Meie kiriku kodurahu on rikutud – kadunud on piiskoppide pöördumises väidetud «rahulik kord», kirjutab Sammeli Juntunen, Savonlinna koguduse juhtivvaimulik ja endine Helsingi ülikooli teoloogiateaduskonna süstemaatilise teoloogia õppetooli dotsent.
Soome evangeelse luterliku kiriku piiskoppide äsjane avalik pöördumine «Kutse rahule» on tarvilik sõnavõtt, mis käsitleb rahu üksikisiku sisemise rahuna, kogukonnas valitseva rahuna ning riikidevahelise rahuna.
Järgnevaga pööran tähelepanu rahule kirikukogukonna sees, sest «Kutse rahule» annab selleks mõtteainet.
Piiskoppide kiri algab nii: «Kirikuisa Augustinus määratles 1600 aastat tagasi rahu seisundina, kus valitseb rahulik kord. Rahu on seega palju enamat kui pelgalt vägivalla puudumine. Rahu loovad ühiskonna stabiilsus ja turvalisus, demokraatlikud valimised ja inimõigused, avalik avatud arutelu ning teadmine, et minu elu puudutavad otsused on õiglased» (piiskoppide kiri, lk 12).
Kui lähtuda sellest definitsioonist, on meie kiriku sisemine rahu rikutud, meil ei valitse «rahulik kord». Selle peamine põhjus on piiskoppide kogu abielu puudutav pastoraalne juhis. Seda on üldiselt tõlgendatud nii, et see annab vaimulikele loa laulatada samasoolisi paare. See aga vastandub nii meie kiriku õpetusele kui tõsiasjale, et kirikukogu lükkas tagasi piiskoppide kogu ettepaneku kehtestada kirikus kaks võrdset abielukäsitust [– abielu kui mehe ja naise vaheline liit ja abielu kahe inimese vahelise liiduna – tlk]. Ometigi on peapiiskop ning ka mitmed teised piiskopid kinnitanud, et piiskoppide kogu «ei ole kirikukogu otsustest üle astunud» ning et «kiriku õpetus ei ole muutunud».
Pastoraalset juhist tähttähelt lugedes on selline väide kummaline, kuid siiski võimalik. Nimelt ei ärgitata juhises vaimulikke samasoolisi paare laulatama ega anta selleks isegi luba. Küll aga märgib pastoraalne juhis, et laulatamist taotlevatesse samasoolistesse paaridesse tuleb suhtuda «avatult ja väärikalt».
Nii ajakirjanduse kui paljude Soome koguduste tõlgenduse järgi tähendab see, et pastoraalne juhis just annab loa samasooliste paaride laulatamiseks. Piiskoppidele on taoline tõlgendusviis ilmselt vägagi meelepärane. Mõnele piiskopile on meelepärane ka see, et pastoraalse juhise ebamäärase sõnastuse tõttu on keeruline esitada etteheidet üleastumises kirikukogu otsusest või üleskutses kiriku õpetuse vastastele tegudele.
Küsisin Mikkeli piiskopkonna koguduste juhtivvaimulike kohtumisel piiskop Mari Parkkineniga, kas pastoraalne juhis annab nüüd loa samasooliste paaride laulatamiseks või mitte. Piiskop küsimusele ei vastanud, kuid märkis, et pastoraalne juhis «kinnitab valitsevat olukorda». Aga valitsev olukord ju vastandub kiriku kõrgeima juhtorgani otsusele ja vaimuliku ametivandele! Nii preestrid kui piiskopid on tõotanud järgida oma tegevuses kiriku õpetust. Ning õpetus ei ole muutunud, nagu ka piiskopid ise tunnistavad.
Juhtimisõpikus võiks eelkirjeldatud situatsioon olla näiteks sellest, kuidas juhtida ei tohi: «Vastupidi, juhised ja korraldused peavad olema selged. Need ei tohi olla tahtlikult koostatud mitmeti tõlgendatavana, sest see oleks nn susserdamine ning põrmustaks ametikandjate autoriteedi.»
Seega vastandub piiskoppide endi tegevus piiskoppide pöördumise kesksele teesile: rahu on olukord, kus valitseb rahulik kord.
Kiriku otsustusreeglite eiramine on omakorda toonud kaasa teravaid väljaütlemisi, eriti sotsiaalmeedias. See rikub rahu, kuna rahu üks aspekt on lugupidav keelekasutus: «Rahu edendab hoolikas sõnakasutus ning täpsus oma väljaütlemistes.» («Kutse rahule», lk 53)
See muutub aga ühe keerulisemaks, kuna meie kirikus puudub institutsionaalne vahend piiskoppide omavoli piiramiseks. Kui peavoolumeedia, nagu ajalehed Helsingin Sanomat ning kiriklik väljaanne Kotimaa kiidavad piiskoppide tegevuse heaks, jääb ainsaks kriitika esitamise viisiks iroonia ning olukorra karikatuurne kirjeldamine «Jerevani raadio» stiilis. Enamus meist seda ei oska ning usaldamatus vallandub ebaviisakate mõtteavaldustena.
Piiskoppidel on õigus, kui nad selle eest hoiatavad. Teisalt on nad ise andnud osaliselt põhjust üha lisanduvale vihasele sõnakasutusele, iroonilistele pilgetele ja naljakspööramisele. Kiriku otsustusmehhanism on katki ning kuidagi tuleb sellele osutada, kui muul viisil ei saa, siis ebaharilikul viisil. Avalikel pöördumistel ei ole enam mõtet, aga mingil viisil tuleb kirikukogu autoriteet taastada. Kriitikavabad viisakusavaldused pühivad vaiba alla selle, et meie kiriku sisemine rahu ehk «olukord, milles valitseb rahulik kord», on rikutud. Rahu taastamiseks tuleb tegeleda põhjustega. Ilmselt sunniks kirikujuhte tegutsema see, et riik lõpetab kiriku maksustamisõiguse [kirikuliikme makse kogub kirikule Soome maksuamet – tlk]. Küllap on see ka riigi jaoks kummaline, et maksustamisõigusega avalikõiguslik ühendus tegutseb vastupidiselt oma otsustusreeglitele.
Üks piiskoppide pöördumises nimetatud rahuga või pigem selle puudumisega seotud seik, millele siinkohal tahan osutada, on topeltstandardid: «Viimastel aastatel on globaalse lõuna riigid süüdistanud läänt topeltstandardites. … Süüdistused topeltstandardite kasutamises on kasvatanud usaldamatust ning kahjustanud rahvusvahelist koostööd.» («Kutse rahule», lk 19)
Topeltstandardid ei kahjusta mitte üksnes rahu riikide vahel, vaid ka kogukonna sees. Meie kiriku topeltstandardid ilmnevad kahel viisil. Esiteks: naiste ordineerimise vastastesse suhtutakse väga karmilt. Taolist arusaama järgiva misjoniseltsi SLEY korraldatavad missad on Pori linnas ära keelatud ning kirikuvalitsus on ka mitmelt teiselt kiriku ametliku partnerina toiminud misjoniseltsilt võtnud ära regulaarsete üldkiriklike korjandustega laekuva sissetuleku. Samal ajal vaadatakse läbi sõrmede samasooliste paaride laulatamisele, vastupidi, selleks on lausa ametlik soovitus. Kui kirikukogu omal ajal naiste ordineerimise heaks kiitis, otsustati ühtlasi, et traditsiooniline ametikäsitus ei ole valeõpetus. Samasoolisi paare laulatavate vaimulike tegevus samas vastandub kiriku ametlikule õpetusele. Taoline topeltstandard kasvatab usaldamatust.
Teine topeltstandard väljendub piiskoppide suhtumises kirikuliikmete erinevatesse avalikesse seisukohavõttudesse. Piiskoppide kriitikat pälvib «vihakõne» või arvatav diskrimineerimine. Selle ettekäändega on piiskopid viimasel ajal kritiseerinud Päivi Räsäneni, Põlissoomlaste partei aseesimeest Teemu Keskisarjat ja nüüd viimati sotsiaalmeedias kirikuelu kommenteerivat luterlikku vaimulikku Antti Kruusi. Ma ei võta siinkohal seisukohta, kas taoline kriitika on õigustatud või mitte. Pööran tähelepanu sellele, et arvatav vihakõne või arvatav diskrimineerimine on pea ainsad avaliku esinemise või õpetamisega seotud eksimused, millesse piiskopid sekkuvad.
Teisi eksiõpetusi nad ei puuduta. Näiteks emeriitpiiskop Wille Riekkinen tohib vabalt avalikkuses esitleda selgelt valeõpetuslikku versiooni kristlikust usust. Riekkineni puhul ei ole probleemiks teatavad rõhuasetused, samuti mitte tema võimalik teaduslik uurimistöö. Riekkineni rahvalikus raamatus Valo ja pimeys [Valgus ja pimedus] ning rahvusringhäälingu YLE telesaates esitatud väited Kristuse isikust, Tema ülestõusmisest, lepitustööst ning Jumalast loojana on väga tõsises vastuolus meie kiriku usutunnistusega ning ka tänavu juubeliaastat tähistava Nikaia usutunnistusega. Enam kui 30 kirikukogu liiget esitas kevadel selle kohta avaliku pöördumise, kuid kiriku juhtkond ei ole sellele mitte kuidagi reageerinud. Riekkinenil on lastud jätkata meie kiriku usutunnistuse vastast õpetamist näiteks Helsingi koguduste ajalehe Kirkko ja kaupunki suures artiklis, mis tänavu sügisel ilmus.
Topeltstandardite puhul tekib küsimus: kas meie kiriku jaoks on miski veel eksiõpetuseks peale arvatava vihakõne või oletatava diskrimineerimine? Kas lisaks piiskoppide pastoraalses juhises nimetatud «õigusliku olukorra muutumisele» on meie kirikus muutunud ka «õpetuslik staatus»?
Kui jah, siis ka see rikub kirikusisest rahu. Kui kirikuliikmed ei usalda kirikujuhte, ei saa need enam edendada kirikusisest rahu.
On võimatu saavutada rahu, kui piiskopid ei hakka täitma oma ülesannet evangeeliumi puhtuse eest seisjatena. Samuti tuleb neil järgida kiriku otsustusreegleid, taastada kiriku läbipaistev juhtimine ning loobuda sihilikult mitmetitõlgendatavana koostatud juhiste andmisest.
Sammeli Juntunen, dr. theol on Savonlinna (Soome) koguduse juhtivvaimulik. Varasemalt on ta töötanud 10 aastat Helsingi ülikooli teoloogiateaduskonna süstemaatilise teoloogia õppetooli assistendi ja dotsendina.
Tõlkinud Illimar Toomet,
avaldatakse asjakohase loaga.
