Esiteks ma palun, et minu nimest suvatsetaks vaikida ja ennast mitte luterlikuks, vaid kristlaseks nimetada. Mis on Luther? See pole ju minu õpetus. Samamoodi pole mind ka kellegi eest risti löödud. P. Paulus I. Korint. III ei suutnud kannatada, et kristlased nimetaksid ennast Pauluse või Peetruse omadeks, vaid kristlaseks.[1]

Kuidas võiksin siis mina, vaene haisev tõugukott, tulla selle peale, et Kristuse kuulutajaid peaks minu põlastusväärse nimega nimetama? Ei mitte nii, armsad sõbrad, kõrvaldagem erapoolikud nimed ja kutsugem end Kristuse järgi, kelle õpetus meil on.

Paavstlased, kes, kuna neile ei piisa Kristuse õpetusest ja nimest, tahavad olla ka paavstlikud, on võtnud omaks parteilise nime – las nad siis olla paavsti omad, kes on nende õpetaja. Mina ei ole ega taha olla kellegi õpetaja. Minul on ühes lihtsa rahvaga seesama lihtne Kristuse õpetus, kes üksi on meie õpetaja. Matt. XXIII.[2]

Katkend kirjutisest «Tõsine manitsus kõigile kristlastele» (1522).

Tõlkinud Enn Auksmann

[1] 1Kr 3:4jj. Vrd 1Kr 1:12–13, «Ma räägin sellest, et igaüks teist ütleb: «Mina olen Pauluse poolel!» või: «Mina olen Apollose poolel!» või: «Mina olen Keefase poolel!» või: «Mina olen Kristuse poolel!» Kas Kristus on mitmeks jagatud?! Kas Paulus löödi risti teie eest? Või ristiti teid Pauluse nimesse?»

[2] «Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad!» (Mt 23:8).