Kindluse kaitsmiseks ei saa seda kivi kivi haaval maha lammutada. Samamoodi ei saa kristlikku usku teha usaldusväärsemaks, loobudes selle õpetustest. Kahjuks just taolisele strateegiale paljud tänapäeval loodavad.
See loogika tuleb selgelt esile arutelus abielu üle, mis ei ole lihtsalt üks piiblitõlgendamise vaidlus teiste seas, vaid järjekindla usulise liberalismi rakendus.
Liberaalteoloogia taustaks on valgustuse mõistuslik religioonikriitika. Selle kohaselt on usk kaotanud oma koha mõistuse sfääris ning saanud pelgalt tunnete ja kogemuse asjaks.
Liberaalteoloogia peamise eelduse kohaselt tuleb kristlikku usku modernses maailmas ellujäämiseks vältimatult muuta. Selle varased esindajad püüdsid muuta kristluse mõistuslikult usutavaks. Kui inimlike teadmiste ja kristliku usu vahel kerkis vastuolu, tuli kristlust muuta või see kõrvale lükata.
Seega eeldab liberaalteoloogia, et kristlus ei suuda senisel kujul hakkama saada, järelikult tuleb tal põhineda inimlikul kogemusel ja modernsel kultuuril. Sama eeldus toimib praeguses arutelus abielu olemuse üle, kus Soome kiriku abielukäsitust tahetakse muuta sarnaseks ümbritseva maailma omaga.
Aga kas taoline apoloogia on efektiivne? Ühendriikide teoloog Gresham Machen märkis juba 20. sajandi esimesel poolel: «Püüdes kõrvaldada kristlikust usust kõik asjad, mida teadus võiks vastustada ning püüdes osta vastane ära järeleandmistega küsimustes, mida ta kõige enam soovib, on apologeet juba hüljanud selle, mida ta kaitsma hakkas.»
Seega viib liberaalteoloogia konflikti korral alati taandumiseni. Kompromissidele minnes ei ole enam turvalist sadamat, kuhu kristlus võiks turvaliselt taganeda ning leida endale eluruumi. See on sama strateegiline viga, mille Antero Rokka ütles välja Väinö Linna romaanis «Tundmatu sõdur» (Tuntematon sotilas): «Kui siit jooksma hakkad, siis saad joosta Põhjalaheni välja.[1] Küll nad sul järele tulevad, selles ära küll kahtle. Kui sa aga oma kohale jääd ega liigu sammukestki, siis mis ta ikka teha saab?»
Liberaalteoloogia keskmes on arusaam, et ei ole olemas vaieldamatut tõde. See on ohtlik, kuna kristluse tuumaks on Jumala ilmutus, mis on vaieldamatu igaühele. Pisendades kiriku dogmad ja usutõed arvamusteks, viib liberaalteoloogia usu lagunemisele. Kui usku peetakse pelgalt emotsiooni kogemiseks või moraalseks eluviisiks, kaob arusaam üleloomulikust tegelikkusest ning patust ja lunastusest.
Taoline mõtteviis tekitab ebaselgust. Kui kõik arusaamad on ühtviisi õiged, ei ole midagi ümberlükkamatut, nii ei jää kirikus alles tõelist ühtsust. Järgi jääb vaid puhas võimupoliitika, mida Soome evangeelses-luterlikus kirikus praegu rakendatakse ilmselt ärkamisliikumiste vastu.
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal.
Tõlkinud Ilimar Toomet
[1] Eesti kontekstis võiks öelda: Kui Narvas jooksma hakkad, pead taanduma Sõrveni välja. – tlk.
