Konstantinoopoli patriarhi ringkiri 1895. a paavst Leo XIII-nda ringkirja puhul 1894. a kirikute ühendamisest

Toimetanud V. M. [Vassili Martinson]

Tartu 1934

Eessõna

1054. a. tekkis lõhe Idamaa õigeusu- ja Läänemaa Rooma katoliku kiriku vahel. 16. juulil tähendatud aastal panid paavsti saadikud Konstantinoopoli püha Sofia kiriku altarile kirikuvande-kirja, milles nad süüdistasid Idamaa õigeusu kirikut peaaegu kõigis valeõpetusis, mis kunagi olid aset leidnud vanas kirikus. Tegelikult aga polnud õigeusu kirik selles sugugi süüdi, ja nagu siis, nii ka tänapäevani jääb vankumata ja muutumata truuks vanale lahutamata kiriku õpetusele, nagu seda tunnistasid püha ristikoguduse seitse esimest ülemaailmalist kirikukogu. Sellevastu on Rooma katoliku kirik tähendatud aja jooksul vastu võtnud palju uusi õpetusi, mida ei tundnud vana lahutamata ristikogudus.

Lahkuminekust kuni tänapäevani on tehtud palju katseid lahkuläinud kirikuid lepitada, ning ühendada, ja paavstid pöörduvad aeg-ajalt ühinemiskutsega Idamaa õigeusu kiriku poole, kuid kõik need katsed ja kutsed on tänini ebaõnnestunud, sest Rooma kirik ei taha mingil kombel loobuda oma uutest õpetustest, vaid nõuab ainult Idamaa õigeusu kiriku tingimata alistumist paavsti ülemvõimule. Ühe niisuguse kutsega pöördus paavst Leo XIII 1894. a. juulis Idamaa õigeusu kiriku poole. Meile ap. õigeusulistele siin Eestis on praegu väga kasulik teada, mida vastas Idamaa ap. õigeusu kirik tol korral paavstile, sest praegugi on meie Eesti pinnal alustanud oma tegevust isikud, kes pöörduvad paavsti kutse mõttes meie ap. Õigeusuliste poole.

V. M.

1934, XI. 14.

Püha apostliku ja ülemaailmalise Konstantinoopoli patriarhi trooni ja selle juures, asuva Sinodi ringkiri pühitsetud ja Kristuses jumalaarmastatud vendadele metropoliitidele ja piiskoppidele, nende pühale ja ausale kleerusele ja kogu jumalakartlikule karjale 1895. a. augustis.

„Mõtelge oma juhatajate peale, kes teile Jumala sõna on kuulutanud, pange tähele nende elu otsa ja käige nende usu järele! Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavestil Ärge laske endid mitmesuguste ja võõraste õpetuste läbi sinna ja tänna vedada“ (Hb 13:7–9).

1. Iga vaga õigeusklik inimene, kes hoolitseb tõsiselt Jumala au east, tunneb sügavat südamevalu ja suurt kurbust, nähes, kuidas headuse vihkaja, kes oli algusest inimesetapja, kadestusest meie õnnistuse vastu ei lakka külvamast mitmesugust umbrohtu Issanda põllul, et lämmatada nisu. Temalt kasvas varemaltki kristlikus koguduses valeõpetuse umbrohtu, mis mitmeti kahjustas ja praegugi kahjustab inimsoo päästmist Kristuses ja mida, nagu halbu idusid ja mädaseid liikmeid, raiutakse kristliku ülemaailmalise õigeusu koguduse terve ihu küljest õigesti ära. Järgnevatel aegadel aga kiskus vaenlane kristlikult õigeusu koguduselt ära terved Läänemaa rahvadki, sisendades Rooma piiskoppidele äärmise auahnuse vaimu, mis sünnitas mitmesuguseid seaduse- ja evangeeliumivastaseid uuendusi. Kuid sellest vähe: Rooma paavstid, mõistmata taotledes nende väljamõeldud ühendust, püüavad igapidi tõmmata soodsal juhul oma eksitusse ülemaailmalist kristlikku kogudustki, mis püsib Idamaal vankumata pühade isade poolt edasiantud õigeusus.

2. Nii andis praegune Rooma paavst Leo XIII [1878–1903] oma piiskopiameti juubeli puhul möödunud aasta juulikuus kogu maailma valitsejatele ja rahvastele välja ringkirja, milles muu seas kutsub meiegi ülemaailmalist õigeusu ja apostlikku ristikogudust ühendusele paavsti trooniga, käsitades seda ühendust nii, et see võib teostuda ainult paavsti tunnustamise läbi kõrgeimaks piiskopiks, terve koguduse kõrgeimaks vaimulikuks ja ilmlikuks peaks, ainukeseks Kristuse asemikuks maa peal ja igasuguse armu jagajaks.

3. Muidugi peab iga kristlane soovirna kirikute ühendust; eriti aga terve õigeusuline maailm, vaimustatud tõsise vagaduse vaimust, kooskõlas püha koguduse asutamise jumaliku eesmärgiga, soovib tuliselt kirikute ühendust ühes usureeglis apostlite ja isade õpetuse alusel, kus Jeesus Kristus ise on nurgakiviks (Ef 2:20). Seepärast meie palumegi alati avalikkudel palvetamistel Issanda poole: laialipillatud kogu kokku, eksinud pööra õigele teele, sellele teele, mis üksinda viib kõikide Elu, Ainusündinud Poja ja Jumala, Sõna, meie Issanda Jeesuse Kristuse juurde (Jh 14:6). Kooskõlas selle püha sooviga on meie õigeusu kristlik kogudus alati valmis heameelega tähelepanelik olema iga ühendusettepaneku suhtes, kui Rooma piiskop aga ükskord igavesti lükkaks tagasi kõik tema koguduses lubatud rohkearvulised ja mitmesugused evangeeliumivastased uuendused, mis kutsusid esile Ida- ja Läänemaa kirikute kurbuseväärt lahkumise, ja pöörduks tagasi püha seitsme ülemaailmalise kirikukogu alustele, kes, kokku tulnud Püha Vaimu juhatusel kõigist pühadest Jumala koguduse esindajaist õigeusu õpetuse määramiseks valeõpetajate vastu, omavad Kristuse koguduses üldist ja igavest tähendust. Sellele juhiti alati paavsti koguduse tähelepanu nii kirjatöödes kui ka ringkirjades ja seletati kogu asjalikkusega, et seni, kuni ta jääb oma uuenduste juurde, õigeusu kogudus aga käib kristluse esimeste üheksa sajandi jumalike ja apostlike suusõna õpetuste ja seadmiste järgi, millal Läänemaa kogudusedki tunnustasid veel ühte ühist usku ja seisid ühenduses Idamaa kogudustega, – on iga kõne ühendusest tühi ja ülearune. Seepärast me vaikisimegi tänini ei pööranud tähelepanu paavsti ringkirjale, pidades asjatuks rääkimist nendega, kes ei taha meid kuulda. Mõne aja eest aga hakkas paavsti kogudus, loobudes täiesti veenmise ja arutamise teest, kõikide imestuseks ja arusaamatuseks meelitama oma võrku lihtsamaid õigeusu kristlasi „petiste töötegijate“ abil, kes teevad endid Kristuse apostliteks (2Kr 11:13), saadab Idamaale oma vaimulikke, kes kannavad õigeusu preestrite rõivast, ja kavatseb palju teisi kavalaid viise oma proselüütlike eesmärkide taotlemiseks. Seepärast me arvasime oma pühaks kohuseks välja anda see patriarhi ja sinodi ringkiri, et kaitsta hädaohu eest õigeusku ja vagadust, teades, et „tõsiste kaanonitekaitsmine on iga hoolsa kristlase, eriti aga nende kohus, kes on Jumala poolt seatud teisi juhatama“ (Photios’e kiri 3, § 10).

4. Püha ülemaailmalise apostliku õigeusu ristikoguduse püha ja tõsisem soov on, et, nagu ülal öeldud, temast lahkunud kogudused jälle ühineksid temaga ühes usu reeglis; ilma selle ühenduseta usus ei või olla ka nii soovitavat koguduste ühendust. Kui aga lugu on nii, siis me tõepoolest imestame, kuidas paavst Leo XIII, kes ka ise tunnustab tähendatud tõde, räägib ilmselt iseendale vastu, kuulutades ühest küljest, et tõsine ühendus seisab usu ühtsuses, kuid teisest küljest, et iga kogudus pärast ühinemistki võib alal hoida oma dogmaatilised ja kanoonilised otsused, kuigi need viimased erineksidki paavsti koguduse otsustest, nagu näeme seda paavsti enese hilisemast ringkirjast 30. nov. 1894 a. Missugune oleks aga selline ühendus, kui ühes ja sellessamas koguduses üks usuks, et Püha Vaim läheb välja Isast, kuna teine, et Püha Vaim läbeb välja Isast ja Pojast, üks ristiks kolmekordse vettevajutamise, teine pealevalamise läbi, üks tarvitaks hapnenud, teine hapnemata leiba, üks jagaks rahvale ka karikat, teine ainult püha leiba jne. Mis sunnib paavsti lubama niisuguseid lahkuminekud, kas austus Kristuse püha koguduse evangeeliumi tõdede vastu või tema poolt kaudne järeleandmine ja nende tõdede tunnustamine, või miski muu, seda meie ei suuda öelda.

5. Kuidas aga iganes oleks, kirikute ühenduse vaga soovi teostamiseks on vaja kõigepealt kindlaks teha üks ühine põhimõte ja alus. Niisuguseks vankumatuks põhimõtteks ja aluseks ei või olla miski muu kui evangeeliumi ja püha seitsme ülemaailmalise kirikukogu õpetus. Pöördudes nüüd selle õpetuse juurde, mis on ühine Ida- ja Läänemaa kogudustel nende lahkuminekuni, me peame tõsiselt uurima, et teada saada tõde, mida uskus tol ajal nii Idas kui ka Läänes üks püha ülemaailmaline ja apostlik õigeusu ristikogudus, ja seda hoidma kõiges puhtalt ja muutmata. Kõike muud aga, mis on hilisemal ajal lisatud või ära võetud, on iga kristlane, kui ta aga tõsiselt nõuab enam Jumala kui oma au, tingimata kohustatud parendama vagaduse vaimus, sest raske hukkamõistmise alla langeb õige Kohtumõistja Kristuse kohtu ees see, kes auahnuse pärast kangekaelselt püsib moonutatud tões. Seda öeldes ei pea me mingil kombel silmas erinevusi, mis puutuvad pühade jumalateenistuse-kordade ja laulude või pühade rõivaste seadusse ja s. s., mihukesed erinevused, mis leidsid aset vanalgi ajal, mitte sugugi ei riku usu olemust ja ühtsust; meie aga peame silmas neid olulisi erinevusi, mis puutuvad Jumala antud usu dogmadesse ja Jumala seatud kirikuvalitsemise kanoonilisse korda. „Kui kõrvalekaldumised ei puuduta usku,“ ütleb Püha Photios, „või mõnda üldist kirikukogu otsust, näit., kui ühed peavad niisuguseid kordi ja kombeid, teised – teisi, siis arutades õigesti, vaja tunnustada, et nii need, kes peavad teatud kommet, ei tee midagi ebeõiget, kui ka need, kellel pole seda, ei eksi.“ (Photiosʼe kiri. 3, § 6).

6. Ühenduse püha eesmärgi pärast on Idamaa ülemaailmaline õigeusu ristikogudus valmis tunnistama, kui ta oleks midagi rikkunud või maha jätnud sellest, mida tunnistasid kooskõlas Ida- ja Läänemaa kirikud kuni üheksanda sajandini ; ja kui pühade isade ja Jumala kogutud ülemaailmaliste kirikukogude õpetuse põhjal läänlased teevad meile kindlaks, et kuni üheksanda sajandini luges Rooma kogudus, kes oli tol ajal veel õigeusklik, usutunnistust lisandusega, või tarvitas hapnemata leibu, või pidas puhastustule õpetust, tarvitas vee pealevalamist vettevajutamise asemel, õpetas Ikkaneitsi laitmata saamist, Rooma paavsti ilmlikku võimu, eksimatust ja ülemvõimu, – siis pole meil midagi selle vastu öelda. Kui aga, ümberpöördult, osutub selgesti, nagu tõearmastajad ladinlaste hulgast isegi tunnustavad, et Idamaa ja õigeusu ülemaailmaline ristikogudus peab neidsamu vanaaja õigeusu dogmasid, mida tunnustati omal ajal ühtlasi nii Idas kui ka Läänes, ja et Rooma kogudus on rikkunud need dogmad mitmesuguste uuenduste läbi, siis selgub lastelegi, et kõige loomulikumaks ühendusteeks jääb, et Rooma kirik pöörduks vanade dogmade ja kirikuvalitsemise vana korra juurde tagasi. Sest usk ei muutu mingil kombel aja või olude järgi, vaid jääb alati ja kõikjal üheks ja sellekssamaks: Üks ihu ja üks vaim, nõnda kui teie ka oma kutsumises olete kutsutud üheks lootuseks; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja teie kõikide sees (Ef 4:4–6).

7. Seitsme ülemaailmalise kirikukogu üks püha ja apostlik kogudus uskus ja otsustas kooskõlas evangeeliumi ütlustega, et Püha Vaim läheb välja Isast. Läänes aga hakati juba IX sajandist peale natukehaaval rikkuma püha usutunnistust, koostatud ja kinnitatud ülemaailmaliste kirikukogude poolt, ja omavoliliselt hakkas levima õpetus, et Püha Vaim läheb välja ka Pojast. Kahtlemata teab paavst Leo XIII hästi, et tema õigeusklik eelkäija ja tema nimekaim, õigeusu kaitsja Leo III lükkas tagasi ja mõistis 809. a. kirikukogul hukka selle seaduse- ja evangeeliumivastase lisandi „ja Pojast“ (Filioque), käskides kreeka ja ladina keeli üles kirjutada kahele hõbetahvlile esimese ja teise ülemaailmalise kirikukogu algupärase püha usutunnistuse ilma igasuguse lisandita niisuguse pealkirjaga: Haec Leo posui amore et cautela fidei orthodoxae (Selle asetasin mina Leo armastusest ja hoolitsemisest õigeusu vastu).^[1] Kahtlemata teab ta ka, et ainult X-dal sajandil või XI-da algul võeti see seaduse- ja, evangeeliumivastane lisa pühale usutunnistusele lõplikult Roomas vastu, ja  järelikult langeb Rooma kogudus, kes on nii kangekaelne oma uutes väljamõeldustes ja ei taha pöörduda ülemaailmaliste kirikukogude õpetuse juurde tagasi, täielikult ühe püha ülemaailmalise ja apostliku ristikoguduse kohtu alla, kes peab kindlasti isade õpetusi ja kõiges hoiab õigesti alal temale edasiantud usupandi apostli käsu järgi: Hoia seda enda kätte ustud kallist vara Püha Vaimu läbi, kes meie sees elab! (2Tm 1:14). Pööra ära kõlvatutest tühjest kõnedest ja vastuoksa õpetustest, mida ebanimega tarkuseks nimetatakse, mida mõned kiidavad enestel olevat ja on usust ära eksinud (1Tm 6:20–21).

8. Seitsme ülemaailmalise kirikukogu üks püha kafoliikne ja apostlik kogudus toimetas ristimist kolmekordse vettevajutamise läbi; paavst Pelagius nimetab kolmekordset vettevajutamist Issanda seadmiseks, ja veel XIII s. toimetati Läänes ristimist kolmekordse vettevajutamise läbi; seda tunnistavad selgesti vanades Itaalia templites alalhoidunud pühad ristimiskabelid. Hilisematel aegadel aga võeti paavsti koguduses tarvitusele piserdamine ja pealevalamine, ja seda uuendust peab ta tänapäevani, veel rohkem suurendades tema tekitatud lõhe kuristikku. Meie õigeusulised aga, jäädes truuks apostlikule suusõnale ja seitsme ülemaailmalise kirikukogu kirikupraktikale, „astusime võitlusse üldpärandi, isade rikkumata usu varanduse eest“ (Basílios Suure kiri 243. a. Itaalia ja Gallia piiskoppidele).

9. Seitsme ülemaailmalise kirikukogu üks püha kafoliikne ja apostlik kogudus toimetas meie Õnnistegija eeskujul enam kui tuhat aastat jumalikku euharistiat Idas ja Läänes hapnenud leivaga, nagu seda tunnistavadki Läänemaa usuteadlased, kes austavad tõde. Paavsti kogudus aga võttis XI sajandist peale vastu uuenduse ja hakkas tarvitama hapnemata leibu jumaliku euharistia sakramendis.

10. Seitsme ülemaailmalise kirikukogu üks püha kafoliikne ja apostlik kogudus oli vastu võtnud, et pühad annid pühitsetakse Püha Vaimu kutsumise palve järel preestri õnnistamise läbi, nagu seda tunnistavad vanadki Rooma ja Gallia jumalateenistuse korrad. Pärastpoole aga võttis paavsti kogudus vastu uuenduse ka siin, omastades omavoliliselt arvamise, et pühad annid pühitsetakse Issanda sõnade hüüdmisel: Võtke, sööge, see on minu ihu … ja jooge kõik sealt seest: sest see on minu veri, uue seaduse veri, mis paljude eest ära valatakse pattude andeksandmiseks (Mt 26:26-28).

11. Seitsme ülemaailmalise kirikukogu üks püha kafoliikne ja apostlik kogudus, täites Issanda käsku: jooge kõik sealt seest, jagas armulauda kõigile pühast karikast. Paavsti kogudus aga võttis IX sajandist peale ka siin uuenduse vastu, jättes ilmikud ilma pühast karikast, vastu Issanda seadmist, vana koguduse üldpraktikat ja paljude vanaaja õigeusu piiskoppide selget keeldu.

12. Seitsme ülemaailmalise kirikukogu üks püha kafoliikne ja apostlik kogudus, käies Püha Kirja jumalavaimustatud õpetuse ja vanast ajast edasiantud apostliku suusõna järgi, kutsub Jumala armu ja palub pattude andeksandmist ning puhkamist Issandas uinunutele (Mt 26:31; Hb 11:39; 2Tm 4:8; 2Mak 12:48). Paavsti kogudus aga mõtles välja paavsti, nagu oma mõnesuguse ainukese seaduseandja isikus, XII sajandist peale ja edasi palju uusi õpetusi: puhastustulest, pühakute külluslikest teeneist, nende jagamisest patustele jms, võttes vastu ka õpetuse õiglaste täielikust tasust juba enne üldist surnuist ülestõusmist ja kohut.

13. Seitsme ülemaailmalise kirikukogu üks püha kafoliikne ja apostlik kogudus õpetab, et ainult üks, nimelt ainusündinud Jumala Poeg ja Sõna, on puhtalt ja laitmatult saadud üleloomulikul viisil Pühast Vaimust ja Neitsist Mariast. Paavsti kogudus aga võttis alles neljakümne aasta eest (1854. a.) vastu uue dogma – Jumalasünnitaja ja Ikkaneitsi Maria laitmatu saamise dogma, mida ei tundnud vana kogudus ja mille vastu vaidlesid kangesti ja mitte üks kord silmapaistvad ladina usuteadlased.

14. Tähele panemata jättes need Läänes tekkinud tähtsad ja olulised erinevused usu suhtes kahe kiriku vahel, peab paavst oma ringkirjas kõige tähtsamaks ja nagu ainukeseks lahkumineku põhjuseks Rooma piiskopi ülemvõimu küsimust, juhatades meid allikate juurde, et meie uurigu järele, mida arvasid meie esivanemad ja mis pärandas meile kristlik vanaaeg. Pöördudes aga esimese üheksa sajandi kirikuisade ja ülemaailmaliste kirikukogude juurde veendume täiesti, et Rooma piiskoppi kunagi ei käsitatud koguduses kõrgeima võimuna ja eksimatu peana, sest iga piiskop on oma erakoguduse pea ja esindaja, kes alistub ainult ülemaailmalise koguduse kirikukogude otsustele, kui ainueksimatuile, ja, nagu näitab kirikulugu, Rooma piiskop ei moodusta erandit sellest reeglist. Koguduse ainukeseks igaveseks Juhatajaks ja surematuks Peaks on meie Issand Jeesus Kristus, sest Tema on oma ihu, oma koguduse pea (Kl 1:18). Tema ütles oma jumalikele õpilastele ja apostlitele oma taevaminekul: Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma otsani (Mt 28:20). Apostel Peetruse kohta aga, „keda paavstlased omavoliliselt esitavad Rooma koguduse asutajana ja selle esimese piiskopina, toetudes 2. sajandi apokrüüfilisele teosele „Valeklementiinid“, räägitakse Pühas Kirjas, et ta võttis osa arutamistest apostlikul sinodil Jeruusalemmas kui võrdne võrdsetega, kuna teisel korral noomib apostel Paulus teda teravalt, nagu seda näeme kirjast Galaatia kogudusele (Gl 2:11-15). Ja sedasama evangeeliumikohta, millele toetub Rooma paavst: Sina oled Peetrus ja selle kalju peale ehitan mina oma koguduse ja põrguväravad ei pea teda mitte ära võitma (Mt 16:18), seletasid, nagu teavad seda võib-olla paavstlased ise, koguduse esimestel sajanditel nii suusõna kui ka kõik eranditult jumalikud ja pühad isad täiesti teisiti ja õigeusu vaimus, käsitades seda ülekantavas mõttes, et aluseks seatud vankumata kivi, mille peale Issand ehitas Oma koguduse, mida isegi põrguväravad ei pea ära võitma, on Peetruse Issanda õige tunnistus: Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg (Mt 16:16). Selle tunnistuse ja usu peal seisab evangeeliumi õndsakstegev kõigi apostlite ja nende järglaste jutlus. Vaata, mispärast taeva kistud apostel Paulus, nagu seletades neid Issanda sõnu, ütleb jumalavaimustatult: Jumala armu järele, mis minule on antud, olen mina aluse pannud kui tark hooneehitaja ja üks teine ehitab selle peale … Sest teist alust ei või keegi panna, kui aga see, mis ju pandud, see on Jeesus Kristus (1Kr 3:10–11). Teises kohas ta nimetab üldse kõiki apostleid ja prohveteid usklike aluseks, kes on ehitatud Kristuse peale ja on Kristuse ihu ehk koguduse liikmed: Sellepärast ei ole teie nüüd mitte enam võõrad ja külalised, vaid pühade kaaskodanikud, apostlite ja prohvetite aluse peale üles ehitatud, kus Jeesus Kristus ise on nurgakivi (Ef 2:19-20; Kl 1:24). Kui niisugune aga on jumalavaimustatud apostlik õpetus koguduse alusest ja Peast, siis on täiesti loomulik, et pühad isadki, kes pidasid kindlasti apostlikke suusõna õpetusi ei võinud õpetada apostel Peetruse ja Rooma piiskoppide ülemvõimust ega anda mingisugust teist, kogudusele täiesti tundmatut, tõele ja õigeusule vasturääkivat seletust ülaltoodud evangeeliumikoha kohta, ühtlasi ei võinud iseendast välja mõelda veidrat dogmat Rooma piiskopi kõrgeimatest eesõigustest, kes nagu olevat apostli Peetruse järglane, liiatigi et apostel Peetrus polnud sugugi Rooma koguduse asutaja: ajalugu ei tea midagi tema apostlikust tegevusest Roomas. Pigemini asutati Rooma kogudus paganate apostli Pauluse poolt selle õpilaste kaudu; vähemalt tema apostlik tegevus Roomas on kindlasti teada (Ap 28:15; Rm 1:9; 15:15; 16; Fl 1:13).

15. Jumalikud isad, austades Rooma piiskoppi kui keisririigi pealinna piiskoppi, tunnistasid tema au eesõigust kõigi teiste piiskoppide ees, käsitasid seejuures teda aga lihtsalt esimese piiskopina nende keskel, s.o esimesena võrdsete keskel. Need eesõigused omistati pärastpoole ka Konstantinoopoli piiskopile, kui see linn sai Rooma riigi pealinnaks, nagu sellest tunnistab neljas ülemaailmaline Chalkedoni kirikukogu (451. a.): „Sedasama otsustame sama Konstantinoopoli – Uue Rooma linna kõige pühama koguduse eesõiguste kohta. Sest Vana Rooma troonile anti sündsalt eesõigused, sest see oli pealinn. Sel põhjusel andsid sada viiskümmend jumalaarmsat piiskoppi võrdsed eesõigused Uue Rooma linna kõige pühamale troonile“ (28. kaanon). Sellest reeglist selgub, et Rooma piiskop on võrdne Konstantinoopoli koguduse piiskopiga ja teiste koguduste piiskoppidega, kuid üheski reeglis ega ühegi isa juures pole vähematki näpunäitu, et Rooma paavst on ainuke terve koguduse pea, teiste sõltumatute ja autokefaalsete koguduste piiskoppide eksimatu kohtumõistja, apostel Peetruse järglane ja Kristuse asemik maa peal.

16. Iga üksik autokefaalne kogudus Idas ja Läänes oli täiesti sõltumatu ja iseseisev seitsme ülemaailmalise kirikukogu aegu. Nagu Idamaa, nõnda ka Aafrika, Hispaania, Gallia, Germaania ja Brítannia autokefaalsete koguduste piiskopid juhatasid oma kogudusi oma kohalike kirikukogude kaudu; Rooma piiskopil, kes ka ise pidi alistuma kirikukogude otsustele, polnud mingisugust õigust segada end nende asjadesse. Kui aga kerkisid tähtsad küsimused, mis nõudsid terve koguduse arutamist, siis kutsuti kokku ülemaailmne kirikukogu, kes alati oli ja jääb üksi koguduses ülimvõimuks.^[2] Niisugune on vana kirikukorraldus. Üksteise suhtes olid piiskopid sõltumatud ja igaüks oma maakonnas täiesti iseseisev, alistudes ainult kirikukogude otsustele; kirikukogudel viibisid nad kui võrdsed omavahel. Keegi neist ei andnud iialgi välja ainuisikulisi otsuseid tervele kogudusele. Kui aga mõnikord mõned auahned Rooma piiskopid avaldasid ülemvõimule uhkusenõudlusi, mida kogudus ei tundnud, siis neid noomiti sündsalt ja mõisteti hukka. Sedaviisi osutub täiesti ja selgesti eksituseks see, millele toetub Leo XIII, öeldes oma ringkirjas, et suure Photios’e ajani olnud Rooma trooni nimi püha kõigile kristliku maailma rahvastele ja et Ida alistunud Lääne sarnaselt üksmeelselt ning vastuvaidlemata Rooma piiskopile, kui apostel Peetruse seaduslikule järglasele ja Jeesuse Kristuse asemikule maa peal.

17. Ülemaailmaliste kirikukogude üheksa sajandi jooksul ei tunnustanud Idamaa õigeusu kogudus iialgi Rooma piiskoppide auahneid nõudlusi ülemvõimule, järelikult ka ei alistunud temale, nagu seda näitab selgesti kirikulugu. Idamaa sõltumatus Läänest avaneb täieliku selgusega alljärgnevatest vähestest, kuid tähtsatest, Basilios Suure sõnadest, mida ta kirjutas kirjas pühale Eusebios’ele, Samosata piiskopile. „Upsaka iseloomuga inimesed muutuvad, kui neile antakse järele, veel suuremateks põlgajateks. Kui Issand on meile armuline, mis on meil siis veel soovida peale seda? Kui meie peale aga jääb Jumala viha, mis abi on meil siis Läänemaa uhkusest? Nad ei tunne asja, nagu ta on, ega taha teda tunda, vaid olles eelarvamusel ekslikest kahtlustustest, teevad nad praegu sedasama, mida nad varemini tegid Marcelluse suhtes“ (239). Ülalmainitud Photios, Konstantinoopoli püha hierarh ja valgus, kaitstes IX sajandi teisel poolel Konstantinoopoli koguduse iseseisvust ja nähes tulevikus ette kirikukorra moondust Läänes ja Lääne lahkumist õigeusu Idast, püüdis esialgu rahuteel kõrvaldada hädaohtu. Kuid Rooma piiskop Nicolaus I oma pühade kaanonite vastase segamisega Idamaa asjadesse ja kindla katsega alistada endale Konstantinoopoli kogudust viis esiti asja kurvale lõhele koguduste vahel. Paavstluse niisuguste määratu võimuhimuliste nõudluste seemneid külvasid „Valeklementiinid“, kuid mainitud Nicolause ajaks arenesid nad täiesti välja nn „Valeisidori dekretaalides“, mis sisaldavad endas osalt võltsitud, osalt väljamõeldud keisrikäskude ja vanade Rooma piiskoppide kirjade kogu ja milles ajaloo tõe ja kindlaks saanud kirikukorra vastu viidi läbi mõte, et kristlik vanaaeg tunnustanud Rooma piiskoppide ülemvõimu terve koguduse üle.

18. Esitame seda kõike südamevaluga, sest kuigi paavsti kogudus tunnustab juba nende dekretaalide rikkumist ja võltsimist, millele toetuvad tema piiramatud nõudlused, ei pöördu ta ometi mitte ainult ülemaailmaliste kirikukogude kaanonite ja otsuste juurde tagasi, vaid juba XIX sajandi lõpulgi, suurendades olemasolevat lõhe kuristikku, kuulutas avalikult terve kristliku maailma imestuseks, et Rooma piiskop olevat eksimatu. Idamaa õigeusu ja kafoliikne ristikogudus ei tunne peale ärarääkimata viisil lihastunud Jumala Poja ja Sõna kedagi muud, kes oleks eksimatuna viibinud maa peal. Apostel Peetrus ise, kelle järglaseks peab end paavst, salgas Issandat kolm korda; tedagi noomisapostel Paulus, kui ta toimis ebaõigesti evangeeliumi tõe vastu (Gl 2:11). Selle järele kirjutas paavst Liberius IV sajandil ariaanide usutunnistusele alla, ka Sosimus V sajandil kiitis heaks valeõpetusliku usutunnistuse, mis lükkas tagasi esisündinud patu; VI sajandil mõisteti Vigilius hukka valeõpetuse pärast viiendal ülemaailmalisel kirikukogul; Honorius, kes oli langenud monoteletismi, mõisteti hukka VII sajandil kuuendal ülemaailmalisel kirikukogul kui valeõpetaja, ja järgnevad paavstid tunnustasid ja kinnitasid tema hukkamõistu.

19. Seda kõike ja sarnast silmas pidades hakkasid Läänemaa rahvad, kes arenesid aegamööda tänu teaduste levimisele, avalikult tunnistama ja nõudeid avaldama paavsti uuenduste vastu, nagu seda sündis XV sajandil Constanzi ja Baseli kirikukogudel, tagasipöördumist esimeste sajandite kirikukorra juurde, milles Jumala armust püsivad ja alatiseks jäävad püsima õigeusu kogudused Idas ja Põhjas, kes nüüd juba üksi moodustavad ühe püha ülemaailmalise ja apostliku ristikoguduse, tõe samba ja toe. Nii toimisidki XVII sajandil õpetatud gallikaani usuteadlased ja XVIII sajandil Saksamaa piiskopid. Käesoleval teaduse ja kriitika sajandil aga astus terve kristlik teadvus kuulsate vaimulike ja usuteadlaste isikus üles paavstluse vastu 1870. a. Vatikani kirikukogu tõttu, kes kuulutas välja paavsti eksimatuse uue dogma. Selle liikumise tulemuseks on eriliste usuühingute nn „vanakatoliiklaste“ tekkimine, kes lükkasid tagasi paavstluse ja katkestasid täiesti sideme temaga.

20. Asjata juhatab meid seepärast Rooma piiskop ajaloo tunnistuste juurde, et uurida, kuidas uskusid meie esivanemad ja mis pärandasid meile kristluse esimesed ajad. Ajaloo mälestusmärkides leiame meie õigeusulised osutusi kõigile neile vanadele ja Jumala antud seadmistele, mida, me hoiame täninigi hoolega, mitte sugugi aga nendele uuendustele, mida tekitasid hilisemad ebatarkuse ajad Läänes ja mille omastas ning mida peab tänapäevani paavsti kogudus. Idamaa õigeusu kogudus kiitleb niisiis õigesti Kristuses, et tema on seitsme ülemaailmalise kirikukogu ja kristluse üheksa esimese sajandi kogudus, järelikult üks püha ülemaailmaline ja apostlik kogudus, tõe sammas ja tugi. Rooma kogudus aga on uuenduste, isade võltsitud teoste ja Püha Kirja ja pühade kirikukogude otsuste moonutatud seletuse kogudus. Seepärast on ta – nii kuis nõuab kord ja kohus – õigesti kuulutatud eraldatuks kõigeks selleks ajaks, kuni ta püsib oma eksituses. „Parem aus sõda,“ ütleb püha Gregorios Nazianzos’est, „kui rahu, mis lahutab Jumalast.“

21. Niisugused on paavsti koguduse tähtsad ja omavolilised uuendused usu ja kirikuvalitsemise korra suhtes, millest paavsti ringkiri vaikib nähtavasti sihilikult. Kuid need uuendused, mis puudutavad usuõpetuse ja kirikuvalitsemise olulisi aluseid ja mis seisavad ilmses vastuolus üheksa esimese sajandi terve kirikukorraga, teevad võimatuks soovitava ühenduse kirikute vahel. Iga vaga õigeuskliku inimese süda täitub äraütlemata kurbusega, kui ta näeb, et paavsti kirik endisel viisil upsakalt kaitseb oma uuendusi ja mitte sugugi ei taha kaasa aidata ühenduse pühaks eesmärgiks nende uuenduste tagasilükkamisega, mis tekitavad lõhet, ja tagasipöördumisega ühe püha ülemaailmalise ja apostliku koguduse vana korra juurde, mille osa oli ükskord temagi.

22. Mida aga öelda ka selle kohta, mida kirjutab Rooma ülempreester, pöördudes ausate slaavi rahvaste poole? Ükski muidugi ei eitanud kunagi, et slaavi rahvaste enamik sai päästearmu osaliseks tänu Kyrillos’e ja Methodios’e apostlikule vaevale ning voorusele. Kuid ajalugu tunnistab, et need slaavluse apostlid-kreeklased, kes läksid välja Tessaloonikast suure Photios’e ajal, selle jumaliku isa lähedad sõbrad – olid saadetud slaavi suguharude pööramiseks ristiusku mitte Roomast, vaid Konstantinoopolist, kus nad omandasidki hariduse püha Polychronios’e kloostris. Seepärast osutuvad täiesti põhjendamatuks Rooma paavsti kindlad avaldused ringkirjas, et Rooma kiriku hierarhide ja slaavi rahvaste vahel olnud varemalt mingisugune lähedane side ja vastastikune suhe. Kui Rooma paavst ometi polekski teadnud seda, siis ajalugu ikkagi tunnistab selgesti, et slaavlaste pühad apostlid said oma tegevuses palju rohkem kurja kannatada igasuguste kitsenduste ja vastutöötamise tõttu Rooma piiskoppide poolt ja, said tunda rohkem karmust tagakiusamise tõttu frankide katoliku usku piiskoppide poolt, kui slaavi maade paganate eneste poolt. Paavstidele enestele on hästi teada, et pühaku lahkumise järele siit ilmast saadeti tema kakssada ausamat õpilast sõjalise võimu abil välja Moraaviast pärast pikka ja rasket võitlust Rooma paavstide vastutöötamisega. Selle järele valgusid nad laiali üle Bulgaaria ja teiste kohtade. Haritud slaavi kleeruse väljasaatmisega aga tõrjuti tarvitamisest välja ka Idamaa kiriku jumalateenistuse seadus, selle järele aga ka slaavi keel, nii et aja jooksul kadusid nendes maades igasugused õigeusu jäljed, ja kõik see sündis Rooma piiskoppide avalikul kaasabil vahendite ja viiside kaudu, mis pole sugugi sündsad pühale piiskopiseisusele. Jumala armust aga kõigist neist pahadest viga saamata alalhoidunud õigeusu slaavi kirikud, õigeusu Idamaa armastatud tütred ja eriti suur ja kuulus Jumala kaitstud Venemaa kirik^[3] hoidsid ja hoiavad aia lõpuni alal õigeusu, näidates endas rõõmustavat vabaduse eeskuju Kristuses. Asjata tõotab seepärast paavsti ringkiri slaavi kirikutele head käekäiku ja suurt au. Jumala armust omavad nad neid headusi, seistes kindlasti isade õigeusus ja kiideldes Kristuses oma õige usuga.

23. Niisugusel asjade seisukorral silmas pidades kirikuloo vastuvaidlemata tunnistusi peame oma kohuseks pöörduda oma sõnaga Läänemaa rahvaste poole, kes ei tunne tõde ja tõsist ajaloo tunnistust mineviku kirikusündmuste kohta ja seepärast lasevad end kergesti petta ja käivad paavstluse seaduse- ja evangeeliumi-vastaste uuenduste järgi, lahutatud ja viibides väljaspool ühte püha ülemaailmalist ja apostlikku Kristuse kogudust, kes on elava Jumala kogudus, tõe sammas ja tugi (1Tm 3:15), milles vagaduse ja õigeusuga paistsid kord nende kuulsad esivanema, jäädes terve üheksa sajandi jooksul tema truiks ja väärilisteks liikmeiks, ses sõnakuulelikult käisid Jumala kogutud ülemaailmaliste kirikukogude otsuste järgi ja alistusid neile.

24. Kuulsa Läänemaa Kristuse-armastajad rahvad! Me rõõmustleme, nähes teie hoolsust Kristuses, mis tekib õigest veendumusest, et ilma usuta Kristusesse „ei ole võimalik Jumalale meelepärane olla” (Hb 11:6). Igale mõistlikule inimesele aga on teada, et kristlik õndsakstegev usk peab kõigepealt olema täiesti õige ja kooskõlas Püha Kirjaga ja Apostliku Suusõnaga, millel seisab jumalike isade ja Jumala kogutud seitsme püha ülemaailmse kirikukogu õpetus. Edasi on teada, et püha koguduski, kes hoiab oma sisemuses nagu mõnda jumalikku pärandit alal seda õndsakstegevat, ühte, õiget ja puhast usku sel kujul, nagu ta on üsna algusest peale antud ja vagade isade poolt üheksa esimese sajandi jooksul jumalavaimustatult avastatud ning esitatud, on ka ise üks ja alati üks ja seesama ega allu mingisugustele muudatustele, mis olenevad jooksvast ajast. Sest evangeeliumi tõed ei luba mingil kombel muudatusi ehk ajajooksul täienemist, nagu seda sünnib mitmesuguste filosoofiliste õpetustega: Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti (Hb 13:8). Seepärast määrab püha Vicentius, kes elas V sajandi esimesel poolel ja oli üles kasvanud isade õpetuses Gallias Lerinum’i kloostris, targasti ja õigeusu vaimus usu ja koguduse tõelise universaalsuse (kafoliiksuse) alljärgnevates sõnades: „Kafoliikses (universaalses) koguduses peame meie eriti hoolsalt hoidma seda, mida usuti kõikjal, mida usuti alati, mida uskusid kõik. Sest see just ongi tõelises ja pärismõttes kafoliikne [(ülemaailmne, universaalne), missugusele mõttele osutab sõnagi tähendus ise], mis sisaldab endas kõik peaaegu tervelt. See sünnib aga sel juhul, kui me truuks jääme universaalsusele, vana-aegsusele ja üldisele üksmeelsusele.^[4] Nagu aga öeldud, võttis Läänemaa kirik IX sajandist peale ja pärastpoole paavstluse kaudu tarvitusele mitmesugused valeõpetused ning uuendused ja sedaviisi lahkus ning eemaldus tõelisest ja õigeusu kristlikust kirikust. Seepärast on teil vaja pöörduda ja tulla jälle vana ning rikkumatu kirikuõpetuse juurde, et jõuda igavesele õndsusele Kristuses. Teie saate sellest hästi aru, kui kaalute tähelepanelikult seda, mida käsib taevani tõstetud apostel Paulus kirjas Tessaloonika kogudusele, öeldes: Siis seiske nüüd kindlasti, vennad, ja pidage neist õpetustest kinni, mis teie suusõnal või kirja läbi meie käest olete õppinud (2Ts 2:15); veel kirjas Galaatia kogudusel kirjutab seesama jumalik apostel: Mina panen imeks, et teie sellest, kes teid Kristuse armu läbi on kutsunud, ennast niipea lasete ära pöörata ühe teise evangeeliumi poole, mis teine ei olegi, kui et aga mõned on, kes teid segaseks teevad ja tahavad Kristuse evangeeliumi teiseks pöörata (Kl 1:6–7). Hoiduge aga eemale nendest evangeeliumi tõe moonutajaist: sest niisugused inimesed ei teeni mitte Issandat Jeesust Kristust, vaid oma kõhtu, ja petavad magusa sõna ja libeda kõne läbi nende südameid, kes paha ei aima (Rm 16:18). Pöörduge tagasi ühise püha ülemaailmalise ja apostliku koguduse rüppe, kes koosneb paljudest üksikutest jumalakogudustest, kes on üle terve õigeuskliku maailma Jumala poolt istutatud, nagu viinapuu, kannavad head vilja ja on katkemata seotud üksteisega ühise õndsakstegeva usu ühtsusega Kristusesse, rahu sidemega ja vaimuga, et teiegi saavutaksite soovitavat õndsust Kristuses. Ja siis austatakse meis maailma päästmise pärast kannatanud meie Issanda, Jumala ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse kõige ausamat ja kõrgemat nime.

25. Meie aga, kes oleme kõige armulisema Jumala heldusest ja armust väärt olnud jääda Kristuse ihu, s.o tema ühise püha ülemaailmalise ja apostliku koguduse liikmeiks, peame kindlasti kinni apostlite ja pühade isade poolt edasiantud usust. Olgem kõik valvel ja hoidugem nende valeapostlite eest, kes tulevad meie juurde lambanahas, et eksitada meie lihtsaid ja kogemuseta vendi mitmesuguste kavalate tõotustega! Nad peavad endile kõik lubatuks ja räägivad kirikute ühendusest, et kallutada meid selle tunnustusele, et Rooma paavst on terve koguduse eksimatu pea ja piiramatu valitseja, ainuke Kristuse asemik ja iga armu jagaja maa peal. Eriti aga meie, kes oleme Jumala armust ja heldusest seatud pühade jumalakoguduste piiskoppideks, karjasteks ja õpetajaiks, pangem iseendid ja kõike karja tähele, kelle üle meid Püha Vaim on piiskoppideks pannud, et meie peame kui karjased Jumala kogudust hoidma, mis ta oma enese vere läbi enesele on valmistanud (Ap 20:28,) sest me peame vastust andma. Seepärast trööstigem endid isekeskis ja kinnitagem üksteist (1Ts 5:11). Aga kõige armu Jumal, kes meid on igavese au sisse Kristuses Jeesuses kutsunud, valmistagu, kinnitagu, tehku tugevaks ja rajagu meid (1Pt 5:10), ja valgustagu Oma armu valgusega ja tõe tundmisega kõiki, kes seisavad kaugel väljaspool Tema mõistlike lammaste ühist püha ülemaailmalist ja õigeusu karja. Tema päralt olgu au ja riik igavesest ajast igavesti. Aamen.

Konstantinoopoli patriarhi asula, augustikuu, õndsuseaasta 1895.

Ringkirjale on alla kirjutanud:

Konstantinoopoli patriarh Anthimos,

metropoliidid:
Kyzikosʼe Nikodemos,
Nikomeedía Philopheos,
Nikea Hieronymos,
Prusa Nathanael,
Smürna Basilios,
Filadelfia Stephanos,
Lemnos’e Athanasios,
Dyrrhachium’i Vissarion,
Velehrad’i  Dorotheos,
Elassona Nikodemos,
Karphatos’e ja Kasos’e Sophronios
ja Eleutheropopolis’e Dionysios.

Hermannʼi trükk Tartus, 1934.a.

[1] Vaata Rooma presbüteri ja raamatukogu juhataja Anastasius'e: Vita Leonís III – paavstide elulookirjeldustes.

Patriarh Photios, tuletades meelde seda õigeusu Rooma paavsti Leo III mälestuseväärt tegevust võõritimõtlejate vastu, ütleb kirjas Aquilea metropoliidile: „Ma ei nimeta neid, kes elasid varemalt, kuid siin on Leo, Rooma piiskop, see, kes elas vanal ajal, ja teine, hilisem, kes näitasid, et nad on üksmeelsed ülemaailmalise apostliku kogudusega, enne neid olnud pühade piiskoppidega ja apostlite seadmistega. Esimene osutas suurt kaasabi pühale neljandale ülemaailmalisele kirikukogule tema poolt saadetud esindajate ja oma kirja läbi, milles leidsid noomitust nii Nestorius kui ka Eutychios; selleski kirjas ta kuulutas ka Pühast Vaimust kooskõlas varemini tehtud kirikukogu otsustega, et ta läheb välja Isast, mitte aga Pojast. Nõndasamuti on võrdne temaga usu nagu nimegi poolest ka teine – hilisem Leo. Tema, tuline vagaduse harrastaja, käskis selleks, et meie puhas usuõpetus ei kannataks mingisugust viga ega riket barbaarse keele läbi, kiita Püha Kolmsust ja õpetada sellest Läänes algupärases kreeka keeles. Ja ta ei piirdunud ainult sõna ja käskudega, vaid tegi kaks tahvlit, nagu kaks sammast, kirjutas nende peale üles usu sümboli ja asetas nad kõikide ette üles, lüües nad kiriku ustele, et igaüks oleks võinud kergesti ja eksimata õppida usku ja et poleks mingisugust võimalust olnud salajase rikkumise ja uuenduste kaudu moonutada kristlikku tõde ja tunnustada Poega peale Isa, kui teist Isast väljamineva Vaimu põhjust, Kes on ühevääriline Isast sündinud Pojaga. Ja mitte ainult need Läänes kuulsaks saanud kaks püha meest ei hoidnud alal vanast ajast edasiantud usku: Kogudusel on suur hulk teisigi tõetunnistajaid Läänes (Photios’e kiri 5, § 3).

[2] Siin on täiesti rakendatavad kaks järgmist apostlite kaanoni: „Iga rahva piiskopid peavad tundma esimest endi

hulgas ja tunnistama teda kui pead ja ei tohi toimetada ilma tema teadmata midagi, mis ületab nende võimu: igaüks aga peab toimetama ainult seda, mis puutub tema piiskopkonda ja sellesse kuuluvaisse kohtadesse. Kuid ka esimene ei pea midagi toimetama kõigi teadmata. Sest nii püsib üksmeel ja Jumalat Isa ja Poega ja Püha Vaimu austatakse Issanda läbi Pühas Vaimus“ (Kaanon 34; võrdle esimese ülemaailmse kirikukogu 6 ja 7. kaanonit; teise ülemaailmse kirikukogu 2. ja 3. kaanonit; kolmanda ülemaailmse kirikukogu 8. kaanonit; neljanda ülemaailmse kirikukogu 6., 36. ja 39. kaanonit; ja Antiookia kirikukogu 9. kaanonit). „Piiskop ärgu julgegu toimetada käte pealepanemisi linnades ja külades väljaspool oma piiskopkonda, mis ei allu temale.

Kui aga tõestub, et ta toimetas seda ilma nende nõusolekuta, kellele need linnad ja külad alluvad, siis heidetagu seisusest välja nii tema kui ka tema poolt ametisse pühitsetu“ (Kaanon 35).

[3] Praegusel jumalavastasel ajal on Venemaa kirik kogu maailma ees üles näidanud oma vankumata kindlust õigeusus kümnete tuhandete usutunnistajate, märtrite ja preestermärtrite isikus. (Toim.)

[4] In ipsa item catholica ecclesia magnopere curandum est; et teneamus, quod ubique, quod semper, quod ab omnibus creditum est. Hoc est enim vere propieque catholicum (quod ipsa vis nominis ratioque declarat), quod omnia fere universaliter comprehendit. Sed hoc fiet, si sequumur universalitatem, antiquitatem, consensionem (Vicentii Lirinensis Commonitorium pro catholícae fidei antiquitate et universitate, cap 11; vrd cap VIII ja XIV).