Viimastel aastatel oleme tunnistuslike luterlaste seas näinud üllatavaid lahkumisi. Mitmed pastorid ja mõned ilmikudki on erinevatest luterlikest tunnistuskirikutest ja -liikumistest läinud üle teistesse konfessioonidesse, eelkõige õigeusu kirikusse. Kindlasti on lahkumiseks erinevaid põhjusi. Neid võib vaadelda erinevatelt tasanditelt, näiteks vaimselt, konfessiooni või lahkuja aspektist. Kõik tasandid toovad esile midagi erilist. Vaimulikult Jumal ning Tema kaunis evangeeliumiõpetus võistleb Saatana inimlike õpetustega eluruumi pärast kirikus ja inimsüdametes. Konfessiooni tasandil võib näha tõukavaid faktoreid tunnistuslikes luterlikes kirikutes ning tõmbavaid faktoreid ortodoksi kirikus. Kindlasti on olemas mõlemaid. Personaalsel tasandil võiks vaadelda isiku elukäiku ja loomust ning mõelda, kuidas on see mõjutanud konfessiooni vahetamist.

Ma ei soovi analüüsida ühegi üksiku lahkuja motiive ega taandada lahkumise põhjusi ühele konkreetsele põhjusele. Kuna enamus on siiski oma lahkumise põhjustest midagi öelnud, on mu tähelepanu paelunud üks korduv muster. Lahkujad on tajunud, et nende turjalt on ära võetud koorem. Ortodoksidena ei pea nad enam kandma isiklikult kirikut, õpetust ja kiriku elu, vaid kirik, kiriku õpetus ja kiriku elu kannavad hoopis neid.

Usun, et selline kogemus on vabastav. Teisalt usun, et kui oleksin enne konfessiooni vahetamist küsinud lahkujatelt, kes neid kannab, kas nemad kirikut või kirik neid, oleksid nad kohe vastanud, et kirik kannab neid. Mingil põhjusel nad aga nii ei tundnud. Kui keegi tahab iga probleemi puhul kindlasti leida süüdlase, siis kindlasti saaks selles süüdistada ka lahkujaid. Mõtlen siiski, et see pole ei aus ega ka realistlik, sest taolise kogemuse puhul tundub tegemist olevat erinevate inimeste juures ilmneva laiema nähtusega. Sellepärast meil, kes tahame jääda haua ja viimse kohtuni ustavaks luterlikule usutunnistusele, oleks kohane küsida, kas meil oleks lahkujatelt midagi õppida. Saagu ka taolisel puhul tõeks, et «neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.» (Rm 8:28)! Kuidas saaksime elada luterlastena nii usaldusväärselt kui usaldavalt? Neist viimane ehk «usaldus» tundub mõnel meie tunnistuslikul vennal jäänud tahaplaanile. «Nii ei tohi olla, mu vennad!» (Jk 3:10)

Usaldus rajaneb armu evangeeliumile

Esmalt märgin, et luterlik usutunnistus ning sellele rajanev kiriku elu loovad parimad võimalused usalduslikkuseks. Meie usutunnistus on ju otsast otsani rajatud Jumala Sõnale. Seega on ta kõiges usaldusväärne.

Luterlik õpetus paneb pääste küsimuses kogu lootuse Kristusele Jeesusele ning Tema tööle ja armule. Pääste on igavikust alates Jumala and. «Tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses, meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda.» (Ef 1:4–5) Jumal oli Kristuses ning lepitas maailma iseendaga ega heida maailmale ette tema üleastumisi. Lepitussõnaga Ta pakub ja kingib meile selle armu ning toob meis esile usulootuse Jeesusesse, nõnda et meist saavad Temas uued loodud (2Kr 5:17–21). See on usk on justnimelt usaldus, usaldav abi otsimine Issandalt Jeesuselt. Ta tõotab meid hoida ka Tema sõnas ja usus kindlana kuni lõpuni, kuni viimaks saame siit murede orust taevasse, ihu ülestõusmisse ning uude taevasse ja maale, kus elab õigus.

Kui turvaline on olla luterlane, kui oled seda õigesti mõistnud! Õpetus tegudest, mida teised konfessioonid suuremal või väiksemal määral segavad armuõpetusega, tekitab ebakindlust ning hirmu pääsemise pärast. Aga süda kinnitatakse armu läbi (Hb 13:9).

Kogu õpetus on oluline, aga kõik ei ole õpetuslik

Enamust lahkujatest tundub ühendavat tugev, rõhutatud dogmaatilisus. Tugevas dogmaatilisuses pole iseenesest midagi väära, vastupidi! Õige õpetus on kiriku elu, sest tegemist on evangeeliumi õpetusega, seega Kristuse ja Tema rõõmusõnumiga. Selles mõttes õpetus on elu, sest Kristus on elu. Üldjoontes meie ajastu probleem ei ole mitte liigses, vaid liiga väheses dogmaatilisuses.

Kiriku elus on aga muudki kui õpetus. Kogu õpetus on oluline, aga kõik ei ole õpetuslik. Eelkõige tundliku südametunnistusega pastoril või koguduseliikmel on oht dogmaatilisusega liialdada. Tekib tunne, et minul või meil tuleb teada vastust igale asjale selles maailmas. Kui seda ei leia Piiblist või Usutunnistuskirjadest, siis tuleb otsida seda hilisemast luterlikust traditsioonist või siis pookida külge meie usutunnistuse alustele. Selle taustal võib olla teadmatuse või vastuoludega kaasnev psüühhiline koorem. Paberil ja lausete tasandil võib evangeelium olla puhas, aga ihus ja meeles ollakse rõhutud. Nii võib vaimsus moonduda kitsarinnaliseks ja käsumeelseks. Mitte õpetuse pärast, vaid seetõttu, et õpetajate ja õpetatavate elus  õpetus ei «saanud lihaks». Kui meil Kristuses juba on hingamine, kindel usaldus ja osadus Jumalaga ja isekeskis, kas ei peaks see siis saama nähtavaks ka selles, kuidas me oleme, elame ja jutlustame? Kas ei peaks Kristus siis sellelgi viisil võtma meis kuju (Gl 4:19)?

Piibel ja usutunnistuskirjad annavad vastused kõige olulisematele küsimustele, aga jätavad ka palju liikumisruumi. Ka tunnistusliku luterluse sees on erinevaid traditsioone ja liikumisi. Kõik erinevused ei tähenda taganemist tunnistuslikust luterlusest. Ühine arusaam evangeeliumi õpetusest ja sakramentide jagamisest on tõeliselt «piisav» kiriklikuks osaduseks (Augsburgi usutunnistus, V), ka selles mõttes, et midagi enamat ei peaks nõudma, ei endalt ega teistelt.

Usk meie ihus

Üks vastumürk õpetusliku liigtundlikkuse vastu seisneb selles, et luterlik kristlus on väga ihulik – või vähemalt peaks olema. Meil on kogu kristlaskonna kõige tugevam usk inkarnatsiooni. Kes seda ei usu, lugegu Konkordiavormeli artiklit VIII Kristuse isikust, Tõendite loetelu [Catalogus testimoniorum] ning Chemnitzi raamatut Kristuse kahest loomusest ning võrrelgu neid mistahes muu kristliku liikumise õpetusega Issanda isikust.

Jumalinimene Kristus puhastab ja pühitseb meid, kasutades ihulikke ja ainelisi vahendeid: ihulikult räägitut ja kuuldut, välist Jumala sõna, materiaalset vett ning materiaalset leiba ja veini. Luterliku kiriku vana liturgiline elu oli väga ihulik. Sellesse on kuulunud erinevaid palveliigutusi nagu ristimärk, seismine ja põlvitamine. Missa on kaunistatud Kristust kujutava kirikliku kunstiga, mille juurde on kuulunud suurepärane muusika, maalikunst ja kirikuarhitektuur. See kõik otse kisendab, kuulutades, et meie usk ei ole pelgalt raamatud ja dogmaatika, ehkki ka neid on vaja. Õpetus väljendub palves, kiriku palveelus, mis teostub ihulikus reaalsuses, konkreetses ajas ja ruumis.

Ka meie usu täitumus on ihulik: ihu ülestõusmine koos Kristusega. Lutheri õpilane Johann Mathesius (surn. 1565) jutlustas vägevalt armulaua ja ihu ülestõusmise seosest:

«Tõesti, tõesti, kuidas see, kes kindlalt usub, et meie armetu liha mitte üksnes ei tõuse surnuist, vaid lisaks lausa Kristuse ihu sarnasena ja kujulisena tões, kirkuses, ilus, õiguses, tarkuses ja surematuses, saab eitada, et Kristus toidab ja joodab meie ihu oma liha ja verega? Kes seda eitab ja riisub meilt selle õndsa roa, ei saa viimaks oma südames eriti uskudagi ülestõusmisse või vähemalt meie liha kirkusesse. Kui tahame kirikus säilitada õpetuse ülestõusmisest ja meie tulevase ihu taevalikust kirkusest, siis me ei saa armulauas endalt riisuda Kristuse tõelist ihu ja verd. Sellepärast Issand ju toidab meid oma ihu ja verega, et mitte üksnes meie hing ja vaim, vaid ka meie liha ja veri saaksid osa Tema armust, headusest, õnnistusest ja kirkusest igavesti. Pühadel isadel oli tavaks just sellest asjast rääkida väga kaunilt ja lohutavalt.»

Kirik on suurem kui meie

Paljudel lahkujatel hääbus kogemus, et kirik on suurem kui nemad ja et kirikut võib usaldada. See on mõistetav. Elame nime poolest luterlikul maal, kus luterlikul usutunnistusel pole kirikute praktilises elus mingit erilist tähendust. Meie, tunnistuslikud luterlased oleme väike vähemus, kellel tuleb üha uuesti põhjendada oma olemasolu endale ja teistele. Väikestes tunnistuslikes luterlikes kogudustes vajatakse iga koguduseliiget ning iga lahkumine puudutab teisi isiklikult. Sellises olukorras võib tekkida inimlik kogemus, et kui mina ja minu ringkond nüüd ei tee oma asja piisavalt tõsiselt, siis kukub kõik kokku. See pole usaldus kiriku vastu!

Tänu Jumalale, et mitte meie ei kanna kirikut, vaid kirik kannab meid. Sest kirik on ju Kristuse kirik! Mitte meie ei kanna Kristust, vaid Tema meid! Tänu olgu Temale! On oluline otsida, leida, ehitada ja elada terviklikku koguduslikku elu, mis rajaneb luterlikul usutunnistusel. Üksnes korrapärases, kaines ja rahulikus koguduslikus osaduses võib tekkida ja püsida kogemus, et mitte meie ei kanna kirikut, vaid kirik meid ning kirikut kui sellist saab usaldada. Tunnistades Augsburgi usutunnistust ei tunnista ma mitte enda, vaid kiriku õpetust. Missal ei leiuta ma mitte oma palveid, vaid ühinen kiriku aastatuhandeid kestnud palvetamisega. Altarisakramendist ei tule ma osa saama mitte uskliku persoonina, vaid saan Kristuse pühas ihus ja veres osa pühade osadusest, mis ulatub alates Aadamast patriarhide, prohvetite ja apostlite kaudu läbi kiriku ajaloo kirkuseni välja.

On oluline luua sidemed rahvusvahelise tunnistusliku luterlusega. Saame tõsta oma pilgud kõrgemale meie väikesest ringist ning näha, et Kristus ei ole luterlasi hüljanud, vaid kasutab neid kogu maailmas, et anda vaevatud hingedele rahu oma veristes haavades.

Luterlus on õige katoliiklus

Tunnistuslik luterlus on meie kodumaal kaitsepositsioonil. See ähvardab ahendada meie teoloogilist horisonti. Julgetakse lugeda ainult garanteeritult ortodoksseid õpetajaid, sest kardetakse võõraid mõjusid. Kui teisiti uskuvaid õpetajaid loetakse, siis tehakse seda üksnes poleemilises vaimus, et saaksime neid tulistada võimalikult tõhusa laskemoonaga!

Meie 16.–17. sajandi luterlikud isad toimisid teisiti. Näiteks lugesid nad väga palju kirikuisasid, ehkki ei järginud neid kaugeltki kõiges, kasvõi näiteks vaba tahte teoloogias või õigeksmõistuõpetuse ebaselgetes küsimustes. Siiski pidasid varased luterlased kirikuisasid «meie» vaimulikeks isadeks kõiges, milles nad püsisid Piibli seatud raamides. See avar vaade andis väga laia perspektiivi! Kui – ja kuna – luterlus on õige katoolsus ehk piibellik, ühtne kristlik usk, on kogu tõde, mis on leitav ka väljastpoolt tunnistuslikku luterlust, meie oma. Me saame selle tunnistada omaks, seda kasutada ja sellest rõõmu tunda! «Teie päralt on kõik: olgu Paulus, olgu Apollos, olgu Keefas, olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu käesolev, olgu tulev – kõik on teie päralt, teie olete aga Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt.» (1Kr 3:21–23)

Oratio, meditatio, tentatio – täielik luterlik müstika

Mõni endine tunnistuslik luterlane on rääkinud, kuidas ta on leidnud õigeusu spiritualiteedist müstilist sügavust, mille järele ta luterluses oli igatsenud. Seda on kurb kuulda, sest sel puhul pole paljud luterluse aarded avanenud isegi endistele luterluse asjatundjatele. Johann Arndti (surn. 1621) palve- ja vagadusraamatutes või Paul Gerhardti (surn. 1676) ja Thomas Kingo (surn. 1703) koraalides nähakse kogu maailma Jumala armastuse peeglina, pildina, mis jutustab Issanda headust oma loodute ja eriti usklike vastu. Kui südantsulatavalt kaunilt kasutab Gerhardt näiteks päikeseloojangut, tähtede vilkumist, lahtirõivastumist ja ihulikku puhkust pildina Jeesuse ilust, meie taevasest pärandist, surmaunest ja viimsesse rahusse jõudmisest! Õhtukoraalis Nun ruhen alle Wälder (vrd KLPR 408 Nüüd hingvad inimesed) palvetab Gerhard (salmid 2–5) [kohandatud autori soomekeelse tõlke järgi – tlk.]:

Kus läksid nüüd sa, päike? / Sind õhtu väed on ajand, / minema enda eest.
Et mingu! Teine päike, / see Armupäikseline / mu südames on ikka ta.

Kui päevake on möödas  / siis kiirgab tähevöödes  / see kogu taevakaar.
Nii võin ka mina paista, / kui Issand ise juhib / muredeorust taevasse.

Mu ihu maha heidab / ja kingad, rõivad võtab / ning kord mu elu ka,
Siis murerüü ma heidan, / saan Jeesuselt ma rõiva / see kirkusest on sätendav.

Pea, käed ja jalad puhk’vad / ei enam nemad rühma / kui lõppenud on töö.
Ilutse süda! Issand / su vaeval teeb kord otsa / ja lõpeb patu orjatöö!

Argipäeva lummavalt kaunis, teispoolne, luuleline, ihulik ja pildiline müstika on käeulatuses!

Luther õpetas oma saksakeelsete teoste eessõnas, et õige teoloog teeb kolme asja: oratio ehk palve, meditatio ehk mõtisklus ning tentatio ehk kiusatus või katsumus. Neist keskmine, meditatsioon on meie ringkonnas jäänud varjule. Meditatsioonis, mida Luther silmas pidas, sisaldub Jumala sõna õppimine, aga mitte mõistuslik õppimine. Jumala sõna tuleb mäluda, palvetada, vaadata hingesilmadega, liigutada enda sees, palvetada läbi, sirutuda selle poole, võtta hinge igapäevaseks toiduks. See ei ole ülevate kogemuste otsimine, vaid reaalne sõna mediteerimine, mis ühineb palvega. Kiusatuse tunnil toidab see imeliselt usku Kristusesse, Lunastajasse. Tema ise on selles mõtiskluses ligi, sõnas, mille üle me mõtiskleme, meie südameis, mis haarab kinni mõtiskletud sõnast. Tema ise annab oma Vaimu kaudu meie südamesse valgust, lootust ja elu. Sellist mõtisklemist peaksime õpetama kogudustes oma jutlustes, kateheesis ja koguduse laagrites. Kui mõtisklemine on rajatud sõnale, võib Luther julgusega öelda: «Ja kui need rikkad, head mõtted tulevad, tuleb lasta teistel palvetel minna ja teha ruumi neile mõtetele, kuulata vaikselt ning mitte mingil juhul neid takistada. Sest siis jutlustab Püha Vaim ise ning üks sõna Tema jutlusest on parem kui tuhat sõna meie palvetes. Mina olen sageli ühes palves õppinud rohkem, kui oleksin saanud vastu võtta rohke lugemise ja arutlemisega.» (Kuinka rukoilla, ystäväni. SLEY-kirjat, 1995, lk. 24)

Minu palve on, et need mõtted võiksid olla meile õnnistuseks, kui elame usaldusväärselt ja usaldavalt luterlastena.

Tõlkinud Illimar Toomet