Usupuhastuspühal meenutatakse küllap paljudes protestantlikes kogudustes reformatoorseid loosungeid nagu solus Christus (ainult Kristus), sola Scriptura (ainult Pühakiri), sola fide (ainult usk), sola gracia (ainult arm) ja ecclesia semper reformanda est (kirik uueneb pidevalt). Nende kordamise abil saab luterlik või evangeelne identiteet taas kinnitatud. Aga küsigem: mis kasu on sellest meie hingeõndsusele? Kas see viib meid taevasse?
Moodsas protestantismis õigustatakse nende loosungite abil kristlikus usus ja kiriklikus praktikas aset leidnud muutusi, mis on viinud paljudeks konfessioonideks jagunenud protestandid vanast kristlikust ühispärandist veelgi kaugemale.
Õigupoolest kujutabki viimastel sajanditel esile kerkinud liberaalne protestantism – mida võib leida erinevatest konfessioonidest, teatud kujul isegi roomakatoliiklusest – endast üht sekulaarse progressiusu haru. Solus Christus, sola fide ja sola Scriptura loosungid on avanud tee individualistlikule (et mitte öelda suvalisele) usukäsitusele ja piiblitõlgendusele. Sola gracia on mandunud odavaks armuks, mis ei eelda enam meeleparandust ja pöördumist, nagu Dietrich Bonhoeffer sellest tabavalt kirjutas. Semper reformanda abil õigustatakse üha pöörasemaid uuendusi kristlikus õpetuses ja praktikas – usuline innovaatilisus oleks justkui evangeelse kristluse peamisi eesmärke.
Kümme aastat tagasi kirjutas tuntud ameerika luterlik teoloog Carl Braaten Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku (Evangelical Lutheran Church in America ehk ELCA) otsuse kohta lubada kirikus samasoolisi paare õnnistada ning homoseksuaalses suhtes elavaid isikuid vaimulikuks ordineerida:
„Minneapolise konverentsikeskuses polnud puudust mikrofonide ümber lendlevatest luterlikest loosungitest ja klišeedest. Nagu enamik kõnelejaid, kasutas piiskop Mark Hanson neid rohkesti. See luterlik žargoon meenutas mulle Erik Peterseni ütlust, mis kirjeldab reformatsiooni doktrinaarsest teoloogiast lahknenud moodsat Saksa protestantismi – see on „tühja pudeli aroom“. Algsest reformatsioonist ei ole palju järel. Luterlikke sola’sid võib kasutada loosungitena vastupidises tähenduses sellele, mida luterlikud usupuhastajad nende all mõtlesid.“
Loomulikult ei piirdu usu-uuendused üksnes selle valdkonnaga, mis on protestantlikes kirikutes esiplaanil olnud eriti viimastel aastakümnetel. Kui üks projekt on lõpule viidud, liigutakse edasi järgmise juurde.
Piltlikult öeldes võib kirikuuksele või -seinale taguda igasuguseid teese, Piibli ja Issanda nimel võib õpetada ja kuulutada mida iganes. Kiriku ajalugu ja tänapäev tunnistab sellest. Maises maailmas on selleks voli antud.
Aga igavikus tuleb meil kõigil seista Igavese Karjase ja Kuninga ees, kes on öelnud: „Ei pääse taevariiki igaüks, kes mulle ütleb: „Issand! Issand!“, vaid see, kes teeb minu Isa tahtmist, kes on taevas. Tol päeval ütlevad mulle paljud: „Issand, Issand! eks me ole Sinu nimel kurje vaime välja ajanud, Sinu nimel palju vägevaid tegusid teinud!“ Ent mina ütlen neile siis: „Mina teid ei tunne – minema minu juurest, ülekohtu tegijad!““
Kyrie, eleison!