On 1748. aasta pärast Issanda Jeesuse Kristuse sündimist. Keiserliku Saaremaa provintsi kirikuelus on juba mõnda aega kestnud rahutud ajad – nii talurahva kui sakslaste seas hakkas levima ketserlus, mistõttu ametivõimud on alustanud uurimist. Jõulukuu kaheteistkümnendal päeval – esmaspäeval pärast kolmandat Kristuse tulemise püha – jõuab maalt linna härra Karja kiriku pastor Johann Georg Holm. Tema tulek on aga viibinud, ehkki talle anti kõrgemalt poolt korraldus ilmuda keiserliku Saaremaa konsistooriumi kohtu ette aru andma oma sidemetest Herrnhuti ehk määri uniteedivendade (Unitas Fratrum) «eksliku sekti ja ketserlusega» ning seda soosinud ja edendanud endise superintendendi ja linna ülempastori Eberhard Gutsleffiga, kes oli möödunud aasta lihavõtete paiku viidud vahialusena Kuressaarest Peterburi Peeter-Pauli kindlusesse.

Pastor Holmi saabumisel tähendatakse protokolli: «Kõrgestisündinud maapealiku härra Tunzelmann Edler von Adlerflugi käsul on kohale ilmunud härra Karja pastor Joh. Georg Holm, vabandades, et ta ei saanud tulla ettenähtud ajaks, sest teel olles läks tema vanker ümber ja ta sai täiesti läbimärjaks, mistõttu ta pidi koju tagasi pöörduma.»[1]

Keiserliku provintsikonsistooriumi kõrgeaulistel assessoritel on põhjust arvata, et härra Karja pastori vanker on õigest õpetusest kõrvale eksides ka ülekantud tähenduses kõverale teele käänanud ja ümber läinud. Säilinud ülekuulamisprotokoll, õigupoolest mustand, sisaldab vastuseid rohkem kui kolmekümnele küsimusele, mis härra pastor Holmile esitati. Kuna küsimusi ei ole välja kirjutatud, jääb nii mõndagi arusaamatuks, eriti napisõnaliste vastuste korral («Muidugi», «Ei sugugi», «Seda ta ei mäleta», «See võis nii olla» jne). Arvatavasti küsiti pastor Holmilt superintendendi famulus’e ehk abilise Johann Gottlieb Fritsche kohta, kes on samuti vangistatud. Superintendent Gutsleffiga oli pastor Holmil hea läbisaamine, sest ta leidis temalt otsitud ja loodetud hingekosutust ning superintendent kohtles teda hästi. Tal oli olnud vaid kaks hernhuutlaste raamatut, mille ta uurimiskomisjonile esitas – üks neist «Jeremias, ein Prediger der Gerechtigkeit» («Jeremija, õiguse jutlustaja», autoriks Nikolaus Ludwig von Zinzendorf) ning teine õpetuslik raamatuke (Lehrbuchlein).

Jumala käsuseaduse (Gesetz) vajalikkust polnud pastor Holm eales eitanud, ehkki oli kord arutelu käigus Pöide pastorile Johann Ludwig Ditmarile öelnud, et usklikel pole käsust mingit kasu. Seda oli ta aga kohe kahetsenud. Hernhuutlased kippusid luterlikele vaimulikele, kes nendega ei nõustunud, ette heitma, et nad jutlustavad käsuõpetust ja tahavad sundida kogudust patukahetsusele, ent neil puuduvad kogemused armuga.[2] Luterlik kirik mõistis aga juba 16. sajandil antinomistid ehk käsueitajad ametlikult hukka ning formuleeris õpetuse Jumala seaduse kolmest kasutusviisist. Mis hernhuutlastesse puutub, siis kinnitas Holm, et nad oleksid ta täielikult endi hulka vastu võtnud, kuid tema ei saanud nende õpetusse ja ühendusse jääda, kuna see oli ekslik ja tal puudus sellest arusaam. Ta oli valmis tunnistama ka ilmalike ülemuste kui Jumala poolt volitatud võimukandjate autoriteeti.

Viimaks tunnistaski pastor Holm respecta judicis secularis, s.t ilmaliku võimu otsuseid austades, et õigus nendes usuasjades otsust anda on keiserlikul majesteedil, ning kirjutas alla järgmisele vandetõotusele, mis kõlab eesti keelde ümber pandult nõnda:

«Mina, allakirjutanu, mõistan ja tunnistan, et olen kirikus ettevaatamatult ja tahtmatult põhjustanud pahanduse, käies läbi vendadega määri uniteedist, keda üldiselt kutsutakse hernhuutlasteks, ja nende kaaslastega; kui aga säherdused määri uniteedivennad rajavad kristlaskonnas kahjuliku ja häbiväärse eksliku sekti ja ketserluse, siis tõotan ma kõigekõrgema Jumala ja Tema Poja Jeesuse Kristuse evangeeliumi juures seepeale oma õpetustest ja kirikukommetest kinni pidada, nagu ka seevastu ainult ja üksnes õpetuste juurde jääda, mis seisavad meie kiriku sümboliraamatutes, tam primis quam ultimus [esimesest kuni viimaseni], kuna need on valgustatud Jumala ilmutatud sõnaga, nagu ka meie kõigearmulisemalt kinnitatud kirikukorras ette kirjutatud ritibus ecclesiasticis [kiriklike riituste] juurde. Kui aga määri vendade sekt või mõni teine võõras usulahk peaks uuesti püüdma sisse tungida, tahan ma sama kindlalt seista kui üks mees koos luterliku vaimulikkonnaga ja nii palju kui võimalik, laskmata end pimestada ja takistada inimese välimusest või muudest sellistest laiduväärsetest kavatsustest, aidata tõe eest välja astuda. Kui ma peaksin teisiti talitama, mille eest Jumal mind armulikult hoidku, siis saagu see vanne, mille ma oma käega olen kirja pannud ja alla kirjutanud, minu vastu taas kohtunikuks ja tunnistajaks. Mitte vähem ei tõota ma, et lasen oma koguduse võimalike eksitatud hingede õigele teele juhtimise olla ülimaks asjaks. Selleks aidaku mind Jumal ihu ja hinge poolest.»[3]

Holmil polnud sellele vandetõotusele vastuväiteid, sest nüüdseks oli talle ta enda sõnul iga päevaga üha selgemaks saanud, et määri uniteedi vennad läksid paljudest luterliku kiriku õpetuse põhiartiklitest lahku. Kuid sõna «pahandus» (Argerniss) kasutamise osas soovis ta, et seda leevendataks.

Vandetõotuse tekstis mainitud sümboliraamatute all on mõeldud luterlikke usutunnistuskirju (lad. symbolum – mõiste, millega tähistatakse usutunnistusi). Tegemist on Augsburgi usutunnistuse 50. aastapäevaks (1580) kokku pandud ja välja antud siduvate konfessionaalsete tekstide kogumikuga «Concordia. JHWH. Õpetuse ja usu kristlik üksmeelne tunnistus, üle korratud keisririigi kuurvürstide, vürstide ja seisuste ning nende teoloogide poolt, kes on omaks võtnud Augbsurgi usutunnistuse». Sellest tekstikogumikust, mida hakati kutsuma Liber concordiae’ks, sai puhta luterliku õpetuse mõõdupuu ning vaimulikelt hakati nõudma ametivannet, milles tõotati järgida üksnes usutunnistuskirjade õpetust.

1686. aasta Rootsi kirikuseaduses, mis pandi maksma ka Eesti alal ja oli jõus kuni 1832. aastani, sätestati kuningliku korraldusena:

«Meie kuningriigis ja sellesse kuuluvates maades peavad kõik tunnistama ainult ja eranditult kristlikku õpetust ja usku, mis põhineb jumalikul pühal sõnal, Vana ja Uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ja on kirja pandud peamistes ususümbolites nagu Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, samuti Augsburgi muutmata usutunnistuses, mis anti seal üle 1530. aastal ja kiideti heaks Uppsala kirikukogul 1593. aastal, ning on äraseletatud kogu nõndanimetatud Liber Concordiae’s.»[4]

Keskse kirikliku autoriteedi – «luterliku paavsti» – puudumisel on usutunnistuskirjad luterlaste seas Piibli kui kõrgeima reegli ja juhtnööri tõlgendusvõtmeks, norma normata ehk Piiblist juhinduv norm, mille kohta on ühes selle osas, nimelt Konkordiavormelis, öeldud: «Nende juhtnööride kohaselt tuleb, nagu ülal nimetatud, igasugust õpetust esitada ning hukka mõista ja kõrvale heita kõik meie usu üksmeelse seletusega vastuolus olev.»[5] Nii ka antud juhul toimiti. Õpetuslik ortodoksia oli 18. sajandi esimesel poolel Vene keisririigi luterlikes kirikutes veel ametlikult mõõduandev, ehkki näiteks pietistlikud luterlased tunnistasid usutunnistuskirju ainult selles ulatuses, kuivõrd need Piibliga kokku langesid, ja mitte selles mõttes, et need täielikult Piibliga ühtisid.[6] Neid kahte erinevat lähenemist tähistatakse ladinakeelsete sõnadega quia (kuna) ja quatenus (sedavõrd, kui). Pastor Holmi vandes sektantliku ketserluse vastu on pandud kõlama quia – «kuna need on valgustatud Jumala ilmutatud sõnaga», tam primis quam ultimus.

*  *  *

63-aastase Karja pastori Johann Georg Holmi väljakutsumise eellugu on kokkuvõtlikult järgmine. Kümme aastat enne seda, nimelt 1738. aastal, kutsuti ja seati keiserliku Saaremaa provintsi superintendendiks ning linnakoguduse ülempastoriks Eberhard Gutsleff. «Nüüd oli linn ja maa rahul, et nad olid saanud niisuguse väärt mehe kogu provintsi piiskopiks ja linna ülemõpetajaks,» kirjutab usuvend von Eckesparre Gutsleffi elulookirjelduses.[7] Uus superintendent asus toetama sõnakuulutamist Herrnhuti vaimus. Hernhuutlus leidis sooja vastuvõtu nii mõneski Saaremaa aadliperes ja köitis ka osa pastoreid. Viimastest oli üks innukamaid Franz Hölterhof, kes tuli 1737 linnakoguduse diakoniks (abiõpetajaks) ja oli hiljem (alates 1740) Jämaja pastor. Huvitaval kombel sai ta ordinatsiooni vaatamata sellele, et keeldus vandumast truudust Augsburgi usutunnistusele.[8] Talurahva seas saavutas hernhuutlik liikumine alates 1740. aastast isegi laiema kandepinna. Kuid peagi teravnes superintendendi vahekord mõnede Saaremaa provintsi pastoritega. Gutsleffi ja hernhuutlaste ägedaks vastaseks osutus Püha Johannese ehk Jaani pastor Hermann Daniel Bonge, kes oli sündinud aastal 1706 Oulus kaupmehe perekonnas ning õppinud ortodoksset luterlikku teoloogiat Uppsala ülikoolis (immatrikuleeriti 20. jaanuaril 1726). Saaremaale jõudis ta 1730. aastal ning temast sai peagi mereäärse Püha Johannese kiriku hingekarjane. 1742. aastal avaldas ta Saaremaa rüütelkonna peamehe Otto Friedrich von Vietinghoffi rahalisel toel traktaadi pealkirjaga:

«Eine Kurtze Prüfung der Geister, betreffend So wohl die Lehrer, als die Lehre, wegen derer am Tage liegenden Ausschweiffungen nach der Richtschnur der Heiligen Schrifft, Denen Wahrheit Liebenden zum besten Wohlmeinend angestellet von Daniel Bonge, Pastore zu St. Johannis auf der Käyserl. Province Oesell.»

(«Lühike vaimude läbikatsumine, mis puudutab nii õpetajaid kui õpetust päevselgete liialduste tõttu, Pühakirja juhtnööri järele, neile, kes tõde armastavad, heasoovlikult välja andnud Daniel Bonge, Püha Johannese pastor keiserlikus Saaremaa provintsis.»)

Kuigi see teoloogiline kirjatöö ei käsitlenud otseselt Saaremaa sündmusi, tundis superintendent Gutsleff end puudutatuna ja kutsus pastor Bonge konsistooriumi ette aru andma. Bonge ei ilmunud kohale, assessorid aga otsustasid teda süüdistada selles, et ta laskis oma raamatu ilma tsenseerimata Tallinnas ära trükkida ning adresseeris selle maanõunikele ja rüütelkonnale, kellele ent «keiserlik majesteet mingisugust kompetentsi kirikuasjus ja õpetusasjus usaldanud ei ole».[9] Oma teose saateks kirjutas pastor Bonge, et tal ei ole muud kavatsust kui see, et kõrgeauline rüütelkond kaitseks «kord tunnustatud taevast tõde kõigi väärõpetajate ja -õpetuste, segadusetekitajate ja segaduste eest».[10]

Juba võetigi hernhuutlaste tegevus laiemalt ametivõimude luubi alla. Aastal 1742 põhjendas Liivimaa maapäev spetsiaalse uurimiskomisjoni loomist sellega, et «niinimetatud määri vendade või hernhuutlaste sekt on riigis suurt poolehoidu kogumas ja väidetavalt tekitab riigis mitmesuguseid rahutusi ja segadust».[11] 16. aprillil 1743 andis Riia kindralkuberner krahv Peter von Lacy käsu moodustada Liivimaa komisjoni eeskujul Saaremaal juurdluskomisjon ülesandega uurida hernhuutlastega seonduvat. «Inkvisiitoreid» pandi juhtima Saaremaa sillakohtunik Otto Georg von Buhrmeister, komisjoni kuulusid veel assessor von Aderkas, Kihelkonna pastor assessor David Johann Rahr ja Mustjala pastor Johann Georg Raderecht.[12] 1744. aasta lõpuks jõuti aruandeni, milles hernhuutlaste õpetused Augsburgi usutunnistuse artiklite alusel läbi katsuti ja tagasi lükati. Juurdluskomisjon tegi ettepaneku saata Herrnhuti esindajad maalt välja ning anda Karja pastorile Johann Georg Holmile, Püha pastorile Karl Friedrich Papperitzile ja Ruhnu pastorile Johann Nikolaus Reuterile noomitus. Jämaja pastor Franz Hölterhof tuli ametist tagandada. Superintendent Gutsleffi kohta anti karm hinnang, et «ta pole ainult taganenud meie luterlikust usust ja rikkunud vannet kinni pidada usutunnistuskirjadest ja kirikukorrast, vaid on ka järginud, võtnud osa ja lubanud praktiseerida võõraid [s.t hernhuutlaste] usukombeid … tegelikult on ta tahtnud kogu linna Herrnhuti religiooni tuua.» Komisjon pidas õigeks, et Gutsleff oma ametitest loobub ja pärast avalikku vabandamist maalt lahkub.[13]

Pastor Holm, kes pidas kirjavahetust Halle pietistliku professori August Hermann Franckega – säilinud on tema kirjad aastatest 1738, saadetud Jämajast (kus Holm toona õpetajaks oli), ning 1743, 1744, 1745 ja 1746 (kaks kirja), saadetud Karjast –, teatab 1745. aastal kirjutatud kirjas, et hernhuutlaste seisukord Saaremaal on endine, juurdluskomisjoni protokolli ekstrakt on saadetud kubermanguvalitsusele Riiga ja sealt keiserlikule majesteedile Peterburgi ning oodatakse igatsusega resolutsiooni.[14]

1743. aastal keelustas keisrinna Jelizaveta Petrovna hernhuutlaste tegevuse kogu riigis. Aastal 1746 sai Saaremaa maapealikuks Heinrich Johann Tunzelmann, alates 1743. aastast nimega Edler von Adlerflug, kelle «sooviks oli ka viimased õed-vennad Saaremaalt välja juurida».[15] Gutsleffi pea kohal tihenesid pilved. 23. aprillil 1747, palmipuudepüha laupäeva õhtul, superintendent arreteeriti ja viidi Kuressaare kindlusesse, kus teda hoiti vahi all Suure Reedeni. Vabaks ta enam ei saanudki, vaid suri 1749. aasta alguses Peterburi Peeter-Pauli kindluses. Vangistati ka Jämaja pastor Franz Hölterhof, kes vabanes alles 1762, ning veel kaks venda, arst Krügelstein ja eelpool mainitud Fritsche. Üksteise järel hakati maapealiku initsiatiivil konsistooriumi kohtu ette kutsuma pastoreid, kellel teati olevat sidemeid keelatud sektiga. 9. ja 10. juulil 1747 andis aru Ruhnu pastor Johann Nikolaus Reuter, 11. juulil Püha pastor Karl Friedrich Papperitz, 7. novembril nõuti seletust Anseküla pastoriks introdutseeritud Jakob Gottlieb Gonsiorilt (see leidis aset Anseküla pastoraadis). Karja pastorini jõudis järg alles aasta pärast – 1748. aasta detsembris. Kõik nad pidid alla kirjutama väärõpetusest ja sektantlusest lahtiütlemise vandele, mis igaühe puhul oli erinev.

 *  *  *

Viimaks mõned sõnad ka pastor Holmi elukäigu ja Karja koguduse hingekarjaseks saamise kohta. Johann Georg Holm sündis 10. juunil 1685. aastal Kuressaares, õppis teoloogiat Jena ülikoolis (immatrikuleeriti 7. mail 1708) ja ordineeriti 20. märtsil 1718. Aastatel 1718–1740 oli ta pastoriks Jämaja koguduses ja 1718–1729 ka Ansekülas. 2. juulil 1739 võttis pastor Holm osa visitatsioonist Karja kogudusse, mille õpetaja, (endine) praost von Burguer ehk Georg Martin Bürger, lahkus ametist veel samal aastal hernhuutlastega seotud vastuolude tõttu.[16] Holmi põlvkonnakaaslane, samuti Saaremaal sündinud «kurikuulus praost Bürger»[17] kuulus selle liikumise vastaste kilda, kaevates näiteks Upal toimunud «ärkamiste» peale.[18] Johann Georg Holmi introduktsioon ehk ametisse seadmine Karja kirikus toimus täpselt aasta hiljem, 2. juulil 1740, superintendent Eberhard Gutsleffi osalusel. Viimane pidas kantslist jutluse ja pärast seda veel altarist saksa ja eesti keeles lühikese kõne, tutvustades kogudusele tema uut hingekarjast.[19] Ühes uue pastori ametisse seadmisega viidi läbi kiriku- ja kirikumõisa varade ülevaatus. Tavapärane koguduseelu läbi valgustav visitatsioon superintendent Leonhard Samuel Swahni – Gutsleffi ametijärglase – osalusel leidis aset 23. augustil 1758. Pastor Holmi ametiajast pärineb samuti Karja kiriku esimene säilinud meetrikaraamat, mis kajastab aastatel 1740–1763 toimetatud ristimisi, konfirmatsioone, laulatusi ja matuseid.

Johann Georg Holm oli alates 1718. aastast abielus paruness Adelheit Catharina von Örneklauga (surn. 4. juunil 1743) ning seejärel Maria Elisabeth Heermeyeriga (surn. 1797).[20] 1745. aastal tänas pastor Holm professor Francket kui «kallist Jumala tööriista» abi eest, mida tema poeg oma haiguses on rohkesti tunda saanud. Holm kirjutas, et tal on kaheksa last kasvatada, mis talle suurt muret valmistab, kuna sissetulekud on vaevalised.[21]

Määrivendadega seotud kirikutülidest tuli Karja pastor välja võrdlemisi hästi, tõustes aastate möödudes koguni Saaremaa konsistooriumi assessoriks – sellekohane taotlus esitati «kõige armulisemale prouale» keisrinna Jelizaveta Petrovnale kinnitamiseks 1755. aastal.[22] Johann Georg Holm suri 30. märtsil 1763 Karja pastoraadis 77-aastasena. Nähtavasti on ta maetud Karja kirikusse, altari põhjaküljele, kus asus pastoraadi matmispaik. Tänapäeval vanaks kalmistuks kutsutud surnuaed rajati alles kümmekond aastat hiljem. Tema järglaseks Karja koguduse õpetaja ametikohal sai «vaimude läbikatsuja» ja hernhuutlaste vastane Daniel Bonge.

Post scriptum. Käesolev lugu algas kirikuõpetaja ümber läinud vankrist, nii võiks lõpetuseks mängu tulla kinnine tõld, millega üks teine jumalamees Karja kirikult linna viidi. Rotmeister Mihkel Soonlepp (1858–1934) on oma «Karja kiriku kroonikasse» kohaliku rahvapärimusena kirja pannud huvitava teate selle kohta, et pärast pastor Johann Georg Holmi ja enne Daniel Bonget on Karja kogudust teeninud keegi Hildegaarti-nimeline[23] «truu ja hoolas jumalasõna kuulutaja», keda aga aadlimehed ja härrad olla keelanud, trahvinud ja lasknud viimaks suve ajal ühel argipäevasel päeval kinnise tõllaga Kuressaarde vangi viia, kus ta «elusalt hingega müüri sisse müüritud». Karja kihelkonna rahvas tulnud sel päeval suurel arvul kiriku juurde kokku, et oma truud hingekarjast ära saata. Taolise nimega – mis on pealegi vana ülemsaksa naisenimi – pastorit Karja koguduse hingekarjaste hulgas ei leidu ning ka Soonlepp ise märgib, et Martin Körber on talle 1888. aastal öelnud, et sellenimelist polevat õpetajate nimekirja üles võetudki. Rahvapärases jutustuses on põimunud erinevad legendaarsed motiivid, ent näib, et tegu on omapärase kauge kajaga hernhuutliku taustaga rahvasõbralike usukuulutajate ülekohtusest vaenamisest 18. sajandi keskel.

Allikad ja kirjandus

Rahvusarhiiv, EAA.1192, Saaremaa konsistoorium.

Bonge, Daniel. Eine Kurtze Prüfung der Geister, betreffend So wohl die Lehrer, als die Lehre, wegen derer am Tage liegenden Ausschweiffungen nach der Richtschnur der Heiligen Schrifft, Denen Wahrheit Liebenden zum besten Wohlmeinend angestellet von Daniel Bonge, Pastore zu St. Johannis auf der Käyserl. Province Oesell. 1742.

Die Evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Begonnen von Paul Baerent. Im Auftrage der Baltischen Historischen Kommission unter Mitarbeit von Erik Amburger und Helmut Speer herausgegeben von Martin Ottow und Wilhelm Lenz. Köln, Wien: Böhlau, 1977.

Girgensohn, Reinhold. Eberhard Gutsleff, Superintendent und Oberpastor in Arensburg. Eine kirchenhistoriche Skizze aus der ersten Hälfte des vorigen Jahrhunderts. – Dorpater Zeitschrift für Theologie und kirche. Erster Band. Jahrgang 1869. Dorpat (Tartu): 1869.

Ilja, Voldemar. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti) 1744–1764. II. Tallinn: Logos, 2000.

Kirchen-Gesetz und Ordnung, So der Grossmächtigste König und Herr, Herr Carl, der Eilffte, Der Schweden, Gothen und Wenden König, [et]c. Im Jahr 1686 hat verfassen und Im Jahr 1687 im Druck aussgehen und publiciren lassen. Mit denen dazu gehörigen Verordnungen. Auf HöchstErmelten Ihrer Königl. Maj.t gnädigsten Befehl ins Teutsche übersetzet. Stockholm, gedruckt bey Joh. G. Eberdt.

Luterlikud usutunnistuskirjad. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus, III. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014.

Mets, Endel. Saaremaa vennastekogudused 1708–1940. Esimene osa. Käsikiri, sine anno.

Mägi, Toomas. Karjane ja kari: luterlik kirik Saaremaal 18. sajandil. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna Eesti ajaloo õppetool, 1999. Käsikiri.

Schmidt, Arved von. Die Pastoren Oesels seit der Reformation. Tartu: J. G. Krüger, 1939.

Sild, Olaf. August Hermann Francke' mõjud meie maal. Tartu: 1928.

Soonlepp, Mihkel. Karja kiriku kroonika Aja raamat. Karja kihelkonna minevik ja olevik. 1913. a. Käsikiri (valguskoopia) Karja koguduse valduses.

[1] EAA.1192.2.119, 1–3, Karja kirikuõpetaja J. G. Holm’i ülekuulamise protokoll vennastekogudusest osavõtu asjus.

[2] Sild 1928, lk 101.

[3] Varasemalt on selle teksti tõlkinud eesti keelde Arno Allik (masinkirjas käsikiri Karja Katariina koguduse valduses) ning Endel Mets, vt Mets, Ik 67–68. Siinolev on uus, täpsustatud ja täielik tõlge.

[4] Kirchen-Gesetz und Ordnung 1687, Cap. I, § 1 (Rootsi kirikuseaduse ametlik tõlge saksa keelde).

[5] Luterlikud usutunnistuskirjad. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus, III. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014, lk 297.

[6] Sild 1928, lk 92.

[7] Ilja 2000, lk 212.

[8] Ilja 2000, lk 225.

[9] Girgensohn 1869, lk 471–472; Sild 1928, lk 123; Mets, lk 82; Mägi 1999, lk 99.

[10] Bonge 1742, lk 3–4.

[11] Sild 1928, lk 114.

[12] Mägi 1999, lk 100.

[13] Girgensohn 1869, lk 482jj; Sild 1928, lk 123; Mets, lk 85j.

[14] Sild 1928, lk 50.

[15] Ilja 2000, lk 214.

[16] EAA.1192.2.87, Karja kirikuõpetaja M. G. von Burgner’i ametist lahkumine; Die Evangelischen Prediger Livlands bis 1918, lk 190.

[17] Nii väljendus Halle pietismi ja hernhuutlasi sümpatiseerinud kindraliproua Magdalena Hallart, sünd. von Bülow, vt Sild 1928, lk 42.

[18] Mägi 1999, lk 106.

[19] EAA.1192.2.92, 1–2, Karja kirikuõpetaja Joh. G. Holm’i introduktsioon.

[20] Schmidt 1939, lk 37; Die Evangelischen Prediger Livlands bis 1918, lk 277.

[21] Sild 1928, lk 50.

[22] EAA.1192.2.131, Karja kirikuõpetaja Joh. Georg Holm’i konsistooriumi assessoriks määramise asi.

[23] Soonlepp: «Hildegaartist wana rahwas kõneles mõnda kurba ja haledad lugu», vt Soonlepp 1913, leht 7.