Ma võin julgelt öelda, et minu õpinguaastad Concordia Teoloogia Seminaris olid mu elu ja karjääri mõttes parimad aastad. Vaevalt et kusagil mujal võib leida nii tohutus koguses luterluse klassikalist pärandit ja konfessionaalset teoloogiat. Hiljem Novosibirski seminari rajades püüdsin ma üle võtta parimat, mida Fort Wayne’i seminaril pakkuda oli.

Kuid üsna varsti pärast seminari õppima asumist üllatas mind siiski üks asjaolu. Näib, et asi pole mitte niivõrd seminaris kui sellises (vastupidi, Concordia Teoloogia Seminar, mille professoriks ja akadeemiliseks dekaaniks oli toona dr William Weinrich, esindab asjade head seisu), vaid pigemini üldiselt konservatiivse Missouri Sinodi Luterliku Kiriku ja võib-olla laiemalt kogu Põhja-Ameerika luterluse teatud teoreetilistes ja praktilistes rõhuasetustes. Kuigi ma ei taha kedagi süüdistada ja eks ole ju mistahes üldistamine pealiskaudne, tahaksin siiski alustada kahe näitega, mis illustreerivad probleemi tuuma.

Ühelt Uue Testamendi professorilt küsiti loengus, kas kirikuisade lugemisest ja tundma õppimisest võib olla mingisugust kasu. «Ei mingit,» teatas professor valjuhäälselt ja rõhuliselt, endal nägu punaseks värvumas. Kuuldu tabas mind šokina. Kuidas võib üks Uue Testamendi professor kõrvale heita terve ajajärgu, mis seisab ometi nii lähedal apostlite ajale? Seminari tänase juhtkonna kiituseks tuleb aga lisada, et see professor ei õpeta enam teaduskonnas.

Veel üks vahejuhtum leidis aset hermeneutika kursusel. Me arutasime niinimetatud hermeneutilise ringi kontseptsiooni, mille kohaselt tuleb piibliseletajal liikuda teksti juurest sõnaraamatu ja grammatika juurde, seejärel ette võtta tänapäevased piiblikommentaarid ning viimaks naasta teksti juurde juba kõrgemal teadmiste tasandil. Kui ma küsisin, kas poleks loomulik kaasata hermeneutilisse ringi ka kirikuisade tekstitõlgendused, näis professor olevat sellisest küsimuseasetusest lõbustatud ning tundus, et tema jaoks oli see uus mõte.

Ka õpikute, eriti just dogmaatikaõpikute tasandil sain ma üliõpilasena negatiivsete üllatuste osaliseks. Dr Francis Pieperi magnum opus «Kristlik dogmaatika» leiab paljudes konfessionaalsetes seminarides endiselt kasutamist kui suhteliselt tänapäevane (sic!) ortodoksse luterliku õpetuse esitus, ja veel ei ole selge, mis võiks selle tulevikus välja vahetada, kuigi tasapisi edeneb konfessionaalse luterliku dogmaatika sarja uute köidete väljaandmine.^[1]

Ei ole sugugi ebatavaline, et Pieperi suurteoses tsiteeritakse luterlikke teolooge palju sagedamini kui kirikuisasid. See on isegi ootuspärane. Kuid hämmastav on see, et kui esitatakse kirikuisade tsitaate (mis on ilmselt vältimatu mistahes tõsisema kolmainsusõpetuse või kristoloogia käsitluse korral), on need reeglina võetud luterliku ortodoksia ajastu teoloogide nagu Gerhardi, Quenstedti või Hollaziuse töödest, mitte otse kirikuisadelt. Jääb mulje, et oma eruditsioonile vaatamata ei vaevanud dr Pieper ennast kirikuisade lugemisega, kui just välja arvata tekstid, mida ta luges üliõpilasena. Igal juhul tundub viisist, kuidas ta oma töös kirikuisasid kasutab, et ta osundab neid enamasti kaudselt, see tähendab varaste luterlike teoloogide tööde kaudu.

Mida tähendab see võõrandumine ristiusu klassikalisest pärandist ja ainult kaudne seos varase kristliku mõtte ja töödega? On see juhuslik? Või näitab see teatud muutust selliste autorite nagu Pieper kiriklikus ja teoloogilises eneseteadvuses? (Mitte ainult J. T. Muelleri juures, kes lihtsalt esitab Pieperit kompaktsemal kujul, vaid ka värske konfessionaalse luterliku dogmaatika sarja paljudes köidetes puuduvad täiesti viited kirikuisade kirjutistele.)

Kas vene õigeusu kirikuloolasel V. V. Bolotovil oli õigus, kui ta märkis irooniliselt, et protestandi (kelle all ta pidas silmas eelkõige 19. sajandi saksa luterlast) jaoks on kõrgeim autoriteet Paulus, seejärel Luther ja viimaks tema ise?^[2] Muidugi on skeem «Paulus – Luther – mina ise» liiga lihtsustav, kuid kas see ei osuta siiski teatud nõrgale kohale, mis iseloomustab 19. ja 20. sajandi dogmaatikas aset leidnud muutusi?

Selleks et mõista, kas selline huvipuudus või ignorantsus kirikuisade ja kirikukogude suhtes iseloomustas ka esimese põlvkonna luterlasi, kas see hoiak dogmatiseeriti luterluses juba 16. sajandil või jõudis see teatud põhjustel luterlikku akadeemilisse teoloogiasse hiljem, tuleb heita pilk usutunnistus-kirjadele. Asjaolu, et Konkordiaraamat (Liber concordiae) ei käsitle seda teemat eraldi ning et paljusid nimesid ja sündmusi mainitakse en passe seoses vaidlusküsimustega, ei tee seda ülesannet just lihtsamaks.

Lutheri, Melanchthoni ja Chemnitzi positsioon

Kolm peamist Konkordiaraamatu autorit – Luther, Melanchthon ja Chemnitz^[3] – olid kiriku klassikalise pärandi suhtes üksteisele lähedasel, kuigi mitte täiesti identsel seisukohal. Kuigi käesolev ettekanne keskendub pigemini usutunnistuskirjadele tervikuna, on siinkohal siiski asjakohane peatuda üksikute autorite lugupidaval hoiakul kirikuisade ja kirikukogude suhtes.

Üldiselt on teada Lutheri vastus Rooma süüdistustele Wormsi riigipäeval: «Kui mind ei veenda pühakirja või selge mõistuse abil – sest ma ei usalda üksnes paavsti ja kirikukogusid, kuna on hästi teada, et nad on sageli eksinud ja üksteisele vastu rääkinud –, siis jään ma pühakirja tunnistuse alusel oma seisukohtade juurde ja minu südametunnistus on seotud Jumala Sõnaga. Ma ei saa ega taha midagi tagasi võtta, sest ei ole kindel ega õige talitada oma südametunnistuse vastu.»^[4]

Varane Luther kõneles pühakirjast ja mõistusest kui kahest tänavast, millest mõlemat võis teoloogilises dispuudis legitiimselt kasutada. Kirikukogusid ei saa usaldada, ja kirikuisadest ei ole siinkohal juttu.^[5] See oli Lutheri oponent Johannes Eck, kes kasutas dispuudis Lutheriga ulatuslikult kirikuisasid ja skolastikuid. Veel enam, Eck heitis Lutherile ette lausa halvustavat suhtumist kirikuisadesse. Ta esitas oma argumendid Lutheri vastu suunatud Neljasaja neljas artiklis.^[6] Eck kasutas ära seda, et Luther oli teinud kriitilisi märkusi Hieronymuse ja Gregorius Suure aadressil. Artiklis 146 ta koguni suurendas Lutheri kriitikat Esimese üleilmse kirikukogu aadressil ja laskis sellel paista teravamana, kui see tegelikult oli: «Nikaia püha kirikukogu ei tegelenud usu ja evangeeliumi, vaid inimlike traditsioonidega.»^[7]

Bolotovi järgi erines Luther hilisematest protestantidest selles mõttes, et hoiak, mis hiljem dogmatiseeriti, oli Lutheri jaoks pigemini poleemiline võte. «Protestantismis eristati formaalset ja sisulist printsiipi üpris suvaliselt… Nüüd on see saanud dogmaatiliseks printsiibiks, kuid toona oli see poleemiline printsiip, millele Luther puhuti järele andis. Kui ta hakkas paavstlastega vaidlema paavstikiriku süsteemi üle ning üritas näidata, kuidas see pühakirjast kõrvale kaldub, siis püüdsid tema oponendid kavalalt kõrvale puigelda. Nad ütlesid, et tuleb uurida kirikuisade töid – tollal aga polnud need avaldatud ning asusid laiali erinevates raamatukogudes. Sestap oli Lutheril võimatu vaidluses peale jääda ja ta oli sunnitud teatama, et ta ei tunnusta traditsiooni, vaid ainult pühakirja autoriteeti.»^[8]

Poleemilist tooni kui niisugust ei saa muidugi eitada, ja me teame hilisemast ajaloost, et Luther võis väitlustes olla vägagi poleemiline, nagu näitab tema taktikaline käik loobuda tõlgendamast Johannese evangeeliumi 6. peatükki armulaua kontekstis, siis kui Zwingli surus Marburgi kollokviumil talle peale oma arusaama Jh 6:63-st. Kuid Lutheri tegeliku seisukoha kindlakstegemisel tuleb olla ettevaatlik. See, et Luther oli traditsiooni ja eriti mõnede kirikuisade suhtes kriitiline, on üldiselt teada ega vaja kordamist. Küsimus on selles, mida see näitab. Samuti oli Lutheri arusaam pühakirja kaanonist tollal üsna tavatu ning tema umbusk Jaakobuse kirja suhtes lausa kurikuulus. Kirikuisadest oli ta kriitiline Hieronymuse^[9] ja veel suuremal määral Pseudo-Dionysiose suhtes.^[10]

Meid huvitab, milline on Lutheri suhtumine isadesse, usutunnistustesse ja kirikukogudesse nendes kirjutistes, mis võeti Liber concordiae’sse. On täiesti ilmne, et Luther hoidis kinni õpetusest, mida väljendasid vana kiriku usutunnistused ja kirikukogud. Luther lükkas tagasi vaid selle, mis tema meelest oli vastuolus evangeeliumiga, mitte «katoliikliku» või «traditsioonilise» õpetuse kui niisuguse. Samuti polnud Lutheri hoiak kirikuisade suhtes läbinisti tõrjuv. See, mis kehtib tema suhtes personaalselt, kehtib ka luterlike reformaatorite suhtes tervikuna: «Asi polnud ainult selles, et nad tahtsid tõrjuda süüdistusi hereesias. Nad soovisid eelkõige näidata oma lojaalsust üldkristlikele õpetustele näiteks kolmainsusest või inkarnatsioonist.»^[11]

Lutheriga võrreldes kasutab Melanchthon kirikuisasid palju ulatuslikumalt. Eriti rohkesti esitatakse kirikuisade argumente Augsburgi usutunnistuse apoloogias – Melanchthon lööb siin oponente nende endi relvaga. Patristilise tõendusmaterjali kasutamine polnud Melanchthoni jaoks juhuslik asi, vaid H. Fagerbergi ja P. Fraenkeli järgi see «näitab, et Melanchthoni huvi vanakiriku traditsioonide vastu püsis muutumatuna kogu tema teoloogilise karjääri jooksul».^[12] Siiski võib ka nendest usutunnistuskirjade osadest, mis on Melanchthoni kirjutatud, leida kriitilist suhtumist nii kirikuisadesse kui nende mõtteavaldustesse. Tuleme nende juurde allpool.

Melanchthoni õpilane ja noor kolleeg Martin Chemnitz jagas oma õpetaja sügavat huvi klassikalise pärandi vastu. Chemnitz uuris kirikuisasid kogu oma elu. Tema kõige viljakam periood langes ajale, kui ta töötas Königsbergi hertsogi raamatukogus.^[13] Tema tohutu eruditsioon patristilise kirjanduse alal avaldub eriti niisugustes suurteostes nagu «Kristuse kahest loomusest» ja «Hinnang Trento kirikukogule». Nendest esimene «toob esile tõsiasja, et reformaatorite kristoloogia pole muud kui pühakirja, vanakiriku usutunnistuste ja kirikuisade kristoloogia.»^[14] Teises teoses näitab Chemnitz, kuidas paavstlus oli eemaldunud vanakiriku õpetustest.

Konkordiavormel (Formula concordiae), mille üks tähtsamaid kaasautoreid Chemnitz oli, pole metodoloogiliselt võttes mingi erand. Selles osundatakse nii isasid kui üleilmseid kirikukogusid, eriti siis, kui 16. sajandi teoloogistes tülides tekkis kokkupuutepunkte vanaaja hereesiatega.

Kirikuisade tunnistuste kataloog (Catalogus testimoniorum), mida ei peeta Konkordiaraamatu ametlikuks osaks, kuid mis sellest hoolimata osutub selle ülimalt kasulikuks lisaks, on eriti hea näide patristilise tõendusmaterjali kasutamisest kiriku õpetuse küsimustes. Selles toovad Chemnitz ja kataloogi kaasautor Andreae ära kirikuisade tsitaadid, et välistada oma seisukohtade vääriti mõistmist.

Seega võib öelda, et nii Luther, Melanchthon kui Chemnitz on erinevustele vaatamata kirikuisade kirjutistega suurepäraselt tuttavad ja nad kasutavad neid mitte ainult vaidlustes keskaegse Rooma kirikuga, vaid ka võitluses reformatsiooni radikaalse tiiva vastu. Kui Lutheri ja Melanchthoni kohta võib väita, et nad said oma hariduse paavstluse all, mistõttu nad lihtsalt pidid kirikuisasid tundma õppima, siis ei saa seda öelda Chemnitzi kohta. Tema luges kirikuisasid ustava luterlasena.

Ja kui meeles pidada, et patroloogia kui vanakiriku autoreid käsitleva teoloogilise distsipliini nimetus tuleb kasutusele just luterlaste ja nimelt Johann Gerhardi juures, kes esimesena avaldas 1653. aastal selle nimetuse all oma töö^[15], siis asetub kõik oma kohale. Meil tuleb tunda nii kirikuisasid kui kirikukogusid, et ühineda hilise Lutheri kriitikaga paavstlaste aadressil, «kes karjuvad kirikuisadest ja kirikukogudest neid tegelikult tundmata».^[16]

Üleilmsed kirikukogud usutunnistuskirjades

Kui usutunnistuskirjades viidatakse kirikukogule, siis peetakse enamasti silmas kaasaegset kirikukogu, mille kokkukutsumist evangeelne partei soovis. Sellega seoses käsitlesid reformaatorid paavstide ja kirikukogude õiget vahekorda: «Kirikukogude otsused ei ole paavstide, vaid kiriku otsused.»^[17] Kui silmas pidada kontsiliaarset liikumist varasemas kirikuloos, ei olnud nende positsioonis midagi ebatavalist.

Meie käsitlus piirdub vanaaja kirikukogudega. Tõepoolest, usutunnistuskirjad esitavad nende otsuseid igati legitiimsete tõenditena: «nagu seda kinnitavad ka vanaaja kirikukogud ja püha Cyprianuse aeg.»^[18]

Kuigi Konkordiaraamat on evangeelse-luterliku kiriku autoriteetne usutunnistuslike dokumentide kogumik, ei täida ta luterlikus teoloogias kirikuseaduse rolli. Seetõttu ei loetleta seal ammendavalt kõiki normatiivseid kirikukogusid, vaid mainitakse neid seoses teatud konkreetse dogmaatilise või praktilise küsimusega.

Luterlike dogmaatikute, nende seas Konkordiaraamatu ühe autori Martin Chemnitzi erinevates töödes on mainitud ja viidatud kõik seitse üleilmset kirikukogu, mida tunnustavad nii lääne- kui idakirik.^[19] Kuid Konkordiaraamatus piirdutakse vaid kolme kirikukoguga, mis olid kiriku teoloogia ja praktika kujunemisel eriti olulised – need on Esimene üleilmne kirikukogu Nikaias (325), Kolmas üleilmne kirikukogu Efesoses (431) ja Neljas üleilmne kirikukogu Chalkedonis (451). Nende kõrval on Teine üleilmne kirikukogu esindatud usutunnistuskirjades kaudselt, Nikaia usutunnistuse teksti näol, mida õigupoolest tuleks nimetada Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuseks. Võimalik, et lauses «Sest sellised ja teised sellesarnased eksiarvamused on juba vanakiriklikel kirikukogudel täiesti õigustatult kõrvale heidetud» viitab Formula concordiae Kuuendale üleilmsele kirikukogule, kuigi seda ei nimetata otseselt.^[20] Usutunnistuskirjades viidatakse kirikukogudele nii dogmaatilistel kui kirikuõiguslikel kaalutlustel. Luterlikud usupuhastajad osutavad neile, kui nad käsitlevad kolmainsusõpetust ja kristoloogiat, s.t teemasid, mis algselt olidki üleilmsete kirikukogude kokkukutsumise põhjuseks.

Augsburgi usutunnistus (CA) algab viitega Esimesele üleilmsele kirikukogule.^[21] Vaadelgem seda lähemalt. Näib, et seda viidet võib käsitleda mitte ainult CA I artikli kontekstis, vaid lausa kogu dokumendi kui katoolse kiriku usutunnistuse alusena. CA sissejuhatus mainib erinevate osapoolte olemasolu õhtumaises kirikus; seega peab viide Nikaia ususümbolile rõhutama õpetuslikku järjepidevust vana õigeuskliku kiriku ja Wittenbergi usutunnistajate vahel.

Miks aga on see viide Nikaia kirikukogule võetud Augsburgi usutunnistusse? Sellel võib olla kaks põhjust – teoloogiline ja poliitiline. Poliitiline põhjus võis öeldavasti olla see, et Nikaia usutunnistusel oli Pühas Rooma Keisririigis ametlik staatus. Euroopas ei oleks lubatud tegutseda mitte ühelgi kirikuparteil või rühmitusel, kes oleks sellest usutunnistusest lahti öelnud. Selle seletuse kohaselt võeti see samm ette puhtalt poliitilistel põhjustel ja selle alusel ei saavat tõendada usupuhastajate ustavust vana kiriku dogmadele.^[22]

Kuid võis olla veel üks otsene põhjus, miks see viide võeti CA-sse. Nagu öeldud, heitis Lutheri oponent Johannes Eck reformaatorile ette Nikaia kirikukogu mustamist. Ta läks koguni nii kaugele, et süüdistas Lutherit kolmainsuse dogmast lahtiütlemises. Nii tuli Melanchthonil see valesüüdistus kohe alguses ümber lükata.

Seletused, mis keskenduvad poliitilistele põhjustele, ei suuda näha Nikaia kirikukogu mainimise positiivset aspekti CA üldise tonaalsuse taustal. Augustana on veel põhimõtteliselt ühtse õhtumaise kiriku usutunnistus, mitte aga kusagil kristlaskonna äärealal eksisteeriva väikese vähemuse sektantlik dokument. Vastupidi, ta esitab innukalt kiriku usku, mis on kooskõlas mitte ainult pühakirja, vaid ka una sancta puhta õpetustraditsiooniga. Seda väljendatakse selgesti CA lõpuosas: «meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga».

Siinkohal tuleb teha üks märkus seoses CA I ladinakeelse tekstiga. Werner Elert nimelt väidab, et «just siin tehti viga, kui üksteisega seoti määrus (decretum) ja «see, mida tuleb uskuda» (credendum).» Ta ütleb koguni, et «siin näib usupuhastuse laevuke, mis äsja oli merele purjetanud, tagasi pöörduvat keskaja kiriku sadamasse.»^[23]

Kogu lugupidamise juures Werner Elerti vastu pean Augustana kohta siiski märkima, et siin kasutavad luterlikud usutunnistajad lihtsalt katoliku kiriku jaoks traditsioonilist sõnastust, mida ei peetud mingil juhul vaidlustatavaks. Ütleb ju ka Athanasiuse usutunnistus: «Igaühel, kes tahab õndsaks saada, peab eelkõige olema katoolne usk… See on katoolne usk. Kes sellesse ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või õndsaks saada.»^[24]

Augsburgi usutunnistuse apoloogias (Ap VIII, 42) mainitakse Nikaia kirikukogu seoses ülestõusmispüha kalendriküsimuse lahendamisega.^[25] Traktaat paavsti võimust ja primaadist (Tr 12) kõneleb sama kirikukogu otsusest jagada Aleksandria piiskopi ja Rooma piiskopi võimupiirid idas ja läänes.^[26] Edasi mainib Traktaat (Tr 13) jälle Nikaia kirikukogu seoses kaanoniga piiskopivalimiste kohta, et piiskop tuleb ametisse valida oma koguduse poolt naaberpiiskoppide juuresolekul.^[27] Tr 17 mainitakse, et Rooma piiskop ei juhatanud ei Nikaia ega mitmeid teisi kirikukogusid.^[28] Siin kasutab Melanchthon näitena vana kiriku kanoonilist korda, et seista vastu keskaegsele paavstlusele, mis tema hinnangul oli välja kujunenud hoopis hilisemal ajal.

Efesose kirikukogul oli otsustav tähendus kristoloogiale. Formula concordiae (SD VIII, 59) väidab, et Johannese evangeeliumi 6. peatüki alusel «võttis ka Efesose kirikukogu vastu otsuse, et Kristuse lihal on vägi elavaks teha». FC SD VIII, 76 mainib sama asja, öeldes, et Kristuse «ihu on tõeline elavaks tegev roog ja et tema veri on tõeline elavaks tegev jook, nagu tunnistasid 200 kirikuisa Efesose kirikukogul». Siin viidatakse kirikukogu 11. kaanonile.

Kõneldes Neljandast üleilmsest kirikukogust märgib Hermann Sasse, et «kuigi Chalkedoni otsuse tekst ei sisaldu meie usutunnistuskirjades, väljendub selle õpetuslik sisu Athanasiuse usutunnistuses ja leiab kinnitust Augsburgi usutunnistuses ja Konkordiavormelis».^[29] Usutunnistuskirjade kolmest viitest Neljandale üleilmsele kirikukogule on kaks seotud kristoloogia ja üks kanoonilise kirikukorraga. Nimelt selgitab Melanchthon Traktaadis (Tr 19) selle kirikukogu suhtumist paavsti üldisesse primaati.

Mis puutub dogmaatikat käsitlevatesse viidetesse, siis Formula concordiae (SD VIII, 46) osundab kuulsat fraasi paavst Leo tomus’est: «…üks loomus toimib osaduses teisega, kumbki vastavalt sellele, mis on talle iseloomulik.»^[30] Seda kasutati Zwingli alleosis’e õpetuse tõrjumiseks.

Teine viide leidub Formula concordiae SD VIII, 18, kus lükatakse tagasi Nestoriose õpetus Kristuse kahest loomusest kui kahest kokkuliimitud lauast. Chemnitz ütleb siin: «Seistes vastu sellele hukkamõistetud väärõpetusele, on kristlik kirik alati ja igal ajal uskunud ja arvanud, et jumalik ja inimlik loomus on Kristuse isikus ühendatud nii, et nende vahel valitseb tõeline osadus, mis ei seo loomusi kokku mitte üheks loomuseks, vaid (nagu kirjutab Luther) üheks isikuks ja selle isikulise ühenduse ja osaduse pärast on vanakiriklikud õpetajad tihti, nii enne kui ka pärast Chalkedoni kirikukogu, kasutanud mõistet mixtio, segunemine, õigesti ja eristavalt…» Nagu ka eelmise viite puhul, käsitleb Chemnitz seda teemat lähemalt oma töös «Kristuse kahest loomusest».

Usutunnistuskirjade suhtumine kirikuisadesse

Kuigi võib väita, et usupuhastajad suhtusid varasemasse traditsiooni holistiliselt ning erinevalt hilisematest kirikuisadest ja teoloogidest puudus neil romantiseeriv arusaam vanaaja kirikuisadest, piirdub meie käsitlus siinkohal vaid üleilmsete kirikukogude ajastuga ega puuduta keskaegseid skolastilisi teolooge, keda tuleks eraldi lähemalt vaadelda, mis aga käesoleva ettekande raames on võimatu.^[31]

Usutunnistuskirju valitseb arusaam, et evangeelne õpetus ei ole vastuolus kirikuisadega, kelles võib näha kiriku tõe ehtsaid kandjaid: «Kuna see põhineb selgelt Pühakirjale ja ei ole, nii palju kui on kirikuisade kirjutistest võimalik välja lugeda, vastuolus ka üldise kristliku, isegi mitte Rooma kiriku õpetusega».^[32] Loomulikult peavad nii kirikuisad kui moodsad teoloogid alistuma pühakirjale^[33], kuid selles, milles nad ei lähe pühakirjaga vastuollu, tuleb nende autoriteeti tunnustada. Kuid nagu öeldud, ei pruugi nende tööd ja seisukohad iseenesest olla aluseks kiriku õpetusele.^[34] Lutheri seisukoht selles küsimuses lähtus tema mittenõustumisest surnute eest peetavate missadega, millel puudub alus pühakirjas, kuigi Augustinus jutustab, kuidas tema ema palus, et teda altarisakramendi pühitsemisel meeles peetaks.^[35]

Niisiis on väljaspool kahtlust, et usutunnistuskirjade autorid võisid olla – ja olidki – kirikuisade suhtes kriitilised. Vahest kõige ilmekam näide on Melanchthoni mõtteavaldus, et kirikuisad «olid inimesed ja võisid vääratada ja eksiteele sattuda.»^[36] Ja nii nagu eelnevalt tsiteeritud Lutheri seisukoht, puudutas ka see missaohvrit surnute eest. Selles küsimuses olid luterlikud usutunnistajad absoluutselt järeleandmatud ega sallinud mingisuguseid kompromisse. Olgu märgitud, et Melanchthoni kriitika objektiks on siin «põhjendused enamasti Gregoriuselt ja hilisematelt autoritelt», kellele ta vastandab varasemad kirikuisad, kes ei teadnud midagi missa toimest ex opere operato.^[37]

Seda, kuidas usutunnistuskirjades kirikuisasid kasutatakse, võib kõige paremini mõista siis, kui vaadata, kui suurt tähelepanu neile pühendatakse. Kirikuisadest osundatakse kaugelt kõige enam Augustinust, eriti Melanchthoni poolt. Alljärgnevas on lisatud usutunnistuskirjades viidatud kirikuisade loend, alustades enim mainitutest:

Augustinus – 40
Hieronymus – 14
Ambrosius – 11
(sh Pseudo-Ambrosius ehk Ambrosiaster ja üks täpsustamata viide)
Gregorius Suur – 10
Cyprianus – 9
Johannes Kuldsuu – 8
Hilarius – 5
Epiphanios – 4
Irenaeus – 4
Aleksandria Kyrillos – 3
Gelasius – 2
Kaisarea Basileios – 2
Leo I – 2
Origenes – 2
Aleksandria Dionysios – 1
Beda Venerabilis – 1
Damaskuse Johannes – 1
Kaisarea Eusebios – 1
Justinus Märter – 1
Nazianzose Gregorios – 1
Nyssa Gregorios 1
Rooma Clemens – 1
Tertullianus – 1
Theodoretos – 1
Theodoros – 1

Lisaks nimetatakse järgnevaid vanakiriku tegelasi, eriti Rooma-vastase poleemikaga seoses:

Laurentius – 3
Antonius – 2
Cornelius – 2
Sebastianus – 2
Aerius – 1
Justinianus – 1
Nursia Benedictus – 1
Sabinus – 1
Vigilantius 1

Mõnesid neist, nagu Laurentius ja Sebastianus, mainitakse vaid näidetena ebauskliku rahva seas levinud pühakutekultusest, mis kujunes välja keskaegses katoliikluses.^[38]

Kuid meie käsitlus oleks ebatäielik, kui me ei võtaks vaatluse alla valeõpetajate leeri. Neid, kes eitavad kiriku normatiivset õpetust, nimetatakse hereetikuteks ja skismaatikuteks. Konkordiaraamatus mainitakse neist paljusid. Veel enam, tegelikult võib usutunnistuskirjades nimetatutest koostada peaaegu täieliku hereetikute nimekirja. Mõningatel juhtudel ei mainita ketseri enda, vaid tema järgi poolehoidjatele antud nime, nagu näiteks valentiniaanid, samosateenid, ariaanid, eunomiaanid, novatsiaanid, donatistid. Neid vanu hereesiaid hukka mõistes seovad usutunnistuskirjad end taas kord vana katoolse kirikuga.

Hereetikutest ja teistest vanaaja usuvaenlastest nimetatakse järgmisi (arvesse on võetud ka nende järgi nimetatud hereesiad):

Pelagius – 5
Mani – 4
Jovinianus – 3
Samosata Paulus – 3
Areios – 2
Kelsos – 1
Donatus – 2
Nestorios – 2
Eunomios – 1
Eutyches – 1
Januarius – 1
Julianus Apostata – 1
Markion – 1
Novatianus – 1
Valentinus – 1

Seda loetelu vaadates võib öelda järgmist. Väide, et mõne kirikuisa tsiteerimine osutab lihtsalt sellele, kuidas vastuoludes Roomaga domineerisid poliitilised küsimused, ei vasta tegelikkusele. Kui hoolikalt vaadelda kirikuisade tsitaate usutunnistuskirjades, siis on selge, et usupuhastajate jaoks olid kõige olulisemad just õpetusküsimused. Nad osutasid kirikuisadele kui tunnistajatele toetamaks õpetust, mida nad pidasid pühakirjapäraseks. Mõnikord tuli Konkordiaraamatu autoritel viidata kirikuisadele ka näitamaks, et nad pole süüdi selles, mida Rooma neile ette heitis.

Enamik usutunnistuskirjades mainitud kirikuisasid on väga tuntud, isegi sedavõrd, et nende loetelu võiks olla aluseks mistahes moodsale kirikuloo või eriti dogmadeloo õpikule. Teoloogid, piiskopid, kirikuloolased – see loend näitab meile esimeste sajandite kirikuelu kogu tema keerukuses.

On endastmõistetav, et tähelepanu pööratakse eelkõige lääne kirikuisadele, kuid samas on hämmastav, et üsna sageli osundatakse ka ida kirikuisasid. Mõistagi oli kirikulõhe ida ja lääne vahel tolleks ajaks juba teostunud, kuid usupuhastajad kasutasid ka kreeka kiriku näidet vastandumisel Rooma väitele, et väljaspool paavstlust ei saa olla õiget, tõelist kirikut.

On iseloomulik, et nendesse kirikuisadesse, keda tsiteeritakse ulatuslikult nagu näiteks Augustinus ja Hieronymus, suhtutakse nii positiivselt kui negatiivselt. Seega suhtusid usupuhastajad kirikuisadesse ühtaegu nii lugupidavalt kui kriitiliselt.

Usutunnistuskirjad ei kasuta kirikuisasid mitte ainult poleemikas roomakatoliiklaste partei, vaid ka krüptokalvinistide ja kõigi radikaalsete hereesiate vastu. See on oluline, kuna selles valguses ei ole võimalik väita, et usutunnistuskirjad osundavad kirikuisasid ainult selleks, et tõrjuda Rooma rünnakuid luterlike seisukohtade vastu.

Viimaks, ka hereetikute loend on väga iseloomulik. See rõhutab juba iseenesest evangeelsete teoloogide seisukohta dogmade küsimuses ja näitab samuti seda, et suhtumises kiriku traditsiooni valisid nad klassikalise kristliku lähenemise.

Kirikuisad ja kirikukogud Tunnistuste kataloogis

Konkordiavormeli nappe viiteid kirikuisadele ja kirikukogudele täiendab rohkearvuline kirikuisade tsitaatide kogu Tunnistuste kataloogi näol. Seda ei peeta Konkordiaraamatu ametlikuks osaks, kuid sellele vaatamata on tegemist tänuväärse abimaterjaliga, mis peab kinnitama usutunnistuskirjade sisu kiriku kontsiliaarse ja patristilise traditsiooni abil.

Tunnistuse kataloogis osundatakse nii üleilmseid kirikukogusid kui vanaaja kirikuisasid. Seda võib pidada ka Martin Chemnitzi teose «Kristuse kahest loomusest» lühiversiooniks. Me leiame sealt Efesose kirikukogu 4., 5., 6. ja 12. kaanoni, paavst Leo tomus’e, Chalkedoni usuvormeli. Chemnitzi järgi on mainitud kaks kirikukogu just need, «millega kõik pühad isad nõustuvad».^[39]

Tunnistuste kataloogi eesmärk on selgesti väljendatud. See peab näitama, et Konkordiaraamat ei juuruta kirikus uusi või võõraid õpetusi. Konkordiaraamat väidab kristoloogiat käsitledes, et ta õpetab just nii nagu «vanaaja puhas kirik, isad ja kirikukogud on kõnelenud». Isegi kataloogi deskriptiivne keelekasutus on paljuütlev: «vanaaja puhas kirik ja isad», «vanaaja õiged kirikukogud».^[40] See on tekstile iseloomulik sõnakasutus. Esimest nelja üleilmset kirikukogu peetakse põhjapanevaks – öeldakse, et kataloog kasutab tõendeid «esmalt pühakirjast ja seejärel vanaaja õigetelt kiriku õpetajatelt, iseäranis nendelt isadelt, kes neljal peamisel üleilmsel kirikukogul kristlikule kirikule teed näitasid».

Peab veel kord rõhutama, et poleemika sihtmärk ei ole roomakatoliku partei, vaid pigemini krüptokalvinistid, nagu armulaua ja kristoloogia kohta käiv materjal FC VII ja VIII ilmekalt näitab.

Kokkuvõtteks

On aabitsatõde, et usutunnistuskirjades on tähtsal kohal nii üleilmsed kirikukogud – eriti need, mis formuleerisid olulisi dogmasid –, kui vanaaja kirikuisad – eriti need, kes sõnastasid kristliku õpetuse kolmainsusest, Kristusest ja armust. Paraku tuletab asjade kurb seis moodsas luterluses meile meelde, et me peame nende juurde ikka ja jälle tagasi pöörduma, et vältida täielikku eemaldumist usutunnistuskirjade algsest kontekstist. Selles mõttes on õige tähelepanek, et «usutunnistuskirjad kiitsid heaks [klassikalise] triniteediõpetuse ja kristoloogia ning kordasid seda taas uues, usupuhastuse kontekstis».^[41]

Eelnevas nägime, et luterlike sümboliraamatute autorid tundsid kirikuisasid. Nad olid teadlikud una sancta pikast ajaloost. Kuid tänases olukorras on vaja enam kui lihtsalt nõustumist tõsiasjaga, et usutunnistuskirjades kasutatakse ja osundatakse ulatuslikult kirikuisasid. See peab ka meile juhiseks olema. Kuid õige õpetuse järgimiseks tuleb meil tunda selle klassikalist kuju.

See tähendab, et meie seminarides peavad kirikuisad ja kirikukogud olema senisest palju olulisemal kohal. Tõeliselt konfessionaalne luterlike vaimulike väljaõpe jääb ilma kohustusliku patristika kursuseta äärmiselt puudulikuks. See eeldab, et loetaks kirikuisade endi tekste ja mitte ainult õpikuid nende elu ja tegevuse kohta. Niisamuti tuleks ilmikute tasandil pöörata suuremat tähelepanu nii kirikuisadele ja kirikukogudele kui ka võitlustele, mida kirikul tuli minevikus võidelda. Ma usun, et isad ja kirikukogud väärivad palju olulisemat kohta ka meie jutlustes ja õpetuses, nii et mitte ainult pastorid ja õpetajad, vaid ka ilmikud tunneksid meie ühist pärandit ja hindaksid seda senisest rohkem. See oleks eriti kasulik traditsiooniliselt katoliiklikul või õigeusklikul maal elavatele luterlastele, et me koduneksime usutunnistuste, kirikuisade ja kirikukogudega ja näeksime neid meie oma kiriku minevikupärandina, mille tulemusena me võiksime vabaneda sellest sisemisest kompleksist, et meil kui luterlastel pole õiget arusaamist kiriku ajaloolisest ja katoolsest dimensioonist. See eesmärk on seda väärt, et meie tänases olukorras selle poole püüelda.

Kuue aasta eest oli mul võimalus osa võtta silmaringi laiendavast ringsõidust Kreekas ja Türgis, kus me külastasime Pauluse misjonireisidega seotud paiku. Neist üks tähtsamaid oli Efesos. Pärast tutvumist väljakaevatud kohtadega läksime vaatama Maarja kiriku varemeid, kus kunagi peeti Kolmas üleilmne kirikukogu, mis mõistis hukka Nestoriose ja kaitses neitsi Maarjale omistatud tiitlit Theotokos (Jumalasünnitaja). Kuna see ei asu tavapärasel turismimarsruudil, ühines meiega vaid väike hulk inimesi. Meie rühma liikmed – suuremalt osalt tublid ja vagad luterlased – ei olnud sellest kohast huvitatud ega tahtnud seda vaatama tulla. Neid huvitas hoopis lähedal asuv vaibatöökoda, kust võis osta aasiapäraseid vaipu. Efesose kirikukogu tähtsus kristoloogilise dogma sõnastamisel, millel on oluline roll ka luterlikus õpetuses – sellest polnud neile räägitud. Nad polnud sellest kuulnud ega tundnud selle vastu huvi. Ma usun, et kui me revideerime oma suhtumist kirikuisadesse ja kirikukogudesse, nagu nad esinevad nii luterlikes usutunnistuskirjades kui klassikaliste luterlike teoloogide töödes, aitab see koguduseliikmeid mitte üksnes paremini mõista kiriku austusväärset ajalugu, vaid ka palju selgemini evangeeliumi sõnumit.

Tõlkinud Veiko Vihuri

Ettekanne The Usage of Ecumenical Councils and Church Fathers in the Book of Concord peeti 17. juunil 2008 Klaipedas toimunud luterlikul teoloogiakonverentsil.

Aleksei Streltsov (s. 1973) on Siberi Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik, ordineeritud EELK-s 1997. a diakoniks ja 2001. a preestriks. Ta on Novosibirski luterliku teoloogiaseminari rektor

 

[1] Franz August Otto Pieper (1852–1931) oli saksa päritolu ameerika konfessionaalne luterlik teoloog ja pastor. Tema 3-köiteline Christliche Dogmatik ilmus aastatel 1917–1924, inglise keeles 1950–1953. Tõlkija märkus.

[2] V. V. Bolotov, Lektsii po istorii drevnej tserkvi. Kahjuks on see sada aastat tagasi ilmunud teos kättesaadav ainult vene keeles.

[3] Muidugi mõista kuulusid Konkordiavormeli (Formula concordiae) koostajate hulka lisaks Chemnitzile ka Andreae, Selnecker, Musculus, Korner ja Chytraeus, kuid näib, et just Chemnitz oli vastutav nende osade eest, milles tsiteeritakse kirikuisasid.

[4] Tsiteeritud LW 32:109–13 järgi. Vt ka WA 7:814–57.

[5] Poleemikas paavstlike dekreetide vastu seab Luther kirikuisade arvamused kõrvuti evangeeliumiga, isegi kui ta kasutab oma oponentide sõnu.

[6] Sources and Contexts of the Book of Concord, ed. by Robert Kolb and James A. Nestingen, 31–82.

[7] Sources and Contexts, 51. De votis monasticis iudicium, WA 8:617; LW 44:316. Kui võtta arvesse Lutheri kirjutise kontekst tervikuna, ei tundu kriitika sugugi nii terav.

[8] V. V. Bolotov, Sobranie tserkovno-istoritšeskih trudov, tom II (Moskva: Martis, 2000), 36.

[9] Sellele vaatamata kasutab Luther Schmalkaldia artiklites Hieronymust positiivse näitena – SA II, 4:9 («Nagu kirjutab püha Hieronymus, et Aleksandrias valitsesid piiskopid kirikuid koos ja ühiselt, nii nagu seda tegid apostlid ja seejärel kõik piiskopid kõikjal kogu kristlaskonnas…») ja III, 10:3 («Niisamuti kirjutab püha Hieronymus Aleksandria kirikute kohta, et neid valitsesid alguses preestrid ja jutlustajad ühiselt, ilma piiskoppideta»). Vt Holsten Fagerberg, A New Look at the Lutheran Confessions 1529–1537, 49.

[10] Ka Melanchthon on Dionysiose suhtes väga kriitiline, öeldes Traktaadis paavsti võimust ja primaadist, et «tema puhul on tegemist uuema aja väljamõeldud autoriga» (Tr 71).

[11] Willard Dow Allbeck, Studies in the Lutheran Confessions, 53. Kuigi see on öeldud Augsburgi usutunnistuse kohta, võib seda laiendada luterlaste üldisele suhtumisele kirikuisadesse 16. sajandil.

[12] P. Fraenkel (1961), osundatud Fagerbergi järgi, 45.

[13] Martin Chemnitz, On the Two Natures in Christ (trans. by J. A. O. Preus), 11.

[14] Ibid., 11.

[15] Johannes Quasten, Patrology, vol. I, 1.

[16] «Kontsiilidest ja kirikutest», III, LW 41:143.

[17] Traktaat paavsti võimust ja primaadist (Tr), 56.

[18] Schmalkaldia artiklid (SA), II, 4.

[19] Üleilmsed ehk oikumeenilised kirikukogud on: 1) Nikaia I kirikukogu aastal 325, 2) Konstantinoopoli I, 381, 3) Efesose, 431, 4) Chalkedoni, 451, 5) Konstantinoopoli II, 553, 6) Konstantinoopoli III, 680/681, 7) Nikaia II, 787. Tõlkija märkus.

[20] Formula concordiae, Solida declaratio (FC SD), VIII, 62.

[21] CA I: « Nikaia kirikukogu otsuse kohaselt õpetatakse ja usutakse üksmeelselt, et on ainult üksainus jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes seda tõeliselt on…» Tõlkija märkus.

[22] See on Pleijeli seisukoht, vt Fagerberg, 47.

[23] Werner Elert, The Structure of Lutheranism, 202. Elert peab silmas seda, et CA I ladinakeelne tekst näib oma sõnavalikuga («decretum Nicaenae synodi… credendum esse») andvat usule kirikuseaduse iseloomu, tehes vabast usust kohustava jõuga seaduse. Tõlkija märkus.

[24] «Quinque vult salvus esse, ante omnia opus est, ut teneat catholicam fidem… Haec est fides catholica, quam nisi quisque fideliter firmiterque crediderit, salvus esse non poterit.» Tõlkija märkus.

[25] Ap VIII, 42: «Enne Nikaia kirikukogu tähistasid inimesed ülestõusmispühi eri aegadel, aga see erinevus ei kahjustanud usku. Hiljem võeti vastu otsus, et meie ülestõusmispühad ei langeks kokku juutide paasapühaga. Apostlid aga käskisid kogudustel pidada ülestõusmispühi koos juudi usust pöördunud vendadega. Nii jäid mõned rahvad ka pärast Nikaia kirikukogu kindlaks selle tava juurde  ja pidasid ülestõusmispühi koos juutidega.» Tõlkija märkus.

[26] Tr 12: «Nikaia kirikukogu otsustas, et Aleksandria piiskop juhib Hommikumaa kirikuid ja Rooma piiskop juhib Rooma lähedasi kirikuid (suburbanos), s.t neid kirikuid, mis asuvad Õhtumaal Rooma provintsides.»

[27] Tr 13: «Samuti määras Nikaia kirikukogu, et piiskopid tuleb valida kirikute enda poolt mõne teise naabruskonna piiskopi või piiskoppide juuresolekul.» Tõlkija märkus.

[28] Tr 17: «Varasemal ajal on välja kuulutatud ja peetud palju kirikukogusid, mille eesistujaks pole olnud Rooma piiskop, nagu näiteks Nikaia kirikukogu ja mitmed teised. Ka see tõestab veel kord, et kirik ei tunnustanud sel ajal Rooma piiskopi primaati või ülevõimu.» Tõlkija märkus.

[29] Hermann Sasse, We confess Jesus Christ, 61.

[30] Kogu lõik kõlab nõnda: «Teiseks, mis puudutab Kristuse ameti täitmist, siis ei tegutse ega toimi tema isik mitte ainult ühes loomuses, ühega, ühe läbi või kohaselt, vaid mõlemas loomuses, mõlemaga, mõlema läbi või, nagu ütleb Chalkedoni kirikukogu, üks loomus toimib osaduses teisega, kumbki vastavalt sellele, mis on talle iseloomulik. Niisiis ei ole Kristus meie vahemeheks, lunastajaks, kuningaks, ülempreestriks, peaks, karjaseks jne. mitte ainult ühes loomuses, olgu see siis jumalik või inimlik loomus, vaid mõlemas loomuses; nagu seda õpetust on mujal põhjalikumalt käsitletud.» Tõlkija märkus.

[31] Siiski võib lisada, et näiteks Apoloogia tõstab positiivselt esile ka mõningaid keskaegseid pühakuid: «Antonius, Bernard, Dominicus, Franciscus ja teised pühad isad valisid teatud eluviisi, kas õpingute või muude kasulike harjutuste pärast. Sealjuures uskusid nad, et nad on usu läbi Kristuse pärast õigeks arvatud ja neil on armuline Jumal, mitte nende enda harjutuste pärast. Aga paljud ei ole seepeale järginud mitte kirikuisade usku…» (Ap IV, 211). Tõlkija märkus.

[32] CA I osa kokkuvõte.

[33] FC Epitome, 2: «Ülejäänud, nii endisaegsete kui ka uute õpetajate, mis nime nad ka iganes ei kannaks, kirjutisi ei tohi aga Pühakirjaga võrdseteks pidada, vaid nad kõik peavad olema sellele allutatud ja neid ei või käsitleda teisiti ega hinnata rohkem kui tunnistajaid, kelle puhul [on näha], kuidas ja milliseis paigus see prohvetite ja apostlite õpetus pärast apostlite aega säilinud on.»

[34] SA II, 15: «See ei kõlba, et pühade kirikuisade teod või sõnad muudetakse usuartikliteks.»

[35] Augustinuse ema ütles surivoodil olles oma poegadele: «Palun teilt vaid seda, et te Issanda altari juures mind meenutaksite, kus te ka oleksite!» (Augustinus, Pihtimused IX, 11:27 – Ilmar Vene tõlge, 1993/2007.) Luther seevastu ütleb SA II, 15: «Aga selliseid asju ei saa nad kaugeltki mitte Augustinuse abil tõestada. Ja kui nad kord selle puhastustule missade laada ära lõpetavad, millest püha Augustinus unistadagi ei osanud, oleme me nõus nendega arutama, kas püha Augustinuse sõna on ilma kirjakohtadeta vastuvõetav ja kas sakramendi juures tuleb surnuid mälestada.» Tõlkija märkus.

[36] Ap XXIV, 95.

[37] Kõnealune lõik Ap XXIV, 95 kõlab: «Mis puutub aga sellesse, et vastased toovad põhjenduseks kirikuisade arusaama ohvriannist surnute eest, siis me teame, et vana aja kirikuisad kõnelesid surnute eest palvetamisest, mida me sugugi ära ei keela, aga Issanda armulaua jagamist surnute eest ex opere operato ei kiida me heaks. Ja, olgugi et vastastel on põhjendused enamasti Gregoriuselt ja hilisematelt autoritelt, seame meie neile vastu kõige selgema ja kindlama Pühakirja. Ja ka kirikuisade keskel valitsevad suured erinevused. Nad olid inimesed ja võisid vääratada ja eksiteele sattuda. Samas kui nad praegu ellu ärkaksid ja näeksid oma ütlusi selliste suurepäraste valedega ümbritsetult, mida vastased opus operatum’i kohta õpetavad, siis seletaksid nad neid ka ise hoopis teistmoodi.» Tõlkija märkus.

[38] Näiteks Luther kirjutab Suures Katekismuses: «Samuti vaata seda, mis me siiamaani paavstluse all pimeduses oleme teinud ja korda saatnud. Kui inimesel valutas hammas, siis ta paastus ja austas püha Apollooniat; kui ta kartis tulekahju, siis tegi ta abimehe pühast Laurentiusest; kui ta aga kartis katku, siis ta andis tõotuse pühale Sebastianusele või Rochusele, ja selliseid jubedusi on veel lugematul hulgal, sest igaüks valis endale välja oma pühaku, kummardas seda ja palvetas hädades abisaamiseks selle poole“ (SK I, 1:11). Melanchthon ütleb Apoloogias: „Haritud inimeste seas valitseb ka selline eksiarvamus, et iga pühaku hooleks on usaldatud teatud kindel valdkond, näiteks et Anna kingib rikkust, Sebastianus kaitseb katku eest, Valentinus ravib langetõbe ja Püha Jüri kaitseb ratsanikke» (Ap XXI, 32). Tõlkija märkus.

[39] Concordia Triglotta, 1111.

[40] Concordia Triglotta, 1107.

[41] Günther Gassmann, Scott Hendrix, Introduction to the Lutheran Confessions, 65.

Aga küsime kõigepealt: mida mõtleme me, kui kõneleme Jumala riigist või palvetame selle pärast?

Maa peal on juba olnud palju riike ja on neid praegugi palju. Muistsest ajast peale siiamaani. Juba tuhandeid aastaid enne Kristust ja nüüd – ligi kaks tuhat aastat pärast teda. Selle aja jooksul on olnud vägevaid ja vanu kultuurriike: Hiina, Egiptuse, Aleksander Suure, Džingis-khaani, Cäsari ja Napoleoni. Suure maailmasõja tagajärjel tekkis juurde palju uusi suuremaid ja vähemaid rahvusriike. Eestigi sai uuesti vabaks. Paljud riikidest, suurist ja vägevaist, on kadunud. Paljud on jäänud püsima. Teiste riikide hulgas püsib ka Rooma paavsti kirikuriik ikka edasi. Loodame, et meie väike, aga armas omariik ka püsiks aegade lõpuni.

Mida ütleb meile aga see ajalooline tõsiasi, et riike on olnud palju, et ühed kaovad, teised tekivad? Küll seda, et ükski neist ei ole olnud ega ole Jumala riik, taevase Isa taevariik. Jumal on ju esimene ja viimne, A ja O. tema riik ei või seepärast olla üks või teine maistest muutlikest riikidest.

Jumala riik on seal, kus ta nime peetakse pühaks, kus tunnistatakse ta tahtmist, kus teda lastakse valitseda ja juhtida. See ilmnes Jeesuse Kristuse elus. … Kristus on siis kuningas kõige maailma üle. Õigupärast peaksid kõik kristlased teadlikult pühitsema Kuningas-Kristuse püha.

Nüüd ütleb see maailmade kuningas Jeesus Kristus, kui Pilaatus temalt küsis, kas ta on juuda rahva kuningas: «Jah olen.» Aga: «Minu riik ei ole mitte sellest maailmast.» (Joh. ev. 18, 33. 36. 37.) Sellega on öeldud, et Jumala riik ei ole mingi maailmariik, mida meie, inimesed, rahvad, oma jõupingutustega viimselt ellu kutsume, loome, organiseerime, paneme maksma, sündigu see siis sõja kaudu, enamuse otsusega või diktaatorlikul teel. Ei ükski  maapealne riik ega selle vorm, ei kirikki ega selle kuju, ega ka paavsti kirikuriik pole Jumala riik. Nad kõik on ju ka siit maailmast, inimeste käte töö; nad kõik muutuvad, tekivad ja kaovad.

Jumala riik pole siit maailmast, nagu Jumal ja Jeesus Kristus ei ole siit maailmast. Jumala riik asetseb kõrges ja pühas paigas. Jumal ise paneb oma riigi maksma. Jumal ise teostab selle. Jumal ise valitseb!

+ + +

Vaadakem sellele kuningate kuningale, isandate Issandale, ja me mõistame: tema oli teadlik selles, mis see tähendab, kui tuleb palvetada: «Sinu riik tulgu!» Sellele palvele andis tema kogu oma eluga sisu; see polnud utoopia, mõttekujutlus, unistus; polnud tühi konstruktsioon, ehitus; sest ta elu oli Vaimus ja väes.

Ja nüüd vaadake maisi riike: kui palju õiglusetust, valet, vägivalda, rahutust, enesearmastust, oma klassi- ja kildkonna-huvide rõhutamist! Kui palju muret, südamevalu, võitlust, sõda, pattu ja ülekohut!

Meie kõik ju kannatame selle all! Meil kõigil on ju südames igatsus sügavama armastuse, segamata rahu, selge rõõmu, tõsise õigluse, võltsimata headuse järele. Meil kõigil!

Seepärast ei saa keegi meist vist teisiti kui palvetab: «Sinu riik tulgu!» Me peaksime olema rõõmsad ja tänulikud, et Issand on õpetanud meid nõnda palvetama.

+ + +

Meie peame lahti saama nõrgast kristlusest. Meie peame oma nurgast tulema välja maailma keskele. Kas ei ole meie siis otsustanud astuda Kõigesuurema teenistusse nagu püha Kristofoorus? … Võitlejaiks ja võitjaiks on Riigi Issand meid märkinud. Ja suurimal ning kõrgeimal riigil on õigus suurimale sangarlikkusele.

Vexilia regis procedunt! Issanda lipud lähevad eel. Eel kantakse ka Issanda võidumärki, mis oli ka esimeste kristlaste võitlusmärk: risti! In hoc signo vincis! Selle märgiga võidad sinagi, nagu sinulegi on selle märgiga toodud võit. «Valvake, seiske usus, olge mehed, saage tugevaks!» (1. Kor. 16, 13.)

Kui siis viimsele vaenlasele on tehtud ots, kui Jumala auriik on lõplikult ilmunud ja Issand Kristus on kõik Isa kätte üle annud, «et Jumal kõik oleks kõiges», «siis paistavad õiged kui päike oma Isa kuningriigis». (Matt. 13, 43.)

Läki siis ja kuulutagem välja Jumala riik!

«Kellel kõrv on, see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb.» (Joh. ilm. 3, 22.)

Katkendeid raamatust: Hugo Bernhard Rahamägi. Jumala riigi palve. Tallinn, 1936.

Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu!

Usutunnistus laseb selgelt mõista, mis on kirik, nimelt pühade osadus, see on hulk ehk kogum selliseid inimesi, kes on kristlased ja kuulavad Jumalat. Kuid sõna «kirik» on paljutähenduslik ja segane ega edasta seda tähendust ning mõtet täpselt, mida kolmandast usuartiklist peaks järeldama. Sest Ap 19:39j nimetab linnakirjutaja rahvast, kes oli hulgiti turule jooksnud, ecclesia – ja ütleb: «Seletatagu asi korrapärase rahvakogu (ecclesia) ees!» Siin ja teistes kohtades ei tähenda «ecclesia» või «kirik» muud kui kogunenud rahvast, ehkki see kehtis paganate ja mitte kristlaste kohta.

Nõnda käib ta mitmesuguste rahvaste kohta maailmas, aga kristlased on eriline, Jumalast kutsutud rahvas. Seepärast hüütakse teda mitte ainult «rahvaks», vaid pühaks kristlikuks rahvaks. Et ta usub Kristusesse, tähendab ta «kristlikku rahvast» – ja et tal on Püha Vaim, kes teda igapäev pühitseb, tähendab ta «püha rahvast». Kirik pole muud kui püha ülemaailmne kristlaskond. Vanas Testamendis nimetati kogudust «Jumala rahvaks».

Selles kristlaskonnas elab, toimib ja valitseb Kristus armu ja pattude andeksand­mise läbi ning Püha Vaim igapäevase pattudest puhastamise ja elu uuendamise kaudu. See sünnib selleks, et me ei jääks patu võimusse, vaid võiksime uut elu näidata heades tegudes, nagu nõuavad seda kümme käsku.

«Kristlik kirik» ja «kristlik pühadus» on ühine nimetus ning ühine omand kõigile maailma kirikutele ja kristlastele, seepärast kutsutakse kirikut ka «katoolseks» (kreeka katholikos tähendab «üldine»). Kirik jääb püsima kuni maailma lõpuni. See on ümber­lükkamatu usuartikkel Kristuse tõotuse järele: «Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani» (Mt 28:20).

Mille järgi võib siis aga inimeste seas siin maailmas ära tunda kristlikku püha rahvast?

Esimene tundemärk: Jumala sõna

Kristlik püha rahvas on tuntav sellest, et tal on Jumala püha sõna, kuigi see pole olemas kõikjal võrdsel määral, nagu ütleb Paulus (1Kr 3,11jj). Ühel osal on see päris puhtalt, teistel pole täies puhtuses. Kellel on see puhtalt, seda iseloomustab Paulus kui sellist, kes ehitab kullast, hõbedast või kalliskividest alusele. Kellel pole seda puhtalt, ehitab seevastu üksnes õlgedest ja puust. Jumala sõna on peaosa ja peasakrament, mille kaudu saab kristlik rahvas pühaks. Sest Jumala sõna on püha ja pühitseb kõike, mis temaga kokku puutub. Jah, ta on Jumala pühadus ise, nagu ütleb Paulus: «See on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub» (Rm 1:16). Ja samuti: «Seda pühitsetakse Jumala sõna ja palve kaudu» (1Tm 4:5).

Püha Vaim juhib sõna ja pühitseb sellega kirikut, kes on kristlik püha rahvas. Jumala sõna on tõeline õndsusvahend, mis aitab igavesse ellu – isegi siis, kui tuleb elada palja ihuga ja surra.

Me nimetame seda sõna, mis meile on pärandunud Kristuselt, «väliseks sõnaks», sest seda kuulutatakse inimese – nagu sina ja mina – suuga. Ka räägitakse «suulisest sõnast», sest seda usutakse tõsiselt ja kuulutatakse avalikult. Kristus ütleb: «Igaüks nüüd, kes mind tunnistab inimeste eest, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas. Aga kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas» (Mt 10:32j).

Leidub nimelt paljusid, kes seda küll sisimas teavad, aga ei taha tunnistada. Teised teevad seda, aga ei usu ega toimi selle järele. Ainult vähesed on need, kes seda usuvad ning teevad selle järele, nagu selgitab tähendamissõna neljasugusest põllust: ainult neljas osa, puhas, hea põld kannab «püsivat vilja» (Mt 13:4jj).

Kui sa nüüd kuuled või näed, et kuulutatakse, usutakse ja tunnistatakse Jumala sõna ning toimitakse tema järele, siis ära kahtle, et siin on tõeline ecclesia sancta catholica (püha katoolne kirik) – kristlik püha rahvas – ka siis, kui üksnes vähesed sellesse kuuluvad. Jumala sõna ei jää iial viljata, vaid haarab vähemalt osa põllust. Kui ta ei anna muud tundemärki, on see ometi piisav osutamaks, et siin on kristlik püha rahvas. Sest Jumala sõna ei saa olla ilma Jumala rahvata ning Jumala rahvas ilma Jumala sõnata. Kes peaks siis teda jutlustama või jutlust kuulama, kui poleks Jumala rahvast? Ja mida võiks ehk saaks Jumala rahvas uskuda, kui Jumala sõna ei oleks kohal?

Jumala sõna teeb kõik imed, suudab kõike, hoiab kõike alal, saadab kõik korda, ajab kõige kuradi välja. Jäta kõik muu kõrvale, see on küllalt teadmaks, et kirikut sünnitab, toidab, kaitseb ja kinnitab sõna kui peamine pühadus.

Teine tundemärk: ristimine

Jumala rahvast tuntakse ristimise sakramendi järgi, kus seda õigesti Kristuse seadmist mööda õpetatakse, usutakse ja talitatakse. See on väline märk ja hindamatu õndsusvahend, mille läbi pühitsetakse Jumala rahvast. Sest ta on uuestisünni püha pesemine Püha Vaimu läbi, kes meid selles kui süütu Jumala Talle pühas veres peseb puhtaks patust ja surmast. Kui sa seda märki näed, siis tea, et siin on kindlasti kirik ehk püha kristlik rahvas – ka siis, kui alatasa kordub, et ristitud oma ristimisest taga­nevad, nagu kurdab Peetrus: «Nad ahvatlevad lodevate lihahimudega neid, kes vaevalt olid pääsenud pakku eksiteel käijate seast» (2Pt 2:18).

Ärgu sind eksitagu see, kes teostab ristimist, sest ristimine ei kuulu ristijale, vaid antakse Jumala poolt sellele, keda ristitakse. Sama vähe on ju ka Jumala sõna kuulutaja omandus (ehk olgu siis, kui ta kuuleb ja usub seda ka ise), vaid ta on antud sellele, kes teda kuuleb ja usub.

Kolmas tundemärk: püha õhtusöömaaeg

Jumala rahvast tuntakse altarisakramendi järgi, kus seda õigesti Kristuse sead­mist mööda jagatakse, usutakse ja vastu võetakse. See on samuti väline tunnus ning väärtuslik õndsusvahend, mis on päritud Kristuselt. Nagu sõna ja ristimine, nii pühit­seb ka armulaua tarvitamine Jumala rahvast ning on tema avalik tunnistus Kristusest. Kõik väline on seejuures tähtsusetu. Sa võid Kristuse ihu rõivastumata vastu võtta, nagu see toimub haigete puhul, ning sinu vanus on nagu ristimise ja jutluse juureski ebaoluline. Sellest on küllalt, et sa oled pühitsetud ning salvitud Jumala püha võidega: sõna ja ristimisega. Kui sul need on, siis oled sa täiesti piisavalt salvitud ning preester­likult rõivastatud.

Ärgu sind eksitagu küsimus, kui püha keegi on, kes jagab sulle sakramenti. Sest see ei kuulu ju sellele, kes teda jagab, vaid sellele, kellele teda jagatakse. Ehk olgu siis, et ta seda ka ise tarvitab - siis on ta üks nendest, kes seda vastu võtavad.

Kui sa nüüd näed selle sakramendi õiget talitamist, siis ole kindel, et siin on Jumala rahvas. Sest nagu öeldud ülal: kus on Jumala sõna, seal on ka kirik – nõnda kehtib ka siin: kus on ristimine ja Püha õhtusöömaaeg, seal on ka Jumala rahvas ning vastupidi. Sest niisuguseid pühadusi valdab, jagab, teostab, tarvitab ja tunnistab ei keegi muu kui ainult Jumala rahvas, kuigi mõned valed ja uskmatud kristlased on varjatult nende seas. Need aga ei rüveta Jumala rahvast, eriti seni kui nad on tundmatud. Sest selliseid, kes on tuntud avalikult, ei salli kirik ehk Jumala rahvas enda keskmes, vaid kutsub nad korrale ehk tervendab nad. Kui nad aga ei taha kuulda, tõukab nad vande­ga välja pühadusest ning käsitleb neid paganatena.

Neljas tundemärk: piht

Jumala rahvast tuntakse avaliku võtme tarvitamise järgi, mille Kristus neile on üle andnud (Mt 18:18). Kui kristlane teeb pattu, tuleb teda korrale kutsuda, aga kui ta end ei paranda, tuleb ta siduda ning välja tõugata. Kui ta aga parandab ennast, tuleb talle kuulutada pattude andeksandmist. Seda mõistetakse võtme kasutamisena. Esineb kahesugust võtme kasutamist: avalikku ja eraldist. Sest mõned on nii hirmunud ning meelt heitnud südametunnistusega, et nad ei suuda end lohutada, kuni nad vaimulikult üksikult saavad patukustutuse. Teisalt on mõned nii paadunud, et nad ei taha andeks­andmist paluda ning oma patust vabaneda ei südames ega vaimuliku ees. Seepärast peab võtme kasutamine olema nii eraldine kui avalik.

Kus sa siis näed, et inimeste patte andeks antakse või kutsutakse neid korrale, avalikult või eraldiselt, seal tea, et siin on Jumala rahvas. Sest kus pole Jumala rah­vast, seal pole võtme tarvitamist - ja kus ei tarvitata võtit, seal pole ka Jumala rahvast. Kristus on võtme pärandanud kui välise märgi ja õndsusvahendi, millega Püha Vaim Kristuse lunastussurma kaudu langenud patuseid jälle pühitseb, ja mille kaudu tuleb kristlastel tunnistada, et nad on püha rahvas Kristuse valitsuse all siin maailmas. Need aga, kes ei taha pöörduda ega end pühitseda lasta, tõugatakse pühast rahvast välja.

Viies tundemärk: ametid

Kirikut tuntakse väliselt sellest, et ta kutsub inimesi oma teenistusse ja omab kindlaid ameteid. Sest peavad olema piiskopid, pastorid ja jutlustajad, kes avalikult ja eraldiselt jagavad ning teostavad eespoolt öeldut kiriku pärast ja tema nimel, palju enam aga veel Kristuse poolt seatu põhjal, nagu ütleb Paulus: «Ta andis inimestele ande ja tema on pannud mõned apostleiks ja mõned proh­veteiks ja mõned evangeeliumi kuulutajaiks ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle» (Ef 4:8.11j).

Terve kogudus ei saa ühte teha. Mis võiks küll juhtuda, kui igaüks tahaks kõ­nelda ehk jagada ning ükski ei annaks kohta teistele? Jutlustamine, ristimine, patu­kustutuse andmine ja armulaua jagamine peab antama ühe hooleks. Teised peavad sellega rahul olema ning nõustuma. Kui sa taolist näed, siis ole kindel, et siin on kristlik püha rahvas.

Kui praegu ei ole enam apostleid, evangeliste ega prohveteid piibellikus mõttes, siis on nende kohale astunud teised ning astuvad maailma lõpuni, sest kirik ei saa lakata püsimast. Seepärast on alati apostleid, evangeliste ja prohveteid, kes teevad ning soovivad Jumala tööd, ükskõik mis nimi neile ka antaks. Nagu ülalöeldud nelja suure pühaduse juures, mille kaudu kirikut pühitsetakse, nõnda kehtib ka siin, et sa ära küsi, kes ning kuidas keegi on, kes on ametis. Las ta olla nagu tahab ja kuidas suudab. Et ta on ametis ning koguduse poolt sallitud, siis ole sinagi sellega rahul. Tema isik ei tee sulle Jumala sõna ja sakramente ei halvemaks ega paremaks. See pole ju tema isiklik omand, mida ta räägib või annab. Kui ta õpetab ja talitab õigel viisil, teeb kõike Kristus, sinu Issand, ja Püha Vaim. Tõsi, avalikke pahesid ei või ega saa kirik sallida. Aga sina ära ole rahulolematu nuriseja, sest sina kui üksik ei saa olla terve kogudus.

Kus sa siis selliseid ameteid ja nende kandjaid näed, seal ole kindel, et siin peab olema püha kristlik rahvas. Kirik ei saa olla ilma piiskoppideta, pastoriteta, jut­lus­ta­jateta, preestriteta, sest ka need ei saa olla ilma kirikuta. Mõlemad kuuluvad kokku.

Kuues tundemärk: palve

Püha kristlikku rahvast tuntakse väliselt palve ja selle järgi, et Jumalat avalikult kiidetakse ning tänatakse. Kui sa näed ehk kuuled, et palutakse või õpetatakse palve­tama Meie Isa, lauldakse Jumala sõna järgi ja usule vastavalt psalme ehk vai­mu­likke laule või siis õpetatakse avalikult usutunnistust, kümmet käsku ehk üldse katekismust, siis ole kindel, et siin on püha kristlik Jumala rahvas.

Ka palve on üks väärtuslikemaist pühitsusvahendeist, mille kaudu kõik saab pühaks, nagu ütleb Paulus. Nii on psalmid õiged palved, millega Jumalat kiidetakse, tänatakse ja austatakse. Ka usutunnistus ja kümme käsku on pühitsusvahend, millega Püha Vaim pühitseb Kristuse rahvast. Me kõneleme siin palvetest ja lauludest, mis on mõistetavad ning millest võidakse õppida ja ennast parandada.

Seitsmes tundemärk: kannatus

Püha kristlikku rahvast tuntakse väliselt püha risti pühaks­pidamisest. Ta peab kuradi, maailma ja omaenda liha poolt kannatama õnnetust ja tagakiusamist, kiusatust ning kurja, nagu me palume Meie Isa palves – olema seesmiselt kurb ja hirmutatud, väliselt vaene, teotatud ja nõder, et ta saaks oma pea, Jeesuse Kristuse, sarnaseks. Selle kannatuse põhjuseks on, et ta püsib Kristuse ning Jumala sõna juures ja kanna­tab nõnda Kristuse pärast.

Kristlased olgu ustavad, tasased, kuulekad, teenigu ihu ja varaga ülemust ja iga­üht ning ärgu tehku kellelegi ülekohut. Aga ometi ei tule ühelgi rahval maailmas sää­rast kibedat vaenu taluda kui nendel. Neid neetakse ja peetakse kõige kahjulikumateks inimesteks kogu maailmas. Jah, need arvavad end koguni teenivat Jumalat, kes neid poovad, uputavad, mõrvavad, piinavad, jälitavad, vaevavad. Keegi ei halasta nende peale, vaid neid joodetakse ka mürriga ja sapiga, kui neil on janu. See kõik ei juhtu mitte seepärast, et nad oleksid abielurikkujad, mõrvarid, vargad või petjad, vaid et nad hoiavad end ainult Kristuse poole ega taha omada ühtki teist jumalat. Kus sa nüüd taolist näed või kuuled, seal tea, et siin on püha kristlik kirik – Kristuse sõna järele: «Õndsad olete teie, kui inimesed teid minu pärast laimavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad teist kõiksugust kurja. Olge rõõmsad ja ilutsege, sest teie palk on suur taevas» (Mt 5:11j).

Sellise pühadusega teeb Püha Vaim Jumala rahva mitte üksnes pühaks, vaid ka õndsaks. Sest kui sind Kristuse pärast hukka mõistetakse, ära neetakse, sõimatakse, laimatakse, vaevatakse, saab «vana Aadam» tapetud. Ta peab õppima kannatlikkust, leebust, kiitust ja tänu ning kannatuses rõõmsaks jääma. See tähendab Püha Vaimu läbi pühitsetud ja uuendatud olla uueks eluks Kristuses ning seeläbi õpitakse Jumalat uskuma, teda usaldama, tema peale lootma ja teda armastama, nagu ütleb Paulus: «Me teame, et viletsus saadab kannatlikkuse, ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse; aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud» (Rm 5:3jj).

+ + +

Need on nüüd tõesti seitse peamist tunnust, mille kaudu Püha Vaim teostab meis igapäevast pühitsust ning uuendamist Kristuses. See toimub vastavalt käsu esimesele tahvlile, mida seeläbi täidame ka meie, mitte küll nii täiuslikult nagu Kristus seda on teinud, ometi me järgneme talle oma lunastuses ja pattude andekssaamises, kuni ka meie ükskord täiesti pühaks saame ja andekssaamist enam ei vaja, sest sellega täitub eesmärk! Neid seitset tundemärki tahaksin ma nimetada küll seitsmeks sakramendiks. Et aga sõna «sakrament» on muutunud ebaselgeks ja teda pühakirjas teisiti tarvitatak­se, pean ma jääma «kristliku pühitsuse seitsme põhiõpetuse» või «seitsme õndsus­vahendi» nime juurde.

Muudest tundemärkidest

Väljaspool neid peamisi tunnuseid leidub veel teisigi nähtavaid märke, millest tuntakse püha kristlikku kirikut. Püha Vaim nimelt pühitseb meid ka kümne käsu teise tahvli puhul, kui ta aitab meil südamlikult austada isa ja ema ning vanemail kristlikult kasvatada lapsi ja ausalt elada. Kui me ustavalt ja kuulekalt teenime isandaid ja üle­maid ning nemad jällegi armastavad, kaitsevad ja varjavad oma alluvaid. Kui me ei pahandu kellestki, ei pea viha, vaenu, kadedust ega ihka kättemaksu oma ligimese vastu, vaid meelsasti andestame aitame raskusest välja ning anname nõu. Kui me pole liiderlikud, joomahullud, uhked, ülbed, vaid kasinad, kombekad, mõõdukad, sõbrali­kud, taktitundelised ja alandlikud. Kui me ei varasta, ei röövi, ei võta liigkasu, ei ihnutse ega tüssa, vaid oleme halastajad, lahked, vähenõudlikud, helded. Mitte silma­kirjalikud, petlikud, valevandujad, vaid tõearmastajad, püsivad – ja mida veel võiks nimetada ning esitatakse Pauluse poolt alati üksikasjalikult käsu viisi järgi (Rm 13:1jj, Gl 5:19jj, Ef 6:1jj).

Kümmet käsku ei vaja me ainult selleks, et käsu viisi kaudu teada saada, mis jääb meie tegemistes võlgu, vaid ka nägemiseks, kui kaugele meid oma pühitsusega on viinud Püha Vaim ning mis meil veel puudub, et me poleks liigjulged ega mõtleks, nagu piisaks meile juba kõigest. Ei, me peame pühaduses lakkamatult kasvama ning üha rohkem saama «uueks looduks Kristuses» (2Kr 5:17). Pühakirjas öeldakse: «Aga kasvage meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse armus ja tunnetu­ses» (2Pt 3:18). Ja samuti: «Vennad, me palume ja manitseme teid Issandas Jeesuses, et teie, nõnda nagu te meilt olete õppinud, kuidas elada ja olla Jumalale meeltmööda, nagu seda ka teete, et te kasvaksite veel täiuslikumaks» (1Ts 4:1.10).

Need tunnused ei ole siiski nii kindlad, nagu esmalt mainitud, sest neid tegusid teevad ka mittekristlased ning näivad vahel kristlastest pühamadki. Siiski ei lähtu nende tegu nii puhtalt ja ühemõtteliselt südamest Jumala pärast. Pigem otsivad nad sellest midagi muud, kuna neil pole õiget usku ega tõelist jumalatunnetust. Kristlaste seas aga tegutseb Püha Vaim, kes pühitseb südant ning laseb kasvada vilja «heast ja kaunist südamest», nagu ütleb Kristus tähendamissõnas neljasugusest põllust (Lk 8:15). Sellega oleme me selgelt esile tõstnud, mis, kus ja kes on püha kristlik kirik, püha kristlik rahvas. Kui meil on need tundemärgid, siis ei puudu meil midagi, selles oleme me kindlad. Ja väljaspool neid tunnuseid võib puududa kõik muu – ning puudub küll ka alati.

Lutheri teosest «Kontsiilidest ja kirikutest» (1539, Weimarer Ausgabe, 50. kd.) tõlkinud Arne Hiob.

Tõlgitud väljaandest: Freiheit und Bindung. Vier Schriften Martin Luthers. Über­tragen und herausgegeben von Günter E. Th. Bezzenberger. Edition Sonnenweg im Aussaat Verlag. Neukirchen-Vluyn 1996.

Avaldatud kogumikus: Meie Kirik 2007. Valitud artikleid. Tallinn: Augsburgi Usutunnistuse Selts, 2008.

Ajaloolased on juba ammu märkinud, et 15. sajandi lõpukümnenditel ja 16. sajandi alguses tunnustati üldiselt kiriku põhjaliku reformimise vajadust alates «peast kuni iga liikmeni», kuid puudus üksmeel selles, mida see reform peaks sisaldama.[1] Selle tulemusena tekkisid erinevad reformatoorsed liikumised, milles etendasid oma rolli erinevad faktorid, nii poliitilised, sotsioloogilised, majanduslikud kui eklesioloogilised ja teoloogilised. Ühel juhul välditi reformipüüetes algselt mistahes viidet «protestantismile», kuna peeti vajalikuks lahku lüüa vaid Roomast ja paavstlusest, säilitades samas nii palju kui võimalik Rooma kiriku liturgiat ja traditsioone. Mujal erines reformaatorite tegevus niinimetatud katoliiklikest[2] ladestustest puhastamisel üsna suurel määral, tähendades mõnel pool lausa vanakiriklike usutunnistuste kõrvale heitmist ja naasmist ad fontes eeldatava algkristliku lihtsuse juurde. Tänapäeval võib erinevaid reformatsiooniliikumisi küllap õigusega klassifitseerida «konservatiivseks» või «liberaalseks», vähemalt osaliselt, kuna nendega kaasnesid olulised poliitilised ja sotsioloogilised kaalutlused. Ja kui iga liikumise kohta, sõltumata selle suurusest ja eesmärgist, ei saagi kasutada silti «sektantlik», siis mõiste «sekt» kasutamine on küll omal kohal. Tänapäeva inglise keeles tähistavad sõnad «sektantlik» (sectarian) ja «sektantlus» (sectarianism) ebaratsionaalset ja põhjendamatut vaenu mõnikord väga erinevate ja teistel juhtudel väljasseisjate jaoks peaaegu eristamatute inimrühmade vahel, mis avaldub vägivalla- ja terroriaktides. Kuid «sekti» (sect) liikmed ei pruugi tingimata olla vägivaldsed. Kui mingit inimrühma nimetatakse sektiks, tähendab see ainult seda, et nad esindavad tervikust teadlikult välja võetud «sektorit».

Kuid nii reformaatorid, kes koostasid ja kogusid kokku kirjutised ja individuaalsed usutunnistused, mis võeti 1580. aastal ilmunud Konkordiaraamatusse, kui ka jutlustajad ja õpetajad, kes seda usku õpetasid, ja usklikud, kes seda tunnistasid, ei käsitanud oma tegevust kiriku reformimisel ei konservatiivse ega liberaalsena ega oleks kunagi nõustunud süüdistustega sektantluses. Sektant valib kogu tõest välja vaid osa – sektsiooni – ja sekt sünnib siis, kui mingi osa eraldub või lõikab end muul viisil ära tervikust, millesse ta varem kuulus. Sekti usutunnistus on manifestatsioon, selles õigustatakse mässumeelselt eraldumist või eraldi ja lahus olemist ning tuntakse sellest rõõmu. Kuid luterlikud usutunnistajad ei oleks nõustunud sellega, kui nende usutunnistust oleks peetud taoliseks mässuavalduseks. Nad kõnelesid endast avalikult ja eraviisiliselt kui katoolsetest kristlastest. Sugugi mitte ebatüüpiline pole Johann Brenzi seisukoht, kes oma kirjas volitab dr Johannes Bugenhagenit Schmalkaldia artiklitele (1537) alla kirjutama sõnadega: «…ma olen seisukohal, et kõik need [artiklid] on kooskõlas pühakirjaga ning tõelise ja ehtsa katoolse kiriku arvamusega.»[3]

Reformaatorite ja järgmiste sugupõlvede konfessorite väide oli ja on, et nad ei ole lahku löönud katoolse kiriku autentset õpetusest ja kirikukorrast, mistõttu nad ei ole iialgi lahkunud Kirikust, kuigi Rooma väidab vastupidist.

«See on lühidalt öeldes kokkuvõte õpetusest, mida meie kirikutes õige kristliku kasvatuse ja südametunnistuse lohutamise, aga ka usklike parandamise eesmärgil jutlustatakse ja õpetatakse,» ütleb Melanchthon Augsburgi usutunnistuse (CA) I osa lõpus. «Kuna see põhineb selgelt Pühakirjale ja ei ole, nii palju kui on kirikuisade kirjutistest võimalik välja lugeda, vastuolus ka üldise kristliku, isegi mitte Rooma kiriku õpetusega, siis me arvame, et meie vastased peavad ülalnimetatud artiklites meiega nõustuma.» Saksakeelne tekst räägib nii ida kui lääne kirikust – «gemeiner christlichen, ja auch romischer Kirchen» –, kuid ei kasuta mõistet «katoolne», kuna see pole saksakeelne sõna.^[4]

Niisiis deklareeris Melanchthon, nagu ka Saksi ja Lüneburgi hertsog, Anhalti vürst, Brandenburgi markkrahv, Hesseni maakrahv ja teised Augsburgi usutunnistusele allakirjutanud, et nad usuvad, õpetavad ja tunnistavad oma kirikutes, et nad ei ole katoolse kiriku (s.t kogu kiriku) usust ja usutunnistusest lahku löönud.

Tõendamaks oma usu ja usutunnistuse järjepidevust, kinnitatakse Augsburgi usutunnistuse I artiklis üksmeelset õpetust, et on olemas ainult üksainus jumalik olemus ja selles on kolm isikut, nii nagu Nikaia kirikukogu tunnistab. Kuigi CA ladinakeelne tekst räägib Nikaia kirikukogu määrusest (decretum) ja saksakeelne otsusest (Beschluss), ei rajane CA kirikukogude, sinodite või piiskoppide ilmeksimatutele õpetusotsustele või kaanonitele, nagu Luther kümmekond aastat hiljem kirjutises Von den Konziliis und Kirchen (1539) üksikasjalikult selgitas.^[5] Vastupidi, see on rajatud veendumusele, et meetod, millega kirikukogu isad oma seisukohti sõnastasid ja mis päädis pärast hoolikat kaalutlemist usutunnistuse teksti vastuvõtmisega, oli Jumala silmis õige ja hea. Kirikukogu otsused ja usutunnistus ei sündinud ju dialoogist või mõttevahetusest või katsetest jõuda kaasaegsete mõttevoolude alusel konsensusele selles, mida võiks ja peaks ütlema Jumalast, Jeesusest, eriti aga Jeesuse suhtest Jumala ja inimkonnaga, ega sõnastatud pärast üksmeele saavutamist diplomaatilist ühisdokumenti, mis sisaldanuks läbirääkimiste käigus väljendatud positiivseid mõtteid. See ei olnud edukate läbirääkimiste tulemus, kui eeldada, et läbirääkimiste teel jõutakse kokkuleppele, nii et kõik osapooled lahkuvad võitjatena. Seal ei esitatud üleskutseid heita minevik kõrvale ja järgneda ainult Vaimule, kuhu iganes Ta peab vajalikuks juhtida. Ei, piiskopid ja keiser tahtsid vaid selgesõnaliselt väljendada seda, mida kirikus oli alati usutud, õpetatud ja tunnistatud, kuna see usk, õpetus ja usutunnistus pärines prohvetite, apostlite ja evangelistide tunnistusest ja Kristuse tunnistusest enda kohta.

Hiljem, 4. sajandil esitas Lerinumi (Gallia) Vincentius katoolsuse definitsiooni, lähtudes horisontaalsest ja sotsioloogilisest dimensioonist: «[Katoolne on] see, mida on alati, kõikjal ja kõigi poolt usutud».^[6] Kuid Nikaia usutunnistuses ja selle Konstantinoopoli kirikukogul täiendatud versioonis on esikohal vertikaalne dimensioon. Jumal kõneleb esimesena ja katoolne kirik tunnistab sellest. Samamoodi väljendub Konkordiavormeli üks autoritest Martin Chemnitz oma teoses «Trento kirikukogu hindamine», defineerides katoolsust järgmiselt: «See, mis on alati, kõikjal ja kõigi usklike poolt pühakirja alusel kindlalt heaks kiidetud.»^[7]

Usutunnistajate väidet oma usu ja usutunnistuse katoolsuse kohta korratakse Augsburgi usutunnistuse lõpuosas. Märgitakse, et paavstikirikus on juurutatud väärkasutused, mis moonutavad katoolset usku ja usutunnistust, kuid konkreetselt nimetatakse vaid karika keelamist kõigile peale preestri; vaimulike kohustuslikku tsölibaati (ka nende suhtes, kel pole karskuse andi); missa muutmist inimlikuks ohvritalituseks, kuigi tegelikult Jumal teenib missal oma rahvast; nõude kehtestamist erapihil, et pihiline peab loetlema kõik oma patud; kultustalitusena kohustusliku paastumise sisseviimist; kloostritõotuste kehtestamist ja arusaama juurutamist, et kloostrielu on Jumalale meelepärasem viis teenete kogumiseks kui muud kutsealad; piiskoppide lahtiütlemist teenimisametist, milleks nad on ordineeritud, ja kirikliku võimu häbitut kuritarvitamist. Augsburgi usutunnistuse lõpuosas märgitakse, et kirikus on veel teisigi väärnähteid, mille üle konfessorid tahaksid kurta, kaasa arvatud indulgentsid, palverännakud, ekskommunikatsiooni kuritarvitamine, kogudusevaimulike õiguste rikkumine ja muudki asjad, kuid:

«…me rääkisime ainult neist küsimustest, mida me pidasime vajalikuks nimetada ja käsitleda, et oleks paremini mõistetav, et meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus Pühakirja või katoolse kristliku kirikuga. Sest on ju päevselge ja kõigile teada, et me oleme suutnud ülima hoolikuse ja Jumala abiga (see on öeldud igasuguse kiitlemiseta) vältida olukorda, et mõni uus ja jumalatu õpetus meie kirikutesse tungiks ja võidule pääseks.»^[8]

Väide katoolsuse kohta oli osaliselt kaitsemanööver. Wilhelm Maurer on märkinud, et Melanchthon ja tema kaastöölised kohtusid 1530. aasta mais iga päev, et keisrile ja riigipäeva roomameelsetele saadikutele esitamiseks mõeldud usutunnistuse teksti viimistleda ja tuua esile selle katoolne iseloom.^[9] Tuleb aga tähele panna, et kaitsemanööver ei ole sama, mis tüssamine. Maurer ei väida, et katoolsusele rõhudes oleksid reformaatorid kuidagi pehmendanud, modifitseerinud või kahjustanud oma õpetuslikku positsiooni. Augsburgi usutunnistuse sissejuhatuse teises mustandis, mis valmis arvatavasti Melanchthoni ja Saksi kantsler Bruecki koostöös, öeldakse, et usuküsimustes ollakse hoolikalt uurinud pühakirja ja «sellest lähtuvat kristliku religiooni tõde».^[10] Tegelikult on kõik sissejuhatuse mustandid kirjutatud lähtudes deklareeritud järjepidevusest möödunud aegade kirikuga.

Augsburgi usutunnistus on katoolne, kuna see on katoolse kiriku usutunnistus, mille on avalikult esitanud kiriku pärast muret tundvad inimesed, olles hoolikalt tundma õppinud pühakirja ja sellega kooskõlas olevat õpetust. Luther väitis oma töös Ps 20 kohta 1519. aastal: «Mulle ei saa ette heita, et ma olen kahjustanud puhast ja katoolset usku».^[11] 1521. aastal valminud töös Rationis Latonmianae confutatio ütles ta kõneledes pattude andeksandmisest, mis tähendab kõigi pattude täielikku eemaldamist: «Vaata, see on minu usk, ja sa näed, et see on katoolne usk.»^[12]

Paavst Leo X hoiatas oma bullas Exurge Domine 15. juunist 1520, et ekskommunikatsiooni vältimiseks peab Luther otsemaid tagasi võtma oma eksiõpetused ja hävitama pahandust tekitanud kirjutised. Bullas loetleti 41 väidetavat eksiõpetust, millega Luther olevat kirikut kahjustanud. Ta oli eksinud fides fiduciosa vastu. Paavst tegi teatavaks, et kõik need õpetused olid kas hereetilised, pahandust tekitavad, vagadele kõrvadele solvavad või lihtsameelseid eksitavad.^[13] Hukka mõisteti Lutheri seisukohad õigeksmõistmisest, armust, kirikuhierarhiast, sakramentide toimest, purgatooriumist, patukahetsusest, indulgentsidest ja pärispatust. Lisati veel järgmine hoiatus:

«Me keelame igaühel ja kõigil usklikel sõltumata soost püha kuulekuse pärast ja nimetatud karistuste ähvardusel, mis automaatselt jõustuvad, neid [Lutheri õpetusi] lugeda, esitada, jutlustada, kiita, trükkida, avaldada või kaitsta. Karistused tabavad neid kohe, kui nad söandavad neid järgida mistahes viisil, olgu avalikult või salaja, olgu kodus või muudes avalikes ja privaatsetes paikades.»

Luther põletas paavstliku bulla 10. detsembril 1520. Sellest momendist peale oli ta Rooma silmis ketser. Need, kes tema õpetuse heaks kiitsid, seisid nüüd silmitsi küsimusega, kuivõrd nad võisid endid katoolseteks kristlasteks pidada, kuna Rooma kirikule kuulekad piiskopid ja ilmalikud võimud olid Lutheri ja tema õpetuse lindpriiks kuulutanud. Nad pidid otsustama, kas nad ikka on sama kiriku lapsed, kuhu nad ristimise sakramendi läbi olid sündinud. Kas nad kuulusid veel Jumala majapidamisse, pühade kaaskodanike hulka, samasse perekonda koos apostlite, esimärter Stefanose, Hippo Augustinuse, Clairvaux’ Bernardi ja viimselt ühes kõikide 16 aastasaja usklikega, kes uskusid ja olid ristitud, kes võtsid vastu Kristuse ihu (ja veel paari sajandi eest ka Tema verd)? Milline oli nende suhe kõigi elavate ja ka surnud katoolsete kristlastega, kes olid sellest elust lahkunud kiriku osaduses, õiges ja kindlas usutunnistuses ning õiges, kindlas ja ainsas lootuses?

Loomulikult nad oleksid võinud katoolsest kristlusest lahti öelda, heita selle kõrvale ja kahetseda, et põrgu väravad on võitnud välise ja nähtava kiriku ja hoidnud seda oma haardes kuni Lutheri tulekuni. Nad oleksid võinud eristada puhast, nähtamatut kirikut, mis eksisteerib Jumala teadvuses, ning moonutatud ja nähtavat kirikut, pidades katoolseks ainult esimest – valik, mis tundus ahvatlev neile, keda köitis filosoofiline põhimõte, et maine ei suudagi vastu võtta seda, mis on taevane (finitum non capax infiniti). Nad oleksid võinud kuulutada endid pühaks jäägiks, haigestunud ihu ainsaks terveks liikmeks.

Katoolsuse definitsioon

Kui luterlikud konfessorid deklareerisid, et nende usutunnistus on katoolne, tuli neil hoolikalt põhjendada, milles katoolsus seisneb. Sellest poleks olnud kasu ega abi, kui oleks üles loetud teatud arv asju, mille kohta kirik või kirikud väidavad, et nendes punktides nad on katoolsed või püsivad niinimetatud katoolses traditsioonis, ja oleks neist tehtud oma katoolsuse proovikivi.

Sõna «katoolne» tähendab universaalne, üldine. Universaalse vastand on üksik, üldise vastand partikulaarne. Sõna «katoolne» on adjektiiv, millega kirjeldatakse tervikut, täielikku, ja seda võib mitmeti tõlgendada. Vastav kreeka sõna tähendab «üldine», «tervik», «kogu». See sõna esineb kristlikus kirjanduses esmakordselt Antiookia piiskop Ignatiose kirjas Smürna kirikule: «Kuhu iganes piiskop ilmub, seal olgu kogudus; nõnda kui seal, kus iganes on Kristus Jeesus, seal on katoolne kirik.»^[14]

Hilisemad kristlikud kirjanikud on neid Ignatiuse sõnu üldiselt mõistnud nii, et piiskop esindab sidet kohaliku koguduse ja laiema kiriku vahel ja tagab sellega kohaliku koguduse katoolsuse, mis vastasel korral oleks võimatu. Sel viisil mõistetud katholikon käib pigemini kogu kiriku ja mitte niivõrd üksiku kristlaste rühma kohta, mis koguneb ühes kindlas paigas. Seetõttu väidavad Oxford Christian Dictionary koostajad, et määratlust he katholike ekklesia – katoolne või universaalne kirik – kasutati algselt usklike kogu kohta tervikuna vastandina üksikule kogudusele või kristlaste rühmale.^[15]

Selles definitsioonis tuleb esile konkreetne arusaam kiriku olemusest ja sellest, mis konstitueerib tema terviklikkuse. Sedalaadi eklesioloogia, mida vahel nimetatakse universalistlikuks või pars-pro-toto eklesioloogiaks, järgi määratletakse kiriku universaalsus ja terviklikkus paljususe kaudu. Niisuguse arusaama kohaselt tuleneb kiriku ühesus paljude kohalike kristlike koguduste ühendamisest üheks tervikuks, mis on enam kui lihtsalt osade summa, ja nende vastastikuse seotuse tunnustamisest. Järelikult ei või end «katoolseks» nimetada ükski kohalik kogudus, mis on kogunenud oma piiskopi ümber, kes on seatud kuulutama evangeeliumi ja talitama sakramente. Kohaliku koguduse katoolsus sõltub tema ühendusest teiste samasuguste kogudustega. Alles koos teistega moodustavad nad katoolse kiriku; kohalik kogudus on katoolne ainult seetõttu, kuivõrd ta on osaduses kogu kirikuga.

Niisuguse arusaama tänapäevast versiooni esindab teooria, et üksik kirik või kirikute rühm on ühe, püha, katoolse ja apostliku kiriku «oks» või «haru», kusjuures igal oksal on oma erilised annid ja ainulaadsed rõhuasetused, umbes nagu orkestri osadel, millest igaüks annab oma panuse üksikutest partiidest, mis eraldi võttes kõlavad dissonantselt, välja kasvava üldise harmoonia saavutamisel. Rohkem kui 40 aastat tagasi, kui ma olin noor pastor Kanadas, kuulsin ma seda juttu kogu aeg, eriti anglikaani, presbüterliku ja Kanada Ühinenud Kiriku vaimulike suust, kes vaatasid tollasele oikumeenilisele liikumisele kui uue päeva – «tulevase suure kiriku päeva» – advendiajale.

Kuid Tertullianuse ladinakeelsest tekstis ja Muratori fragmendis esineb teistsugune, hoopis selgem käsitlus, kus termin katholike tõlgitakse ladina keelde sõnaga catholica. Tertullianus kirjutab neist, kes on õigest õpetustest lahku löönud:

«…on mõeldamatu, et need oleksid võinud sisse tuua mingi teise usureegli, mis erineb ja on vastuolus sellega, mida nad kuulutavad katoolsete kirikute kaudu (21) – kui nad räägiksid ühest Jumalast kirikus (ja) teistsugusest kodus, ja kirjeldaksid avalikult ühte Kristuse loomust (ja) salajas teist, ja väljendaksid ühesugust lootust kõigi inimeste ülestõusmisele (ja) teistsugust väheste ees; kuigi nad ise anuvad oma kirjades, et igaüks kõneleks ühest ja samast asjast ja et kirikus ei peaks olema lahknevusi ja lahkarvamusi (22), nähes, et nad kõik, olgu Paulus või teised, jutlustasid samu asju.»^[16]

Tertullianus, kes ise oli neid ridu kirjutades veel katoolne kristlane, enne kui temast sai montanistlik sektant, ei räägi üldisest katoolsest kirikust, mille oksad või harud on kohalikud kogudused – ta kõneleb kohalikest kirikutest kui katoolsetest kirikutest. Siin tähendab „katoolne“ üksikut, kohalikku kirikut, millel on õige kristlik usk ja usutunnistus erinevalt hereetikutest, kes usuvad ja õpetavad valesti.^[17]

Sama mõiste esineb ka Muratori fragmendis, mis kujutab endast arvatavasti kreeka keelest ladina keelde tõlgitud loendit pühadest kirjutistest, mida oli lubatud kirikutes ette lugeda, ja mis pandi kirja ajavahemikus 170–200 pKr. Kõneldes Pauluse kirjadest Fileemonile, Tiitusele ja Timoteosele väidetakse, et apostli sõnu peetakse au sees kogu kirikus, «katoolsetes kirikutes» (ecclesiae catholicae), õpetuse pärast, mis käsitleb kirikukorda. Seevastu lükatakse kogu kirikus (catholicam ecclesiam) tagasi niinimetatud Pauluse kirjad laodikeialastele ja aleksandrialastele, kuna need on markionistlikud võltsingud.^[18]

Üldiselt kujunes normatiivseks arusaam universaalsest kirikust ja selle allharudest.^[19] Universaalse kiriku praktikad ja kombed tuli muuta normiks ja käsitada neid katoolsuse manifestatsioonina. Seejärel muutusid need iseendast katoolsuse olemuslikuks osaks. Nende hulka kuulus üha suurenev tsentraliseerimine. Kohalikud kirikud ja piiskopid allutati ühe piiskopi võimule, kes pidi seisma üle teiste. Alles tema ülimusliku positsiooni tunnustamine ja kuulekus talle võimaldas tunnistada iga üksiku kohaliku piiskopi ja koguduse katoolsuse ehtsust. Emakiriku korraldus ja kanoonilised normid said üldiselt määravaks ja olid iseendast apostlikud ja seega katoolsuse tundemärgid.^[20] Liturgilisi kombetalitusi ja tavasid ning avalikke ja privaatseid rahvavagaduse vorme hakati samuti pidama katoolsuse tundemärkideks – kui mitte kohustava iseloomuga kirikuseaduse järgi, siis vähemalt rahvalikes ettekujutustes.

Luterluse katoolsus tule all

Kui lähtuda niisugusest katoolsuse määratlusest, ei või luterlasi kasvõi silmapilgukski ette kujutada katoolsete kristlastena, üleilmse Kiriku liikmetena. Niisamuti ei saa katoolseks pidada luterlikke usutunnistuskirju, millesse on kätketud sõnakuulmatus Roomale ja selle katoolsuse-pretensioonile. Rooma järgi on luterlikud kirikud kaotanud katoolse kõikehaaravuse olemuslikud tundemärgid. Nad on oma tegudega end ära lõiganud (secare – sellest tüvest on tuletatud sõnad «sekt» ja «sektantlik») ja on muutunud sektantlikuks, järgides kindlalt vaid teatud osa katoolsetest usutõdedest ning hüljates teisi. Nad on hereetiline sekt, mis on end tervikust ära lõiganud. Nende konfessionaalsed seisukohad on sektantlike hereetikute seisukohad. Isegi kui kõrvale jätta tõsised teoloogilised eksimused, on nad ikkagi vastu hakanud nii kohalikule kui Rooma universaalsele piiskopile, ja juba sellest piisab. Võrreldes Mandri-Euroopaga kerkis Inglise «lahkusk» esile teistsugusel kujul. Kui Inglismaal kehtestati supremaatiaakt, jäi keskaegne corpus doctrina suuremalt osalt puutumata, kuid kirikuühtsus Roomaga katkes.^[21] Lahus Roomast ei saa ju olla mingisugust katoolsust. Luterlased valisid teise tee ja olid koguni nõus jääma Rooma alla, kui vaid evangeeliumi oleks lubatud puhtalt kuulutada. Nii see siiski ei läinud. Rooma arvates ei võinud usu- ja õpetusküsimuste üle otsustada mingisuguses Saksamaa provintsiülikoolis või ükspuha kus väljaspool Roomat, seda võisid teha vaid paavsti teoloogid. Causa finiti! Rooma silmis ei kuulunud luterlased enam katoolsesse kirikusse, sest väljaspool Rooma kirikut ei saanud ju olla katoolsust.

Kuid usutunnistajad arvasid siiski teisiti. Olles veendunud, et kirik on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse (CA VII – tõlkija), leidsid nad, et nad on endiselt katoolsed kristlased. Hoolimata Rooma vastupidistest väidetest deklareerisid Luther ja tema kaastöölised, et neil on ristimine ja selles sisalduvad tõotused, patutunnistus ja absolutsioon, et nad võtavad suuga vastu  Kristuse ihu ja verd ning et nad on säilitanud avaliku jumalateenistuse osana igapäevased hommiku- ja õhtupalvused.

Katoolne järjepidevusus

Kuid järjepidevuse küsimus vajas endiselt vastust. Peamine punkt oli usupuhastuse kiriku vahekord läänekiriku kaanonitega. Esialgu olid kõik luterlikud vaimulikud ordineeritud nende poolt, kes kanoonilise õiguse järgi olid selleks volitatud. Kuigi teatud juhtudel, kui oli olemas korrakohane paavstlik volitus, lubati ordinatsiooni toimetada ka preestriseisuses vaimulikel, kes ei olnud piiskopid (enamasti abtidel või prioridel), seisid luterlased silmitsi probleemiga, et piiskopid keeldusid ordineerimast neid, kes ei tahtnud olla Roomale kuulekad ega omaks võtta eksiõpetust inimlike teenete vajalikkusest. Esimene ordinatsioon toimus Wittenbergis alles 1524. aastal, kui Georg Rorer seati jutlustamise ja õpetamise tarvis diakoniks. Ja alles 1537. aastal ordineeriti esimesed luterlikud vaimulikud evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide talitamise avalikku jutlustamise ja õpetamise ametisse. Samal aastal esitas Melanchthon, kes ise jäi eluks ajaks ilmikuks, argumenteeritud põhjendused sellele oma Traktaadis paavsti võimust ja primaadist, mis olulise tööna võeti hiljem Konkordiaraamatusse.

Vaatamata oponentide väitele, et Augsburgi usutunnistuse kirikud on hüljanud katoolse õpetuse ja kirikukorra ja on seetõttu lakanud olemast katoolsed, ei lasknud nood end sellest häirida. Kui oma katoolsuse rõhutamise näol olnuks tegemist vaid taktikalise käiguga, oleksid Augsburgi usutunnistuse kirikud sellest nüüd kohe lahti öelnud. Kuid 1531. aastal Melanchthoni kokkupandud Augsburgi usutunnistuse apoloogias, mis oli mõeldud vastuseks keisri käsul rooma teoloogide koostatud Confutatio’le, on vähemalt tosinkond viidet luterliku jutluse, õpetuse ja usutunnistuse katoolsusele.^[22]

Schmalkaldia artiklites (1537) esitab Luther viiteid Nikaia, Konstantinoopoli, Efesose ja Chalkedoni kirikukogule, kirikuisadele ja keskaja teoloogidele. Jäädes oma otsuse juurde eelistada võõrsõnadele saksapäraseid sõnu, kasutab ta sõna catholica vaid siis, kui ta kirjutab ladina keeles.

Ka mujal usutunnistuskirjades järgitakse seda keelekasutust, tõlkides termini catholica saksa keelde sõnaga christlich („kristlik“), nagu see oli tol ajal üldiselt kombeks. Seega on ootuspärane, et usutunnistuskirjade saksakeelses versioonis ei leia me ladinapäraseid termineid. See puudutab ka oikumeeniliste usutunnistuste nagu Symbolum Apostolicum, Symbolum Nicaeno-Constantinopolitanum ja Symbolum Athanasii tõlget. Kui ladina tekstis seisab «sanctam ecclesiam catholicam», siis saksakeelses tekstis on selle koha peal «eine heilige christliche Kirche»; «Unam, Sanctam, catholicam et apostolicam ecclesiam» on tõlgitud kui «einige, heilige, christlich, apostolische Kirche» ja «Catholicam fidem» on «den rechten christlichen Glauben» – kuid see ei ole tingitud mingist eelarvamusest ladina terminite suhtes. Tegelikult kinnitatakse usutunnistuskirjade katoolsust ikka ja jälle mitte ainult viidetega üleilmsetele kirikukogudele, vaid ka I Toledo kohalikule kirikukogule (Concilium Toletanum Primum, 400 AD), Rooma sinodile (1078 AD), IV Lateraani kirikukogule (1215 AD) ja Konstantzi kirikukogule (1414–1418 AD). Usutunnistuskirjadele lisatakse sageli, kuigi mitteametlikult Tunnistuste kataloog (Catalogus testimoniorum), mis kujutab endast pikka vanaaja teoloogide tsitaatide kogumikku ja mis peab tõendama reformaatorite kristoloogiakäsitlust, eriti Kristuse isiku ühtsuse ja kahe loomuse küsimuses. Tsitaadid pärinevad Vanast ja Uuest Testamendist (psalmid, Taanieli raamat, Matteuse, Luuka ja Johannese evangeelium, kirjad roomlastele, efeslastele, koloslastele, filiplastele ja heebrealastele), Efesose (431 AD) ja Chalkedoni kirikukogu (451 AD) kaanonitest ja paavst Leo Suure tomus’est. Üksikutest teoloogidest nimetatakse järgmisi: Kaisarea Eusebios, Athanasios, Aleksandria Kyrillos, Theodoretos, Damaskuse Johannes, Hippo Augustinus, Kaisarea Basileios, Ambrosius, Johannes Kuldsuu, Theofülaktos, Oikumenios, Vigilius, Nikeforos Kallistos, Antiookia Eustakhios, Poitiers’ Hilarius ja Nyssa Gregorios.

Luterliku katoolsuse iseloom

Luterlik arusaam katoolsusest oli ja on ka tänapäeval põhimõtte-liselt erinev rooma teoloogide omast. See ei rajane mitte geograafilisel või kirikuõiguslikul alusel. Kirikut ja selle katoolsust tuleb mõista lihaks saanud ja kirja pandud Jumala Sõna kreatuurina, ainsa Kristuse ainsa ihuna, mida kujundab, toidab ja peab ülal Tema Sõna, kes on ise Isa Sõna. Selleks, et rõhutada iseenda, oma usutunnistuse ja kiriku katoolsust, pidid luterlased avalikult selgitama, milles katoolsus üldse seisneb.

Selle väljendamiseks astus olulise sammu Luther 1528. aastal ilmunud teoses «Kristuse armulaud, usutunnistus» (Vom Abendmahl Christi, Bekenntnis), kus ta selle küsimuse kohta ütleb:

«Ma usun, et maa peal on üks püha kristlik kirik, mis on kogu maailma kõikide kristlaste kogudus, koguarv või kogunemine, üksainus Kristuse mõrsja ja Tema vaimne ihu, kelle ainus pea Ta on. Tema peaks, isandaks või peigmeheks ei ole piiskopid ja preestrid, nad on vaid tema sulased ja sõbrad ehk sõna «piiskop» tähenduse kohaselt nad on ülevaatajad, kaitsjad ja hoidjad. See kristlik kirik… on paavsti, türklaste, pärslaste ja tatarlaste all ja kõikjal, kus kristlased ihu poolest hajutatuna elavad, kuid nad kogutakse vaimulikult kokku evangeeliumi ja usu läbi ühe Pea, Jeesuse Kristuse alamatena.»^[23]

See Lutheri seisukoht kujundas ka Schwabachi artiklite õpetust kirikust:

«Kahtlemata on ja jääb maa peal kuni maailma lõpuni püsima üks püha kristlik kirik, nagu Kristus ütleb Matteuse evangeeliumi viimases peatükis: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.» Ja see kirik ei ole midagi muud kui need, kes usuvad Kristusesse ja kes peavad kinni ülalnimetatud usuartiklitest, kes usuvad ja õpetavad ning keda maailmas taga kiusatakse ja märtriteks tehakse. Sest kus iganes evangeeliumi jutlustatakse ja sakramente õigesti tarvitatakse, seal on püha kristlik kirik, ja ta ei sõltu ajalikest seadustest ja välisest hiilgusest või isikutest ja tseremooniatest.»^[24]

Seda selgitatakse lähemalt nn Torgau artiklites ja Augsburgi usutunnistuse VII artikli lõppversioonis. See artikkel kõneleb kirikukorraldusest ja sellest, mis selle juures on kõige olulisem – et kogu aeg peab olemas olema ja püsima jääma üks püha kristlik kirik, mis on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi kuulutatakse ilma sellele midagi juurde lisamata või ära võtmata, nii et selle sisu muutuks, ja kus pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse. Edasi, kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse. See on nii seetõttu, et kui Jumala Sõna puhtalt kuulutatakse, kõneleb meiega Kristus ise, kogudes oma kiriku enda ümber, nagu Ta on seda juba teinud alates sellest ajast, kui Aadam kutsus Eeva ja oma lapsed kordama Jumala käske ja tõotusi, ja kui Mooses tegi Iisraeli laste keskel sedasama ja kui Esra meenutas taastatava pühamu ees nutvale rahvale Jumala seadust. Nõnda ristib ka Kristus oma lapsi, isegi kui Ta Sõna kõlab Tema sulaste huulilt ja ristimine toimub nende käe läbi. See on Kristus, kes selleks seatud vaimuliku suu läbi kordab seadmissõnu leiva ja veini kohal, ja Ta kasutab tema käsi, et jagada oma ihu ja verd. Seal, kus Kristus on ligi oma Sõnas ja andides, on Ta seda tõeliselt ja täielikult, ja seal on ka katoolne kirik tõeliselt ja täielikult.

Luterlikku arusaama usu ja usutunnistuse katoolsusest väljendab ehk kõige selgemini Lutheri kirjutis «Kirikukogudest ja kirikutest» (1539). Kuigi tegemist pole usutunnistuskirjaga, väljendatakse siin eklesioloogiat, mis kinnitab Augsburgi usutunnistuse, Apoloogia ja Schmalkaldia artiklite katoolsust. Luther kirjutab: «Kellel ei ole Püha Vaimu patu vastu, see ei ole püha. Seega ei saa nad olla kristlik, püha rahvas, see tähendab püha ja katoolne kirik.»^[25] Edasi, kõige püham asi, mis kirikul on, väline märk, mille Kristus on jätnud ja millest võib kirikut hõlpsasti ära tunda, on Jumala püha Sõna: «Kristlik püha rahvas on tuntav sellest, et tal on Jumala püha sõna, kuigi see pole olemas kõikjal võrdsel määral, nagu ütleb Paulus. Ühel osal on see päris puhtalt, teistel pole täies puhtuses.»^[26] – «Kui sa nüüd kuuled või näed, et kuulutatakse, usutakse ja tunnistatakse Jumala sõna ning toimitakse tema järele, siis ära kahtle, et siin on tõeline ecclesia sancta catholica (püha katoolne kirik) – kristlik püha rahvas – ka siis, kui üksnes vähesed sellesse kuuluvad.»^[27]

Luther kasutab siinkohal tuttavat signum’i / res signatum’i formulatsiooni, hoidudes samas viitamast, et märk on ainult märk, s.t iseendast tühi ja tähendusrikas ainult siis, kui ta osutab taevasele reaalsusele väljaspool iseennast. Siin osaleb märk selles reaalsuses tõeliselt ja mõjusalt. Kuigi kirik on usklike kogudus (nagu väidab Augustana VII), ei ole see mitte usklike usk, mis teda ühendab ja teeb temast ekklesia, Issanda koguduse (hbr qahal). Ei, seda teeb Issand ise. Ta teeb seda oma Sõnaga, mida antakse Vaimu, Jumala hinguse läbi, nende suu läbi, kes on kutsutud ja seatud seda kõnelema. Kes kuulevad neid, kuulevad Teda. Katoolsus sisaldub Sõnas, mida nad kuulutavad, ja sakramentides, mida jagatakse. Seal, kus Sõna kuulutatakse puhtalt ja sakramente talitatakse õigesti, seal on kirik – üks, püha, katoolne ja apostlik.

Luterliku katoolsuse olemus ja omadused

Kiriku ühtsus ja see, mis teeb ta igas tema ilmingus täielikuks, ei rajane teisejärgulistele asjadele, kuna kirik elab Sõnas, Sõna läbi ja Sõna juures, mis kutsub ta ellu ja hoiab teda alal. Kuid kogemus on siiski näidanud, et teisejärgulised asjad, mida nimetatakse adiaphora, ei ole sugugi vähetähtsad, ja seda mitte ainult esteetilistel kaalutlustel. Kui usu ja usutunnistusega kaasas käivad traditsioonilised tseremooniad ja kombed ära langevad või kõrvale heidetakse, mõjutab see paratamatult nii usku kui usutunnistust, ja mitte tingimata parimas mõttes. Näiteks maapinna pühadus Moosese jalgade all ei tulenenud jalatsite äravõtmisest, vaid vastupidi, Moosese teguviis oli loomulik reaktsioon teadmisele, et ta seisis pühal pinnal. Me käitume aupaklikult seetõttu, et meil on tegemist pühade asjadega, mis avaldub selles, kuidas me kasutame pühakirja, kuidas me palvetame, kuidas me ristime ja samuti kuidas me austame Kristuse ihu ja vere püsimist armulaua elementides (reliquae). See oli luterlusele üldiselt omane kuni ajani, mil pietism ja ratsionalistlik valgustus kleepisid nendele niinimetatud «katoliiklikele tseremooniatele» külge tagurliku ebausu sildi ja tegid kirikust loengusaali ning liturgiast Robin Leaveri väljendi kohaselt «koraalivõileiva». Lutherit ja teisi reformaatoreid hakati pidama «dekatoliseerumisprotsessi» algatajateks, milles, tõsi küll, nad olid liiga tagasihoidlikud, et sellega lõpuni minna.

Pole juhus, et teoloogiline allakäik 19. sajandil hõlmas ka liturgilise allakäigu. Protestantiseerunud luterlased vaatasid nii õpetusele kui liturgiale jahmatuse ja kohkumusega.

Tänapäeva nn katoolsed või «kõrgkiriklikud» liikumised on sellest aru saanud ja püüavad asja parandada, kuid nad on sattunud eksiteele, püüdes importida neid katoliikluse tunnuseid, mis pole iseendast katoolsed selle sõna õiges tähenduses ja mis halvasti kokku sobivad. Luterlik kirik ei pea muutma oma teoloogiat katoliiklikumaks, kuna ta ongi oma olemuselt katoolne ja «kõrgkiriklik». Ta peab vaid õppima oma teoloogiat uuesti väljendama mitte ainult sõnades, vaid ka asjakohastes toimimisviisides.

Kuigi katoolsust ei saa korrektselt defineerida niisuguste juhuslike kõrvalasjade kaudu, nagu seda on kanoonilise õiguse teatud vormid ja terminid, vaimuliku ameti astmed, piiskopiameti või vaimulikkonna väidetav «ajalooline» või «apostlik» järjepidevus, kiriklikud traditsioonid, vaimulike rõivastus, liturgilised kombed ja teised praktilised asjad, mida ennast katoolseks pidavad kirikud järgivad või nõuavad, ei tähenda see veel seda, et need kõrvalasjad oleksid tähtsusetud. Kirikud ei saa toimida ilma kirikuseaduste või vaimulike hierarhiata, liturgiliste kommete ja muu taoliseta. Kuid sellegipoolest ei taga need asjad veel iseendast katoolsust. Kaanonid ja määrused käsitlevad välist korda ja neid võib muuta, kui olukord seda nõuab. Seega ei saa öelda, et kirik on rohkem või vähem katoolne, kui ta peab kinni teatud laadi kirikuõigusest või konkreetsetest seadusesätetest, või teatud tüüpi ordinatsioonikorrast, missa korrast ja tseremooniatest, liturgilistest rõivastest, kombest palvetamise ajal põlvitada, ristimärgi tegemisest ja teistest taolistest tavadest ja traditsioonidest, mis ei tee kirikut katoolseks põhimõttel, et mida rohkem neid on alal hoitud, seda katoolsem on kirik. Nende tavade ja kommete kuhjumine ei anna katoolsusele midagi juurde. Kui see nii oleks, siis oleksid kõige katoolsemad need kirikud, kus on kõige rohkem vana kirikumööblit, kõige uhkemad altarid ja kantslid, kõige rohkem rõivaid ja muud sellesarnast, küsimata, kas ehk nende õpetus ignoreerib või salgab katoolset usku – mis muide pole meile sugugi tundmatu asi. Mõistagi otsustab maailm ainult väliste asjade järgi ja kui maailma mõtteviisid tungivad kirikusse, hakkame ka meie tegema teoloogiat (ja eklesioloogiat) alt üles, see tähendab pealispindselt ja üksnes väliste ilmingute põhjal.

Usutunnistajad, kaasa arvatud Luther, tahtsid järjepidevuse ja kristliku armastuse pärast ning selleks, et usklike seas mitte pahandusi tekitada, alal hoida seda, mis pühakirja ja puhta õpetuse alusel oli mõeldav ja mis polnud tõega vastuolus. Ja sedavõrd kui see neil õnnestus, võidi neile ette heita seda, et nad on «kapikatoliiklased» (closet catholics), kes on reetnud usupuhastuse. Taolisi süüdistusi esitasid toona ja esitavad ka tänapäeval protestandid (koguni luteri kirikutes), kes samastavad ekslikult katoolsuse ning Rooma ja paavstluse. Ja sedavõrd, kui nad ebaõnnestusid, võis neid süüdistada ketserluses ja sektantluses. Mõlemad süüdistused teenisid nende esitajate huve. Kuid traditsioonilise kirikukorra ja praktika aktsepteerimine ei reeda reformaatorite sõnastatud põhimõtteid. See, et usutunnistajad ja nende kirik ei olnud paljudel juhtudel suutelised või ei saanud lubada traditsiooni teatud osade säilitamist, ei tee neid või nende usutunnistust veel sektantlikuks. Nad olid veendunud, et need kombed ja traditsioonid, mida aja jooksul hakati pidama katoolseteks kommeteks, tseremooniateks ja traditsiooniks, ei olnud iseendast õndsusvahendid ega katoolsuse tundemärgid.^[28]

Kiriku tunnistus ja tema usutunnistused on kui homologia, millega kirik kogu maailma ees Jumalale vastab, mida ta on kuulnud puhtast Sõnast; Sõnast, mis on loonud kiriku ja mille ümber ta koguneb. Need tunnistavad sellest, mida Jumal enda kohta ütleb, need tunnistavad inimese pattulangemisest, Jumala Poja isikust ja Tema lunastustööst, vaimulikust ametist, mille kaudu Jumala Püha Vaim vahendab Kristuse päästetöö vilju, kuulekusest, millele Jumal oma rahvast kutsub, kirikust ja selle olemusest ning omadustest.

Aja jooksul on teatud ringides kasvanud segadus kiriku identiteedi küsimuses – on see siis kristlik, katoolne, luterlik –, mistõttu on oluline, et meie kirikud pööraksid taas tähelepanu sellele usutunnistusele – kuid mitte et arutleda selle üle, mida meie ajal ja oludes on sellest veel võimalik kasutada ega otsida sellest pelgalt eeskuju uue usutunnistuse jaoks, mis peab saama uue, oikumeenilise kogukonna nurgakiviks. Õigesti mõistetud ühtsus ei saa seisneda kokkuleppes mitte kõiges kokku leppida, vana usupärandi osalises aktsepteerimises või ainult liturgilise ühtsuse saavutamises. Kristuse kiriku, Tema müstilise ihu, Tema ekklesia katholike ühtsus on tagatud vaid Sõna ühtsusega. Seda katoolset terviklust on lihtne säilitada siis, kui kirik ei ole kärmelt valmis hülgama oma pärandit ega kaldu radadele, mis viisid paljud keskaegsed ja hilisemad teoloogid eksiteele – teoloogiasse, mis on rajatud inimlikule filosoofiale ja mis tänapäeval lähtub nii ideoloogilistest, sotsioloogilistest kui psühholoogilistest spekulatsioonidest; inimese sisemisse vaimsusse müstitsismi ja pietismi näol;  inimloomuse gnostilise eitamise taassündi. Siin tuleb nimetada ka katseid kujundada sidusat identiteeti liturgilisse formalismi kaldumise või moodsa protestantismi teatraalsuse näol.^[29] Kumbki ei ole selleks ülesandeks kohane, kuna nad defineerivad kiriku uuesti, pöörates vähe tähelepanu Kristuse kogudusele, mille Jumala Sõna enda ümber kokku kogub seal, kus seda kuulutatakse ja jagatakse – kuulmiseks, söömiseks ja joomiseks pattude andeksandmiseks ja uuendamiseks ning et uues kuulekuses Jumalale teenida ligimest tema vajadustes.

Luterlusele annab autentse identiteedi Konkordiaraamat. See hõlmab kogu pühakirja, Jumala Püha Vaimu poolt inspireeritud meeste tunnistuse, milles ilmutatakse meile Isa nõu Tema Pojas Jeesuses Kristuses. See on katoolse teoloogia süda, mida on kinnitanud jumalakartlike piiskoppide ja teoloogide sinodid läbi sajandite. Siin tunnistatakse usku, nagu seda tehti keisri ja Augsburgi riigipäeva ees, korrati Apoloogias, sõnastati Lutheri katekismustes ja Schmalkaldia artiklites ning Konkordiavormelis, mis anti välja ühes köites Ps 119:46 võetud juhtmõtte all: «Ma tahan rääkida su tunnistustest kuningate ees ja mitte häbeneda.»

Kui kirik kõneleb seda, mida Jumal on öelnud, räägib ta sellest, mis on tõeliselt tõsi, kindel, üldkehtiv, täielik, katoolne.

Tõlkis Veiko Vihuri

Ettekanne The Lutheran Confessions – Catholic or Sectarian? peeti luterlikul teoloogiakonverentsil Klaipedas 17. juunil 2008

Dr Charles J. Evanson (1936–2018) sündis Chicagos, ordineeriti 1964. aastal Kanada luteri kiriku Ontario ringkonnas ning töötas kogudusevaimulikuna Detroidis, Chicagos ja Fort Wayne’is, oli Missouri Sinodi liturgiakomisjoni liige. Õpetanud teoloogiat nii St Louisi kui Fort Wayne’i Concordia seminaris ja Püha Franciscuse kolledžis (Fort Wayne). Pidanud loenguid nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas. Pensionile jäädes asus elama Leetu, aitas kaasa Leedu luterliku kiriku arengule, õpetas Klaipeda Ülikoolis ja pidas loenguid luterlikust teoloogiast kõikides Balti riikides.

 

[1] Owen Chadwick, The Reformation, 11.

[2] Käesolevas artiklis on sõna catholic vastena kasutatud edaspidi eestikeelset tuletist «katoolne», kuna mõistetega «katoliiklik» või «katoliku» tähistakse tavaliselt roomakatoliku kirikut ja sellele omaseid õpetusi ning usukombeid. Samas peab meeles pidama, et inglise keeles (nagu ka kreeka või ladina keeles) ei ole niisugune eristus võimalik. Tõlkija märkus.

[3] «…judico haec omnia convenire cum sacra scriptura et cum sententia verae kai gnesies catholicae ecclesiae.» – Bekenntnisschriften, 466, märkus 3.

[4] CA ladinakeelne tekst, mis saksa versioonist mõnevõrra erineb, kõneleb vastaval kohal: «Haec fere summa est doctrinae apud nos, in qua cerni potest nihil inesse, quod discrepet a scripturis vel ab ecclesia catholica vel ab ecclesia Romana, quatenus ex scriptoribus nobis nota est. Quod cum ita sit, inclementer iudicant isti, qui nostros pro haereticis haberi postulant.» – Bekenntnisschriften, 83c.

[5] WA 50, 509–653.

[6] «quod semper, quod ubique, quod ab omnibus creditum est.»

[7] «quod semper, quod ubique, quod ab omnibus fidelibus ex Scriptura constanter receptum fuit.» – Werner Elert, Structure of Lutheranism, 288.

[8] CA eestikeelne tõlge pärineb saksa keelest. Veidi erinev ladina versioon kõlab järgmiselt: «Huiusmodi negotia praetermisimus, ut illa, quae sunt in hac causa praecipua, breviter preposita facilius cognosci possent. Neque his quidquam ad ullius contumeliam dictum aut collectum est. Tantum ea recitata sunt, quae videbantur necessario dicenda esse, ut intelligi posset, in doctrina ac caerimoniis apud nos nihil esse receptum contra scripturam aut ecclesiam catholicam, quia manifestum est, nos diligentissime cavisse, ne quae nova et impia dogmata in ecclesias nostras serperent.» Tõlkija märkus.

[9] W. Maurer, Historical Commentary on the Augsburg Confession (ed by H. George Anderson), 13.

[10] «nach der gottlichen Schrift und der Wahrneit christlicher Religion aus derselben.»

[11] «quamquam mihi conscius non sim, synceram et catholicam fidem a me uspiam laesam.» – Operationes in Psalmes, 1519–1521, WA 5, 597, 29 j.

[12] «Ecce, haec est fides mea, quoniam haec est catholica fides.» – Rationis Latonmianae confutatio, 1521, WA 8, 96, 11.

[13] «vel hereticos, vel falsos, vel scandalosos, vel piarum aurium offensivos, vel simplicium mentium seductivos.»

[14] Ignatiose kiri smürnalastele, 8:2 (osundatud väljaandest Apostlikud isad, Tallinn 2002, lk 140. Kiri pärineb 2. sajandi algusest – tõlkija).

[15] Catholic II, OED, C, 186.

[16] «De Praescriptionibus Haereticorum», 36, 21 j. – The Ante-Nicene Fathers, III, 255 j.

[17] Bekenntnisschriften, 24, 29 jj.

[18] Muratorian Fragment, 37, 39. Algne tekst 62 j, 67.

[19] Nicholas Afanassiev, «The Church which presides in Love», teoses The Primacy of Peter in the Eastern Church.

[20] Paavstlik Confutatio, VII: «Kõik usklikud peavad järgima üldisi kombeid, nagu Augustinus, kelle tunnistustele nad sageli viitavad, suurepäraselt õpetab. Me oleme ju veendunud, et need kombetalitused pärinevad apostlitelt.»

[21] Inglismaa kuningas Henry VIII lasi supremaatia- ehk ülimuslikkuse akti vastu võtta 1534. aastal. Selle seadusega kuulutati kuningas Inglise kiriku kõrgeimaks peaks maa peal, kuid kirikureformid Mandri-Euroopa usupuhastuse vaimus jäid esialgu minimaalseks. Tõlkija märkus.

[22] Apoloogias öeldakse vastuseks Confutatio süüdistusele, et luterlased on eksinud selles, kuidas nad defineerivad konkupistsentsi, püüdes näidata oma õpetuse kooskõla pühakirja ja isadega nagu Irenaeus, Ambrosius, Petrus Lombardus, Hippo Augustinus, Aquino Thomas, Bonaventura ja Püha Victori Hugo: «Niisiis ei ole meie seisukoht pärispatu osas midagi muud kui Pühakirja või katoolse kiriku arvamus, me vaid puhastame Pühakirja ja kirikuisade kõige olulisemaid seisukohti, mis on hilisemate teoloogide sofistlike tülide läbi varjule jäänud, ja toome need päevavalgele. Sest asi ise kõneleb enda eest: hilisemad teoloogid ei ole mõistnud, mida kirikuisad on puudulikkusest rääkides taotlenud.» Ja edasi: «Me arvame, et Keiserlikule Majesteedile on küllalt sellest lapsikust ja nürist tähenärimisest, millega vastased on meie artiklit rünnanud. Me teame ju, et meie arvamused on õiged ja kooskõlas Kristuse katoolse kirikuga» (Ap II). Sarnaseid väiteid katoolsuse kohta võib leida teisteski Apoloogia peatükkides nagu artiklis IV («Õigeksmõistmisest»), VII/VIII («Kirikust»), X («Armulauast»), XII («Meeleparandusest») ja mujal.

[23] WA XXVI, 506.

[24] Bekenntnisschriften, 61.

[25] «Wer den Heiligen Geist nicht hat wider die sunde, der ist nicht heilig, darumb können sie nich ein Christlich heilig Volck, das ist sancta et Catholica Ecclesia.» – Von den Konziliis und Kirchen, 1539. WA 50, 625, 13 j.

[26] «Erstlich ist dis Christlich heilig Volck dabey zu erkennen, wo es hat das heilige Gotteswort, wiewohl dasselb ungliech zugehet, wie S. Paulus sagt. Etliche habens ganz rein, Etliche nicht ganz rein.» – WA 50, 628, 29 j (eestikeelne tsitaat Arne Hiobi tõlkes).

[27] «Wo du nu solch wort hörest odder sihest predigen, gleuben, bekennen und harnach thun, da habe keinen zweiful, das gewislich daselbs sein mus ein rechte Ecclesia sancta Catholica, ein Christlich heilig Wolck, wenn ir gleich sehr wenig sind.» – WA, 50, 629, 28 jj (eestikeelne tõlge A. Hiobi järgi).

[28] «Solche eusserliche freie stücke wöllen wir achten wie ein Westerhembb oder Windel, darin man das Kindlin fasset zur Tauffe. Denn das kindlin wird nich getaufft oder heilig vom Westerhembb, noch von windeln, sonder blos durch die Tauffe…» – WA 50, 651, 1–14.

[29] Viimase all peab autor silmas mõnede Ameerika protestantlike usuliikumiste vaatemängulisi jumalateenistusi või koosolekuid. Tõlkija märkus.

Ülevaade Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja enne selle loomist Eestis tegutsenud luterliku kiriku õpetuse aluseid määratlevatest sätetest riigiseadustes ja kiriku põhikirjades ja -määrustes.

Rootsi kirikuseadus (1686), Cap. I, § 1

In Unserm Königreiche und dessen zugehörigen Landen, sollen sich alle, einzig und allein zu der Christlichen Lehre und Glauben bekennen, welche in dem Göttlichen Heiligen Wort, denen Prophetischen und Apostolischen Schriften Alten und Neuen Testaments gegrindet, in denen Haupt Symbolis, als dem Apostolico, Niceno und Athanasiano verfasset, auch in der ungeänderten Augsburgischen Confession, so im Jahr 1530 daselbst übergeben und auf dem Concilio zu Upsala, 1593 angenommen worden, imgleichen in dem ganzen so genandtem Libro Concordiae erkläret ist. (Rootsi kirikuseaduse ametlik tõlge saksa keelde, 1687.)

Meie kuningriigis ja sellesse kuuluvates maades peavad kõik tunnistama ainult ja eranditult kristlikku õpetust ja usku, mis põhineb jumalikul pühal sõnal, Vana ja Uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ja on kirja pandud peamistes ususümbolites nagu Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, samuti Augsburgi muutmata usutunnistuses, mis anti seal üle 1530. aastal ja kiideti heaks Uppsala kirikukogul 1593. aastal, ning on äraseletatud kogu nõndanimetatud Liber Concordiae's. (Tõlge tänapäeva eesti keelde.)

Venemaa evangeelse-luterliku kiriku seadus (1832), § 1

Die Evangelisch-Lutheriche Kirche bekennt die Lehre, welche sich auf die prophetischen und apostolichen Schriften des alten und neuen Testaments gründet und nimmt als symbolischer Bücher an: das dieselben erklärende Apostolische, Nicäische und Athanasische Glaubensbekenntnis, die unveränderte Augsburgische Confession und die übrigen in die, unter der Benennung des Concordien-Buch bekannte, Sammlung aufgenommenen Schriften.

Evangeelne-luterlik kirik tunnistab õpetust, mis põhineb vana ja uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ning peab sümboliraamatuteks, mis neid seletavad, Apostliku, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistust, Augsburgi muutmata usutunnistust ja teiste kirjutiste kogu, mida tuntakse Konkordiaraamatuna. (Tõlge saksa keelest tänapäeva eesti keelde.)

Ewangeli Lutterusse koggotus tunnistab neid õppetussi, mis Prohwetide ja Apostlide kirjade peäl, wanna ja ue säedusse ramatus on allustud, ja temma ussotunnistusse kirjad, mis neid selletawad, on: Apostlide, Nitsea ja Atanasii usso tunnistus, muutmatta ussotunnistus, mis Augsburgi linnas on üllespantud ja peäle seda need, selle kirjade koggomissesse ülleswoetud kirjad, mis Konkordia nimme peäl käiwad. (Tõlge eesti keelde, 1850.)

Eesti Ewangeeliumi-Lutheruse Kiriku põhikiri (1920), § 3

EELK-u õpetuse aluseks on Wana ja Uue Testamendi kaanoni raamatud ja neid seletawad Ew.-Lutheruse kiriku usutunnistuse kirjad, protestantismuse waimule wastawas mõttes.

Märkus. Vaidlusi tekitanud sõnad «protestantismuse waimule wastawas mõttes» hääletati põhikirjast välja 1923. aastal.

Eesti Evangeeliumi Luteri usu olemasoleva … koguduse põhikiri (1920. aastate II pool), § 3

…koguduse õpetuse aluseks on Vana ja Uue Testamendi prohvetite ja apostlite kirjad ning Sümboliraamatuteks nimetatud kirjasid seletavad Apostliku, Nikea ja Athanasiuse usutunnistused, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised kirjad, mis Liber concordiae nimelisse kirjadekogusse on üles võetud.

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku põhimäärused, 1935, § 4

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku õpetuse aluseks on Vana ja Uue Testamendi prohvetite ja apostlite kirjad ning sümboliraamatuteks nimetatud kirjasid seletavad Apostlik, Nikea ja Atanaasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised kirjad, mis on võetud Liber Concordiae nimelisse kirjade kogusse.

EELK 1949. aasta põhikiri, preambul

Eesti NSV-s tegutseva Evangeeliumi Luteriusu Kiriku õpetuse aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikea ja Atanaasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised kirjad, mis on võetud Liber concordiae kirjade kogusse.

Põhimäärused eksiilkiriku 1978. aasta redaktsioonis, § 4

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku õpetuse aluseks on Vana ja Uue Testamendi prohvetite ja apostlite kirjad ning sümboliraamatuteks nimetatud kirju seletav Apostlik, Nikea ja Atanaasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised kirjad, mis on võetud Liber Concordiae nimelisse kirjade kogusse. (Kirikuõiguse käsiraamat, Stockholm, 1981.)

EELK 1991. aasta põhikiri, § 4

EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament, neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus ning luterlikud usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse.

EELK põhikirja 2001. aasta redaktsioon, § 4

EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae'sse.

EELK 2004. aasta põhikiri, § 4

EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae'sse.

 

Allikad (ajalises järjekorras):

Kirchen-Gesetz und Ordnung, So der Grossmächtigste König und Herr, Herr Carl, der Eilffte, Der Schweden, Gothen und Wenden König, [et]c. Im Jahr 1686 hat verfassen und Im Jahr 1687 im Druck aussgehen und publiciren lassen. Mit denen dazu gehörigen Verordnungen. Auf HöchstErmelten Ihrer Königl. Maj.t gnädigsten Befehl ins Teutsche übersetzet. Stockholm, gedruckt bey Joh. G. Eberdt.

Gesetz für die Evangelisch-Lutherische Kirche in Russland. [St. Petersburg, 1832.]

Kirriko Seädusse Ramatust mis isseärranis Ewangeli Lutterusse koggodustele keige Wenne rigis 1832 aastal on antud. Ma rahwa teädmisseks, saksa kelest ma-kelesse ümberpantud. Rija linna Jakobi kirriko ma rahwa koggodusse öppetajast O[tto] A[ugust] v. Jannau. Tartus, H. Laakmanni kirjade- ja kulloga trükkitud. 1850.

Eesti Ewangeeliumi Lutheruse Kiriku (EELK) põhikiri. Tallinn, J. H. Gressel [192-?].

Eesti Ewangeeliumi Luteri usu olemasoleva ... koguduse põhikiri. Eesti Evangeeliumi Luteri usu Konsistoorium. Sine anno [192-?, Tallinn, J. & A. Paalmann].

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku põhimäärused. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Konsistooriumi väljaanne, 1935.

Evangeeliumi Luteriusu Kiriku seadused Eesti NSVS-s. ELK Konsistooriumi väljaanne Tallinnas 1951.

Kirikuõiguse käsiraamat. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku (EELK) põhimäärused Konsistooriumi 1978.a. väljaande redaktsioonis ja kirikuseadlusi ning muid korraldavaid norme 1933–1980. Kogunud ja korraldanud Arved H. Rossman, cand. jur. EELK Konsistooriumi väljaanne, Stockholm, 1981.

EELK põhikiri. Kiriku Teataja nr 1 Lisa, 6. detsember 1991.

EELK põhikiri. Kiriku Teataja nr 3, 10. mai 2001.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku seaduste kogumik. [Tallinn: EELK, 2006.]

Mulle kui teoloogile, vaimulikule ja kirikuajaloolasele on isiklikult vastumeelne kõneleda kirikutest kui vabaühendustest või mittetulundusühingutest. See ei ole eklesioloogiline või kanooniline, vaid ilmalik määratlus, mis näeb Kirikus üksnes inimeste poolt «usuliste vajaduste rahuldamiseks» asutatud ühingut. Erinevad kristlikud konfessioonid – õigeusklikud, katoliiklased, luterlased ja teised – tunnistavad Nikaia usutunnistuse sõnadega oma usku ühteainsasse, pühasse, katoolsesse ja apostlikku Kirikusse, mille on rajanud Jumala Poeg Jeesus Kristus. Me usume, et Kirikule on pandud alus ülevalt, erinevalt inimeste poolt asutatud maistest ühingutest.

Sekulaarne riik ja usulised ühendused Eestis

Pikka aega tunnustasid kristlikud Euroopa riigid kirikut erilise, jumaliku institutsioonina. Ilmalikud – aga samal ajal usutunnistuselt kristlikud – valitsejad võisid küll teha katseid haarata kiriku üle kontroll, ent samas tagasid nad kirikule tegevusvabaduse oma missiooni täitmisel.

Alles viimaste sajandite revolutsioonid muutsid riigi suhtumist. Esitati loosung: kirik tuleb lahutada riigist! Eestis viidi see põhimõte lõplikult ellu pärast iseseisvumist, kõigepealt 1920. aasta põhiseadusega, mille § 11 sätestas: «Riigiusku Eestis ei ole», ja seejärel 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seadusega, mis seadis usuühingute korraldusele ja tegevusele uued, kirikuelu detsentraliseerivad raamid.

Kirikust sai sekulaarse riigi silmis vabaühendus, mittetulundusühing, mis oli ühel pulgal kõigi teiste ühingutega. Teen siinkohal väikese kõrvalepõike sõjaeelse Eesti ajalukku. 1934. aastal nentis luteri pastor Jaan Järve oma kolleegidele esinedes, et 1925. aasta usuühingute seadus jagas kiriku (ta pidas silmas luterlikku kirikut) iseseisvateks ühinguteks (kogudusteks), mis kõik olid juriidiliselt võrdsed ilmalike ühingutega nagu piimaühing, turbaühing jne.[1]

Kirikute õiguslik positsioon muutus mõnevõrra alles 1937. aastal välja töötatud uue põhiseadusega, mis nägi ette võimaluse anda suurematele kirikutele (toona olid nendeks Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik) avalik-õigusliku juriidilise isiku staatuse. Uue põhiseaduse § 14 ütles: «Suuremaile kirikuile võidakse seadusega anda avalik-õiguslikke aluseid. Riigikirikut ei ole.» Sel puhul kirjutas pastor Jaan Järve rahulolevalt, et kirik «ei ole enam vaevusallitav asutis, keda püüti kõigiti hoida õiguslikult ühel tasemel turba-, spordi- ja muude ühingutega».[2] Kauaks seda riigivõimu lahkust ei jätkunud, sest 1940. aastal toodi Eestisse nõukogude võim, mis nägi ühe oma eesmärgina religiooni väljasuretamist.

Pärast rohkem kui pool sajandit kestnud nõukogude võimu kokkuvarisemist pääsesid kirikud getost (teoloog Toomas Pauli määratlus). Asemele tulnud liberaalses demokraatias tohib riik usuvabadusse vaid rangelt piiritletud juhtudel sekkuda. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 40 ütleb: «Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.» Liberaalse arusaama kohaselt eksisteerib riik kodanike jaoks, mitte vastupidi. Liberaalne riik peab tagama kodanikele eneseteostuseks õigused ja vabadused.

Siseministeeriumi usuasjade osakonna töötaja Ringo Ringvee, kes käsitleb oma doktoritöös riigi ja usuliste ühenduste suhteid aastatel 1991–2008 ning on riigiametnikuna selle teemaga hästi kursis, kirjutab: «Sekulaarse ning neoliberalistliku riigi suhe usulistesse ühendustesse on pragmaatiline… Kokkuvõtvalt võib öelda, et riigi ja religiooni suhted on nõukogudejärgses Eestis kujunenud valdavalt konfrontatsioonivabalt. Usulistele ühendustele on tagatud tegutsemisvõimalused nii seadusandlikul tasandil kui praktikas.»[3]

Muuseas, Ringvee rõhutab, et ka õigeusukirikuga seotud probleemide lahendamist käsitles riik pragmaatiliselt, üksnes õigusliku küsimusena: «Tähelepanu väärib, et kogu 1993–2002 väldanud õigeusu kiriku protsessi ajal, milles põimusid nii ajaloolised, religioossed, kirikuloolised, õiguslikud ning mitmed teised aspektid, käsitles riik küsimusteringi juriidilise probleemina ning seda sõltumata valitsuskoalitsioonidest.»[4]

Nagu näeme, on toonane riiklik positsioon tänaseks oluliselt muutunud, sest pragmatism on kõrvale heidetud ning riigivõim on valmis laupkokkupõrkeks riigi ühe suurima usulise ühendusega – Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga (MPEÕK). Nagu me hästi teame, on viimasel ajal koguni kõlama pandud MPEÕK ja Pühtitsa Jumalaema Uinumise kloostri kui usuliste ühenduste sundlõpetamise ähvardus.

Kui me eeldame, et Eestis kehtib ja toimib jätkuvalt liberaalne õigusriik, siis millisel põhimõttelisel alusel seisavad praegu kehtiva põhiseaduse valguses riigi ja usuliste ühenduste kui eraõiguslike vabaühenduste suhted?

Siis, kui riigikirikut ei ole…

Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse §-s 40 on korratud sõjaeelse põhiseaduse sätet: «Riigikirikut ei ole.» Seda lauset mõistetakse tavaliselt nõnda, et ükski Eestis tegutsev kirik ei saa taotleda endale riigikiriku staatusele sarnanevat positsiooni. Enamasti on seejuures vaadatud just Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule kui ajalooliselt suurimale eesti rahvusest kristlasi hõlmavale kirikuorganisatsioonile, kellel võiks taoline ambitsioon olla.

Kuid seda põhiseaduse sätet tuleb vaadelda ka vastupidises suunas: kui riigikirikut ei ole, siis ei ole ka riigil õigust sekkuda mitte ühegi kiriku kui vaba kodanikuühenduse siseasjadesse ja hakata otsustama nende usudoktriini, juhtimise või kanooniliste sidemete üle.

Teisiti on näiteks Taanis kuningriigis, kus kiriku asju otsustab parlament, sest Taani luterlik kirik on ajaloolistel põhjustel riigikirik (täpsemalt Folkekirken, rahvakirik, mis teeb antud juhul sama välja). 2012. aastal andis Taani parlament samasoolistele paaridele õiguse abielluda ning ka riigikirik pidi hakkama niinimetatud sooneutraalseid abielusid sõlmima. Vaimulikele on antud õigus sellisest talitusest keelduda, kuid piiskop peab sel juhul leidma asendaja.

Meil, Eestis, on mõeldamatu, et Riigikogu või Vabariigi Valitsus saaks kohustada usulisi ühendusi läbi viima usulisi talitusi ja kiitma heaks seisukohti, mis on nende usutunnistusega vastuolus, või määrata ametisse kirikujuhte – Eesti Vabariigis ei ole riigikirikut.

Niisamuti on mõeldamatu, et sekulaarne võim esitab kirikule kui vabaühendusele nõudmise muuta oma kanoonilist alluvust või kirikuosaduslikku kuuluvust. Näiteks katoliiklaste jaoks on kanooniline side Rooma paavstiga võõrandamatu osa katoliiklikust usust. Kaugemast minevikust võib meenutada luterlaste ja kalvinistide sunniviisilist ühendamist Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III poolt aastal 1817, mis viis selle otsusega mitte nõustunud konfessionaalsete luterlaste tagakiusamise ja emigreerumiseni USA-sse. Just nimelt ajaloos aset leidnud riikliku ülekohtu kordumise ja usulise enesemääramise mahasurumise vältimiseks on vabas ühiskonnas kehtima pandud põhimõte, et valitsus peab austama usuvabadust ja usklike valikut.

Aga kas rahvas kui Eesti põhiseaduse kohaselt kõrgeima võimu kandja saaks usuühingutele ja nende liikmetele ettekirjutusi teha? Mõne nädala eest võis Rahvusringhäälingu (ERR) portaalist lugeda uudist, et ERRi poolt tellitud Kantar Emori uuringu kohaselt toetas 59 protsenti küsitletutest MPEÕK sidemete katkestamist Moskva patriarhaadiga, vastu oli 19 protsenti ja 22 protsenti ei osanud vastata. Eesti rahvusest inimestest pooldas seda koguni 75% ja vastu oli 8%, muust rahvusest pooldas 25% ja vastu oli 41%.[5] Uuring viidi läbi 10.–16. oktoobrini 2024. aastal.

Selline uuring võib olla informatiivne, ent kindlasti mitte relevantne. Usulise ühenduse kanoonilised või muud laadi suhted teiste kirikutega on eranditult nende endi asi, mitte kellegi teise asi. Taolisi küsimusi ei saa panna rahvahääletusele. Eriti just liberaalsed poliitikud armastavad rõhutada, et põhiõiguste üle ei saa hääletada.

Vabaühendused ja poliitika

Ma peatun veel ühel aspektil, millele tuleks tähelepanu pöörata. Aeg-ajalt on kõlanud väide, et kirik ei tohi sekkuda poliitikasse. Usukaugetes ringkondades mõeldakse selle all tavaliselt seda, et kirik ei peaks ühiskondlik-poliitilistes küsimustes oma arvamust avaldama. Mõistagi ei saa usulised ühendused osaleda valimistel, sest nad pole erakonnad. Samas ei ole neil keelatud väljendada seisukohti mistahes ühiskondlikes küsimustes. Näiteks Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on võtnud sõna abordi, eutanaasia, perekonna ja abielu ning muudeski küsimustes.

Selleski mõttes ei erine usuühendused teistest maailmavaatelistest vabaühendustest, mis tegutsevad oma eesmärkide saavutamise nimel, sageli koguni riigivõimu rahalisel toel. Demokraatlikus riigis ei ole valitsusasutustel mitte mingit õigust keelata kirikuid osalemast ühiskondlik-poliitilises tegevuses, kui nad seda soovivad. Kui valitsus peaks seda tegema, rikutakse sellega usklike õigusi. Igal kodanikul, kuid samuti igal kodanikuühendusel on õigus – seaduse raamesse jäädes – korraldada isegi selliseid meeleavaldusi, mis valitsusele või paljudele kaaskodanikele ei meeldi. Näiteks paljudes riikides korraldavad kristlikud organisatsioonid meeleavaldusi veel sündimata laste eluõiguse kaitseks – asi, mis paljudele inimestele kahtlemata ei meeldi, ent mida Eestis kaitseb põhiseadus.

Jaanuaris 2023 teatas sotsiaaldemokraadist siseminister Lauri Läänemets, pidades silmas liikumise KOOS tegelaste soovi alustada oma valimiseelset poliitilist miitingut palvusega Aleksandri Nevski katedraalis (mille MPEÕK asjaolude selgumisel tühistas): «Meie seisukoht on alati olnud selline: kiriku igasugune poliitiline tegevus Eestis on lubamatu, kirik ja poliitika peavad olema teineteisest lahus. [Minu rõhutus – V.V.] Kui see toimub, siis see tuleb viivitamatult lõpetada.»^[6]

Sarnast seisukohta korda minister Läänemets alles hiljuti, 23. oktoobril 2024, parlamendis tehtud poliitilises avalduses, öeldes, et «meie läänelikus sekulaarses demokraatias on riigi kohustus … tagada ka seda, et usk on vaba poliitilisest agendast.»[7] Jääb arusaamatuks, millisele õiguslikule alusele siseminister seda väites tugineb.

Ometi on riik teatud puhkudel nõudnud usulistelt ühendustelt poliitiliste avalduste tegemist. Aprillis 2022 ärgitas Siseministeerium EKN-i mõistma hukka Venemaa Föderatsiooni sõjategevust Ukrainas. Siseministeeriumi tollane asekantsler Raivo Küüt nõudis kirikutelt teatud poliitilise agenda omaksvõtmist: «Eesti Kirikute Nõukogu on meie partner, ja kui Vene Föderatsiooni agressioon Ukrainas algas, siis selgitasime, et Eesti ühiskonna sõjast tingitud lõhenemise vältimiseks peavad nad selge ja ühemõttelise seisukoha kujundama, milles on kesksel kohal Putini režiimi agressiooni ja Vene Föderatsiooni ründe hukkamõist [minu rõhutus – V. V.]. Selline seisukoht aitaks Eesti inimestel sõltumata rahvusest ja päritolust ennast üheselt defineerida.»[8]

Neist näidetest jääb mulje, et Siseministeeriumi arvates peavad kirikud toetama valitsuse poliitilist kurssi, ent ei tohi tegeleda sellise poliitilise tegevusega, mida valitsus heaks ei kiida. See on mõistagi autoritaarne muster ning sellisena täielikus vastuolus Eesti Vabariigi kui liberaalse demokraatliku riigi põhiseaduse vaimu, mõtte ja sättega. Põhiseaduse kohaselt on usulised ühendused vabad otsustama selle üle, kas ja mil määral nad soovivad osaleda ühiskondlikus tegevuses ja võtta seisukohti poliitilistes küsimustes. Ministril või ministeeriumiametnikul puudub õigus selles osas usulisi ühendusi manitseda või noomida.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks tahaksin niisiis rõhutada kahte olulist aspekti. Kuna Eestis ei ole põhiseaduse kohaselt riigikirikut, ei ole riigivõimul õigust sekkuda kirikute siseasjadesse – see on mõeldav üksnes väga piiratud ulatuses ja rangelt seaduses sätestatud juhtudel. Isegi riikliku julgeoleku argument ei saa tühistada põhiseadusega tagatud õigusi ja vabadusi.

Samas on vabaühendustel, s.h usulistel ühendustel, õigus ja lausa kohustus sekkuda riigi ja ühiskonna asjadesse, kuna demokraatlik õigusriik eksisteerib oma kodanike ja elanike hüvanguks ning ka usklikud inimesed, koguduste liikmed, on osa ühiskonnast kui tervikust. Nad võivad väljendada seisukohti, mis enamusele ei meeldi, ja see on kooskõlas vaba ühiskonna põhimõttega.

Erinevad kirikud korraldavad oma elu iidsete kaanonite ja muu kirikuõiguse alusel, kuid seejuures nad saavad kasutada ka demokraatliku õigusriigi pakutavaid võimalusi. Riigivõim on kohustatud austama õiguskuulekalt tegutsevaid usulisi ühendusi ning mitte takistama nende tegevust ideoloogilistel või poliitilistel põhjustel.

 

Ettekanne konverentsil «Õigeusukirik Eestis – iseseisvus: arenguvõimalused, riskid, tagajärjed», 6. novembril 2024.

 

[1] Veiko Vihuri. Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 71–72.

[2] Põhiseadus ja Rahvuskogu. Tallinn: Rahvuskogu, 1937, lk 398–400.

[3] Ringo Ringvee. Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 187, 189.

[4] Samas, lk 188.

[5] https://www.err.ee/1609494589/enamik-eesti-elanikke-soovib-et-mpeok-katkestaks-sidemed-moskvaga

[6] https://www.postimees.ee/7702061/laanemets-kutsume-metropoliidi-vestlusele-ta-ei-tohi-sekkuda-eesti-poliitikasse

[7] https://www.err.ee/1609500181/laanemets-eestis-tegutsev-kirik-ei-tohi-olla-seotud-soda-toetava-organisatsiooniga

[8] https://www.postimees.ee/7512174/luubi-all-moskva-patriarhaadi-eesti-oigeusu-kirik-pole-sojas-poolt-valinud

Olen veendunud, et kõik kodanikud, kes peavad oluliseks vaba ja õiglase ühiskonna ideaalide säilimist ning seda, et valitsus ei allutaks meid diktatuurilisele riigikorraldusele, peavad astuma riigivõimu kuritarvitamisele vastu – ka siis, kui need kuritarvitused on suunatud kellegi teise kui meie endi põhiseaduslike õiguste ja vabaduste mahasurumisele.

See ongi põhjus, miks võtsin vastu kutse konverentsil kõneleda, omistamata otsuse langetamisel mingit tähtsust sellele, et valelikud oponendid (ka rahvuslaste ridadest) saavad seda fakti kasutada minu ründamiseks. Olen veendunud, et valitsusel oleks vaba ja õiglase ühiskonna ideaalist palju raskem taanduda, kui rohkemad avaliku elu tegelased astuksid niisugustele suundumustele vastu.

Eriti peaksid usuvabaduse vastu suunatud rünnakutele vastu protesteerima Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhid. Kui usuvabaduse vastaseid rünnakuid ühiselt ei tõrjuta, siis on nende rünnakute jõudmine ka teiste usuühendusteni vaid aja küsimus.

Tähelepanekuid usuvabaduse põhimõtte nõuetest

Ettekanne konverentsil «Õigeusukirik Eestis – iseseisvus: arenguvõimalused, riskid, tagajärjed», Tallinnas, 6. novembril 2024

Varro Vooglaid, Riigikogu liige

Maikuu alguses, täpsemalt, 6. mail võttis Riigikogu häältega 75 poolt ja 8 vastu avalduse pealkirjaga «Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks» (420 AE).

Kui seni olin Riigikogus hoidunud osalemisest välispoliitiliste avalduste hääletustel, sest need täidavad ennekõike mulle vastuvõetamatu meelsuskontrolli funktsiooni, siis sel korral olin üks kaheksast Riigikogu liikmest, kes hääletas avaldusele vastu. Alljärgnevalt põhjendan, miks ma seda tegin, tuues esile põhimõttelised kaalutlused, mis on jätkuvalt relevantsed, hindamiseks valitsuse tegevust vene ortodokside suhtes ebaõiglaste ja õigusvastaste nõudmiste esitamiseks. Ühtlasi soovin sellega näidata, et Riigikogu toetus kõnealusele avaldusele ja selle taustaks olevatele ambitsioonidele ei olnud üksmeelne.

Esiteks on avaldusest rääkides keskse tähtsusega tõsiasi, et see ei olnud pelgalt deklaratiivne, vaid lähtus praktilisest eesmärgist luua valitsusele ettekääne Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) kui Eesti kõige suurema liikmeskonnaga usuühenduse, samuti Moskva patriarhaadi otsealluvuses oleva Nevski koguduse ja Pühtitsa kloostri sulgemiseks. Valitsusel oli avaldust tarvis, et sellele toetudes saaks siseminister pöörduda kohtu poole taotlusega nimetatud organisatsioonide sundlõpetamiseks, kui need ei ole katkestanud kanoonilisi sidemeid Moskva patriarhaadiga. Niisuguse võimaluse näeb (tõsi vägagi vaieldavalt) ette kirikute ja koguduste seaduse paragrahv 16 lõige 3. Ehk välispoliitiline deklaratsioon teenis pragmaatilist sisepoliitilist eesmärki, mis vaikiti avalduse põhjendustest rääkides valelikult maha.

Ilmselt ei ole valitsus kirjeldatud plaaniga siiani edasi liikunud vaid seetõttu, et pole kindel, kas see läheks kohtus läbi, sest nimetatud säte ei paku plaani elluviimiseks piisavalt kindlat toetuspunkti. Selle tõttu on oma plaani eduväljavaadete parandamiseks võetud sihiks ka kirikute ja koguduste seaduse täiendamine viisil, mis ei võimaldaks enam Eestis tegevust jätkata ühelgi usuühendusel, mis pole katkestanud sidemeid Moskva patriarhaadiga. Tegelikult on siseminister Läänemetsa poolt 23. oktoobril Riigikogus esitletud plaan veelgi radikaalsem, nähes valitsusele ette õiguse dikteerida, millised isikud võivad üleüldse usuühenduste juhtimises osaleda (vt ERR).

Paraku on kõnealuse ettevõtmise näol tegu usuvabaduse selge rikkumisega, sest ei MPEÕK, Nevski kogudus ega Pühtitsa klooster, mille sulgemisele kõnealuse avaldusega teed sillutati, pole teinud mitte midagi õigusvastast. Vähemalt ei ole avalikkusele esitatud ainsatki tõendit, mis kinnitaks õigusvastast käitumist ja kõigi eelduste kohaselt selliseid tõendeid ka ei eksisteeri. Mitte kordagi pole vähegi veenvalt näidatud ära ka seda, kuidas ohustavad kanoonilised sidemed Moskva patriarhaadiga Eesti julgeolekut. Tegu on paljasõnalise väitega, mida käsitletakse justkui aksioomi ehk eeldusena, mis ei vajagi tõestust.

Põhiseadus sätestab usuvabaduse kaitse paragrahvis 40, Eesti Vabariigi suhtes siduv Euroopa Inimõiguste Konventsioon aga artiklis 9. Selle fundamentaalse tähtsusega põhiõiguse kohaselt on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Vaieldamatult on osaks usuvabadusest ka otsustamine selle üle, millisesse kanoonilisse struktuuri (kirikusse) kogudused, kloostrid ja nende liikmed kuuluvad. Riigivõimul ei ole õigust selles osas ettekirjutusi teha, sest see kujutaks endast lubamatut sekkumist usuühenduste siseasjadesse. Minule kui katoliiklasele on see ilmselge, sest valitsuse nõudmine, et katoliku kirik Eestis peaks lahutama end Rooma paavstist, tähendaks täiesti ühemõttelist sekkumist usku, mida me usutunnistuses deklareerime, käsitledes paavsti kiriku peana. Öeldes lahti sidemetest paavstiga, peaksin ütlema lahti oma usust.

Niisugusena on siseministri ähvardused sulgeda Pühtitsa klooster, kui see ei seo end kirikuõigust rikkudes Moskva patriarhaadist lahti, selgelt diktatuurilise iseloomuga ja õigusriikluse ideaali valguses lausa skandaalsed – sel lihtsal põhjusel, et Vabariigi Valitsusel ei ole mitte mingit õiguslikku alust niisuguseid nõudmisi esitada. Vastavalt põhiseadusele ei ole Eestis riigikirikut ja valitsuse sekkumine usuliste ühenduste enesekorraldusse on absoluutselt lubamatu. On sügavalt häiriv mõelda võimalusele, et klooster elas küll üle nõukogude võimu, aga Eesti Vabariigi valitsuse taganemine usuvabaduse põhimõtte austamisest võib saada sellele saatuslikuks.

Teiseks on vastuvõetamatu see sügavalt valelik teguviis, millega ettevõtmist ellu viiakse. Muu hulgas pean silmas nii valitsuse liikmete kui ka kaitsepolitseiameti peadirektori poolt levitatud valelikke süüdistusi MPEÕK metropoliidi suunal, justkui oleks ta ohuks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ja julgeolekule. Sellele väga tõsisele süüdistusele tuginedes saadeti metropoliit Eestist välja ja kavandatava seadusemuudatusega püütakse välistada ka tema poolne kiriku juhtimine väljastpoolt Eestit. Jällegi ei ole avalikkusele esitatud ainsatki tõendit, mis põhistaks esitatud süüdistusi ning kõigi eelduste kohaselt pole neid esitatud sel lihtsal põhjusel, et neid ei eksisteeri. Riigivõimu kasutamine selleks, et poliitilistest ambitsioonidest lähtuvalt esitada inimeste ja organisatsioonide kohta tõsiseid valesüüdistusi, ei ole aga õigusriigis vastuvõetav.

Kolmandaks teenib kõnealune avaldus eesmärki õhutada Eestis rahvuslikku vaenu ja konflikti ning parlamendi liikmena sellele kaasa aitamine oleks ebamoraalne. Kuna ei MPEÕK, Nevski kogudus ega Pühtitsa klooster ei ole teinud midagi õigusvastast ega kujuta endast Eesti ühiskonnale mingit ohtu – jällegi toonitan, et esitatud pole ühtegi tõendit, millest nähtuks vastupidine järeldus –, paistab paratamatult, et nimetatud organisatsioonide pitsitamine, et mitte öelda tagakiusamine teenib eesmärki süvendada Eestis rahvuslikke pingeid või saavutada koguni uus suurem rahvuslik konflikt, nagu see saavutati pronksiöö näol. Ehk reaalselt ei lahendata ühtegi olemasolevat probleemi, vaid tekitatakse ise probleem (või süvendatakse seda), et positsioneerida ja esitleda siis ennast probleemi lahendajana. Sellise olukorra kujundamine võib teenida valitsuse huve, aidates mobiliseerida enda taha kodanike toetust, aga ühise hüve seisukohast on niisugune küüniline käitumine lubamatu.

Neljandaks on MPEÕK, Nevski koguduse ja Pühtitsa kloostri sulgemisele suunatud tegevus ohtlik mitte ainult Eesti siseste rahvuslike pingete süvendamise mõttes, vaid ka välis- ja kaitsepoliitilises dimensioonis. Pidades silmas, et Eesti ja Venemaa vahelised suhted on niigi teravamad kui kunagi varem pärast Nõukogude Liidu tänuväärset lagunemist, on Eesti rahva ja riigi huvidega vastuolus viia järjest ellu samme, millega pingeid mitte ei leevendata, vaid neid teadlikult ja tahtlikult kasvatatakse. Pole välistatud, et seda eesmärki teenib ka plaan võtta kiirkorras ja valikuliselt kümnetelt tuhandetelt mittekodanikest Eesti pikaajalistelt elanikelt kohalike omavalitsuste volikogude valimisel hääletajana osalemise õigus. Teatud võimuringkondade omakasupüüdlikke huve võib see teenida, aga Eesti rahva, ühiskonna ja riigi huvides see ei ole. Kõik, kes sellise programmi elluviimisele kaasa aitavad, kannavad vastutust ka võimalike süngete tagajärgede eest.

Viiendaks on poliitikute kohus tegutseda kooskõlas õigete põhimõtetega, mitte alluda survele ja lähtuda sellest, millised valikud oleks populaarsed. Siin on tõsine mõttekoht ka konservatiividele, kelle jaoks peaks usuvabaduse (just nagu ka laiemalt veendumuste vabaduse ja sõnavabaduse) kaitsmine olema väga oluline eesmärk ja ühtlasi autoritaarsete või koguni diktatuuriliste tendentside teostumise tõkestamise vahend. Kui lihtsalt selleks, et mitte sattuda olukorda, kus tuleb end kaitsta alusetute venemeelsuse süüdistuste eest, minnakse kaasa usuvabadusest ülesõitmise ja rahvuslike pingete õhutamisega, siis see annab tunnistust mitte põhimõttekindlusest, vaid konjukturismist.

Kuuendaks oli Riigikogus poliitiliste sammude astumine MPEÕK sulgemiseks ilma, et selle esindajad oleks ära kuulatud, vastuolus elementaarsete poliitilise kultuuri põhimõtetega. Sellele osutas ka MPEÕK Tartu piiskop ja Tallinna piiskopkonna vikaarpiiskop Daniel 30. aprillil Riigikogule saadetud pöördumises, kus toonitati, et «MPEÕK-l pole aga seni olnud võimalust selgitada oma seisukohti Eesti seadusandjatele – enne kui võetakse vastu otsused, mis puudutavad väga otseselt ka meie Kirikut» ning paluti võimalust olla ära kuulatud. Riigikogu poolt oli niisugune tegutsemine seda näotum, et avaldus plaaniti algselt vastu võtta ortodokside jaoks aasta kõige suurema püha ehk ülestõusmispühade triduumi esimesel päeval, vaiksel neljapäeval. Kuivõrd avalduse vastuvõtmiseks kiirkorras puudus igasugune mõistlik põhjus, võib arvata, et niisugune ajastus polnud juhuslik ning et see teeniski eesmärki koht kätte näidata. Pehmelt öeldes on niisugune käitumine inetu.

Seitsmendaks ei ole korrektne tembeldada kogu Moskva Patriarhaati ja sellele alluvat kirikut Venemaa agressiooni toetavaks institutsiooniks, sest seda tehes tuginetakse vaid patriarh Kirilli üksikutele, mitteõpetuslikele väljaütlemistele. Neile väljaütlemistele tuginedes saab anda hinnangu konkreetse isiku seisukohtadele, mitte aga kogu Moskva patriarhaadile, mille osaks on muu hulgas tuhanded kogudused ja kloostrid. Ilmselgelt ei ole ükski ortodoks kuidagi seotud patriarh Kirilli poliitiliste seisukohtadega, sest tegu ei ole poliitilise juhiga. Lisaks on üldteada, et vastavalt Bütsantsi traditsioonile on ortodoksi kirikud olnud alati riigivõimuga tihedates suhetes ning nende vabadus jääda kriitilise tähtsusega poliitilistes küsimustes avalikult riigiga eriarvamusele on piiratud – eriti sellises pingelises olukorras, nagu Venemaal praegu valitseb.

* * *

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et pimedast venevihast kantuna ning nii Eestis elavaid venelasi kui ka Vene ortodoksi kirikut vaenlasena käsitledes ei saa teostada mõistuspärast poliitikat, mis reaalselt teeniks Eesti rahva, Eesti ühiskonna ja Eesti riigi huve. See perspektiiv muutub veel tumedamaks teadmises, et Eestis teostatakse võimu viisil, millega tõmmatakse meie rahva ja riigi peale Jumala viha. Kahtlemata on selle ilminguks mullu suvel ellu viidud abielu institutsiooni rüvetamine ja kindlasti nähtub see ka kiriku vastu suunatud rünnakutest. Kõike seda tehes ja põhiseaduses sätestatud vaba ühiskonna ideaalist taandudes muutub aga Eesti Vabariik üha enam autoritaarsete riikide nägu. Seda protsessi, mida Veiko Vihuri on iseloomustanud stalinistlike mustrite ellu äratamisena, on häiriv näha. Aga vähim, mida saame niisugusele asjade käigule vastu seismiseks teha, on öelda julgelt välja, et valitud on vale, hukatuslik tee.

Täna laekus kõigile Riigikogu liikmetele Pühtitsa kloostri avalik kiri, mille toon on sõna otseses mõttes ahastav. Kirjas öeldakse, et klooster on muudetud pantvangiks poliitiliste jõudude vastanduses ja seda viisil, mis ohustab kloostri eksistentsi. Kirja lõpuosas öeldakse: «Juba üle poole aasta juurutatakse Eesti ühiskonnas mõtet kloostrist lähtuvast ohust Eesti Vabariigile. Meid sunnitakse rikkuma kiriku põhikirja. Meid surutakse põhimõtteliselt õigusruumist välja ning muudetakse heidikuteks, teise sordi inimesteks, kellega võib käituda seaduse- ja kõlblusnõudeid eirates. Kõike toimuvat võib võrrelda vägivallaga, mida lubab endale keegi, kes on kahtlemata tugevam, selle vastu, kes on kahtlemata nõrgem. Kas demokraatlikus riigis on lubatud niivõrd jõhker halvakspanu usulise organisatsiooni õiguste vastu? Kas Teil on ükskõik, mida öeldakse selle kohta maailmas? Kas see karjuv ebaõiglus, milles te tahes tahtmata osalised olete, ei pane Teie südametunnistust piinama? Pöördume teie poole lootusega, et terve mõistus ja armastus Eesti vastu sunnib Teid nägema asjade tegelikku olukorda. Jätke meid poliitikast välja! Me soovime olla ainult Kristusega!!! Me palume tungivalt säilitada Pühtitsa kloostri status quo.»

Vastuseks neile küsimustele pean ütlema, et mina küll ei saa vaikida, sest vastasel juhul hakkaks tõesti südametunnistus piinama. Just sel põhjusel hääletasin kevadel Riigikogus kõnealusele avaldusele vastu ja ka põhjendasin oma seisukohta, tehes seda lootuses, et leidub ka teisi saadikuid, kes talitavad samuti –  kahjuks oli neid vähe. Ja sel samal põhjusel võtsin vastu ka kutse tulla täna siia konverentsile kõnelema – olgugi et olen katoliiklane, mitte ortodoks –, mõtlemata sellele, mida keegi sellest arvab või milliseid võimalusi minu ründamiseks see poliitilistele oponentidele pakub. Kui poliitikud soovivad säilitada tõsiseltvõetavust ja pälvida inimeste usaldust, peavad nad eriti just ebamugavates olukordades oma tegudega tõestama, et põhimõttekindlus on neile olulisem kui populaarsus ning et neid ei saa hirmutada loobuma vaba ühiskonna aluspõhimõtete kaitseks välja astumast.

Kõike eelnevat silmas pidades tahan loota, et MPEÕK, Nevski kogudus ja Pühtitsa klooster säilitavad Jumala rahus enesekindluse ega allu valitsuse ebaõiglastele nõudmistele. Ajalugu on õpetanud loendamatu hulga episoodide kaudu, et kui võimuaparaat saavutab ebaõiglust kehtestades edu, sillutab see alati teed veelgi suurema ebaõigluse kehtestamisele. Sel samal põhjusel kutsun kõiki kristlasi ning ennekõike Eesti Kirikute Nõukogu ja selle liikmesühenduste juhte üles astuma usuvabaduse mahasurumisele vastu, isegi kui see mahasurumine ei puutu hetkel vahetult meisse endisse. Ei ole raske aru saada, et kui usuvabadus õnnestub maha suruda osade kristlaste puhul, on vaid aja küsimus, millal jõuab järg ka ülejäänud kristlasteni. Ehk aitab ühine rahumeelne seismine õigluse kaitsel äratada ka ebaõigluse kavandajate südametunnistuse või siis vähemasti heidutada neid ebaõigluse elluviimisest.

Omalt poolt luban seista Riigikogu liikmena jätkuvalt usuvabaduse kaitsel. Kuigi opositsioonisaadikutest ei sõltu Riigikogu otsuste suunamise mõttes pea midagi, lasub meist kõigil kohustus astuda ebaõiglusele vähemalt sõnades vastu. Usun, et kui seda teeksid rohkemad poliitikud ja teised avaliku elu tegelased, teiste hulgas ja ennekõike kirikujuhid, oleks valitsusel palju raskem usuvabaduse vastaseid rünnakuid ellu viia.

Tänan tähelepanu eest!

Sissejuhatus ja ettekande tekst on võetud Varro Vooglaiu blogist

Ateismile rajatud ühiskond ei suuda mitte kunagi inimestevahelisi suhteid ära korraldada. Sest ta on üles ehitatud valedele ja egoismile. Ühiskonnal peab olema eetiline alus. Ateismil ei ole eetikat. Ateisti meelest on eetiline kõik, mis temale meeldib või kasulikuna tundub.

Euroopa tsivilisatsioon ja kultuur rajaneb kristlusel, on läbi kasvanud kristlusega, kristlased ehitasid selle üles – ateistlikud võltsliberaalid ja isekad rumalad rahakummardajad tahavad selle kultuuri ära hävitada.

Liberaalne demokraatia tahab võrdsustada targa lolliga, ausa ebaausaga, ilusa inetuga, andeka andetuga, hariduse harimatusega, kultuuri kultuuritusega, moraali moraalitusega. Rumal ja andetu tahab ju ennast ilma erilise vaevata kõrgemale redelipulgale upitada.

Põgenedes Jumala käskude varjust, satume justkui tüüri ja ankruta laevukesed mässavale avamerele.

Me loobime prügi täis puhta veega loodusliku allika ja tarvitame joogiks mürgitatud vett, mida meile kalli raha eest reklaamivad ja müüvad osavad petised. Nemad saavad rikkaks, aga meie sureme pikkamööda.

Kõige selle vastu on rohtu pakkuda usul ja kirikul. Rahvas peab tagasi pöörduma oma Isa juurde. Jumalata, ilmalik riik on nagu kadunud poeg Jeesuse mõistujutus. Kui ta ei otsusta Isa juurde tagasi minna, siis ta jääbki kadunud pojaks.

Usund on inimese elu oluline osa. Usk on inimese hinge ja vaimu toit, inimene ei saa eksisteerida täiesti väljaspool usku ja usundit. Visates oma elust välja Jumala, viskab inimene kõrvale ka oma hinge ja jumaliku vaimu.

Sellepärast meil ongi tänapäeval nii palju rumalaid inimesi, kes ei saa aru, mis maailmas toimub, kes usuvad primitiivset propagandat, kes alluvad pimesi ideoloogilistele manipulatsioonidele, kes enam isegi seda ei tea, kas nad on mehed või naised või mida tähendab abielu.

Inimene on tõrges ja isemeelne. See on hea, see viib teda edasi ja paneb tegutsema, ise mõtlema. Ent tõrksusega, kangekaelsusega ei tohi liialdada. Üksnes tõrksuse pärast ei tohi head tagasi lükata või kõrvale heita. Üksnes tõrksuse pärast ei tohi ennast hävitada, oma hingele kahju teha, oma vaimul nälgida lasta.

Maailm sai alguse palju varem kui ühegi praegu elava inimese elu. Ja inimkond, põlvkondade kaupa, on nähtamatu vaimusidemega ühte seotud.

Mõelge, mis saaks siis, kui iga põlvkond heidaks kõrvale kõik tehnilised leiutised, mis enne neid on leiutatud, ja kasutaks ainult neid, mida nad ise leiutavad?

Ka vaimset järjepidevust ei tohi lõhkuda!

Rahvus saab alguse ühtsest usundist, inimese ja rahvuse olemuse ja elu määrab tema usund. Kui meil ühtset usundit ei ole, siis me oleme lihtsalt üks kari inimesi, kes räägivad enam-vähem ühte keelt. Arukas inimene ei lõika ennast ära oma esivanemate usust.

Usk ei tähenda Jumala ega kiriku allaheitlikku orjamist. Usk ei alanda inimest, vaid ülendab ta Jumala, maailma Looja ja universaalse Tarkuse Vaimu vabatahtlikuks kaastööliseks. See annab tema elule mõtte.

Inimesele on antud vaba tahe, vaba valik. Teatud määral, teatud piirini, loomulikult, sest vabadus on suhteline mõiste. Täielikku vabadust ei suuda ükski inimene saavutada. Me oleme seotud oma perekonna, oma kogukonna, oma ühiskonna külge.

Inimesele on antud suur hulk mitmesuguseid võimeid. Inimene mõtleb, otsustab, tegutseb, teeb plaane, õpib ära, jätab meelde, teeb järeldusi, avastab, leiutab, loeb, kirjutab, suhtleb, armastab, vihkab – ja nii edasi.

See kõik, ja palju muud, kuulub inimese juurde. Ei taha Jumal ega usk ega kirik inimeselt midagi sellest ära võtta. Ei taha üldse midagi ära võtta. Nad tahavad hoopis juurde anda.

Inimlaps vajab õpetust, juhatust, käske ja keeldusid. Soovitav, koos selgitustega. Koos põhjendustega. Vähemalt mõistlik inimlaps vajab põhjendusi. 

Inimene areneb pikkamööda. Ta peab väga palju õppima. Miks see nii on? Kassipoeg kasvab kassiks ka siis, kui ta beebina ema juurest ära võetakse, inimlaps aga ilma korraliku kasvatuseta kultuurseks inimeseks ei kasva.

Riigil peab olema eetiline alus. Ka igal seadusel peab olema eetiline alus. Seadusi ja seadusemuudatusi ei tohi teha selleks, et keegi tähtis «niiditõmbaja» neist materiaalset kasu saaks, et keegi saaks nende varjus teisi oma huvides ära kasutada.

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Kui valitsusaparaat tegutseb ülbelt ja hoolimatult ja omakasupüüdlikult, siis õige pea moodustub ka ühiskonnas sama mentaliteediga isekas ja justkui edukas «koorekiht», kes omakorda hakkab negatiivselt mõjutama tervet ühiskondlikku kliimat.

Sellises riigis on ideoloogiliselt eelistatud inimese negatiivsed iseloomujooned ja põlu all positiivsed.

Aga see riik on iseenesega riius, ja tal ei ole tulevikku.

Austatud Riigikogu liikmed!

Austatud Eesti Kirikute Nõukogu liikmed!

Pöördume Teie poole meie kloostri saatust otsustaval ajal. Pühtitsa klooster on muutunud pantvangiks poliitiliste jõudude kokkupõrkes, mis kokkuvõttes on ohuks tema eksistentsile. Aga nagu Teile peaks teda olema, on klooster ja tema nunnade tegemised olnud alati poliitikavälised. Kõik meie ootused on pööratud Taeva poole ehk teisisõnu tulevase elu poole. See on meie eksistentsi aluseks. Aga praegusel ajal on asjaolud kujunenud selliseks, et meil pole võimalust vaikida. Suhtume suure nõutuse ja kibedusega katsetesse teha meid, Pühtitsa kloostri asukaid, vastutavateks selle eest, mis toimub poliitilisel areenil.

Riigikogu võttis käesoleva aasta aprillis vastu avalduse, millest tuleneb, et otsest sidet VÕK-iga vaadeldakse kui kallalekippumist Eesti julgeolekule. Pühititsa kloostri jaoks kõlab see nagu kohtuotsus. Klooster oma nunnadega, kelle keskmine vanus on 60 aastat, muutub avalduse loogika kohaselt otsekui õõnestustegevust teostavaks, terroristlikuks organisatsiooniks. Nõustugem, et see kõlab absurdselt.

Selle ajendiks olid patriarh Kirilli teatud sõnad. Tahaksime siinkohal ära märkida, et me ei toeta tema nendes sõnades väljendatud seisukohta, ning meie palve oli, on ja jääb ka edaspidi palveks mitte mingite sõjaliste võitude eest, vaid palveks rahu eest.

Klooster on 133 aastat vana. Kogu selle aja jooksul on tema müüride vahel kõlanud palve Eesti heaolu ja õitsengu eest, rahu eest Eestimaal ning Eesti rahva heaolu eest. Tahaksime, et Te teaksite seda ja peaksite alati meeles.

Pöördume Teie kui XXI sajandi poliitikute poole, kellel on seljataga möödunud sajandi kibe kogemus sõdade, riigipoolse vägivalla ja hirmuäratava genotsiidi ilmingute näol ning kes peaksid, meile vähemalt tundub nii, kõigis oma otsustes lähtuma inimesest, tavalisest (lihtsast) inimesest. Igasugune poliitika puudutab nii või teisiti inimest – seda enam, kui see poliitika puudutab nii õrna valdkonda kui seda on Kiriku ja riigi suhted. Meile tundub, et parlamendisaadikud on inimesed, kes seisavad seaduste järgimise eest ning nad ei peaks nõudma meie käest Kiriku seaduse rikkumist.

Seoses sellega lubage meelde tuletada, et Jaan Lattik, Eesti Vabariigi välisminister (1928–1931), Eesti haridusminister (1925–1927), kirjanik ja usutegelane rääkis riigipoolsest mittesoovitavast sekkumisest usuküsimustesse.

Austatud saadikud ja Eesti Kirikute Nõukogu liikmed! Võtke kuulda meie häält! Juba üle poole aasta juurutatakse Eesti ühiskonnas mõtet kloostrist lähtuvast ohust Eesti Vabariigile. Meid sunnitakse rikkuma Kiriku põhikirja. Meid surutakse põhimõtteliselt õigusruumist välja ning muudetakse heidikuteks, teise sordi inimesteks, kellega võib käituda seaduse- ja kõlblusnõudeid eirates. Kõike toimuvat võib võrrelda vägivallaga, mida lubab endale keegi, kes on kahtlemata tugevam, selle vastu, kes on kahtlemata nõrgem. Kas demokraatlikus riigis on lubatud niivõrd jõhker halvakspanu usulise organisatsiooni õiguste vastu? Kas Teil on ükskõik, mida öeldakse selle kohta maailmas? Kas see karjuv ebaõiglus, milles te tahes tahtmata osalised olete, ei pane Teie südametunnistust piinama? Pöördume Teie poole lootusega, et terve mõistus ja armastus Eesti vastu sunnib Teid nägema asjade tegelikku olukorda. Jätke meid poliitikast välja! Me soovime olla ainult Kristusega!!!

Me palume tungivalt säilitada Pühtitsa kloostri status quo.

Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse Naiskloostri eestseisja iguumenja Filareta (Kalatšova) õdedega

Loe ka: Pühtitsa kloostri avalik kirik Eesti Kirikute Nõukogule

Tihtipeale nähakse Naatsareti Jeesuses revolutsionääri, kes astus välja rõhutute ja tõrjutute kaitseks ning arvustas teravalt oma kaasaja ühiskondlikku eliiti – paganlikku okupatsioonivõimu teenivat templihierarhiat ning enesega rahulolevaid kitsarinnalisi ja käsumeelseid fundamentaliste-varisere.

Tõepoolest, Jeesuse käitumine pahandas paljusid ennast vagaks ja usklikuks pidavaid inimesi Iisraelis. Naatsaretlane seltsis patustega ja sõi nendega ühes lauas. Mitmed Tema õpetused ja teod läksid näiliselt vastuollu sellega, mida usklikud juudid Jumala käsuks pidasid. Ta korraldas märuli kogu rahva pühapaigas, Jeruusalemma templis – lükkas seal ümber rahavahetajate lauad ja ajas piitsaga välja kaubitsejad. Ta mõisteti juutide suurkohtus süüdi jumalateotuses ning anti Rooma võimudele üle kui mässaja.

Tänapäeva liberaalsed ja progressiivsed inimesed nii kirikus kui ilmalikus maailmas tahavad Naatsareti Jeesuses näha oma programmi ja vaadete eestkõnelejat. Kui Jeesus andestas abielu rikkunud naisele, siis järelikult suhtub Ta mõistvalt abieluvälistesse suhetesse. Kui Ta ei põlanud ära patuste seltsi, siis näitas Ta sellega üles sallivust väikeste inimlike nõrkuste ja puuduste suhtes. Kui Ta hurjutas kirjatundjaid ja varisere, siis pani Ta autoriteetselt paika igasugused piiblifundamentalistid ja käsumeelsed usklikud. Kui Ta läks konflikti ülempreestriga, heitis Ta kõrvale organiseeritud religiooni (kiriku). Nende Jeesuse tegude ja sammude (väär)tõlgendamine mässuliste aktidena on revolutsionääridele meeltmööda. Tulemuseks on Jeesus-kommunist, hipi-Jeesus, homo-Jeesus, trans-Jeesus ja muud blasfeemilised väärkujutlused Temast.

Küsimusele, kas Jeesus oli tõesti revolutsionäär, saab anda selge ja lühikese vastuse: ei olnud.

Revolutsioonid, nagu me neid Euroopa ajaloost tunneme, on liikumised, mis on oma olemuselt suunatud Jumala ilmutatud tahte vastu. Revolutsiooni tuumaks on mäss Jumala vastu, piltlikult öeldes Jumala troonilt tõukamine ja inimese troonile asetamine.

See on seesama vana mäss, millest võime lugeda juba Esimese Moosese raamatu 3. peatükist (Jumala käsust üleastumine paradiisis) või 11. peatükist (Paabeli torni ehitamise lugu). Revolutsioone korraldatakse õilsate, progressiivsete loosungite all nagu «vabadus», «võrdsus», «vendlus» jne, kuid tegelikult on revolutsionääride taotluseks ühiskonna dekristianiseerimine, kristluse väljajuurimine. Esimene revolutsionäär, kõikide revolutsionääride Isa, astub inimkonna ajaloo lavale kahtlust külvavate sõnadega: «Kas Jumal on tõesti öelnud, et…».

Jumala Poeg Jeesus Kristus tuli meie sekka selleks, et korrata üle Jumala muutumatu tahe. «Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma,» ütleb Ta Mäejutluses (Mt 5:17). Jeesus rõhutab korduvalt, et Ta teeb oma Isa tahtmist, kes on taevas: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg» (Jh 5:19). «Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes minu on saatnud» (Jh 7:16). Jne.

Jeesus keeldus otsustavalt poliitilistest taotlustest ning ei soostunud asuma juutide vabadusliikumise etteotsa, sest Tema kuningriik ei ole sellest maailmast. Revolutsionäärid, vastupidi, püüavad parandada seda maailma. Jeesus rajas silla inimese ja Jumala vahele – selleks on Tema rist, kus Ta lunastas meie kõigi patud. Jeesuse kui Tee kaudu võib iga kahetsev patune Jumala ette astuda. Ühegi ajastu revolutsionääride Jumala-vastasele mässule ei saa aga rajada midagi püsivat, see viib vaid hukatusse. Selles mõttes on Jeesus Kristus kontrevolutsionäär, kes asetab meie ette valiku: kas me teenime vabaks tehtud inimestena Jumalat, oma Loojat, või orjame edasi pattu, pettes ennast, justkui oleme seda tehes vabad ja täiskasvanud.