Jeesust nimetataks Uues Testamendis «Taaveti pojaks». Luukas kasutab juudi suguharuõiguse erialast terminit ja seletab täiesti täpselt: Joosep on pärit «Taaveti kojast ning soost» (Lk 2:4). Neid märkusi ei saa tühistada väitega, et Messiase taavetlik päritolu olevat kõigutamatu juudi uskumus ning Jeesuse taavetlik päritolu olevat seepärast algkirikliku kristoloogia dogmaatiline postulaat, millel puudub igasugune ajalooline alus ja väärtus. Sest juba eeldused ei vasta tõele. Eelkristlikus palestiinajuutluses oli ringkondade kõrval, kes ootasid Messiast Taaveti kojast, ka teisi rühmitusi, kes lootsid näiteks aaronliku päritoluga Messiale. Aga ei saa olla ka juttu Uue Testamendi dogmaatilisest huvist Jeesuse taavetliku päriolu vastu. Jeesus ise ei omista mingit väärtust oma päritolule, ja ei Paulus ega Johannes tee mingisuguseid teoloogilisi järeldusi Jeesuse päritolust (vt Rm 1:3; Jh 7:41j). Kui Uue Testamendi mehed kõnelevad taavetlikust päritolust, siis nad mõtlevad sellega tõsiasja tõdemist, millel on ajalooline alus.

Kuid kas on mõeldav, et Joosepil oli veel tuhat aastat pärast Taavetit tõsiseltvõetav perekonnatraditsioon oma taavetlikust päritolust? See ei ole sugugi võimatu. Sest me kuuleme just uustestamentlikul ajajärgul korduvalt sugupõlvede-registritest, mida juudi perekondades peeti ja mis allusid ametlikule kontrollile. Neil on suur abieluõiguslik, omandiõiguslik, kutseõiguslik ja religiooniõiguslik tähendus. Eriti on kõnet isakodadest ja nende peadest, ühistest suguvõsa valdustest ja pärusmaadest jms. Ka Taaveti kojast me kuuleme mõndagi genealoogilist. On näha, et perekonnatraditsioon taavetlikust päritolust ei olnud Jeesuse päevil midagi päris ebatavalist. Ilmselt oli ka Joosepil selline perekonnatraditsioon. Sest me teame, et keiser Domitianus seoses ühe jälitusaktsiooniga vanajuutliku kuningadünastia vastu laskis kaks Joosepi lapselast (Jeesuse vennalapselapsed) nimedega Sakarja ja Jaakobus Rooma tuua, kuna nende peale oli kaevatud just nende taavetliku päritolu pärast. Nad võtsid oma taavetliku päritolu ilma pikemata omaks, aga nad lasti ebapoliitiliste inimestena jälle vabaks. Traianuse valitsusajal aga mõisteti igivana piiskop Siimeon (Jeesuse nõbu ja Jaakobus Õiglase järglane) surma kui «davidiid ja kristlane».

Kõige sellega arvestades tohiks Jeesuse taavetlik päriolu olla ajalooliselt kindel. Tõenäoliselt on Joosep tuletanud oma päritolu nendest davidiididest, kes olid Esra ajal pöördunud Babülooniast tagasi (Esra 8:2; Mt 1:12.17).Taavetliku päritoluga on aga otsustatud ka küsimus, kas Jeesus oli juut. Joosep tuli vaesest, kuigi oma minevikule uhkest perekonnast, kes aastasadu, ilmselt juba tuhat aastat oli erilise tõsidusega valvanud oma vere puhtana hoidmise pärast. Jeesus oli Iisraeli, väljavalitud ja põlatud rahva poeg.

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.