Kirik peab otsustavalt hülgama moodsad destruktiivsed paradigmad. Soo ja suguelu hüsteerilised segadused ei tohi leida teoloogias mingit õigustust, kirjutab teoloog Malle Pärn.

Eelmise aasta alguses avaldas niinimetatud “humanistlikku kristlust” propageeriv populaarteaduslik portaal “Kirik ja Teoloogia” Tallinna vangla kaplani Reet Eru kirjutise “Seksuaalvähemused ja kirik”.

Lugesin, ja imestasin. Mida kõike on võimalik välja mõelda, et oma isiklikke soove ja ihasid õigustada?

Tegelikult ei vääri see kirjutis mingit vastulauset, sest seal ei ole mitte ühtki tõsiseltvõetavat argumenti.

Tsitaat: “Minu kogemus põhiliselt noorte ja keskealiste inimestega töötamisel on avanud paljude nende valu, kes on tundnud Jumala kutset ja liitunud kirikuga. Väljakuulutatud armulise vastuvõtu asemel on nad aga saanud tunda külma ja tõrjuvat suhtumist, mõnelgi juhul lausa kogudusest väljaheitmist oma normatiiviks peetavast erineva seksuaalsuse tõttu. Episkopaalkiriku preestri dr Don Hanway väljendit kasutades on väga paljudel seksuaalvähemustesse kuuluvatel inimestel kirikukujuline haav südames.”

Kurb lugu. Kurvem veel on aga see, et kirjutaja toetub, võiks öelda, pseudoteadusele, moodsale lääne ideoloogiale, mis on kasvatatud välja seksuaalrevolutsioonist. Endastmõistetavalt väidab ta, et “normatiivist erinevaks peetav seksuaalsus” on tegelikult niisama normaalne nagu mehe ja naise vaheline armastussuhe.

Aga see väide vajab ikka veel teaduslikku tõestamist. Keegi ei ole seda siiani suutnud teha, seda vaid kuulutatakse kui kõigile teadaolevat aksioomi.

Tegelikult on ju mees-naine armusuhe ikka veel normatiivne, mitte “normatiivseks peetav”. Ühe- või kaheprotsendilist teistsugust seksuaal-eelistust ei saa ju kuidagi võrdsustada ülejäänud 98 protsendiga?

Kas nõnda võiks kaevata ka iga teine, kes mingis mõttes “vähemuste” hulka kuulub? Varas, röövel, petis, mõrtsukas, vägistaja? Kas ka tema võiks mõelda: “Aga Jumal on minu ju (sellisena) loonud”, – nagu ütles suureline variser Annika Laats.

Mis puutub sellesse, et need inimesed “on tundnud Jumala kutset”, siis, kui inimene tõesti tunneb Jumala kutset, siis on talle koos selle kutsega ka antud võime iseendasse vaadata, ja tahtmine alluda Jumala käskudele. Ja soov muutuda, paremaks saada, mitte oma puuduste üle uhkust tunda.

Mitte igaüks, kes seda ütleb, ei ole tegelikult tundnud mingit “Jumala kutset”, sageli ta vaid soovib saada kirikult kindlat õigustust, indulgentsi mingile oma pahele. Kas kirik peab nende mängu kaasa mängima?

Edasi, ma ei usu, et kedagi on vaid sellepärast külmalt koheldud või kogudusest välja heidetud, et talle meeldivad samast soost inimesed. Küllap seal on alati midagi veel.

Meenutan siinkohal oma kunagist õpetajat Heino Nurka, kellele siiani mõtlen suure tänulikkusega. Viimati kohtasin teda siis, kui ta viis läbi EELK retriiti, millest võttis osa ka Pilistvere õpetaja Vello Salum, teatavasti üsna konservatiivne luterlane. Ka mina olen konservatiivne luterlane, ehkki ma kirjutasin oma instituudi lõputöö naiste ordinatsiooni kaitseks.

(Ütlen siinjuures kommentaariks, et viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et ehk peaks vaimulik amet ikka tõesti olema meeste amet, sest näib, et nii mujal maailmas kui ka meie kirikus kipuvad just paljud naisvaimulikud selle uue “humanismi” ja pseudoempaatiaga kaasa minema. Sellest annab Reet Eru kirjutis lausa prohvetlikult hea pildi.)

Heino ütles retriidi ajal avalikult välja, kes ta on. Keegi meist ei tõusnud püsti ega lahkunud, ka ei öelnud keegi talle midagi solvavat. Muidugi, siis ei olnud ta veel “gei-õiguslane”. EELK-st arvati ta välja alles siis, kui ta hakkas tegema aktiivset geipropagandat, mille eesmärgiks oli geiabielu võrdsustamine päris-abieluga, siis kui ta oli juba kirikuinimeste hulka külvanud üksjagu lahkhelisid.

Niisiis, kedagi ei mõisteta kirikus hukka lihtsalt tema erisuse pärast. Ent kirikul on ka omad reeglid, sest kiriku aluseks on Piibel koos mitmetuhandeaastase teoloogiaga, mitte tänapäeva pealiskaudse inimese tujud.

Tsiteerin edasi: “Hirmust teistsugususe ees ja selle eitamisest tekkivat vägivalda võib pidada inimkonna julmaks reaalsuseks.”

Terve see lause on väga segane. Hirmu eitamisest, või teistsugususe eitamisest? Keegi ei karda ega eita teistsugusust, ju siis ei teki sellest ka mingit vägivalda.

Vägivald on ikka rohkem teisel poolel. Ja see on tõesti julm reaalsus. Inimesi pannakse juba vangi selle pärast, et nad ei taha normaalseks tunnistada seda, kui nende lastele juba lasteaias tahetakse peale suruda nende emadele ja isadele võõrast maailmapilti ja nende meelest moraalitust.

Negatiivne suhtumine homerastiasse ei ole seotud mitte mingi “hirmuga teistsugususe ees”, see on terve inimorganismi loomulik vastumeelsus ebaloomuliku suguelu suhtes. Ei maksa panna ühte patta tahtelist tegevust (homerastilist kooselu) paratamatu kehalise puudega (jänesemokk)!

Samuti ei saa võrrelda homerastiat vasakukäelisuse, punapäisuse ega nahavärviga, nagu aina kiputakse tegema. Need on inimese tahtest ja tegevusest sõltumatud tunnused.

Ei ole ka Eesti kirikus täheldatud mingit vägivalda tavalisest seksuaalsusest kõrvalekaldujate suhtes. Nii et see “julm reaalsus” on siin perekonnakaitsjatele pealekleebitud süüdistusena täielik väljamõeldis, isekas soovmõtlemine.

Tsitaat: “Vanast Testamendist teame hulga keeldusid ja piiranguid inimese liginemisel Jumalale. Jeesus Kristus, kelle läbi on meil oma Loojaga uus leping, ei piiranud aga oma halastuse ja armu avaldamist. Oma tegevuses ja õpetuses oli Jeesus inklusiivne.”

Ta siiski ei olnud mitte jäägitult “inklusiivne”. Ta võttis piitsa ja peksis templist välja rahavahetajad, ta nimetas õpetatud kirjatundjaid saatana sigitisteks. Ta ütles abielurikkujale naisele: “Mine ja ära tee enam pattu.”

Lugege ometi Mäejutlust! Selle sinisilmse “inklusiivsuse” on Jeesusele külge kleepinud need, kes tahavad leida Piiblist oma pahedele õigustusi, kes tahavad selle kaudu just endale võimu teistsuguste üle. Nendele ütleb Jeesus nüüdki veel: “Te olete nagu lubjatud hauad.”

Tsitaat: “Jeesus on andnud vaid ühe käsu – armastada Jumalat ja ligimest, ning õndsaks saamiseks vaid ühe tingimuse – usu Temasse.”

Kuidas saab teoloog niisuguse mõtte avaldada? VAID ühe käsu? See on tüüpiline fundamentalistlik piiblitõlgendus. Otsime neid kirjakohti, mis meie puudusi ja naudinguid õigustavad? Ebamugavad jätame kõrvale.

Ja veel: mida tähendab see ARMASTUS, mida ta NÕUAB? Kas me armastame inimest, kui me talle valetame? Kui me ei juhi tema tähelepanu ebatervislikule eluviisile?

Kui me usume Jeesusse, siis me usume ka seda, mida ta õpetas. Siis me loeme Mäejutlust ja võtame selle südamesse. Me ei lähe ennast tema ette ülbelt õigustama.

Tsitaat: “Siiski on ka tänapäeval inimgruppe, keda ei kohelda vastavalt Jeesuse sõnadele “[K]es minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja” (Jh 6:37).”

Meie ei saa kedagi kohelda nii, nagu teda kohtleks Jeesus. Me isegi ei tea seda. Meie anname oma hinnangu vastavalt sellele, kuidas meie Pühakirjast aru saame. Nii nagu sellegi loo autor. See võib olla ekslik.

Meie ei saa öelda: kui sa ütled, et tahad tulla “Jeesuse juurde”, siis mina ei saa sind välja ajada. Seda, kas ta sinna tegelikult tuleb, ja kas ta sinna pääseb või ei pääse, otsustab Jeesus, mitte meie. Aga meie saame teda suunata Piiblit õigesti mõistma, kui me oleme õppinud teoloogiat, me ei tohi täiskasvanuid vastutustundetute lastena kohelda.

Nii nagu meil pole meelevalda kedagi “Jeesuse juurde” lubada, niisamuti ei saa me ka teda sinna minemast keelata, ehk siis “välja ajada”. Jeesus otsustab selle, mitte meie. Ent õpetaja kohus on koguduse liikmele tõtt rääkida, mitte teda valedega eksitada.

Tsitaat: “Paljuski põhineb tõrjumine teadmatusel. Seksuaalset orientatsiooni on peetud ja peetakse sageli veelgi vaid valiku küsimuseks ning sellele liginetakse moraali seisukohalt, vaadeldes seda patu kategooriates. Sageli konservatiivsete religioossete poliitiliste liikumistega seotud inimesed või grupid on toetanud homoseksuaalsuse stigmatiseerimist religioossel või poliitilisel pinnal.”

Homerastilise praktika tõrjumine EI põhine teadmatusel. Vastupidi. Selle idealiseerimine põhineb teadmatusel. Ja kui inimene ütleb, et ta on seda ala tõsiselt uurinud, siis ei saa selliseid väiteid võtta sinisilmse idealiseerimisena, see on tahtlik VALE.

Religioossel või poliitilisel pinnal – aga kuhu jäävad bioloogiline, füsioloogiline ja meditsiiniline aspekt? Miks nendest mitte kunagi enam ei räägita? Tõsi, homerastia võeti haiguste nimistust välja, meditsiinist ei saa seda ometi välja arvata. Ka seksuoloogia on meditsiini haru. Meil on isegi seksuaaltervise liit olemas?

Tsitaat: “Kiriku kui Jeesust järgiva kogukonna ülesanne on alati olnud ja on jätkuvalt kuulata neid, kes on ühiskonnas nõrgemal positsioonil, ning hoolt kanda vajavate ja kannatajate eest.”

NÕRGEMAL positsioonil?? LGBT ja sallivuslased on üks agressiivsemaid ühiskonnagruppe üldse, koos võitlevate feministidega.

Eks võrrelge, kõige avalikum ja aktiivsem kooseluseaduse vastane ühendus SAPTK ei ole kunagi nõudnud mitte ühegi LGBT-inimese töölt lahtilaskmist, ei ole neid kaevanud kohtusse, ei ole neid milleski alusetult süüdistanud ega pahatahtlikult laimanud, ei ole levitanud nende kohta sotsiaalmeedias labasusi, ei ole hukka mõistnud mingite preemiate jagamisi, – küll on seda kõike teinud LGBT-aktivistid nende suhtes, kes seksuaalhälbeid normaalseks sugueluks ei pea. Nõrgemad?? Lubage naerda. “Humanistid” lähevad appi teeröövlile, mitte tema ohvrile.

Tsitaat: “Kiriku käsitus seksuaal- ja soolistest vähemustest on juba mõnda aega olnud muutumisprotsessis.”

Mingit muutumisprotsessi meil siin küll ei ole! EELK ja Kirikute Nõukogu on avalikult kuulutanud välja oma seisukohad. See, et meil on mõned teoloogid, kes omaalgatuslikult püüavad Piiblit tõlgendada uusliberaalse ideoloogia vaimus, ei tähenda seda, et kiriku suhtumine sellesse on “muutumisprotsessis”. Nagu Annika Laats, nii ka Reet Eru lihtsalt VALETAB siinkohal.

Meil ei ole toimunud mitte mingit seksuaalsuse teaduslikku uurimist, sest see on praegu juba globaalselt keelatud. Lubatud on ainult pseudoteaduslikud, kveerteaduslikud, luululised vormid, mis killustavad inimese mitmekümneks kui mitte sajaks erinevaks soo- ja seksuaal-mõnu-nüansiks.

Sellel puhtalt propagandistlikul kirjutisel ei ole mitte mingit kokkupuudet ei teadusega ega tõelusega. See on lihtsalt üks väga primitiivne ümberjutustus teatud kindlast propagandistlikust ideoloogiast, kokkuvõte (ilmselt) ühe soomlase ühest kirjutisest.

Aga viimase lõiguga olen täielikult nõus.

Tsitaat: “Kirikutel kui traditsioone ja väärtusi hoidvatel institutsioonidel on suur vastutus paradigmade loomise ja hoidmise osas, millega kaasneb ka destruktiivsete paradigmade muutmine. Iga põlvkonna ees seisab väljakutse (enese)kriitiliselt üle vaadata kehtivad paradigmad ja adekvaatselt edasi anda kristlikku sõnumit.”

Jah, kirik peab otsustavalt hülgama moodsad destruktiivsed paradigmad. Soo ja suguelu hüsteerilised segadused ei tohi leida teoloogias mingit õigustust.

“Väljakutset” ma siia ei tooks, sest see on kutse võitlusele, meil ei seisa ees mingeid väljakutseid, meil seisab ees loomulik ELU ja normaalse elukeskkonna hoidmine. Mitte vihane sõda, vaid harmooniline arenemine ilu, tarkuse ja headuse suunas.