Kas Jumala sõna on suuline või kirjapandud sõna? Kas Vana ja Uus Testament on võrdselt Jumala sõna? Kas Piibel on ainus Jumala sõna allikas? Kas Piibel sisaldab Jumala sõna kõrval ka inimeste arvamusi? Laseme luterlikku arusaama pühakirjast selgitada konfessionaalsel luterlikul vaimulikul ja misjonitegelasel, piiblitõlkija Harald Põllul (1874–1939).
Mis on Jumala sõna?
Nagu me küsimusele: «Kuidas saame õndsaks?» vastasime: «Üksnes armust, üksnes usust», nii vastame küsimusele: «Kes ütleb meile, et me nii õndsaks saame?» – üksnes Sõna, see on Jumala sõna. Ja nagu me sõnale «üksnes usust» selguseks lisasime juurde: «ilma käsutegudeta», nii võime sõnale «üksnes Sõna» lisada juurde: «ilma ühegi lisanduseta ja ilma ühegi väljajätteta».
See seisukoht Sõna kui õndsuse tee näitaja suhtes on ainult luteriusul, mis õndsuse saavutamiseks ei otsi mingisuguseid aluseid ega teid inimese enese seest, ei tema mõistusest ega tema hingest, vaid kogu usute ehk õpetuse rajab täielikult väljaspoole inimest. Jumal on ju meile ehitanud õndsuse tee ja ta on selle rajanud väljaspoole meid, üksnes oma sõnale, mille ta tervena on andnud meie kätte pühakirjas ehk piibliraamatus.
Jumala sõna, mis meil praegu käes on pühakirjas, ja Jumala kogudus siin maa peal, kes tema sõna ümber koguneb, on küll vanemad kui kirjutatud Sõna ehk pühakiri. Mooseseni põhjenes Jumala kogudus suusõnalisel ehk elaval sõnal, nagu nüüdki kogudust ehitab ainult elav ehk suuga kuulutatud sõna. Juba kolmas Aadamast, Seti poeg Eenos, hakkas kuulutama Jumala sõna (1 Moos. 4, 26), ja seitsmes Aadamast, Eenok, ennustas juba viimset kohut ehk Issanda päeva (Juud. 14). Noa oli Jumala sõna kuulutaja veeuputuse päevil ja Aabram ja temaaegne kõigekõrgema Jumala preester Melkisedek olid piiblist meile tuntud elava Jumala kuulutuse edasikandjad uue maailma aegu, mis arenes pärast veeuputust. Suusõnal kanti Jumala sõna edasi kuni Mooseseni, kellele Jumal andis käsu Sõna panna kirja ja kelle kaudu ta tegi lepingu oma rahvaga, kes selle Sõna järgi pidi käima. Siinai sündmusest peale sidus Jumal oma elava sõna kirjapandud sõna külge, ja vana testamendi rahvale juba hakkas Kiri olema mõõduandev ega tohitud temale sõnakest juurde lisada ega temast sõnakest ära võtta. Seda kinnitab meile Moosese aegne Sõna ise. (5 Moos. 4, 1. 2. 10 ja Joos. 23, 6.)
Kirjapandud sõna sisaldas alguses peale ajalooliste ülestähenduste küll vaid käsuõpetuse ja ainult mõned armusõnad, aga ta kehtis ometi kui täielik Jumala sõna ja oli ka täielik teejuhtaja õndsuse teele, ehk küll käsk ikkagi ei olnud õndsakstegija, vaid üksnes Jumala arm, mis käsusõnaski leidis väljenduse ja sai olla õigeks teeks neile, kes sellele armule lootsid. Taavet tunnistab oma 119. laulus (s. 105): «Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgtee peal,» ja ütleb sealjuures ka: «Sinu käskimiste seest ma olen mõistust saanud» (s. 104). Ta kiidab teises kohas (L. 1,2) õndsaks inimest, kes Jehoova käsuõpetust uurib ööd ja päevad. Juba Moosese käsuõpetus ja temas leiduvad Jumala armutõotused piisasid selleks, et leida õige õndsuse tee, mis viib Kristuse kaudu igavesse ellu. Sest Õndsakstegijaks ehk õndsuse teeks ei olnud ka vana testamendi ajal keegi muu kui Kristus üksi, kelle ütelusel «Ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu läbi» oli maailma algusest alates seesama täieline kehtivus, mis tal oli Jeesuse päevil ja on nüüd. Selge on, et kui Eenok Jumala sõna kuulutas, ta kuulutas sedasama, mis tänagi üksnes on Jumala sõna oma sisu poolest, see on kuulutus Õnnistegijast Kristusest. Sest Martin Lutheri ja luteriusu seisukohalt on tõeliselt Jumala sõna ainult sõna, mis kannab eneses Kristust. Selle mõõdupuuga tuleb mõõta üksikuid raamatuid piiblis, kui küsi alla tuleb, kas nad ka kõik kuuluvad sinna või mitte. Ja selle mõõdupuuga on neid raamatuid kirikuisad ja kirikukogud mõõtnud omal ajal, kui piibel aegade jooksul koostati selleks raamatuks, mis ta praegu kogu ristikogudusele on, see on «Jumala sõna» ehk raamat, mis sisaldab Kristust ja mille Vana Testamendi osa kohta ütleb Jeesus ise (Joh. 5, 39): «Teie uurite pühi kirju, sest et te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad minust.» Et ka Eenosel oli käepärast see Sõna, ei ole raske uskuda, kui teame, et esimese Jumala sõna langenud inimestele Eedeni aia väravas kuulutas Jumal ise rääkides mao pea rõhuja tulemisest (1 Moos. 3, 15), see on Kristusest. Ja sellest sõnast haaras esimesena kinni meie esiema Eeva ning tunnistas oma usku Kristusesse, kui ta oma esimese poja ilmaletulekul ütles: «Ma olen mehe saanud, kes on Jehoova» (1 Moos. 4, 1). Kristusele lootes on Eeva ka omal ajal õndsasti surnud; selles võime olla veendunud. Ja Kristuse pidid usus leidma ka kõik teised vana testamendi usklikud, kes õndsuse on pärinud, sest ei olnud ka neile antud muud nime, kelle läbi nad pidid õndsaks saama kui see nimi (Ap. t. 4, 12). Ja Kristus on ka isiklikult vana testamendi ajal mitmelegi ilmunud, nagu Uus Testament seda tunnistab, kus Jeesus ise ütleb, et Aabraham ja et Jesaja teda on näinud (Joh. 8, 56; 12, 41). Et Taavet teda tundis, ütleb Kristus ka väga selgesti, kui ta variseridele seletab 110. psalmi (Matt. 22, 41–45). Igatahes elas Kristuse Vaim prohvetite sees, nagu Peetrus seda meile tunnistab (1 Peetr. 1, 10–12).
Kui käsuõpetus oma ette juba kehtis kui õndsakstegev Jumala sõna ja see osa piiblist kohe algusest peale juba oli tunnustatud pühakirjaks, kui palju suurema õigusega sai Vana Testamenti tema tervikus nimetada Jumala sõnaks, kui käsuõpetuse külge olid liitunud Lauluraamat ja prohvetite raamatud. Neid kõiki nimetab ju Issand Jeesuski Emmause jüngrite loos (Luuk. 24) kui ta neile seletab, mis «kõigis kirjades» temast oli öeldud, ja lõpuks ütleb: «Peab saama tõeks kõik, mis on kirjutatud minu kohta Moosese Käsuõpetusse ja Prohvetitesse ja Lauluraamatusse» (Luuk. 24, 44).
Nii on piiblis Vana Testamendi sõna kõik Jumala sõna. Sedasama on ka täielikult Uue Testamendi sõna kogu selles ulatuses, milles ta on meie käes. Selle osa piiblist on Jumal andnud Kristuse apostlite kaudu, kellede sõna Kristus ise tunnistab õndsakstegevaks sõnaks, kui ta oma Ülempreestri palves palub nende eest, kuid mitte üksnes nende eest, «vaid ka nende eest, kes nende sõna peale usuvad» temasse (Joh. 17, 20). Uue Testamendi kirjutatud sõna juurde aga juhivad meid apostlid ise. Nemad väidavad oma kirjapandud sõnu samasuguse olevat sõnaga, mis nad kuulutavad ja mis nad Issandalt Jeesuselt on saanud. Nii ütleb ap. Johannes oma 1. Kirja alguses (1, 3, 4): «Mis meie oleme näinud ja kuulnud, seda meie kuulutame teile, et teilgi oleks ja meil osadus Isaga ja tema Pojaga Jeesuse Kristusega. Ja seda meie kirjutame teile, et teie rõõm oleks täieline.» Nii ka Paulus manitseb tessalooniklasi (II 2, 15): «Pidage neid õpetusi, mis teie olete õppinud, kas sõna läbi ehk meie kirja läbi.» Ja korintlaste kirjaseletajaile ta ütleb, et mis ta neile kirjutab, on «Issanda käsusõnad» (I 14, 37). Võrdle ka 1. Kor. 11, 23; 15, 3; Joh. 20, 30, 31; 21, 24; 1 Joh. 5, 13.
Uue Testamendi sõna on siis üheväärne sõna Vana Testamendi sõnaga; see ei ole vähem Jumala sõna kui Vana Testament, mille Jeesus on tunnistanud pühaks kirjaks; see ei ole aga ka mitte enam Jumala sõna kui Vana Testament. Ei ole õige Uut Testamenti lugeda tähtsamaks kui Vana Testamenti. Ei saa meie Uuest Testamendist aru ilma Vana Testamendita, ja ei saa me ka Vanast Testamendist aru ilma Uue Testamendita. Mõlemad aga nad on ka ühesugused juhatajad Kristuse juurde. Nende ühesugust väärtust õndsuse tee ja Kristuse leidmiseks ma võrdleksin terve inimese kahe silmaga. On need mõlemad terved, siis inimene näeb mõlemaga ühesuguselt. Suleb ta vasaku silma, näeb ta paremaga; ja suleb ta parema, näeb ta vasakuga niisama hästi kui enne paremaga. Ainult ta näeb mõlemaga korraga rohkem kui ühega. Ja kui ta tahab olla teiste juht, peab ta pidama mõlemad silmad lahti. – Just nõnda on lugu Vana ja Uue Testamendiga piiblis. Ma võin Vana Testamenti pidada kinni ja lugeda ainult Uut Testamenti, ja leian Kristuse. Olen ma aga teiste juht, peavad mul mõlemad osad ühesuguselt olema avatud. Ja kui ma teisest Kristust nii hästi ei näe kui teisest, siis ma olen haige niisama kui siis, kui ma mõlema silmaga ei näe ühesuguselt või ei pea ma teist silma õieti lahti. Vana Testamendi kaudu aga inimesed ei näe Kristust, sest et nad enamasti on harjunud seda kinni pidama ja teda ainult vaatama Uue Testamendi kaudu ja siis ka ühekülgselt nägema. Ent kirik ehk ristikogudus on rajatud mõlemale Testamendile, niihästi Uuele kui Vanale, niihästi apostlite kui prohvetite sõnale, nagu apostel Paulus seda kinnitab efeslastele (2, 20): «Teie olete rajatud apostlite ja prohvetite alusele kus Jeesus Kristus ise on nurgakivi.» Apostlite alusest rääkides mõtleb Paulus Uue Testamendi ja prohvetite alusest rääkides Vana Testamendi sõnale. – Vana ja Uue Testamendi üheväärtuslikkust võiksime veel võrrelda ema rindadega. Last toidab ema mõlemast rinnast ja kirik oma liikmeid mõlemast testamendist ühesuguselt.
Nii on kogu Jumala sõna, mis Kristust kuulutab, õige ristikoguduse alus.
Piibel kui ainus ja täielik Jumala sõna allikas
Uuemal ajal ei taheta usuteaduses, ka parempoolsemas, piiblit mitte tervena tunnistada Jumala sõnaks; ta sisaldavat küll Jumala sõna, kuid mitte kõik sõnad temas ei olevat Jumala sõna. Ja usuteadlased, nende seas ka mitmed head luterlased, leiavad, et juba algkirikus ja selle järele ka Lutheri juures ja luteriusu dogmaatikas (kiriku õpetuses) olevat pääsenud valitsema see suur viga, et õiget vahet pole tehtud piibli ja Jumala sõna vahel. Piibel olevat kahtlemata Jumala sõna kui ainuke Jumala sõna allikas ja kiri, kust Jumala sõna võib leida, ometi ei olevat temas iga viimane kui sõna Jumala sõna ja Püha Vaimu öeldud.
Et niisugune vaade piibli kui Jumala sõna autoriteeti ehk mõjuvõimu nõrgendab, pealegi kui segaseks jääb, millest piiblis selgesti ära tunda Jumala sõna ja paljast inimese sõna, siis peame veel küsimuse juures peatuma, mil määral ja kuidas on piibel Jumala sõna. Siingi ei saa meie teisi tunnistajaid tuua kui piiblit ennast. Piibel ehk pühakiri ise samastab nimelt Kirja ja Jumala sõna mitmel viisil.
Vana Testamendi sõnu nimetatakse Uues Testamendis igapidi Jumala sõnaks. Näiteks nimetab Matteus oma evang. 1, 22.23 Jesaja 7, 14 öeldud ennustust Jumala sõnaks, niisamuti 2, 15 prohvet Hoosea sõna tema raamatust 11, 1. Ap. t. 4, 25 vihjatakse Taaveti 2. laulule ja öeldakse, et Jumal seda Taaveti suu läbi olevat ütelnud omast Pojast. Ap. t. 28, 25 tuuakse juutidele ette Jesaja sõnad 6, 9. 10 ja öeldakse neist, «et Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu vanemate vastu.» Hebr. 3, 7 öeldakse sõna kohta 95. laulust: «nii kui Püha Vaim ütleb». Room. 3, 2 ütleb Paulus, et Jumala sõna on ustud juutide kätte. Selge on, et ta räägib Vanast Testamendist. Ap. t. 24, 14 ütleb Paulus Feeliksi ees, et tema Kristust teenides teenib oma vanemate Jumalat ja usub kõik, mis käsuõpetuse ja prohvetite raamatusse on kirjutatud. Ka sellega ta tunnistab kogu Vana Testamenti Jumala sõnaks. Jeesus aga seab Joh. 10, 35 Jumala sõna ja Kirja teine teise kõrva, kui ta käsusõnust räägib, ja ütleb, et «Kiri ei või valeks jääda.» Et kõik Kiri peab ka täide minema ja tõeks saama, nagu Jeesus alati rõhutab, on tunnistuseks, et mis aga on kirjutatud, ei ole inimeste sõna, vaid ainult selle sõna, kes taeva ja maa asju ajab.
Uue Testamendi kohta me juba näitasime lähemalt, kuidas Kristus selle on tunnistanud oma sõnaks, see on Jumala sõnaks. Me panime Uue Testamendi kirjutajate ütelusi tähele nende kirjutuste kohta, mis neid kirjutusi tunnistavad Kristuse ehk Jumala sõnaks. Lisame siin vaid juurde veel 2 kirjakohta, nimelt 2 Kor. 13, 3, kus Paulus tõendab, et Kristust tema sees räägib, ja Gal. 1, 6–9, kus ta julgeb needa igaüht, kes teist evangeeliumi kuulutab kui tema. Nende kahe Pauluse üteluse kohta on õigusega tähendatud: Siin on ainult kaks võimalust: Pauluse sõna on tõesti Kristuse sõna, s. o. Jumala sõna, või see mees on täiesti hullumeelne ega tea, mis ta räägib; kolmandat põhjendamise võimalust ei ole. Ka Uue Testamendi kohta on küllalt otseseid tunnistusi, et see kui pühakiri on samastatav Jumala sõnaga.
Nii on piibel ehk pühakiri ainus Jumala sõna allikas. Ta on aga, nagu nägime, täielikult Jumala sõna ja otsast otsani Püha Vaimu juhatusel kirja pandud (2 Peetr. 1, 21). Täielikult Jumala sõna on ta ka sellepärast, et seda Kirja Püha Vaim enam ei jätka ja üleskirjutamiseks uusi ilmutusi enam ei anna. Nii kiidelda, nagu Taavet kiitleb, et Jehoova Vaim temas on rääkinud (2 Saam. 23, 2), või nagu Paulus tõendab, et Kristus tema sees räägib (2 Kor. 13, 3) ei tohi praegusel ajal ükski inimene, sest niisuguste prohvetite aeg, nagu oli Vana Testamendi aeg, või niisuguste apostlite aeg, nagu olid Jeesuse Kristuse enese seatud apostlid, on lõppenud jäädavalt ega tule seda enam. Jeesus ütleb Matt. 11, 13: «Kõik prohvetid ja käsk on ette kuulutanud (Ristija) Johanneseni.» Ja Hebr. 1, 1 ütleb apostel, et Jumal ennemuiste on rääkinud prohvetite läbi, nüüd viimasel ajal aga Poja läbi. Viimne aeg aga tähendab Uue Testamendi aega ja Poja sõna apostlite kuulutust. Nii on Jumala sõna ilmutamine lõppenud. Kui meie nüüd veel prohvetlikult räägime, siis räägime ainult Püha Vaimu väes seda järele, mida meie prohvetite ja apostlite kirjadest ammutame. Tänapäev annab Jumal oma Vaimu läbi ainult ikka selgemini sellest aru saada ja süüvida ning süveneda sellesse, mis kord Kirja on pandud.
Nii on pühakiri ehk piibliraamat täielik Jumala sõna ja Jumala sõnade kogu ja ei leidu ega tohi olla sellepärast teisi usutee juhte ega usuõpetuse allikaid. See on luteriusu vääramatu seisukoht ja tema kindel aluspõhi.
Harald Põld. Luteriusu alustest ja tunnustustest. Tallinn: EELK Sisemisjoni Seltsi kirjastus, 1936
