Millisest kohast Kirjas heebrealastele leiame kristliku liturgia? Või teravamalt küsides: kuskohas on seal Püha Missaohver?
Võime leida ilmselgeid tõendeid kristlikust jumalateenistusest ja Missast muudes Uue Testamendi osades – mõeldagu kasvõi paasasöömaaja transformatsioonile, millest jutustavad sünoptilised evangeeliumid, kiituslaulu laulmisele Viimase Õhtusöömaaja lõppedes, leivamurdmise motiivile Luuka evangeeliumis ja Apostlite tegudes, püha Pauluse sedastusele korintlastele, et ta annab neile edasi püha riituse, mille ta on ise saanud ja mis puudutab Issanda Ihu ja Vere eristamist meile antud muust toidust ja joogipoolisest, kui me ei taha patustada meie ees kohaloleva reaalsuse vastu, samuti Ilmutusraamatu ekstravagantsele liturgilisele sümbolismile, mis annab oma varjatud sõnumit edasi varakristlastele tuttavaid jumalateenistuslikke märke kasutades.[1]
Kontrastina paneb Kiri heebrealastele niivõrd tugevalt rõhku selle seletamisele, kuidas Kristuse, uue ja igavese Ülempreestri, ainulaadne ohvrisurm on meid vabastanud Vana Lepingu loomaohvrite tühisest kordamisest, et me võime leida end imestamast, kas siin on jäänud veel üldse ruumi mingisuguselegi ohvrile, mingisuguselegi religioossele kultusele või ohvrirituaalile või preestriametile. Näib, nagu oleks meie Issand lihtsalt juba teinud kõik, ühekorraga ja jäädavalt, jättes meile lihtsa ülesande jääda istuma ning aktsepteerida, et ta on seda teinud ja me oleme päästetud oma usu läbi Temasse.
See on ehk ahvatlev lähenemisviis nende jaoks, kes ei ole asja üle kuigi palju mõtisklenud. Kuid sellega on seotud ilmselged probleemid. Esiteks tähendab tõsiasi, et meie Isand on toonud täiusliku ohvri, üksnes seda, et Tema ise on täitnud kõik nõuded, et olla Jumalale täiuslikult meelepärane. See ei tähenda (vähemalt ei pea tähendama), et igaühel meist oleks sellest teost koheselt kasu, näiteks sel viisil, et meiegi oleme Jumalale meelepärased. Et ühe isiku poolt meist sõltumatult sooritatud teost kasu saada, selleks peab see tegu saama kuidagi meie teoks; see tuleb mingil mõtestatud viisil teha meie omaks, kui soovima saada osa selle viljast. Kristuse meelepärasus Jumalale peab saama meie meelepärasuseks Jumalale.
Teiseks on Jeesus juba lõpetanud oma elutöö, Ta on teinud selle, mille teostamiseks Jumal Ta maailma saatis, ning naasnud Isa kirkusesse (õigemini, Ta on ülendanud oma inimloomuse selle jumaliku kirkuse täielikku osasaamisse, millest Tema kui Poeg pole iial lahkunud). Meie aga, kes elame praegu, oleme alles teel. Me ei ole oma võidujooksu veel lõpetanud ja me oleme endisel kaugel isamaast. Meie ise võlgneme midagi Jumalale, kes on meid loonud ja lunastusele kutsunud: me võlgneme Talle oma mõtted, oma tahte, oma head teod, oma elu, kogu oma olemise; me võlgneme Talle oma usu, oma palved, oma jumalateenistuse – lühidalt öeldes, omaenda südamete ohvrikstoomise. Selleks, et olla kristlased teos ja mitte ainult nime poolest, peame tegema, mida Kristus tegi – me peame surema Ristil koos Temaga. Rõõmusõnum ei ole mitte see, et me ei pea midagi tegema, vaid et Kristus on kõik juba täiuslikult teinud ning andnud meile selge ja kättesaadava tee selleks, et Tema töö võiks saada meie omaks.
Kui tohime üldistavalt öelda, mida tähendab elu kristlasena, siis see Kristusega rõivastumine. See on Kristuse elu elamine Tema armu varal (mis, tulles meie juurde Tema jumaliku hinge kaudu, muudab meid Tema kui Jumala Poja sarnaseks), ning Kristuse vooruste teostamine eesotsas armastuse ja Jumala austamisega.
Armastuse voorus on kõigile tuttav ja sellest räägitakse sageli, kuid meie päevil on haruharva kuulda arutelu Jumala austamise (religiooni) vooruse üle. Ometi pühendab püha Aquino Thomas sellele voorusele ning temaga kaasnevaile seesmistele ja välistele tegudele üllatavalt pika käsitluse Summa theologiae teises osas, kus see võtab muljetavaldavalt enda alla 71. artiklit.[2] Võib-olla on see üllatav üksnes moodsatele kristlastele, kes mõtlevad, et kui oleme öelnud “usk, lootus ja armastus”, siis oleme sellega katnud kõik, mida vaja. Mille me aga unustame, on see, et inimesel kui loodul, kui mõistuslikul hingel, on kaasasündinud kohustus austada Jumalat Tema poolt määratud viisil ning olla Talle meelepärane; et see on üks õigluse nõudeid, et püüame oma parimate võimaluste kohaselt anda Jumalale, mida me Talle võlgneme, ning et meie, Aadama surelikud ja langenud lapsed, oleme teatud viisil määratud läbikukkumisele, kui me ei ühenda ennast Jumala austamise vooruse teostamisel Kristusega, kuna see on mitte üksnes igal viisil täiuslik, vaid ülevoolavalt külluslik, ületades kaugelt kõik, mida ükski loodu võiks iial Jumalale pakkuda. Põhjuseks on see, et Ta ei ole mitte pelgalt loodu, vaid inimene, kes on Jumal, inimene, kelle olemus ehk esse on olla Jumal.[3] Võib öelda, et Jeesus Kristus on täitnud ühekorraga ja jäädavalt kõikvõimalikud Jumala austamise vooruse nõuded, nii et kogu mõistuslike olendite universum võiks jäädagi selle ülejääke nautima.
Võtmeküsimuseks on see, et nad peavad sellele pidusöömaajale tulema: neil on vaja täita ülesanne, mis seisneb selles, et võtta see, mida Kristus on teinud, ning teha see enda omaks – loomulikult Tema abiga –, nii et, nagu ütleb püha Paulus, “ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus” (Gl 2:20). Püha Paulus oleks võinud sama tõelevastavalt ütelda: “See ei ole mina, kes armastab, vaid Kristus armastab minus; see ei ole mitte mina, kes Jumalat austab, vaid Kristus, kes austab Teda minus.” Nii rääkides ei eita Paulus, et me jätkame elamist, armastamist ja Jumala austamist omaenda seesmise algega, omaenda tõelise olemusega ühes sellega kaasneva välise varustusega.[4] Ta rõhutab, et meisse on poogitud veel üks alge, see on meie sisse istutatud, päris meie hingepõhja, kus arm teeb meie mõistusliku olemuse täiuslikuks, nii et seda, mida me teeme oma loomupärastest seesmistest algetest lähtudes,[5] me võime nüüd teha ka lähtudes Jumalast, koos Temaga ja Temale suunatuna. Kõige iseloomulikum arusaam katoliiklikus doktriinis Jumala armust on justnimelt see veendumus, mis järgib püha Peetruse teise kirja õpetust, et Jumal annab inimesele reaalselt ja tõeliselt osa omaenda pühadusest, muutes meid seestpoolt väljapoole ja tehes meid, mitte näiliselt või juriidiliselt, vaid olemuslikult ja tegelikult, omaenda armastatud lasteks, filii in Filio. Nagu püha Peetrus ütleb:
Armu ja rahu saagu teile rohkesti Jumala ja Jeesuse, meie Issanda tundmise kaudu! Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks. (2Pt 1:2–4)
“Jumaliku loomuse osalised”: see tähendab muuhulgas, et oleme üles äratatud istuma koos Kristusega taevases olukorras,[6] varustatuna tegema Jumal-inimese tegusid, olles valmistatud ja valmis ühinema taevase Jeruusalemma täiusliku jumalateenistusega, haavatud Talle lakkamatu eestpalvega, võidutseva Kiriku lõpmatu ülistusega.
Kust me leiame need imelised tõed Kirjas heebrealastele? Või teisiti küsides: kuidas käsitleb Heebrea kiri Jumala austamise voorust, iseäranis armulaua mõttes, mille seoses seda tuleb teostada? Koht, mida vaadata, on 13. peatükk, mis sisaldab rikkalikku õpetust kristliku elu ohvrimõõtmest ning selle suhtest Kristuse, meie Päästja, lunastustöösse. Vaatame hoolikalt läbi Heebrea 13:9–16. Ma loen kõigepealt terve lõigu ning vaatlen seda seejärel osade kaupa.
9 On hea, kui süda kinnitatakse armu läbi ja mitte ettekirjutustega toitude kohta, neist ei ole olnud kasu nende täitjatele.
10 Meil on altar, millelt süüa ei ole meelevalda nendel, kes peavad teenistust
11 Sest nende loomade kehad, kelle vere ülempreester viib ohvriks patu eest kõige pühamasse paika, põletatakse ära väljaspool
12 Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat.
13 Mingem siis Tema juurde väljapoole leeri, kandes Tema teotust.
14 Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.
15 Viigem siis Tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab Tema nime tunnistajate huulte vilja.
16 Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!
Võtame esimesed neli salmi:
9 On hea, kui süda kinnitatakse armu läbi ja mitte ettekirjutustega toitude kohta, neist ei ole olnud kasu nende täitjatele.
10 Meil on altar, millelt süüa ei ole meelevalda nendel, kes peavad teenistust telgis.
11 Sest nende loomade kehad, kelle vere ülempreester viib ohvriks patu eest kõige pühamasse paika, põletatakse ära väljaspool leeri.
12 Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat.
P. C. Yorke seletab: “Preester, ohver ja altar kuuluvad kokku ja seepärast, kui püha Paulus ütleb, et esimestel kristlastel oli altar, siis annab see mõista, et neil oli ka ohver ja preester.”[7] Tekstis kasutatakse olevikku: meil on altar, millelt meil on meelevald (või õigus) süüa, vastandina neile, kes järgivad nüüdseks ületatud Moosese ohvriseadust ja panevad oma lootuse selle loomohvritele. Need, kellel on osa uuest altarist, kinnitavad oma südameid armus ega otsi abi vanale altarile iseloomulikest põletusohvritest. Aga selle asemel, et ohvrit täielikult kaotada, läheb kiri hoopis teist teed, kinnitades, et Jeesus imiteerib loomohvreid, kannatades väljaspool väravat, nii nagu loomade kehad põletatakse väljaspool leeri.[8] Veelgi enam, just nii, nagu ülempreester toob loomade vere pühimasse paika, lootusega pattude andeksandmisele, nii pühitseb ka Jeesus, ühtaegu nii ülempreester kui ohver, rahva omaenda verega, saavutades täieliku pattudest lahtimõistmise. Tekst on tinglikus kõneviisis: et Jeesus võiks pühitseda rahvast, andes mõista, et nende pühitsemine on veel käimas, see tuleb veel lõpule viia nendes, kes, omades ligipääsu altarile, söövad selle ohvrist.
Seda tehes osaleme meie Issanda kannatustes ja surmas, nagu tekst edasi minnes ütleb:
13 Mingem siis Tema juurde väljapoole leeri [see tähendab Kolgatale], kandes Tema teotust [s.t osaledes Tema täielikus eneseandmises].
Pangem tähele tungivat tooni: on midagi, mida me peame nüüd ise tegema – peame minema välja et Kristusega kohtuda. Kus Ta on? Kiri ütleb meile, et peame Teda otsima taevasest Jeruusalemmast, mida kirjeldatakse elavas liturgilises keeles, mis meenutab Johannese Ilmutusraamatut.
See rida viitab selgelt sellele, mida autor oli öelnud eelmises peatükis:
22 Vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde,
23 esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde,
24 ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest.
Jeesust näidatakse siin kui seda, kes on Uue Lepingu vahemees – Tema vahendustöö ei ole lõppenud ega lõpe iialgi. Uus Leping Tema veres ei ole minevikusündmus, vaid lunastatud hinge pidev seisund või olukord: Tema “piserdamisveri” (see meenutab Vana Lepingu rituaalset toimingut, mille kaudu rahvas tuli märgistada ohvriverega, et ta võiks ohvri viljast osa saada, justkui saaks selle veri nende omaks) kõneleb paremini kui Aabeli oma. See kõneleb just praegu ja igavesti. Mis see Kristuse Vere salapärane “kõne” ka iganes oleks, see on jätkuv kõnelemise akt, mis meid katab, tervendab, ülendab ja jumalikustab. See on elava Sõna eluandev sõna, mis on valatud välja Tema südamest. Selle epistli sisutihedas keeles öeldakse meile, et kristlik jumalateenistus on viis, kuidas siseneda, isegi praegu, igavesse linna, inglite ja esikpoegade koguduse pidulikule kokkusaamisele, et meile antaks jätkuvalt osa Talle Vere väest ning me võiksime seda vastu võtta.
Järgneb kõrgpunkt, salm 15:
15 Viigem siis Tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab Tema nime tunnistajate huulte vilja.
See on sama hea, kui öelda: kuna kõik need asjad on õiged, siis ohverdagem nüüd Kristuse kaudu (või ‘läbi’) Jumalale sacrificium laudis, kiituseohver. Kristus ise ohverdab juba seda kiituseohvrit ning meie saame selles osaleda. Velgi enam, meil tuleb seda teha alati: see on tegevus kogu meie eluks, mitte ühekordne ettevõtmine. Pangem ka tähele, kuidas püha Pauluse selgituse kohaselt on sacrificium laudis “Tema nime tunnistajate huulte vili”. Ohvrit ei võrdsustata suulise tunnistusega, vaid öeldakse, et see on Jumala nime tunnistamise või tunnustamise ihuliku teo vili. See võib meile ütelda, et esmalt peab olema seesmine usutegu ning teiseks selle usu välispidine väljendus, enne kui on võimalik tõeliselt kiituseohvrit ohverdada.[9] See teeb “kiituseohvrist” midagi muud kui lihtsalt suulise ohvri.
Enne, kui jätkan Heebrea 13:15 eksegeesiga, tahan juhtida tähelepanu reale Vana Testamendi salmidele, mis kasutavad väljendit sacrificium laudis või midagi üsna sarnast. “Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused!” (Ps 50:14) “Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au, ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha Jumala päästet!” (Ps 50:23) “Ja ohverdagu tänuohvreid ning jutustagu tema tegusid hõiskamisega!” (Ps 107:22) “Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime.” (Ps 116:17) “Suitsutage hapnenust tänuohvrit ja kuulutage välja vabatahtlikud annetused, tehke need teatavaks! Sest seda te armastate, Iisraeli lapsed, ütleb Issand.” (Am 4:5) “Aga mina tahan ohverdada sinule tänulaulu kõlades. Mida olen tõotanud, seda täidan! Issanda käes on pääste!” (Jn 2:10) “Sa oled ju halastanud nende kahe üksiklapse peale. Luba neil Sind veelgi enam õnnistada ja Sulle ning oma tervise eest kiituseohvrit ohverdada, et teaksid kõik rahvad, et Sina oled ainus Jumal kogu maailmas.” (Tb 8:19 Vulgata)[10]
Mis mind selliste Vana Testamendi salmide puhul hämmastab, on see, kui sageli ja täielikult on nende keelepruuk kasutusel ajaloolistest kristlikes liturgiates, põimituna sügavalt nende kangakoesse. Siin on kolm paljudest näidetest: piiskopist usutunnistajate vespri lühike responsorium (“R Issand on ta valinud * preestriks endale. Issand on ta valinud. V Tooma talle kiituseohvrit. Preestriks endale. Au olgu Isale. Issand on ta valinud.”[11]); Os justi missa palve ohvriandide kohtal (“Me ohverdame Sulle, oh Issand, Sinu pühakute auks selle kiituseohvri, mille läbi me usume end saavat vabaks nii praegusest kui tulevasest kurjast.”[12]); surnutemissa ohvrisalm (“Me ohverdame Sulle, oh Issand, kiituseohvreid ja -palveid: võta nad vastu nende hingede eest, keda me sel päeval meenutame. Oh Isand, luba neil minna surmast ellu, nagu oled tõotanud Aabrahamile ja tema soole.”[13]).
Seepärast on ülimalt mõistlik eeldada, et Heebrea 13:15 kõneleb kaudselt missaohvrist,[14] mida on esimestest sajanditest peale kutsutud nimega sacrificium laudis, nagu näeme ühes kõige iidsematest anafooridest, Rooma kaanonis, palves, mida tuntakse elavate meenutamisena:
Memento, Domine, famulorum famularumque tuarum N. et N., et omnium circumstantium, quorum tibi fides cognita est et nota devotio: pro quibus tibi offerimus, vel qui tibi oferunt hoc sacrificium laudis, pro se suisque omnibus: pro redemptione animarum suarum, pro spe salutis et incolumitatis suae: tibique reddunt vota sua aeterno Deo, vivo et vero.
Issand, meenuta oma sulaseid N. ja N. ja vaata kõigi siinviibijate peale; Sina tead nende usku ja hardust, kelle eest me selle kiituseohvri toome ning kes toovad selle lunastuse ja igavese õndsuse lootuses iseenda ja kõigi omaste eest. Sinule, igavesele, elavale ja tõelisele Jumalale pühendavad nad oma palved ja ohvriannid.[15]
Me teame, et selleks, et sakrament oleks kehtiv, peab olema õige intentsioon (seesmine element) ja õige mateeria (väline element). Nagu paljud teised missapalved, mida võiks vaadelda, nii väljendab ka Memento seda kahetist nõuet, nimetades “usku”, mis on peamine seesmine voorus, ja “hardust”, mis on üks Jumala austamise seesmistest aktidest, mille läbi inimene allutab end täielikult Jumalale; Aquino Thomase sõnastuse kohaselt on hardus “tahe anda iseennast meelsasti selle tarvis, mis on seotud Jumala teenimisega”.[16] Jumal üksi näeb usku ja hardust. Aga seal on ka väline akt, mis on nähtav kõikidele ning seisneb leiva ja veini ohverdamises, mis ohvriotstarve määratletakse nii Memento’le järgnevate konsekratsioonisõnadega kui ka etteulatuva ohvriandide toomisena offertoriumi-riituses.
Nicholas Gihr on meile jätnud suurepärase meditatsiooni selle palve üle:
Preester ja usklikud ohverdavad Issandale kiituseohvri, mis on nüüd altaril valmis seatud (hoc sacrificium laudis). Missa on lõpmatult täiuslik kiituse- ja austuseohver, mille me toome Kõigekõrgema auks. Kui tark Siirak meid manitseb: “Kiitke Issandat, ülendage Teda kõigest jõust; Tema on ikkagi veel suurem! Ülendage Teda suurema jõuga, ärge väsige: eesmärki ei saavuta te ometi.” (Srk 43:30), siis võime julgelt ja rõõmuga vastata: siin, sellel altaril, ohverdatakse Jumalale kiituseohver, mis on Tema suurust väärt, kuna see on lõpmatu ja jumalik, sest see on Tema ainusündinud Poja ohver. Kui Issand rajas maa, siis hõiskasid hommikutähed üheskoos ja kõik Jumala pojad [inglid] tõstsid rõõmukisa (Ii 38:4.7), kuid kõigi taevavägede kiituslaul ei ole võrreldav selle ülistuse, austuse ja kirkusega, mis tõuseb taevasse sellelt altarilt. Armulaua kiituseohvri läbi on Issanda nimi kiidetud “päikesetõusust loojakuni” (Ps 113:3).[17]
Võime kokkuvõttes öelda, et sacrificium laudis sisaldab sõnalist ülistust, kuna mõistuslik ohvritoomine kaasab alati ka sõna. Kuid Roomlastele 12:1 öeldakse meile, et meie “”mõistlik jumalateenistus” tähendab oma ihude toomist “Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks”, ja Heebrealastele 12:24 ütleb, et Jeesuse veri kõneleb. Ihu ja vere ohverdamine on Logose ohverdamine.[18] Jeesus sai meie Vahemeheks, võttes omaks liha ja vere, seepärast peame meie võtma oma Tema liha ja vere, et Temaga koos taevasse minna: “Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – selle tee on Ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma liha kaudu.” (Hb 10:19–20) See tekst sunnib meid sõna otseses mõttes küsima, “kuidas see võiks ilmaski toimida”. Vastuse annavad ennekõike Johannese 6 ja 1. Korintlastele 11:23–29, mis on Heebrea 10, 12 ja 13 valguses äärmiselt kõnekad. Oma armastuses meie vastu annab meie Issand, olles avanud tee taevasse oma liha eesriide kaudu ja oma vere hinnaga, meile neist mõlemast osa Püha Armulaua ohvrisöömaajal.
Viimane salm, mida kommenteerida, on salm 16:
16 Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!
See salm võtab ületamatu täpsusega kokku selle, mida Kristus ise tegi. “Ta käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli Temaga.” (Ap 10:38), ja Ta tegi meid oma armuandide osaliseks: “Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt.” (Ef 4:8) Meie osalemine Kristuse ohvris, et see oleks seda väärt, peab kandva vilja meie kõlbelises, pere- ja ühiskondlikus elus. Me peame teda järgi aimama, tehes head ning pidades suuremeelselt osadust teistega, kuna ka see on ohver, millest Jumalal on hea meel ning mille läbi me pälvime Tema õnnistuse. Veidi tänapäevasemas keeles väljendudes: primaarset ohvrit tuleb mõista vertikaalselt, iseenda andmist Jumalale, kellele me võlgneme kõik; kuid sekundaarset ohvrit tuleb mõista horisontaalselt, iseenda andmisena ligimesele. Meile vaatab siin vastu armastuse kaksikkäsk, mille kohaselt tuleb Jumalat armastada üle kõige, kogu südame, mõistuse, hinge ja jõuga – meie jumalateenistus peab ühtaegu seda täielikkust väljendama ning samal ajal ka seda meis esile kutsuma! –, ja oma ligimest armastada nagu iseennast, Jumala pärast ning väljavaatega taevasele õndsusele. (Kõrvalmärkusena, mulle tundub intrigeeriv, kuidas see salm algab: “Ärge unustage teha head…” Armulaud, mille meie Issand seadis oma ülima armastuse akti meenutusena või mälestusena, on omakorda meeldetuletuseks või mäluvärskenduseks meile, et me ei unustaks teha teiste heaks sedasama, mida Kristus on teinud ja teeb meie heaks.)
Kokkuvõtlikult öeldes, Heebrea 13:10–16 visandab meile pildi kristlikust jumalateenistusest. See pilt on, nagu palju muudki selles kirjas, mõnevõrra looritatud: on vaja lugeda ridade vahelt ning täita lüki. Kristlastel on altar, millelt nad söövad ühte, puhast, laitmatut, püha ja täiuslikku ohvrit, inglite ja esikpoegade koguduse pidulikul kokkusaamisel. Me võtame vastu Talle, kelle veri pühitseb rahvast; sel viisil osaleme Tema kannatustes ja surmas justkui igavese elu eelmaitsmise ja pandina, mis ootab meid taevases Jeruusalemmas.[19] Meie jumalateenistus on kiituseohver, nii Kristuse kui Tema Kiriku ühine töö, mis kinnitab meid praeguse elurännaku kestel. Nagu lihakssaanud Sõnal ja Tema rajatud Kirikul on ka sellel jumalateenistusel nii seesmine, nähtamatu mõõde kui ka väline, nähtav mõõde; see ei ole pelgalt isikliku usu praktiseerimine ega üksnes vastavalt reeglitele sooritatud ihulike tegude järjepidevus, vaid kirikliku usu praktiseerimine, mis väljendub sõnaliselt ning mida teostatakse vastavalt Kristuse poolt seatud kindlale mustrile. See kiituseohver kujundab, kutsub esile ja toetab elu ohvrimeelses armastuses.[20]
Siinkohal on tähtis lisada üks hoiatus või postskriptum. Heebrea kirja tekstist endast suunatuna keskendusime Missale, armulaua kiituseohvrile, kuid me ei tohi unustada, et varakristlased ise jätkasid juudi tava palvetada kindlatel aegadel läbi kogu päeva, nagu Apostlite teod meile näitavad ning nagu kinnitavad apostlite ja kirikuisade aegsed kirjalikud tunnistused.[21] Need regulaarsed palveajad, mis rajanesid suurel määral psalmidel, olid selleks tõruks, millest kasvas välja tunnipalve tohutu tammepuu; seda praktiseerisid linnakirikud kogu impeeriumis, erakud kõrbes ja viimaks mungaordud, kes vormistasid selle päeva- ja nädalarütmi. Mitte ainult Missa ei ole see, mille kaudu jätkub Kristuse ohver; tunnipalve, Kiriku psalmoodia, teeb seda samuti. Kui seda pühitsetakse usu ja hardusega, kaasates ihuliku austuse märke, siis on ka tunnipalve sacrificium laudis, mis kannab vilja Jumala austuseks ja inimese pühitsemiseks. Vahetus ühenduses armulauaohvriga on Kiriku psalmoodia osalemine meie Issanda eneseandmises, Tema igavese ülempreesterluse teostamine, tõeliselt mõistliku jumalateenistuse ohverdamine Jumalale, Pühimale Kolmainsusele meelepärane ohver. See pühitseb meid, muudab Kristuse sarnaseks, kujundab meid ideaalse Iisraeli mustri järgi, kaasates meid taevasesse liturgiasse.
Eriti meie ajal, mil tunnipalve on pidanud kannatama tõsist tekstilist, tseremoniaalset ja muusikalist vaesestamist ning on peaaegu täielikult kadunud nii paljude katoliiklaste elust, on ülimalt oluline koos II Vatikani kontsiiliga[22] meelde tuletada, et Kiriku avalik liturgia koosneb märksa enamast kui ainult Missast, ja et me kipume Missat üle koormama, et me moonutame selle sisu, kahandame selle eriomast mõju ja lahjendame selles väljenduvat Kolgata ohvri sümboolikat, kui me püüame teha sellest ainsat, kõikehõlmavat ja kõigeks piisavat avalikku jumalateenistuslikku akti, mis täidab kõikide kristlaste kõik vajadused (olgu tõelised või ettekujutatud).[23] Tegelikult, kuna tunnipalve on teatud viisil palju puhtam Kõigeväelisele Jumalale armastava andumise akt, millest me ei “saa” midagi selgelt nähtavat – teisisõnu, ei ole ei pesemist ega salvimist ega absolutsiooni ega sööki ega jooki ega ühtki muud “resultaati”, mis sellest meie jaoks tuleneks, nagu sakramentide puhul –, siis on see eriliselt tõhus meie võõrutamisel vähem või rohkem paakunud pragmatismist, aktivismist ja utilitarismist, mis on nii iseloomulikud meie ajale, väljendudes tüüpilise küsimusena “Mida ma sellest saan?” või “Mis mul sellest kasu on?” Kui pöördume ikka ja jälle Jumala poole, päev päeva järel, lapselikus palve lihtsuses, mis lähtub sõnast ja on suunatud Sõnale, pannes Tema palved oma huultele ning tehes neist enda omad, nii et me võime üha enam ja enam süveneda Tema seesmisse ellu, siis me kasvame “tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures” (Lk 2:52). See pidev kiituse, tänu ja palvete ohverdamine kasvatab võimsalt Jumala austamise voorust, kuna me niiöelda põletame oma aega sõnadest koosneva viirukipilvena, mille olemasolul ei ole mingit õigustust lahus sellest, et Jumal väärib meie tähelepanu ja me ise januneme möödapääsmatult Tema elu järele.
Seetõttu kehastab tunnipalve täiuslikult seda, kuidas Kiriku poolt ohverdatud sacrificium laudis on olemas iseenda pärast, just nagu Pühal Missal, kuna see on Kristuse tõelise ihu ja vere ohver, saab kõige täiuslikumal viisil teoks selle kiituse olemus ja eesmärk. Sel kombel vajavad need kaks liturgiat teineteist vastastikuseks ülesehitamiseks, hingede ettevalmistamiseks tõeliseks Jumala teenimiseks ning Kristuse ohvrimeele jätkumiseks terves elus. See ohvri ja kiituse ühtekuuluvus, mille poole Kirik siin maa peal pürib, ongi seesama tõeline elu taevases linnas, mida kujutatakse Heebrea kirjas ja Ilmutusraamatus. Me näeme pühade kogudust ohverdamas palveid ja ülistust tapetud ja üles tõusnud Talle aujärje ees: me näeme täiuslikku jumalateenistust, mis siin all kajab vastu tunnipalve kaheksakordses psalmoodias[24] ning saab looritatuna kohalolevaks armulaua müsteeriumis. Kuid silm pole näinud ega kõrv kuulnud ega ole tõusnud inimsüdamesse, millele need sümbolid viitavad, aga mida nad siiski ei suuda, meile, rändureile, nähtavaks teha: see on haaramatu rahu, kirjeldamatu rõõm ja piiritu armastus, mis ootab meid, kui näeme palgest palgesse Jumalat ennast, kes on üle kõige au ja kiituse.
Tõlkinud Enn Auksmann
Märkused
[1] Siinkohal vaata Scott Hahn, The Lamb’s Supper: The Mass as Heaven on Earth (New York: Doubleday, 1999); Peter Kwasniewski, “The Book of Revelation: Guide to Catholic Worship.”
[2] Küsimus 81 (8 artiklit) tegeleb Jumala austamise vooruse enesega; küsimused 82–83 tegelevad Jumala austamise seesmiste aktidega (hardus, 4 artiklid; palve, 17 [!] artiklit); küsimused 84–91 Jumala austamise väliste aktidega (kummardamine, 3 artiklit; ohver, 4 artiklit; annetused ja esmaannid, 4 artiklit; kümnis, 4 artiklit; tõotused, 12 artiklit; vanded, 10 artiklit; Jumala nime kasutamine vannutamisel, 3 artiklit; Jumala nime kiitusega appihüüdmine, 2 artiklit). Kokku on Jumala austamise vooruse kohta 71 artiklit.
[3] Vaata Summa theologiae, III, q. 17; cf. J. L. A. West, “Aquinas on the Metaphysics of Esse in Christ,” The Thomist 66 (2002): 231–250.
[4] Vaata püha Thomase kommentaari Gl 2:20 kohta.
[5] Vaata Summa theologiae, I–II, q. 110, a. 4: “Sest nagu inimene osaleb oma intellektuaalsete võimetega jumalikus tunnetuses usu vooruse läbi, ja oma tahte jõuga jumalikus armastuses armastuse vooruse läbi, nii osaleb ta ka hinge jõuga jumalikus loomuses, sarnasuse näol, teatava uuestisünni või uueks loomise läbi.”
[6] Vaata Ef 2:6; vrd 1:3; 1:20.
[7] P. C. Yorke, Altar and Priest (San Francisco: The Text Book Publishing Co., 1913), 233.
[8] Oleks täpsem öelda, et loomohvrid olid sellistena, nagu nad olid, seatud selleks, et aegade täiusel saaks Kristus neid meie õpetamiseks teatud viisil järgida.
[9] Kui see tõlgendus on õige, siis on see vastavuses Aquinase käsitlusega Jumala austamise seesmistest ja välistest aktidest.
[10] Sellest kirjakohast on pärit laulatusmissa Introitus.
[11] R. Elegit eum Dominus * Sacerdotem sibi. Elegit. V. Ad sacrificandum ei hostiam laudis. Sacerdotem. Gloria Patri. Elegit.
[12] Laudis tibi, Domine, hostias immolamus in tuorum commemoratione sanctorum: quibus nos et praesentibus exui malis confidimus et futuris.
[13] Hostias et preces tibi, Domine, laudis offerimus: tu suscipe pro animabus illis, quarum hodie memoriam facimus: fac eas, Domine, de morte transire ad vitam. Quam olim Abrahae promisisti et semini ejus.
[14] Nii on väitnud ka teised kommentaatorid, nagu näiteks Shane Kapler teoses The Epistle to the Hebrews and the Seven Core Beliefs of Catholics (Kettering, OH: Angelico Press, 2016), 101–17. Huvitaval kombel kasutab püha Aquino Thomas oma Heebrea kirja kommentaaris seda salmi ja ümbritsevat konteksti pühitsevale armule, ristile ja Kristusele endale viitamiseks, kuid ei too kuigivõrd esile seost armulaualiturgiaga. Vaata Commentary on the Letter of Saint Paul to the Hebrews, trans. F. R. Larcher, O.P., ed. J. Mortensen and E. Alarcón (Lander, WY: The Aquinas Institute for the Study of Sacred Doctrine, 2012), ch. 13, lec. 2, nn. 740–54. In n. 744. Liturgilisele seosele vihjab ta viidates 1Kr 11:29-le.
[15] Pangem tähele, kui täpselt siinne keel järgib ülal tsiteeritud Psalmi 50:14 ja Joona 2:10.
[16] Vaata Summa theologiae II–II, q. 82, a. 1.
[17] Nicholas Gihr, The Holy Sacrifice of the Mass, Dogmatically, Liturgically, and Ascetically Explained (St. Louis: Herder, 1949), 644–645.
[18] Heebrea kiri tahab, et näeksime imepärast paralleeli Siinai mäe ja Siioni mäe vahel. Siinai tipust kõneleb Jumala hääl, Siioni tipul kõneleb aga Vere hääl.
[19] Valgustatuse ja “taevase anni maitsmise” mainimine Heebrea 6:4 on iseenesest ülimalt paljutähenduslik ning seda on raske lükata kõrvale kui metafoori, arvestades varajase Kiriku tuntud praktikat, mille kohaselt ristitud (keda öeldi olevat “valgustatud”) lubati armulauasöömaajale – see praktika on katkematult jätkunud idakristlikes kirikutes.
[20] Heebrea 13 suurepärane käsitlus piibelliku ja patristilise armulauaõpetuse kontekstis on teoses Kapler, Epistle to the Hebrews, 101–117.
[21] Juudid jaotasid valge osa päevast kaheteistkümneks “tunniks” (vrd Jh 11:9). Oli kolm spetsiaalset palvetundi: kolmas, kuues ja üheksas (vrd Ps 55:18; Tn 6:11). Kolmandal tunnil loodid Jeesus risti (Mk 15:25) ja apostlid võtsid vastu Püha Vaimu (Ap 2:15). Kuuendal tunnil kohtus Jeesus kaevul Samaaria naisega (Jh 4:6), Suurel Reedel langes pimedus üle maa (Lk 13:33) ja Peetrus, milles üles majakatusele, et palvetada, nägi nägemuse puhastatud loodust (Ap 10:9). Üheksandal tunnil hüüdis Jeesus: “Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?” (Mt 27:46; Mk 15:34), Peetrus ja Johannes läksid üles templisse palvetama (Ap 3:1) ja Korneelius nägi palve ajal nägemuses Jumala inglit (Ap 10:3).
[22] Vaata Konstitutsiooni Pühast Liturgiast Sacrosanctum Concilium, paragrahvid 7–13, 83–85.
[23] Selle kohta vaata Peter Kwasniewski, “Lingering in the Courts of the Great King: The Sanctification of Time through Prayer,” The Latin Mass, vol. 22, n. 1 (Winter/Spring 2013): 14–19.
[24] Kaheksakordne, kuna on seitse päevast tundi ning öine palvus.
