Hiljuti juhiti minu tähelepanu uudisele, et Eesti Apostellikus Administratuuris olevat uus missatõlge valmis saanud, nagu kuulutab kiriku koduleht (iroonilisel kombel küll üpris kohmakas keeles ja õigekirjavigadega).

Üldiselt ma Eesti Apostellikus Administratuuris toimuvatesse asjadesse ei sekku, hoolimata sellest, kas need lähevad mulle korda või mitte. Esimest korda oma 29 de facto paguluses veedetud aasta jooksul teen siiski erandi – seda põhjusel, et kolmandate isikute kaudu, nö tagauksest jõudis minuni ka selle tõlke tekst. Juba pealiskaudsel tutvumisel tõstatab uus missatõlge nii palju raskeid probleeme, et ma tõesti ei saa siinkohal vaikida. Tegemist on ju tekstiga, mida peavad tulevikus kuulama ka heausksed katoliiklased, kelle heaolu on kõik need aastakümned mu südametunnistust rõhunud ning hoidnud elavana süütunnet, et ma nende heaks enam midagi teha ei saa.

Ma mõistan, et järgnevalt arutlusele tulev problemaatika paljusid otseselt ei puuduta – kuid ehk on siiski meie tänastel katoliiklastel kasulik ja ka teiste konfessioonide kristlastel huvitav heita põgus pilk tõlkeprobleemide olemusse, kui kõne all on liturgilised tekstid.

*

Arvestades käesoleva kirja võimalike lugejate mitmekesist tausta ja vahelduvat vanust, lisan veidi konteksti. Rooma-Katoliku kirikus peeti lääneriituse missat alates IX sajandist vaid ladinakeelsena, kuni II Vatikani kirikukogu (1962–1965) tegi vastavale liturgiakomisjonile ülesandeks koostada tänaseni kehtiv uus missakord. Aastal 1969 kinnitas paavst Paulus VI uue ladinakeelse missa teksti ja andis loa tõlkida see ka rahvakeeltesse. Kuigi algselt mõeldud vaid alternatiiviks, muutus rahvakeelne missa väga kiiresti valdavaks ning see andis kahjuks väga tugeva hoobi kirikut ühendava ladinakeelse missa traditsioonile. 

Eestis valitses sel ajal sügav nõukogude okupatsioon, kirikuid kiusati taga ning katoliku kirikul oli siin järel vaid kaks kogudust (Tallinnas ja Tartus), mida teenis üks vapper lätlasest preester, isa Mikelis Krumpans. Loomulikult ei olnud temal mingit võimalust missa tõlkimisega tegeleda, ning neid hakati küll pidama uue korra järgi, kuid jätkuvalt ladinakeelsena. 

Mina sain preestripühitsuse aastal 1985 ning alustasin Eestis tööd järgmisel aastal. Eestlasest vaimulikuna sai missa tõlkimine emakeelde minu jaoks muidugi prioriteediks. Võtsin kohe selle suure töö ette muude ülesannete kõrvalt, mida riikliku iseseisvuse taastamise ja Eesti katoliku kiriku uuesti ülesehitamise taustal oli väga palju. Muidugi ei jõudnud ma seetõttu ära tõlkida kogu missaraamatut, vaid tegin veidi üle miinimumi – peale missa ordinaariumi (st muutumatute osade) ja nelja kaanoni sai valmis veel aastaringi jagu pühapäevaseid propriumipalveid. Praktiliselt ainukeseks pädevaks konsultandiks sain pidada kogenud ja väga peene eesti keele tajuga elukutselist tõlkijat Jüri Pärnit, kelle selle jaoks palkasin ja kellega kestis intensiivne koostöö üle kolme aasta. Isa Vello Salo oli sel ajal paraku veel kättesaamatult teispool okastraati.

See esimene eestikeelne missatõlge sai kaante vahele aastal 1990, ning tolleaegne katoliku kiriku Põhjamaade piiskoppide konverentsi eesistuja, Helsingi piiskop Paul Verschuren (kes asus teisel pool raudset eesriiet ning suhtles segamatult Vatikaniga) leidis võimaluse anda sellele kiriku ametlik avaldamisluba ehk «imprimatur». See anti küll lisaklausli all «ad experimentum», kuna Eesti ei asunud tema jurisdiktsioonis. Nüüd avanes ka eestlastel võimalus hakata osalema emakeelsel missal. Soome katoliku kirik teostas ka nii altarimissaali kui rahva kätte jagatava väikese «Ordo Missae» küljendamise ja trükkimise (sellest ka mõningad soomlasest küljendaja tehtud vead). Minu jaoks, kes ma tol ajal olin aastaid ainukene otseselt tegev katoliku lääneriituse vaimulik Eestis, oli siiski väga oluline säilitada ka regulaarne ladinakeelse missa traditsioon, millesse me kõik olime sügavalt kiindunud – ja seda nii pühapäeval kui argipäeviti. 

*

Kerime edasi 34 aastat ning tuleme tagasi tänapäeva. Ühtegi eesti soost katoliku vaimulikku me oma kodukirikust enam ei leia, ning koridore ja hoove pühivad juba ammu uued luuad. Põhimõtteliselt on muidugi tore, kui nähakse vaeva uue missatõlkega, ja teistsuguse lõpptulemuse korral võiks mul olla selle üle isegi hea meel. Tegin esimese tõlke ju kolmekümnendates eluaastates, oma tollaste oskuste ja võimaluste kohaselt. Sellest hoolimata ei häbene ma välja öelda, et sümptomaatiline fakt, et minult ei palutud isegi uue tõlke lõppfaasis selle kohta arvamust, on tegijatepoolne sihilikult toores ebaviisakus. Esiteks, nii oluliste tekstide puhul kaasaks iga tsiviliseeritud inimene või organisatsioon eelmise tõlke tegija (kui too on veel elus) suuremal või vähemal määral uude tõlkeprotsessi – juhul muidugi, kui eesmärgiks on ikka parima tulemuse saavutamine, mitte muud põhjused. Teiseks, missa tekst ei ole belletristika või taskulambi kasutusjuhend – selle viimistlemise juures on äärmiselt oluline eesti keelt emakeelena rääkivate, asjakohase teoloogilise haridusega ning praktilise vaimulikuna töötavate (s.t liturgiliste tekstidega igapäevaselt kokku puutuvate) isikute osalemine, kes soovitavalt on veel ka võimalikult keeletundlikud. Üliväikeses Eesti katoliku kirikus on paraku väga vähe võtta selliseid inimesi, kelle puhul kõik need nõuded oleksid täidetud. Me võime ju kutsuda ühise laua taha anorektiku, võimlemisõpetaja ja muusikateadlase, kellest igaühel on oma teadmised, kuid kolme peale kokku nendest baleriini ikka ei saa, kes võiks anda detailset nõu, kuidas kõige paremini tantsida Surevat Luike. Sama probleemistik puudutab muidugi ka paljusid teisi elualasid, kus pulkade juurde sattunud innukad ametnikud usuvad, et nad võivad koostada ettekirjutusi kitsa eriala pikaajalistele praktikutele.

Selles mõttes ajas isegi mõrult muigama, kui märkasin, et prefatsiooni algusest oli kadunud fraas «See on väärikas ja õige» (muuseas «väärikas» on täpne tõlge ladina sõnast «dignum»!)... sest väärikus osutub, nagu näha, juba välja surnud anakronismiks. Hädapärast võiks ju püüda seda muutust mõista, kui põhjenduseks toodaks välismaalastest preestrite võimetus hääldada täpitähti, nii et «väärikast» saab pahatihti «vaarikas». Kui aga näha probleemi üksnes sellest vaatenurgast, siis oleks juba õigem ühtlustuda luterlikus kirikus kasutusel oleva vormeliga: «See on õige ja kohus», mis on oma sisult originaalile kindlasti lähemal kui «See on hea ja õige», nagu uues tõlkes kirjas. Pigem seostub tõlge «hea ja õige» ameerika klišeega «we are the good guys», mille puhul on moraalse hinnangu andmine oma tegude headuse kohta võetud inimese enda kätesse.

Nagu võib tähele panna, on tõlke kallal vaeva näinud palju inimesi, ja tulemus on ka vastav – stilistiliselt hüplik, üks fraas või väljend lamedas ajalehekeeles, siis järgmine jälle traditsioonilise, isegi veidi arhailise varjundiga. Näib, et tihti on tehtud muudatusi muudatuste pärast, et oleks tingimata teistmoodi kui varem, ilma et need oleksid kuidagi põhjendatud. Aga olgu pealegi, kõige suuremaks probleemiks on asjaolu, et tõlkijad-parandajad pole saanud aru: missatekst ei ole ilukirjanduslik teos, vaid dokument, mis peab olema dogmaatiliselt laitmatu – see tähendab, ei tohi võimaldada valestimõistmist – ning et see on etteloetav/kuulatav tekst, mille puhul ei ole soovitavad liiga pikad laused ega ekstravagantsed või siis argikeelsed väljendid, ning vältida tuleb kõigi võimalike veidrate või tähelepanu kõrvale juhtivate mõtteseoste teket.

*

Kiirema reageerimise nimel ei hakka ma siinkohal kogu uue missatõlke teksti analüüsima. Toon ainult välja mõned suhteliselt juhuslikud esmasel lugemisel ette jäänud, silmatorkavamalt naeruväärsed või lausa taeva poole karjuvad tõlke- ja mõttevead.

Nr 90 (lk 390)

Esimeses missakaanonis, karika pühitsemisel on uues tõlkes sõnad: «Samal kombel võttis Ta pärast õhtusöömaaega ülima karika…» Ülima? Tähendab siis, ekstreemse? See kõlab sama veidralt kui et keegi on «väga aken». Mis otsaga saab ladinakeelsest «praeclarum calicem» (‘praeclarus’: ‘särav, väljapaistev, suurepärane, kuulus’ (mina tõlkisin «ülla karika»)) äkki välja võluda võrdluse kui kõigi teiste karikate suhtes «ülima» karika? Kas luges keegi originaalist, et seal oleks ülivõrre «praeclarissimum» või «extremum»? Kas nii näeb tõesti välja «vigade parandamine ja parem vastavus algtekstile», nagu tõlkijad artiklis oma tegevust põhjendasid? Tegelikult on see hea näide nö «Jumala valguse pimestusest», kus soov öelda midagi enneolematult kõrget saavutab pigem just vastupidise tulemuse – muutub «keeltega rääkimiseks», mis kõrvalseisjates tekitab allasurutud kohmetut itsitamist.

Nr 91 (lk 391)

«...et tuam resurrectionem confitemur donec venias.» Minu tõlkes oli täpsustus: «ja tunnistame Sinu ülestõusmist kuni Sa tuled oma kirkuses» – kahte viimast sõna, nagu minu tõlkes oli, originaalis tõesti ei ole. Aga see ongi tõlge eesti keelde, mitte tõlge ladina keelest. Rõhutasin sellega Jeesuse TAAStulemist, sest vaimulikult tuleb ta ju jätkuvalt meie juurde ja on kestvalt meie juures. Nagu me loeme tema tõotusest Püha Vaimu tulemise ja meie juurde jäämise kohta:

Jh 14:18–20 Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis.

Mt 18:20 Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.

Antud missavastuses on silmas peetud aga just Jeesuse TAAStulemist – niisugust tulemist, mis ei ole veel teostunud. Ei ole ilmselt reeglit, mille järgi ei tohiks tõlkida teksti originaalist täpsemaks, kui tõlge ei ole seejuures vale. Oma osa mängib liturgias ka lause rütm, mistõttu oleks siis võinud vähemalt kaaluda varianti «...kuni sa tuled taas». Katoliikluse jaoks – ja mitte ainult – on Eesti tegelikult misjonimaa, mistõttu peavadki religioossed tekstid olema eriti selged. 

Nr 92 (lk 391)

Samas tekstis pärast konsekratsiooni on sõnad «... panem sanctum vitae aeternae, et calicem salutis perpetuae» tõlgitud «… igavese elu püha leiva ja otsatu pääste karika». Otsatu pääste?! Kas selle tõlkis telesarja «Õnne 13» Alma? Ja kuidas võiks see välja näha: hakkad näiteks kedagi veest välja tõmbama, aga kui ta hakkab juba kaldale saama, siis lükkad vette tagasi, et saaks üha uuesti ja ilma otsata muudkui ikka ja jälle päästa… Võrdluseks: minul oli «...igavese elu püha leiva ja igavese õndsuse (s.o päästmise tulemuse – ‘perpetuae’ tähendab antud kontekstis ‘igavest, püsivat’, mitte ‘protsessina jätkuvat’) karika»; eesti keeles nimelt on ainult üks sõna seal, kus paljudes teistes keeles on kaks: «salus» – päästmine hingeõndsuseks ja «salvatio» – päästmine veest, tulest vms, nii nagu ka inglise keeles on vahe «salvation’i» ja «resque» vahel. (Üks Päästeameti töötaja rääkis, et paljud telefonikõned neile algavad: «Kas see on Päästearmee?»)

Lisaks sisaldub mõttes «otsatust päästest» alateadlikult veel ka teine väärdunud variant – see tähendab: tee pattu nii kuis jõuad, seesinane otsatu pääste katab kõik kinni ilma otsa ja ääreta… tingimusteta armastus! Pole sul vaja ei põhimõtteid, enesepiiramist ega häid tegusid…! Hea näide sellest, kuidas saatan segab inimeste pinnapealsuse ja enesega rahuloleva rumaluse varjus nende vaimutoidu sisse tilkhaaval mürki. 

Nr 94 (lk 392)

«...offerimus praeclarae maiestati tuae» on tõlgitud «Me toome Sulle, ülimale Ausuurusele…».

Netist leitavas pühakirja kommentaaris: «Kes jookseb ausuuruse järele, selle eest põgeneb ausuurus, ja kes põgeneb ausuuruse eest, sellele jookseb see järgi.» Kuulaja fantaasiarikas meel manab siin kohe esile stseene «Jurassic Park’ist», kus saurused ajavad üksteist ja inimesi taga. Välismaiste preestrite suust, kes sellist sõna tavaelus kunagi ei näe, hakkab see kindlasti kõlama «ausaurusena», harmoneerudes «Jeesuse esimese imega kana pulmas» ja sellega, kuidas «Jeesus tegi nöörist pitsa ja ajas sellega kõik loomad templist välja». Pealegi, antud kontekstis on «ausuurus» sisuliselt suure au sünonüüm. Kui aga Jumal on ülim au suurus, siis on auline tõlkija pannud ta muuhulgas täitma ka mõõtühiku ülesandeid, paraku viitamata seejuures väiksematele alajaotustele ja nende võimalikele kasutusaladele.

Üliharuldase või isetehtud väljendi puhul tasuks ikka enne veenduda kus, mis tähenduses, kui tihti ja kas üldse seda tarvitatakse. Sõna, mis koosneb küll tuntud elementidest, aga on veidralt kokku pandud – nagu näiteks vabakirikuist tuntud «kallimeelne» või «õndsameelne» – annab tekstile vastavalt veidra ilme, tekitab sektikeele, mida on usklike endi ringkondades tögavalt nimetatud «kaanani keeleks». 

Eesti keel pole kunagi olnud kuningate emakeel ja ülikute meelitamiseks mõeldud sõnavara selles on väike, mis liturgia tõlkimise puhul on kindlasti puuduseks. Seda veidram on aga püüda veel tänapäeval midagi sarnast uudissõnadena leiutada. Sõnaraamatudki ei paku «majesteedile» mingit otsest ja kindlat eestikeelset vastet. Sellepärast tõlkisin mina omal ajal siinkohal sisu, mitte vormi: «Me toome Sinule, kõige ülevuse Jumalale…» 

Nr 99 (lk 394)

Fraseologismidena mõjuvate väljendite otsetõlkimine on tõesti probleem. Näiteks fraas teise missakaanoni prefatsioonis: «...ut mortem solveret et resurrectionem manifestaret» on nüüd tõlgitud: «et võita ära surm ja ilmutada ülestõusmist». «Ilmutada ülestõusmist»?!…, tähendab: vilgutada, näidata korraks ülestõusmist ja siis jälle mitte?! See kõlab nagu: «Ma lähen toon ämbrit». Sama veider oleks näiteks kellegi sündimise ilmutamine, nii et jääb ebaselgeks, kas üldse või kuidas keegi sündis või esimese ehmatuse järel kohe emaihusse tagasi tõmbus.

Ladina keel on tänaseks välja surnud ja selle fraseoloogiat ei ole kerge kontrollida, kuid üldiselt peab leppima sellega, et paljud keeled teevad midagi hoopis teisiti kui eesti keel. Näiteks inglane soovitab «omada lõbu», ja me ei saa saksa keelest tõlkida «Ich gehe auf die Toilette» päris otse – «ma lähen tualeti peale», nagu tuleks tualetis alati veenduda, et keegi sind ülalt täis ei tee… Sama probleem oleks näiteks väljendi «Lase jalga!» otsetõlkimisega mõnda võõrkeelde.

Võibolla polnud tõesti minu leitud variant parim tõlge – «ilmutada ülestõusmise väge» (Jeesus ei pea selleks iga kord uuesti üles tõusma, vaid tema kord toimunud ülestõusmise mõju ilmutab end neile, kes on võimelised seda vastu võtma), aga vähemalt probleemi siin ei teki ja see on kindlasti parem kui eeltoodud, uus orjalik otsetõlge. Kordan, hea tõlge on üldiselt ikka eesti keelde, mitte ladina vm keelest. 

Samuti sai omal ajal läbi mõeldud ja läbi tunnetatud ka usutunnistuses sisalduv «sanctam ecclesiam catholicam». Usutunnistuse määratlus ei tähenda ju ainult kirikut kui maapealset institutsiooni, mis allub paavstile, vaid see hõlmab ka Jeesuse sõnades sisalduvat lootust: Jh 10:16 «Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.» Sellepärast oli minu tõlkes «üht üleilmset kirikut», mitte maises mõttes «ülemaailmset» või siis «üleüldist» (tähendab, «ebamäärast»), vaid abstraktsemalt, nii nagu see originaalis on mõeldud. «Katoliku» tõlkimine ei ole minu idee, seda on teinud ka poolakad – neil on missaraamatus «katoolne» samuti tõlgitud «kościół powszechny». Muide, see tõlge on aastakümnete jooksul saanud väga palju tunnustust nii teiste kirikute liikmetelt kui eesti katoliiklastelt endilt, kes on mulle öelnud, et see on väga ühendav kogemus, kui usutunnistust lugedes ühed ei tunne end külmalt väljatõrjutuna ja teised kõrkide väljatõrjujatena. Nüüd siis hakkame me jälle uskuma «katoliiklikku kirikut» ja saadame kõik teised tagasi õrre peale istuma – Jeesus unustagu ära need teise tara lambad.

Nendest paarist ülaltoodud näitest vast siinkohal piisab. Juhin lõpuks veel tähelepanu ühele läbivale probleemile. Näiteks Advendi I pühapäeva Päevapalve: 

Issand, meie Jumal, kelle käes on kõik meelevald,

Sinu päralt on tahtmine ja täidesaatmine,

aita meid, et me võiksime kohtuda Sinu Pojaga õigluse teel,

ja pälvida oma tegude ja armastusega õiguse

seista Tema paremal käel.

Meie Issanda Jeesuse Kristuse, Sinu Poja läbi,

kes on Jumal ning elab ja valitseb koos Sinuga

Püha Vaimu ühtsuses igavesest ajast igavesti.

Sellest tõlkest tuleb välja, et me seisame Jeesuse paremal käel Jeesuse Kristuse enda läbi… Niisugustes palvetes tuleks jälgida, et Jeesuse Kristuse läbi pöördutakse Jumala poole, mitte et Jeesust kutsutakse üles tegema midagi tema enda läbi. See on veider.

Antud palve puhul võiks siis näiteks öelda:

…ja pälvida oma tegude ja armastusega õiguse

seista Tema paremal käel, kes ta on Jumal ning elab ja valitseb koos Sinuga

Püha Vaimu ühtsuses igavesest ajast igavesti.

Või siis, lihtsama variandina, lüüa viimane lause selgemalt lahku:

…ja pälvida oma tegude ja armastusega õiguse

seista Tema paremal käel.

Me palume seda meie Issanda Jeesuse Kristuse, Sinu Poja läbi…

*

Need on vaid mõned märkused, mis torkasid silma uut tõlget sirvides. Muide, et lugejat säästa, jätsin kirjeldamata mõned eriti inetud ja/või jumalavallatud assotsiatsioonid, mille tekkimise on tõlkijad arvestamata jätnud, kuid mis kindlasti nii mõnelgi missalisel läbi pea käivad. Viitasin vaid paarile põhimõttelisele või tüüpilisele probleemile. Küllap on neid miine teksti sees rohkemgi.

Kokkuvõttes võib öelda, et uus tõlge on lubamatult eklektiline ning selles on palju kohti, mis on pehmelt öeldes… kasutame nüüd igaks juhuks võõrsõna… suboptimaalsed. See on suur õnnetus, kui kohalikus katoliku kirikus ei ole enam ühtegi emakeelset vaimulikku – ja uus missatõlge peegeldab kirikus toimuvat üsna täpselt. Jääb üle ainult mõtlikult küsida, miks see kõik nii on.

Kui me omal ajal koos kadunud Jüri Pärniga missateksti tõlkisime, siis sai ta vahel nii minu tollaste otsetõlgete kui sõnaleiutiste üle magusasti naerda. Maksin talle tema töö eest hinda, mida ta küsis (ja ka väärt oli), et tal oleks motivatsioon suhtuda oma ülesandesse tõsiselt. Tema õpetas mind, et dokumendi teksti koostades või tõlkides tuleb vaadelda selle sõnastust pahatahtliku ja väiklaselt noriva juristi pilguga, või nagu politseinik, kes peab mõtlema nagu kurjategija, et seaduserikkujate käitumist mõistes võimalikult rohkem kuritegusid ette ära hoida. Samuti tuleb liturgia tõlkes juba ennetavalt välistada kõik, mida võiks selle teksti lugeja või kuulaja valesti mõista, mis teda teksti olemusest kõrvale juhiks.

Lisaks sellele, kui laenata õpetlikku näidet armsate naabrite juurest, pole ma tõesti ainuke, kelle mõtted lähevad uitama, kui luterlikul jumalateenistusel loetakse patutunnistust, mille alguses on pateetiline õhkamine: «Mina, vaene patune inimene, tunnistan…» Tegelikult peaks inimene, kelle varandus ületab sada tuhat eurot, ütlema hoopis «mina, rikas patune inimene», ja see, kelle varandus ületab pool miljonit, peaks endale kõminal vastu rinda lüües kaeblikult halisema: «mina, häbemata rikas patune inimene…» Samuti kiusab luterlikus usutunnistuses meie kujutlusvõimet pildike Kristuse valusast jäämisest Pontsius Pilaatuse nagu rongi alla. 

See on veidrate uudissõnade kõrval teine äärmus: mõned traditsioonilised väljendid on vahel ka üsna üle taluvusepiiri vananenud, nii et nad mõjuvad harduse ja pärimuse hoidmise asemel pigem kerge silmakirjalikkuse või siis kangekaelsusena. Oma tõlkes püüdsin vältida ka neid ohte, et inimesed saaksid jumalateenistuste ajal mõelda Jumalale, mitte keeleveidrustele. Kahjuks on uue tõlke juures mainitud põhimõtetele vaevalt tähelepanu pööratud.

Kõigest eeltoodust lähtuvalt on minu märkused uue missatõlke kohta jahmatuse ja nördimuse kõrval motiveeritud ka soovist teadvustada probleemide olemasolu. Oleks mõistlik, kui eesti katoliiklased arutaksid missateksti veelkord igast küljest läbi. Rahule tohib jääda ainult nende formuleeringute ja parandustega, mis on põhjendatud, mis igast küljest vaadatuna on eestikeelsed, õige grammatilise vormiga ja samas ka originaalis sisalduvale mõttele võimalikult lähedal. Tegelikult oleks pidanud vähemalt tõlke lõppfaasis kaasama kriitikutena kõik eesti emakeelega katoliku vaimulikud. 

Muide, kui minu kunagisest tõlkest peaks keegi leidma samasuguseid vigu nagu need, mida leidsin uuest tõlkest, siis laske käia, naerge ka mind välja... Aga vead parandage ära, nii minu kui enda omad! Tänapäeval on missa tõlgitud paljudesse elavatesse keeltesse, millest saab ideid, et leida raskete kohtade jaoks parim võimalik variant. Lõpuks võib isegi tehisintellekti kaasamisest kohati kasu olla, seda nii tõlkijale kui õppivale tehisintellektile.

Uus missaraamat ei ole ilmunud ka nii rohketes eksemplarides, et ebaõnnestunud fraase ei saaks üle kleepida (piiskop Jourdani idee), ja tänapäevase trükitehnika võimaluste juures ei ole ka päris uus, parandatud trükk ületamatu. Mina olen öelnud mis mul öelda oli, tõlke organiseerijad teevad mida teevad. Ükskord Jumala ees seistes vaadatakse nii meie mõtetele, sõnadele, tegudele kui tegematajätmistele.

isa Rein Õunapuu