Eessõna. Ehkki pealkiri viitab vabamüürlusele, ei ole «Murder in the 33rd Degree» vandenõuraamat. Ameerika preestri Charles Theodore Murri teos räägib jõujoontest ja intriigidest Rooma kuurias 1970. aastatel. Murr on ilmselt ainus elusolev tunnistaja neist turbulentsetest aegadest. Tänu oma kahele mentorile sattus ta noore preestrina sündmuste keerisesse, mis kulmineerusid 1978. aastal, nn «kolme paavsti aastal». Tavalugejale on ilmselt väheteada neid sündmusi saatnud massoonluse [vabamüürluse – toim.] vari.
Vabamüürlusel on oma ajalugu, kus olulisel kohal püsib pretensioon Rooma kirikule. Katoliikluse traditsionalistlikum tiib on massoonluses pigem näinud eesmärki Kirikut nõrgestada või veelgi enam, see täielikult üle võtta. Massoonide võimalikku infiltreerumist Kiriku juhtkonda Vatikani II kontsiili järgsel ajal võib näha kui pikka plaani, mille algus ulatub tagasi 18. sajandisse. Kaasaegne vabamüürlus tõusis ajalooareenile nimetatud sajandi alguses ja seda võiks kirjeldada kui deistlike sugemetega kvaasireligioosset liikumist, mis esindab valgustusaegset arusaama humanismist ja progressist. Konflikt Kirikuga kujunes välja üpris kiiresti. Juba 1738 ilmus entsüklika Eminenti Specula, kus paavst Clement XII keelas katoliiklasel olla vabamüürlane. Seda seisukohta on kirikupead järginud tänaseni. Teiste hulgas üllitas Leo XIII aastal 1884 tugevalt analüütilise ringkirja Humanum Genus, mis kritiseeris vabamüürluses soositavat filosoofilist relativismi. Vabamüürluse dogmad, riitused ja hierarhia on lepitamatus konfliktis katoliku kiriku käsitlusega Jumala ilmutusest. Veelgi enam, massoonlikud organisatsioonid on mänginud aktiivset rolli Kiriku tagakiusamisel ning autoriteedi õõnestamisel. Mõistagi on see nähtav olnud eelkõige katoliiklikes maades. Verisemad leheküljed on kindlasti Prantsuse Revolutsioon ja Mehhiko valitsuse poolt korraldatud tapatalgud aastatel 1925–1930, kus hukkus tuhandeid katoliku preestreid ja ilmikuid. Viimastest suurematest kirikuvastase tegevuse näidetest võib tuua skandaali Vatikani panga ümber aastal 1981, kui Itaalia loož P2 kavatses põhja lasta Püha Tooli finantsstruktuuri. Tänapäeval ei pea vabamüürlust tingimata nägema kui hästi koordineeritud juhtimisega antiklerikaalset kabaali, mis üritab vähendada Kiriku mõjuvõimu, ehkki P2 tegevus näitab, et mõned segmendid selles liikumises kannavad endiselt seda vaimu. Eelkõige on Kiriku vaenlaseks need, kes ehitavad agressiivse sekularismi vaimus uut jumalatut ühiskonda.
Aga tagasi raamatu juurde. Murr kirjutab, kuidas sarnaselt tänapäevaga räägiti ka eelmise sajandi 70-ndatel vajadusest Kirikut reformida. Noore preestrina seisis ta lähedal peapiiskop Edouard Gagnon’ile tema ohtlikus missioonis uurida vabamüürlikke seoseid Rooma kuurias. Murri sõnul oli Gagnon diskreetne mees ning raporti sisu ta temaga ei jaganud. Küll tegi autor ülestähendusi omavahelistest vestlustest, mis sisaldasid üksikasjalikke kirjeldusi võimusuhetest kuurias ning Gagnoni kohtumistest erinevate paavstidega. Ta sai tuttavaks selle hereetilise agendaga, mida ajasid mõned kõrged prelaadid, samuti intriigidega Johannes Paulus I surma ja Johannes Paulus II valimise ümber. Üle kõige toob raamat esile Jumalast antud võimaluse Kirikut reformida ning kuidas see üritus lõpuks ikkagi luhtus.
RAAMATU LÜHIKE KOKKUVÕTE
Vatikani II kontsiili järgses kaootilises olukorras, juunis 1972, läks ajalukku paavst Paulus VI jutlus, kus kirikupea rääkis «Saatana suitsust, mis on tunginud Jumala templisse». Sõnum pälvis üleilmset tähelepanu nii katoliiklaste kui mittekatoliiklaste hulgas. Arutleti, mida paavst selle lausega õigupoolest mõtles.
Paar aastat hiljem kohtusid eraviisiliselt paavstiga kaks kõrgelt hinnatud kardinali, Dino Staffa ja Silvio Oddi. Nad esitasid süüdistava iseloomuga materjalid kahe kõrge kuuria ametniku kohta. Piiskoppide kongregatsiooni prefekti, kardinal Sebastiano Baggiot ja Riituste kongregatsiooni aseprefekti, piiskop Annibale Bugninit süüdistati aktiivses massoonluses ja reetlikus infiltreerumises Rooma katoliku kiriku keskaparaati. Baggiot kutsuti materjalides «massoonide saadikuks Püha Tooli juures» ja tema mõttekaaslasi «isehakanud progressiivideks», kes vastandusid Rooma keskvõimule ning olid aggiornamento ja maailmaga dialoogi pidamise sildi all valmis hülgama teoloogilist pealiini. Bugnini oli aga võtmefiguur problemaatilise liturgiareformi läbiviimise juures. Ühtlasi soovitasid Staffa ja Oddi teemaga tegelemisel minna mööda kardinal-riigisekretärist Jean Villot’st, keda peeti süüdistatavate, eelkõige Baggio sõbraks. Paavst otsustas pöörduda oma usaldusisiku, aseriigisekretär Giovanni Benelli poole. Viimane oli kuurias formaalselt Villot asetäitja, kuid samas nautis täielikult paavsti soosingut. Villot ja Benelli vahel valitses ületamatu antipaatia. 1977 sai Benellist Firenze peapiiskop ning peatselt ka kardinal. Benelli oli hästi informeeritud, laia tutvuskonnaga niiditõmbaja ning mõjukas kirikutegelane kõnealusel ajaperioodil.
Benelli tegeles Staffa ja Oddi esitatud dokumentidega ning veendus olukorra tõsiduses. Baggio ja Bugnini olid küll raskekaallased, samas vaid jäämäe tipp. Lisaks olid ohus ka Vatikani finantsid. Neljasilma kohtumisel paavsti ja Benelli vahel tegi viimane ettepaneku viia läbi kogu kuuriat hõlmav kanooniline visitatsioon ehk erapooletu ja sõltumatu uurimismenetlus. Benelli pakkus uurimist juhtima Montreali peapiiskopi, kirikuõiguse asjatundja, teoloogi ja Kanada kolledži rektori Edouard Gagnoni.
Raamatu autorile oli peapiiskop Gagnon suureks eeskujuks. Nagu Murr ütleb, tema raamat pole pelgalt memuaarid, vaid kummardus Edouard Gagnonile. Kanadalane oli kaitsnud kaks doktorikraadi, moraaliteoloogias ja kirikuõiguses ning olnud Vatikani II kontsiili teoloogiline nõustaja. 1961 määrati ta Kolumbiasse, vaimuliku õppeasutuse (Seminario Mayor de Manizales) rektoriks. Kolm aastat hiljem sai temast sulpitsiaanide vennaskonna provintsiaal Kanadas, Jaapanis ja Lõuna-Ameerikas. Ta pühitseti piiskopiks 1969 ning kolm aastat hiljem kutsuti Rooma, pontifikaadi Kanada kolledži rektoriks.
Gagnon nõustus paavsti ettepanekuga viia Rooma kuurias läbi kanooniline visitatsioon. Protsess võttis aega rohkem kui esialgu arvati, see kestis julgelt üle kahe aasta. Visitatsioon tähendas suurel hulgal intervjuusid ja tunnistuste võtmist, materjalide läbitöötamist ja katalogiseerimist. Gagnoni raport koosnes kolmest köitest: kronoloogiline visitatsiooni ajalugu, dokumentatsioon tõestatud süüdistustega ning kokkuvõte. Gagnonile antud ülesanne oli kõrgendatud riskiga, ühtlasi vähe afišeeritud, et mitte öelda salastatud. 1977. aastal, pärast sissemurdmist Kanada kolledži ruumidesse ning mitut tapmisähvardust kolis Gagnon Liibanoni residentsi, kus oli end sisse seadnud ka Charles Murr koos oma mentori Mario Mariniga. Residents oli hästi turvatud, kuna seal elas Jeruusalemma peapiiskop eksiilis, eriteenistuste poolt pideva jälgimise all olnud Hilarion Capucci. Sellel perioodil said Gagnon ja Murr lähedasteks sõpradeks, viimane aitas peapiiskoppi asjaajamistes, näiteks täitis autojuhi rolli tihedas Rooma liikluses. Raporti koostamise ajal, kuskil aasta enne Gagnoni tabanud ähvardusi, oli vabamüürluses kahtlustatav piiskop Annibale Bugnini saadetud Roomast minema. Temast sai nuntsius Teheranis. Laialt levis arvamus, et see manööver oli seotud Gagnoni toimetatud uurimisega.
Kolme paavsti aasta
Paulus VI
Tagantjärele sündmusi hinnates jäävad mõnikord kummitama veidrad seosed ja fraktaalsed mustrid. Justkui oleks keegi suunanud ajaloo käiku. Uskumatu, aga kuuria visitatsiooni kokkuvõtte üleandmine kestis kogu 1978. aasta ning jõudis otsaga veel järgmisesse. Sündmuste keskel olnud peapiiskop Gagnon kohtus kokku kolme paavstiga.
Gagnon saab esimese audientsi paavstile 16. mail 1978. Varasemad kolm audientsi olid riigisekretäri poolt tühistatud. Põhjuseks paavsti kehv tervis, kuid oli põhjust kahtlustada, et viimast tõsiasja kasutas riigisekretär Villot raporti üleandmisprotsessiga venitamiseks. Samale ajale, kevadele 1978, sattus šokeeriv pantvangidraama, kui marksistlikud terroristid röövisid Itaalia peaministri Aldo Moro. 54 päeva kestnud pantvangidraama lõppes peaministri mõrvamisega. Moro oli Papa Montini lähedane sõber ning juhtunu mõju paavstile oli raske üle hinnata. Pantvangikriisil võis olla oma osa audientsi korduvas edasilükkamises.
16. mai pidi olema Kiriku tuleviku seisukohast oluline päev. Pärast aastaid kestnud uurimistööd, materjalide läbitöötamist, intervjuusid, silmast silma kohtumisi sadade inimestega, oli Gagnonil valminud põhjalik raport koos ettepanekutega paavstile edasisteks sammudeks. Audients pidi olema privaatne, Gagnoni ja paavsti vaheline neljasilma kohtumine. Ometi keeldusid kohtumise alguses Villot ja tema abi Agostino Casaroli ruumist lahkumast. Villot teatas koguni, et nende kohalviibimine on paavsti enda soov ning arvestades apostoolse visitatsiooni äärmiselt delikaatset olemust ei saa kohtumine mööduda ilma tunnistajateta. Gagnon tuletas seejärel meelde, et ligi kolm aastat tagasi, protsessi alustades lepiti kokku, et ta on aruandluskohuslane üksnes paavstile ja see eeldab privaataudientsi. Villot ja Casaroli lahkusid ruumist alles pärast paavsti korduvat palvet.
Privaatkohtumine Gagnoni ja paavsti vahel kestis kaks tundi. Gagnon pani lauale tõendid massoonlikest seostest Rooma kuurias ja Vatikani pangas. Tõstatus Piiskoppide kongergatsionni prefekti Sebastiano Baggio personaalküsimus. Sisuliselt oli vabamüürlasest prefektil voli otsustada iga uue piiskopi nimetamise üle maailmas. Mõned neist saavad kunagi kardinaliks ning osalevad konklaavis uue paavsti valimisel. Tõendid olid nii ülekaalukad, et paavst tundis kimbatust, koguni jõuetust. Seda koormat oli vanal mehel raske kanda. Ta tõrjus etteheiteid passiivsusest Sebastiano Baggio aadressil, kuna seni oli olnud tõendeid ebapiisavalt. Paavst meenutas vestlust Baggio endaga, kes oli häälekalt eitanud igasuguseid seoseid ja nõudnud hoopis aseriigisekretär Benelli vallandamist. Veel kerkis üles riigisekretär Villot persoon, kes kaitses Baggiot igal võimalikul viisil ning oli mänginud tähtsat rolli viimase saamisel Piiskoppide kongregatsiooni prefektiks 1972. aastal. Kohtumisel Gagnoniga tunnistas Paulus VI muuhulgas, et Annibale Bugnini saadeti nuntsiuseks Teherani kardinalide Staffa ja Oddi esitatud tõendite ning Benelli ettepaneku põhjal.
Audientsi jätkudes jäi väsinud olekuga kirikupea üha vaiksemaks ja mõtlikumaks. Gagnon on tunnistanud, et ei suutnud uskuda oma silmi ega kõrvu. Pärast pikka vaikushetke ladus paavst raporti kolm köidet ülestikku ning lükkas need laual Gagnoni poole. Ta tänas selle suure töö eest, palus raportit hoolikalt hoida ning esitada materjalid oma järeltulijale. Kui Gagnon rõhutas vajadust kiiresti tegutseda, vastas paavst, et kaua ei olegi tarvis oodata. Pärast kolmeaastast tööd ja kahetunnist audientsi lahkus Gagnon Apostlikust paleest sügavalt häiritud olekus. Paavst Paulus VI suri mõned kuud hiljem, 6. augustil 1978.
Johannes Paulus I
Konklaavil valiti uueks paavstiks Veneetsia patriarh, 66-aastane Albino Luciani. Ta oli mees väljapoolt Rooma siseringi, kardinal Benelli poolt soositud ja viimase kauaaegne sõber. Päev peale konklaavi oli Villot esitanud uuele paavstile lahkumisavalduse, mida Johannes Paulus I ka vastu võttis, kuid palus prantslasel jääda ametisse kuni uue sekretäri leidmiseni. Villot soovitas kohale oma asetäitjat, karjääridiplomaati Casarolit. Samas oli paavst pakkunud kohta Giovanni Benellile endale, kes oli seadnud tingimuseks kardinal Baggio lahkumise kuuriast.
Õige pea peale konklaavi toimus uue kirikupea ja Benelli vahel pikaleveninud privaatkohtumine, kus muuhulgas arutati kuurias läbi viidud uurimist. Benelli rõhutas teema pakilisust ning oodata oli Gagnoni audientsi uuele paavstile. See toimus 25. septembril 1978. Gagnon ja paavst olid varasemast vaid väga põgusalt tuttavad, kuid kohtumisel leiti kiiresti ühine keel. Erinevalt eelmisest audientsist oli seekord paavst väga osavõtlik. Ta uuris esitatud süüdistuste paikapidavuse ja tõestatavuse, samuti kahtlusaluste ringi ulatuse kohta. Kuurias uustulnukana huvitas teda ka materjalide päritolu, kardinalide Staffa ja Oddi kogutud tõendid. Gagnon tutvustas raportit ning rõhutas kanoonilises õiguses punkti 2335, mille järgi liitumine vabamüürlusega tähendab automaatset ekskommunikatsiooni. See kehtis ka kahe juhtiva tegelase suhtes. Annibale Bugnini juhtis kontsiili järgselt liturgia reformi ning läks tüki kaugemale kirikukogul saadud mandaadist. Ta oli «Uue missa» (Novus Ordo Missae) arhitekt, kes kutsus protestantlikke teolooge reformima Rooma missat. Bugnini lähetamine Teherani oli hädavajalik manööver, ehkki kirikuõiguse järgi mitte piisav. Täiesti talumatu oli olukord Piiskoppide kongregatsiooniga, kus selle prefekt Sebastiano Baggio pidi de facto olema samuti ekskommunikeeritud. Tegelikult omas «vend Sebastiano», nagu raportis teda kutsuti, märkimisväärset infopanka kõigi piiskoppide kohta. Personaalsed andmed, kontrollid ja raportid andsid talle unikaalse võimaluse edutada sobivaid inimesi ning santažeerida olulisi võtmeisikuid.
Johannes Paulus I tunnistas Gagnonile, et Benelli oli teda õhutanud kiiresti tegutsema. Baggiot peeti ohtlikuks vastaseks ning skandaali vältimiseks pidi paavst pakkuma talle kõrget kohta Veneetsias ehk positsiooni, kust Johannes Paulus I ise tuli. Lõpetuseks arutati veel olukorda Vatikani pangas, mis Gagnoni aruande põhjal oli muutunud vabamüürlaste võimukeskuseks. Erinevalt maikuisest audientsist osutus seekordne paljutõotavaks, Gagnoni sõnul koguni «väga edukaks».
Nii seisis uus paavst juba pontifikaadi alguses vastamisi tõsise väljakutsega. Kirikus valitsenud korratuse likvideerimiseks tuli alustada juhtivate massoonide neutraliseerimisest. Murr kirjeldab Johannes Paulus I vaga ja jumalakartliku mehena, kellele kokkupõrge Baggioga oli äärmiselt ebamugav ja vastumeelne. Ometi otsustas ta tegutseda kohe ning järgis Benelli ja Gagnoni soovitusi. Kolm päeva pärast Gagnoni raportist ülevaate saamist ehk 28. septembril 1978 kutsus paavst Sebastiano Baggio enda juurde. Hommikuses telefonikõnes avaldas Püha Isa soovi kohtuda samal päeval, kuid kardinal viitas tihedale ajakavale ning palus kohtumise edasilükkamist. Paavst ei nõustunud. Lepiti kokku, et Baggio saabub pärast tööaega, õhtul kell kaheksa. Neljasilmakohtumist ja eriti veel sellisel kellaajal peeti üldiselt ebaharilikuks praktikaks. Kohtumine kestis kolmveerand tundi. Ainsad tunnistajad olid koridoris valves olnud Šveitsi kaardiväelased, kelle sõnul kostus ruumist kõrgendatud häält, mis viitas tõsisele tülile.
Murr meenutab, et vaid loetud tunnid hiljem, kuskil kesköö paiku koputati tema uksele Liibanoni residentsis. See oli kostariikalasest sõber ja kaasseminarist Luis Fernando, kes teatas erutatult, et paavst on surnud: «Nad tapsid ta. Kuulake Radio Vaticana’t». Ehkki kirikupea ametlik surma põhjus oli südameinfarkt, jäi mõrva versioon kuluaarides visalt ringlema. Kardinal Baggio tülitses paavstiga ning oli viimane, kes Püha Isa elavana nägi. Vägivaldse surma kohta tõendid puudusid, teisalt lisas kahtlust riigisekretäri käitumine. Villot otsustas loobuda surnukeha lahangust ning väitis, et hoopis tema oli viimane, kes paavsti elavana nägi. Seda väidet nähti kui katte tegemist Sebastiano Baggiole. Murri siseringis jätkus juhtunu üle arutelu veel kaua. Autor ise viskab õhku vastuseta küsimusi. Miks paavst ei kutsunud kaardiväelasi appi, et röökiv kardinal ruumist välja eskortida? Milliseid kardinal Baggiot puudutavaid tõendeid Gagnon esitas paavstile ja millised võisid olla nende süüdistuste potentsiaalsed tagajärjed? Kuidas kaks juhtivat kuuria tegelast, olles kirikuõiguse järgi automaatselt ekskommunikeeritud, said pikkade aastate jooksul juhtida liturgia reformi või määrata piiskoppe üle maailma?
Johannes Paulus II
Teine konklaav 1978. aastal toimus oktoobrikuu keskel. Paavstiks valiti jällegi Benelli toetatud kandidaat, poola kardinal Karol Wojtyla. Uus paavst võttis nimeks Johannes Paulus II ning halva üllatusena nimetas ametisse kuuria vana koosseisu. See tähendas kardinal Villot jätkamist riigisekretärina ning kardinal Baggiot endiselt määramas piiskoppe maailmas. Positiivse arenguna kinnitas kirikupea Gagnoni uuesti pontifikaadi Perekonna Komitee etteotsa ning saatis talle sõnumi, et ootab peatset privaatkohtumist «arutamaks tähtsaid riigiasju». Ometi venis Gagnoni audients uuele paavstile, seda hoolimata Benelli lobitööst. Kohtumine toimus alles pärast Johannes Paulus II naasmist Kesk-Ameerika turneelt, 1979. aasta veebruari alguses. Gagnon oli olukorra suhtes kriitiline, sest tema raporti õigeaegne esitlemine paavstile oleks võinud tuua muutusi kuuria koosseisus. Näiteks nihutada Benelli riigisekretäriks. Nüüd oli oht, et raskelt haige Villot sokutab sujuvalt oma asemele «parteikaaslase», aseriigisekretär Casaroli. Lisaks oli põhjust kahelda, et tandem Villot-Casaroli olid sihilikult takistanud Gagnoni pääsu paavsti jutule. Enamgi veel, hoidnud paavsti teadmatuses raporti pakilisuse osas. Samal ajal aktualiseerus Annibale Bugnini tagasitoomine Teheranist Rooma, kellele Villot ja Baggio püüdsid esimesel võimalusel organiseerida audientsi uue paavsti juures.
Järjekordne Gagnoni raporti esitlemine, nüüd juba kolmandale paavstile, toimus 6. veebruaril 1979. Murri sõnade järgi kujunes sellest audientsist «katastroof». Ulatuselt selline, et Gagnon otsustas juba järgmine päev Roomaga hüvasti jätta ning lennata Kolumbiasse misjonitööle. Erinevalt eelmistest audientsidest raamatu autor kohtumise detaile peaaegu ei kirjelda ning ilmselt ei soovinud Gagnon talle sellest palju rääkida. Uue paavsti prioriteedid olid mujal. Juba jaanuaris 1979 möönis Gagnon, et «Johannes Paulus II jaoks oli esimene teema Poola vabastamine kommunismist ning teiseks reisimine ja evangeeliumi kuulutamine. Üllad eesmärgid, kuid mitte sellepärst ei valitud teda üleilmse kiriku ülemkarjaseks». Murri sõnul kõneldi kohtumisel Vatikani pangast ja kardinal Baggiost, kuid raporti kõrval kujunes teemaks paavsti julgeolek. Gagnon oli päev enne audientsi saanud informatsiooni, ilmselt Benelli käest, nurjunud vandenõust paavsti mõrvata. Tumedad jõud teispool «raudset eesriiet» kujutasid pidevat ohtu paavsti julgeolekule ning Gagnoni sõnul oli tal terve nimekiri kandidaatidest, osad neist Vatikani siseringist, kes oleksid hea meelega näinud Johannes Paulus II elimineerimist. Püha Isa kahtles nende väidete tõesuses. Kohtumisel Gagnoniga küsis ta täiesti tõsiselt: «Kes tahaks maailmas tappa Rooma paavsti?» Johannes Paulus II heitis selle võimaluse täielikult kõrvale, tema naiivsus hämmastas Gagnoni.
1981. aasta alguses informeeris Itaalia salapolitsei paavsti vabamüürlaste suurloožis P2 toimunud läbiotsimisest, mille käigus paljastati massoonide plaan ajada Vatikan pankrotti. Sama aasta mais leidis aset atentaat, millest paavst pääses napilt eluga. Haiglavoodis teadvusele tulles olid tema esimesed kaks sõna: «Leidke Gagnon». Kanadalane leiti lõpuks Kolumbia sisemaalt, ta naases Rooma ja kohtus eraviisiliselt paraneva paavstiga. Gagnon on meenutanud, et «nüüd tundis Püha Isa palju rohkem huvi tema raporti vastu kui kaks aastat varem». Paavst soovis tema jäämist Rooma ning Gagnon seadis sellele kaks tingimust. Baggio tuleb vabastada oma mõjuvõimsalt kohalt Piiskoppide kongregatsiooni prefektina ning lahkuda tuleb ka Paul Marcinkusel Vatikani pangast. Neist esimene vabastati ennetähtaegselt 1984. aastal, kuid Marcinkusel õnnestus hoolimata süüdistustest panga eesotsas püsida kuni 1989. aastani.
1985. aastal pühitseti Edouard Gagnon kardinaliks ning kaks aastat hiljem sai ta paavstilt eriülesande pidada läbirääkimisi Püha Pius X vennaskonnaga. Aastatel 1983–1990 oli ta Paavstliku Perekonnanõukogu president. Edouard Gagnon suri Montrealis 89-aasta vanuselt, 25. augustil 2007.
Lõpetuseks. Gagnoni raporti edasine saatus on ebaselge. Murr usub selle olevat kusagil Vatikani arhiivide sügavuses. Interneti avarustest võib raporti kohta leida erinevaid versioone, aga need väljuvad käesoleva käsitluse raamidest. Tänasel päeval, kui arutlust massoonluse mõjust Kirikule jätkuvalt pisendatakse ja naeruvääristatakse, oleks raporti avaldamine aus ja otsekohene viis selguse saamiseks. Charles Murr kirjutab oma raamatus: «Kuuria tõsine reformimine nõuab, et need dokumendid tuleb avalikustada. Kui vastab tõele, et mees, kes vastutas piiskoppide määramise eest üle maailma oli massoon, oleks see kaudseks tõendiks juhtimiskriisile, mida me praegu kogeme. Kui vastab tõele, et mehele, kellele usaldati ülioluline liturgilise reformi läbiviimine, oli rohkem juhitud massoonlikest ideaalidest kui kontsiili (Vatikani II kirikukogu) Isade selgetest juhtnööridest, on see määrinud Kiriku väärikust ... kui meie reformitud riituste arhitekt kandis massoonide põlle, siis peavad kasutuses olevad liturgia raamatud läbima tõsise teoloogilise revisjoni. Kui need kaks mõjukat kirikumeest olid vaid «jäämäe tipp», nagu kardinal Benelli kunagi vihjas, siis palju kuuria liikmeid olid veel peapiiskop Gagnoni väga põhjaliku ja hästi dokumenteeritud uurimise fookuses? Me ei tea seda. Vastuse sellele peab leidma dokumentidest endist».
Juba on möödunud üle 50 aasta paavst Paulus VI märgilisest ülestähendusest «Saatana suitsu» kohta. 2022. aastal, pärast raamatu ilmumist, kommenteeris Isa Murr olukorda tänasel päeval. Tema arvates on nüüdseks vabamüürlus Kiriku kõrgemas struktuuris edenenud ulatuseni, kus kuhjunud kahju tagasipööramine pole enam võimalik ning olukorra muutus eeldab Jumala sekkumist.[1]
Kokkuvõtte koostas Gustav Lauringson
[1] Paula Adamick. Murder in the 33rd Degree: The Gagnon Investigation into Vatican Freemasonry. Catholic Insight. June 17, 2022. https://catholicinsight.com/2022/06/17/murder-in-the-33rd-degree-the-gagnon-investigation-into-vatican-freemasonry/
