Aastaid tagasi kurtsin paarile tuttavale, kui raske on talvel suure lumega kirikusse pääseda, kuna kohalik omavalitsus lükkab puhtaks küll suured teed, ent mitte seda, mis viib suurelt teelt kirikuni. Minu tuttavad, kes olid pärit Saksamaalt, tegid seepeale imestunud näo ja küsisid, kas Eestis siis ei olegi usuvabadust.
Nüüd oli minu kord üllatuda, kuna ma ei osanud talvist lumekoristust kuidagi seostada usuvabadusega, ent mu sakslastest sõbrad selgitasid, et nende ühiskonna valdava arusaama kohaselt ei tähenda usuvabaduse printsiip mitte ainult seda, et kellelgi ei keelata ega kästa võtta omaks üht või teist konkreetset usundit, vaid ka seda, et riigil ja kõigil avalikku võimu teostavatel institutsioonidel on kohustus tagada, et inimesed saaksid oma religiooni vabalt ja takistamatult praktiseerida. Ning kuna kiriku liikmed on ühtlasi ka ühiskonna liikmed, kuulub selle kohustuse juurde vajadusel ka teede lumest puhtaks lükkamine ühiskondlike vahenditega, et inimesed saaksid oma religiooni praktiseerida, s.t osaleda jumalateenistustel.
Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb antud kontekstis: “Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.” Ma ei oska öelda, kas seda saab juriidilise siduvusega tõlgendada nii, nagu väitsid mu saksa tuttavad, kuid n-ö terve mõistuse seisukohalt on taoline tõlgendus igati mõeldav.
See lugu meenus mulle, kui kuulsin, et üht järjekordset terrorirünnakut kommenteerides olla Eesti Vabariigi president väljendanud rõõmu selle üle, et Eesti olla “rangelt ilmalik riik”, kuna see tõsiasi aitavat tagada meie turvalisust.
Presidendi mõtteavaldus on ekslik mitmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et lausa seadusandlikul tasemel väljendatud “range ilmalikkus” ei ole hoidnud terrorirünnakute eest näiteks Prantsusmaad või Ameerika Ühendriike. Märksa enam aga seetõttu, et Eesti ei ole “rangelt ilmalik” riik – vähemalt on taolisele järeldusele jõudnud Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaande koostajad, kes ütlevad põhiseaduse usuvabadust käsitleva paragrahvi kohta muuhulgas:
“Riigikirikut Eestis ei ole. Juriidilise isiku staatust omavad kirikud ja usuühingud on eraõiguslikud juriidilised isikud. See aga ei tähenda, et riik ei võiks religioossete organisatsioonidega koostööd teha ning anda neile avalikke ülesandeid. Riigi selline tegevus tuleb kõne alla eelkõige usuvabaduse tagamise eesmärgil.”
“Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et riik peab usuküsimustes olema neutraalne ja erapooletu. Neutraalsus ja erapooletus, nagu mõistetud EIK praktikas, ei too endaga kaasa kohustust riigi ja religioossete organisatsioonide rangele lahutatusele või sekulaarsusele, nagu näiteks laïcité printsiip Prantsusmaal või riigi ja kiriku lahutatuse põhimõte Ameerika Ühendriikides. Neutraalsuse ja erapooletuse printsiip EIK praktikas viitab nii kollektiivse kui ka individuaalse autonoomia austamisele.”
Sageli kohtab ka kristlaste poolt arvamust, nagu oleks usk vaid inimese eraasi ja ei tohiks kuidagi mõjutada ühiskonda ega riigijuhtimist. Kuna aga ühiskond koosneb inimestest ja ka riiki juhivad inimesed, oleks taoline asi võimalik ainult siis, kui inimesi sunnitaks oma igapäevaelus ja -töös oma usulisi (ja muid) veendumusi ignoreerima või koguni salgama, see aga oleks juba otseses vastuolus põhiseaduses tagatud usu- ja veendumuste vabadusega.
See oleks vastuolus ka Pühakirjaga, ja seetõttu ei saa kristlased endale ja oma usule truuks jäädes kuidagi taolise mõtteviisiga kaasa minna. Pühakiri ütleb väga selgelt, et “ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest”, ja seda ei tohi tõlgendada mitte tingimusetu allumise nõudena igasugusele võimule, vaid vastupidi: see tähendab, et igaüks, kellele on usaldatud ühiskonnas ja riigi juhtimisel mingi positsioon, peab olema teadlik oma vastutusest Jumala ees ning sellest, et Tema on see, kellele kuulub tõeline autoriteet. Just seda pidasid silmas ka apostlid, kui nad ütlesid juutide Suurkohtu ees, et “Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna”.
Niisiis ei saa mingit “rangelt ilmalikku riiki” tegelikult olemas olla, kui soovime, et tegemist oleks õiguspärase riigiga. Riigivõim peab olema aus ja erapooletu – aga ta ei saa eksisteerida ilma usuliste alusteta, kuna kõik, meie tavad, käitumisviis, kõlblus, inimestevahelised suhted rajanevad vähemal või suuremal määral meie usul ja sellest tulenevatel veendumustel.
Sattusin sel teemal hiljuti lugema üht artiklit, milles väideti, nagu puuduks kõigi Euroopa riikide – Vatikan välja arvatud – seadusandlusel usuline alus. Niipea, kui seda väidet nägin, meenusid mulle taas mu saksa sõbrad ja nende poolt tsiteeritud Saksamaa Põhiseadus, mille üle nad olid väga uhked. See algab sõnadega: “Im Bewußtsein seiner Verantwortung vor Gott und den Menschen…” – “Teadlikuna oma vastutusest Jumala ja inimeste ees…”
Kui meie põhiseadus ka nõnda ei alga, siis ometi peaks see olema aluspõhimõte, millel rajaneb kogu meie elu ja toimimine, olgu üksikisikutena või terve ühiskonna ja riigina – vastutuses nii Jumala kui inimeste ees.
