Alatasa võib kuulda ütlemist, et kristlus on alati muutunud ja olnud muutumises. Sellepärast tohib kirik ka tänapäeval muuta õpetust küsimustes, mille muutmist vajalikuks peetakse. Oleks hea küsida, mida taoline väide endas sisaldab.
Esiteks on sageli selle taustal eeldus, et kristluse tõed ja õpetused ei ole mitte absoluutsed, vaid sõltuvad ajast ja kultuurist. Kui iga järgmine põlvkond saab loa kristlust täiesti ümber tõlgendada, arvestamata varasemate tõlgenduste seatud piiridega, jõuame peagi üksikisiku ülemvõimuni teiste arvel.
Äärmuslikul juhul viib see väiteni, et algselt kristlust ei olnudki olemas – et kogu kristlik õpetus on pelgalt hilisemate, ekslike tõlgenduste tulemus. Taoline arusaam teeb kristlusest tühja kesta, mille igaüks saab täita endale meeldiva sisuga.
Teiseks eeldab see väide, et kristlus rajaneb eelkõige inimloomusel ega põhine jumalikul ilmutusel. Kui kristlus oleks pelgalt inimlik leiutis, muutuks see pidevalt ja vältimatult. Aga kui kristluses on midagi jumalikku, siis on selles ka midagi muutumatut – midagi, mis ületab inimliku reaalsuse piirid.
Kolmandaks on oluline eristada kristluse fundamentaalseid õpetusi ning selle muutuvaid väliseid ilmnemisvorme. Jumalateenistuse vormid ning kirikuarhitektuur on tõesti muutunud läbi sajandite ja kultuuride. Kristluse kohanemisvõime ja suutlikkus erinevates olukordades inimesteni jõuda on märk selle elujõulisusest. Taoline kohanemine puudutab siiski peamiselt vorme, mitte õpetuslikku sisu. Olulised usutõed on alati ja kõikjal jäänud samaks, millest osutavad veenvalt usutunnistused.
Neljandaks sisaldab väide eeldust, et muutus on alati hea ja vajalik. Taoline progressiusk eeldab, et nüüdisõpetused ja -praktikad on juba eelduslikult paremad kui traditsioonilised. Ajalugu näitab siiski midagi muud. Nägime näiteks 20. sajandil revolutsioonilisi liikumisi, mis tahtsid tuua esile põhjapaneva muutuse, aga viisid tohutu verevalamiseni. Muutus ei ole väärtus iseenesest, oluline on, mis suunas liigutakse.
Kui rääkida kristluse muutumisest, tuleb alati küsida: mille põhjal muutust hinnata? Kristlus võib küll teatud mõttes muutuda ja kohaneda, aga mitte meelevaldselt. Ta kasvab nagu elav organism, milles uus ei lükka vana mitte kõrvale, vaid ehitab selle peale.
Muutus ei tohi mitte kunagi muuta ajaloolist järjepidevust, vaid ta peab rajanema sellele, mida meile on ilmutatud ning kuidas varasemad põlvkonnad oma usku on tõeks elanud. Ei ole võimalik, et tänapäeva usklikud usuvad midagi hoopis vastupidist kui varasemata sajandite kristlased. Püha Vaim tegutseb kõikidel sajanditel ning ta ei ole iseendaga vastuolus. Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti.
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal.
Tõlkinud Ilimar Toomet
