Jeesuse mäejutlus (Mt 5–7) hajutab hoolika lugeja südamest eelarvamused. Selles ütleb ta: «Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!» See ei ole kõnekujund, vaid otsene nõue, millest ei pääse üle ega ümber. Kui sa ausalt oma südametunnistust ning elukäiku selle valguses vaatled, siis näitab Jeesus selle vahendusel sulle hetkeks: sa ei suuda oma pattudest ennast ise päästa.

Trööstitu on see olukord üksnes ilma Jeesuseta. Koos temaga oled sa äsja astunud esimese sammu selle taeva poole, kus on vaid täiesti head inimesed. Nimelt, kes usub ja kes ristitakse, selle kurjus jääb maapealse elu lõppedes Jeesuse ristisurma pärast hauda. Seepärast ei tule igavesse rõõmu midagi valet ega eksitavat, mis igavesti kasvades muudaks taevagi. Sinna saad sina, kelle meie Issand patust puhtaks pesi.

Tõlkinud Illimar Toomet

Miikka Niiranen on Soome luterliku misjoniseltsi Kansanlähetys kolledži apoloogiasuuna juht. Hariduselt on ta insener, kelle doktoriõpingud käsitlevad füüsik James Clerk Maxwelli arusaamu.

Gröönimaa umbes 57 000 elanikust (2024) on umbes 52 000 luterlased. Taani luterliku kiriku koosseisu kuuluval Gröönimaa kirikul (Ilagiit – sõnasõnalt «kogudus») on teatav autonoomia. Nimelt on see 1993. aastal asutatud piiskopkond alates 2009. aastast sõltumatu Taani parlamendist, mis korraldab Taani riigikiriku elu. Lisaks piiskopile on piiskopkonnas toompraost ja kolm praostkonnapraosti, vaimulike arv on 22 (2024). Kiriku usualuseks on vanakiriklikud usutunnistused ja Augsburgi usutunnistus, Porvoo kokkuleppe kaudu ollakse kirikuosaduses anglikaanidega Briti saartel.

Gröönimaa asub Eestist kaugel, ja ometi on Gröönimaa saare ja Saaremaa saare vahel üks kiriklik ühenduslüli – nimelt Taani Sjællandi piiskopkond, mis tänapäeval on lahutatud Kopenhaageni ja Roskilde piiskopkonnaks. Saaremaa kuulus Taani alla aastatel 1560–1645 ning allus kiriklikus mõttes just nimelt Sjællandi piiskopkonnale. Gröönimaa luterlikud kogudused kuulusid Sjællandi piiskopkonda palju hilisemal ajal, 1905–1923. Siiski saab väita, et mõlemad saared on eri aegadel olnud osaks samast luterlikust diötseesist.

Gröönimaa luterliku piiskopkonna eelkäijaks oli keskaegne Garðari piiskopkond, mille esimese piiskopi Arnalduri pühitses aastal 1124 ametisse Lundi peapiiskop. See piiskopkond allus erinevatel aegadel nii Bremeni, Lundi kui Nidarosi (Trondheim) peapiiskopile. Viimane koha peal resideerinud piiskop oli Álfr (kuni 1378). 1385. aastal administreeris diötseesi üks kohalik preester. 15. sajandil hülgas eurooplastest elanikkond saare ning laevaliiklus Norraga katkes. Gröönimaa piiskoppide pühitsemine jätkus siiski kuni 1537. aastani, ent ükski neist ei jõudnud enam oma piiskopkonda.

Uus koloniseerimislaine algas alles 18. sajandil ja lähtus Taanist. Aastal 1721 seilas Gröönimaale luterlik vaimulik ja misjonär Hans Egede kahe laeva ja umbes 40 kolonistiga. Viikingite järeltulijatest asunike asemel, keda Egede otsima läks, leidis ta eest põlisasukad inuitid. Esimesed põliselanike lapsed ristiti 1724. Kaks neist võeti kaasa Taani, kus nad inspireerisid vennastekoguduse rajajat krahv Nicolaus Ludwig von Zinzendorfi. Gröönimaale rajati hernhuutlaste misjonijaam, millest kujunes tänane pealinn Nuuk. Alates 1737 aastast tegutses Hans Egede misjonäride-kateheetide seminari juhatajana, 1741 nimetati ta Gröönimaa luterlikuks superintendendiks.

1979. aastal sai Gröönimaa Taanilt omavalitsusõiguse, autonoomiat laiendati 2009. Aastatel 1923–1993 allusid Gröönimaa luterlikud kogudused ja vaimulikud Kopenhaageni piiskopile. Luterlikke kogudusi on Gröönimaal 17.

Loe ka: «Gröönimaa apostli» kuju jääb paika (23.07.2020)

Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, … täis armu ja tõde. (Jh 1:14)

Inimpõlved on sajandite vältel elanud targa Saalomoni sõnade järgi: «Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all» (Koguja 1:9). Kuid võib juhtuda, et see tavapärane elurütm mureneb. Toimub midagi nii ootamatut ja tähendusrikast, et sellest tulevad kuulutama taevased väed. Inimestele öeldi: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale» (Lk 2:10). Ja olgugi, et tänapäeval on tihti kombeks rääkida jõuludest kui hubasest ja vaiksest perepühast, siis Ingli tervitus meenutab kõigile, et sellel sündmusel on ülemaailmne tähendus.

Küllalt paljudes Õigeusu Kirikutes tähistatakse seda püha 7. jaanuaril, järgides Juliuse kalendrit (nn vana kalender). Ka Jeruusalemma õigeusu patriarh peab sel päeval Petlemmas liturgiat just seal, kus Kristus sündis. Meie jaoks ei ole see pelk ustavus traditsioonile, vaid liturgilise järjepidevuse hoidmine. See on palverütm, mis liidab meid eelnevate põlvkondade ja Püha Maa kirikueluga.

Kõigi evangeeliumi sündmustega seotud pühade kohta ütleme, et me ei peaks neid üksnes meenutama, vaid püüdma neid ka sisimas läbi elada. Nii on see ka Kristuse sünnipühaga. Kui sellele mõtleme, näeme, et evangeeliumis kirjeldatud sündmus toimus oludes, mis olid kaugel mugavusest. Kristus sündis koopas ja asetati loomade sõime, sest Petlemma majades ei olnud Tema jaoks kohta. See ei ole üksnes ajalooline tõsiasi, vaid kujund, mida Kirik on kahe tuhande aasta jooksul ikka ja jälle meelde tuletanud: Jumal tuleb maailma, kuid maailm kas eirab Teda või ei ole valmis Teda vastu võtma.

Ja ka meil on kohane meenutada Kristuse sõnu: «Ei ole teener suurem kui ta isand! Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna» (Jh 15:20). Kõik see, mis toimus Kristusega, toimub ühel või teisel kujul ka Tema Kirikuga. Me näeme ja tunnetame seda ka täna. Samal ajal on oluline meeles pidada, et eksida võib igaüks, nii usklik kui ka uskmatu. Ühed eksivad uskmatusest, teised aga siis, kui asendavad evangeeliumi vaimu oma kirgede või maise arutlusega. Seepärast on meie jaoks oluline ikka ja jälle mõõta oma mõtteid ja tegusid mitte päeva kära valguses, vaid Kristuse sõna valguses.

Lihaks saanud Jumal andis meile eeskuju oma armastusest, võttes enda kanda kõik inimlikud puudused. Maailma, kus puudus rahu, tõi Ta oma rahu. Maale, kus nappis armastust, ilmutas Ta oma armastust. Ja meile kõigile, oma järgijatele, jättis Ta samasuguse seadmise: seal, kus napib kannatlikkust, näidake eeskuju kannatlikkuses; seal, kus kipub valitsema kuri sõna, ilmutage rahumeelset vaimu. Alles siis saab Tema rahu, mida ülistasid inglite väed, ka meie rahuks. Elades sel viisil kaasa Päästja tulemisele meie maailma, saame osa Tema rahuvaimust ja kõikehõlmavast armastusest.

Selle seisundi kohta on meil imeline tunnistus või isegi üleskutse suurelt pühakult – Sarovi vagalt Serafimilt: «Omanda rahu vaim ja tuhanded sinu ümber pääsevad». Issand tõi maa peale rahu, kuid inimesed peavad selle rahu vastu võtma. Mõistkem seda suurt püha kui kutset rahule, selle rahu vastuvõtmisele ja seeläbi juba hingerahule. Seejärel kandkem see hoiak üle ka oma peresse, oma lähimate inimeste ringi, meile usaldatud ruumi ja oma kogudustesse, kus me, vahel küll väga erinevatena, suudame hoida omavahelist rahu. Ehk suudame siis ka ühiskonnas, mille osa me oleme, levitada kasvõi kübekese seda rahuseisundit. Oleme ju kõik kutsutud ühtsusele rahus, kuigi tänapäeval kuuleme sagedamini üleskutseid lõhenemisele.

Kristlastena hoiame alati silme ees Päästja eeskuju ja Tema sõnu. Ta ei lubanud meile muretut heaolu. Ta ütles: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele» (Mt 11:28–29).

Jätkame oma palveid rahu eest. Rahu eest Ukrainas ja kõigis teistes paikades, kus täna valitseb vaen. Palvetame rahu eest inimeste südametes ning selle eest, et võidutseks terve mõistus ja austus kõigi inimeste vastu, kes soovivad elada rahus oma kodumaal.

Saagu see püha igaühe jaoks sisekaemuse ja vaikuse ajaks. Evangeeliumis on öeldud, et Kristus sündis Petlemmas ajal, mil seal toimus rahvaloendus – sündmus, mis oli puhtalt riiklik ja bürokraatlik. Ning ametlike korralduste müra ja rahvahulga sagina varjus jäi maailmal ajaloo tähtsaim sündmus peaaegu märkamata. Nii on ka täna: uudiste ja poliitiliste debattide kära keskel on oluline mitte maha magada Jumala sündimist omaenda hinges.

Soovin meile kõigile neil päevil julgust olla kristlased mitte üksnes nime poolest, vaid ka vaimus. Soovin suutlikkust mitte suurendada vihkamist ning mäletada, et Kristuse valgus paistab pimeduses ja ükski pimedus – olgu see väline või infomüra – ei suuda seda lämmatada.

Häid Kristuse sündimise pühi!

Tartu piiskop Daniel, Eesti Kristlik Õigeusu Kirik

Luterlik missa ja õhtupalvus Eisenachi frantsiskaanide kirikus aastal 1536, nähtuna luterliku reformatsiooni keskusesse Wittenbergi kõnelustele teel olnud reformeeritud jutlustaja ja teoloogi Wolfgang Musculuse (1497–1563) silmade läbi:

[Hommikul] kell seitse me astusime kirikusse, kus peeti missateenistust, nagu nad seda nimetavad, järgmisel viisil.

Esmalt laulsid poisid ja koolmeister täiesti paavstikiriku tava kohaselt kooriruumist ladina keeles Cantate-pühapäeva alguspsalmi. Siis järgnes vaheldumisi orelimänguga «Kyrie eleison». Kolmandaks laulis diakon [preestriordinatsiooniga abivaimulik], kes oli täiesti paavstikiriku tava kohaselt riietatud ja seistes altari juures, mis oli niisamuti kaunistatud küünalde ja muude asjadega, ladina keeles «Gloria in excelsis Deo» [«Au olgu Jumalale kõrges»], mida jätkasid omakorda koor ja organist. Kui sellega lõpule jõuti, laulis diakon saksa keeles kollektapalve, nagu nad seda nimetavad, näoga altari ja seljaga koguduse poole, ning luges siis näoga koguduse poole samuti saksa keeles epistliteksti Jaakobuse kirjast.

Taas mängis orel, sellal kui koor laulis «Victimae paschali» ja kogudus vastas lauldes «Christ ist erstanden».

Seejärel laulis diakon saksa keeles evangeeliumist lõigu «Aga nüüd ma lähen tema juurde, kes minu on saatnud» jne [Jh 16:5], seistes näoga koguduse poole. Pärast lugemist laulis kogudus oreli saatel «Wir Glauben all’ an einen Gott» [«Meie usume ühteainsasse Jumalasse»].

Kui sellega lõpule jõuti, pidas Justus Menius jutluse, olles riietunud tavapäraselt [s.t pikka musta akadeemilisse kuube] ja mitte kandes erilisi rõivaid.

Pärast jutlust kutsus preesterlikus riietuses diakon altari ees kogudust üles palvetama iseäranis teatud asjade eest, võttes kõik kokku Kristuse tõotusega: «Mida te iganes Isalt palute» jne [Jh 15:16, 16:23]. Järgnevalt meenutas ta lühidalt püha õhtusöömaaja seadmist ja laulis seadmissõnad esmalt leiva kohal – seda siis paavstikiriku tava kohaselt üles tõstes ja põlvitades, seljaga rahva poole – ning seejärel karika kohal, mille ta niisamuti pärast seadmissõnu üles tõstis. Pärast seda mängis orel ja koor laulis «Agnus Dei» [«Kristus, Jumala Tall»]. Vahepeal hakati armulauda jagama. Tavapäraselt riietunud diakon jagas karikat. Mitte ükski mees ei paistnud armulauale minevat, üksnes vähesed naised. Pärast seda võttis diakon altari ees ise armulauda, olles eelnevalt [põlvele laskudes] leiba austanud, kuigi ta ei teinud seda karika puhul. Selle tühjendas ta hoolikalt ning loputas uue sissevalatud veiniga, nii et [Kristuse] verd ei jäänud enam alles.

Pärast armulauda laulis ta, näoga altari poole, palve. Selle lõppedes saatis ta inimesed õnnistussõnu lauldes minema, seistes ise näoga nende poole.

Päris lõpuks, kui kogudus kirikust lahkus, laulis koor «Da pacem, Domine» [«Anna meile rahu, Issand»] saksa keeles ning sellega oli see teenistus läbi.

Pärastlõunal kell üks algas vesper, mida peeti täiesti paavstikiriku tava kohaselt kooris, kui välja arvata, et üks poiss laulis ülalt rõdult tavapärasel kombel pühapäeva evangeeliumi. Pärast vesperit peeti jutlus teise käsu «Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta» jne üle, pärast mida lauldi «Kristus on üles tõusnud».

Teosest: Ernst Walter Zeeden. Faith and Act. The Survival of Medieval Ceremonies in the Lutheran Reformation. Saint Louis: Concordia Publishing House, 2013.

Aastaks 2025 on Eesti – nii riik kui rahvas – jõudnud taasiseseisvusaja sügavaimasse kriisi. Fanaatilise ideoloogilise sõgedusega on võimulolijad hävitanud majanduskasvu ning inimeste heaolu, lammutatud on perekonnainstitutsioon ja sügavasse langusesse on viidud sündimus, kokku on jooksnud demokraatlik poliitiline süsteem. Julgeolekupoliitiliselt on samasuguse järjekindla sõgedusega osatud maha mängida praktiliselt kõik oma võimalused.

Kõige selle põhjuseks on olnud erakordsest ülbusest ja kõrkusest kantud progressistlik mõtteviis, mis on ühendatud rumaluse ja edevusega. Seda mõtteviisi illustreerib hästi reljeefne kirjeldus ühe võimupartei juhatuse koosolekul toimunust, kus «kinnitati üksteisele, et Eestis käib heitlus konservatismi ja liberalismi, mineviku ja tuleviku, mustade ja valgete jõudude vahel. Ning et nemad võitlevad heade poolel.» Olles bolševike kombel veendunud oma ajaloolises missioonis ning moraalses üleolekus, ollakse valmis kõrvale lükkama ja maha materdama kõik, kes on teist meelt.

Kuid pole õige süüdistada võimulolijaid kõikides hädades. Ka rahvas – s.t meie kõik peame peeglisse vaatama ja endalt küsima, kas me väärime oma valitsejaid. Sest mismoodi nad võimule said? Jah, valetades ja pettusega, ent siiski väga paljude valijate toetusega. Piiblist võib lugeda, et rahva hädad saavad alguse siis, kui inimesed Jumalale selja keeravad. Kui Jumala sõna ei ole meie rahva enamuse jaoks enam oluline, siis miks peaks meie kohal olema Jumala kaitsev ja juhatav käsi?

Jumal ei ole mingisugune deistide «ajaloost kõrvale tõmbunud Looja», kes ei sekku maailma asjadesse. Pühakirja kohaselt on Jumal rahvaste ja ajastute Issand. Kui me tunnistame rahvana Kristuse oma Kuningaks ja parandame meelt, pöördume tagasi Jumala sõna juurde ning usaldame oma saatuse Tema kätte, siis võime näha ka paranemist. Ilma meeleparanduse ja pöördumiseta loodetud paranemist ei tule.

Aastal 2026 jätkuvad Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus «teoloogilised arutelud». Rahvusringhäälingu teatel olevat peapiiskop Urmas Viilma öelnud, et kirik «hakkab vaagima ühiskonnas aktuaalseid teemasid». Ametivend ja Meie Kiriku toimetuse liige Enn Auksmann märkis selle kohta ühes kommentaaris: «Mind on ikka pannud mõtisklema see, milliseid teemasid käsitleti vanas kirikus – eeskätt oikumeenilistel kirikukogudel. Ümberringi möllasid sõjad, näljahädad, epideemiad, rahvaste rändamine, kristlased olid tuntud ja armastatud oma pühendumise poolest heategevusele, mis oli täiesti enesestmõistetav, aga kirik ei avaldanud deklaratsioone sotsiaalse õigluse teemal, vaid tegeles igavese hingeõndsuse küsimustega.»

EELK seisab väga tõsise küsimuse ees – kas tahetakse ja suudetakse olla maa sool või valitakse leigus ja läägus ning Jumala silmis ei kõlvata enam millekski muuks kui jääda inimeste jalgade tallata (Mt 5:13). Soov olla meele järgi ühiskonna «edumeelsemale» ja liberaalsemale osale, kes on jõukam ja mõjukam, ei aita kaasa hingede päästmise ülesandele, mille Issand on oma Kirikule andnud. Flirtimine aja vaimuga tähendab hääbumist, sest lõpuks ei vaja sellist kirikut ei Jumal ega inimesed. Meenuvad sõnad Johannese ilmutusest: «Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas» (Ilm 3:2).

Raske öelda, kui palju on veel jäänud armuaega meie riigile ja rahvale, samuti «selle maa kirikule» (nagu ma luterlikku kirikut olen varasemalt defineerinud). Me astume uude aastasse uute lootustega, aga need võivad osutuda petlikeks lootusteks, juhul kui me lükkame tagasi või edasi meeleparanduse ja vaimuliku uuenemise. Vanaviisi jätkates saame täpselt sedasama ja me vajume üha sügavamale mülkasse.

Osundan lõpetuseks peapiiskop Kuno Pajula sõnu tema karjasekirjast 1990. aasta palvepäevaks:

«Ennast Jumala ees läbi katsudes saame ettekujutuse sellest, millised oleme Tema ees rahvusena. … Meie rahvale nõnda otsustaval ning keerulisel ajal kutsun kõiki meie koguduste usklikke üles palvetama, et me rahvas ei saaks maha raiutud, et Issand jätaks ta veel sellekski aastaks! … Meie palve on, et Jumal ise juhataks me rahvast õigel teel, annaks üksmeelt ja rahu, laseks meid omakasupüüdmatu ja siira südamega töötada rahva hüvanguks. … Nüüd oleme küsimuse ees: kas pöörduda tagasi Jumala juurde või hukkuda. Paljud märgid räägivad sellest, et inimesed mõistavad – ellu jäämise tingimuseks on pöördumine Jumala juurde.»

Aastal 2025 tähistasid kristlased 1700 aasta möödumist esimesest Nikaia oikumeenilisest kirikukogust, kus sõnastati Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algne tekst. Sellest lähtuvalt on Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekul 2025. aasta teemaks «Tunnistatud usk». Eesti Kirikute Nõukogu kutsus kõiki Eesti kirikuid ja kogudusi üles leidma ja kasutama viise, kuidas tunnistada avalikult usku Jeesusesse Kristusesse ja tähtsustada usu tunnistamist.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

27. veebruaril lahkub igavikku EELK vanim ametisolev pastor, Mustvee koguduse õpetaja titulaarpraost Eenok Haamer, kes oleks 17. mail saanud 90-aastaseks.

Sügisel toimuvad EELK piiskoplikel sinoditel teoloogilised arutelud pühakirja ja luterliku identiteedi teemal, mis juhatavad sisse juba järgmised teemad. Peapiiskop Urmas Viilma kommentaar rahvusringhäälingule:

«Meil on plaan, mis on kinnitatud ja heaks kiidetud, arutada tulevastel aastatel teemade üle nagu loodushoid, elu algus ja lõpp ning kõik sellega seotud küsimused. Me näeme, et ühiskonnas arutatakse eutanaasia ja abistatud enesetapu üle, abordiküsimuste üle. Samuti arutame soolisuse ja seksuaalküsimuste üle. See aasta, mis nüüd lõppeb, oli esimene aasta, kus me kõigepealt panime selle vundamendi paika. Arutasime, kes me luterlastena oleme ehk siis luterliku identiteedi küsimust. Arutasime ka seda, kuidas piiblit peaks lugema ja tõlgendama, et üleüldse järgmistel aastatel selliste ühiskonda lõhestavatele küsimustele hakata vastuseid otsima nüüd juba kindlamalt aluselt.»

Novembris astub kokku kirikukogu uus koosseis.

Alates esimesest advendipühapäevast, mil algab uus kirikuaasta, hakkab formaalselt kehtima ühtlustatud jumalateenistuse kord.

Õigeusukirikud Eestis

12. jaanuaril pühitsetakse Pärnu Issandamuutmise katedraalis Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Haapsalu piiskopiks Soomest pärit Damaskinos (Jaakko Olkinuora, sünd 1985). Piiskop Damaskinos täidab EAÕK Tallinna piiskopkonna abipiiskopi ülesandeid.

24. märtsil tunnistab Tartu maakohus endise Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) uue nime Eesti Kristlik Õigeusu Kirik (EKÕK) õiguspäraseks.

9. aprillil võtab riigikogu häältega 60 : 13 vastu kirikute ja koguduste seaduse muudatused, mis annavad siseministrile võimaluse pöörduda kohtu poole palvega sundlõpetada Moskva patriarhaadi kanoonilisse alluvusse kuuluva Eesti õigeusukiriku (EKÕK).

Loe ka: Augsburgi Usutunnistuse Seltsi seisukoht seoses eelnõuga 570 SE

10. aprillil pakub Konstantinoopoli patriarhaadi koosseisus olev autonoomne Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik Moskva patriarhaadi autonoomsele osale Eesti Kristlikule Õigeusu Kirikule «vikariaadi staatust alluvussuhte katkestamise korral Moskvaga. Vikariaat tähendaks siinpuhul eraldiseisvat kiriklikku üksust, mille vanim piiskop meenutaks EAÕK metropoliiti ja oleks tema kaudu üleilmse õigeusu kiriku osaduses, muidu aga järgitaks oma väljakujunenud kombeid, kasutataks kirikuslaavi keelt ja korraldataks sõltumatult oma siseelu.»

24. aprillil jätab president Alar Karis kirikute ja koguduste seadus välja kuulutamata, leides, et «Vastuvõetud seadus pole kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne.»

18. juunil võtab riigikogu kõnealuse seaduse muudetul kujul uuesti vastu, kuid president jätab selle 3. juulil taas kord välja kuulutamata, kuna tema hinnangul on seadus jätkuvalt vastuolus põhiseaduse kolme paragrahviga ning piirab ebaproportsionaalselt ühinemis- ja usuvabadust.

Eesti Kristlik Õigeusu Kirik avaldab siirast tänu president Alar Karisele tema järjekindla ja põhimõttelise hoiaku eest kirikute ja koguduste seaduse muutmise osas.

17. septembril võtab riigikogu kirikute ja koguduste seaduse kolmandat korda vastu ja taas ei kuuluta president seda välja, vaid pöördub riigikohtu poole.

Novembris valib Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku püha sinod Tartu piiskopkonna piiskopiks arhimandriit Andreas (Andrus Noorhani, sünd 1961). EAÕK Tartu piiskopitool oli vakantne piiskop Eelija (Ojaperv) uinumisest saadik 2024. aasta detsembris.

15. detsember – ÜRO eksperdid, nimelt demokraatliku ja õiglase rahvusvahelise korra edendamise sõltumatu ekspert George Katrougalos, usu- ja veendumusvabaduse eriraportöör Nazila Ghanea ja vähemuste küsimuste eriraportöör Nicolas Levrat, väljendavad muret Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku vastu suunatud seadusandlike ja haldusmeetmete pärast, mis võivad kujutada endast usu- või veendumusvabaduse ning vähemuste õiguste lubamatut piiramist.

Roomakatoliku kirik

21. aprillil, teisel ülestõusmispühal, sureb Vatikanis paavst Franciscus. Tema surma tõttu lükkub edasi maikuusse kavandatud peapiiskop Eduard Profittlichi õndsaks kuulutamine.

8. mail valitakse Vatikanis uueks paavstiks Ameerika Ühendriikidest pärit augustiinlane Robert Francis Prevost, kes võtab nimeks Leo XIV.

6. septembril toimub Vabaduse väljakul missa, mida juhatab paavsti esindajana kardinal Christoph Schönborn ja mille käigus kuulutatakse õndsaks Eestimaa katoliiklaste sõjaeelne ülemkarjane Eduard Profittlich SJ (s.t jesuiitide ordu liige, eluaastad 1890–1942).

Septembris saab roomakatoliku kiriku Eesti Apostellik Administratuur Tallinna piiskopkonna staatuse. Piiskop Philippe Jourdan: «Eesti Apostelliku Administratuuri muutmine Tallinna piiskopkonnaks ei ole ainult ajalooline  sündmus Eesti katoliikluse ajaloos, vaid eelkõige meie kõikide jaoks armu- ja lootusehetk. See muutmine piiskopkonnaks tähistab mitte ainult meie stabiilsuse ja arengu tunnustamist, vaid ka avanemist uutele vaimse- ja misjonikasvu perspektiividele. See on ülioluline samm usu kinnitamisel ja katoliiklaste teenimisel Maarjamaal.»

Armsad Eestimaa inimesed!

Tervitame teid sel kaunil jõuluajal inglikuulutuse sõnadega Püha Luuka evangeeliumist: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.» (Lk 2:10-11)

Taas on Jumala arm kandnud meid jõuluaega ning peatselt jätame seljataha käesoleva aasta ning sirutume vastu uuele Issanda aastale 2026. Need on päevad, mil saame peatuda ja vaadata tagasi. Saame mõelda, mida see aasta on meilt viinud, aga mida ka toonud ja millega on Jumal meid õnnistanud. Mõtleme oma pereliikmetele ja lähedastele, sõpradele ja töökaaslastele, oma maale, rahvale ja kirikule. Saame tänada Jumalat kõige hea eest ning uskuda koos püha apostli Paulusega, et «neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks». (Rm 8:28)

Möödunud päevadesse ja kuudesse on mahtunud palju ärevust, võibolla hirmu ja kartustki, mille on põhjustanud sõda Ukrainas ja suurema osa aastast väldanud sõjategevus Jeesuse sünnimaal. Sõnumeid on looduskatastroofidest ja poliitilisest ebastabiilsusest maailma eri paigus. Siia lisanduvad meie igapäevased toimetulekumured ning isiklik kannatus ja rist, mida teab tihtipeale vaid selle kandja ja Jumal.

Me täname Jumalat, et kahe aastatuhande tagune ingli kuulutus kartvatele karjastele on olnud meie ühiseks varaks nii eile kui täna ning jääb Issanda armust alatiseks. Saame kõiges, mis põhjustab muret ja raskust, usaldada Jõululast, et Tema aitab, trööstib ja toob lootuse. Võime kogeda imet, kuidas kartusest saab rõõm, jõuetusest edasimineku tahe ning pimedus taganeb valguse võidu ees.

Võibolla nii mõnigi mõtleb, et kui see peakski võimalik olema, siis vaevalt on see minu osaks. See on ju neile, kelle elu on laitmatu ja usk täiuslik. Kuid see ei ole tõsi. Meil on tänagi põhjust uskuda inglikuulutuse sõnu, et taevalik rõõm ja rahu «saab osaks kogu rahvale». Küll on hea teada, et Jõululapse õnnistus on mõeldud eranditult kõigile! Ainsaks tingimuseks on vaid meie igatsus, meie ootus ja tahe anda oma süda sõimeks Jõululapsele, meie Päästjale ja Issandale.

Me ei vaja päästet ainult maise elu hädadest ja ohtudest – veel enam vajame, et meie hing saaks päästetud ja hoitud igaveseks eluks. See sünnib siis, kui astume nendegi pühade ajal alandliku meelega jõulusõime ette, tunnistades oma vigu ja eksimusi ning lastes Kristuse armul anda meie patud andeks ja juhatada meid uude ellu. See on elu koos Jumalaga, kus Jõululaps on ise meie Issandaks, juhiks ja õpetajaks. Tema õpetus on vaid ühes sõnas – armastus. Jõululaps ise julgustab meid: «Armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist.» (Jh 13:34)

Armsad õed ja vennad Kristuses! Soovime teile Kristuse sünnipühade õnnistust, milles on vägi hajutada kõik kartus ning tuua meie südamesse taevane rõõm, rahu ja lootus. Jäägu rõõm Kristuse sünnist saatma meid uue aasta teedel! Saagem jõuluöö ingli rõõmukuulutuse edasikandjateks ja -andjateks paljudele sel pühade ajal! Olgu Jumala Isa armastus, Jeesuse Kristuse arm ja Püha Vaimu osadus meie kõikidega!

Eesti Kirikute Nõukogu

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi jõululäkitus:

«Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.» (Jh 1:14)

Oleme iga päev ümbritsetud arvutul hulgal sõnadest. Keegi ei tea ka täpselt, kui palju on eesti keeles sõnu, sest meie keel võimaldab neid piiramatult juurde luua. Sõnarohkus tähendab seda, et palju kõneletakse ja kirjutatakse, vähem jääb aega kuulamiseks. Veel vähem kuulda võtmiseks. Evangelist Johannes räägib meile oma evangeeliumi alguses ainult ühest Sõnast. See Sõna on jõulude kõige olulisem sõnum. See Sõna ei kõla mitte kõige valjemini või kõige sagedamini, kuid kehastus jõuluööl inimeseks, saades inimkonna kõige olulisemaks sõnaks – jõululapseks Petlemma sõimes.

Esimesel jõuluööl Petlemma laudas toimunu ületas inimliku mõistmise piirid. Jumala igavene Sõna, kelle kaudu loodi aegade alguses maailm, ning kelle kaudu kogu loodu püsib tänaseni, astus ajalikku maailma. Jumala Poeg Jeesus tuli ilmale neitsi Maarjast ning asus elama inimesena inimeste sekka. Jumal astus maailma, et mitte jääda kaugeks vaatlejaks või kõrgeks kohtumõistjaks. Ta tuli elama inimesena meie elu, hoolimata inimelu ajalikkusest, lühidusest ja haprusest. Jumal tuli jagama meie rõõme ja valusid, meie lootusi ja hirme; hakkas tundma väsimust ja nälga; kogema hirmu, tõrjutust ja üksildust; rõõmustama koos rõõmsatega ja nutma koos nutjatega.

Jõuluööl sündinud, suurel reedel surnud ja esimese ülestõusmispüha hommikul ellu virgunud Jeesuse jaoks ei ole ükski paik maailmas liiga tavaline, ükski inimene liiga väike ja tühine. Kristus tuleb kõikjale – muuhulgas ka sinna, kus elatakse argist elu. Jeesuslaps sünnib igasse kodusse, sünnib igasse haiglasse ja hooldekodusse, sünnib igasse lasteaeda, kooli ja tööpaika. Eriti oodatakse Jeesust sinna, kus süda on väsinud ja lootus hääbumas, kus igatsus rahu ja turvalisuse järele on vastupandamatu, kus on üksildus, kõrvalejäetus ja unustus. Kõikjale, kuhu Jeesus saabub, saab nähtavaks Tema kirkus. Selles kirkuses on lootus. Lootus, mis ületab aja ja igaviku piirid, surma ja kaduvuse piirid, üksilduse ja unustuse piirid.

Jõulupühadel oleme kutsutud seda kirkust mitte ainult märkama, vaid ka ise üksteisele peegeldama. Kui lubame Jumala Sõnal asuda elama oma koju ja oma südamesse, saavad ka meie sõnad ja teod Kristuse enda sõnadeks ja tegudeks. Selleks tuleb meil sekkuda. Astuda Jeesuse eeskujul inimeste juurde. Ka meie saame pakkuda lootuse kaotanud ligimesele lootust, unustatule ja hüljatule armastust, vägivalla all kannatajale turvalisust, näljasele süüa, kodutule peavarju.

Oma elus Jeesust järgides saab jõuluöö kirkus jätkuda ka pärast jõulupühi vaikse, kuid püsiva valgusena meie igapäevaelus.

Soovin, et lihaks saanud Jumala Sõna annaks jõudu ja rahu algavateks jõulupühadeks ning juhiks meid kõiki armastuse ja lootuse teele uuel Issanda aastal 2026.

Urmas Viilma

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliidi Stefanose läkitus Kristuse sündimise pühaks:

«Sest meile sünnib laps,
meile antakse poeg,
kelle õlgadel on valitsus ja
kellele pannakse nimeks
Imeline Nõuandja,
Vägev Jumal,
Igavene Isa, Rahuvürst» (Js 9,5).

Armsad vennad Kristuses: Pärnu ja Saare piiskop Aleksander, Haapsalu piiskop Damaskinos ja valitud Tartu piiskop Andreas,
mu südamele kallid preestrid, diakonid, mungad ja nunnad,
meie püha kiriku ustavad liikmed, nii suured kui ka väikesed,
auväärsed oikumeenilise patriarhaadi arhondid Eestis,
armsad ja kallid heategijad,
vennad ja õed!

Prohvet Jesaja kaunis ja võimas kuulutus, mida me kuuleme just meie Issanda Jeesuse Kristuse sündimise päeval, kõlab meile kui kõigi prohvetite ennustuste täitumine. Nõnda nagu Petlemmas, on ka meile antud Poeg, kelle õlgadel lasub valitsus.

Meie südame sügavas öös, kus me liigagi sageli vaevleme, küll pimeduses, küll udus, küll oma elu hämaruses, mis meid murede, haavade, täitumata ootuste ja ebakindlate valikutega üle koormab, kõlab kogu loodut, kogu maailma läbiv kummaline ilmutus: täna sünnib see, kes on igavene ja kellest saab see, kes Ta kunagi polnud. Ta on Jumal ja Temast saab inimene. Temast saab inimene ja Ta jääb samal ajal Jumalaks! Tema tahtis ja tegigi seda. Ta laskus maa peale ja päästis inimkonna. Kõik, mis on, mis elab ja hingab, ühines selle eesmärgi täitmiseks Temaga.

Püha Johannes Kuldsuu ütleb, et see sündinud laps saab olla ainult Jeesus, sest need sõnad ei saa kehtida kellegi teise kohta. Tegelikult ei saa see, mida Jesaja lapse kohta ütleb, käia ühegi sureliku inimese kohta. Eelmise sajandi suur pühak, piiskop Nikolai Velimirović, ei kõhelnud oma «Ohridi proloogis» kinnitamast, et selle prohvetisalmi esimeses osas, mida me just lugesime, arutletakse Päästja kahe loomuse üle. Need sõnad «sünnib laps», kirjeldavad Jeesuse inimloomust. Aga sõnades «meile antakse poeg» leiame Kristuse kaks loomust ühendatud ühte isikusse: Jumala Poja, kes on Neitsi poeg, ning Issanda lihaks saanud loomuse. Me mõistame selgelt, et see on tõesti Kristuse jumalik-inimlik loomus.

«Saades inimeseks, riietus Kristus minu ihusse; olles Jumal, annab Ta mulle oma Vaimu», nii loeme isade antoloogiast. «Ta kingib mulle igavese elu aarde, võttes minult kõik, samas andes mulle kõik. Ta võtab minu ihu, et mind pühitseda, Ta annab mulle oma Vaimu, et mind päästa».

«Meile sünnib laps, meile antakse Poeg…». See laps, Jeesus, sündis patuste hüvanguks ja üldse kõigi usklike heaks kogu maailmas, et taastada inimkonna osadus Jumalaga, nõnda nagu see oli loomise alguses, kui Aadam ja Eeva elasid Loojaga täiuslikus kooskõlas. Pole ime, et Tema armastus põhjustab nii inglites kui ka õndsates pühakutes imetlust… Teda kutsutakse ka Igaveseks Isaks, sest Ta on nii tuleviku kui ka mineviku Issand ja veelgi enam, Ta on Koguduse Isa, uue maailma kuulutaja, taevariigi rajaja. Teda kutsutakse ka Rahuvürstiks, sest Ta on kestev rahu. Väljaspool Teda on sõda: nii välimine kui ka sisemine («Ohridi proloog»)».

Uskmatud ja kahtlejad ei oleks iial osanud välja mõelda sellist inimest, sest nad poleks iial soovinud seda Jumalat, kes neile Petlemmas ilmus, keda katab selline haprus ja haavatavus, keda miski ei kaitse. Veelgi enam: Issand ei ilmuta ennast mitte ainult sel viisil, vaid Ta nõuab meilt igaühelt, et me saaksime Tema sarnaseks armastuse kaudu, mis vabastab meid iseendast. Ta nõuab, et me riietaksime end Tema nõrkusesse, milles tegelikult peitub kogu Tema jumalik võidujõud patu ja surma üle. Inimesed saavad tõeliselt inimesteks üksnes siis, kui nad kasvavad lihakssaanud Jumal-Sõna täisea mõõtu mööda. On selge, et inimkonna kuvand, nii nagu meie seda näeme, ei mahu uskmatuse kitsastesse piiridesse.

Kristuse sündimise salasus on ennekõike täieliku maapaguluse salasus. Jumala Poeg sünnib naisest. Tema, maailma valgus, sukeldub meie öösse. Tema, kes on täiesti sõltumatu ja kel on ülim võim, laseb ennast panna kõige kitsamatesse piiridesse ja täielikku sõltuvusse: lapse omasse, kes antakse täiskasvanute kätte, kelle eest Ta peab põgenema, ilma igasuguse võimuta nende ees, kes soovivad Teda tappa.

«Kristus sünnib, kiitke; Kristus tuleb taevast, minge vastu!» (jõulukaanonist).

«Petlemma koopas on sõim, kus kogu Jeesuse elu kuni Tema surmani ristil on juba olemas kujul, mis teeb tühjaks inimliku uhkuse. Sõimest vaatab meid puhas armastus, mis vajab vaid armastamist. Sõimest me õpime, et kõik peale armastuse on kasutu. Issanda Jeesuse ime seisneb selles, et kõik on uus hetkest, mil meie südamed avanevad Tema armastusele, mis on ka Tema käsk (Ema Veronika, jõulumõtisklused, Buisson Ardent’ klooster, Prantsusmaa)».

Armsad vennad ja õed Kristuses, kes on täna Petlemmas sündinud!

Külvaku Petlemma lapsuke Jeesus Kristus meist igaühe südamesse oma jumaliku rahu seemneid keset maailma, mis on täis sõda ja vägivalda. Toogu Ta rahu, mis on ülem kui kõik mõistmine (Fl 4,6) ning mis viib lõpuni Tema töö kogu maailmas; rahu, mille sügav ja põhiline tähendus on «vaimulik kooskõla, mis toob kaasa osaduse taastamise Jumalaga»; rahu, mis on möödapääsmatu tingimus mõistmaks alandlikkuse, kannatlikkuse ja tasaduse vaimus, et me vajame meeleheitlikult seda teist, kelleks on meie ligimene… Olgu uus, 2026. aasta meie kõigi jaoks rahulik, loominguline, täis heategusid, ning tervena elatud.

Tallinnas, Kristuse sündimise pühal 25. detsembril 2025

+ Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit,
Püha Sinodi esimees

Roomakatoliku kiriku Tallinna piiskopi jõulusoov:

Õnnistan teid kogu südamest ja soovin teile kõikidele väga ilusaid Jõulupühi, mis ühendaksid meie peresid Jeesuse, Maarja ja püha Joosepi ümber.

+ Philippe Jourdan
Tallinna piiskop

Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskopi karjasekirjast:

Advendiaeg, kuhu me taas oleme jõudnud, meenutab meile, et valgus astub pimedusse, mitte meie uskumuse tugevusest, vaid Jumala armust ja halastusest. Täna, kui süütame advendiküünlaid, äratame rõõmuga meisse loodud lootuse: lootuse, et Kristus pole kauguses, vaid on juba meie keskel.

Soovin igale kogudusele rahulikku ja ootusrohket advendiaega, kus südames heliseb lootus, mitte hirm. Julgust oma kogudustes tuua esile rahu, armastus ja hool, eriti neile, kes on üksikud või raskustes. Tarkust jagada valguse sõnumit, olles Kristuse tunnistajateks oma naabritele, sõpradele ja kogukonnale. Rõõmu ja rahu teie kodudes, perekondades ja koguduse peres, et valgus, mis sündis Petlemmas, paistaks ka teie kaudu!

Õnnistatud jõuluaega!

Alur Õunpuu
EKNK piiskop

«Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.» Johannese 1:1

«Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.» Johannese 8:58

Apostlite kuulutusele ja pühakirja õpetusele tuginedes ütlevad erinevad kristlikud usutunnistused Kristuse kohta järgmist.

1. Jeesus Kristus on sündinud Jumal Isast enne kõiki aegu

«…kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgust valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga…» (Nikaia usutunnistus)

«Poeg on ainuüksi Isast, ei ole tehtud ega loodud, vaid sünnitatud.» (Athanasiuse usutunnistus)

2. Kristus sai inimeseks Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast

«…kes on meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast ja inimeseks saanud.» (Nikaia usutunnistus)

«…saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast.» (Apostlik usutunnistus)

3. Inimeseks sai vaid Kolmainsuse teine isik – Jumal Poeg

«…inimeseks ei ole saanud Isa või Püha Vaim, vaid Poeg.» (Schmalkaldia artiklid)

4. Inimeseks saades võttis Kristus omaks ka inimliku loomuse

«…alates inimeseks saamisest ei kuulu Kristuse isikusse tervikuna mitte ainult tema jumalik loomus, vaid ka tema omaksvõetud inimlik loomus.» (Konkordiavormel)

5. Kristus on samaaegselt nii Jumal kui inimene

«…meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on samaaegselt Jumal ja inimene: ta on Isa olemusest enne kõiki aegu sündinud Jumal ja naise olemusest ajalikult sündinud inimene… Üks aga [Isaga] mitte jumalikkuse lihaks muutumise tõttu, vaid inimliku vastuvõtmise tõttu Jumalas.» (Athanasiuse usutunnistus)

«Maarja ei saanud ega sünnitanud mitte ainult inimese, vaid tõelise Jumala Poja, seetõttu nimetataksegi teda õigusega Jumalaemaks, ja seda ta ka tõepoolest on.» (Konkordiavormel)

* * *

«See on katoolne usk: igaüks, kes seda ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või saada päästetud.» (Athanasiuse usutunnistus)