Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse. Lk 21:25j
(Teisel Kristuse tulemise pühal.)
Märgid peavad küll eel käima, aga mitte ainult Jeruusalemma, vaid kogu maailma kohta. Jüngrid teadku, et Kristuse riik ei ole sellest maailmast, et maailm kiusab ja rõhub Kristust, Tema evangeeliumi ja kirikut kuni otsani. Ja need märgid peavad olema sellised, mis ei tõota ega tähenda Jumala kirikule maa peal ja selles elus ajalikku rahulolu, rahu ja rõõmu, vaid nad peavad näitama, et tal siin kurjas maailmas peab olema palju suuri ja raskeid kannatusi ning hirmu, ja et neid mitte üksnes maailm taga ei kiusa, kus nad on ilmliku kaitse ja abita, vaid et neid kõige enam rõhutakse üldises karistuses, mida Jumal saadab maailmale. Nii võidaks arvata, nagu tahaks Jumal neid täiesti maha suruda. See on selleks, et nad õpiksid ja kogeksid, et nad sugugi ei loodaks sellele maailmale ja tema valitsusele, elule ja varandustele. Nad peaksid seda ja meeles pidama, et selles elus läheb kord-korralt ikka kitsamaks, eriti viimasel ajal, kui kohutavad karistused ja hävingud maailmas võimust võtavad.
Esiteks nimelt seepärast, et kirik teaks: sellised märgid ja karistused nende eest ei juhtu mitte kogemata, nagu arvab nurjatu maailm, vaid need on Jumalalt tõotatud palgaks põlguse ja kõigi pattude eest. See on ka täitunud. Neist peab ka nähtama Jumala tõsist ja kohutavat viha pattude pärast, mis eriti viimasel ajal kasvavad ikka suuremaks ja võimsamaks, nii et maailm lõpuks kindlasti hävib ja hukkub.
Teiseks peame teadma, et nende karistuste all kannatab ka Jumala kirik siin maa peal. Karistused rõhuvad teda koguni veel enam kui teisi, kui tal on pealegi patte. Jumal tahab kõige enam, et Tema kirik tunnetaks, kui suur ja kohutav on Tema viha patu vastu. Et kirik elaks ainult kartuses ja alandlikkuses Tema ees ja seda enam õhkaks armu järel. Kolmandaks peame ka sellest lohutusest kindlasti kinni hoidma, et Jumal ei tõuka eemale oma kirikut ja neid, kes Tema poole pööravad, kuigi Ta neid laseb kannatada samu ahastusi ja kuigi neid hirmutatakse ehk enam kui teisi inimesi.
See on tõsi, et Jumal näitab oma kirikule neid märke ja laseb tal karistusi näha ja tunda. Kuid Ta teeb seda selleks, et see manitseks teda ka kahetsusele ja et kirik ei põlgaks koos teistega Tema viha; teiseks, et ta teaks: siin maa peal selles elus peab alati olema risti ja häda all, nii et ta saab pattude vaenlaseks ja igatseb ühte teistsugust elu, kus lakkavad kõik patud ja kurjus; et ta sellises viletsuses oma Issandat hüüaks ja õhkaks lunastust. Siiski peavad olema kõik need märgid Jumala kirikule ka lohutuseks, nägemiseks, et Jumal sellega jumalakartmatut maailma ähvardab. Kindlasti tuleb ka kohus, kus jumalakartmatud vastu võtavad oma igavese karistuse ja piina. Neid aga päästab Lunastaja, Jumala Poeg, ja viib nad igavesse rõõmu.
Martin Luther. Kodujutlused. Tallinn, 1936, lk 10, 11, 15 (lühendatult).
