Mida kujutavad endast usutunnistuskirjad ja milline on nende koht luterliku kiriku elus?

Mis on luterliku kiriku usutunnistuskirjad?

Luterliku kiriku usku ja õpetust siduvalt väljendavad usutunnistuslikud kirjutised on koondatud Konkordiaraamatusse (Liber concordiae), mis ilmus saksa keeles 1580 ja ladina keeles 1584. Sellesse kuuluvad järgmised teosed:

• Apostlik, Nikaia-Konstantinoopoli ja Athanasiuse usutunnistus (vana kiriku ajast)
• Augsburgi usutunnistus (Philipp Melanchthon, 1530)
• Augsburgi usutunnistuse apoloogia (Philipp Melanchthon, 1531)
• Schmalkaldeni artiklid (Martin Luther, 1537)
• Traktaat paavsti võimust ja primaadist (Philipp Melanchthon, 1537)
• Väike ja Suur Katekismus (Martin Luther, 1529)
• Konkordiavormel (Jacob Andreae, Martin Chemnitz jt, 1577)

Lisaks neile n-ö kanoonilistele kirjutistele on usutunnistuskirjade erinevatesse väljaannetesse võetud Martin Lutheri «Lühike pihimanitsus» (Suure Katekismuse lisana) ja «Tunnistuste kataloog» (Catalogus testimoniorum – kirikuisade tsitaatide kogumik), mis ei leidu Konkordiaraamatu 1580. ja 1584. aasta väljaandes. Väikese Katekismuse osadena on käsitletud Lutheri laulatus- ja ristimisraamatukest, mis sisaldab vastavate talituste korda.

Pühakirja ja usutunnistuskirjade autoriteedist

Usutunnistuskirjad ei seisa Piiblist kõrgemal või autoriteedi mõttes võrdsena Jumala sõna kõrval – vastupidi, Konkordiavormelis deklareeritakse: «Me usume, õpetame ja tunnistame, et ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid, on Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjad… Ülejäänud, nii endisaegseid kui ka uusi, mis iganes nime kandvaid õpetajate kirjutisi ei tohi aga pühakirjaga võrdseks pidada, vaid nad kõik peavad olema sellele allutatud ja neid ei või käsitleda teisiti ega hinnata rohkem kui tunnistajaid…»

Kolm vanakiriklikku usutunnistust paigutati Konkordiaraamatu algusesse selleks, et rõhutada – luterlased ei ole sekt, vaid nad tunnistavad ja järgivad puhast ja ortodoksset kristlikku usku: «Ja kuna kohe pärast apostlite aega ja isegi veel nende elu ajal ilmus valeõpetajaid ja ketsereid ning nende vastu koostati vanas kirikus symbola’id, s.t. lühikesi ja kokkuvõtlikke usutunnistusi, mida peeti õigeuskliku ja tõelise kiriku üksmeelseks, ühiseks kristlikuks usuks ning usutunnistuseks, nagu näiteks Apostlik usutunnistus, Nikaia usutunnistus ja Athanasiuse usutunnistus, siis me tunnistame neid usutunnistusi ja mõistame sellega hukka igasuguse ketserluse ja õpetuse, mis on usutunnistuste vastaselt Jumala kirikus kehtestatud.»

Luterlaste peamine usutunnistus on Augbsurgi usutunnistus (ladina k. Confessio Augustana), «meie praeguse aja symbolum», mille esitasid 1530. aastal Püha Rooma keisririigi riigipäeval Augsburgi linnas keiser Karl V-ndale luterlikud vürstid ja riigilinnad. Ka selles rõhutatakse, et luterlased järgivad katoolset usku ning lükkavad tagasi üksnes teatud uuendused katoliku kirikus: «Usuartiklite osas ei õpetata meie kirikutes mitte midagi pühakirja või üldise kristliku kirikuga vastuolus olevat, vaid ära on muudetud ainult mõned väärkasutused…» ja «…meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga» (vt XXI ja XXVII artikli lõpuosa).

Vastuseks paavsti teoloogide esitatud vastulausele (Confutatio), millega luterlaste usutunnistus ümber lükati, kirjutas Philipp Melanchthon Augsburgi usutunnistuse apoloogia, mis kujutab endast Augustana põhjendust ja seletust.

1536. aastal paluti Martin Lutheril kirja panna luterlaste positsiooni kokku võtvad artiklid, esitamiseks paavsti poolt välja kuulutatud oikumeenilisele kirikukogule. 1537. aasta alguses Schmalkaldenisse liidupäevale kogunenud evangeelsete vürstide toetust see Lutheri kirjatöö siiski ei pälvinud, kuid artiklitele kirjutas alla seitse teoloogi, nende seas Philipp Melanchthon, kes küll paavsti osas esitas oma eriarvamuse. Melanchthon koostas traktaadi Rooma paavsti primaadi ja piiskoppide võimu küsimusest, mis sai Schmalkaldeni liidupäeva heakskiidu.

Martin Lutheri mõlemad katekismused (ilmusid juba 1529, veel enne Augustana esitamist) ei ole otseselt usutunnistuslikud, vaid kristliku usu õpetamiseks mõeldud katehheetilised teosed. Sellegipoolest on nad võetud Konkordiaraamatu koosseisu.

Pärast Lutheri surma 1546. aastal tekkis luterlaste seas erinevaid teoloogilisi vaidlusi. Üksmeele (millele viitab ladinakeelne mõiste concordia) saavutamiseks koostas 1577. aastal kokku tulnud juhtivate luterlike teoloogide rühm (Jacob Andreae, Martin Chemnitz jt) teoloogilise dokumendi, mis sai nimeks «Konkordiavormel» (ladina k. Formula concordiae), kus tõmmatakse selged eraldusjooned ühelt poolt katoliikluse ning teiselt poolt kalvinismi ja muude sektidega. Konkordiavormel jaguneb kaheks – sissejuhatavaks kokkuvõtteks (Epitome) ja teoloogiliste vaidlusküsimuste põhjalikumaks käsitluseks (Solida declaratio).

Luterlike usutunnistuskirjade kujunemine jõudis lõpule 1580. aastal, kui Augsburgi usutunnistuse esitamise 50. aastapäevaks anti saksa keeles välja usutunnistuskirjade kogumik pealkirjaga «Concordia. JHWH. Õpetuse ja usu kristlik üksmeelne tunnistus, üle korratud keisririigi kuurvürstide, vürstide ja seisuste ning nende teoloogide poolt, kes on omaks võtnud Augbsurgi usutunnistuse». Selles nähti vana kiriku õige, puhta kristliku usu väljendust ja juhist ning selle vahekord Pühakirja ehk Jumala sõnaga määratleti järgmiselt:

«Nende juhtnööride kohaselt tuleb, nagu ülal nimetatud, igasugust õpetust esitada ning hukka mõista ja kõrvale heita kõik meie usu üksmeelse seletusega vastuolus olev. Niimoodi säilitatakse erinevus Vana ja Uue Testamendi pühakirja ja kõigi teiste kirjutiste vahel ning pühakiri jääb ainsaks kohtunikuks, reegliks ja juhtnööriks, mille kui ainsa proovikivi järgi tuleb kõiki õpetusi käsitleda ja hinnata, kas nad on head või kurjad, õiged või valed. Teised usutunnistused ja nimetatud kirjutised ei ole aga kohtunikud nagu pühakiri, vaid nad kujutavad endast ainult usu tunnistust ja selgitust, mis näitavad, kuidas eri aegadel elanud inimesed on Jumala kirikus vaidlusaluste artiklite puhul pühakirja käsitlenud ja tõlgendanud ning sellega vastuolus oleva õpetuse hukka mõistnud ja kõrvale heitnud.»

Niisiis kujutavad luterlikud usutunnistuskirjad endast usu tunnistust ja selgitust, küll kirikule ja tema ametikandjatele siduval kombel, ent Jumala sõna kui kõrgeima normi ja kohtuniku all. Teoloogiliselt väljendatakse seda vahekorda mõistetega norma normans (normeeriv norm, s.t Jumala sõna) ja norma normata (normeeritud norm – Jumala sõnale allutatud usutunnistuskirjad). Luterlikus konfessionalismis on Konkordiaraamatu siduvust kirjeldatud ladinakeelse väljendiga quia («sest see on Jumala sõna õige väljendus») ja mitte tingimusliku väljendiga quatenus («sedavõrd, kui see on Jumala sõna õige väljendus»).

Konkordiaraamatu tunnustamine

Luterlastel puudus keskne organ – üldine evangeelne kirikukogu või kirikuvalitsus –, kus usutunnistuslikke tekste arutada ja heaks kiita; tegutseti erinevates riikides erinevate valitsejate all. Augustana esitati ametlikult mõnede vürstide ja linnade poolt Püha Rooma riigi riigipäevale, mis polnud kiriklik organ. Viiskümmend aastat hiljem kirjutas luterlaste teoloogilisele üksmeelele alla samuti terve rida keisririigi võimukandjaid, kelle seast leiame koguni kaks katoliku piiskoppi – Meisseni piiskopi Johann IX von Haugwitzi ja Lübecki piiskopi Eberhard von Holle. Lisaks koguti kokku rohkem kui 8000 luterliku teoloogi, pastori ja koolmeistri toetusallkirjad, mis lisati Konkordiaraamatule.

Esmapilgul on üllatav, et mõned luterlikud kirikud, näiteks Taani ja Norra kirik, ei ole Konkordiaraamatut tervikuna oma õpetuse alusena tunnustanud, kuid on sellele vaatamata tunnustatud ajalooliste luterlike kirikutena. Taani-Norra kuningriik ei kuulunud Püha Rooma keisririigi koosseisu ning sealsed teoloogilised vaidlused, mille klaarimisega 1577. aasta Konkordiavormel tegeleb, ei olnud taani-norra luterlaste jaoks aktuaalsed. Samas sai Taani juba 1537. aastal luterliku kirikuseaduse.

Ka Rootsi kuningriik ei kuulunud Püha Rooma riigi koosseisu ning Rootsi kirik võttis Augsburgi usutunnistuse ametlikult omaks alles 1593. aastal Uppsala sinodil. Luterliku ortodoksia süvenedes tunnustati ka kogu Konkordiaraamatut. 1686. aasta Rootsi kirikuseaduses, mis hakkas kehtima ka Eesti alal, sätestati kuningliku korraldusena: «Meie kuningriigis ja sellesse kuuluvates maades peavad kõik tunnistama ainult ja eranditult kristlikku õpetust ja usku, mis põhineb jumalikul pühal sõnal, Vana ja Uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ja on kirja pandud peamistes ususümbolites nagu Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, samuti Augsburgi muutmata usutunnistuses, mis anti seal üle 1530. aastal ja kiideti heaks Uppsala kirikukogul 1593. aastal, ning on äraseletatud kogu nõndanimetatud Liber Concordiae’s.»

Niisamuti puudutas luterlikku kirikut Eestis 1832. aasta Venemaa keiserlik kirikuseadus luterlastele, mis sätestas: «Evangeelne-luterlik kirik tunnistab õpetust, mis põhineb vana ja uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ning peab sümboliraamatuteks, mis neid seletavad, Apostliku, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistust, Augsburgi muutmata usutunnistust ja teiste kirjutiste kogu, mida tuntakse Konkordiaraamatuna.»

Tänapäeva Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kehtivas põhikirjas (2004) on õpetuse aluste paragrahv sõnastatud järgmiselt: «EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae'sse.»

Niisiis on Konkordiaraamatul meie kirikus ametlikult Pühakirja seletav funktsioon. Usutunnistuskirjade õpetus on siduv ja ordinatsioonil tõotab tulevane EELK vaimulik oma ametis järgida üksnes seda õpetust: «Mina, NN, olles kutsutud ja astudes Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku preestri ametisse, tõotan ja vannun Jumala ees ja Tema püha sõna juures, et ma selles ametis tahan kuulutada ja levitada ainult kiriku õpetust, mille aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae'sse» (EELK preestri ametivande 2006. aasta redaktsioon).

Usutunnistuskirjad eesti keeles

Usutunnistuskirjad – täpsemalt mitte Konkordiaraamatu esmatrüki, vaid selle koostisosade tõlge ilma 1580. aasta eessõnata – anti tervikuna eesti keeles välja alles 2014. aastal EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjanduse sarjas, kuid enamik Konkordiaraamatu üksikuid osi oli ilmunud juba varem.

Augsburgi usutunnistus ilmus maakeeles Tartu Ülikooli usuteaduskonna väljaandena juba 1830. aastal, kui täitus 300 aastat selle esitamisest, pealkirja all «Usso tunnistus Üllema Wallitseja Keiser Kaarle Vma kätte antud Augsburgi linnas petud Rigikoggodusses, aastal 1530», tõlkijaks Arnold Friedrich Johann Knüpffer, ja taas kord 1844. aastal (tõlkija W. Schultz, loetav veebis). Hilisematest väljaannetest tasub mainida F. W. Ederbergi tõlget «Augsburi usutunnistus. Saksa ja ladina keelest ümber pandud», mis ilmus 1891 Riias (vt veebis), Harald Põllu tõlgitud ja eessõnaga varustatud «Augsburgi usutunnistus, esitatud Rooma keisrile Karl V 25. juunil 1530. Tõlge saksa ja ladina keelest», ilmus Tallinnas 1930 (400. juubel), ning 1980. aastal (450. juubel) Stockholmis välja antud «Augbsurgi usutunnistus (1530–1980)», eessõna pagulaskiriku peapiiskopilt Konrad Veemilt.

Schmalkaldeni artiklite tõlge anti välja 1894. aastal Riias peakirja all «Ristiusu õpetustükid, mis oleksid pidanud meie poolt ülesantama kiriku kogule Mantuas, ehk kus seda mujal oleks saanud, ja mis meie wõiksime heaks wõtta ehk järele anda, wõi mitte, kirjutanud Dr. Martin Luther 1537 aastal. Saksa ja ladina keelest ümber pandud [J. Kerg]» (vt veebis).

Martin Lutheri Väike Katekismuse väljaandeid ei jõua loendadagi, see on usulise õpetuse baastekstina olnud enim levinud eestikeelne trükis läbi aegade. Suur Katekismus on ilmunud kahel korral – 1894. aastal pealkirja all «Dr. Martin Lutheruse Suur Katekismus 1529. Saksa keelest ümber pandud» (vt veebis) ja 1996. aastal Elmar Salumaa tõlkes.

Konkordiavormelit ei olnud eesti keeles varem välja antud, see esmakordselt ilmus alles 2014. aastal SA Ajaleht Eesti Kirik ja EELK Usuteaduse Instituudi väljaandes «Luterlikud usutunnistuskirjad», mis on samuti kättesaadav veebis (kus on võrreldes trükiväljaandega mõningad erinevusi).

Kas Konkordiaraamat on ajaloolise või aktuaalse iseloomuga?

Kõik kristliku kiriku ususümbolid on tekkinud konkreetses ajaloolises situatsioonis, vastavalt vajadusele. Teisiti ei ole see ka luterlike usutunnistuskirjadega. Kuid sellele vaatamata ei kujuta nad endast tolmunud dogmadeloolist fossiili, vaid – Konkordiavormeli väljenduse kohaselt – «usu tunnistust ja selgitust, mis näitavad, kuidas eri aegadel elanud inimesed on Jumala kirikus vaidlusaluste artiklite puhul pühakirja käsitlenud ja tõlgendanud ning sellega vastuolus oleva õpetuse hukka mõistnud ja kõrvale heitnud.»

Usutunnistuskirjad ei mõista ennast luterliku konfessiooni partikulaarse usuavaldusena, vaid apelleerivad Jumala tõelise kiriku õigele, puhtale õpetusele. Sellisena peaks neil olema üldkristlik tähendus. Aga jäägu viimane sõna piiskop Jobst Schönele, kes on kirjutanud: «Usutunnistuskirjad – sõltumata sellest, kes nad kirjutas ja mis asjaoludel nad koostati või millised tingimused ja olukorrad neid mõjutasid – peegeldavad pühakirjas antud ilmutust ja evangeeliumist paistvat valgust. … Me seome end selle usutunnistusega kui Jumala sõna õige esitusega. Kuid selleks peame me usutunnistuskirju lugema ja hoolikalt tundma õppima, neid praktikas rakendama ning kiriku jumalateenistuses ja elus järgima. Ja seda tehes me leiame hindamatu aarde. Me kuuleme neis katoolse kiriku häält tänasel päeval.»