Martin Lutheri 500. sünnipäeva puhul on luterlikul kirikul põhjus ja kohus end taas läbi katsuda ja küsida, kas ollakse jäänud püsima usupuhastajate välja toodud evangeelse kiriku alustele.

Luther kui kristlane nägi kirikut tervikuna, ühtse organismina tema funktsioonide paljususes. Usupuhastusvõitluses sattusid mõned usuelu valdkonnad aga paratamatult erilisse keskmesse, kusjuures teised, vahest sama tähtsad, kuid ümberkujundust vähem vajavad, jäid tahaplaanile. Piht kuulub asjade hulka, mis mõnelgi puhul tõusis esile ereda komeedina, vajus aga siis silmapiiri hägususse, jõudmata kristalliseeruda.

Tahtes tunnistada kirik seisvaks usupuhastuslikul alusel, ei piisa niisiis tõdemisest, et ollakse kinni pidamas „üksnes armust“ õndsaks saamise põhimõttest või mõnest sarnasest võitlusteesist. Tuleb tõsiselt küsida ka teiste M. Lutheri ja usutunnistuskirjade poolt väljendatud evangeelse kiriku tunnuste kohta. Üks selliseid on ka piht. (Käesolevas kirjutises kasutatakse seda mõistet privaat- ehk erapihi kui põhilise teoloogiliselt määratletud pihivormi kohta.) Milline oli, on ja peaks olema tema koht kirikus?

Tähendusrikka, kuigi vahest ülepingutatud pildi pihi asendist usupuhastuses annab juubeliaasta „EELK Kirikukalender“: „Saksi kuurvürstiriigis, kus Luther elas, oli päästekirjade müük keelatud. Kui osa inimesi enam pihile ei tulnud, sai Luther teada pihilt ärajäämise põhjuse. Nad olid käinud üle piiri, ostnud patukustutuse kirjad ja saanud andeks isegi need patud, mida nad veel polnud teinudki. Selline pattude andeksandmine oli otseses vastuolus Piibliga. Luther koostas 95 teesi ja lõi need Wittenbergi lossikiriku uksele...“

Eelöeldu tahab väita: usupuhastuse üks põhjusi oli koguduseliikmete pihist eemale jäämine. See pälvis Lutheri erilise tähelepanu ja tema järgnevad sammud. Milliseks on kujunenud tulemus?

Ei saa salata, et katoliku kirikus, millises tookord esines patukustutusalaseid väärnähtuseid, on piht usuelu argipraksisena säilinud elavana tänini. Seevastu luterlikus kirikus, mis ju mõneti tuleneski nõudest pihti järele, on piht aga praktiliselt kadunud. Kas niisugune olukord ei vajaks taas Lutherit?

Praeguseks on arusaam pihist sekulariseerunud, nagu ta Tetzeli aegu oli spekulariseerunud. Paljud selle sajandi hingehoiukäsiraamatud taandavad psühhoanalüüsi ja psühhoteraapia kiiluvees pihi lihtsalt hingehoiu elemendiks, immanentseks, inimlikuks abiks põimituna nõuandmise ja lohutamise protsessi. Primaarseks osutub sel puhul hingehoidja intellekt, tema asjatundlikkus mitmesugustes eluvaldkondades. Seda põhjendatakse teesiga „inimeste täisealiseks saamisest“ (Bonhoeffer), kes hülgavad kõik tardunud ja aheldavad vormid.

Siiski on üha enam ilmne, et ollakse tüdimas psühhiaatrilisest hingehoiust. See võib ju püüda konkureerida maailmaga asjatundlikkuses psühholoogilisel, pedagoogilisel, perekondlikul, sotsiaalsel või mõnel muul alal, kui ta jääb aga vaid inimlikuks manipulatsiooniks, üksnes rüütatuna religioossesse kuube, minetab ta huvi: sellist ideologiseeritud nõuandmist ja targutust on maailm täis, sellest ollakse väsinud.

Igatsetakse taas sakramentaalset, võib isegi öelda – maagilist abi – kui selle all mõistetakse inimüleste jõudude, Jumala, sekkumist inimellu.

Hingehoidlik akt peab saama konstitueeritud Jumala enda poolt ja piht – nagu seda alati, ka Lutheri poolt, on mõistetud, olema täiesti „confessio coram Deo“. Sellist seisukohta on ammugi väljendanud terve rida teolooge ja leidub väiteid, et „pihti ametil on koht...üleloomulikkuse valdkonnas“ (Thurian) ning et „kultuslik piht nõuab kultuslikku ruumi“ (Ritter, Sthälin).

Viga polegi vahest selles, et inimesed on pihti ära heitnud, vaid selles, et kirik pole rahvast küllaldaselt ja selgelt õpetanud pihti mõistma. Aga kas ta ise on seda mõistnud?

1. Mis on piht? Luteri hinnang pihile?

Lutheri enda vaateid pihile ei ole kerge süstematiseerida, niivõrd hajusad ja vasturääkivad on nad. Samasuguseks kujunes ka järgnev luterliku kiriku pihipraktika.

Ühte võib aga siiski kindlalt väita: kui Luther ja usutunnistuskirjad kõnelevad pihist kui kiriku tunnusest ja instrumendist, ei mõtle nad südame-, vendade vahelist ega ka nn. üldpihti, vaid erapihti tema kindlate tunnustega. Selle illustratsiooniks võib viidata Väikese Katekismuse (VK) peatükile pihist ja Augsburgi Usutunnistuse (AU) peatükkidele 11, 25 ja 28.

Kuigi Luther igasugust evangeeliumisõna mõistab ühtlasi absolutsioonisõnana („...pattudest andeksandmisest jutlustada ei tähenda muud kui pattudest lahti mõista ja absolveerida...“ – Kirchenpostille 11,295) näeb ta selle tegelikku realiseerumist ikkagi alles teatud tingimuste olemasolul ja konkreetses rakendamises üksikisikule. Nii teeb ta selge vahe pihtimise kui armuvahendi ja laias tähenduses mõeldava pihtimise kui lihtsalt ülestunnistamise vahel. Et hoida ära valestimõistmist ütleb ta Suure Katekismuse pihimanitsuses (SKp): „Esiteks ütlen ma, et selle pihi kõrval, millest siin juttu on, on olemas veel kahesugune pihtimine, milliseid pigem võiks nimetada kõigi kristlaste üldiseks pihtimiseks: nimelt pihitakse üksnes Jumalale või pihitakse ligimesele ja palutakse temalt andestust [s.t. et ligimene omalt poolt andestaks talle tehtud kurja. – A.P.]. Need mõlemad on Meie Isa palvesse kokku võetud: „Anna andeks meie võlad nagu meiegi andeks anname oma võlglastele“.“

Piht kristlik-teoloogilise objektina on Lutheri sõnul õieti „salajane piht, mis toimub nelja silma all vennaga. Seda pihti tuleb kasutada siis, kui meil on midagi südamel või kui meid miski rõhub...“ (SKp). VK järgi tuleb selles pihis häälega tunnistada pihiisa ees konkreetsed patud, „milliseid me teame ja südames tunneme“. See on Lutheri käsitluses pihi esimene põhiosa – meie töö: patutunnistus ja kahetsus. Teine osa – Jumala töö – on absolutsioon. Selge, et üldpiht praeguses vormis neile tingimusele ei vasta. See ei ole piht luterlikus mõttes.

Kuidas hindas Luther ise pihti? Veel sajandi algul tuletatakse leerilastele meelde järgmisi Lutheri sõnu: „Mina ei annaks erapihti mitte maailma varanduse eest ära, sest ma tean, missugust troosti ma selle läbi leian. Ammugi oleks mind kurat ära võitnud, kui see piht mind ei oleks kinnitanud.“ (J. Rennit, „Pea kinni, mis sul on!“ Õpetuse ja manitsusesõnad leerilastele, Tartu, 1902). Siinkohal võiksime küsida, kas oleme kuradi vastu võitlemises usuisast Lutherist vägevamaks saanud, et me enam seda pihti ei vaja?

Kuigi Luther võitluses katoliku kirikuga asus ägedalt kaitsma pihivabaduse põhimõtet, mille juurde järgnevalt veel tuleme, seab ta samas pihi ometi kristlaseks olemise põhitingimuseks: „Kes pihist lugu ei pea ja ise sinna ei tule, eks need jäägu eemale. Nad teadku aga, et meie neid kristlasteks ei pea ...Suvatsed sa pihti põlata ja elada pihtimata, siis järeldame sellest, et sa pole mingi kristlane ega tohi osaleda armulauast.“ Rõhutan veelkord, et need SK pihimanitsuse sõnad puudutavad nimelt erapihti.

Tekib küsimus, kuivõrd on praegused koguduseliikmed üldse teadlikud sellisest kristlaseks olemise eeldusest? Kas poleks õpetajail põhjust Lutheri sõnust järeldusi tehes mitte „pidada kristlasteks“ enamikku oma koguduse liikmeskonnast ja vahest iseennastki? See on paraku lihtsalt retooriline küsimus. Üldpiht armulaua ees on muutnud meid süüdimatuks. Vääriseseme kaotsiminek ei kaota aga veel ta väärtust. Seda enam peaksime otsima võimalusi ta leidmiseks ja kasutamiseks. Nii on ka kiriku asendamatute armuvahenditega. Peaksime astuma konkreetseid samme, et anda piht tagasi koguduste kätte, et nad usuisa mõõtu mööda oleksid kristlikud.

2. Luther pihti vabatahtlikkusest

On tõsi, et Lutheri pihti-alases poleemikas on üheks silmatorkavamaks jooneks tema vastuseis pihi sunniviisilisele rakendamisele. Ühelt poolt võis sellist hoiakut põhjustada sagedane pihinõue kloostris (a. 1918 kehtiva „Codex iuris canonici“ c. 595 järgi peavad mungad ja nunnad pihtima vähemalt korra nädalas, see on ühtlasi varasema tava väljenduseks). Teiselt poolt on pihivabaduse nõude teke usupuhastaja juures hästi mõistetav, arvestades pihi rolli katoliku kiriku relvana võitluses hingede pärast. SK pihimanitsust alustades ütlebki Luther: „Pihist oleme me alati õpetanud, et see peab olema vaba. Seetõttu oleme kõrvaldanud paavsti türannia, nii, et me nüüd oleme vabad talumatust ikkest ja koormast, mis sellega oli kristlaskonna peale pandud.“ Selliseid vaateid avaldab Luther mujalgi. 14. pp. p. Kolmainupüha (1521) evangeeliumi seletuses ta ütleb: „Sundimise ja pealekäimise heidan ma kõrvale ....niisiis ka piht peab olema vaba ja kiidetud.“

Paraku on aga just need Lutheri väited saanud pihisse hoolimatult suhtujate eneseõigustuseks ja luterliku pihipraktika nõrgaks kohaks.

Kuidas mõistis ja rakendas Luther ise oma väiteid?

Luther praktiseerib siin küll kahesugust moraali, nagu see poliitikute juures on tavapärane. Teoreetilisele nõudele, millega ta oponeerib katoliiklusele, lisab ta praktilise, mis väljendab hoopis muud.

Kui Karlstadt 1521. a. jõulude ajal kaotas pihiletuleku enne õhtusöömaaega ja ligi 2000 korraga armulauale tungles, astus Luther selle vastu otsustavalt välja. Ta seadis vaimulikele nõudeks mitte kedagi enne armlauale lubada kui ta on „pfarreri“ eest „läbi katsutud“. Et sellele ajapikku üha rohkem vastuhääli sigines, kirjutas ta „Ringkirjas Frankfurdi kristlastele“ 1533. a.: „Et me mõtleme kristlasi kasvatada... ei taha ega saa me sakramenti kellelegi jagada, kui ta pole läbi katsutud, mida ta katekismusest teab ja kas ta tahab oma pattudest loobuda, sest me ei taha ju Kristuse kirikust teha sealauta ja igaüht läbi katsumata otsekui siga molli juurde lasta.“

Niisugust „läbi katsumist“ ehk usueksamit hakkas Luther ise rakendama juba aastast 1525. Järgmisest aastast pandi see üldiselt maksma. Kuna niisugusele usueksamile tulijaid esialgu ka pattude osas küsitleti ja kuna sinna lisandus absolutsioon, võis seda veel käsitleda pihina. Ilmselt nii mõistab seda ka Luther ise ja kuna taoline piht osutus selgeks sunduseks, püüab ta oma nõudes teha erandeid, et näidata pihti siiski üksikisiku eraasjana. Ta seletab: pihile peavad alluma „mõistmatud“, kuna „vaimulik ise ja teised mõistlikud isikud, kes end ise valmistada oskavad“, sellest välja võivad jääda ning „tema, doktor Martin, mõnikord ka ise pihtimata armulauale läheb.“ (Hauspostille 2.251).

Nii näeme selles küsimuses vastuolusid Lutheri arusaamades. Teisalt võiks aga väita, et vastuolu vabatahtlikkuse ja sunni vahel polegi nii suur: lõpuks ei saa ju üldse kedagi sundida uskuma, usklik aga juba omast tahtest igatseb kinnitada vahekorda Jumalaga ka igas nõudena seatud võimaluses. – Kes seda ei tee, „pole kristlane“, nagu eelnevalt kuulsime. Näib, et sellise dialektikaga seostab ka Luther oma mõttekäike.

Siinkohal tuleks vaheteemana meenutada, et just Lutheri poolt alustatud „usueksamist“ on välja kasvanud meie praegune üldpiht. Kui algul „läbikatsumisel“ veel igaühelt eraldi ka pattude üle seletust nõuti, taandus see peagi absolutsiooni jagamiseks kõikidele korraga, ilma üksikult patte tunnistamata. Olulisena tundus absolutsiooni säilitamine, seda oli ju nõutud, et „ei oleks sigu“, patutunnistus aga taandus, sest see „pidi vabaks jääma“. Tekkis ummikseis: absolutsiooni oli vaja anda, aga millele? Nii pääseski 16.–17. sajandil usueksami ja erapihi vahel valitsenud segaduses üha enam kehtima nn. üldine piht, mis oma eeskuju sai juba varem jumalateenistuse osana esinenud „avaliku süü- ehk patutunnistusest“ ühes armukuulutusega ilma absolutsioonita (nagu see esines meiegi Agendas armulauata jumalateenistuse korras).

Sellises seoses absolutsiooni jagamine erines mõistagi kogu varasemast pihikäsitlusest ja muutis selle akti õieti teoloogiliselt mõttetuks. Võtmemeelevald – potestas clavium – kui absolutsiooni alus, kaotas siin oma sisu: et ei olnud enam patte, mida andeks anda – jäi üksi patusus-, osutus võimatuks mingi konkreetse patu puhul ka absolutsioonist keeldumine kui potestas claviumi lahutamatu osa.

Huvitav on ses suhtes Razenburgi Kirikukord aastast 1640: kui ka pastor oli teadlik pihiliste jämedatest, avalikest pattudest, pidi ta neile rahulikult absolutsiooni kuulutama, sest „nad nagunii ei ütle oma patte“ (Goessel).

Ühel praostkonna konverentsil pani mind väga hämmastama, kui ringküsitlusel selgus, et rõhuv enamik sealsetest vanematest ametivendadest Agenda korda rikkudes ei kasuta pihitalitlusel absolutsioonivormelit, vaid piirdub armukuulutusega (mis sisuliselt tähendab pihi – st. ettevalmistuse – ärajäämist armulaua eel). Ma pidasin seda tookord suureks vaimuliku ameti reetmiseks ja oma meelevallast lahtiütlemiseks. Hiljem olen hakanud mõistma – kas küll päris nendel põhjustel kui sealsed ametivennad – sellise absolutsioonijagamise ebakorrektsust ja ohtlikkust, mis ei jäta puutumata ka vaimuliku südametunnistust. Sellisele arusaamale on jõudnud paljud pihiküsimusega tegelejad. Hans v. Goessel väidab üldpihi kohta: „Pihiga pole sellel enam midagi tegemist.“ Peter Gerlitz ütleb: „Niipea, kui koguduse piht palja liturgilise vormelina enne armulauda esineb, et armulauale mineku tee oleks vaba, kaotab piht täielikult oma sisulise mõtte.“

Kuidas hinnata sellist „pihti“ praktilise usuelu seisukohalt? Ma ei arva, et peaksime loobuma üldpihi kasutamisest, vähemalt seni, kuni me ei kasuta paremat – pigem pool muna kui tühi koor. Peaksime seda tegema aga vahest veelgi tõsisemalt, et see muutuks astlaks, mis meid sunniks astuma samme isikliku pihi suunas. Võib-olla annaks neis asjus midagi ette võtta ka EELK Agendakomisjonil.

Tagasi tulles Lutheri seisukohtade juurde, mööngem, et ei tarvitseks nii karta toda „pihivabaduse rikkumist“. Vähemalt Luther siin erilist pieteeti ei ilmutanud. Võiks näiteks määratleda aega, millise jooksul ristiinimene peaks käima pihil, et teda täiesti luterliku põhimõtte alusel võiks arvata kristlaseks. See oleks kõigepealt abiks usklikule endale, et veidigi väärtustada ja järjestada pihti teiste tegevuste seas oma vaimulikus arengus, et tal oleks oma mõõdupuu. Miks ei võiks see olla kord aastas, nagu oli kirikus tavaks juba varem ja nagu Luther ka armulaua kohta – mis ju samuti on „vabatahtlik“ – sellise nõude esitab? Veel enam: kui käsitleda praegust üldpihti pihina, ei saa juttugi olla mingist pihivabadusest, sest piht on laualetuleku eeldus, armulaual käimine aga on nõutav. Kui aga üldpihti mitte pidada pihiks, oleks piht nõutav seda enam. Mõistagi tuleks sellist erapihi nõuet eelkõige käsitleda leeriõpetuses ja selle rakendamine oleks mõeldav vast enam isiklike suhete kaudu.

Pihivabadust, nagu armulauale tuleku vabadustki saab mõista ikkagi ühenduses mingil kindlal hetkel toimuva üksiktalitlusega, et tõepoolest ei peaks minema pihile ettevalmistamatult. Pikema ajavahemiku korral teostub täielikult vabadus, tulla endale sobival puhul. Kellel selline tahe leidub, sellele piisab vabaduseks täielikult aastast. Kellel ei leidu, ei piisa elustki.

Pihivabaduse kuritarvitajate kohta ütleb Luther SK pihimanitsuses, et nad „tõlgendavad vabadust nõuda, nagu poleks enam üldse vaja pihtida… Kuid säärastele sigadele ei peakski kuuluma evangeelium ja nad ärgu saagu sellest midagi, vaid jäägu paavsti alla ja lasku end sundida ning piinata sellega, et peavad pihtima, paastuma jne. rohkem kui varem.“

3. Mida pihtida?

Luther ütleb: „Jumala ees tuleb end süüdi tunnistada kõigis pattudes, ka neis, milliseid me ise ei tunne... Kuid pihiisa ees peame tunnistama üksnes need patud, milliseid me teame ja südames kanname“ (VK).

Viimasest võiks järeldada, et pihtimisele kuuluvad kõik peale ristimist sooritatud patud, milliseid pihiline on suuteline meenutama. Tegelikult osutub see võimatuks ja mittevajalikuks, mida rõhutab nii AU kui ka katoliku katekismus. Oluline on kõigepealt vabaneda rasketest pattudest, mis koormavad südametunnistust – kui need on olemas.

Siin algavad raskused. Mõneti tänu üldpihipraktikale – kus seisab vormel: „Tunnistan kõik oma patud üles...“ – põimuvad ja lähevad segi mõisted „Jumala ees“ ja „pihiisa ees“. Pihiisa ees ei tunnistata sel puhul ju ühtki pattu ja küsitav on ka, kas sel lühikesel hetkel ka Jumala ees end ikka „kõigis pattudes“ süüdi jõutakse tunnistada. Selline üldsõnalisus kandub ka suhtumisse patusse üldse. Üks esimesi loogikareegleid ütleb: mida suurem on mõiste maht, seda väiksem on selle sisu. Nii ka „kõike pattu“ teinud või „pole mingit pattu teinud“ on võrdväärsed mõisted. Selliselt kaob patutundmine.

Keegi õigeusu preester rääkis loo luterlikku perekond kuuluvast koguduseliikmest, kes tuleb preestri juurde pihile ning ütleb: „Ma olen läbini patune, preestrihärra!“ – „No mis patte sa siis teinud oled?“ küsib preester. – „Kõiki patte!“ – „Räägi siis ometi mõni patt.“ Kui pihiline ühtegi nimetada ei oska ja ikka kinnitab, et ta on „kõike“ teinud, küsib preester: „Kas sa siis hobust ka oled varastanud?“ – „Ei, ei, mis te nüüd, preestrihärra!“

Täiesti Lutheri arusaamade vastaselt „koormatakse südametunnistust“ asjadega, mis vahest polegi patud ja mida ilmselt tuleks selgitada, ning jäetakse pihtimata rasked surmapatud, mis kaotavad õndsusseisundi, ning mille andekssaamine on samamoodi seotud Jeesuse poolt kiriku kätte usaldatud armuvahendiga – võtmemeelevallaga – nagu pärispatu olukorrast kristlaseks saamine ristimisega. (Erandolukorras võib piisata lihtsalt meie kahetsusest nagu soovristimise puhul ristimise sooviski, kuid need erandid saavad olla rajatud üksnes reeglile).

Kuidas võib meid siin aidata deklareering: „Olen läbini patune!“? Kuidas kasvatada meis usku? Georg Prater leiab, et „...lause „oleme läbini patused!“ ei kohuta enam, ...see ei ole üldise patutunnistuse tõttu enam mingiks rahutustekitavaks realiteediks. Mis oli hõõguv laava, on tardunud basaldiks.“

Reformatoorsele kogemusele, et meie, inimesed, oleme täiesti „kadunud patused“, et üksnes arm meid päästab, võis Luther tulla õieti olukorras, kus tõepoolest oma patte üksikult kaaluti ja tunnistati. Üksikpatt juhib meid nägema oma saatanlikku seotust, alles see tekitab igatsust Vabastaja järele. Selles mõttes ütlebki G. Prater: „Sina, evangeelne pastor, jutlusta käsku, sest sinu kogudus igatseb armu“. Sama mõtet rõhutas oma ettekandes Lutheri-päevadel Tallinnas ka Oulu piiskop Olavi Rimpiläinen. Praegune aeg ja inimene mitte ainult ei vaja, vaid ka igatseb selgemat patutundmist ja kiriku kohus on seda talle õpetada. Loomuliku järeldusena peaks leidma rohkem võimalusi kümnele käsule rajatud pihipeeglite rakendamiseks, olgu soovitatava abivahendina koguduseliikmetele enesevaatlusteks kui ka otsese pihijuhisena. „Siin pead sa oma elukorda läbi katsuma kümne käsu järele,“ kirjutab O. Sild 1910. a. ilmunud „Katekismuse Seletuses“.

Teatud määral on meie kirikuelus takistanud konkreetsust kartus muutuda „kohtumõistjaks“, mis olevat midagi katoliiklikku. Ei tohi aga unustada, et absolutsioon ise on õiguslik – õigeksmõistev – akt ja seda lausa jumaliku õiguse alusel. Seepärast ei saa ka keegi seda endale ise jagada. Pihiisa väljendab nii või teisiti kiriku hinnangut pihilise käitumise ja hoiaku kohta. Ja see hinnang peaks olema täpne, teoloogiliselt, st. ka moraaliteoloogiliselt põhjendatud.

4. Kuidas pihtida?

Kuidas on Lutheri meelest kahetsuse ja absolutsiooni kehtivuse vahekord?

Siin valitseb paraku ebaselgus. Ta kirjutab: „Ebakindel patukustutus pole mingi patukustutus; see on pettus ja nurjatus. Ebakindel on see aga siis, kui kahetsus, millel see seisab, on ebakindel“ (Von den Schlüsseln,1530). Teisal jällegi väidab ta, et „kes ei usu, et ta vaba on ja et tema patt on andeks antud, see võib aja jooksul ometi kogeda, kui väga kindlalt talle tema patt on andestatud ja tema ei ole uskunud“ (An der Rad zu Nünberg, 1535).

Niisiis, ka uskmatud saavad absolutsioonis patud objektiivselt andeks, järeldab Achelis. See on jällegi midagi muud kui meie pihivormelis: „Kes uskmatud on ja meelt ei taha parandada...“

Mõlema mõttekäigu taustaks on ilmselt Lutheri arusaam, et kes ei võta vastu, sellel ei ole midagi. Ta toob võrdluse kuningaga, kes kingib sulle lossi ja kui sa ei võta vastu, siis süüdista iseennast.

Reeglina on aga kahetsuse puudumine alati olnud üheks absolutsioonist keeldumise põhjuseks.

Inimesepoolse vastuvõtmise juurde, milleks siis oli vajalik kahetsuse olemasolu, kuulub aga ka heastamine. See punkt on vahel põhjendamatult tekitanud pahandust. Ometi on see meeleparandusakti osa ja võib luterlike autorite käsitlust mööda olla absolutsioonist keeldumise põhjuseks. „Kes kõrvale hoiab võimaliku heastamise eest, see avaldab sellega, et ta pole valmis oma patu ja selle tagajärgede eest vastutama ega taha end täielikult anda Jumala kätte,“ kirjutab V. Goessel.

Nii Lutheri kui teiste usupuhastajate (näit. Melanchtoni „Apologia“) arusaam on selge: heastamine e. satisfaktsioon (s.o. inimlik teene) ei tingi mingil moel õigeksmõistmist, kuid et hea puu kannab head vilja, on võimatu, et õigeksmõistmisele ei järgneks head teod.

Seejuures ei tohi unustada, et ka õigeksmõistetu ühtlasi veel patustajaks jääb ja et seatud käsk talle abiks ja juhtnööriks on siiski õigesti käituda – nagu käsu kolmandast kasutamisviisist õpetab „Concordia“ IV. Nõnda on enesestmõistetav, et pihilistele antakse vaimuliku poolt ka nõuandeid ja juhtnööre, kuidas oma elu, st. vigu parandada ja heaks teha. Kuna iga patt kahjustab ühtlasi ka jumalariiki ja kirikut, tuleks juhul, kui eksimust otsesel kujul pole enam võimalik parandada, vähemalt leida sellele vastav ülesanne või ohver vaimuliku elu vallas. Üldpihti puhul ei saa õpetaja siin muidugi kuigivõrd abiks olla. Tuleks vähemalt selgitada, et heastamisest loobumine on juba iseseisev patt.

Keegi koguduseliige kurtis, kuidas tuttav, kes oli lõhkunud ühe temalt laenatud asja, tuli enne armulauale minekut paluma selle pärast andestust. Muidugi ta andestas. „Aga,“ ütles ta, „see inimene oles võinud ikkagi tasuda ka selle asja hinna.“ Küllap tal oli õigus. Või kartis too usklik lihtsalt „käsu tegusid“?!

5. Kellele pihtida?

Siin on usupuhastaja seisukoht selgemini eristatav. Luther pidas ka pihi puhul kinni üldise preesterluse põhimõttest ja väitis, et „hädaolukorras võib ka lihtne ilmik teist absolveerida ja tema pastoriks olla“. See seisukoht langeb kokku varasemas kirikus kuni Lateraan-kirikukoguni a. 1215 esinenud arusaamadega. Nagu aga Luther kirjas „Kristlikule aadlile“ kirjeldab vaimuliku ameti suhet üldisesse preesterlusse, piiritleb ta ka „kristliku venna“ absolutsiooniõiguse seatud ametiga.

Kuna üldine preesterlus ei tähenda evangeelses mõtte mitte üldist kaost, vaid õieti võrdseks ja vääriliseks tegemist teatud ülesannete täitmiseks, mida jagab kirik Jumala enda poolt asutatud ameti kaudu (AU), ei ole ka pihti vastuvõtmise ja absolutsiooni jagamise õigust kellelgi veel iseenesest.

Luther kirjutab: „Meil on küll kõigil see meelevald, aga keegi ei tohi jultunud olla seda avalikult teostada, kui ta selleks koguduse poolt volitatud ei ole...“ (Kirchenpostille 11,319) Et piht usupuhastuskirikus osutus üksnes vaimuliku kompetentsi langevaks, näeb P. Gerlitz kokkuvõtlikult tõsiasjas, et „Luther ja Melanchton meeleparanduse arvasid sakramentide hulka, Augsburgi Usutunnistus vaimuliku valitsuse defineeris evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide toimetamise ametina ja et usutunnistuskirjad peaaegu 100 protsendiliselt esindavad seisukohta, et „potestas clavium“ on ordineeritud ametikandjate asi.“

Achelis, Lutheri vaateid esitades, leiab samuti, et kuna vaimulik on „kiriku organ“, on ainult vaimulikul õigus publice in ecclesia pihti kuulata, sellepärast on aga vaimulik ka pihiisa ex officio ja tohib selliselt olla koguduseliikmete usaldusmeheks.“

Sellest luterlikust arusaamast on meie kirikus üldiselt ka kinni peetud. Näiteks kirjutab Kaarma õpetaja Ederberg 1899. a. ilmunud katekismuse seletuses „Sõna ja sakrament“, et pattu tuleb tunnistada õpetajale, „keda sellepärast ka pihiisaks kutsutakse. Õpetaja on otse selleks ametisse seatud, et tema inimesi peab pihtimisele võtma ja neile patud andeks andma ehk kinnitama“. Näidates Pühakirja põhjal sellise ameti seadmist, lisab ta: „Õpetaja ametit pole siis mitte üks inimene seadnud, vaid Issand Jeesus ise. Kes siis õpetaja ametit teotab, see teotab Jeesust ja tema seadmist.“

Kõik teistsugused arusaamad meie kirikus pärinevad juba hilisemast lahkuskude mõjusfäärist.

6. Pihisaladusest

Vaikimiskäsk sanktsioneeriti IV Lateraan-kirikukogul ja see kestis absoluutsena ka reformatsiooniajal. Luther seletab, et ta juhul, kui talle pihitakse ka surmapatt, keelduks kohtu ees selle kohta tunnistust andmast, „sest mitte mina ei kuula pihtimist vaid Kristus“.

Paraku on see üksnes kiriku käsk, mille kohta ei leidu ridagi Piiblis. Et aga evangeelne kirik ei ole tahtnud vähemalt sõnades end millegi muuga siduda kui Piibel, on seda nõudlust Euroopa jurisprudentsis tunnustatud pigem katoliku preestri kui evangeelse vaimuliku õigusena (Geritz).

Selles osas on evangeelne kirik ka ise teinud mööndusi. Nii ei kehtinud 18./19. sajandi Preisimaa kirikuis pihisaladuse nõue riigireetmise või mõne suurema kuriteo puhul. Selline seisund on tublisti kõigutanud evangeelse pihi usaldatavust.

Ja tõepoolest, kui katoliku kirikus karistatakse pihisaladuse rikkumist ekskommunikatsiooni ja teiste raskete karistustega, ei tea me sedagi, kas see on üldse patt. P. Gerlitz, kes samuti möönab, et vaikimisnõuet ei saa õieti millegagi põhjendada, jätab ainsaks garantiiks Harmsi sõnad, et vaid „abiotsiv inimene ise, kes tuleb preestri või õpetaja juurde, kohustab pihisaladuse absoluutsele pidamisele“. Tähendab, haletsus. Kas see on aga tõsiselt võetav motiiv ja kas sellele läheb välja pihiline?

„Ei maksa pidada donatismiks seda, et inimene enne kaalub, kui läheb oma patte tunnistama vaimulikule nagu „Jumalale endale““, kirjutab G. Prater. Teoreetiliselt võib muidugi tunnistada, et „Non homo, sed Deus absolvit. Kristus istub seal, Kristus kuuleb, Kristus vastab, mitte inimene!“ (Luther). „Aga kui see „Kristus“ minu hädast patrab oma naisele või kasutab seda järgmisel pühapäeval jutluses näitena?“ küsib G. Prater, pidades ilmselt silmas olukorda ka Saksamaal.

Küllap oleks meilgi kirikuõiguslikult vaja kindlustada seda nii elementaarset nõuet. Vähemalt peaks seda tegema Agendakomisjon. Teatavasti ei sisalda EELK-s kehtivas Agendas („Agenda ehk Käsiraamat Evangeeliumi-Lutheruse-usu kogudustele Vene riigis“) leiduv „Õpetaja ametivanne“ pihisaladuse hoidmise nõuet. Samuti puudus see nimetatud teksti hilisemates EELK Konsistooriumi poolt koostatud modifikatsioonides, mille alusel ka allakirjutanu on andnud ametivande, jäädes sidumata mingigi pihisaladust nõudva kohustusega. Seevastu ütleb paguluses välja antud „Eesti Evangeeliumi Luteri usu Kiriku Agenda“ (Stokholm 1951) „Õpetaja ametivanne“ selgesti: „Hoolega ja ustavusega tahan ma... pihtisaladust täielikult pidada.“ Seda täiendab „EELK Kirikuõiguse Käsiraamatus“ (Stockholm 1981) sisalduv seadus: „Õpetaja jätab ainult enda teada erapihtis avaldatud saladused“ (Lk. 30).

Sellist pihisaladuse hoidmise nõuet saab põhimõtteliselt esitadagi vaid vaimulikule, „igale vennale“ pole kellelgi õigus panna sellist koormat.

7. Kus ja millal pihtida?

Põhimõtteliselt ei ole koht ega aeg millalgi olnud pihi jaoks siduvad. Et aga piht siiski ladusamalt läheks, pakub Goessel välja mitmeid viise, kuidas kõrvuti istuda, silmad sulgeda või hoopis kaugusse vaadata, olla pihi tarvis mõne nädalapäeva õhtul käärkambris jne. Need on tegelikult väga olulised probleemid. Inimesel on raske ja ebamäärane, eriti kui piht on harv toiming, astuda õpetaja juurde suvalises kohas, suvalisel ajal ja alustada oma patutunnistust. Algul toimub ikka nn. hingehoidlik vestlus kuni eksinu julgeb küsida: „Ega õpetaja seda ometi kellelegi räägi kui ma ütlen, et...?“ Millal ja kas siis julgetakse ja osatakse ütelda, et see jutt oleks nagu piht ja absolutsioon võiks ka olla, kui õpetajale tüli ei tee – see jääb kaunis lahtiseks. Inimene vajab, ja seda kõigis oma suhtlemistes, kindlat, väliselt määratletud olukorda, mis kergendaks tema samme. Meil pole õigust, kui see on meie võimuses, talle seda keelata ja nõnda luua takistusi.

Sellistes asjades poleks põhjust leiutada ka jalgratast. Isiklik pihipraktika tema klassikalistes vormides säilus luterlikus kirikus veel kaua pärast reformatsiooniaega ega muutunud sellepärast veel katoliiklikuks.

Stada korraldusis aastast 1692 öeldakse: „Pärast õhtuteenistust peavad pastorid ja diakonid igas kirikus pihti kuulama ja pärast pihti meie kirikute endise kombe järgi pihilistele absolutsiooni kuulutama äratundmise järgi“ (Goessel). Veel 1785. a. uuendati Hannoveri kirikutes pihitoolid erapihiliste jaoks. Tõepoolest ei käinud võitlus usupuhastuspäevil tooli ümber, selle poolt või vastu. See jäi vahest tahaplaanile, kuid ometi mõistetavaks asjaks. Ei oleks ehk ülearune, kui me vaimulikena paneksime oma kirikutesse ühe tooli, kuhu peale pärast jumalateenistust kümneks minutiks istuda ja kogudusele ütelda: „Seal istun ma selleks, et kuulata teie isiklikke patutunnistusi ja jagada andeksandmist ja kõik seal räägitu on pihisaladus.“

8. Piht kui armuvahend

Lõpuks tahaksin veel pihi sisemise väe ja olemuse iseloomustamiseks puudutada tema käsitlemist sakramendina, nagu see ilmneb usupuhastajate juures.

Sakramendid on Jeesuse seadmisel kiriku – tema nähtava ihu – kaudu teostuvad objektiivsed kokkupuutepunktid Jeesuses Kristuses ilmunud päästva armuga. Nende kaudu õieti ehitatakse üles kirik, sest nendes ilmneb konkreetselt ja kaheldamatult „üksnes Jumala tegu“.

Luterlikus kirikus on sakramendi mõiste kasutamisel jäädud peatuma kahe toimingu, ristimise ja armulaua juurde. Just sellisesse auväärsesse, tähelepanu keskmesse kuuluvasse kategooriasse liigitasid reformaatorid kolmandana aga ka pihti.

„Apoloogias“ ütleb Melanchton: „Nagu me sakramendiks nimetame välispidiseid märke ja tavasid, millistel on olemas Jumala käsk ja millistega on seotud Jumala armu tõotus ... siis on seega õiged sakramendid ristimine, Issanda õhtusöömaaeg ja absolutsioon.“ Luther ise leiab, et „niisiis on Jumal meie aja jaoks Uues Testamendis andnud ristimise, altarisakramendi ja absolutsiooni, et me Kristust kõikjalolevana, mitte üksi südames vaid ka keelel, tunda, haarata ja puudutada võiksime“ (Bredichte über das dritte und vierte Kapitel Johannis 1537–1540). Ta kõvendab veelgi oma mõtet: „Me tunnistame meelsasti, et patukahetsus on sakrament, niikaugelt kui võtmeabsolutsioon ja kahetseja usk seal liituvad, sest seal on tõotus ja usk pattude andeksandmisse ühendatud Kristuse tahtega“ (Wider die 32 Artikel der Theologisten zu Löwen, 1545, tees 34).

Küll on hilisemate dogmaatikute poolt esitatud küsimusi, kus ometi näeb Luther pihis märke ja elemente, mis pidavat kuuluma luterlikku sakramendimõistesse. Luther ei olnud dogmaatik ega taotlenud anda lõplikke definitsioone. Küll esitas ta aga oma tunnetuse asjade väärtusest ja kohast kirikus.

G. Prater ütleb: „Võib-olla pole täiesti vale neil, kes väidavad, et evangeelne kirik on pihti  kaotanud seetõttu, et ta tema sakramendiiseloomu kehtetuks tunnistas.“ Tundub, et siin on koos veega ära heidetud ka laps. Oleks aeg üle saada terminoloogilisest barjäärist ja pakkuda kogudusele pihti enesestmõistetava armuvahendina. See ei peakski olema nii lootusetu. Oma praktikast tean, et juhul, kui olin leeris pihist põhjalikumalt kõnelnud, on tuldud mõnelgi korral pihile sama loomulikult kui näiteks armulaualegi. Kus kiriku töötegijate ülesandeks on üha enam kuulutada ja veelkord kuulutada, tuleks küsida, kas me ei võiks saavutada palju suuremat tulemust, kui tohiksime jagada armukuulutust isiklikult vahest üheainsalegi inimesele, sidudes teda Jumala aktiga, kus Jumal kindlasti ise tegev on.

Piht ei osutu hingede päästmise läbiproovitud relvaks kindlasti mitte ainult oma psühholoogiliste võimaluste poolest, vaid palju enam selle poolest, et see on Jumala enda vägev sõjariist, mis usaldatud tema koguduse kätte. Ning just selles tähenduses peaksime seda oma usuelus käsitlema sakramendina, nagu mõtles Luther.

Kasutatud kirjandus

E. Chr. Achelis, Lehrbuch der praktischen Theologie, Leipzig 1911

Praktisch-theologisches Handbuch, Hamburg 1970

Handbuch der Praktischen Theologie, II, Berlin 1974

Georg Prater, Der evangelische Weg zu Erneuerung der Privatbeichte, Berlin 1957

Hans Hartwig v. Goessel. On pihtimine evangeelne, "Teoloogiline kogumik" XXV

Artikkel ilmus algselt kogumikus „Artiklite kogu prof. Elmar Salumaa 75. sünnipäevaks EELK Usuteaduse Instituudilt, Tallinn, advendiajal 1983. a.“ ja taasavaldati 6. septembril 2012 portaalis Meiekirik.ee väiksemate keeleliste muudatustega autori loal.