Tihtipeale nähakse Naatsareti Jeesuses revolutsionääri, kes astus välja rõhutute ja tõrjutute kaitseks ning arvustas teravalt oma kaasaja ühiskondlikku eliiti – paganlikku okupatsioonivõimu teenivat templihierarhiat ning enesega rahulolevaid kitsarinnalisi ja käsumeelseid fundamentaliste-varisere.
Tõepoolest, Jeesuse käitumine pahandas paljusid ennast vagaks ja usklikuks pidavaid inimesi Iisraelis. Naatsaretlane seltsis patustega ja sõi nendega ühes lauas. Mitmed Tema õpetused ja teod läksid näiliselt vastuollu sellega, mida usklikud juudid Jumala käsuks pidasid. Ta korraldas märuli kogu rahva pühapaigas, Jeruusalemma templis – lükkas seal ümber rahavahetajate lauad ja ajas piitsaga välja kaubitsejad. Ta mõisteti juutide suurkohtus süüdi jumalateotuses ning anti Rooma võimudele üle kui mässaja.
Tänapäeva liberaalsed ja progressiivsed inimesed nii kirikus kui ilmalikus maailmas tahavad Naatsareti Jeesuses näha oma programmi ja vaadete eestkõnelejat. Kui Jeesus andestas abielu rikkunud naisele, siis järelikult suhtub Ta mõistvalt abieluvälistesse suhetesse. Kui Ta ei põlanud ära patuste seltsi, siis näitas Ta sellega üles sallivust väikeste inimlike nõrkuste ja puuduste suhtes. Kui Ta hurjutas kirjatundjaid ja varisere, siis pani Ta autoriteetselt paika igasugused piiblifundamentalistid ja käsumeelsed usklikud. Kui Ta läks konflikti ülempreestriga, heitis Ta kõrvale organiseeritud religiooni (kiriku). Nende Jeesuse tegude ja sammude (väär)tõlgendamine mässuliste aktidena on revolutsionääridele meeltmööda. Tulemuseks on Jeesus-kommunist, hipi-Jeesus, homo-Jeesus, trans-Jeesus ja muud blasfeemilised väärkujutlused Temast.
Küsimusele, kas Jeesus oli tõesti revolutsionäär, saab anda selge ja lühikese vastuse: ei olnud.
Revolutsioonid, nagu me neid Euroopa ajaloost tunneme, on liikumised, mis on oma olemuselt suunatud Jumala ilmutatud tahte vastu. Revolutsiooni tuumaks on mäss Jumala vastu, piltlikult öeldes Jumala troonilt tõukamine ja inimese troonile asetamine.
See on seesama vana mäss, millest võime lugeda juba Esimese Moosese raamatu 3. peatükist (Jumala käsust üleastumine paradiisis) või 11. peatükist (Paabeli torni ehitamise lugu). Revolutsioone korraldatakse õilsate, progressiivsete loosungite all nagu «vabadus», «võrdsus», «vendlus» jne, kuid tegelikult on revolutsionääride taotluseks ühiskonna dekristianiseerimine, kristluse väljajuurimine. Esimene revolutsionäär, kõikide revolutsionääride Isa, astub inimkonna ajaloo lavale kahtlust külvavate sõnadega: «Kas Jumal on tõesti öelnud, et…».
Jumala Poeg Jeesus Kristus tuli meie sekka selleks, et korrata üle Jumala muutumatu tahe. «Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma,» ütleb Ta Mäejutluses (Mt 5:17). Jeesus rõhutab korduvalt, et Ta teeb oma Isa tahtmist, kes on taevas: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg» (Jh 5:19). «Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes minu on saatnud» (Jh 7:16). Jne.
Jeesus keeldus otsustavalt poliitilistest taotlustest ning ei soostunud asuma juutide vabadusliikumise etteotsa, sest Tema kuningriik ei ole sellest maailmast. Revolutsionäärid, vastupidi, püüavad parandada seda maailma. Jeesus rajas silla inimese ja Jumala vahele – selleks on Tema rist, kus Ta lunastas meie kõigi patud. Jeesuse kui Tee kaudu võib iga kahetsev patune Jumala ette astuda. Ühegi ajastu revolutsionääride Jumala-vastasele mässule ei saa aga rajada midagi püsivat, see viib vaid hukatusse. Selles mõttes on Jeesus Kristus kontrevolutsionäär, kes asetab meie ette valiku: kas me teenime vabaks tehtud inimestena Jumalat, oma Loojat, või orjame edasi pattu, pettes ennast, justkui oleme seda tehes vabad ja täiskasvanud.
