Möödunud aastal, mil pühitsesime reformatsiooni 500-aastapäeva, ilmusid eestikeelses trükis Martin Lutheri „Lauakõned“, mis heidavad valgust paljudele olulistele seikadele usupuhastaja elus, paljastavad tema iseloomu ja vaateid. Siinkohal esitame ainult ühe vähetuntud loo, mille teadmine võib osutuda õpetlikuks.
„Kui kurat tuleb kiusama, siis viska tindipotiga!“
Kas Luther viskas kuradit tindipotiga? Legendi järgi olevat see toimunud Eisenachi lähedal Wartburgi lossis, kus reformaator end varjas ning tõlkis Piiblit saksa keelde. Aga kas see on ainult legend? Huvitav on igatahes Lutheri enda jutustus, mis on üles kirjutatud veidi enne tema surma Eislebenis 18. veebruaril 1546. a:
„Aastal 1546, kui dr. Luther oli Eislebenis, jutustas ta järgmise loo, kuidas kurat oli teda Wartburgis piinanud: „Kui ma tulin 1521. aastal Wormsist ja sattusin Eisenachís vangi, istusin Wartburgis nagu oma Patmosel[1], olin kaugel kõigist inimestest ühes toas ja mitte keegi muu ei pääsenud minu juurde kui vaid kaks kõrgest soost poissi, kes tõid mulle kaks korda päevas süüa ja juua. Siis olid nad ostnud mulle koti pähkleid, mida ma aeg-ajalt sõin, need sulgesin ma ühte kasti. Kui ma öösel magama läksin, võtsin toas riidest lahti, kustutasin tule ja heitsin kambris voodisse. Siis tuleb ta minu pähklite kallale, kergitab kaant ja purustab ühe pähkli teise järel võimsa jõuga vastu seinapalki, kolistab minu voodit; aga mina ei küsinud midagi. Kui ma korraks uinusin, algas trepil selline kolin, nagu oleks kuuskümmend tünni trepist alla visatud, ometi teadsin ma hästi, et trepp oli kettide ja riiviga kinni, nii et keegi ei oleks üles saanud, ometi kukkus nii palju tünne alla. Ma tõusen, lähen trepile, tahan näha, mis seal on; trepp oli kinni. Ja ma ütlesin: „Kui see oled sina, siis ole pealegi!“ Ja andsin end Issanda Kristuse hoolde, kellest on kirjutatud: „Kõik sa panid tema jalge alla“, nagu ütleb Ps 8:7, ja heitsin uuesti voodisse.
Siis tuli Hans von Berlepschi[2] naine Eisenachi ja märkas, et ma olin üleval lossis, ta oleks mind näha tahtnud, seda aga ei tohtinud. Siis toodi mind ühte teise ruumi ja pandi proua Berlepsch minu kambrisse. Siis oli öö läbi kambris selline mürgel, et ta mõtles, et seal on tuhat kuradit. Kuid parim viis kuradi väljaajamiseks on Kristuse appihüüdmine ja kuradi põlgamine, seda ei või ta taluda. Talle tuleb öelda: „Kui sina oled Kristusest kõrgem isand, siis ole seda!“ Sest nii ütlesin ma ka Eisenachis“.“[3]
Luther pole kaugeltki ainus, kes selliseid lugusid on rääkinud. Ka pühakute kohta kõneldakse, kuidas kurat võib möllata ja lausa füüsiliselt rünnata. Iiobi loost ilmneb samuti, et saatanal on võim loodusjõudude üle, millega ta jumalameest kimbutas. „Ära ainult pista kätt tema enese külge“, piiras Jumal saatana tegevust (Ii 1:12).
Toogem mõned näited. Nii edastab Jevgeni Trubetskoi oma sõbra religioonifilosoof Vladimir Solovjovi nägemusi: „Tal oli igasuguseid, nii nägemis- kui ka kuulmishallutsinatsioone; peale hirmsate oli ka koomilisi ja nad olid peaaegu kõik erakordselt totrad. Kord lamas ta pimedas toas diivanil ja kuulis otse kõrva juures teravat metalset häält, mis rõhutas iga sõna: „Ma ei näe sind, sest sa oled ümber piiratud!““[4] Kas olid ümberpiirajateks kaitseinglid, seda võib ainult oletada. Niihästi Solovjov kui ka näiteks William James väitsid tookord, et neuroosid, hallutsinatsioonid ja teised võimalikud haiguslikud ilmingud ei pruugi väljendada kogemuste puhtalt subjektiivsust – vastupidi, need võivad avada selliseid objektiivseid tsoone, mis ei ole ligipääsetavad „normaalsele“ teadvusele.[5]
Sarnast sündmust mainib näiteks ka Richard Wurmbrand: „Ühel hommikul lamasin diivanil. See juhtus peale minu esimest vangistust. Mul oli tuberkuloos nii kopsudes kui ka selgroos ning ma pidin palju aega pikali olema. Korraga kogesin selgelt, et minu juures on nähtamatu kurjuse olend. Hüüdsin õudusega: „Mine välja, ja märgiks selle kohta, et sina ise, vana kuri, oled siin olnud, löö uks pauguga kinni!“ Uks avanes ja sulgus taas, ilma et inimese käsi oleks seda puudutanud. Olin vaba!“[6]
Tänapäeval inimesed kuradit enam ei uskuvat. Jumala armastuse kõrval ei olevat tal kusagil kohta. Kuid tuleb meenutada, et kurat kuulub loodu hulka ning loodul on teatavasti Looja kõrval koht olemas. Kui on olemas vaimumaailm ja vaimudel on vaba tahe (neil peab see olema, sest muidu pole nad isikud, vaimud, mis kehtib ka inimese kohta), siis ei räägi miski selle vastu, et tahet on ka vastandlikus suunas kasutatud. Jumala juures elavate heade vaimude vastas seisab siis kurjade vaimude maailm, kes ei kannata Jumala lähedust ja üritavad surma läbi lahkunuid enda valdusse saada.
Kindel surma ja kuradi vastu
Nüüd aga selgub, et tänapäeval ei usuta luterlikus teoloogias sageli enam vaimumaailmagi olemasolu, rääkimata diferentsidest selles vallas ning levitatakse nn totaalsurma teooriat. Inimene surevat totaalselt ja Jumal äratavat ta sealt kuidagi ülestõusmises üles. Christian Danz toob põhjustena sellise teooria tekkimiseks arvamuse, et hinge surematus olevat filosoofiline eksiõpetus ja rääkivat vastu Jumala absoluutsele loomisaktile ülestõusmises, mis sõltuvat sel juhul hinge olemasolust. „Inimese surma ei tule järelikult mõista ihu ja hinge eraldamisena, pigem tähendab surm täielikku lõppu. Suremine tabab kogu inimest ja mitte vahest ainult tema ihu.“ Inimese identiteet ülestõusmise tarvis säilib ainult „Jumala mälestuses“, mille kaudu ülestõusmisel taastatakse sama inimene.
Tänapäeval on seda vaadet kritiseeritud. „Jumala poolt ülesäratatud ja oma vana identiteediga varustatud inimene on parimal juhul maise inimese koopia, kuid mitte tema ise. Seepärast on eelistatud viimasel ajal ka protestantlikus teoloogias hinge surematuse õpetuse modifitseeritud taastamist.“ Modifikatsioon seisneb selles, et on „loobutud substantsiaalsest hingekujutlusest” ning asendatud see „loomisteoloogiliselt põhjendatud inimese seotusega Jumalaga“, mõistes viimset kohut, igavest elu, igavest hukatust jne „eshatoloogiliste piltidena“, mis väljendavad „eshatoloogilisi apooriaid“ ehk vastuolulisi probleeme. Neid piiblikohti, kus on juttu inimese „hingest“, tõlgendatakse „eluna“ jne.
Aga, vabandust väga, seegi on ju teooria, mida loetakse sisse piiblitekstidesse, tõlgendades ümber sõnade ja väljenduste esmased tähendused, nii nagu neid on vahetult mõistetud läbi sajandite, kui on räägitud hinge surematusest, mis oli „konfessioonide seas vaieldamatu“ kuni XX sajandini. On õigesti osutatud, et totaalsurma teoorias on pigemini tegemist materialismi mõjuga kristlikule teoloogiale.[7] Kas me ei karda, et me sellisesse „materialismi“ mattudes suleme endale taevariigi mõistmisvõime?
Need on ainult mõned käeulatuses olevad näited. Põhiline on selles lühikeses kirjutises esile tõsta Martin Lutheri nägemust (või mis see oli?). Usupuhastaja ei jaga meie ajastu skepsist. „Ma usun, et kõigi raskete haiguste põhjus ja algataja on kurat“, ütleb ta. „Üleüldse usun ma, et kõik ohtlikud haigused on kuradi löögid. Selleks kasutab ta täiesti loomulikke vahendeid. Nagu teeröövel tapab mõõgaga, nii rikub saatan loodust.“[8] Meie aja „valgustatud“ teolooge sellised mõtteavaldused sageli häirivad.
Teisalt on aga tänapäeval kasvaval määral uuritud nn surmalähedase seisundi juhtumeid ja kirjutatud rohkesti raamatuid vaimumaailma olemasolu kohta (ilmselt ei ole materialistlikud argumendid kaugeltki nii tugevad, kui need ajast maha jäänud teoloogidele näivad olevat). Ei pruugi muidugi uskuda rahvapäraseid primitiivseid kujutlusi hingevaenlasest. Ent kui on olemas Looja ja loodu ning loodu ulatub ka nähtamatusse vaimumaailma, siis võime olla mässitud mitmesugustesse suhetesse, kus nii hea kui ka kuri tõmbavad meid enda poole, millele võivad osutada ka meie meeleolud.
Siingi on Lutheril öelda oma sõna: „Igasugune kurbus on kuradist, sest tema on surma isand. Seepärast, kui sa kord Jumalast halvasti mõtlema juhtud, nagu ei halastaks ta sinule, tahaks sind hukka saata ja tappa, või kui sa mõtled sellele, et sa pead ikkagi surema, siis järelda otsekohe: see mõte tuleb kuradilt ja mitte Jumalalt. Sest Jumal ei anna kurbi mõtteid, ta ei hirmuta, ei tapa, vaid tema on elavate Jumal. Sellepärast on ta saatnud ka oma ainusündinud Poja, mitte hirmutamiseks, vaid lohutamiseks. Seepärast on Kristus ka surnud, et ta saaks Isandaks surma üle, teeks meid elavaks, tühistaks surma. Seepärast ütleb ka Pühakiri: olge rõõmsad, täis kindlust, rõõmustage, mina olen maailma ja surma võitnud.“[9]
Sellist jumalikku kindlust ilmutas ka Luther ise, kui koges hingevaenlase märatsemist, nagu näha ülalesitatud kirjeldusest. Põhimõtteliselt pole võimatu ka see, et usupuhastaja kuradile tõesti millalgi tindipotiga äigas. Meile aga olgu õpetuseks, et legendiks peetu ei pruugi alati (igas mõttes) legendaarne olla. Samuti olgu meile õpetuseks, et meiegi vanakurja ei kardaks, vaid oma abi ja lootuse asetaksime Jumala peale.
Mõistus, see „kuradi parim hoor“
Martin Lutheri „Lauakõned“ on igati soovitatav lugemisvara. Siiski tuleb mainida, et see on rohkem lektüür mõistusele kui südamele. Ehkki Luther oli kirgliku temperamendiga, oli ta ühtlasi mõistuseinimene! See avaldub juba selles, et mõistus on tal pidavalt jalus kui kuradit teeniv tööriist. „Mõistus, mis on kuradi küüsis, teeb Jumala asjus suurt kahju, ja mida suurem ja osavam see mõistus on, seda suuremat kahju ta teeb. Nagu me näeme tarkade, arukate maailmainimeste puhul, kelle mõistus ei ole kooskõlas Jumala sõnaga, ja mida mõistlikumad ja targemad nad on, seda rohkem ja uhkemalt on nad Jumala sõna vastu.“ Just nii nagu ka „jumalakartmatu keel teotab Jumalat.“
Sellegipoolest on reformaator veendunud: „Meie, kristlased, ei lase end kiusatusse viia sellest, et mõistus, see kuradi hoor, laseb oma pimeduses paista, et pole sündsusetumat, rumalamat usku kui just kristlaste oma, kes usuvad ühesse ristilöödud juudisse Jeesusesse Kristusesse. Las käia, targutagu ja pilgaku edasi, niikaua kui saavad, oma ebajumala, kuradi nimel.“ Sest on võimalik, et pimestatud mõistus leiab valgustuse. „Kui aga Püha Vaim mõistust valgustab, siis aitab mõistus Pühakirja üle otsustada“ ja muutub heaks tööriistaks jumalikes asjus. „Nii teenib ka mõistus usku, nii et kui see on valgustatud, mõtleb see asja üle.“
Meilegi võib olla soovituseks, et usk ei ole mitte mõistusest allpool, vaid mõistusest ülalpool, mistõttu ta tundubki vahel n-ö mõistusevastane (s.t mõistus ei küüni veel ilmutustasandini). Igas inimeses aga võib toimuda transformatsioon, kus pimestatud mõistusest saab valgustatud mõistus. Ehk nagu ütleb Luther: „Substants ja olemus iseenesest jäävad, nagu need on loodud, tühisus ja kurjus aga hukkuvad, kui Püha Vaim mõistust valgustab.“[10] Sellist valgustamist me võime paluda ka endale tänapäeval.
Märkused
[1] Saar Egeuse meres, kuhu oli pagendatud Ilmutusraamatu autor Johannes (Ilm 1:9); väljend paguluse kohta.
[2] Hans Sittich von Berlepsch (1480–1533), rüütel, Wartburgi lossi foogt.
[3] Martin Luther, Lauakõned. Loomingu Raamatukogu LXI aastakäik 2017/36–39. Tõlkinud Vallo Ehasalu. Tallinn: SA Kultuurileht. Lk 180j.
[4] Aleksei Lossev, Vladimir Solovjov. Tallinn 1994: Olion. Lk 108.
[5] Arne Hiob, Vene religioonifilosoofia lühiülevaade. Tallinn 2014: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 33j.
[6] Richard Wurmbrand, Kristus juutide teel. Rakvere 2001: Rakvere Nelipüha Kogudus. Lk 142.
[7] Christian Danz, Systematische Theologie. Tübingen 2016: A. Francke Verlag. Lk 301j; vrd Arne Hiob, Luterliku dogmaatika alused. Tallinn 2013: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 311j.
[8] Luther, ibid 182.
[9] Luther, ibid 49.
[10] Luther, ibid 27j.
