Ameerika Ühendriikidest tuleb viimasel ajal murettekitavaid uudiseid. Mida sellest kõigest arvata ja kuidas kristlased peaksid toimuvasse suhtuma? Meie Kirik vahendab usutluse toimetuse liikme Enn Auksmanniga, kes teenib Los Angelese piirkonna eestlasi.
Portaali Meie Kirik «USA toimetuse juhataja» Enn Auksmann – teenid juba mitu head aastat Los Angelese eestlasi. Milline on olukord seoses koroonapandeemiaga koguduste jaoks? Kas Californias sai jõule kirikutes tähistada?
Alates möödunud aasta märtsikuust on Los Angelese Eesti kogudus pidanud kirikus ainult ühe jumalateenistuse, nimelt juulikuus, mil korraks tundus, et asjad on läinud paremaks. Kogu ülejäänud aja oleme pidanud läbi ajama videosalvestatud jutluste ja jumalateenistustega, mida on võimalik vaadata ja kuulata interneti vahendusel.
Kuna Eesti kogudus kasutab jumalateenistuse läbiviimiseks Los Angeleses asuvat läti kirikut, oleme allutatud Los Angelese maakonnas kehtivatele piirangutele, mis on rangemad Orange’i maakonnast kehtivatest, kus ma oma perega elan. Kuni detsembri keskpaigani oli Los Angeleses lubatud jumalateenistusi pidada ainult vabas õhus, kuid viimastel nädalatel on lubatud kasutada ka kirikuhooneid. Põhjuseks ei ole mitte olukorra leevendumine, vaid see, et ülemkohus leidis, et senised piirangud ei ole kooskõlas Ameerika põhiseaduses tagatud usuvabadusega. Eesti koguduse juhatus on otsustanud siiski mõnda aega veel oodata, kuna enamus koguduseliikmeist on eakad inimesed, kelle tervise ohtu seadmine võib tuua kaasa ränki tagajärgi. Pealegi peab enamus kirikulisi võtma jumalateenistusele tulekuks ette päris pika, mõni koguni paaritunnise autosõidu.
Kahjuks on piirangud toonud kaasa ka selle, et mul ei ole olnud peaaegu üldse võimalik külastada neid koguduseliikmeid, kes seda kõige rohkem vajaksid: neid, kes elavad vanade- ja hooldekodudes ning viibivad haiglas. Möödunud jõululaupäev tõi kaasa ka esimese ametlikult koroonaviiruse tõttu surnud eestlase Lõuna-Californias. Tema matusetalitus, mis on võimalik läbi viia ainult haual, toimub sel reedel. Ka matuseliste arv on ametlikult piiratud (vist kümnega, kui ma ei eksi), kuid tegelikult saavad talitusel osaleda siiski rohkemad – nad peavad lihtsalt üksteisest võimalikult kaugele hoidma.
Koguduseliikmed on olnud tänulikud videojutluste eest, kuid me kõik ootame varasema elukorralduse juurde tagasipöördumist. See puudutab ka muid siinse eesti kogukonna tegevusi, milles olen koguduseõpetajana samuti kaasas olnud: täienduskooli, seenioride igakuised kooskäimisi, kooriharjutusi ja muud selletaolist. Olen tuleviku osas päris murelik, sest kardan, et kui paus liiga pikaks kujuneb, on varasema küllaltki aktiivse elu taastamine kui mitte päris võimatu, siis kindlasti äärmiselt keeruline.
Kas usuvabaduse säilimise küsimus pandeemia ajal on USA kristlaste jaoks oluline teema?
Vastus on lihtne ja lühike: jah. Paljud kirikud ja kogudused nii Californias kui mujal Ameerika Ühendriikides on olnud üsna aktiivselt võimude poolt kehtestatud piirangute vastu ning viimased kuud on toonud mitmeid olulisi kohtuvõite. Mõeldes Ameerika Ühendriikide rajamisele ja iseseisvumisele on täiesti arusaadav, miks kõige olulisemateks õigusteks ja isegi ühiskondlikeks väärtusteks on siin peetud usuvabadust, relva omamise õigust ja sõnavabadust: need kõik on siinse arusaama kohaselt vaba inimese tunnusteks. Tegelikult, vaadates kasvõi eesti rahva ajaloole, tuleb tunnistada, et see ei peaks nõnda olema ainult ameeriklaste arusaama järgi – mõtleme kasvõi sellele, mida tõi endaga kaasa nõukogude okupatsioon ja milliseid võtteid kasutati rahva alistamiseks: inimestelt võeti ära nii usu- ja sõnavabadus kui ka relvad.
Siinkohal on oluline toonitada, et kõiki neid vabadusi mõistetakse Ameerikas traditsiooniliselt üksikisiku, mitte mingite ühiskonnagruppide õigustena. See tähendab, et vastupidiselt viimastel aastakümnetel levinud arvamusele ja tihti isegi praktikale ei ole Ameerikas prantsuse stiilis riigi ja religiooni lahutatust – on vaid põhiseaduses sätestatud keeld kehtestada riigireligiooni. Usuvabadus, nagu ka sõnavabadus ja relva omamise õigus, on individuaalsed ning samuti nagu usuvabadus vastanduvad ka teised vähemalt teataval määral riigivõimule: riigivõim ei tohi piirata ühegi inimese eneseväljendamise vabadust. Ning igal inimesel peab olema õigus omada relva mitte niivõrd enda kaitsmiseks teiste üksikisikute (kurjategijate), vaid eeskätt riigivõimu omavoli eest. Tuleb tunnistada, et see fundamentaalne arusaam on ka paljudel ameeriklastel kaduma läinud, aga kindlasti on siin palju sellist, millest ka eestlastel oleks õppida – eeskätt see, kuidas teadvustada ennast tõeliselt vaba inimesena.
Ameerika poliitilise elu sündmused on praegu maailma tähelepanu keskmes. Küsin kõigepealt selle kohta, kas presidendivalimiste tulemuste võltsimise kahtlus on sinu hinnangul USA ühiskonnas laialt levinud või on see aktuaalne rohkem Trumpi veendunud toetajate jaoks?
Enamus inimesi, kellega olen neil teemadel vestelnud, väljendavad teatavat usaldamatust nii Ameerika valimissüsteemi kui valimiste praktilise läbiviimise suhtes. Eeskätt on paljudele arusaamatu see, kuivõrd erinevad on erinevates osariikides kehtivad reeglid ning kui suvaline on paljudes paikades valimistel osalevate inimeste isiku tuvastamine. Aga kahtlemata räägitakse viimaste valimiste puhul varasemast kordades rohkem ka teadlikest valimispettustest, mille olemasolusse usub avaliku arvamuse küsitluste põhjal mitte ainult enamus vabariiklaste, vaid ka ligi veerand demokraatide pooldajatest.
Donald Trumpi veendunud toetajatest on arvatavasti ligi sada protsenti veendunud, et valimistulemus on võltsitud. Selles küsimuses selget seisukohta võtmata – kuna viimselt on ju valimistulemused alati pelgalt usuküsimus (seni, kuni mul pole võimalik isiklikult kõiki hääletussedeleid kontrollida), nimetan lihtsalt, et ma pole vastusena võltsimissüüdistustele kuulnud ühtegi veenvat kinnitust, et need oleksid alusetud. Pigem on kõik katsed valimistulemust vaidlustada lükatud tagasi mitmesuguste formaaljuriidiliste põhjendustega. Paraku ei aita ka Eesti poliitikast tuntud JOKK üha teravnevat vastasseisu mitte kuidagi leevendada
6. jaanuaril tungis Trumpi toetajatest koosnenud rahvahulk Kapitooliumi ja segas valimistulemuste kinnitamist. Meie peavoolumeedias kujutati seda enneolematu märatsemisena ja vaat et riigipöördekatsena. On tõmmatud paralleeli 1990. aastaga, mil Eesti iseseisvusliikumise suhtes vaenulik rahvamass Toompea lossi tungis. Kuidas kohalikus meedias juhtunut kajastatakse ja mida sellest arvatakse?
Ameerika meediat valitsevad eeskätt suured telekanalid ja mõned suured ajalehed. Enamus neist kipub kalduma vasakule ja kasutab seetõttu pealinnas 6. jaanuaril toimunut konservatiivide ja eriti Donald Trumpi ning tema toetajate ründamiseks. Vaatamata sellele, et kõik konservatiivsed arvamusliidrid, sealhulgas president Trump ise, ning ka parempoolsed meediaväljaanded, on vägivalla ja märatsemise rangelt hukka mõistnud (suurel määral üsna erinevalt sellest, kuidas vasakpoolsed reageerisid suvisele oma poolehoidjate märatsemisele). Mul puudub ülevaade, kas Eesti meediaväljaanded on toonud esile tõsiasja, et Kapitooliumil vägivallatsenute hulk oli õigupoolest väga väike võrreldes tuhandete rahumeelsete meeleavaldajate arvuga, kes olid tulnud Washingtoni Donald Trumpi toetuseks meelt avaldama. Ameerikas on mõned meediakanalid seda siiski nimetanud.
Donald Trumpi ametiajal said kristlased nn kultuurisõdadest veidi hinge tõmmata. Mida on kristlastel oodata või karta Joe Bideni administratsioonilt?
Joe Biden on korduvalt rõhutanud, et ta on praktiseeriv katoliiklane. Paraku ei ole tema poolt viimastel aastakümnetel teostatud poliitika ja eriti valimiste eel väljendatud põhimõtted kuidagi ühitatavad katoliku kiriku sotsiaalsete ja kõlbeliste arusaamadega. Pigem on Joe Biden läinud kaasa nn progressiivse liikumisega, toetades ühelt poolt sajaprotsendiliselt nii aborti ja kõikvõimalikke seksuaalsust ja sooidentiteeti puudutavaid uuendusi, teiselt poolt aga nõudes ennist loetletud traditsiooniliste alusõiguste, sealhulgas ka usuvabaduse piiramist. Viimast ta kindlasti otseselt ei tunnistaks, küll aga on ta nagu valdav osa demokraatlikust parteist läinud kaasa mõtteviisiga, mille kohaselt üksikisikutel ei ole õigust lähtuda kõiges oma usulistest veendumustest, kui need võivad sattuda vastuollu teatavate ühiskondlike «väärtustega» (mõtelgem näiteks rünnakutele pagarite vastu, kes on oma usule viidates keeldunud küpsetamast torte teatavate pidude tarvis).
Enamus nn evangelikaalidest, keda ma tean, on olnud üsna häälekad Donald Trumpi poolehoidjad. Sama puudutab ka traditsiooniliste konservatiivsete kirikute liikmeid (näiteks anglikaane – mitte ajada segamini liberaalse episkopaalkirikuga! – ja Missouri Sinodi luterlasi). Seejuures on olnud üsna selge, et see toetus ei ole tähendanud nõustumist kõigi Donald Trumpi isiklike seisukohtadega, tema väljendusviisiga ja ka tema eluviisi või moraalsete arusaamadega. Teda on toetatud eeskätt seetõttu, et ta on väljendanud häälekalt toetust taas neilesamadele ülal nimetatud traditsioonilistele põhiõigustele, mille äravõtmist konservatiivid liberaalide poolt kardavad. Eks lähiaastad näita, kuivõrd see kartus tõeks osutub – küll on taas kord ka viimaste valimiste järel Ameerika kaardile vaadates selge, et territoriaalselt on enamus Ameerikast neis küsimustes siiski veel väga traditsioonilisel seisukohal.
Viimaks, kas USAs tekkinud ühiskondlikku lõhet ja vastandumist õnnestub lähitulevikus mingil viisil leevendada või on karta hoopis selle süvenemist ja kinnistumist?
Vabariiklased, sealhulgas Donald Trump, kes kuni viimase hetkeni kinnitas, et ei lase valimisi endalt varastada ja jätkab presidendina, on nüüdseks kinnitanud, et toetavad võimu rahulikku ja sujuvat üleandmist uuele administratsioonile. See tähendab, et loodetavasti mingit suuremat füüsilist vastasseisu ega isegi nelja aasta tagusega võrreldavat resistance’i karta ei ole. Küll aga ei julge ma prognoosida suhete paranemist, pigem vastupidi. Kardetavasti juhtub nii, et samal ajal, kui konservatiivid üritavad ühelt poolt omaenda ridu korrastada ning teiselt poolt vähemalt väliselt rahu ja üksmeele poole liikuda, jätkavad liberaalsed aktivistid üha innukamalt oma revolutsiooni, mille tegelikku eesmärki ei oska ma õigupoolest päriselt sõnastadagi. Arvatavasti ei ole selleks vähemalt selgelt deklareerituna Nõukogude Liidu, Hiina, Kuuba või Venetsueela taoline sotsialistlik ühiskond. Küll aga on selle aluseks nagu nendegi puhul ekslikud ja jumalavastased arusaamad nii inimese olemusest kui ühiskonnast, sh üksikisiku ja ühiskonna kui terviku või teatavate ühiskonnarühmade vahekorrast.
Ameerika (nüüdseks juba üsnagi kaheldavaks muutunud) õitseng, mis on olnud inimkonna ajaloo kontekstis üsnagi märkimisväärne ja ainulaadne, on oma edasiviivat jõudu ammutanud üksikisiku vabadusest, mis on rajanenud tema õigusel uskuda, mõelda ja elada nii, nagu on kohane vabale inimesele, ning püüelda õnne poole ilma, et riigivõimul oleks õigust talle kuigi palju ette kirjutada. Praegu toimuvad arengud suuremas osas läänemaailmast kipuvad paraku täpselt vastupidises suunas viima.
Küllap Jumal oskab viimaks ka sellest midagi head teha, nii ei tuleb Teda usaldada. Nii nagu praegu veel Ameerika rahatähtedelt lugeda võib (kuigi juba on Ameerika ülemkohtusse jõudnud ka nõudmised see lause seal eemaldada, kuna see ahistavat ateistide «siiraid religioosseid veendumusi»).
Küsitles Veiko Vihuri
