«Mis pean ma tegema, et ma õndsaks saan?» Ap. t. 16, 30

«Mis pean ma tegema, et ma igavese elu päriksin?» Luuk. 10, 25; 18, 18

Vastus sellele küsimusele ehk näidatav tee igavesse ellu ehk õndsusesse on esimene alus, millel põhjeneb ja mille ümber koondub iga usu kogu õpetus.

See on aga vaid üks alus. Teist on veel tarvis. Sest ei ole ükskõik, kes meile õndsuse tee kätte juhatab, vaid meil peab olema kindel ja täiesti usaldatav juhataja, kellele tee tuttav on ja kes meid oskab juhtida sihile ilma kõrvalekaldumisteta ja meile teab rääkida neist asjust, mis on taevas ehk igaveses elus. Seda aga suudab üksnes see, kes taevast on maha tulnud, Inimese Poeg (Joh. 3, 12, 13) Jeesus Kristus, kes on meie usu ülim saatja ja lõpetaja (Hebr. 12, 2) ja kes ennast ise nimetab ainsaks teeks Isa juurde (Joh. 14, 6). Temaga ühenduses läheme õndsusesse; tema on meie teejuht, meie valgus, kes meie eel käib ja oma järelkäijad (Joh. 8, 12) viib igavesse ellu. Temaga aga saame kokku ja võime teda jälgida pühas Kirjas, mida meie uurime, nagu ta ju ise ütleb: «Teie uurite pühi kirju, sest et teie arvate neis olevat igavese elu, ja need on (ju), mis tunnistavad minust.» (Joh. 5, 39). Pühakiri meie käes on see juhatus, mis meile näitab tee õndsusesse. Sellepärast on pühakiri ehk piibliraamat teiseks aluseks, millel põhjeneb piibli- ehk luteriusk.

Nii on luteriusu kogudusel kaks alussammast, nagu Saalomoni templi eeskoja ees oli kaks vasksammast (1. Kun. 7, 21; 2. Aja 3,17) – Jaakin (= tema kinnitab) ja Boas (= temas on vägi), mis küll millelegi nähtavale ehitisosale ei olnud aluseks, küll aga suundasid igavesele templile, mis ei ole kätega tehtud. Sama mõte peitub ju selleski, kui mõnele ristiusu kirikule on ehitatud kaks ühesugust kõrvuti püstitatud torni (näit. Tallinna Kaarli ja Rapla kirikul).

Õndsuse tee ehk esimese põhialuse sisuks aga on õpetus, et inimene saab õigeks Jumala ees usu läbi Issandasse Jeesusesse Kristusesse Jumala enese armust. Teise aluse sisuks on, nagu teame, Jumala sõna.

Mis on luteriusu kaks peaõpetust?

1. Et inimene saab õigeks usust ilma käsutegudeta; ja

2. et pühakiri on kõige usuõpetuse ainuke allikas ja juhtnöör.

Harald Põld, Luteriusu alustest ja tunnustest, Tallinn, 1936, lk 9–11 (lühendatult)

+ + +

LISA. Peaõpetused usutunnistuskirjades

Siin on esimeseks ja tähtsaimaks artikliks järgmine.

Et Jeesus Kristus, meie Jumal ja Issand, «loovutati meie vääratuste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast» [Rm 4:25], ainult tema on «Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu» [Jh 1:29] ja «Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale» [Js 53:6], ja: «kõik on ju pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusohvriks» jne [Rm 3:23jj].

Aga kuna seda kõike peab uskuma ja sellest on võimatu muul viisil, ühegi teo, seaduse või teene kaudu kinni haarata või seda kätte saada, siis on selge ja kindel, et ainult selline usk teeb meid õigeks, nagu ütleb püha Paulus, Rm 3[:28]: «Mina ju arvan, et inimene mõistetakse õigeks usu tõttu, Seaduse tegudest sõltumata.» Ning: «Et Tema ise oleks õige ja see, kes teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse.» [Rm 3:26]

Sellest artiklist ei ole võimalik taganeda ega järeleandmisi teha, varisegu taevas ja maa või kõik, mis püsima ei jää, kokku. «Sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meil saaks olla pääsemist,» ütleb Peetrus, Ap 4[:12]. «Ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud» [Js 53:5].

Sellel artiklil seisab kõik, mida me paavsti, kuradi ja maailma vastu õpetame ning elame. Sellepärast me peamegi selles täiesti kindlad olema ja mitte kahtlema. Vastasel juhul on kõik kadunud ning paavstile, kuradile ja kõigile, kes meie vastu on, jääb võit ning õigus.

Martin Luther, Schmalkaldia artiklid

Me usume, õpetame ja tunnistame, et ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid, on Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjad, nagu on kirjutatud: «Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal» Ps 119[:105]. Ja püha Paulus: «Aga kui ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud − see olgu ära neetud!», Gl 1[:8].

Ülejäänud, nii endisaegseid kui ka uusi, mis iganes nime kandvaid õpetajate kirjutisi ei tohi aga pühakirjaga võrdseks pidada, vaid nad kõik peavad olema sellele allutatud ja neid ei või käsitleda teisiti ega hinnata rohkem kui tunnistajaid, kuidas ja kus kohas prohvetite ja apostlite õpetus pärast apostlite aega on säilinud.

Konkordiavormel, Epitome