Paavst Leo XIII hoiatus liberalismi kui tõelise vabaduse vaenlase kohta

Modernistlikke, nii-öelda valgustusaja filosoofe ning Euroopa 17. ja 18. sajandi modernistlikku filosoofiat üldisemalt mõjutas tugevasti neile eelnenud teadusrevolutsioon. 16. ja 17. sajandi teadusrevolutsioon muutis täielikult seda, kuidas eurooplased mõistsid nii füüsilist reaalsust kui ka universumit ennast. Modernistlikud ja valgustusaja filosoofid soovisid rakendada teadusrevolutsiooni põhimõtteid ja meetodeid Euroopa poliit- ja sotsiaalfilosoofiale. Nad tahtsid täielikult muuta ka ühiskonda nii, nagu seda varem oli teinud teadusrevolutsioon. Valgustusaja filosoofid arendasid välja radikaalselt uued ideed vabaduse ja mõistuspärasuse, poliitika ja religiooni kohta.

Valgustusaja ideed liberalismi, ratsionalismi ja naturalismi osas olid nii edukad, et inspireerisid 1777. aasta Ameerika revolutsiooni ning 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni toimumist. Nende revolutsioonide järel polnud Euroopa ja Lääne tsivilisatsioon enam endine.

Valgustusaja filosoofid nägid oma liberaalse programmi suurte vastastena Euroopa traditsioonilisi monarhiaid ja Katoliku Kirikut. Selle põhjuseks oli mõistagi mõlema suur mõju ühiskonnale. Seetõttu on ka arusaadav, miks kuningas ja tema õukond, monarhistid, piiskopid, preestrid, mungad ja nunnad Pariisis verise giljotiini alla saadeti. Need «vabaduse» vaenlased tuli hävitada. Võime aga küsida, kuidas võis vabaduse ja mõistuspärasuse võim lõppeda säärase hirmuvalitsusega? Ajaloolaste sõnul oli hoovis, kus giljotineerimised aset leidsid, nii palju verd, et hobused keeldusid hirmsa haisu tõttu sinna sisenemast.

Prantsuse revolutsiooni algusest peale seisis Katoliku Kirik, eriti tema paavst, tugevasti selle ning kogu kristlikus Euroopas levivate liberalistlike, ratsionalistlike ja naturalistlike doktriinide vastu. Sada aastat vastandusid paavstid Pius VI-st kuni Pius IX-ni neile valgustusaja modernistlikele õpetustele, püüdes päästa seda, mis kristlikust kultuuriruumist veel alles oli jäänud.

Täna vaatleme lühidalt entsüklikat, mille kirjutas paavst Leo XIII aastal 1888 – peaaegu täpselt sada aastat pärast Prantsuse revolutsiooni. See entsüklika on imeline kokkuvõte katoliiklikest filosoofilistest ja teoloogilistest argumentidest, mis püüavad näidata valgustusaja modernistlikes õpetustes sisalduvaid eksitusi ning varjatud ohte, mida nood endast Euroopa jaoks kujutavad.

Paavst Leo XIII alustab sõnadega: «Vabadus, ülim loomulikest andidest, olles osa intellektuaalsest või ratsionaalsest loomusest, annab inimesele tema väärikuse – et ta on ‘omaenda nõu hoolde antud’ ning omab meelevalda oma tegude üle.» Niisiis ülistab paavst kõigepealt inimlikku vabadust kui üht suurimat inimesele antud loomulike andide seas. Hiljem näitab ta, et Katoliku Kirik on alati võidelnud inimliku vabaduse eest eksiõpetajate ja deterministide vastu, kes seda eitasid (näiteks manilased jt).

Seejärel aga ütleb ta: «Ent viisil, kuidas säärast väärikust rakendatakse, on suurim tähtsus, sest just vabaduse kasutamisest sõltuvad ühtemoodi nii ülim hüve kui ülim kurjus.» Siin sõnastab paavst oma entsüklika põhiteesi: vabadus on imeline ja vägev and, kuid seda tuleb kasutada vastutustundlikult, kooskõlas vooruse, hüve ja seadusega, eriti Jumala igavese seadusega. Ta meenutab meile, et inimene on kindlasti vaba püüdlema moraalse hüve poole ning otsima oma elu mõtet, milleks on Jumal, kuid ta on vaba jahtima sedagi, mis küll näib olevat hea, tõeliselt aga on kuri ja kahjulik.

Paavst Leo XIII sõnul kujutlevad paljud Katoliku Kirikut inimliku vabaduse ägeda vaenlasena, kuid see arvamus põhineb vabaduse vääral metafüüsikal ja valel eetikal: valel arusaamal sellest, mis õieti on vabadus (ontoloogiliselt) ja milleks inimene õieti vaba on. Seega peame nüüd küsima, mis see vabadus siis on?

Paavst Leo XIII alustab sellest, et tõmbab ülimalt olulise eraldusjoone erinevat laadi vabaduste vahele. Sõnal «vabadus» on palju kasutusvõimalusi ja tähendusi. Millest siis meie räägime, kui ütleme «vabadus»?

Katoliiklik filosoofia eristab kahesugust vabadust: 1) loomulikku vabadust (ehk vaba tahet) ning 2) moraalset vabadust. Loomulikku vabadust saab omakorda jagada positiivseks ja negatiivseks vabaduseks. Nii jagab seda kaasaegne filosoofia. Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on «positiivne» selles tähenduses, et me saame positiivselt otsustada teha midagi, mida tahame või otsustame teha. See on tegutsemisvabadus. Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on «negatiivne» tähenduses, et me oleme vabad teatud sundustest. Meid ei sunnita tegema teatud asju. Loomulik vabadus (positiivne või negatiivne) või lihtsalt vaba tahe on see, mida me sõna «vabadus» all harilikult silmas peame.

Kuid Leo XIII tahab rääkida pigem moraalsest vabadusest. Tema arvates on moraalne vabadus olulisem loomulikust vabadusest ehk vabast tahtest. Loomuliku vabaduse (vaba tahte) ja moraalse vabaduse eristamine on kriitilise tähtsusega küsimus.

Kuid mis on loomulik vabadus? Paavst Leo XIII defineerib seda kui «suutlikkust või võimet valida konkreetsed vahendid seatud eesmärgi saavutamiseks.» Metafüüsiliselt või ontoloogiliselt kuulub see aristotellikku qualitas’e kategooriasse – tegutsemisvõime.

Kuidas on aga seatud eesmärgiga? Mis see eesmärk on? Selleks on alati midagi head, mingi «hea» asi. Hüve on alati tahte ja otsuse objekt. Platon ja Sokrates õpetasid seda meile juba ammu. Probleemid algavad sealt, kus meie mõistus langetab otsuse selle kohta, mis on hea ja mis mitte. Meil on moraalne vabadus valida ainult head ja tõest. Tahe ei saa otsida head (x) ning loomulik vabadus ei saa valida vahendeid (y ja z) hea (x) tarvis niikaua, kuni mõistus pole otsustanud, et (x) on tõepoolest hea.

Paavst Leo XIII meenutab meile aga, et nii tahe kui mõistus on väga ebatäiuslikud ning seetõttu võib mõistus teinekord eksida oma otsustustes hea üle ning vabadus võib seega olla juhitud väärast «heast». Paljudel asjadel on säärane eksitavalt «hea» väljanägemine, kuigi nad tegelikkuses on halvad ja kahjulikud. Seepärast on meil võimalik valida ka halba, seda samas ekslikult heaks pidades. See viitab inimliku vabaduse defektile, sest kurja valides kuritarvitame me oma vabadust, isegi kui peame seda heaks. Halva ja kahjuliku valimine on kindlasti defekt.

Siinkohal võivad mõned püüda väita, et võimalus valida kurja on vabaduseks hädavajalik: nad ütlevad, et see, kui meil on võimalik valida kurja, näitavat kuidagi, et oleme vabad. See aga tähendaks, et Jumal ei ole vaba, sest Tema ei saa valida kurja.

Püha Aquino Thomas meenutab meile, et võimalus kurja teha või patustada pole mitte vabadus, vaid orjus. Ta ütleb, et kui miski toimib läbi endavälise jõu, siis ei tegutse ta mitte iseendast, vaid kellegi teise kaudu – see tähendab orjalikult. Inimene on oma loomult ratsionaalne. Kui ta tegutseb ja valib kooskõlas oma mõistusega, siis käitub ta inimlikult ning vastavuses oma vaba tahtega. See on vabadus. Kuid kui ta patustab, käitub ta mõistusevastaselt ning on juhitud kellestki teisest just nagu ori. «Igaüks, kes teeb pattu, on patu ori,» ütleb meie Issand Jeesus Kristus.

Antiikfilosoofid õpetasid sedasama, öeldes, et vaid tark inimene on tõeliselt vaba, sest ta valib alati hea ja tõese, mis viib õnneni, mitte aga kurja ja vale, mis teda kahjustavad. Seepärast meenutab paavst meile, et inimlik vabadus vajab valgust ja tuge selleks, et suunata oma tegevus tõelise hüve poole ning hoida neid kurja eest. See on seaduse funktsioon ja eesmärk. Seadus on mõistuse korraldamine, mis peaks meid juhtima hea ja tõese juurde.

Paavst peab silmas esmalt loomuseadust, mis on kirjutatud kõigi inimeste südameisse, seejärel Jumala igavest seadust ja inimlikke seadusi. Inimlikud seadused ning isegi loomuseadus sõltuvad igavesest seadusest, milleks on lihtsalt Jumala mõistuslikkus ja arukus, kes kõik asjad on loonud ning kes soovib, et inimesed tagasi tema poole pöörduksid. Need seadused aitavad meie ebatäiuslikku mõistust, tahet ja vabadust käituda kooskõlas Jumala tahtega, hea ja tõesega, mille tulemuseks on õnn. See on moraalne vabadus. See on inimliku vabaduse õige kasutamine.

Paavst Leo XIII ütleb: «Jumala igavene seadus on inimliku vabaduse ainus standard ja mõõdupuu mitte ainult iga üksiku inimese, vaid ka kogukonna ja ühiskonna jaoks…» Inimühiskonnas ei seisne tõeline vabadus selles, et igaüks teeb, mida tahab, kuna see lõpeks anarhias ja tooks kaasa pidevad tülid ning revolutsiooni. Tõeline vabadus inimühiskonnas seisneb ebatäiuslike inimeste kuuletumises Jumala igavesele seadusele ja tsiviilseadustele selleks, et leida õnne nii siin kui hiljem.

Jumal on inimese Looja, Kujundaja ja Insener. Tema igavene seadus on nagu hea käitumise skeem või «käsiraamat». Tema seadus juhib meid õnne poole vabaduse õige kasutamise kaudu. Ilma Tema seaduseta ei saa me olla õnnelikud, rahul ega tõeliselt vabad.

Seejärel meenutab paavst seadusandjaile, et ka tsiviil- ja inimlikud seadused peavad vastama Jumala igavesele seadusele, kuna seaduse eesmärk on juhtida inimest hea ja tõeseni, milleks on Jumal. See on seadusandjate ja poliitiliste juhtide tõsine kohus ja vastutus.

Olles kirjeldanud katoliikliku filosoofia põhimõtteid vabaduse osas, alustab paavst Leo XIII oma entsüklika järgmist, liberalismivastast peatükki. Ta ütleb: «On aga palju neid, kes käivad Luciferi jälgedes ning võtavad omaks tema hüüu: «Ma ei teeni!»» Neid nimetab ta liberaalideks ja selgitab, et mida naturalism ja ratsionalism tegid filosoofias, seda teeb liberalism sotsiaalses ja poliitilises kontekstis.

Ratsionalism oli valgustuslik arusaam, et inimmõistus on ülim kohtunik tõe ja hüve asjus. Inimmõistus on ülim seadus, mis peab inimest juhtima. Meenutagem, et Prantsuse revolutsiooni ajal kuulutati välja «mõistuse jumalanna». Selle personifikatsiooniks valiti hiljem üks naisterahvas, kes viidi ehituna Pariisi Jumalaema kirikusse ja asetati seal peaaltarile. See on ratsionalism. Inimmõistus võtab krooni Jeesuselt Kristuselt ja kõigeväeliselt Jumalalt. Jumal ja tema igavene seadus ei ole inimolendeile enam autoriteet – selle asemel on ainus valitseja nüüd inimlik mõistus. Ratsionalism.

Liberalism rakendab seda põhimõtet poliitilises ja sotsiaalses kontekstis. Kõigeväeline Jumal ja tema igavene seadus ei ole enam autoriteet, mis juhib inimesi õnne suunas, vaid ainsaks teejuhiks peab nüüd olema inimmõistus. See inimmõistus tõukab Jeesuse Kristuse ja kõigeväelise Jumala troonilt nii poliitikas kui sotsiaalses korras. See on liberalism. See on liberaalne riik: Jumala igavese seaduse kõrvaldamine ning inimmõistuse tõstmine selle asemele. Inimene asendab Jumala.

Just see sündis Prantsuse revolutsioonis. Kirik ja kuningas kukutati võimult ning nende asemel krooniti mõistus ja vabadus. Jõud ja seadus pidid nüüd tulema inimestelt, üksnes inimmõistusest. Ülim demokraatia pidi saama ideaaliks.

Paavst Leo XIII sõnas: «Kui lubame inimmõistusel saada ainsaks otsustajaks tõese ja hea üle, hävitame sellega tegeliku vahe hea ja halva vahel.» Lõpptulemuseks on puhas relativism. Modernismi langemise järel näeme just seda oma kaasaegses ühiskonnas. Eriti läbi postmodernismi. Liberalism on viimase kahesaja aasta jooksul arenenud täiuslikuks relativismiks, olles säärasena ratsionalismi ja liberalismi vältimatu tagajärg.

Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide ajal olid ühiskondlikud struktuurid ikka veel mingil moel rajatud loomuseaduse ja igavese seaduse põhimõtetele. Euroopat ja läänt lahutasid puhtast relativismist toona just needsamad kristluselt päritud struktuurid. Kuid liberalism avas läänes ukse puhtale relativismile ning postmodernistlikud mõtlejad nagu Derrida ja Foucault näitasid meile selle vältimatuid järeldusi. Need postmodernistlikud mõtlejad leidsid, et valgustusaja mõtlejad polnud läinud piisavalt kaugele. Nüüd oli vaja täiesti hüljata nii lääne mõtteviis kui lääne kultuur ise kui mõttekonstruktsioonid (siit ka vajadus neid «dekonstrueerida» ja «dekonstruktsionism»); puhas relativism on ainus tõde.

Ent juba aastal 1888 hoiatas paavst Leo XIII meid, et kui ühiskonna alustalaks pole Jumala igavene seadus, hüljatakse varsti ühes religiooniga ka moraal ise. Just see on sündinud postmodernismi kaudu ning muidugi näeme seda hiljem ka ateistlikus kommunismis. Inimeste ohjes hoidmise ainsaks vahendiks jääb siis toores jõud, sest südametunnistust ei juhi enam moraal ja igavene seadus. Iga inimene on vaba tegema seda, mida süda lustib. See toob vältimatult kaasa politseiriikide arvu kasvu.

Olles selgitanud absoluutset liberalismi, kirjeldab paavst nüüd leevendatud liberalismi. Esimene tüüp hülgab täieliku kõikelubatavuse ning mõistab, et vabadus peab olema kooskõlas tõe ja hüvega. Selle näiteks võime tuua Ameerika Ühendriikidele alusepanijad. Need mehed tundsid suurt aukartust loomuseaduse ja Jumala vastu, kuid nad olid deistid ning uskusid religiooni vaid sedavõrd, kui inimmõistus sellest aru suutis saada. Nad ei tunnistanud üleloomulikku ega Ilmutust. See on mõistagi endiselt liberalism.

Teist leevendatud liberalismi tüüpi kaitsevad kiriku ja riigi lahutajad. Nemad usuvad, et inimesed peavad küll lähtuma Jumala igavesest seadusest, ent riik peab siiski sellest igavesest seadusest vaba olema. See pole aga loogiline, ütleb paavst, kuna nii riik kui üksikisik on Jumala ja tema igavese seaduse alamad. Kristus peab olema nii indiviidi kui ka ühiskonna kuningas.

Nüüd läheb paavst oma entsüklika järgmise osa juurde, mis käsitleb liberalismi «moodsaid vabadusi». Need on liberalismi praktilised rakendused. Siingi lähtub paavst sellestsamast teesist: inimlik vabadus peab olema kooskõlas tõe, hüve ja Jumala igavese seadusega. Inimlikul vabadusel ei ole moraalset vabadust nende vastu töötada. Seepärast näitab ta usuvabaduse, pressivabaduse ja südametunnistuse vabaduse loogilisi vasturääkivusi.

Paavst Leo XIII ütleb: «Uurigem nüüd seda vabadust inimestes, mis nii tugevasti vastandub religiooni voorusele, nimelt usuvabadust, nagu seda nimetatakse. See niinimetatud vabadus rajaneb põhimõttel, et igaüks on vaba tunnistama mistahes religiooni või üldse mitte mingit religiooni.»

Kas inimesel on vabadus valida, millist religiooni ta soovib, või peab ta valima ainult tõelise religiooni? Meil tuleb teha vahet. Muidugi on inimesel loomulik vabadus valida iga religiooni ning muidugi on tal selleks ka vaba tahe. Kuid paavst küsib meilt, kas tal on selleks ka moraalne vabadus?

Meil on moraalne vabadus valida ainult tõeline religioon. Valereligiooni valimiseks meil moraalset vabadust ei ole. Seepärast tähendab väide, et meil on usuvabadus või vabadus valida religiooni oma parema äratundmise kohaselt, samas ka väidet, et meil on vabadus valida nii tõelist kui ka väära religiooni. Kuidas saab öelda, et meil on vabadus valida valet? See on taas üks liberalismi eksitus. Liberalism teeb vabadused (õigused) ja vabaduse tõest ja hüvest tähtsamaks. Meil ei ole moraalset vabadust eksituse valimiseks. Kas meil on õigus uskuda, et 2+2=3?

Tõeline inimlik vabadus valib tõe ja hüve kooskõlas Jumala igavese seadusega. Väär inimlik vabadus valib selle, mis on pealtnäha «tõene» ja «hea», tegelikult aga on väär ja halb. See on inimliku vabaduse hävitamine ja rikkumine.

Paavst Leo XIII rakendab sama põhimõtet ka pressivabadusele. Kas peaksime olema vabad avaldama, mida iganes tahame, tõde ja eksitust, kõlbelist ja kõlvatut? Paavst meenutab meile taas moraalset vabadust. Inimlik vabadus on tõeliselt inimlik siis, kui see valib tõese ja hea kooskõlas mõistuse ja aruga. Meil ei ole moraalset vabadust avaldada kõike, mida vaid tahame. See oleks rahva täielik moraalne hävitamine. Kas ei näe me seda täna, kus internetti postitatakse kõike vähegi mõeldavat; tõest ja väära, kõlbelist ja kõlvatut. Inimlikku vabadust madaldatakse tõsiselt seesuguse barbaarse valevabaduse läbi.

Viimaks kirjutab ta kurikuulsa südametunnistuse vabaduse vastu. Seegi on vabadus patustada, kui me ei vaata ette. Meil pole moraalset vabadust kurja tegemiseks või vale uskumiseks. Taas tuleb teha vahet subjektiivsete ja objektiivsete õiguste vahel.

Entsüklika viimane osa on pühendatud katoliiklikule õpetusele sallivusest. Paavst kirjutab: «…andmata õigust millelegi peale tõese ja hea, ei keela Kirik avalikul võimul mingi suurema kahju ära hoidmiseks või mingi suurema hüve saavutamise nimel sallimast seda, mis on vastuolus tõe ja õigusega.»

Siin on taas üks väga oluline vahe: võimude poolt kurjale «õiguse» andmise ja kurja sallimise vahel. Jumal oma lõpmatus tarkuses sallib kurja kogu aeg, kui võimaldab pattu. Kuid ta ei anna patustele «õigust» ega «vabadust» patustamiseks. Igasugune inimlik võim on kohustatud käituma sama moodi. Võimul on kohustus juhtida tõe ja hea suunas, kooskõlas Jumala igavese seadusega. Seetõttu ei saa ta kunagi anda «õigust» ega vabadust millelegi, mis sellele täiuslikule igavesele seadusele vastandub. Kuid ta saab kurja sallida selleks, et veelgi suuremat kurja ära hoida.

Liberalism on kaitstud «vabaduste» püstitamine, mis tegelikult vastanduvad Jumala igavesele seadusele. See on teatud poliitiline ja sotsiaalne kaitse Jumala seaduse vastu patustamiseks. Kuid see pole vabadus. See on väär vabadus, kõikelubatavus, mis hävitab inimliku vabaduse ülluse ja väärikuse. Sest inimloomus on ratsionaalne ning meil tuleb toimida kooskõlas mõistuse ja tõega. Me peame püüdlema vooruse ja hüve poole, sest nagu vanad filosoofid õpetavad, saame õnnelikud olla vaid läbi voorusliku elu.

Paavst Leo XIII kirjutab: «…igasugune vabadus, välja arvatud selline, mis seisneb Jumalale alistumises ja tema tahtele allumises, on mõistetamatu.» Inimlik vabadus on ebatäiuslik. See vajab juhiseid ja seadust. Ta vajab Jumala igavest seadust. Paavst ütleb: «…Jumala autoriteedi ning talle kuuletumise hülgamine avalikes või isegi eraviisilistes ja kodustes asjades on vabaduse suurim väärastamine ning kõige hullem liberalism.»

Esimene psalm ütleb: «Beatus vir, qui non abiit in consilio impiorum, et in via peccatorum non stetit, et in cathedra pestilentiae non sedit: Sed in LEGE Domini voluntas eius et in LEGE eius meditabitur die act nocte. Et erit tamquam lignum quod plantatum est secus decursus aquarum quod fructum suum dabit in tempore suo.» – «Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal.»

See on paavst Leo XIII entsüklika sõnum: me oleme tõeliselt inimlikud, tõeliselt ratsionaalsed ja tõeliselt vabad siis, kui kuuletume Jumala igavesele seadusele, Jumala täiuslikult kavandatud tahtele ja meie jaoks loodud plaanile. See on tee õnnele. Liberalism pakub meile väära õnne läbi väära vabaduse. Ärgem laskem endid lollitada selle näilise «hea» poolt, mida liberalism ja kõikelubatavus meile pakuvad. Väljaspool Jumala igavest seadust, Jumala täiuslikku tahet ei ole ei õnne ega tõelist vabadust.

Katsugem nii isiklikult kui ühiskonnana läbi oma südametunnistus ja võtkem paavst Leo XIII hoiatust väga tõsiselt. Sest Jumala igavese seaduse hülgamine ning moraalse vabaduse mittearvestamine viib viimaks puhta relativismini ja vajaduseni kehtestada seaduse ja rahu hoidmiseks totalitaarsed režiimid.

Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui Jumala igavene seadus. Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui tõde.

Kui tahame, et meil oleks terve, kaunis ja edenev kultuur ning ühiskond, kus inimlik vabadus on tõeliselt inimlik, siis peab Jumala igavene seadus olema selle kultuuri ja ühiskonna keskpunktiks. Sest ilma Tema täiusliku seaduse ja tahteta jahib inimlik vabadus lõputult vaid näilist õnne ja näilist hüvet, mis aga mõlemad viivad vaid õnnetusse ja meie hävingule.

Ettekanne «Hävitades vabadust vabaduse nimel: paavst Leo XIII hoiatus liberalismi kui tõelise vabaduse vaenlase kohta» festivalil Trialogos 2012 avaldati veebiajakirjas Meie Kirik esmalt 28. veebruaril 2013.

Isa Shane Carlo Pezzutti on Püha Pius X Preestrite Vennaskonna preester.

Tervet kiriku elu peab üheainsa palvena läbima viienda halleelpsalmi sõna: «Mitte meile, Issand, mitte meile, vaid oma nimele anna au» (Ps 115:1).

Kirik ja keisririik

Kolm ülesannet määravad kiriku eestpalve ülemate eest, ja need kolm lähtuvad kõik Uue Testamendi riigiteoloogiast (theologia Imperii). Riigivõim on Jumalast seatud korraldus kaose vägede tagasitõrjumiseks. Kirik palvetab seetõttu riigivõimu alalhoidmise eest (Tertullianus, Ad Scapulam 2). Poliitiline tegevus kätkeb endasse erilisel kombel paratamatu patustamise traagika. Sest millal saavutab poliitilise võimu poole pürgib tahe ja maailmaajalooline tegu eesmägi ilma ebaõigluse ja vägivallata (Srk 10:8)? Kirik palvetab sellest johtuvalt asettäitvas meeleparanduspalves Gratia Dei [Jumala armu] pärast valitsejale Jumala armust ja tema ajaloolisele tegutsemisele (1Tm 2:1jj). Civitas terrena [maine riik] kannab endas eneseülendamise tendentsi, mis peab viima enesetühistamiseni. Kirik palvetab, et riik oma missiooni tõttu jääks puutumata eneseülendamise kiusatusest (Clemensi 1. kiri 61[1].)

Kirik, kes oma liikmeid taolises vaimsuses kasvatas, oli õigusega ära teeninud ainulaadse riigitruuduse taimelava aunimetuse. Sellest hoolimata heideti algkirikule pidevalt ette riigivaenulikkust (Lk 23:2; Jh 19:12jj; Ap 17:7; 24:5). Milles oli asi? Etteheide oli vana, olles üks paljudest laimuvõtetest, mida kasutas antisemitism (Tn 6:22j) ja mille juudid nüüd ise suunavad Jeesuse ja tema koguduse vastu (Jh 19:19). See oli mugav lööksõna ükskõiksete suus ning teretulnud relv pahatahtlike ja Kristuse vaenlaste käes. Kuid mõttetute poliitiliste etteheidete seas oli üksainus süüdistus, mille esimesed kristlased omaks võtsid ja mida nad pididki tegema, kuna see vastas tõele: algristikogudus lükkas tagasi riigivõimu mistahes apoteoosi [jumalikustamise]! «Andke Jumalale, mis kuulub Jumalale!» Jeesus ise seadis oma manitsusele kodanikukohuse täitmise kohta selle varutingimuse. Meil on võlg, mida peame tasuma Jumalale. Mis võlg see on? Meie Isa palve esimene palve annab vastuse: see on tänuvõlg! Me võlgneme Jumalale tema Nime pühitsemise (Pr 44). Tema päralt on au ja ainult tema päralt. Ent riigile kuulub kuulekus, niivõrd kui jääb puutumata ainulise Jumala ainuline austamine. Seesugune on Jeesuse varutingimus riigivõimu apoteoosi vastu.[2]

Ei ole muud ülemust kui Jumalalt (Rm 13:1). Kindlasti. Ainult Jumal on ikka jälle kutsunud ja tegutsema pannud ülemaid, kes langesid deemonliku eneseülendamise kiusatusse, kes julgesid puudutada ainuüksi Jumalale kuuluvat au ning takistasid Tema ülistamist, kes naersid eestpalveid ja nõudsid iseenda kummardamist (Mart Pol 8:2[3]). Siis ootab Jumal oma kirikult mitte «jah»-, vaid «ei»-sõna ülematele. Missuguses vormis pani algristikogudus selle «ei» maksma? Mitte protestiaktsioonidega, vaid lihtsas ja kindlas tunnistuses: «Jumalat peab rohkem kuulama kui inimest» (Ap 4:19; 5:27; vrd 1Mak 2:19jj; 2Mak 7:30; Sanhedrin 49a). Makkabid vastasid Jumala vaenlastele ja pühade mõrvajaile Püha Sõjaga, mida alustati Jumala ülesandel ning Jumala õnnistusega (1Mak 5:55j; Hb 11:33j). Jeesus keeldus Pühast Sõjast enda isiku heaks (Mt 26:52jj). Varane kirik vastab keisri rünnakule Jumala ainulise au ja ülistamise vastu täielikult 1Pt 2:17 mõttes jumalakartlike kartmatusega: «Lugupidamine keisrile kui keisrile, ent kartus Jumalale.» Kas tahab keiser kuulutada sõja oma riigikodanikele? Seda küll, nõnda ta hoolitseb ise selle eest, et kiriku ajalooteoloogiline reservatsioon riigi suhtes ei ununeks (Pr 17). Jumala märtrid lahkuvad Civitas terrena valdkonnast tunnistussõnad huulil: «Meie riigi pealinn on taevas» (Pr 38). Kas keiser tahab purustada Jumala altari? Nii tõuseb mõrvatud Jumala teenrite vere ohvrisuits kolmekordselt Püha palge ette! «Kartke Jumalat ja andke temale austust!» (Ilm 14:7; 15:4).

Märtrite kirik

Kristus võitles Gloria Dei [Jumala au] eest selle maailma deemonliku eneseülendamise vastu. Sellepärast viis selle maailma vürst ta ristipuule. Kirik võitleb edasi Jeesuse Kristuse võitlust. Nüüd suunab vastane löögijõu Kristuse kirikule. Nõnda muutub martüüriumi doksoloogiline interpretatsioon antagonistlikuks: «kiusaja», «pealekaebaja», «vastane», «äge vaenlane ja laimaja ja kuri, õiglaste sugupõlve vaenlane» paneb liikuma kõik, mis kannab maailma nime, et Jumala pühasid oma veendumustest lahti ütlema sundida või hävitada (Mt 24:9jj; 1Ts 3:3.5; Ilm 2:10.13; Didache 16:4j; Ignatiose kiri roomlastele 5:3; 7:1[4]; Mart Pol 3:1; 17:1; Eelija apokalüps 35j; Eusebios, Hist Eccl 5:1,5). Kuningad ja aukandjad, ülivagad ja valeprohvetid seisavad Civitas Diaboli [Saatana riigi] teenistuses. Isegi perekonna ja suguvõsa ässitab vastane Jumalale ustavaksjääjate vastu (Mt 10:21; 1Ts 2:14). Ta eelistab kasutada juute tööriistana (Ilm 2:9; 3:9; Mart Pol 12:2; 13:1; 17:2; 18:1[5]). Süütute kahtlustamine on tema armastatud võitlusvahend. Päevakorral on valekaebused ja -tunnistused. On ju laimamine üks Diabolos’e algfunktsioone (1Pt 4:14jj; Jk 2:7). Nõnda keskendub maailma jumalavihkamine Kristuse kirikule; kolme esimese sajandi kirikulugu, nagu Eusebios seda mõistab ja kirjeldab, on risti all seisva kiriku ajalugu (Hist Eccl 5 Prol).

Jumalarahvas talub Jumala vaenlaste pearünnakut jumalakartlike kartmatusega (Fl 1:14.28). «Ärge kartke neid, kes tapavad ihu,» ütleb Jeesus oma jüngritele. «Kartke teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse» (Lk 12:4j; vrd 4Mak 13:14j; Mart Pol 2:3; 11:2[6]). Kes kardab Jumalat, peab eitama ebajumalateenistust mistahes kujul; ta ei tohi Jumala templis kummardada «hävituse koletist» ega paganate «saatana aujärge».

Antikristuse täielik ilmumine

Jumala-vaenulik liikumine, mis läbib kõiksuslugu ürglangemisest peale, ei kahane, vaid kasvab. Kristuse sündmusega pole sellest jagu saadud, vaid see on veelgi intensiivistunud (Pr 21; 28; 46). Juba nüüd tegutseb seadusetuse müsteerium (2Ts 2:7; 1Jh 2:18jj; Barnabase kiri 4:3[7]). Kuid haripunkti saavutab deemonlik vastandliikumine lõpuajal (Tn 8:23; Mt 24:12; Didache 16:4[8]). Selle liikumise algataja on nagu ikka vastane ise (2Ts 2:9; Ilm 16:13). Selle liikumise lõpuajaliseks kandjaks saab olema Antikristus. Kuidas võitleb Antikristus Jumala ürituse ja Jumala rahva vastu? Ta kasutab kahte relva, mida nimetatakse vägivallaks ja valeks.

Antikristus on võimsaim maailmavalitseja ajaloos. Temasse on koondatud kogu poliitiline vägivald (Tn 7:23; 8:5jj.23; Didache 16:4; Barnabase kiri 4:5[9]). Siin on ta deemonlikult potentseeritud. Tema deemonlikku olemust reedab ta looduvaenulik iseloom. Viimased kantsid, mis Looja rajas kaose vägede vastu, langevad kokku Antikristuse pealetungil (Ilm 11:3jj). Langeb ka korraldav riigivõim (Pr 17). Civitas Antichristi [Antikristuse riik] levitab enda ümber hirmu ja hävitustööd (Tn 7:7jj; 12:1; Mk 13:5jj; 2Ts 2:7; Didache 16:4). Nõnda nagu Naatsareti Jeesuse päevil ühisrindes tema vastu said sõpradeks Heroodes ja Pilatus, variserid ja saduserid (Pr 28), nõnda ühineb Antikristuse päevil ecclesia [kiriku] vastu kõik, mis kannab maailma nime (Tn 7:21.25; 11:33; Mt 16:18; vrd Saalomoni oodid 24:5jj). Pealekaebamine, taganemine, reetmine levivad viimsel katsumisajal kirikurahva seas (Tn 11:30jj; Mk 13:9; Mt 24:12; 2Ts 2:3; Didache 16:5[10]). Kas kirik langeb? Põrgu väravad ei saa tema üle võimust (Mt 16:18)!

Suur võim ja palju kavalust – need mõlemad süsteemiks ühinenud Antikristuse võitlusvahendid tulevad nähtavale Ilm 13jj. Antikristus on eshatoloogiline [lõpuaja] maailmavalitseja, kes võtab enda teenistusse valevaimu! Nõnda nagu traditsioonilises tagakiusamispoleemikas võrreldakse Jumala vaenlasi kiskjate loomadega, nii ilmub Antikristus siin mitmepealise koletisena. Tema sünnikoht on kaose meresügavus. Saatan ise, keda nähakse põrgulohe kujul, annab tema kätte valitsusvõimu (13:1–10). Antikristus kuulutab välja Civitas Diaboli mobilisatsiooni (16:14), ta juhatab kogunenud väehulkade paraadi (16:16), ta formeerib poliitilise ühisrinde. Maa elanikud on üksmeelsed, kuna nad kõik on ühel meelel Antikristusega. Tema tahet nad viivad ellu ning annavad võimu ja riigi metsalisele (17:12j.17). Issanda ingel paneb äravalituile Kristuse pitseri (Pr 36). Kuid valeprohvet püüdleb selle poole, et kogu maailm märgistaks end Antikristuse märgiga (13:6; 14:9). Kes seda sigillum’it [pitserit] ei kanna, see ei tohi Antikristuse riigis osta ega müüa.

Sõjaline, poliitiline ja majanduslik ühteliitmine jõuab lõpule religioosses ühisrindes – Civitas Dei [Jumala riigi] universaalse missiooni kuratlikus vastandis (vrd Mk 13:10). Religioosne ühisrinne on valeprohveti saavutus, kes näeb välja nagu Tall, ent räägib lohe kombel (Ilm 13:11–18; vrd 16:13; 19:20; 20:10). Tema on Antikristuse religioonipoliitiline heerold ja ta võidab austajaid eksitavate imetegude läbi. Tema lemmikteemaks on loomuvastane Suure Reede sõnum Antikristuse surmahaavast ning selle imepärasest tervenemisest (Ilm 13:12). Nagu laastav katk raevutseb kirikurahva hulgas äralangemine (Ilm 13:8jj). Kuid kes on märgistatud nähtamatu päästmispitseriga, neid ei lase Issand ära võtta (Ilm 14:1jj; Ephraem gr III 143, J. S. Assemani väljaandest).

Miks Antikristus jälitab jumalarahvast? Ta tahab maailmast kaotada Jumala ülistamist. Miks ta võitleb Jumala austamise vastu? Kuna ta soovib omaenese isiku kultust. Ammust ajast on üksikud võimukandjad või imetegijad lasknud austada oma jumalikku olemust (Js 47:7; Tn 4:30; 6:8; Jdt 6:2; Ap 8:9; 12:21j; vrd 14:11; 26:6). Antikristus ületab neid kõiki. Tema «Mina»-proklamatsioonides saavutab inimliku eneseapoteoosi ajalugu deemonliku kõrgpunkti (vrd Mk 13:6.14.22). Ta ütleb ise enese kohta, et ta on Jumal (2Ts 2:4). Ta teatab: «Mina olen salvitu» (Eelija apokalüps, 31; 40). «Mina olen jumal, enne mind pole olnud kedagi» (Ascensio Issiae, 4:6). Kristus tuli Isa nimel ja maailm ei võtnud Teda vastu. Antikristus tuleb iseenda nimel ja ta võetakse omaks (Jh 5:43; siia juurde Irenaeus 5,25,4). Teda imetletakse ja kummardatakse (Ilm 13:12jj). «Kes on metsalise sarnane?» (Ilm 13:4). «See on jumal ja peale tema ei ole ühtki teist».

Antikristus on kreatuurliku eneseülendamise lõpuleviidud ilmutus. Deemonlik enesepaljastamine viib liialduste kaudu kohtumõistmisele enese üle, mis on ajalooliselt paratamatu. Looduvaenulikud jõud, mis vastane liikuma pani, pöörduvad lõpuks tema enese vastu: vastastikune tapmine, nälg, maavärisemised ja maailmamõõtmelised katastroofid on vaid Civitas Diaboli eshatoloogilise enesehävituse erivormid (Etioopia Eenoki raamat 80:2jj; Mk 13:7; Ilm 16:18). Vale lõpp on ümberlükkamine iseeneses, kuratliku pettuse lõpp – petetute pettumine. Kui linnud langevad surnult taevast ja meredes kuivavad, siis hakkavad patused hädalda: «Mis sa tegid meile, sa seadusetuse poeg… Häda meile, et kuulasime sind. Vaata, nüüd oleme suures viletsuses ja kitsikuses!» Antikristus ise ütleb: «Häda mulle… Nüüd hukkun ühes teiega» (Eelija apokalüps 40).

Kriis on täielik. Selle aiooni [ajastu] surnumatja Antikristus on ilmunud ja lõpule viinud oma töö. Kõiksuslugu on jõudnud surnud punkti. Nüüd on saabunud Inimese Poja tund.

Kristuse täielik ilmumine

Kunagi tuli Kristus maa peale kui Rex absconditus [varjatud kuningas]. Kuid aegade lõpul ta saabub kui Rex triumphans, Deus et Salvator revelatus [võidukas kuningas, avalikuks saanud Jumal ja Päästja]. Kuidas algkirik kujutles selle tulemise kulgu?

Erineva päritoluga üksikmotiividest kinnistus juba varakult mosaiigitaoline tervikpilt, mida tahame siin skitseerida, pidades silmas erinevusi ja pingeid. Jumala käskiv sõna annab märku teeleminekuks. Peaingel annab selle käsu edasi häälega, mis kajab piksena läbi universumi (1Ts 4:16; vrd Ilm 6:1; 7:2). Taevatähed kaotavad korrapärasuse (Mk 13:24j; vrd Ilm 16:18). Taevas avaneb, ilmub Inimese Poja tunnusmärk.[11] Kõlab trompetiheli (Saalomoni psalmid 11:1; 4Esr 6:23; Aabrahami apokalüps 31; Kaheksateist palvet 10; Mt 24:31; 1Ts 4:16; 1Kr 15:52; Didache 16:6). Pühad tõusevad üles haudadest ja ühinevad elusolevate kristlaste hulgaga (Tn 12:1j; Mk 13:27; 1Ts 4:16j; 1Kr 15:23; Jh 5:25; Didache 16:6j). Nüüd toimub Inimese Poja kiirgav ilmumine (Kl 3:4; Hb 12:14; 1Pt 4:13; 5:1). Ta tuleb taeva pilvedel oma aulisuse säras, ümbritsetuna inglitest (Tn 7:13; 4Esr 13:2jj; Mk 13:26; 14:62; Mt 24:26; 2Ts 1:7; Didache 16:7[12]). Ülestõusnud ja alles elavad Kristuse tunnistajad tõstetakse üheskoos pilvedele pidulikult vastu võtma Kyrios’t [Issandat]. Antiiksed linnaelanikud võtsid saabuvat valitsejat vastu suure kaaskonnaga. Juubeldavate hüüetega võtsid Jeruusalemma elanikud esimesel advendipäeval vastu Taaveti poega ja päästjat. Terve eluaja on Kristusele ustavad ristiinimesed oodanud päästekuninga saabumist taevasest riigipealinnast (Fl 3:20j; vrd Mt 25:1.6). Nüüd nad jätavad maha Civitas terrena väravad, et juhtida Civitas Dei valitseja triumfirongkäigus maisesse linna.

Kristus tuleb maailma, kus valitseb Antikristus. Selle tõttu on parusia-draama[13] lõppvaatuseks paratamatult jumalavaenulike jõudude alistamine. Tn 7:11jj järgi Jumal ise, noorema apokalüptika põhjal Inimese Poeg likvideerib maailmariigi (Etioopia Eenoki raamat 46:4jj; 51:2j; vrd 90:37; 4Esr 13:3jj). See noorem vaateviis mõjutab hiljem algristikogudust. Sest kui Lk 19:27 vürst jõuab oma riiki, siis ta hüüab: «Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud mind kuningaks, tooge tänna ja tapke nad ära minu ees.» Nõnda toimisid Lähis-Ida võidukad valitsejad (vrd Pr 17). Nõnda talitab Inimese Poeg (vrd 2Ts 1:7jj; 2:8; Fl 2:10j; 3:21; Ef 1:21j). Kõige suurejoonelisemalt kirjeldab Ilm tulevase Kristuse sõjakäiku. Seitsmenda ja viimase pasuna fanfaariheli kuulutab juba (Ilm 10:7; 11:15jj) Kristuse avalikku võimuhaaramist. Salmist 17:4 kuuleme kuningate kuninga ja isandate Issanda ning äravalitute võidust Civitas Diaboli ühendatud jõudude üle. Salmis 19:11j avaneb taeva värav ja kuningate kuningas ratsutab välja valge hobuse seljas, et võidelda Antikristuse ning selle sõjaväega (vrd 3Mak 3:25). Tema nimi on «Jumala Logos» ja tema suust väljub terav mõõk (vrd Pr 10). Taeva sõjaväehulk ratsutab tema järel. Antikristus kutsub kokku maailma kuningad ning kogub nende sõjajõud viimaseks lahinguks (vrd Septuaginta Ps 2:2; 4Esr 13:5jj). Ta kaotab võitluse ning uputatakse ühes kõigi valeprohvetitega põlevasse väävlimülkasse lõplikult (vrd Tn 7:11; Etioopia Eenoki raamat 90:25). Tema kõrgeim väejuht Saatan aheldatakse ning suletakse sügavikku (Ilm 20:2j) Nüüd on lõppenud deemonliku maailmavalitsemise ajajärk (vrd Lk 4:6). Nüüd on kõik maailma riigid Kyrios’e käes!

Katkendeid Ethelbert Staufferi «Uue Testamendi teoloogia» (Die Theologie des Neuen Testaments, Stuttgart, 1948) eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest (Torma, 1985). Teksti on toimetatud, kohandatud ja kommenteeritud siinsel veebilehel avaldamise tarvis.

[1] Clemensi esimene kiri, LXI, 1–2: «…anna, Issand, tervist, rahu, üksmeelt, kindlust, et nad toimetaksid sinu poolt neile antud juhiametit laidetamatult. Sest sina, taevane valitseja, ajastute kuningas, annad inimesepoegadele kirkust ja au ja võimu nende üle, kes on olemas maa pääl. Sina, Issand, juhi nende meelt ilusat ja sinu ees meelepärast mööda, et nad, toimetades rahus ja lahkuses jumalakartlikult sinu poolt neile antud võimu, leiaksid sinu heldena.» Uku Masingu tõlge, väljaandes: Apostlikud isad. Kreeka keelest tõlkinud ja kokku seadnud Kalle Kasemaa. Kommentaarid ja märkused Anne Kull. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 45. Toim. märkus.

[2] Sellest varutingimusest vaikib Paulus Rm 13. Selle tõttu paistab Rm 13:2, nagu nõuaks kuulekus Jumala vastu igal juhul tingimusteta kuuletumist ülemustele ega lubaks mingisugust kuuletumisest keeldumist. See vaikimine torkab seda enam silma, kuna Paulus mitte sugugi ei alahinnanud – nagu väidetakse – konfliktivõimalusi impeeriumi ja Kristuse kiriku vahel, vaid kõneleb tihedas kontekstis laimukõnedest ja tagakiusamistest Roomas (1Pt 2:13jj põhjal kuuluvad Rm 12:14jj ja Rm 13:1jj ühte). Igatahes on algristikoguduse ajalugu selle eest hoolitsenud, et reservatsioon riigivõimu apoteoosi vastu unustusse ei vajuks. Autori märkus (lühendatult).

[3] Püha Polykarpose martüürium, VIII, 2: «Ja talle tulid vastu rahukohtunik Herodes ja selle isa Niketes, kes teda vankrile pannes (ja) tema kõrval istudes veensid, öeldes: «Mis on ju halba öelda «Issand keiser» ja ohverdada sellele, teha (kõike) järgnevat ja (sel kombel) pääseda?» Esmalt ju ei vastanud ta neile; kui nad aga jätkasid, ütles ta: «Ma ei kavatse teha, mida te mulle soovitate.»» Vt ka IX, 2, kus prokonsul veenab Polykarpost Kristust salgama: «Vannu keisri õnne(jumalate) nimel, muuda meelt… Vannu, ja ma lasen sind vabaks; sajata Kristust». Apostlikud isad, lk 169. Toim. märkus.

[4] Ignatiose kiri Rooma kogudusele, V, 3 «Tuli ja rist, metsloomade karjad, katkilõikamised, tükeldamised, kontide laialipillutamised, liikmete äraraiumine, kogu keha lömastamine, saatana kurjad nuhtlused tulgu minu üle, kui vaid saavutan Jeesuse Kristuse»; VII, 1: «Selle ajastu valitsejal on nõuks mind (endale) riisuda ja rikkuda mu Jumalasse suunatud meelt. Seepärast ärgu ükski teie hulgas olijaist aidaku teda; pigem saage minu omaks, see on Jumala (omaks). Ärge kõnelege Jeesusest Kristusest, ihaldades ju maailma.» Apostlikud isad, lk 129. Toim. märkus.

[5] Vt nt Polykarpose martüürium XII, 2: «Kui heerold siis seda oli öelnud, karjus kogu paganate ja juutide hulk suure häälega: «Tema on Aasia õpetaja, kristlaste isa, meie jumalate hukutaja, kes paljusid õpetab mitte ohverdama ja kummardama.» Ja seda öeldes nad hüüdsid ja nõudsid asiarh Philipposelt, et ta laseks Polykarpose peale lahti lõvi.» XVIII, 1: «Kui nüüd sõjapealik nägi juutide tekitatud tüli, põletas ta tema, pannes ta (tuleriida) keskele, nagu neil oli kombeks.» Apostlikud isad, lk 170, 173. Toim. märkus.

[6] Polykarpose martüürium II, 3: «Ja Kristuse armule meelt suunates põlgasid nad ära maised piinad, ühe tunni läbi end igavesest karistusest lahti ostes. Ja ebainimlike piinajate tuli oli neile jahutuseks. Sest neil oli silme ees igavesest ja mitte iial kustuvast tulest pääsemine, ja südame silmadega vaatlesid nad püsima jääjaile tallele pandud hüvesid…» XI, 2: «Polykarpos aga ütles: «Ähvardad (mind) tulega, mis põleb (ainult) tunni ja peagi kustub; sest sa ei tunne tulevase kohtu ja igavese karistuse tuld, mis jumalakartmatuid ootab».» Apostlikud isad, lk 166–167, 170. Toim. märkus.

[7] Barnabase kiri, IV, 3: «Täielik pahandus on ligi jõudnud, millest on kirjutatud, nagu Eenok ütleb.» Apostlikud isad, lk 70. Toim. märkus.

[8] Didache ehk Kaheteistkümne apostli õpetus, XVI, 4: «Sest ülekohtu kasvades nad vihkavad üksteist ja kiusavad taga ja annavad ära, ja siis ilmub maailmaeksitaja kui Jumala poeg ja teeb tunnustähti ja imetegusid, ja maa antakse tema kätte, ja ta teeb õelusi, mida veel iialgi igavikust peale pole sündinud.» Apostlikud isad, lk 212. Toim. märkus.

[9] Barnabase kiri, IV, 5: «Nõndasamuti sama (asja) kohta ütleb Taaniel: Ja ma nägin neljandat metslooma, tigedat ja tugevat ja kurjemat maa kõigist loomadest, ja kuidas temast tõusid kümme sarve ja nendest väike kõrvalsarv, ja kuidas see ühekorraga alandas kolme suurt sarve (Tn 7:7j)». Apostlikud isad, lk 70–71. Toim. märkus.

[10] Didache, XVI, 5: «Siis läheb inimeste maailm katsumistulle, ja paljud pahanduvad ja lähevad kaotsi. Need aga, kes on püsinud usus, päästetakse neetu enda poolt.» Apostlikud isad, lk 212. Toim. märkus.

[11] Didache XVI, 6: «Ja siis ilmuvad tõe tunnustähed, esmalt avanemise märk taevas, siis pasunahääle märk ja kolmandaks surnute ülestõusmine.» Apostlikud isad, lk 212. Autori ja toim. märkus.

[12] Didache XVI, 7–8: «Tuleb Issand ja kõik pühad koos temaga. Siis näeb maailm Issandat tulemas taeva pilvedel.» Apostlikud isad, lk 212. Toim. märkus.

[13] Kreeka k parousia – tulemine; mõeldakse Kristuse teist tulemist aegade lõpul. Toim. märkus.

27. juunil kirjutas president Alar Karis alla seadustele, mille koalitsioon nädal varem riigikogus usaldushääletustel läbi surus. Seda tehes lõi president templi peale vasakäärmuslaste valelikule poliitikale. Kas rahvas andis valimistel mandaadi paljulapselistele peredele paari kuu eest antud toetuste äravõtmisele, homoabielule ja ulatuslikele maksutõusudele? Ei andnud, sest need teemad vaikiti enne valimisi maha ja pandi lauale alles siis, kui võim oli peos.

«Sellised keerulised valikud peabki langetama parlament ja ka vastutama nende eest,» ütles president Karis pettusega saavutatud otsuseid heaks kiites. Kuidas, palun? Parlamendile polnud jäetud mingeid valikuid – koalitsioon lihtsalt rammis kõik otsused enne jaanipäeva jõuga läbi, sest selline oli plaan. Mingeid sisulisi arutelusid parlamendis ei peetud, ei olnud ka huvigruppide sisulist kaasamist. Kirikutele öeldi juba ette, et nende seisukohaga ei arvestata. Kehtis põhimõte: «enne hääletame, pärast arutame». Tegu on demokraatia farsi ja riigivõimu kuritarvitamisega.

Kõige selle kohta polnud presidendil aga mitte midagi öelda. Tõsi küll, Alar Karis manitses moe pärast koalitsiooni, et polevat ilus siduda nii paljude eelnõude vastuvõtmist usaldushääletusega. Ka riigikohus ütles, et seda ei peaks tegema «liiga tihti». Kas seitse korda päevas on liiga tihti? Aga seitse korda nädalas, kuus, aastas?

Mis puutub aga niinimetatud homoabielu seadustamisse, siis on täiesti selge, et see on vastuolus põhiseadusega, mis eeldab paragrahvis 27 perekonna alusena mehe ja naise abielu. Sellele juhtis tähelepanu ka Eesti Kirikute Nõukogu, mille eesistuja peapiiskop Urmas Viilma kirjutas president Karisele:

«Oleme veendunud, et 1992. aastal põhiseadust vastu võttes mõistsid nii seadusandja kui Eesti rahvas abikaasadena vaid ühte meest ja ühte naist. Sama seisukohta, et abikaasade puhul on tegemist ühe naise ja ühe mehega on väljendatud ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes (mh. 2008.a väljaandes). Sellest tulenevalt leiame, et põhiseaduse § 27 sätestatud mõistet «abikaasad» ei saa ümber mõtestada madalama astme õigusakti ehk seadusega ilma põhiseaduse algset mõtet muutmata.»

Paraku on Eesti valitsemissüsteemis sügavalt juurdunud õigusnihilism – kui mõni mustvalgel kirja pandud säte või üldiselt aktsepteeritud printsiip läheb vastuollu ideoloogiliselt soovitud ja õigeks peetud lahendusega, siis eiratakse tuimalt põhiseadust, muid seadusi ja ka häid tavasid. Riigikohus on valmis iga kell valge mustaks ja musta valgeks rääkima.

Niisiis, vabariigi president on vajutanud riigipitsati suurperedelt raha äravõtmisele, abieluinstitutsiooni väärastamisele ja inimesi vaeseks tegevatele maksutõusudele, mille osas ei ole võimulolijatel ette näidata vähimatki demokraatlikku mandaati. Sellega on president heaks kiitnud valijate tüssamise, demokraatiat eirava seadusloome ja ühiskonda lõhestava poliitika.

Üha selgemalt kerkib üles küsimus: milleks on meil eesti rahvana ja kodanikena vaja sellist korporatiivset riiklikku moodustist, mida valitsev klikk eirab üha jultunumalt kõiki kirja pandud ja kirjutamata põhimõttelise tähtsusega norme? Mille poolest erineb see praegune riik Eesti NSV-st? Kas me peaksime tõesti sellisele inimesi petvale ja nende tõekspidamistel tallavale «NSV-le» lojaalsed olema? Pole kahtlust, et see riik vajab põhjalikku «restarti» või ta on määratud hävingule. Ülekohus ei seisa kotis, ja tühi kott ei seisa püsti.

Riigikogu istungil 20. juunil «abieluvõrdsuse» eelnõu poolt kõneledes märkis deputaat Eduard Odinets (SDE), et see «armastuse ja õnne» eelnõu vabastab meid lõplikult nõukogude väärtus- ja kultuuriruumist. Hingestatult jutustas Odinets, kuidas eelnõu teeb Eesti inimesed oluliselt vabamaks, võrreldes eilsega; rääkis vabadusest abielluda ja olla õnnelik sellega, kellega sa õnnelik olla soovid; kuulutas vabadusest tunda õnne, olla armastatud ja olla elu lõpuni oma armastatuga nii heas kui halvas; osutas, et see [seadus] on elu [ja surma] küsimus ning märk austusest ühiskonna kõigi liikmete vastu. 

Rääkides eelnõu vastu sõna võtnutest osutas ta ainsana nimeliselt Eesti Kirikute Nõukogu ja Katoliku Kiriku dokumentidele, jätkates kohe viitega hiljutisele noarünnakule Tallinna geibaaris. Nõnda seostas ta kirikute avalikud väljaütlemised kaudselt jõhkra kuriteoga, luues mulje, otsekui viimane oleks ajendatud esimesest. Otsesemalt ei olnud see vististi vajalik, sest seda oli juba varem teinud tema erakonnakaaslane, sotsist siseminister Lauri Läänemets. Vähem kui kaks (!) minutit pärast kirikute nimetamist esitas Odinets «armastuse ja õnne eelnõu» vastastele otsese ähvarduse: «[V]õtame juba sel sügisel vastu seaduse, mis otseselt keelab ja karistab avalikku vaenu õhutavat vihavalamist.»

Ehk siis, olles äsja rõõmustanud minevikutaagast vabastamise üle, astus Odinets paari minutiga ajas tagasi enam kui 60 aastat, sisenedes kõige sügavamasse nõukogude väärtus- ja kultuuriruumi. Stalinismiajastule järgnenud 1960-ndate aastate alguse nn vabanemise periood, mida populaarses ajalookäsitluses tuntakse Hruštšovi sulana, tähendas kiriku jaoks tegelikult jääaega. Keelati kristliku sõnumi kuulutamine ja igasugune muu usu avalik praktiseerimine väljaspool kirikuruumi. Vastuhakkajate jaoks oli olemas seadus, ja kui vaja, ka karistused.

Sarnasel viisil on ka nüüd oodata kirikute ja kristlaste karistamist, kui need jäävad ustavaks oma usule ja südametunnistusele. Sellekohaseid näiteid leiab kogu lääne väärtus- ja kultuuriruumist, millega ühinemise üle Odinets rõõmustas. Meie naabermaal Soomes on piiskop Juhana Pohjolat ja parlamendisaadik Päivi Räsäneni aastaid vintsutatud kriminaaluurimisega kristliku usu vägivallatu tunnistamise pärast. Pärast õigeksmõistmist esimese astme kohtus peavad nad riigiprokuröri edasikaebamise pärast veel aasta ootama, kuni asi võetakse arutusele järgmises kohtuastmes.

Nn vaenukõneseadus, millele Odinets viitab, on väidetavalt mõeldud avalikku korda võimalikult ohustava tegevuse piiramiseks. Näitlikult on seda kirjeldatud lausega: «Minu õigus vehkida rusikaga lõpeb seal, kus algab teise mehe nina.» Samas jäetakse lisamata sentents «Quod licet Iovi, non licet bovi.» Teatud privilegeeritud vähemuse nina all ei tohi isegi näpuga viibutada, kuid näpuviibutaja nina purustamiseks kasutatakse jõhkrat riiklikku vägivallarusikat. Kui kristlikud erakoolid soovivad usutunnistusekohaselt õpetada abielust kui mehe ja naise liidust, ähvardatakse neid koolitusloa äravõtmisega. Kirikuid ja kogudusi, vaimulikke ja koguduseliikmeid ähvardatakse oma usu tunnistamise pärast rahatrahvide ja vanglakaristusega. Seega ei ole vaenukõneseadus midagi muud, kui oma usule ja südametunnistusele ustavaks jäävate inimeste vaenamise seadus.

Jääb vaid küsida, et kui «abieluvõrdsus» toob asjaosalistele deputaat Odinetsi kirjeldatud paradiisliku õnne ning «ei võta mitte kelleltki midagi ära», mida võtab neilt siis ära see, et keegi kasutab nende liidu kohta sõna «abielu» jutumärkides?

Tegelikult ei ole nn vaenukõneseaduse kehtestamine käsikäes «abieluvõrdsusega» Eesti õigussüsteemi innovatsioon, sarnased vaenamisseadused on kehtestatud praktiliselt kõikides riikides, kus abielu on «võrdsustatud». Mis parata, «abieluvõrdsuse» vastuolu loomuseaduse ja terve mõistusega on nii terav, et tekitab igal pool laialdast vastuseisu ning ilma vaenamisseaduseta ei ole võimalik seda jõustada. Jah, lugeja sai õigesti aru. Vaenamisseadusega kehtestatakse «abieluvõrdsuse» rakendussätted. Ühe «õnn ja armastus» on teise trahvid ja trellid.

Pidades silmas, et Eesti Vabariigis on kõikidele abieluealistele inimestele tagatud õigus abielluda ning luua perekond;

tunnistades, et kõikidel inimestel on sõltumata nende hoiakutest või isiklikest sättumustest võõrandumatu inimväärikus ning neisse tuleb suhtuda sellele vastava austusega;

rõhutades, et Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 27 kohaselt on loomulikule abielule rajanev perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all;

deklareerime,  

et abielu on mehe ja naise vaheline liit, mille esmane eesmärk on luua kindel ja turvaline keskkond laste saamiseks ja kasvatamiseks ning seeläbi inimelu edasiandmiseks;

et abielu põhineb inimloomusel, mistõttu pole riigil ega ühelgi teisel institutsioonil voli seda muuta;

et lastel on loomulik ja võõrandamatu õigus emale ja isale ning riigil on kohustus seda austada ja kaitsta;

et abielu mehe ja naise vahelise liiduna on perekonna ja seeläbi ühiskonna vundament, mille lammutamine toob kaasa laastavaid tagajärgi;

et ühiskondliku elu kujundamisel tuleb lähtuda mitte välisest ideoloogilisest survest, vaid meie rahva heaolust ja Eesti Vabariigi põhiseaduslikust kohustusest tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Me kinnitame,

et ei tunnista abieluna ühtegi ühendust, mis lahkneb abielu loomuseaduslikust tähendusest mehe ja naise liiduna;

et seisame otsustavalt vastu loomuvastase abielukäsitluse õpetamisele lasteaedades ja koolides ega luba oma lastel osaleda kooliprogrammides ja tundides, milles õpetatakse riigi poolt moonutatud arusaama abielust; 

et käsitleme Eesti Vabariigi riigikogu otsust abielu ümber määratleda õigustühise ja rahvast sügavalt lõhestava riigivõimu kuritarvitamisena, millele astume vastu kõikide seaduslike vahenditega ning mille pöörame esimesel võimalusel tagasi.

Meie kohustus inimestena on anda tunnistust igavesest tõest: abielu on olnud, on nüüd ja jääb mehe ja naise vaheliseks liiduks. Ükski riigi meelevaldne ja ebaõiglane korraldus ei saa seda muuta!    

Seepärast meie, Eesti Vabariigi kodanikud, astume avalikult vastu valitsuse püüdlustele abielu tähendust moonutada ning teeme kõik endast oleneva, et abielu mehe ja naise liiduna kajastuks ühiskonnaelu alusena meie riigi seadustes ning oleks ideaalina ausse tõstetud. 

Deklaratsiooniga saab liituda siin.

Uus juunipööre ongi toimunud. 20. juunil 2023 tasusid Eesti Vabariiki valitsevad võimud Jumalale iseseisvuse ja vabaduse imeanni eest «homoabieluga». Küllap on see tegu, mis kajab vastu igavikus.

Nii nagu 1940. aastal kerkisid esile nn juunikommunistid, kes läksid «progressi» nimel kaasa Nõukogude Liidu poolt peale surutud ühiskondliku korra muutmisega, tahab ka täna võimul olev seltskond käia ühte jalga «edumeelse inimkonnaga», s.t globalistlike võimuringkondadega.

Sisuliselt kuulutas pettusega võimu haaranud klikk välja kodusõja omaenda rahva ja kultuuri alusväärtuste vastu, nagu seda tehti ka 1940. aastal.

Valetamine ja pettus kuulub revolutsionääride loomusesse. Veel paar aastat tagasi rääkis praegune peaminister Kaja Kallas: «Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et praegu sätestab perekonnaseaduse §1 lg1, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Ma ei ole kuulnud, et keegi seda muuta tahaks. Seega on selle küsimuse rahvahääletusele panemine täiesti mõttetu, sest ma ei tea Eestis ühtegi poliitilist jõudu, mis sooviks seda määratlust muuta. Abielu institutsioon ei ole Eestis rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset.»

Mida see otsus ühiskonnalt ära võtab?

Abielu on muudetud liiduks, mille sõlmivad sooneutraalsed «isikud». Selle tulemusena ei ole enam põhjendatud kõneleda emast ja isast, vaid sooneutraalselt vanematest. Muutub viis, kuidas me mõtleme abielust ja perekonnast. Tallatakse jalge alla laste õigused isale ja emale ning antakse hoogu lastega kaubitsemisele.

Uut ideoloogiat tuleb hakata õpetama koolides, sellest pole kellelgi pääsu. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on juba teatanud, et ka kristlikud erakoolid peavad hakkama lastele õpetama, et «samasooliste abielu» on normaalne.

See kõik ei ole enam kahe inimese omavaheline eraasi, mis avalikkust ei puuduta, «mis ei võta minult midagi ära», vaid midagi, mis mõjutab kogu ühiskonda.

Neile, kes ei ole nõus seda ideoloogiat tunnustama ja julgevad seda kritiseerida, nähakse ette vaenukõneparagrahv. Sotsiaaldemokraat Eduard Odinets ähvardas riigikogu kõnepuldist juba eeloleval sügisel vaenukõneseaduse abil suude sulgemisega, olles enne seda tauninud Eesti Kirikute Nõukogu ja roomakatoliku kiriku poolt väljendatud seisukohti.

Tõenäoliselt ongi esimesteks kannatajateks kristlased, kelle usu kohaselt on abielu Jumala poolt seatud ühe mehe ja ühe naise elukestev liit – kontseptsioon, mida Revolutsioon purustada ja hävitada püüab.

Kuid Revolutsioon ei peatu sellega. Juba on kavas ette võtta «soovahetuse» teema. Ja ega nn abieluvõrdsus ei ole ju mingi võrdsus, kui seda ei võimaldata näiteks rohkem kui kahest inimesest koosnevatele kooslustele või lähisugulastele, kes üksteist armastavad.

1940. aasta juunikommunistidel ei olnud vähimatki seaduslikku õigust teha seda, mida nad tegid. Nende selja taga oli maailmarevolutsiooni ihkav suurriik ja selle toores jõud. Nii seisavad ka tänased juunikommunistid revolutsioonilise liikumise teenistuses ning on osa rahvusvahelisest võimuvõrgustikust, mis tahab tühistada meie riiki ja kultuuri.

Ühiskonnale pettuse, ülekohtu ja jõu abil peale surutud otsuseid ei saa aktsepteerida. Olgu kõigile teada: abielu väärastamise otsus pööratakse tingimusteta tagasi. Punkt.

Piibel hoiatab karmilt ebajumalateenistuse eest. Aga mis see üldse on?

Piibli õpetusele ebajumalatest ja nende teenimisest võib läheneda pinnapealselt ja süviti. Pinnapealselt on ebajumalateenistus üksnes see, kui kummardame mõnda ebajumalapilti või -kuju. Asjasse süvenedes võib ebajumalaks osutuda iga asi, mis võtab meie elus Jumala koha, saades meie usalduse, armastuse ja teenimise objektiks.

Luterlik teoloog Michael Lockwood kirjutab raamatus The Unholy Trinity («Ebapüha kolmainsus», Concordia Publishing, 2016), mis käsitleb Lutheri arusaama ebajumalateenistusest: «Inimesed kummardavad ikka veel Erost, seksuaalnaudingute jumalat, Dionysost, veini ja pummeldamise jumalat, Mammonat, rikkuse jumalat, Prometheust, inimliku jõu ja saavutuste jumalat, ning Marsi, rassi, maa ja rahvuse jumalat.» (lk 20)

Iga kord, kui Kolmainus Jumal ei saa meie elus olla Jumal, võtab Tema koha keegi või miski muu. Lutheri järgi on meie elu ebajumal see, kelle peale me loodame ja keda me armastame enam kui miskit muud.

Inimesel võib olla päris raske märgata, mis on tema elus ebajumalaks. Selleks on meil vaja, et Jumala sõna valgustaks meie mõtteid ja elu. Jumala kümne käsu, käsuõpetuse kuulutuse ja Piibli õpetuse valguses on võimalik tähele panna, mis on vallutanud meie südame ning saanud meie elu ebajumalaks.

Kui ebajumalaks on tõusnud näiteks teiste inimeste imetlus, austus ja heakskiit, võime olla olukorras, kus me ei suuda Jumalasse isegi uskuda, ammu siis veel kuuletuma Tema sõnale.

Jeesus ütles oma kaasaegsete kohta: «Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt?» (Jh 5:44) Nii mõnigi avalikku tähelepanu nautiv inimene võib eraviisiliselt tunnistada, et usub nii nagu Piibel õpetab, aga ta ei taha seda tunnistada avalikult, sest ta kardab inimeste reaktsiooni. Seega on inimlik au üks neist asjadest, mis võib inimese elus tõusta ebajumalaks.

Mõnikord kaevatakse selle üle, et ei ole aega ega jõudu käia kristlikel sündmustel ja osaleda kristlikus tegevuses. Teisalt tundub sellisel inimesel olevat pea lõputult jõudu ja aega oma lemmikharrastuste jaoks. Minu aja- ja rahakasutus ning keelepruuk räägivad päris selgelt sellest, kus mu südame varandus on.

Miks siis on nii oluline küsida endalt, kes minu Jumal tegelikult on? Sellepärast, et üks elav, tõeline Kolmainus Jumal on armastav ja hea. Viimselt läheb üksnes Temale korda, mis on minule parim igavikuks. Kuna Jumal on meid loonud ning peab igal hetkel meid ülal, kuulub viimselt Temale meie tänu, austus ja sõnakuulmine.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Perekonnaseaduses kirja pandud abielu mõiste ülekinnitamiseks mehe ja naise liiduna oli 2021. aasta algul koalitsioonil plaanis rahvahääletus. Teatavasti jäi rahvahääletust otsustava seaduse vastuvõtmine ära koalitsiooni järsu lõpetamise tõttu. Praegune Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside koalitsioon planeerib nn abieluvõrdsuse seadustamist, mille all mõeldakse võrdset õigust abielluda kõigile armastust deklareerivatele inimestele sõltumata soost. Vastavad loosungid keskenduvad armastavate inimeste õigustele stiilis «armastus peab olema vaba», «põhiseadus ei saa ette kirjutada, kellesse sa tohid armuda, see peab jääma inimeste endi otsustada».

Tähendab, armastus on vaba, armastus ei ole seadustega määratletav, küll aga peab armastus tagama seaduslikud, seadustesse kirjutatud õigused. See näeb välja armastuse konverteeritavusena seadusteks põhimõttel «kui ma armastan, tekib mul seaduslik õigus». Kas niisugune asi on ka juriidiliselt võimalik ja aktsepteeritav?

Inimõigustest ja progresseeruvast inimesest

Kui jutt on seaduslikust õigusest abielluda, siis ÜRO inimõiguste deklaratsiooni artiklis 16 on kirjas: «Täisealistel meestel ja naistel on igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal õigus abielluda ja luua perekond.» Sellega kinnitab ÜRO inimõiguste deklaratsioon, et perekonna loovad mees ja naine ning abiellumine ei ole suvalisse koosellu astumine, see on perekonna loomise akt. Abielu ei ole taandatav lihtsalt teatavaks kooselu legaliseerimiseks riigi silmis.

Abielu registreerimisel riigi silmis ei ole määrav isikute armastusdeklaratsioon, määrav on see, et tegemist on põhiseaduslikult kaitstava rahva kasvamisele avatud perekonna loomise aktiga.

Perekond ongi ainus inimkooslus, mis on võetud põhiseaduse kaitse alla kõigis riikides. Perekonda ja abielu on (ajaloos seni) nii kõigi riikide põhiseadustes kui ÜRO inimõiguste deklaratsioonis reguleeritud ühtviisi, niivõrd kuivõrd ühiskonna kestmiseks vajab kaitset järeltulev põlvkond. Kaitstud on vanemate, ema ja isa ning laste kokkukuuluvust, mis tagab laste parimal viisil üleskasvatamise. Sellega ei võeta mitte kelleltki õigusi ära, samuti ei piirata mitte kellegi õigust armastada.

Kõigi riikide põhiseadustes on kirjas ka üldinimõigused, inimeste kui indiviidide põhiinimõigused. Eesti põhiseaduse paragrahvis 12 on 30 artiklit, millest absoluutne enamus algab sõnadega: «Igaühel on õigus», kuid inimpaari õigused põhiseaduses puuduvad. Mistahes grupipõhised organiseerumised, koostöö ja kooselud indiviidide vahel ei ole vabas ühiskonnas ei riiklikult põhiseaduslikult reguleeritud ega riigi erilise kaitse alla võetud, sest selleks ei ole vajadust. Ainus erand selles osas on elu hoidev ja jätkav perekond (ning abielu), ta on ainus riiklikult kaitstav inimühendus.

LGBT-abielu ei ole aksioomiks kuulutatav ka mitte põhjusel, et tegemist on vääramatu maailmaajaloolise progressi ilminguga analoogiliselt sellele, et naised said valimisõiguse. Teadmist vääramatu maailmaajaloolise progressi suunast ja vastavalt «progresseeruvast» inimesest on teatavasti alati väitnud valdavat marksistid. Kui inimene vabatahtlikult ei «progresseeru», siis tuleb ta sellele teele suunata.

Armastusest ja perekonnast

Kui hetkel sooneutraalset abielu riigi kaitse all nõutakse põhjendusega, et armastus on vaba, siis armastus loomulikult ongi vaba. Nii vaba, et seda ei saagi riiklikult reguleerida, armastus ei ole juriidiliselt määratletav, s.o seadustesse kirjutatav mõiste. Mitte kusagil maailmas ei reguleerita seadustega armastust.

Armastus on täielikult inimeste endi omaotsustuse ja -vastutuse valdkond. Kõige selle eest ei saagi riik vastutust võtta seaduste tasemel.

Riik võtab seadustega vastutuse ikkagi perekonna eest, järeltuleva põlve inimesteks kasvatamise eest. Ja just see on erakordselt oluline, sest see inimlik alusarmastus, mis on perekonnas vanematel looduslikku päritolu armastuse tõttu oma laste vastu (ema viis hälli heinamaale), tagab, et lapsed kasvavad inimesteks, kes saavad siit, kodust, armastuse tundmise, mõistmise ja oma edasises elus selle üle otsustamise ja vastutamise kogemuse ja võime. Sellist laste kasvatamist ei ole võimalik tagada uut tüüpi deklareeritud armastusega.

Just selles osas on praeguses ühiskonnas krooniline puudujääk tekkinud, mis võib meile kalliks maksma minna. Eelmine president lubas endale vastutustundetut retoorikat perekonna kui väidetava peamise kurjuse pesa kohta ühiskonnas (perekonnas saavat inimesed kõige rohkem peksa). Sellisel riiklikul retoorikal on tagajärjed, inimesed tõesti kaotavad jalgealuse. Ja kui lastel jääb perekonnas olemata ja saamata kindel armastusel tuginev alus eluks, ei suuda nad ka ise enam toimivaid perekondi luua. See ei ole asendatav retoorikaga uut tüüpi progressiivsest sooneutraalsest elust ja armastusest.

Siinkohal on oluline rõhutada, et vägivald kodus ja perekonnas hõlmab kogu olemasolevat tervikut, kogu meie elu. Niivõrd, kuivõrd iga kogutervik sisaldab kõiki oma tunnuseid ja nähtusi, sisaldab elu perekonnas ka kõiki inimese pahesid. Vägivalla esinemine perekonnas ei tähenda, et kogu meie elu, perekond kui selline on kurjus, millega tuleb kõrgel riiklikul tasandil otsustavalt võidelda. Tundub küll, et seda tehakse tänapäeva LGBT-ideoloogilises perekonna ümberdefineerimise hasardis esmakordselt ajaloos.

Põhiseaduses on kaitstud ka eraelu puutumatust paragrahviga 26, mis tähendab, et kõik inimesed võivad armuda ja koos elada vastavalt soovile, see valik demokraatlikus riigis on vaba ja aktsepteeritud. Aga põhiseaduse paragrahviga 27 kaitstakse perekonda, kui vanemate, ema ja isa ning laste orgaanilist kooslust. Perekond on üldisem mõiste kui abielu, perekonda kaitstakse sõltumata abielu registreerimisest. Samuti kaitseb põhiseadus eranditult kõiki alusperekonnast tulenevaid poolikuid perekondi ja jätkuperekondi, kus kasvavad lapsed, kus on üksikvanemad või vanavanemad lapsega (lastega), lähisugulased, kes kasvatavad lapsi.

Laste võõrandamatutest inimõigustest

Teemat jätkates on ülioluline, et me ei saa hakata lastele vanemaid deklareerima. Praegu Eestit survestav LGBT-ideoloogia on edasi liikumas nõudmise esitamisele, et LGBT-paaridele tuleb lapsed kindlustada lapsendamise võimaldamise teel. Samuti, kui ühel partneril on bioloogiline laps, siis nõutakse teise partneri lapse teiseks samasooliseks vanemaks nimetamist. Aga see tähendab, et juba teistkordselt konverteerub samasooliste armastusdeklaratsioon (antud juhul lapse vastu) nende seaduslikuks õiguseks, s.o õiguseks selle lapse vanemaks nimetatud saada?

Ja on juba üldisem inimõiguste küsimus, et igal lapsel on võõrandamatu inimõigus pärilikule identiteedile, s.o vanematele. Mitte keegi ei saa lapselt kui inimeselt seda tema vääramatut inimõigust võõrandada. See oleks juba lapse muutmine asjaõiguse objektiks. Laps on kõigi vääramatute inimõigustega inimene, temalt ei tohi keegi ära võtta õigust ei vanemlikule alusarmastusele ega identiteedile s.o pärilikkusele. See on see, millele vastutustundlik ühiskond peab keskenduma.

Lapsel on vääramatu õigus kasvada armastusvõimeliseks inimeseks selles mõttes, et ta suudab täisealisena võtta oma elu ja armastuse korraldamise enda otsustusele ja vastutusele, nõudmata, et riik teeks seadusi tema armastuse tarbeks.

Just selles mõttes on praegune LGBT-ideoloogiline väidetav sotsiaalne kasvatustöö lasteaias ja koolis sooneutraalsete olendite kasvatamiseks erakordselt väär. Alates lasteaiast laste seksualiseerimine sisendusega, et inimene on inimesele seksiobjekt, sealjuures soost sõltumata, asub lapsi hingelise ja vaimse küpsuse eelikute asemel kohtlema seksieelikutena. See on niivõrd ebardlik ja väär, et on kvalifitseeritav inimkatsetena laste peal ja kuritegeliku manipuleerimisena oma tee alguses oleva elu vastu.

Ülla Vähk on EELK Põltsamaa koguduse liige

Kõik Eestis tegutsevad kristlikud kirikud, kes kuuluvad Eesti Kirikute Nõukogusse, toetavad terviklikku vaadet elule, kus valitseb kooskõla iga inimese õnneliku elu ja terve rahva elujõu vahel. Kristlastena usume, et selle kooskõla tagab Pühakirjale toetuv vaade abielule, lastele ja perekonnale.

Jumal lõi inimkonna meheks ja naiseks omaenda näo järgi ning pani alguse abielule, lepingul põhinevale ühendusele kahe sugupoole vahel. See on nii füüsiline, emotsionaalne kui ka vaimne ühendus mida iseloomustatakse Pühakirjas sõnadega «üks liha» (1Ms 2:24). See tähendab potentsiaalset võimet laste sünniks ja inimsoo jätkamiseks, tänulikkust selle kingi eest ja soovi seda ellu viia. Igas inimeses peegeldub elu kui Jumala kingitus ning mehe ja naise abielus saab tegelikkuseks loomise eesmärgipärasus.

Pühakirjas ei ole näiteid, mille põhjal võiks arvata, et samasooliste inimeste kooselu võiks kanda abielu nime. Abielu on loomise poolest vaid mehe ja naise teineteist täiendava ja abistava kooselu vorm nagu see on kirjas Pühakirja loomislugudes:

«Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: «Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele»» (1Ms 1:27–28);

«Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!» (1Ms 2:24).

Peres sündivatele lastele on mees isaks ja naine emaks ning just neil on esmane eesõigus ja kohustus täita oma vanemlikku ülesannet kõikides laste kasvamist ja arenemist puudutavates valdkondades. Vanemate kohustused perekonnas on võrdsed.

Leiame, et naise ja mehe abielul põhinev perekond on rahva püsimise alus ja kasvamise eeldus, mis on kooskõlas nii Piibliga kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimu, mõtte ja eesmärgiga. Isa ja ema kaudu sündivad lapsed ei jää juuretuks. Lapsed ehitavad üles oma identiteedi nagu seda on teinud nende vanemad ja vanavanemad nagu ka kõik varasemad põlved perekonna sugupuus.

Usume, et just kodust pärivad lapsed ka vanemate ja vanavanemate usu, mis on oluline uue põlvkonna vaimse tervise ja stabiilsuse toetamisel olukorras, kus sõdade, haiguste ja teiste määramatuse tegurite osakaal ühiskonnas pidevalt kasvab. Oleme seisukohal, et lapsed on meie kalleim vara, kelle kasvatamise eesõigus ja kohustus on nende bioloogilistel vanematel, kes on ka sillaks lastele mineviku ja tuleviku vahel. Abielu ja perekonna säilitamine läbi sajandite juurdunud pärandina peegeldab püsivusele suunatud mõtteviisi ja läbiproovitud väärtusi.

Usume, et ideaalid, mis on kooskõlas Pühakirjaga, vastavad ka inimese õnneliku elu eeldustele. Ideaale tuleb kaitsta ja nende mõju ühiskonnas tugevdada, sest just ideaalidest sõltub Eesti rahva ja kultuuri säilimine üle aegade.

Austades kõigi inimeste õigust usu- ja sõnavabadusele, eeldame vastusena samasugust suhtumist ka neilt, kes meiega sama usku ja eluväärtusi ei jaga. Just oma usule toetuvalt oleme veendunud, et samast soost isikute omavaheline kooselu on oma olemuselt teistsugune, kui on mehe ja naise abielu, mistõttu ei nõustu me mistahes katsetega kehtivaid seadusi muutes hägustada või rikkuda abielu õiguslikku ja ka sisulist tähendust ühe mehe ja ühe naise liiduna.

Oleme seisukohal, et koguduste ja kogu ühiskonna, kiriku ja riigi hool väljendub kõige paremini traditsioonilise abielu toetamises, leides vajalikke ühiskondlikke tugimehhanisme pere püsimise ja toimetuleku tagamiseks.

Palvetame rahu, armastuse ja üksmeele pärast ühiskonnas ning Eestimaa ja Eesti rahva püsimise eest!

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Eugeni

Rooma-Katoliku Kiriku apostellik administraator Eestis, piiskop Philippe Jourdan

Armeenia Apostliku Kiriku Balti riikide piiskop Vardan Navasardyan

Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop Alur Õunpuu

Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu president Erki Tamm

Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu president Andres Ploompuu

Eesti Metodisti Kiriku superintendent Robert Tšerenkov

Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku preester Thomas Eriste

Tallinnas, 12. juunil AD 2023

«Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont.» Nii kirjutasid Karl Marx ja Friedrich Engels «Kommunistliku partei manifestis».

Marksistlik-leninlik kommunismitont leidis oma otsa Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega, kuid antikristlik Revolutsioon, see Jumala ja kristliku tsivilisatsiooni vastane mässuliikumine, on elusam kui kunagi varem ja laamendab mitte ainult Euroopas, vaid pea kogu maailmas.

Revolutsiooni lipu on tänapäeval vana kooli marksistidelt ja bolševikelt üle võtnud LGBT+ liikumine, mis ühendab erinevaid pahemprogressiivseid suundi.

Nende loosungiks on endiselt «vabadus» ja «võrdsus» – mis olid ka Prantsuse revolutsiooni lipukirjal (tõsi, kolmanda lööksõna «vendlus» asemel on pigem «armastus») –, ent vabadust ja võrdsust ei taheta enam saavutada tootmissuhete ümberkorraldamise ja varalise võrdsuse, vaid seksuaalse orientatsiooni ja sooidentiteedi määratlemise vabaduse kaudu.

Et aga selleni jõuda, tuleb jätkata ühiskonna sekulariseerimist, s.t kristluse väljatõrjumist avalikust ruumist, ning varasemate, kristlikel väärtustel baseeruvate ühiskondlike normide muutmist.

Revolutsiooni sõnastatud eesmärgid muutuvad ajaga. Seega tundub, et LGBT+ õigused on pigem ettekäändeks, et lihtsalt lammutada kristliku elukorralduse vundamenti ja muuta radikaalselt ühiskonda.

Homoparaad ei ole enamuse terrori all ägavate ja õiglust nõudvate rõhutute marss, vaid selle kaudu demonstreerivad Revolutsiooni jüngrid oma kuulumist vastuvaidlemist mittesallivasse peavoolu. Samamoodi korraldati riikliku autoriteediga mai- ja oktoobriparaade Nõukogude Liidus.

«Uhkusekuul» heisatakse homolipud koguni riigiasutustel, homoparaadiga ühinevad riigi tipp-poliitikud, paraadi turvavad politsei eriüksused. Kuid miks peaks üks liikumine, üks ideoloogia olema avaliku võimu asi? Sest on see saanud riikliku ideoloogia osaks.

Kirevat homokarnevali esitletakse kui lahedat ja lõbusat üritust noortele ja vanadele. Sõnumiks on, et elu peab olema «fun»! Kuid ülemeelikus üldilmes torkavad peagi silma deemonlikud näod ja loosungid, mis irvitavad kristlike väärtuste ja tõekspidamiste üle. Demonstrandid näitavad mõnuga, kuidas kurat Jumala loodu üle irvitab.

Homoparaadil võib kohata ka kristlasi. Inimlikult võiks neid isegi mõista, kui neid ajendab soov avaldada toetust rõhututele ning välja astuda põlatute eest. Kuid minna kristlasena kaasa homoliikumise deemonliku vaimu ja valedega – ei oska öelda muud, kui et meenub sõnapaar «pimedusega löödud». Jah, Jeesus võttis vastu patuseid ja viibis nende seltsis, kuid Ta ei kõnelenud patuseks olemisest kui mingist uhkuseasjast. Ta tahtis neid nende pattudest päästa.

Igas Revolutsiooni poolt alistatud riigis heisatakse võidu märgina vikerkaarelipp ja samuti toimub homoparaad, mis kujutab endast nuripidist, blasfeemilist vasturistikäiku. Revolutsioon peab edasi tõttama, kurivaimul on alati kiire.

Tekst ning fotod 1–3 Veiko Vihuri, fotod 4–7 Illimar Toomet