Nagu ülal täheldatud, Kristuse surmaga lahkus tema hing kehast nagu see leiab aset teistegi inimeste puhul. Jumalik loomus on aga Kristuse kui inimesega nii lahutamatult seotud, et kuigi hing ja keha on üksteisest lahutatud, on jumalikkus kõige täiuslikumal moel alati mõlemas kohal. Nõnda oli Jumala Poeg nii hauas asuvas kehas kui ka hinges, mis laskus põrgusse. Seepärast ütlesid pühad apostlid: «Alla läinud surmavalda.»

On neli põhjust, miks Kristus hingena alla surmavalda läks. [1] Esimene põhjus on see, et ta võttis enda peale kogu patukaristuse ja nii lunastas kogu patusüü. Inimeste patukaristus ei seisne üksnes keha surmas, vaid see on ka hinges, sest ka hingel lasub süü. Seepärast läksid [hinged] surmajärgselt enne Kristuse tulekut põrgusse. Järelikult selleks, et võtta enda peale kogu patustele määratud karistus, tahtis Kristus mitte lihtsalt surra, vaid laskuda ka hingena alla surmavalda. Seepärast on öeldud psalmis: «Mind arvatakse sügavikku minejate kilda» (Ps 88:5).

Ometi läks Kristus alla surmavalda teisiti kui muistsed isad, sest isad viidi ja peeti seal kinni paratamatuse sunnil ja otsekui väevõimuga, Kristus aga pelgalt enda vabal tahtel ja soovil. Seepärast lausutakse samas psalmis edasi: «Olen kui vaba inimene surnute seas, kel pole abi» (Ps 88:5–6). Teised olid seal orjadena, Kristus – vabana.

[2] Teine põhjus on see, et ta tuli appi kõikidele õigetele ja enda omadele. Kristuse omad ei olnud ju mitte ainult selles maailmas, vaid ka põrgus. Kristusele kuulusid aga need, kel oli armastus. Olid ju põrguski paljud, kes surid täis armastust ja lootust Tema vastu, kes pidi tulema – nagu Aabraham, Iisak, Jaakob, Taavet ning teised õiged ja täiuslikud mehed. Kuna Kristus tuli omade juurde selles maailmas ja päästis neid oma surma kaudu, soovis ta minna ka manalas olevate omade juurde ja alla surmavalda minnes nad ära päästa: «Ma lähen maa alumiste paikadeni välja, [vaadates kõiki, kes seal magavad ning valgustades neid, kes loodavad Jumalale]» (Srk 24:45 Vulg).

[3] Kolmas põhjus on see, et Kristus täielikult võidutseks kuradi üle. Keegi võidutseb teise täielikult aga siis, kui ta mitte ainult ei löö teda võitluses, vaid võtab talt ära tema kuningriigi aujärje ja tema koja. Kristus triumfeeris kuradi üle ristil ja võitis teda, mille kohta ta ise ütleb: «Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd selle maailma vürst,» ehk kurat, «kihutatakse välja,» see tähendab maailmast (Jh 12:31). Et Kristuse võit oleks täielik, tahtis ta ära võtta kuradi aujärje ja siduda ta kinni oma enese kojas — põrgus. Seepärast laskus Kristus sinna alla, kiskus enda omad kuradi käest ära, sidus kuradi kinni ja röövis talt tema saagi: «Riisudes valitsused ja meelevallad paljaks, häbistas neid avalikult, võidutsedes nende üle» (Kl 2:15).

Kuna Kristusel oli juba meelevald taeva ja maa üle, tahtis ta Apostli sõnul seda saada ka põrgu valduste üle: «Et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv [nii taevas kui maa peal kui maa all]» (Fl2:10); samuti Markuse evangeeliumi lõpus: «Minu nimel nad ajavad kurje vaime välja» (Mk 16:17).

[4] Neljas põhjus on see, et Kristus vabastaks pühad, kes olid põrgus. Nagu Kristus soovis kannatada surma, et elavaid surmast vabastada, nii soovis ta minna ka alla surmavalda, et vabastada põrgus olevad pühad: «Sinu lepinguvere pärast [ma vabastan su vangid august, kus pole vett]» (Sk 9:11); Hoosea: «[Ma päästan nad surma käest, ma lunastan nad surmast.] Ma olen sinu surm, [oh surm! Ma olen sinu astel, oh põrgu!]» (Ho 13:14). Kuigi Kristus hävitas täielikult surma, põrgut ta täiel määral ei hävitanud, vaid haavas, sest ta ei vabastanud mitte kõiki põrgust, vaid üksnes neid, kes olid surmapatuta, nimelt pärispatuta (millest nad isiklikult puhastati ümberlõikamise läbi) ning aktuaalse [surma]patuta. Need hinged olid seal Aadama algpatu tõttu, millest nad loomuse tõttu ei saanud muul viisil lahti kui ainult Kristuse kaudu. Kristus aga saatis ära seal need, kes olid surmapatus, samuti ristimata lapsed. Seepärast öeldaksegi [Hoosea raamatu lõigus]: «Ma olen sinu astel, [oh põrgu!]».

Niisiis on selge, et Kristus laskus alla surmavalda ja miks [ta seda tegi].

Eelneva põhjal me saame tuletada neli juhtnööri. [1] Esiteks peame panema kindla lootuse Jumala peale. Tabagu inimest mistahes häda, ta ei tohi kunagi lootust ja usku Jumala abile kaotada. Põrgusse sattumisest ei ole midagi rängemat. Kui nüüd Kristus vabastas need, kes olid põrgus, siis peaks igaüks, kes on Jumala sõber, olema kindlamast kindel, et temagi saab lahti kõikidest vaevadest: «See (Tarkus) ei hüljanud müüdud õiget, vaid päästis tema patust» (Trk 10:13). Ja kuna Jumal aitab iseäranis neid, kes teda teenivad, siis võib see, kes Jumalat teenib, olla täis kindlust: «Kes kardab Jumalat, see ei kõigu ega värise millegi ees, sest Jumal ise on tema lootus]» (Srk 34:15).

[2] Teiseks peame tundma [põrgu ees] hirmu ja kõrvaldama liigse enesekindluse. Kuigi Kristus kannatas patuste eest ja läks alla surmavalda, nagu öeldud, ei vabastanud ta kõiki, vaid üksnes neid, kel ei olnud surmapattu. Kes surid surmapatus, ajas ta ära. Seepärast ei saa mitte ükski, kes sureb surmapatus, hellitada lootust andeksandmisele, vaid on põrgus samamoodi nagu pühad taevas – igavesti: «Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga [igavesse ellu]» (Mt 25:46).

[3] Kolmandaks peame muretsema. Kristus läks hingena meie päästmise nimel alla surmavalda. Nii peame ka meie igavesele karistusele mõeldes ühtvalu [vaimus] sinna alla minema: «Ma ütlesin iseeneses: Oma elupäevade poolel teel [pean ma minema surmavalla väravaisse]» (Js 38:10). Kes aga sageli siinses elus vaimus sinna alla läheb, ei lähe sinna kergesti surmas, sest põrgu vaatlemine juhib meid eemale patust. Me näeme, et selle maailma inimesed hoiduvad kurjadest tegudest ajalise karistuse tõttu. Kuipalju rohkem peaksid nad hoiduma põrgupiina tõttu, mis on suurem nii kestvuse kui kibeduse mõttes: «[Kõigis oma tegudes] pea meeles oma lõppu, siis kunagi [ei tee sa pattu]» (Srk 7:36).

[4] Neljandaks on meile sellega antud armastuse näide. Kristus läks alla surmavalda, et vabastada enda omad, kes olid seal. Sellel eeskujul peame ka meie laskuma sinna alla appi meie omastele, sest nad ise ei saa enam midagi teha. Seepärast on vaja aidata neid, kes on puhastustules. Kui kalk tunduks inimene, kes ei lähe appi oma [maises] vanglas olevale sõbrale. Kuipalju kalestunum on aga see, kes ei tõtta appi puhastustules olevale sõbrale: «Halastage mu peale, [halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!]» (Ii 19:21); «[Helde and kõigile elavaile – aga ka] surnule ära keela heldust!» (Srk 7:33); «Seepärast on püha ja sünnis [pidada palves meeles surnuid, et nad patust vabaneksid]» (2Mak 12:45).

Augustinus ütleb, et surnuid aidatakse peamiselt kolmel viisil: missadega, heategudega ja palvetega. Gregorius lisab veel neljandagi – paastumise. Pole ju ime, et selles maailmas saab sõber sõbrale head teha. Sedasama tuleb siis mõelda ka nende kohta, kes on puhastustules.

Palugem.

Kommentaarid

Aquino Thomas pidas apostelliku usutunnistuse jutluse Napoli San Domenico Maggiore kirikus 1273. aasta paastu ajal. Siin avaldatud tekst on selle jutluse ühe artikli tõlge, mis käsitleb apostelliku usutunnistuse fraasi: «Alla läinud surmavalda». Teksti esimese kolme artiklit tõlke leiab siit.

Aquino Thomas oli väga hea jutlustaja ja tal suutis kiriku õpetuse seisukohalt keerulised küsimused (nagu siinsegi teksti puhul) lühidalt ja lihtsalt sõnastada. Thomas on ise ütelnud: «Lühikesed jutlused võetakse väga hästi vastu. Kui nad on head, kuulatakse neid suure innuga, kui halvad, ei tee need ka suuremat kahju» (Ad Hebr. c13 l3).

Thomas toob välja neli põhjust, miks Kristus laskus surmavalda ja neli juhtnööri, mida meie sellest enda jaoks saame tuletada. Kõigepealt tuleb tähele panna, et Thomas räägib põrgust ainsuses ja mitmuses läbisegi. See, mis eestikeelses usutunnistuses kõlab «alla läinud surmavalda», on ladina keeles reeglina decendit ad infernos, ehk otsetõlkes «laskus põrgutesse». Varasemates eestikeelsetes katoliiklikes katekismustes on seda tõlgitud: «alla läinud põrgu (eespõrgu, ootamise paika)» (1930) või 19. sajandil: «Mahha läinud eest pörguse (puhhastamisse koht)» (1866). Thomase käsitluses võiks lihtsustavalt nimetada nelja tüüpi põrgut, mille eristavaks karakteristikuks võib tuua Jumala nägemisest ja armust ilmajäämise ja meelelise kannatuse. Kõige madalam on hukkamõistetute põrgu, milles tuntakse piina, ei nähta Jumalat ega saada osa tema armust. Selle peal on nn limbo, kus on nt ristimata lapsed. Ka selles ei nähta Jumalat ega saada osa tema armust, kuid erinevalt eelmisest isegi ei olda teadlik selle õnnistuse puudumisest, samas ei tunta piina. Kahtlemata on see haletsusväärne olukord, mistõttu katoliku kirik on 2007. aastal selle ristimata laste õpetuses teinud korrektiive. Järgmine põrgu on puhastustuli ehk purgatoorium. Selles tuntakse meelelist piina, ollakse ilma Jumala nägemisest, kuid mitte armust. Neljandaks nn patriarhide limbo, kus ei tunta piina, kuid sarnaselt puhastustulele ollakse ilma Jumala nägemisest, kuid mitte armust. See on viimane põrgu, kuhu Kristus laskus. Sisuliselt seda põrgut enam ei ole, sest Kristus vabastas selles olijad.

Thomas tuletab Kristuse surmavalda minekust maiste inimeste jaoks neli lihtsat juhtnööri. Viimane neist käsitleb armastust. Nagu Kristus läks alla surmavalda, nii peame ka meile sinna minema. Thomas ütleb, et me peame minema sinna «vaimus» (per cogitationem). Ehk teisisõnu: me peaksime mõtlema enda lahkunud omaste peale ja sellest peaks sündima neli asja, mis on meie võimuses teha: missaohver, heateod, palved ja paastumine.  

Käesolev tõlge on põhineb Commissio Leonina provisoorsel tekstil, mis on avaldatud  Nicholas Ayo (CSC) ingliskeelse tõlke koosseisus (The Sermon-Conferences of St. Thomas Aquinas on the Apostles' Creed, University of Notre Dame Press, 1988).

Sven-Olav Paavel