Mind ei tee mitte niivõrd kurvaks ega ka ärevaks see, et liberaalid ja nende kristlikud kamraadid – kristlikud liberaalid – on tõusnud tagajalgadele tubli ametivenna Veiko Vihuri vastu, vaid hoopis see, et peaaegu kõigi konfessioonide juhid vaikivad või siis esinevad väga hillitsetud avaldustega.
Vihuri on teinud enne valimisi ära väga tänuväärse töö ning maalinud puust ja punaseks ette, kuidas kristlane võiks, õigemini peaks hääletama, ilma et patustaks piibellike põhimõtete vastu. Ja siis tulevad liberaalsed kristlased musta valgeks ja valget mustaks rääkima, et sooneutraalsuses ning eutanaasias pole midagi taunitavat ja see on lausa normaalne. Kuidas siis nii, et üks ristiinimene väidab üht ja teine teist? Põhjus on selles, et esimene on traditsiooniline-konservatiivne ja teine nn liberaalne kristlane.
Liberaalne kristlane eitab kõike üleloomulikku – Jeesuse neitsistsündi, Tema imetegusid jne, lõpetades Jeesuse ihuliku taevaminemisega – ning jätab Pühakirjast alles vaid selle, mis on piiratud inimmõistusega seletatav. Liberaalne kristlane ütleb, et imet tegevat Jumalat ei ole olemas, ja sellega ulatab ta ateistile oma käe. Kuid uskumata imedesse ei saa olla usku Jumalasse. Liberaalne teoloogia kasutab ilmalikke uurimismeetodeid ja tegeleb järjest uuenevas ajaloolises kontekstis kristliku usu ja õpetuse pideva ajakohastamisega ehk siis Jeesuse õpetuse edasiarendamisega. Ja see edasiarendamine ongi põhjus, miks need traditsioonilisega põrkuvad.
Mida aga Kristus ütleb Tema õpetuse edasiarendajatele, s.t liberaalidele: «Kui keegi neile [Pühakirja sõnadele] midagi juurde paneb, siis paneb Jumal tema peale need nuhtlused, mis sellesse raamatusse on kirjutatud. Ja kui keegi võtab midagi ära selle prohvetiraamatu sõnadest, siis Jumal võtab ära tema osa elupuust ja pühast linnast, millest on kirjutatud selles raamatus» (Ilm 22:18, 19). Karmid sõnad.
Nõnda on liberaalne teoloogia pigem uut liiki religioon, mis kasutab küll traditsioonilist kristlikku sõnavara, kuid annab sellele täielikult uue sisu. Kogu imedest täidetud jumalik maailm saab siin sümboolse tähenduse. Kõige tähtsamaks saab inimese kogemus ja Jeesus on vaid inimlik eeskuju, ei rohkem. Aga kas sääraseid liberaalseid vaimulikke või õpetlasi peab üks tõsine kristlane üldse kuulama? Olen kindel, et mitte. Tõsine ja Jumalat otsiv ristiinimene läheb sinna, kus õpetaja on usklik ja mitte uskmatu.
Ühe juba aastakümnete taguse sarnasest murest kantud kirja leidsin oma bakalaureusetööd tehes EELK Konsistooriumi arhiivist. EELK Tallinna Peeteli koguduse juhatuse kirjas piiskopile aastast 1946 palutakse kohaliku õpetaja äraolemise ajaks määrata tema asetäitjaks «selline sulane, kel on Issanda tunnistus. See, kes praegu on, ei suuda kogudust toita, sest on ise Jumalast kinnitamata hing, mille tõttu kirja pahasti ära seletab. Kogudust ähvardab lagunemine, sest inimesed lähevad tõe toitu mujalt otsima. On lõpmata kahju, kui kodu, kes on lapsi sünnitanud, ei suuda neid elus hoida ja need hiljem surma sisse ja valeõpetuse eksiradadele lähevad». Liberaalide häda ongi selles, et nad mitte ei otsi tõde, vaid nad loovad uut «tõde» ja selles on nad üsna sarnased marksismile.
Liberaalsel teoloogial on oma laastavad tagajärjed. Ei ole üllatuseks, et paljud teoloogiaüliõpilased on katkestanud oma õpingud, kuna nad on stuudiumi ajal oma usu kaotanud, ja selle põhjustajaks on just ülikoolides kultiveeritav liberaalne teoloogia. Hiljuti oli mul jutuajamine sõbraga, kelle esialgne ind õpingutes EELK Usuteaduse Instituudis on tublisti raugenud ja seda just eelmainitud põhjusel. Liberaalse teoloogia hävitustööd Lääne-Euroopas on võrreldud lausa kommunistliku ideoloogia hävitustööga Ida-Euroopa riikides.
Mida siis Vihuri ütles, et liberaalsed kristlased pahandusid? Ei midagi uut. Ta kordas vaid tradistsioonilisi, konservatiivseid kristlikke seisukohti, mida esindab ka Eesti Kirikute Nõukogu (EKN). Pöördumises seiab: «Kristlased ei saa Jumala ilmutusest tulenevalt ilma pattu tegemata hääletada eelseisvatel Riigikogu valimistel ei Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ega Eesti 200 poolt, sest nende erakondade valimisprogrammis on punkte, mis lähevad vastuollu Piibli ja kristliku moraaliõpetusega».
Millised need siis on?
* Reformierakond lubab valitsusse saades vastu võta kooseluseaduse rakendusaktid. See on esimene samm perekonna ja abielu ümberdefineerimiseks. Pühakirjas seisab: «Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks». (1Ms 1:27)
* Eesti 200 lubab seadustada nii homoabielud kui abistatud enesetapu ehk eutanaasia. Pühakirjas seisab: «Sa ei tohi tappa» (2Ms 20: 13).
* Sotsiaaldemokraadid lubavad samuti samast soost inimestele abiellumise õigust.
* Lisaks sellele tasub kristlastel valiku tegemisel arvesse võtta ka, mida ütlevad Parempoolsed oma maailmavaate aluste kirjelduses: «Eesti on ilmalik riik, kus poliitilisi otsuseid ei tehta religioossetest tõekspidamistest lähtuvalt. Me austame usuvabadust ja suhtume lugupidavalt erinevatesse religioonidesse. Usuühingutel peab olema õigus otsustada neile sobiv viis ja koht kooskäimiseks, arvestades Eesti ilmalikku traditsiooni» Eesti ei ole ilmalik riik. Meie põhisedauses öeldakse, et meil ei ole riigikirikut. Konstitutsiooniliselt on Prantsusmaa ilmalik riik, aga mitte Eesti.
Eutanaasiat lubavad ka rohelised.
Pärast kiriklike liberaalide vastulöögile järgnenud mõningast vaikust esines EKN president ja EELK peapiiskop Urmas Viilma EKN seisukohaga, kus ta ütles, et sooneutraalset abielu, eutanaasiat või aborti toetavate erakondade valimisprogrammid on vastuolus kirikute ettepanekutega. Tema sõnul peab iga kristlasest valija Jumalaga palves aru pidades ise selles selgusele jõudma, kas ta teeb mõnda sellist erakonda toetades pattu.
Juba enne Viilma pöördumist oli aga sotside resoluutse seisukoha välja hüüdnud siseminister Lauri Läänemets: «Meie seisukoht on alati olnud selline: kiriku igasugune poliitiline tegevus Eestis on lubamatu, kirik ja poliitika peavad olema teineteisest lahus. Kui see toimub, siis see tuleb viivitamatult lõpetada». Tundub aga siiski olema üks erand: kui selleks tegijaks on sots. Käesolevatel valimistel kandideerib Läänemetsaga samas ringkonnas ka EELK vaimulik Mart Salumäe. Läänemetsa avalduse taustal tundub lausa kohatu, kui kirikuvalitsuse liige, Usuteaduse Instituudi rektor ja Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander soovitab Nõmme elanikel valida riigikogusse sots (Nõmme Sõnumid, 10.02.2023).
Peapiiskop Viilma sõnul tekitas siseminister Läänemetsa väljaütlemine kirikute suunal kõikide kirikujuhtide seas tunde, et kirikutele näidatakse Eestis peagi koht kätte ja ta päris viimaselt aru. Omavahelises vestluses olla Läänemets öelnud, et antud kommentaar puudutanud vaid Moskva Patriarhaadi Õigeusukiriku tegevust, kelle metropoliit kavandanud palvetamist koos Eestimaa Ühendatud Vasakpartei kremlimeelsete liitlastega, mitte aga teisi Eestis tegutsevaid kirikuid. Kuid avalikkusele jäi see välja ütlemata. Ja see väljaütlemata jäämine on iseenesest väga kõnekas, palju häälekam, kui küsimise peale antud vaikne vastus.
Ka on peapiiskop koostanud ristiinimese labürindi, milles ta teeb põhjaliku ülevaate erakondade valimislubadustest. Ma ei hakka siinkohal seda ümber jutustama, igal huvilisel on sellega võimalus ise tutvuda. Minu isa ütles ikka, et hea lubamine pidi sandi ka ukse tagant ära ajama. Nii on nende lubamistega. Lubadusi on jagatud kolmkümmend aastat ja kui need kõik täidetud, elaks me juba mõnda aega maises paradiisis.
Kõige märkimisväärsem neist on muidugi Reformierakonna lubadus aastast 2006, jõuda viieteistkümne aastaga viie jõukama Euroopa riigi hulka. Lubadustest kõnekam on vaadata hoopis, mida erakonnad, kes valitsuses olnud, ära on teinud. Võtame vaid mõned viimased. EKRE, Keskerakonna ja Isamaa koalitsioon ajal rajati haiglate ja hooldekodude kaplanaat aastal 2020.
2021. aastal lammutas Keskerakond, kui korruptsioonikahtlustuse saanu valitsuse ja lasi sellega põhja abielureferendumi. Kuid juba mõne päeva pärast ei näinud ta mingit probleemi heita ühte Reformierakonnaga ja pisut hiljem likvideerida sõjaväekaplanaat. Tänavu toimus Reformierakonna, Isamaa ja sotside valitsuse kaitseväe paraad esmakordselt Eesti Vabariigi ajaloos ilma Jumala sõnata. Need on kõik kõnekad faktid, millega tuleks arvestada.
Mina ei saa nõustuda väitega, et ei ole patusemaid erakondi kui teised. On küll ja see ilmneb selgelt maailmavaatest, mis lähevad teravasse vastuollu kristliku moraaliga. On olemas teatud asjad, mida Piibel taunib, ja me peame endalt küsima, kas üks või teine valimislubadus läheb sellega vastuollu või mitte. Meie valikutel on tagajärjed. Ei saa unustada ka seda, et me ei vali mitte isikut, vaid erakonda. Mõne muidu «toreda» inimese seljataga võib olla partei, mille valimislubadus ei ühti meie usutunnistusega. Nõnda on minu soovitus kirikurahvale mitte valida neid inimesi ja erakondi, kes vastanduvad kristlike normidega, sest ka nende valikute eest tuleb meil kunagi vastust anda ja seda mitte inimeste ees, vaid Jumalariigis.
Toivo Treiblut on EELK õpetaja reservis