800 aastat tagasi madisepäeval, 21. septembril 1217, said eestlased muistse vabadusvõitluse suurimas välilahingus sakslastelt ja nende liitlastelt lüüa. Ehkki see lahing ei tähendanud veel kaugeltki eestlaste alistumist ega vabadusvõitluse lõppu, osutab ta siiski allajäämisele võitluses iseseisvuse ja omal maal peremeheks olemise eest. Eesti kristlaste jaoks on meie maa ristiusustamise teema vastuoluline. Ühelt poolt näeme me kristluses tõelist religiooni – ja sellele lisandub ka uhkustunne Euroopa võimsa kristliku tsivilisatsiooni üle, mille osa meiegi oleme ja mis on kujundanud meie rahva identiteeti läbi sajandite. Teisest küljest ei saa me mööda vaadata sellest, et 13. sajandil meie maa lihtsalt vallutati ja siin seadsid end sisse teisest rahvusest kolonistid.
Koloniaalsõja legitimeerimine
Madisepäeva lahingus langes teiste seas eestlaste juht Lembitu – mees, kellest on saanud meie muistse vabadusvõitluse käilakuju. Vastaspoolel sai surmavalt haavata liivlaste vanem Caupo, kellest on kujunenud kohaliku kvislingi võrdkuju. Kuid kroonik Henrik kirjeldab tema lahkumist kui vaga kristlase surma (XXI, 4):
„Aga odaga mõlemast küljest läbi pistetud Caupo, meenutades usukindlalt Issanda kannatusi ja võtnud Issanda ihu sakramente, heitis siiralt ristiusku tunnistades hinge, olles enne jaotanud oma vara kõigile Liivimaal rajatud kirikuile.“
Läti Henrik – kahtlemata haritud ja andekas vaimulik – käsitleb oma kroonikas sakslaste vallutussõda võitlusena õilsate kristlaste (sakslased ja nende liitlased) ja kangekaelsete, nurjatute paganate (eestlased) vahel. Sellega liitub eshatoloogiline aspekt – Jumala ja saatana vaheline võitlus. Paganate pööramine ja kristlaste kaitsmine andis koloniaalsõjale vajaliku legitimatsiooni, just nii nagu tänapäeval õigustatakse sõjalist sekkumist võõrsil vajadusega levitada demokraatiat ja tagada inimõigused, kuigi tegelikult lähtutakse oma geopoliitilistest ja majanduslikest huvidest.
Kõnekalt on põimunud usulised motiivid võitja õigusest tuleneva iseteadlikkusega Liivimaa vanemas riimkroonikas, kus on juttu Liivimaa ordu lüüasaamisele järgnenud saarlaste ülestõusust 1261. aastal (6105–6119):
„Saarlased rõõmustasid, et vennad Väina ääres tapluse kaotasid. See oli neile meeldiv, mitte tuskategev. Nad otsustasid üheskoos, et hakkavad vabadena elama ja Jumala rüütlitele vastu seisma. Neil oli südamest kahju, et laitmatud kristlased olid nende maale asunud. Usust taganesid nii noored kui vanad saarlased, kristlasi ei jäetud ellu kuskil nende maal.“
Mõelda vaid, neil tänamatutel tüüpidel oli südamest kahju, et laitmatud kristlikud rüütlid olid end nende maal sisse seadnud, ja nad tahtsid oma maal vabalt elama hakata!
Edasi on riimkroonikas juttu sellest, kuidas ordumeistri asetäitja, „kes kunagi õigusest ei taganenud“, kogus väe ja läks saarlasi sõnakuulmisele sundima. Kroonik rõõmustab, et eduka sõjalise operatsiooni käigus saadi suurt sõjasaaki, nii et koju sõideti ülendatud meeleolus:
„Piiskopi läänimehed pöördusid samuti lustlikult oma maale kõik koos, suured ja väiksed, ja tõid küllaga sõjasaaki. Vennad [ordurüütlid] olid arukad – nende reed olid täis saaki – see tegi nad väga õnnelikeks.“
Sõjasaagi kogumine kuulus tollal loomuliku asjana sõjategevuse juurde (sellest kirjutab korduvalt ka Läti Henrik) ning eks saarlased kunagise merevõimuna olid mõne inimpõlve eest käitunud naabermaades – Taanis ja Rootsis – samamoodi.
Ristisõda ja mõõgaõigus
Võib küsida, kas on mingit erinevust ristisõdu pidanud keskaegsete kristlaste ja tänaste islamistlike džihadistide vahel. Kas mitte ei õigusta mõlemad usu levitamist ja pealesurumist vägivaldsete meetoditega? Vastus on, et kristlus ei pea usu levitamist vägivallaga legitiimseks. Kristlaseks on võimalik saada üksnes vabatahtlikult. On väga suur vahe, kas usutakse, et kogu maailm tuleb sõjalise jõu abil allutada Jumala tahtele, „rahule sundida“, nagu leiavad äärmusislamistid, või ollakse veendunud, et Kristus käskis kuulutada evangeeliumi kõigile rahvastele ja teha nad jüngriteks rahumeelse misjonitöö kaudu.
Keskaegsed ristisõjad olid primaarselt mõeldud kristlaste kaitseks, mitte kristliku usu levitamiseks ja kiriku territooriumi laiendamiseks mõõga abil. Loomulikult andis vallutusliku iseloomuga sõdadele külge panna ristisõja sildi. Kuna Liivimaa kirik oli algselt rajatud rahumeelsel teel, sai edasist sõjategevust paganate vastu käsitleda nii kaitsesõjana (kristliku koguduse kaitsmine seda hävitada soovivate paganate vastu) kui ka operatsioonidena usutaganejate vastu.
Ristimine polnud üksnes vaimulik talitus, püha sakrament, vaid ühtlasi väline märk, mis tähistas „ristiusu ikke“ ehk kristlastele seatud koormiste ja kohustuste vastuvõtmist – umbes nii, nagu tänapäeval tähendab kodakondsus teatud kohustusi riigi ees. Kui ristimisest aga olukorra muutudes lahti öeldi, sai seda käsitleda usutaganemisena ehk lihtsalt öeldes mässuna, mis nõudis reageerimist. Ka tänapäeval karistab riik kodanikke, kes keelduvad makse maksmast või hoiavad kõrvale ajateenistusest.
Kahtlemata oli siinsel vallutusel koloniaalsõja iseloom, sest tulemuseks oli, et nii kiriklik kui ilmalik võim läks sissetungijate kätte. Eestlaste tollane eliit kas hukkus või sulandus ajapikku saksa vasalkonda. See, et õigus siin maal valitseda oli kätte võidetud mõõga abil, oli sakslastel meeles veel sajandeid hiljem ja seda asjaolu kasutati oma ühiskondliku positsiooni ja privileegide põhjendamisel. Eestlased olid mõõgaga vastu hakanud, ent jäid alla ja pidid leppima, et neil tuli edaspidi alluda võitjatele.
Liitumine õhtumaise kristlaskonnaga
Sakslaste ja taanlaste vallutuse tulemusena liideti eestlased ja teised siinsed rahvad ladina kristlaskonnaga – ehkki nende kohta kasutati veel sajandeid alavääristava varjundiga nimetust „vastristitud“. Tänase Eesti ja Läti alale rajati roomakatoliku kiriku piiskopkonnad, mis jagunesid omakorda kirikukihelkondadeks. Nii said meie esivanemad ametlikult Õhtumaa kiriku osaks. Reaalne alternatiiv oleks olnud langemine venelaste ja idakiriku mõjusfääri.
Pole kahtlust, et kui Eesti aladel oleks enne sakslaste-taanlaste ekspansiooni jõudnud tekkida eestlaste juhitud riiklik moodustis, oleks see varem või hiljem ristiusu vastu võtnud, olgu idast või läänest – nagu kasulikum oleks tundunud.
Vallutuse järel kujunesid ajapikku välja Vana-Liivimaa kolonistide riigikesed, mis püsisid kuni Liivi sõjani 16. sajandi teisel poolel. Kirikuelus jätkus sakslaste juhtimine sisuliselt kuni 20. sajandini, seda ei muutnud ka reformatsioon, mille tulemusena lakkas 13. sajandil rajatud katoliiklik kirikuorganisatsioon Eesti ja Läti alal eksisteerimast.
Eesti ühiskonna sekulariseerudes on usu- ja kirikuvastastele hoiakutele hõlbus otsida põhjendusi 13. sajandist, mil ristiusk öeldavasti „tule ja mõõgaga“ meie esivanematele peale suruti. (Ristiusku pööramisest tule ja mõõga abil rääkis teadaolevalt esimesena rootsiaegne luterlik pastor ja kroonik Christian Kelch, kes heitis katoliku kirikule ette ebaõigeid meetodeid.) Väidetakse, et eestlased on põlised paganad, kes elasid kooskõlas loodusega (urbaniseerunud inimese obsessioon!) ja järgisid oma esivanemate kombeid, kuni neile suruti peale kitsarinnaline ja toores „juudi kõrbereligioon“. Näib kehtivat reegel, et mida vähem tänapäeva inimene tunneb nii kristlust kui oma rahva ajalugu, seda vängemad väljendid ristiusu ja kiriku aadressil kõlavad.
Aga osundagem vägagi eestimeelse ajalooprofessori Sulev Vahtre 1990. aastal ilmunud raamatut „Muinasaja loojang Eestis“, kus ta tasakaalukalt tollasele olukorrale hinnangu annab:
„Läti Henriku kroonikast võib jääda mulje, nagu olnuks eestlased lootusetud paganad, keda ristiusku sai pöörata vaid tule ja mõõgaga. Tegelikult oli ristiusu elementide levik Eestisse alanud ammu enne saksa vallutajate sissetungi, tõenäoliselt juba XI sajandi paiku. Sidemed ida- ja läänepoolsete maadega viisid eestlased kokkupuutesse ka ristiusuga. Arheoloogiline materjal lubab järeldada ristiusu elementide lülitumist eestlaste muinasusundisse. Eestlaste muinasusund, nagu ka ristiusk, põhines usul üleloomulikesse jõududesse, nende vahel oli sild, mis võimaldanuks rahumeelse ülemineku. Konflikt usulisel alal tekkis siis, kui kristianiseerimistaotlustele lisandusid vallutuslikud ambitsioonid, kui ristiusk jäi vaid katteks vallutusele ja ristimine sai alistumise märgiks. Võitlus sissetungijate vastu sundis jääma muinasusundi juurde. Selle asemel, et tuua eestlased ristiusu juurde, tõukas vägivaldne kristianiseerimine momendil hoopis sellest eemale.“
Siiski sai eestlastest peatselt ristirahvas, kelle mõttemaailmas juurdus sügavalt rahvausundiliste elementidega segunenud katoliiklik kristlus. Sellest annavad tunnistust nii reformatsioonijärgsed katoliiklikud autorid (Antonio Possevino) kui protestantlikud allikad, mis käsitlevad luterlike kirikuvõimude võitlust „ebajumalateenistusega“. Kuid mõjuta ei jäänud ka luterliku kiriku järjekindlad püüdlused usulise hariduse andmise vallas ja vennasteliikumise tegevus, mis puudutas suurt osa eestlasi väga sügavalt. Paraku jäi kohalik luterlik kirik oma loomult siiski koloniaalkirikuks kuni 20. sajandini, mil ühiskond hakkas juba üha kiirenevas tempos sekulariseeruma, nii et viimaks eestlaste kätte läinud kirikujuhtimine ja rahvakiriku rajamine ei suutnud enam olukorda pööret tuua. Aga see on juba teine teema.
Illustratsioon: bareljeef „Sõda raudmeestega“ Friedrich Reinhold Kreutzwaldi monumendil Kadriorus (fragment, V. Vihuri foto)
Vaata lisaks siit.
