Tuhkapäevaga algab paastuaeg. Mida ütleb luterlaste peamine usutunnistuslik tekst, Augsburgi usutunnistus, ihulike harjutuste, sealhulgas paastumise kohta? Lühidalt öeldes õpetab Augsburgi usutunnistuse kirik (ehk luterlik kirik), et ihulike harjutuste läbi tuleb pattu tõrjuda ja oma liha talitseda, ent neid ei sooritata Jumala armu ärateenimiseks.

Aga kui meie omadele pannakse süüks seda, nagu keelaksid nad Jovinianuse kombel ära lihasuretamise ja distsipliini, siis nende kirjutistes kohtab küll hoopis teistsuguseid seisukohti. Nad on alati õpetanud püha risti kandma, milleks kristlased on kohustatud, ning see on õige, tõsine ja mitte väljamõeldud lihasuretamine.

Sinna juurde õpetatakse, et igaüks on kohustatud end talitsema ihulike harjutuste läbi nagu paastumine ja muud jõupingutused, et mitte anda põhjust patule, aga mitte selleks, et nende tegudega armu ära teenida. Ja neid ihulikke harjutusi tuleb sooritada pidevalt, mitte ainult teatud päevadel. Selle kohta ütleb Kristus Lk 21[:34]: «Hoidke aga end, et teie meel ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamisega.» Ning: «Seesinane tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega» [Mk 9:29]. Ka Paulus väidab, et ta lööb oma ihu ja teeb selle oma orjaks [1Kr 9:27]. Sellega tahab ta öelda, et liha suretamise eesmärgiks ei või olla armu ärateenimine, vaid liha talitsemine, et see ei takistaks selle tegemist, mis inimesele kutsumise kohaselt on määratud. Samamoodi ei mõisteta hukka mitte paastumist, vaid asjaolu, et sellest on tehtud kohustuslik teenistus teatud päevade ja toitude osas, mis eksitab südametunnistust.

(Augsburgi usutunnistus, XXVI, saksakeelse teksti järgi; rõhutused tekstis toimetajalt)