Iga aasta alguses täituvad raamatuletid ja elektrooniline inforuum kõikvõimalike ennustustega saabuva aasta kohta. Pühakirja järgi tuleb seesugusest ebausust hoiduda nii ennustamise enda, selle järgi oma elu korraldamise ning isegi passiivse tarbimise seisukohalt (Js 8:19; Js 8:19; Ap 8:9-25). 2020. aasta Eesti usuelu uuringu andmetel usuvad siiski 30% Eesti kristlastest, et inimese iseloomu ja saatust mõjutab tähtede seis (vt ülevaadet Usuteaduslik ajakiri, 2024/2). Kuna see protsent ei erine mittekristlastest vastanute omast, siis võib oletada, et selles ei nähta erilist vastuolu kristliku usuga. Aquino Thomas käsitles tuleviku ennustamist ja üldse ebausuga seonduvaid küsimusi kõikides oma suuremates töödes ning pühendas astroloogiale isegi ühe väiksema eraldi kirjatöö (De iudiciis astrorum). Vaatame järgnevalt tema kolme küsimust: 1) kas tuleviku ettenägemine on põhimõtteliselt võimalik, 2) kas taevakehad mõjutavad meid, 3) kas palved saavad muuta universaalset põhjuslikku korda.
Kas tuleviku ettenägemine on üldse võimalik?
Täpsemalt, kas meie intellekt on võimeline tulevikku ette nägema? Thomas ütleb, et tulevikku võib tunnetada kaheti: esiteks iseendas (per seipsum), teiseks põhjuste kaudu (in suis causis). Esimesel viisil mõistetuna on tulevik presentne praegusega, ent tulevikku on niiviisi võimeline tunnetama ja nägema oma igavikus ainuüksi Jumal — inimesed, ka inglid mitte (ST I q57 a3). Inimene aga saab tunnetada tulevikku põhjuslikkuse kaudu ja see tunnetus annab vähem või rohkem kindla teadmise tuleviku kohta. Näiteks astronoom arvutab välja päikesevarjutuse ja tema teadmine tuleviku kohta on kindel ning see omab demonstratiivse (st teadusliku) teadmise iseloomu (ST II-II q95 a1; ST I 1 q86 a4).
Seega, kui küsida, kas inimesed saavad tuleviku kohta üht-teist (ette) teada, siis ei pea ilmtingimata vastama eitavalt, sest põhjuslikkuse kaudu saab tulevikku mingi tõenäosusega «ette teada». Thomas kasutab sellel puhul sihilikult sõna praenosco, eristamaks seda tuleviku «ettekuulutamisest» (praenuntiatio futurorum) ja ennustamisest (divinatio), mis on ebausu (superstitio) vormid (ST II-II q95 a2).
Tuleviku etteteadmise tõsikindlus põhineb kas põhjus-tagajärje korral või induktiivsel järeldusel. Näiteks lause: Päike tõuseb homme idast, sest Päike on alati idast tõusnud. Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et see homme nii ei ole. Kuulsaim filosoof, kes induktiivse järelduse probleemi välja tõi, oli David Hume (1711–1776 ). Näiteks kui kanad on igal hommikul saanud perenaise käest teri, siis neil on ilmselt tekkinud ootus ka homse suhtes, aga homme tuleb perenaine hoovi hoopis nuga peos (parafraseerides Bertrand Russellit). Ent inimestel on küllaltki põhjendatud ootus, et Päike tõuseb endistviisi idast ka homme ning igapäevaelus tehakse väga palju induktiivseid järeldusi tuleviku kohta, kuigi need võib-olla teoreetiliselt jäävad lõplikult põhjendamata. Ka astronoomi arvutust päikesevarjutuse kohta võib pidada piisavalt kindlaks teadmiseks tuleviku kohta, sest see teadmine tuleneb universaalsest põhjuslikkuse seaduspärast, mis võimaldab tulevikku teatud määral ette teada.
Kas taevakehad mõjutavad meid?
Kas kristlane, kes lükkab kõrvale horoskoobid, ennustamised ja muu seesuguse ebausu, võib kevadel kuu faaside järgi aias toimetada või kas metsaomanik võib selle järgi metsast ehituspuitu välja vedada? Sest eks seegi ole teatud määral tunnistamine, et taevakehadel on meie igapäevaelu üle mõju. Kust läheb piir, millal see muutub ebausuks? Thomas ütleb, et taevakehade mõju ulatub maiste kehadeni, seega ka meieni. Ta lükkab aga otsustavalt tagasi taevakehade mõju meie mõistusele ja tahtele (ST II-II q95 a5).
Thomas kirjutab: «Seega, kui keegi peaks tähtede järgi otsustama kehaliste mõjude, näiteks tormi või tuulevaikse ilma, keha tervise või haigusseisundi, saagi rohkuse või vähesuse jms üle, mis sõltuvad kehalistest ja looduslikest põhjustest, ei tundu tähtede poole pöördumine olema teps mitte patune (nullum uidetur esse peccatum)». Thomas loetleb terve rida eluvaldkondi, kus tähtede poole pöördumine on igati õigustatud: «Teatud määral kasutavad kõik inimesed taevakehade vaatlemist. Näiteks põllumehed külvavad ja lõikavad teatud aegadel vastavalt päikese liikumisele; meremehed väldivad reisimist nii täiskuu kui ka kuu loomise ajal; arstid jälgivad kriitilisi päevi, mille nad määravad päikese ja kuu mõju järgi» (De iudiciis astrorum).
Kuigi Thomas peab tähtede mõju arvestamist meie elutegevusele teatud määral põhjendatuks, oli inimestel juba tollal ilmselt raske vahet teha, kus jookseb sellise tegevuse mõistlikkuse piir. Tähtede seisu arvutati astrolaabi abil. Seda seadeldist mäletab ehk mõni Umberto Eco «Roosi nime» romaani põhjal valminud filmis teadmishimulise Willian Baskerwille’i käes (film on Youtubis vabalt vaatatav, vt astrolaabi stseenid: https://youtu.be/H-lkhh52hMw?t=386 ja https://youtu.be/H-lkhh52hMw?t=1214). Thomas näib taunivat tähtede mõju liigselt iga elutegevusega seostamist. Näiteks paastumise küsimusega seoses ütleb ta: «Söömise tunni teadasaamiseks ei ole vaja astrolaabi poole pöörduda» (4 Sent. d15 q3 a4).
Thomas välistab taevakehade mõju mõistusele kahel põhjusel. Esiteks võtaks see ära vaba tahte, millega kaoks inimesel vastutus oma süütegude eest ning ka võimalus teenete (meritum) eest tasu saada. Thomas ütleb: «Seetõttu peab iga kristlane püsima kindlal seisukohal, et inimese tahtest sõltuv, nagu kõik inimlikud teod, ei allu vääramatult tähtedele» (non ex necessitate astris subduntur). Thomas nimetab tahte ja mõistusega seostamist tähtede mõjuga «sügavaks patuks» (grave peccatum), sest see on «deemonitega sõlmitud kokkulepe» (pactum vel societatem cum demonibus), millest iga kristlane peab hoiduma, nagu öeldakse esimeses kirjas korintlastele: «Ma ei taha, et teil oleks mingit tegemist deemonitega» (1Kr 10:20).
Teine põhjus, miks välised kehad ei saa Thomast järgi mõjutada inimese mõistust ja tahet, tuleneb tema aristotellikust filosoofiast. Nimelt väline mõju saab inimesse tulla primaarselt meeltest, st meeleorganite kaudu. Mõistus on hingevõime, mis ei ole seotud aga ühegi kehalise organiga (ST I q75 a2). Tuleb tähele panna, et siin käib jutt otsesest mõjust, taevakehade kaudset mõju, mis tuleb meelte vahendusel, Thomase siiski möönab (ST I-II q9 a5).
Üks vastuväide, mida Thomas endale esitab, et seoses lovesse langemisega ja unes ennustamisega, st sellise olukorraga, kus inimene on «meeltest kaugenenud» (alienatur a sensibus) ja sedaviisi justkui tunnetab vahetult tuleviku kohta midagi, mida tavapärases ärkvelolekus meelte kaudu tunnetada ei saa. Thomas ütleb, et selline «tunnetusviis ei ole meie mõistusele loomuomane» (connaturalis intellectui nostro). «See seisukoht oleks õigustatud, kui eeldaksime, et hing saab oma teadmised ideedest osasaamise kaudu, nagu Platoni järgijad ette kujutasid. Sest nii tunnetaks hing oma loomuse järgi kõigi tagajärgede universaalseid põhjuseid, kui keha teda ei takista,» ütleb Thomas.
Thomas on muidugi sunnitud möönma, et teatud üleloomulik tunnetus on olemas, vastasel juhul ei saaks seletada ka Pühakirja prohvetikuulutusi ja ilmutusi. Thomas ütleb, et selline tunnetus leiab aset «pigem mingite kõrgemate vaimsete ja kehaliste põhjuste mõjul» (sed magis per impressionem aliquarum causarum superiorum spiritualium et corporalium) (ST I q86 a4 ad2). Need olukorrad ei ole aga võrreldavad sellega, et oraakel või šamaan viib end iseenda või kellegi soovil transsi, vaid see toimub inimese tahtest sõltumata (ST II-II q171 a2); vrd: «Ühtki prohvetikuulutust pole iial lausutud inimese tahtel» (2Pt 1:21).
Kas palved saavad muuta universaalset põhjuslikku korda?
Kolmas küsimus, millel Thomas ebausu ja eksiarvamustega seoses mitmes töös peatub, on jumaliku ettemääratus ja see, kas palved saavad muuta universaalset põhjuslikku korda.
Thomase kriitika on suunatud nelja tüüpi väärarusaama vastu, mille esindajatena ta toob välja esiteks epikuurlased, kes eitasid täielikult jumalikku ettehooldust, teiseks peripateetikud, kes eitasid jumalikku ettehooldust inimtegevusega seoses, kolmandaks stoikud, kes arvasid, et kõik ettehooldusele alluvad asjad leiavad aset paratamatult. Neljandana nimetab Thomas «egiptlasi», kes arvasid, et jumalikku ettehooldust saab mingite palvete või loitsudega muuta (SCG III, 96; CT II, 6).
Peamine küsimus, mida Thomast filosoofina huvitab, on see, kas Jumala poolt seatud põhjuslikus korras saab toimuda muutusi ja kuidas Jumala tahte muutumatus haakub kristliku palvega. Näiteks Vanas Testamendis räägitakse mitmel puhul, et Jumal «kahetseb» või «pöördub» (Js 38:1–5; Jr 18:7–8; Jl 2:13–14). Thomas ütleb, et need kirjakohad viivad pealiskaudsel lugemisel kolmele eksijäreldusele: 1) Jumala tahe on muutlik, 2) selle toimub midagi aja jooksul, 3) teatud asjad, mis loodud olenditega ajaliselt aset leiavad, on põhjuseks, et midagi juhtub ka Jumalas. Nagu jumalatõestuste puhul, nii käsitleb ka Thomas seda küsimust oma töödest kõige põhjalikumalt «Summas paganate vastu», mida tasuks seetõttu pikemalt tsiteerida.
«Kui aga nüüd öeldut hoolikalt vaagida, võib näha, et iga neis esinev viga tuleb sellest, et ei võeta arvesse universaalse ja partikulaarse korra erinevust. Sest kuna kõik toimed on üksteise suhtes järjestatud vastavalt sellele, kuidas nad ühest põhjusest tulenevad, peab olema seda üldisem kord, mida universaalsem on põhjus. Seetõttu peab universaalsest põhjusest, milleks on Jumal, tulenev kord tingimata hõlmama kõike. Miski ei takista aga mõnd partikulaarset korda kas palve kaudu või mingil muul moel muutmast, sest väljaspool seda korda on midagi, mis võib seda muuta. Seetõttu pole ka imestada, et egiptlased, kes taandasid inimliku asjade korralduse taevakehadele, arvasid, et tähtedest lähtuvat saatust saab mõningate palvete ja riitustega pöörata, sest väljaspool taevakehasid ja nende kohal on Jumal, kes võib pärssida taevakehade toimet, millele siin all maailmas on mõju.
Ent väljaspool kõiki asju hõlmavat korda ei saa oletada midagi, mille abil saaks universaalsest põhjusest tulenevat korda väärata. Seetõttu leidsid stoikud, kes taandasid asjade korra Jumalale kui kõige universaalsemale põhjusele, et Jumala kehtestatud korda ei saa ühelgi põhjusel muuta. Kuid nad kaldusid jälle kõrvale universaalse korra käsitlusest selles osas, et nad leidsid, et palvetest pole kasu, kuivõrd nad arvasid, et inimeste tahe ja soovid, millest palved lähtuvad, ei kuulu selle universaalse korra alla. Sest kui nad ütlevad, et olenemata sellest, kas palvetatakse või mitte, asjade universaalset korda see ei mõjuta, siis ilmselgelt välistavad nad palvetajate soovid sellest universaalsest korrast. Sest kui palvesoovid sellesse korda kaasata, on nende kaudu jumaliku korra tulemuseks teatud tagajärjed, nagu on ka muude põhjuste puhul. Järelikult on sama, kui välistada palve mõju või kõigi muude põhjuste mõju. Kui aga muude põhjuste puhul ei välista muutumatus jumaliku korra mõju, siis ei võta seda ära ka palved. Seetõttu on palved kasulikud, mitte et nad muudaksid seda, kuidas igavene kord on paika pandud, vaid need justkui eksisteerivad ise selle korra all. Miski aga ei takista palvete mõjul mistahes madalamast põhjusest tingitud partikulaarse korra muutmist, sest selle muutuse viib ellu Jumal, kes ületab kõik põhjused ja kes ei kuulu seetõttu ise ühegi põhjusest tuleneva korra paratamatuse alla. Pigem vastupidi: iga madalama korra paratamatus allub talle, justkui tema poolt kehtestatuna. Kuna palvega muudetakse midagi Jumala seatud põhjuste madalamas korras, siis öeldakse, et jumalakartlike palvete tõttu Jumal «pöördub» või «muudab meelt» — mitte seepärast, et tema igavene korraldus muutuks, vaid sellepärast, et mõnda selle toimet muudetakse» (SCG III, 96).
Thomas viitab oma arutluskäigus Gregorius Suure tuntud mõttele: «Jumal ei muuda oma korraldust, kuigi mõnikord muudab ta oma avaldust» (non mutat Deus consilium, etsi quandoque mutet sententiam) (Gregorius, Moralia XVI, 10; PL 76, col. 1127). Jumala kavatsus või plaan (consilium) ei ole seesama, mis tema avaldatud otsus (sententia). Jumala plaan on muutumatu, ent tema avaldatud otsus ehk verdikt võib plaaniga kattuda, ent võib ka muutuda, kuna see sõltub madalamatest põhjustest. Thomas lisab: «Sellise otsuse muutmist nimetatakse ülekantud tähenduses «Jumala kahetsuseks», kuivõrd Jumal on kahetseja sarnane, kes peab muutma, mida ta oli teinud. Sel viisil öeldakse ka metafooriliselt, et ta on vihane, kuna karistades mõjub ta sellena, kes on vihane» (SCG III, 96).