Eesti keeles «usupuhastuseks» nimetatud usulist ja ühiskondlikku liikumist, mis raputas põhjalikult 16. sajandi kristlikku Euroopat, tuntakse üldiselt kui reformatsiooni. Mõiste tuleneb ladinakeelsest sõnast reformatio, mis tähendab ümberkorraldust, parandust või taastamist.
Kirikuelu reformimisest protestantismini
Õhtumaise kirikuelu parandamise vajadust tajuti pikka aega enne 16. sajandit. Kiriklike reformide küsimusega tegelesid nii kirikukogud kui Püha Rooma keisririigi riigipäevad, samuti ülikoolid.
Protestantliku reformatsiooni kui roomakatoliku kiriku piiridest väljunud reformiliikumise algatajaks sai Wittenbergi ülikooli pühakirja doktor Martin Luther (1483–1546) ning selle alguseks loetakse kokkuleppeliselt 31. oktoober 1517, mil Luther riputas Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi. Lutheri pooldajaid hakati kutsuma luterlasteks, s.t katoliiklaste silmis oli nad ketserid, keda tuli hüüda uue usulahu alustaja järgi. Luterlased võtsid aga oponentide poolt antud ja halvustavana mõeldud nimetuse omaks ja nõnda kasutatakse seda tänapäevalgi.
Luther ei jäänud ainsaks reformaatoriks. Peagi kerkis esile terve hulk teisi õpetlasi ja vaimulikke, kes tulid välja oma õpetusega. Paljudel juhtudel soosis neid ilmaliku võimu kaitse ja tugi. Luterluse kõrvale tekkisid kalvinism, anglikanism ja mitmed radikaalsemad voolud. Mõnede luterlike teoloogide arvates saab siiski rääkida vaid kahest põhilisest suunast – luterlusest ja kalvinismist, viimase alla mahutatakse kõik ülejäänud reformatsiooni suunad.
Reformatsioonist välja kasvanud konfessioonide järgijaid nimetatakse ka protestantideks. Meie jaoks tähendavad sõnad «protest» ja «protesteerima» ennekõike millelegi vastu olemist. Kuid ladinakeelsel sõnal protestatio on ka positiivne tähendus – see tähendab nimelt pidulikku teadaannet või kinnitust. Ajalooliselt tuli mõiste kasutusele sellest, et 1529. aastal esitasid kuus Saksa-Rooma keisririigi vürsti ja 14 vabalinna keisrile protesti Speyeri riigipäeva otsuste peale. Nad said tuntuks protestantidena, kuid seda poliitilises mõttes.
Reformatsiooni tulemusena tekkis kogu Euroopat haaranud kirikulõhe – protestandid eraldusid katoliku kirikust. Martin Lutheri ekskommunitseeris ehk arvas kirikuosadusest välja paavst Leo X juba 1521. aastal. Reformaatorite seisukohad lükati ametlikult tagasi Trento kirikukogul, mis pidas istungeid aastatel 1545–1563. Katoliku kirik reformis ennast, ent mitte protestantismi vaimus.
Seega ebaõnnestus luterlaste taotlus saavutada oma reformidele üldkiriklik heakskiit. 16. sajandi teisel poolel suheldi mõnda aega Konstantinoopoli patriarhiga, ent ka ortodoksid lükkasid luterlaste käsituse tagasi. Ortodokside silmis oli roomakatoliku kirik eesotsas paavstiga õigeusu kirikust ära langenud ja protestantide rühmad olid omakorda veelgi kaugemale liikunud.
Restauratsioon või revolutsioon?
Kas 16. sajandi reformatsiooni tuleks tõlgendada ja käsitada kui restauratsiooni või revolutsiooni? Tegemist on kahe vastandliku kontseptsiooniga. Restauratsioon tähendab algse olukorra taastamist või ennistamist, revolutsioon aga radikaalset uuendamist ja ümberkorraldamist. Näiteks ajaloos on restauratsiooniks nimetatud kuningavõimu taastamist, revolutsiooniks aga senise korra kukutamist.
Kui lugeda luterlaste peamist usutunnistust – Augbsurgi usutunnistust –, mis esitati 1530. aastal Püha Rooma keisririigi riigipäevale, siis selles on väga selgelt öeldud: «Usuartiklite osas ei õpetata meie kirikutes mitte midagi pühakirja või üldise kristliku kirikuga vastuolus olevat, vaid ära on muudetud ainult mõned väärkasutused…» Niisiis väljendasid luterlaste liidrid toona soovi hoida alal isade katoolset (üldkristlikku) usku, mis on kooskõlas Piibliga. Vaieldi vaid mõnede hilisemate õpetuste ja praktikate vastu, mida peeti uuendusteks. See on selgesti restauratiivne lähenemine.
Tänapäeva luterluse põhivoolus on valdavaks muutunud reformatsiooni tõlgendamine jätkuva revolutsioonina, mille põhjendamiseks tsiteeritakse mõnikord reformatsiooni väidetavat tunnuslauset ecclesia semper reformanda est («kirik peab alati uuenema»). (Muide, seda lauset Lutheri kirjutistes ei leidu.) Pühakiri, s.t Jumala sõna ise allutatakse tõlgendustele, mis võimaldavad senise kristliku õpetustraditsiooni pea peale pöörata. Seda tehakse kooskõlas humanismi, sekularismi ja muude moodsate mõttesuundadega, mis on hüljanud kristliku maailmanägemise ning tegelevad inimese «vabastamisega» n-ö iganenud moraalist ja ühiskondlikest suhetest.
Kolm vaatepunkti reformatsioonile
Õigupoolest võiks käesolevas artiklis püstitatud küsimuses esile tuua luterluse seisukohalt kolm vaatepunkti reformatsioonile.
Luterliku konfessionalismi vaatepunkt on, et evangeelne-luterlik kirik on ainus puhta kristliku õpetusega kirik ning kõik ülejäänud konfessioonid õpetavad ühes või teises küsimuses vääriti. Luterlikud usutunnistuskirjad ei ole õiged ja eksimatud mitte niivõrd, kuivõrd nad Jumala sõna õpetavad, vaid kuna nad seda teevad. Reformatsioon tähendas seega puhta Jumala sõna esiletoomist, apostliku õpetuse ja kiriku restauratsiooni olukorras, kus nii kreeka-ortodoksi kui roomakatoliku kirikud olid sajandite jooksul omaks võtnud apostlikust usust hälbivaid õpetusi ja praktikaid.
Mõned konfessionalistid väidavad koguni, et roomakatoliku kirik kui selline on uus nähtus ja asutati alles 1563. aastal – nimelt siis, kui lõppes Trento kirikukogu ja paavst kinnitas selle otsused, millega olevat pandud alus uuele usutunnistusele. Nende vaate kohaselt esindavad luterlased vana, apostlikku kristlust, katoliiklased või paavstiusulised aga uut.
Oikumeeniliselt orienteeritud luterluses nähakse reformatsiooni katoliku kiriku sisemise reformi- ja tunnistusliikumisena, mil puudus uue kiriku loomise pretensioon. Näiteks tuntud ameerika luterliku teoloogi Carl Braateni arvates võiksid erinevad protestantlikud denominatsioonid, nende seas luterlased, tunnustada Rooma paavsti kiriku esipiiskopina ja eksisteerida katoliku kirikus omanäoliste vagadusliikumistena, umbes nõnda nagu seal praegu on erinevad ordud – benediktiinid, dominiiklased, frantsiskaanid, jesuiidid jne. Reformatsiooni tuleks seega mõista uuenemisena Jumala sõna valguses ning kui selle taotlused on üldiselt omaks võetud, lakkab vajadus luterliku kiriku kui eraldi eksisteeriva konfessiooni järele.
Liberaalne luterlus liigub tänapäeval selgelt revolutsioonilisel kursil. Kiriku õpetust ja praktikat püütakse muuta ilmalike ideoloogiate valguses ning tegeldakse aktiivselt sotsiaalse õigluse jms (sooline võrdõiguslikkus, seksuaalvähemused, kliima) küsimustega. Enamikes luteri kirikutes ordineeritakse naisvaimulikke, paljudes lääne kirikutes õnnistatakse või koguni laulatatakse samasoolisi paare. Seda põhjendatakse kiriku pideva uuenemise (semper reformanda) nõudega, mis praktikas võtab kohati radikaalse progressismi kuju.
Miks see üldse oluline küsimus on?
Küsimus on aluses, millel me kristlastena ja kirikuna seisame. Küsimus on selles, kas meie jaoks on autoriteediks ja juhtnööriks Kristuse õpetus ning apostlite kuulutus või pidevalt muutuv ja täienev arusaam sellest, mida see õpetus endast kujutab. Esimesel juhul me hoiame kinni sellest, mida Pühakiri ja sellega kooskõlas olev kiriku pärimus sisaldavad, teisel juhul püüame kristlikku sõnumit ümber tõlgendada uuest, humanistlikust ja koguni sekularistlikust perspektiivist lähtuvalt.
Päris kindlasti ei olnud ei Lutheri ega luterliku reformatsiooni isade taotluseks panna alus uuele, nn evangeelsele või luterlikule konfessioonile. Luther ise on öelnud (1522): «Ma palun, et inimesed unustaksid minu nime ega nimetaks endid luterlasteks, vaid kristlasteks. Mis on Luther? See pole ju minu õpetus! Samuti ei ole mind kellegi eest risti löödud.»
Restauratsioon ei tähenda naasmist esimese sajandi kristluse juurde. Ajas tagasi minna ei saa. Nii kirik kui ühiskond muutub ajas pidevalt. Tähtis on jääda Kristuse ja apostlite seatud alusele, mis püsib kindlana läbi ajastute. Kiriku ainus mõeldav legitiimne reformatio ei ole aluse ümbermuutmine või parandamine (meie, inimesed, ei saa «parandada» Kristuse õpetust!), vaid sellel seismise taastamine. Võib koguni väita, et Kristuse kirikut ei saagi reformida – need on kiriku patused liikmed, kes peavad meelt parandama. Seetõttu tuleb kriitiliselt läbi katsuda iga reformiliikumine, et selle kaudu ei pääseks kirikus võimule kristlusele võõras revolutsiooni vaim.
