Sotsialistist siseminister Lauri Läänemets kuulutas täna riigikogu ees välja uue manöövri Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) vastu. Nimelt esitatakse valitsuse kaudu parlamendile kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu, mille kohaselt Eestis ei või tegutseda kirik või kogudus, mis on seotud sõjalist agressiooni toetava organisatsiooniga.
Seadusemuudatuse abil loodetakse saada kohtus paremat positsiooni, juhul kui ühel hetkel tuleb taotlema hakata MPEÕK sundlõpetamist. Minister möönis, et eelnõu väljatöötamisel saadi asjatundlikku õigusabi. Küllap mõnest kallist nõuandlast pärinebki kõnealuse manöövri idee, sest Läänemetsa sõnul lükkaks kohus täna tema ettepaneku MPEÕK sundlõpetamise osas tagasi.
Oma poliitilises avalduses, mis kubises demagoogiast ja valeväidetest, ütles Läänemets muu hulgas järgmist:
«[M]eie läänelikus sekulaarses demokraatias on riigi kohustus tagada usuvabadus. Mitte ainult selles mõttes, et inimesed on oma usus vabad, vaid tagada ka seda, et usk on vaba poliitilisest agendast.» – Demokraatlikus õigusriigis ei ole ministri või valitsuse asi kirikutele öelda, et usk peab olema vaba poliitilisest agendast. Iga usuline ühendus otsustab ise, kas ja mil määral soovitakse võtta sõna ühiskondlik-poliitilistes küsimustes. Läänemetsa ettekujutus usklikest kui äärelinna palvemajja suletud erivajadustega inimestest, kellele on poliitiline tegevus rangelt keelatud, on sõna otseses mõttes nõukogulik igand.
«Seadusemuudatusega ei otsusta me tänase Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku eest, milline saab olema nende kanooniline seos või õpetus tulevikus. Need valikud saab ja peabki kirik ise tegema.» – Tõesti on kõige parem, kui süüalune oma süüd mõistab ja kohtuotsuse omaenda käega enda peal täide viib. Läänemets teab väga hästi, et oma kanoonilistest sidemetest lahti öeldes ei olegi senistel MPEÕK vaimulikel ja kogudustel erilisi valikuid.
«Tean, et on neid, kes soovivad valitsust süüdistada usuvabaduse piiramises. Siin ütlen vastuseks vaid üht: antud ettepanekutega me vastupidi kaitseme usuvabadust.» – Usuvabadus seisneb antud juhul selles, et usuline ühendus peab tegema valitsuse tahtmist. Mis vaba valik saab kellelgi olla sundlõpetamise ähvarduse tingimustes?
Küsimuste ja vastuste voorus ütles Läänemets, et valitsus ei sekku sellesse, kuidas usklikud usuvad. Kuid kuulumine ühe või teise patriarhaadi või muu kirikliku osaduskonna kanoonilisse ja usulisse traditsiooni on samuti väga oluline osa usklike usulisest enesemääratlusest.
Eesti poliitiline klikk on omistanud kogu Moskva patriarhaadile üksnes poliitilise tähenduse ja konkreetselt Kremli poliitilise tööriista rolli, vaadates ignorantselt mööda asjaolust, et tegemist on suurima õigeusukirikuga maailmas, mida tunnustatakse kõikide ortodokside poolt kanoonilise kirikuna, isegi kui patriarh Kirilli poliitiliste sõnavõttudega ei nõustuta. Patriarhid tulevad ja lähevad, niisamuti ilmalikud valitsejad, ent Kirik, mida siia-sinna painutada üritatakse, jääb.
Minister püüdis oma avaliku kuvandi huvides jääda kramplikult hoolikalt ettevalmistatud jutupunktide juurde – et valitsus austab usklikke, ei sulge ühtegi kogudust, soovib tagada usuvabadust ning kaitsta Eesti julgeolekut. Kuid ühes vastuses väljus Läänemets ettevalmistatud pinnalt ja viitas sellele, et Moskva patriarhaat vastandub Läänele.
Sellest argumendist paistab minu arvates välja kogu selle kirikuvastase ettevõtmise tegelik motiiv – punaprogressiivse valitsuse sooviks on likvideerida Eestis kirik, mis ei jaga läänelikke väärtusi (nagu progressiivid seda mõistavad) ja mis ei ole valmis alluma globalistlikule kabaalile. Sõda Ukrainas ning eestlaste mure julgeoleku pärast annab praegu hea võimaluse oma tahtmine ühiskonna enamuse toel läbi suruda. Pole kahtlust, et Läänemetsa algatus leiab riigikogus toetust ning peagi saab minister vestlusel MPEÕK juhtidega piltlikult öeldes oma punakomissari püstoli lauale panna.
