Mõlema suurevangeeliumi (Matteus, Luukas) alguslugudes peetakse Jeesust neitsi Maarja pojaks (Mt 1:20 jj; Lk 1:35). Kas Jeesuse imepärane sündimine on ajalooline fakt? Või on see üksnes usuväide, mis pääseb maksvusele alles pärastapostellikul ajal, esile kutsutud Js 7:14 ja antiikse maailma arvukate neitsistsünni-legendide poolt? Religiooniloolised «paralleelid» ei tõesta iseendast veel midagi ajaloolise teate vastu. Küll aga on tõsine probleem, et neitsistsünnist kõnelevad ainult Matteus ja Luukas, seevastu ütlusteallikas, Markus ja Johannes mitte.

Siiski, see vaikimine on ainult näiline. Kui neljas evangelist jutustab juba Jh 2:3, et Maarja arvestab Jeesuse imetegemisvõimega, siis eeldab ta endastmõistetavana, et ema tunneb algusest peale poja saladust. Veel vanemad ja suurema tõestusjõuga on aga ütlusteallika ja märkuse evangeeliumi kaks märkust juudi Maarja-poleemika alguse kohta.

Ütlusteallikast me saame teada, et Jeesust sõimati «söödikuks ja joodikuks» (Mt 11:19; Lk 7:34). Selle sõimusõna ehtsuses ei saa kahelda, sest see on kooskõlas kõigega, mida me teame Jeesuse hoiakust ja variserlike ringkondade reaktsioonist. Vanas palestiinajuutluses kasutati seda sõimusõnana inimese kohta, kelle päritolu oli ebaseaduslik ning kes oma eluviiside ja usuga reetis oma sündimise viga. Just selles mõttes võtsid variserid ja nende sõbrad selle võitlussõna Jeesuse vastu tarvitusele: ta on sohilaps!

Vanim evangelist ei esita eellugu ja tal pole seetõttu võimalust kõnelda kroonikuna Jeesuse sündimisest. Kuid Mk 6:3 saavad tema lugejad teada, kuidas Jeesuse kaasaegsed ja kaasmaalased nendest asjadest mõtlesid: «Kas ta pole see puussepp, Maarja poeg, Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks ka tema õed ole siin meie juures? Ja nad pahandusid temast».

Selle situatsioonile vastava, algse ja sel kujul ainult Markusel säilinud teate kandeulatust ei ole seni osatud hinnata, kuna ei peetud silmas juudi nimeandmise rangeid seadusi. Juuti nimetatakse tema isa järgi (näit. Johana ben Sakkai), loomulikult ka siis veel, kui isa on vahepeal surnud. Ema järgi nimetati teda ainuüksi siis, kui isa oli tundmatu. Samasugune tava valitseb araablastel, ka egiptlastel ja mutatis mutandis veel tänapäeva Euroopas.

Eeskirjad usust ärataganemise ja ebaseadusliku sünni kohta. Kui kedagi kahtlustatakse ärataganemises, siis tuleb uurida tema sünni asjaolusid. Sest sohilaps kaldub ärataganemisele ja jumalateotamisele. Niikaua kui sohilaps elab Jumala meelepärast elu, ei öelda tema sünni kohta midagi halba. Aga kui ta saab ärataganejaks, siis koheldakse halastamatult ja avalikult tema ebaseaduslikust sünnist. Sohilapsena iseloomustatakse inimest, kui teda nimetatakse ema nimega. Sest sohilapsel ei ole isa.

Järelikult tahavad juudid Mk 6:3 öelda: Jeesus on Maarja ja ainult Maarja poeg, mitte Joosepi poeg. Naatsareti elanikud vaikisid seni, et Jeesust säästa. Nüüd aga ütlevad nad selle välja, et astuda kohtulikult jälitatava apostaadi Jumalat teotava pretensiooni vastu välja. Viibimine kodupaigas tuleb teha tal võimatuks. Ja esialgu piisab selleks teotavast nimest: Jesua ben Mirjam.

Pärast Jeesuse surma muututakse selgesõnalisemaks. Ühes juudi suguharuregistris ajast enne aastat 70 esineb Jeesus «ühe abielunaise sohilapsena». Ilmselt juba evangelist Matteus tundis selliseid sünniregistreid ja võitles nende vastu (see on põhjus, miks ta nimetab Jeesuse sugupuus Mt 1:3 jj Taamarit, Rahabit, Rutti ja BAtsebat, naisi, kelle puhul nii või teisiti on teada midagi kahtlast). Hiljem nimetavad rabid Jeesust ilma pikemata abielurikkuja pojaks.

Ka samaarlased ja mandalased nimetavad Jeesust poleemilises mõttes Maarja pojaks, Jesus ben Mirjamiks. Tuleb küsida, kas selle poleemika algust ei tule otsida palestiina ristijate-kogudusest. Sest juba Lk 1:41 jj näib tundvat ristimisteoloogilist Maarja-poleemikat ning seda tagasi tõrjuvat, täpselt samuit, nagu Mt 1:3 jj eeldab rabiinlikku Maarja-poleemikat ja sõdib selle vastu.

Vastupidist pilti sellele laimule Maarja ja Jeesuse kohta pakub islami Jeesuse-traditsioon. Juba Koraanis nimetatakse Jeesust alati Maarja pojaks, Isa ibn Marjam. Ja klassikaline koraanikommentaator Abdallah Al-Baidawi seletab seda täielikult semi nimepraktika mõttes: ema nime kantakse siis, kui isa pole teada. Kuid sel nimetamisel ja seletusel on siin positiivne mõte, sest Jeesust peetakse islamis neitsi Maarja pojaks, kes on sündinud Jumala loomissõna läbi.

In summa: Jeesus oli Maarja, mitte Joosepi poeg. See on ajalooline fakt, mida tunnustatakse ühtviisi kristlaste ja juutide, sõprade ja vastaste poolt. See fakt on tunnuslik ja kahemõtteline, nagu kõik tõsiasjad Jeesuse ajaloos. Kristlased nägid siin jumalikku loomistegu. Juudid rääkisid Maarja abielurikkumisest. Sellest võitlusest tõlgenduse ja vastutõlgenduse vahel, mis Mk 6:3 ja Mt 11:19 järgi algas juba Jeesuse eluajal, on kasvanud välja suurevangeeliumide eellood, mis rõhutavad, et juba Joosep painutas end Jumala imeteo alla. Ta ei andnud Maarjat üles ega hüljanud teda, vaid võttis ta seadusliku naisena oma majja ning legitimeeris Maarja poja, andes talle ise nime. Selle teoga on Jeesus ühtlasi täiesti õiguspäraselt võetud vastu Taaveti kotta.

Vanaaja palestiinajuutluses oli kihlatud pruut kohustatud truudusele niisamuti nagu abielunaine. Kui ta murdis truudust, võis petetud mees ta lahutuskirjaga endast eemale tõugata või esitada tema kohta ametliku süüdistuse. Pruudi abielurikkumise karistus oli kividega surnuksviskamine. Pruudi kojutoomine peigmehe majja kuulus pulmade käigu juurde. Kui mees annab vastsündinule nime, siis tunnistab ta lapse bioloogiliselt või vähemalt juriidiliselt oma lapseks ja võtab ta sellega vastu oma perekonda koos kõigi sellega kaasnevate juriidiliste järeldustega.

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.