Katoliku kirik kannatab praeguse paavsti ajal juhtimiskriisi käes, kuid siin võib märgata ka jumaliku plaani elemente, kui heita pilk seitsmele viimasele pontifikaadile, mis tähistavad üleminekut stabiilselt, kuid üsna stagneerunud vastureformatsiooniliselt kirikult millekski, mis on loodetavasti apostlikum kirik ja mis ei pea enam ühiskonna soosingut enesestmõistetavaks, kirjutab dr Jeff Mirus veebiväljaandes Catholic Culture.

«Pange tähele, et see ei tulene sellest, et ma arvan, et paavst Franciscus on apostellikum. Pigem on see just vastupidi. Ta on nii ilmselgelt ebaapostlik, et ma usun, et ta kutsub vastusena esile sügavama pühendumise vaimulikes, kelle kaudu Jumal tahab Kirikut järgmiste põlvkondade ajal uuendada.»

Seitse viimast pontifikaati

Pius XII (ametis 1939–1958) – viimane vastureformatsiooniline paavst enne usu kokkuvarisemist Läänes.

Johannes XXIII (1958–1963) – paavst, kes mõistis vajadust raputada Kirik letargiast üles.

Paulus VI (1963–1978) – vaga ja teoloogiliselt korrektne paavst, ent nii halb administraator, et Kirikus hakkas ilmalikkus avalikult usu vastu sõdima.

Johannes Paulus I (1978) – tema ootamatu surm avas tee Karol Wojtyła valimisele paavstiks.

Johannes Paulus II (1978–2005) – märkimisväärselt tugev ja jõuline paavst, kes ühtaegu kavandas ja edendas tervikliku katoliikliku pühendumuse süvenemist kogu Kirikus, parandas mitmeid vigu ja inspireeris nii ilmikuid kui ka preestrite uut põlvkonda.

Benedictus XVI (2005–2013) – väljapaistev teoloog, kes pikendas õpetusliku ja usulise stabiilsuse perioodi ning süvendas katoliiklikku usumõistmist relativismi diktatuuri taustal

Franciscus (alates 2013) – paavst, kellele meeldib segadust tekitada.

Jeff Miruse arvates on paavst Franciscuse ebaõnnestumisel olnud tohutu mõju – piiskopid on hakanud mõistma, et nad ei ole pelgalt suure rahvusvahelise institutsiooni kohalike filiaalide juhid, vaid Kristuse vikaarid oma piiskopkonnas. Kui Johannes Paulus II inspireeris nii vaimulikke kui ilmikuid oma isikuga, siis praegune paavst äratab preestreid ja ilmikuid oma läbikukkumisega.

«On välja kukkunud peaaegu koomiliselt, et üha suurem ja suurem osa nii uutest preestritest kui vanematest preestritest ja piiskoppidest mõistab, et sinodaalsuse tõeline mõte ei ole lakkamatu nõupidamine ja lobisemine, mille eesmärk on avada Kirikut domineerivale kultuurile, vaid Kiriku iga piiskopkonna (ja seega iga koguduse) otsustavus saada tugevaks ja elujõuliseks kohalikuks Kirikuks, mis päästab terviku lihtsalt sellega, et ta on täielik miniatuurne Kirik just siin ja praegu, selles kohas, selles paigas,» leiab Jeff Mirus.

«Minu väide on niisiis lihtne: paavst Franciscus annab oma ebaõnnestumisega providentsiaalse tõuke, mis äratab üha rohkem inimesi kõigil tasanditel võtma aktiivset vastutust oma kohaliku kiriku eest – ja seetõttu alates rohujuuretasandilt üles välja kogu üleilmse Kiriku eest. Johannes Paulus II ja Benedictuse ajal toimus ülalt-alla tõuge. Kuid Franciscuse kaudu on Jumal näidanud, et ülalt-alla kirikust lihtsalt ei piisa ja Ta on providentsiaalselt vallandanud taaselustumise altpoolt.»

Loe lühidalt refereeritud originaalartiklit siit.